Niisiis kinost, kas oli kahtlust?
"Doktor Parnassuse imaginaarium" oli visuaalselt väga köitev, samas olin filmi lõpuks suur istuv küsimärk. Isegi unes nägin ennast mingis värvilises lauamängus, kus oravad sõid krokodille. Mina olin seal mingi malend.
Otsisin täna internetist, kas keegi suudab minu nõutust leevendada, aga ainus vastus, mis oli vastuse moodi kõlas nii, et Terry Gilliamil on probleeme sidususega.
Aga filmist.
Elas kord doktor Parnassus, kes oli tuhat aastat vana. Aja jooksul oli tema rändteater kaotanud ligitõmbavuse ja doktor ise, vana, väsinud ja sageli alkoholiuimas, oli lõputust rändamisest väsinud. Igavese elu oli doktor Parnassus võitnud saatanalt, härra Nickilt, kes kaotas kihlveo meelega teades ette, kui suur koorem on igavene elu. Nii seisnes doktor Parnassuse elu kihlvedude sõlmimises, armastatud tütres ja imaginaariumis, mis oli rändteater peegliga. Läbi peegli rändaja jõudis imemaale, mille oli kujundanud doktori meeled ränduri unistuste põhjal, ja kus härra Nick talle nii omasel moel esitas valikuid. Iga valik oli võitlus hinge pärast. Antud juhtumil oli doktor puntras kihlveoga, kus ta pidi võitma viis hinge enne, kui kurat need saab. Kihlveo hinnaks oli tema tütar. Uue tegelasena ilmus loosse Tony, kelm, kelle elu väike teatriseltskond päästis ja kes tänutäheks üritas Parnassust aidata hingede püüdmisel. Edukalt muide, kui poleks juhtunud väikest seisu viigistavat prohmakat. Tony üritas aidata ning saada viimaseks, viiendaks, hingeks.
Härra Nick oli värskendavalt lõbus kuju hea huumorimeele. Tundus, et ta tundis kerget kahetsustki enda võitude puhul ja üritas iga hinnaga sohki teha, et kaotada.
Ja nüüd küsimused inimestele, kes on filmi näinud:
kelle fantaasia oli too rikaste-edukate inimeste maailm, presidendi ja muude tegelastega - tüdruku või Tony?
vilksatav pilt lamavast doktorist, kellegi hääl, et mees on purupurjus, kukkuv viskipudel, maailma purunemine kildudeks - mis värk sellega oli? Kõik fantaasiad olid deliiriumiuned? Või lihtsalt tegelase kiirabisse toimetamine katkestas kujutluse?
härra Nick küsib Parnassuselt, mis see märk poodu laubal tähendab. Mida see tähendas?
Tony ronis mööda kaljuseina üles ja seal oli võllapuu. Kas see oli tema õige valik?
Kes oli mees, kellega lõpus Parnassuse tütrel õnnelik pere oli? Anton? Või hoopis Tony?
Lingid blogidele
http://liveforthis90.blogspot.com/2009/12/poff09-imaginarium-of-doctor-parnassus.html
http://jesterheadscolony.blogspot.com/2009/12/poff-imaginarium-of-doctor-parnassus.html
Sunday, December 27, 2009
Tuesday, December 22, 2009
Robert Ludlum "Gandolfo tee"
Raamat, mille võiks kirjutada Ludlum, kui ta ei oleks Ludlum. Tegelikult ei võiks seda vist siis ka, sest kui poleks autori nime kaanel ja enam-vähem standardset raamatukujundust, siis ei seostaks.
Kokkuvõtlikult. Tegu on kelmiromaaniga, kuigi peategelane on karismaatiline kindral, kes vihastab oma riigi peale, kuseb USA lipule ja röövib paavsti. Teine peategelane on jurist, kes on kogemata keerutatud sellesse asjasse ja üritab tõrjudes 4 seksikat naist ettevõtmist takistada. Et ta pole just Chandleri ega Carter Browni tegelaskuju, siis erinevalt neist ei suhtu ta naistesse matšoliku üleolekuga, vaid karjub iga kord leebelt ja mitte eriti veenvalt "ei", kui mõni naistegelastest üritab teda järjekordselt tüssata või pükstest välja vedada.
Paavst on Fransiscus I ja autori eessõna on kirjutatud 1982. Niisiis autori jaoks tuleviku paavst. Et Mart iga kord nii šokeeritud on, kui ma järjekordselt ei mäleta paavsti või dalai laama nime, siis üritan sellistele asjadele pisut tähelepanu pöörata.
Loetav raamat, aga ei oska öelda, kas see just nimetatud kirjanikule midagi juurde annab või oleks pidanud jääma varjunime alla. Kelmiromaane on olnud ka paremaid ja kui ma võrdlen näiteks Crichtoni "Suure rongirööviga", mida pean sellise kirjanduse tipuks, siis detailide läbimõeldus annab soovida. Samas mõtlen, et "Suurt rongiröövi" on väga raske ületada ja ma ei kahtlegi selles, et autor nautis selle kummalise raamatu kirjutamist ja ka mõtet lugejate reaktsioonist.
Kokkuvõtlikult. Tegu on kelmiromaaniga, kuigi peategelane on karismaatiline kindral, kes vihastab oma riigi peale, kuseb USA lipule ja röövib paavsti. Teine peategelane on jurist, kes on kogemata keerutatud sellesse asjasse ja üritab tõrjudes 4 seksikat naist ettevõtmist takistada. Et ta pole just Chandleri ega Carter Browni tegelaskuju, siis erinevalt neist ei suhtu ta naistesse matšoliku üleolekuga, vaid karjub iga kord leebelt ja mitte eriti veenvalt "ei", kui mõni naistegelastest üritab teda järjekordselt tüssata või pükstest välja vedada.
Paavst on Fransiscus I ja autori eessõna on kirjutatud 1982. Niisiis autori jaoks tuleviku paavst. Et Mart iga kord nii šokeeritud on, kui ma järjekordselt ei mäleta paavsti või dalai laama nime, siis üritan sellistele asjadele pisut tähelepanu pöörata.
Loetav raamat, aga ei oska öelda, kas see just nimetatud kirjanikule midagi juurde annab või oleks pidanud jääma varjunime alla. Kelmiromaane on olnud ka paremaid ja kui ma võrdlen näiteks Crichtoni "Suure rongirööviga", mida pean sellise kirjanduse tipuks, siis detailide läbimõeldus annab soovida. Samas mõtlen, et "Suurt rongiröövi" on väga raske ületada ja ma ei kahtlegi selles, et autor nautis selle kummalise raamatu kirjutamist ja ka mõtet lugejate reaktsioonist.
Sunday, December 20, 2009
Me peame rääkima Kevinist
Lionel Shriveri teos on kahtlemata raputav, mõtlemapanev, ehmatav. Romaan on kirjades ja kui alguses häiris mind kirjade kõrgelennulisus, siis lugu edasi lugedes tundus see järjest õigemana. Tõlge on hea ja keel on ilus. Südamlikud kirjad koolitapmises süüdlase emalt oma abikaasale.
Raamat krutib pinget ja tekitab sedalaadset abituse tunnet, et sündmuste käigu takistamine on võimatu. Lõpp pole algusest peale varjatud ning seda masendavam tundub, et ei saa midagi muuta. Kui alguses on lootus, et kirjad muudavad midagi, siis pikapeale tekib lootus, et midagi head ja ilusat jääb alles. Häppi End on olemas mingit liiki puhastustulena. Veidral kombel on et see liigutav, kergendav ja lohutav. Isegi, kui kättemaksuhimulise lugejana ihalesin Kevini varast surma.
Raamat, mis paneb süüdlast otsima, sest ilma süüdlaste jääb inimene silmitsi riskiga, et iga igaüks võib sünnitada/sigitada sellist liiki mõistetamatu tulnuka. See incubuse teema käis varasematest vampiirilugudest läbi. Lapsed pole ju sündides oma olemuselt kunagi läbinisti pahad, või mis? Rida kokkusattumusi. Raske iseloomuga manipuleeriv varaküps laps, kes ei tunne millestki rõõmu; ema, kes sisimas kardab ja jälestab oma last; isa, kes küll armastab last, aga kes ei mõista lapse olemust, pole objektiivne. Autor ei vasta küsimusele, kes oli süüdi, poeg või ema. Teoretiseerin, et võib olla oleks asju saanud muuta isa, kui ta oleks poega õigesti näinud ja teda õigel momendil karistanud, samas teda sellest hoolimata armastanud.
Raamat krutib pinget ja tekitab sedalaadset abituse tunnet, et sündmuste käigu takistamine on võimatu. Lõpp pole algusest peale varjatud ning seda masendavam tundub, et ei saa midagi muuta. Kui alguses on lootus, et kirjad muudavad midagi, siis pikapeale tekib lootus, et midagi head ja ilusat jääb alles. Häppi End on olemas mingit liiki puhastustulena. Veidral kombel on et see liigutav, kergendav ja lohutav. Isegi, kui kättemaksuhimulise lugejana ihalesin Kevini varast surma.
Raamat, mis paneb süüdlast otsima, sest ilma süüdlaste jääb inimene silmitsi riskiga, et iga igaüks võib sünnitada/sigitada sellist liiki mõistetamatu tulnuka. See incubuse teema käis varasematest vampiirilugudest läbi. Lapsed pole ju sündides oma olemuselt kunagi läbinisti pahad, või mis? Rida kokkusattumusi. Raske iseloomuga manipuleeriv varaküps laps, kes ei tunne millestki rõõmu; ema, kes sisimas kardab ja jälestab oma last; isa, kes küll armastab last, aga kes ei mõista lapse olemust, pole objektiivne. Autor ei vasta küsimusele, kes oli süüdi, poeg või ema. Teoretiseerin, et võib olla oleks asju saanud muuta isa, kui ta oleks poega õigesti näinud ja teda õigel momendil karistanud, samas teda sellest hoolimata armastanud.
Ilus ja valus
Vaatasin täna hommikul saadet ja kõrvu jäi Hõbemäe kommentaar: "Autobiograafiate lugejad on inimesed, kelle jaoks on ilukirjandus ammendanud ja kes on avastanud, et reaalne elu on ikka see kõige huvitavam/ootamatum".
Ootan huviga seda, millal minu areng sinnamaani jõuab. Ühest küljest olen alati uskunud, et elu on uskumatu asi. Samas arvan, et ka ilukirjandus kirjeldab inimestega toimunut või seda, mis võiks toimuda. Ulme ja fantasy vast laiendab piire. Autobiograafia lugemine ei eelda, mitte ainult seda, et mind elu huvitaks, vaid seda, et mind huvitaks teadmine, et see juhtuv on seotud naabri/ekraanil nähtud näoga.
Samas muidugi on raamatuid, mille puhul on plussiks see, et tead, et see põhineb tegelikul elul ja mis tunduvad seda uskumatumad.
Henri Charrière "Papillion" näiteks.
Ka Petrone väljaandel ilmuv "Minu... " sari pole mind päriselt külmaks jätnud. Kirjanduslikult vast pole seal seda taset, aga kaitseb seda väidet, et uudistekünnise ületamine on seoses hukkunute arv/ sündmuskoha kaugus või midagi taolist... "Minu" raamatutes on hea lugeda, et näe, verinoor eestlanna ja nii palju ettevõtlikkust. Meenutades "Minu Argentiinat", kus tegelane läks getosse vabatahtlikuks või "Minu Alaskat", kus autor läks Alaskasse kelgukorte juhiks. Toob maailma lähemale ja teeb unistused võimalikuks
Ootan huviga seda, millal minu areng sinnamaani jõuab. Ühest küljest olen alati uskunud, et elu on uskumatu asi. Samas arvan, et ka ilukirjandus kirjeldab inimestega toimunut või seda, mis võiks toimuda. Ulme ja fantasy vast laiendab piire. Autobiograafia lugemine ei eelda, mitte ainult seda, et mind elu huvitaks, vaid seda, et mind huvitaks teadmine, et see juhtuv on seotud naabri/ekraanil nähtud näoga.
Samas muidugi on raamatuid, mille puhul on plussiks see, et tead, et see põhineb tegelikul elul ja mis tunduvad seda uskumatumad.
Henri Charrière "Papillion" näiteks.
Ka Petrone väljaandel ilmuv "Minu... " sari pole mind päriselt külmaks jätnud. Kirjanduslikult vast pole seal seda taset, aga kaitseb seda väidet, et uudistekünnise ületamine on seoses hukkunute arv/ sündmuskoha kaugus või midagi taolist... "Minu" raamatutes on hea lugeda, et näe, verinoor eestlanna ja nii palju ettevõtlikkust. Meenutades "Minu Argentiinat", kus tegelane läks getosse vabatahtlikuks või "Minu Alaskat", kus autor läks Alaskasse kelgukorte juhiks. Toob maailma lähemale ja teeb unistused võimalikuks
Wednesday, December 9, 2009
Kultuurne religioon
"Keskpäevatunnis" räägiti religioonist ja muuhulgas kostus märkus, et lääneriikides on islam kultuursemaks muutunud - mošeedesse lubatakse ka naisi.
Ka majanduspoliitika on teadus
Täna hommikul tööle minnes kuulsin raadiost, et pensioniiga tõstetakse nii, et aastaks 2025 oleks see 65 aastat ja seda nii meestel kui ka naistel. Põhjus oli otse loomulikult selles, et sündivus väheneb, rahvastik vananeb ja pole töökäsi, et toita ära vanurite armaadat. Kõik see on tööjõupuuduse vähendamiseks.
Kohe järgnes järgmine uudis - Obama andis teada, et majanduse kriisist välja viimiseks toetatakse igati ettevõtjaid, kes loovad uusi töökohti. Preemiaid oli välja pandud innovaatiliste lahenduste pakkumiseks, et inimesed leiaksid uusi suundi, kuhu majandus võiks areneda. Kõik tööpuuduse vähendamiseks.
Jäin mõtlema, et mis paralleelmaailmad need on. Miks meie juhid arvavad, et tulevikus tekib juurde tohutu hulk TÖÖD, mida on vaja ära teha, tohutult tarbimist, tohutult palju vabu töökohti, mida pensionieelikutega täita. Teatavasti on kogu inimkonna areng selles suunas, et tootmist inimese õlult ära lükata ja tööhulka/töökohti vähendada ja edukus sellel alal tähendab tööpuuduse suurenemist. Või tulevik ongi selles, et toodetakse mitte selleks, et toodangut on vaja (ületootmine on nagunii), vaid selleks, et TÖÖD teha? Suurendama bürokraatiat, mõtleme erinevaid teenuseid välja. Või toodame ja üritame jõuda Wall-E maailma.
Kohe järgnes järgmine uudis - Obama andis teada, et majanduse kriisist välja viimiseks toetatakse igati ettevõtjaid, kes loovad uusi töökohti. Preemiaid oli välja pandud innovaatiliste lahenduste pakkumiseks, et inimesed leiaksid uusi suundi, kuhu majandus võiks areneda. Kõik tööpuuduse vähendamiseks.
Jäin mõtlema, et mis paralleelmaailmad need on. Miks meie juhid arvavad, et tulevikus tekib juurde tohutu hulk TÖÖD, mida on vaja ära teha, tohutult tarbimist, tohutult palju vabu töökohti, mida pensionieelikutega täita. Teatavasti on kogu inimkonna areng selles suunas, et tootmist inimese õlult ära lükata ja tööhulka/töökohti vähendada ja edukus sellel alal tähendab tööpuuduse suurenemist. Või tulevik ongi selles, et toodetakse mitte selleks, et toodangut on vaja (ületootmine on nagunii), vaid selleks, et TÖÖD teha? Suurendama bürokraatiat, mõtleme erinevaid teenuseid välja. Või toodame ja üritame jõuda Wall-E maailma.
Sunday, December 6, 2009
Ootamine on lõppenud
Nüüd siis viimaks on ilmunud kauaoodatud "Videviku" sarja viimane.
Sain teada, et inimestel on 23 paari kromosoome, libahuntidel 24 paari kromosoome ja vampiiridel 25 paari kromosoome. Inimese ja vampiiri järeltulijal (ema on inimene ja isa vampiir) on 24 paari kromosoome. Vampiir-vampiir ühtel tulemust pole, samuti ema vampiir-isa inimene ühtel, kuna vampiiridel keha ei muutu ega rakud ei uuene. Ei tahaks norida küsides, et kuidas ikka sellisel isasloomal seemnerakke jätkub, kuid pean samas tunnistama, et spermat pritsiv vampiir on minu kujutlusvõime jaoks liig mis liig.
Olen mõelnud, et armastusromaanid naistele on nagu porno ja erootika meestele. Mõnukeskusi stimuleerivad. Ulmele ma enamasti ei andesta, kui see on pooleldi armastusromaaniks kirjutatud, samas Videvik oli algusest peale selline armas ja liigutav teismeliste lugu, mis hoolimata libahuntide ja vampiiride sissetoomisest ei taotlegi fantasy nime. Armastus on alati inimlik ja armastusest kirjutamine on naiselik. Samuti see "paha poisi" kujutamine on nii tüüpiliselt kirjanduslik võte, mis mõjub. Kas me just reaalses elus paha poisina kujutame midagi päris ekstreemselt verejanulist, on küsitav, aga teadmine, et ohtlik on sinu käpa all ja kuuletub, on erutav.
Mingis saates ("Päevapilk" vist) võeti tolle sarja raamatute teemal sõna ja toodi muuhulgas positiivsena välja, et nii "vägivallatud" raamatud on praegu populaarseks muutunud. Seal vist räägiti ka sellest, et seksi pole ja autor on mormoon ning üsna puritaanlike vaadetega. Tundub, et tõeliselt kõlbeline eluviis tekitab päris võimsad seksifantaasiad, olgugi et läbi loori ja vihjete näidatud. Lapse sünni kujutamine aga vastab õuduskirjanduse parimatele traditsioonidele.
Kui kogemata jäi mulje, et ma raamatut kritiseerin, siis olen ennast halvasti kuuldavaks teinud. Sain nendest 4 raamatust täpselt seda, mida ma sealt esimese raamatu järgi leida lootsin. Lugesin loo läbi huviga, ilma et mul hetkekski igav oleks hakanud. Üleüldse ei saa aru, mis on tarkadel kirjandusteadlastel rääkida, et kui loos ei ole kasutatud keerulist keelt ja allegoorilisi kujundeid, siis on igav lugeda. Ei ole igav, kui kogu aeg tahad teada saada, mis LOOS edasi juhtub.
Et aga noortel jätkuks fantasy-lugemist pikemalt, siis algas jälle uus sari, mida võrreldakse "Videvikuga". Suzanne Collins "Näljamängud".
Esmapilgul tundub, et Videvikuga ei seo seda raamatut miski. Stephen Kingi kiitev arvustus tagakaanel süvendab muljet, et tegu on tõsise fantasy-ga.
Järjest enam tundub aga lugedes, et sihtgrupp on sama - fantaasiahuvilised tüdrukud. Tegelased on teismelised lapsed, armastusliin on sisse kirjutatud. Lugu kordab natuke Schwarzenegger "Põgenevat meest" selle vahega, et telesaate osalised valitakse ametlikult, mängudes osalevad ainult lapsed, ainult impeeriumi keskuse inimesed kiidavad sellist laadi telesaatena näidatud tapmismängud heaks, kõigil saates osalejatel on enam-vähem võrdsed võimalused ja mängu tulemust mängude korraldajad ei kalluta.
Tuli veel meelde üks raamat, kus kujutatakse tapmismänge. Ei sobi küll sellesse, teemasse, sest tegu pole armastusromaaniga, tegu pole otseselt fantasy-ga, tegu pole teismeliste raamatuga.
Jutt on raamatust Gyula Hernádi "Kindlus"
Illegaalselt korraldatakse kindluses sõjamänge väga rikastele inimestele, pärisrelvad, kindluse vallutamine, vangide alandamine. Peale põhisüzee on meeles veel mõned huvitavad vestlused tegelaste vahel - nagu jutud jutus. Lugesin seda teismelisena ja olekski vast õige aeg üle lugeda, kas see mulje, mille ta mulle tookord jättis, on õige.
Sain teada, et inimestel on 23 paari kromosoome, libahuntidel 24 paari kromosoome ja vampiiridel 25 paari kromosoome. Inimese ja vampiiri järeltulijal (ema on inimene ja isa vampiir) on 24 paari kromosoome. Vampiir-vampiir ühtel tulemust pole, samuti ema vampiir-isa inimene ühtel, kuna vampiiridel keha ei muutu ega rakud ei uuene. Ei tahaks norida küsides, et kuidas ikka sellisel isasloomal seemnerakke jätkub, kuid pean samas tunnistama, et spermat pritsiv vampiir on minu kujutlusvõime jaoks liig mis liig.
Olen mõelnud, et armastusromaanid naistele on nagu porno ja erootika meestele. Mõnukeskusi stimuleerivad. Ulmele ma enamasti ei andesta, kui see on pooleldi armastusromaaniks kirjutatud, samas Videvik oli algusest peale selline armas ja liigutav teismeliste lugu, mis hoolimata libahuntide ja vampiiride sissetoomisest ei taotlegi fantasy nime. Armastus on alati inimlik ja armastusest kirjutamine on naiselik. Samuti see "paha poisi" kujutamine on nii tüüpiliselt kirjanduslik võte, mis mõjub. Kas me just reaalses elus paha poisina kujutame midagi päris ekstreemselt verejanulist, on küsitav, aga teadmine, et ohtlik on sinu käpa all ja kuuletub, on erutav.
Mingis saates ("Päevapilk" vist) võeti tolle sarja raamatute teemal sõna ja toodi muuhulgas positiivsena välja, et nii "vägivallatud" raamatud on praegu populaarseks muutunud. Seal vist räägiti ka sellest, et seksi pole ja autor on mormoon ning üsna puritaanlike vaadetega. Tundub, et tõeliselt kõlbeline eluviis tekitab päris võimsad seksifantaasiad, olgugi et läbi loori ja vihjete näidatud. Lapse sünni kujutamine aga vastab õuduskirjanduse parimatele traditsioonidele.
Kui kogemata jäi mulje, et ma raamatut kritiseerin, siis olen ennast halvasti kuuldavaks teinud. Sain nendest 4 raamatust täpselt seda, mida ma sealt esimese raamatu järgi leida lootsin. Lugesin loo läbi huviga, ilma et mul hetkekski igav oleks hakanud. Üleüldse ei saa aru, mis on tarkadel kirjandusteadlastel rääkida, et kui loos ei ole kasutatud keerulist keelt ja allegoorilisi kujundeid, siis on igav lugeda. Ei ole igav, kui kogu aeg tahad teada saada, mis LOOS edasi juhtub.
Et aga noortel jätkuks fantasy-lugemist pikemalt, siis algas jälle uus sari, mida võrreldakse "Videvikuga". Suzanne Collins "Näljamängud".
Esmapilgul tundub, et Videvikuga ei seo seda raamatut miski. Stephen Kingi kiitev arvustus tagakaanel süvendab muljet, et tegu on tõsise fantasy-ga.
Järjest enam tundub aga lugedes, et sihtgrupp on sama - fantaasiahuvilised tüdrukud. Tegelased on teismelised lapsed, armastusliin on sisse kirjutatud. Lugu kordab natuke Schwarzenegger "Põgenevat meest" selle vahega, et telesaate osalised valitakse ametlikult, mängudes osalevad ainult lapsed, ainult impeeriumi keskuse inimesed kiidavad sellist laadi telesaatena näidatud tapmismängud heaks, kõigil saates osalejatel on enam-vähem võrdsed võimalused ja mängu tulemust mängude korraldajad ei kalluta.
Tuli veel meelde üks raamat, kus kujutatakse tapmismänge. Ei sobi küll sellesse, teemasse, sest tegu pole armastusromaaniga, tegu pole otseselt fantasy-ga, tegu pole teismeliste raamatuga.
Jutt on raamatust Gyula Hernádi "Kindlus"
Illegaalselt korraldatakse kindluses sõjamänge väga rikastele inimestele, pärisrelvad, kindluse vallutamine, vangide alandamine. Peale põhisüzee on meeles veel mõned huvitavad vestlused tegelaste vahel - nagu jutud jutus. Lugesin seda teismelisena ja olekski vast õige aeg üle lugeda, kas see mulje, mille ta mulle tookord jättis, on õige.
Thursday, December 3, 2009
Arthur C.Clarke "Kauge Maa laulud"
Oldfieldi album oli vist samanimeline. Siis sellest raamatust inspireeritud.
Keegi kunagi rääkis, et Arthur C.Clarke oli usklik. Alati mõtlen sellest tema raamatuid lugedes ja iga kord tundub see kuidagi uskumatu. Aga võib olla õnnestubki usk ja teadus kokku viia.
Järjekordne maailmalõpu teooria ütleb, et Maa hävib aastal 3600 (+/-75 aastat) . Päike muutub noovaks ja kogu päikesesüsteem hävib.
Kui selline prognoos teatavaks tehti, siis algas Maal teatav lõpueelne kaos. Esimese numbri 3 vahetumisega tuli kerge lootusetus ja inimesed tahtsid järjest enam ennast jäädvustada. Maalt paisati maailmaruumi infot ning hiljem tehnoloogia arenedes alustati ka uute planeetide koloniseerimisega. Esimestel kosmoselaevadel oli lastiks robotid ja embrüod. Toimus teatav positiivne genotsiit - saadetud DNA oli valitud ja kontrollitud. Samuti oli hoolikalt kontrollitud teave, mis saadeti. Huvitav detail oli see, et ajalugu ja kirjandust kärbiti ning mingi info religiooni kohta järglasteni ei jõudnud. Robotitest ammed pidid beebide ja uue põlvkonna üle valvama ning neid õpetama.
Thalassa oli üks asustamiseks valitud planeet.
Veel lõpu eel olid lõpuks inimesed avastanud viisi, kuidas ise reisida ning nii toimuski kohtumine maalaste ja nende Thalassal üleskasvanud järglaste vahel. Järglaste, kes polnud kunagi näinud maal, keda polnud kasvatanud maalased.
Hilisemad maalased oli tänu Maa hävimisele muutunud elu austamisel eriti tundlikeks. Teooria oli, et elu võib tekkida igal planeedil, kus on hapnikku. Niisiis kaaluti sihtkohtadena ainult selliseid, kus polnud hapnikku. Selliste reeglite valguses poleks Thalassa kahtlemata olnud sobilik, aga õnneks tol ajal, kui Thalassa asustamine toimus, polnud nii karmid seadused.
Thalassa oli veel mitmeski mõttes eriline koht. Päris kohane on siinkohal võrdlus Simak'i "Linna" sipelgate evolutsiooniga.
Üks hea sõber (siinkohal reklaamiks tema kirjutatud raamatut), kes kahtlemata taipab füüsikast rohkem kui mina, on kinnitanud, et Clarke on eriliselt täpne tehnilistes kirjeldustes. Ma ei oska öelda, kas kirjeldatud kvantmootori tööpõhimõte kvalifitseerub. Aga alati on imetlusväärne tema kujutlusvõime.
Minu lemmikuks Clarke'ilt jääb endiselt "Lapsepõlve lõpp".
-----------------------------------------------------------------
Täiendaksin oma kirjeldust ühe huvitava detailiga raamatust. Raamatu järgi moodustatakse esimene tõeliselt demokraatlik riik Uus Meremaal ja aasta on 2010. Kuna on üsna ükskõik, kes on president ja sobib iga meetod presidendi valimiseks, siis valimismeetodiks on loterii
Keegi kunagi rääkis, et Arthur C.Clarke oli usklik. Alati mõtlen sellest tema raamatuid lugedes ja iga kord tundub see kuidagi uskumatu. Aga võib olla õnnestubki usk ja teadus kokku viia.
Järjekordne maailmalõpu teooria ütleb, et Maa hävib aastal 3600 (+/-75 aastat) . Päike muutub noovaks ja kogu päikesesüsteem hävib.
Kui selline prognoos teatavaks tehti, siis algas Maal teatav lõpueelne kaos. Esimese numbri 3 vahetumisega tuli kerge lootusetus ja inimesed tahtsid järjest enam ennast jäädvustada. Maalt paisati maailmaruumi infot ning hiljem tehnoloogia arenedes alustati ka uute planeetide koloniseerimisega. Esimestel kosmoselaevadel oli lastiks robotid ja embrüod. Toimus teatav positiivne genotsiit - saadetud DNA oli valitud ja kontrollitud. Samuti oli hoolikalt kontrollitud teave, mis saadeti. Huvitav detail oli see, et ajalugu ja kirjandust kärbiti ning mingi info religiooni kohta järglasteni ei jõudnud. Robotitest ammed pidid beebide ja uue põlvkonna üle valvama ning neid õpetama.
Thalassa oli üks asustamiseks valitud planeet.
Veel lõpu eel olid lõpuks inimesed avastanud viisi, kuidas ise reisida ning nii toimuski kohtumine maalaste ja nende Thalassal üleskasvanud järglaste vahel. Järglaste, kes polnud kunagi näinud maal, keda polnud kasvatanud maalased.
Hilisemad maalased oli tänu Maa hävimisele muutunud elu austamisel eriti tundlikeks. Teooria oli, et elu võib tekkida igal planeedil, kus on hapnikku. Niisiis kaaluti sihtkohtadena ainult selliseid, kus polnud hapnikku. Selliste reeglite valguses poleks Thalassa kahtlemata olnud sobilik, aga õnneks tol ajal, kui Thalassa asustamine toimus, polnud nii karmid seadused.
Thalassa oli veel mitmeski mõttes eriline koht. Päris kohane on siinkohal võrdlus Simak'i "Linna" sipelgate evolutsiooniga.
Üks hea sõber (siinkohal reklaamiks tema kirjutatud raamatut), kes kahtlemata taipab füüsikast rohkem kui mina, on kinnitanud, et Clarke on eriliselt täpne tehnilistes kirjeldustes. Ma ei oska öelda, kas kirjeldatud kvantmootori tööpõhimõte kvalifitseerub. Aga alati on imetlusväärne tema kujutlusvõime.
Minu lemmikuks Clarke'ilt jääb endiselt "Lapsepõlve lõpp".
-----------------------------------------------------------------
Täiendaksin oma kirjeldust ühe huvitava detailiga raamatust. Raamatu järgi moodustatakse esimene tõeliselt demokraatlik riik Uus Meremaal ja aasta on 2010. Kuna on üsna ükskõik, kes on president ja sobib iga meetod presidendi valimiseks, siis valimismeetodiks on loterii
Tuesday, December 1, 2009
Kristjan Sander "13 talvist hetke"
See, et ma väldin eesti kirjandust, võib olla osaliselt selles, et Kroonikast ja portaalidest loetavad staarilood toovad kirjanikud inimesele liiga lähedale, selle asemel, et nad oleksid kusagil üleval parnassil või tiibadega hobuste seljas. Et autorist ei saaks raamatu tegelane, ei tohiks olla vähimatki ettekujutust, kuidas autor mõtleb. Eriti hull on lugu nende autoritega, keda tunned isiklikult.
Kristjan Sander on õnneks mulle täiesti võõras nimi. Küll aga tundub sisu tuttavlik. Eesti ja vene nimed, sõjaolukord, mis tuleb tuttav lapsepõlve filmidest. Isegi raamatu pealkiri nagu kordaks tuntud nime "17 kevadist hetke". Samuti nõustun ühe kusagilt varem loetud arvustusega, et sarnaneb Strugatskite maailmale. Mõtlen, et miks tunduvad endiselt eestlaste ja venelaste raamatud mulle must-valged, nagu vanad filmid.
Sisu kohta on raske midagi öelda, ilma et kõike ära räägiks. Jutt on sellest, et võõras ei pruugi olla tingimata ei empaatiline, mõistev, valmis sinu ja sinu maailmaga arvestama. Mõistetamatuga ei maksa mängida.
Natuke jäi painama ka surma ja elu vaheline seos.
Tegevuse toimumise koht on paralleelne maailm, kuhu maalased olid kutsutud(?!). Sellest kutsest räägitakse vähe. Mulle meeldib spekuleerida mõttes kutsujate motiivide üle. Sellest saaks juba omakorda uus raamat.
See on ilmselt ka kõik, mida saan raamatust rääkida ilma ümberjutustust tegemata. Soovitan lugeda.
Kristjan Sander on õnneks mulle täiesti võõras nimi. Küll aga tundub sisu tuttavlik. Eesti ja vene nimed, sõjaolukord, mis tuleb tuttav lapsepõlve filmidest. Isegi raamatu pealkiri nagu kordaks tuntud nime "17 kevadist hetke". Samuti nõustun ühe kusagilt varem loetud arvustusega, et sarnaneb Strugatskite maailmale. Mõtlen, et miks tunduvad endiselt eestlaste ja venelaste raamatud mulle must-valged, nagu vanad filmid.
Sisu kohta on raske midagi öelda, ilma et kõike ära räägiks. Jutt on sellest, et võõras ei pruugi olla tingimata ei empaatiline, mõistev, valmis sinu ja sinu maailmaga arvestama. Mõistetamatuga ei maksa mängida.
Natuke jäi painama ka surma ja elu vaheline seos.
Tegevuse toimumise koht on paralleelne maailm, kuhu maalased olid kutsutud(?!). Sellest kutsest räägitakse vähe. Mulle meeldib spekuleerida mõttes kutsujate motiivide üle. Sellest saaks juba omakorda uus raamat.
See on ilmselt ka kõik, mida saan raamatust rääkida ilma ümberjutustust tegemata. Soovitan lugeda.
Monday, November 30, 2009
Time is on my side, yes it is
Ma ei saanudki möödunud nädalal aasta võrra vanemaks. Keegi ei saa ei päeva ega ka nädalaga aasta võrra vanemaks. Aasta võrra vanemaks saabki ainult aastaga.
Tuesday, November 24, 2009
Illuminatus!
Ehk siis pikemalt "Silm püramiidis". Autorid Robert Shea ja Robert Anton Wilson.
Ajasin raamatut päris kaua raamatukogust taga, sest selle taga tundub olevat saba. Nii suure lugejaskonna toel ootaks nagu rohkem soovitusi. Tõeline soovitus on aga tagakaas, mis võrdleb romaani samas lauses Borgese, Eco ja Dan Browniga.
Lugemine oli minu jaoks üllatav ja pärast umbes 50 lehekülge panin raamatu käest ning hakkasin mööda internetti otsima, mis selle kohta kirjutatakse ning esimene kirjutis, mille otsa komistasin oli blogis loterii
http://loterii.blogspot.com/search/label/Robert%20Shea . Seda blogi oli soovitanud paar päeva tagasi lugeda üks sõber ning blogis võrreldi raamatut teosega "Kondikava revolutsioonile New Yorgis", mida olin just paar nädalat varem lugenud. Niisiis võime öelda, et kõik vandenõuteooriad on tõde ja maailmas on kõik omavahel seotud.
Lugesin kohe illuminaatide kohta vikipeediast ja see ei teinud mind just väga palju targemaks. Ei suuda kuidagi märkimata jätta, et viki tundub olevat kantud samast vaimust, milles too teos on kokku kirjutatud.
Tsiteerin:
Strang (Ameerika Illuminaatide ühingu rajaja - minu märkus) oli innukas polügaamia pooldaja ja ilmselt naiste aluspükste imetleja; teda tulistati ja tapeti ühe oma jüngri poolt, keda oli avalikult piitsutatud, kuna ta keeldus sundimast oma naist sellist riietuseset kandma.
http://et.wikipedia.org/wiki/Illuminaadid
Esialgus arvasin, et tõlkija on praaki tootnud, aga hiljem muutsin arvamust. Raamat tundub olevat kirjutatud mingis narkonägemuses ja sellepärast polegi imestada, kui minategelase roll kandub üle järgmisele tegelasele, kes vestleb minategelasega. Tegelased on pidevalt pilves, miks mitte ka autor. Pisuke kadedus on, et mina maailma sellise pseudoloogilisena ei näe. Tekst on tihe ka samal lehel võib olla kolm erinevat lugu, mis pole omavahel mitte mingis seoses, aga seostuvad mõne raamatu tegelasega. Lood ise on huvitavad, aga väga raske on üldisesse konteksti panna. Teost kutsutakse ulmekriminulliks, aga minu vanamoeline mõtteviis nõuab, et kriminullis peab olema mingi kriminaalmõistatus. Isegi, kui see alguses oli, siis olin selle lõpuks unustanud ja nii ma ei tea, kas lahendus oli esimese osa lõpus olemas või peab selleks kõik kolm klotsi läbi lugema. Autoril produktiivsust jätkub ja jõudu tõlkijale.
Loodetavasti teevad nad sellest raamatust filmi.
Juhuks, kui ma kiitusega ülepingutasin, üks arvamus (tsitaat) ulmekirjanduse baasist:
.."Silma" puhul näib see kasu olevat üsna vähene ja selle võib kokku võtta järgmiselt: "R. Shea ja R.A. Wilson on kirjutanud eneseküllase pretnsioonika jura "Illuminatus!" Samas on see teadmine minu sees olnud üldistatumalt juba varem ja selle võib sõnastada järgmiselt "On inimesi, kes kirjutavad pretensioonikat eneseküllast jura."
Ajasin raamatut päris kaua raamatukogust taga, sest selle taga tundub olevat saba. Nii suure lugejaskonna toel ootaks nagu rohkem soovitusi. Tõeline soovitus on aga tagakaas, mis võrdleb romaani samas lauses Borgese, Eco ja Dan Browniga.
Lugemine oli minu jaoks üllatav ja pärast umbes 50 lehekülge panin raamatu käest ning hakkasin mööda internetti otsima, mis selle kohta kirjutatakse ning esimene kirjutis, mille otsa komistasin oli blogis loterii
http://loterii.blogspot.com/search/label/Robert%20Shea . Seda blogi oli soovitanud paar päeva tagasi lugeda üks sõber ning blogis võrreldi raamatut teosega "Kondikava revolutsioonile New Yorgis", mida olin just paar nädalat varem lugenud. Niisiis võime öelda, et kõik vandenõuteooriad on tõde ja maailmas on kõik omavahel seotud.
Lugesin kohe illuminaatide kohta vikipeediast ja see ei teinud mind just väga palju targemaks. Ei suuda kuidagi märkimata jätta, et viki tundub olevat kantud samast vaimust, milles too teos on kokku kirjutatud.
Tsiteerin:
Strang (Ameerika Illuminaatide ühingu rajaja - minu märkus) oli innukas polügaamia pooldaja ja ilmselt naiste aluspükste imetleja; teda tulistati ja tapeti ühe oma jüngri poolt, keda oli avalikult piitsutatud, kuna ta keeldus sundimast oma naist sellist riietuseset kandma.
http://et.wikipedia.org/wiki/Illuminaadid
Esialgus arvasin, et tõlkija on praaki tootnud, aga hiljem muutsin arvamust. Raamat tundub olevat kirjutatud mingis narkonägemuses ja sellepärast polegi imestada, kui minategelase roll kandub üle järgmisele tegelasele, kes vestleb minategelasega. Tegelased on pidevalt pilves, miks mitte ka autor. Pisuke kadedus on, et mina maailma sellise pseudoloogilisena ei näe. Tekst on tihe ka samal lehel võib olla kolm erinevat lugu, mis pole omavahel mitte mingis seoses, aga seostuvad mõne raamatu tegelasega. Lood ise on huvitavad, aga väga raske on üldisesse konteksti panna. Teost kutsutakse ulmekriminulliks, aga minu vanamoeline mõtteviis nõuab, et kriminullis peab olema mingi kriminaalmõistatus. Isegi, kui see alguses oli, siis olin selle lõpuks unustanud ja nii ma ei tea, kas lahendus oli esimese osa lõpus olemas või peab selleks kõik kolm klotsi läbi lugema. Autoril produktiivsust jätkub ja jõudu tõlkijale.
Loodetavasti teevad nad sellest raamatust filmi.
Juhuks, kui ma kiitusega ülepingutasin, üks arvamus (tsitaat) ulmekirjanduse baasist:
.."Silma" puhul näib see kasu olevat üsna vähene ja selle võib kokku võtta järgmiselt: "R. Shea ja R.A. Wilson on kirjutanud eneseküllase pretnsioonika jura "Illuminatus!" Samas on see teadmine minu sees olnud üldistatumalt juba varem ja selle võib sõnastada järgmiselt "On inimesi, kes kirjutavad pretensioonikat eneseküllast jura."
Monday, November 23, 2009
Cream "Disraeli Gears"
Ilmselt minu viga, et ma polnud seda plaati varem kuulanud. Kristjan andis selle juba kuulata mingi aastakese tagasi, aga mina kuulasin paari lugu, mõtlesin, et päris huvitav, aga tapeediks ei sobi. Nii ta jäigi vedelema.
Kui ma lõpuks olin salvestatud muusikat korduvalt kuulates kõvakettale peaaegu augu sisse kulutanud, taipasin paar päeva tagasi seda plaati kuulata ja praegu olen sõltuvuses.
Tegu on 1966-1968 tegutsenud bändiga, kes on hiljem veel kokku-lahku-kokku-lahku käinud. Minu jaoks ainus tuttav nimi oli Eric Clapton. Samas, mis tean mina muusikast. Ainult seda, mida press laiemalt reklaamib, olgu see siis Britney või Michael Jackson. Muusikahuvilised on erinevalt minust kuulnud varem Jack Bruce'i ja Ginger Baker'i nimesid.
http://et.wikipedia.org/wiki/Cream
Ja kuni kirjutajad eestikeelse viki üle arutlevad, võite lugeda ka ingisekeelset
http://en.wikipedia.org/wiki/Cream_(band)
Nagu võib lugeda, osutus plaat "Disraeli Gears" osutus menukaks ja seda hoolimata sellest, et plaadifirma boss nimetas singlit "Sunshine of your love" psühhedeelseks rämpsuks. Singlist sai tolle perioodi enimmüüdud.
Minu lemmik oli siiski "World of Pain".
Kahjuks videot ei ole. Vast sellest üks koduvideo?
http://www.youtube.com/watch?v=YhWCGhhclzw
"We're Going Wrong" oli ka hea. Sellest on originaalesinejatega isegi videod.
http://www.youtube.com/watch?v=FfjXVh5kiJ0
Kui ma lõpuks olin salvestatud muusikat korduvalt kuulates kõvakettale peaaegu augu sisse kulutanud, taipasin paar päeva tagasi seda plaati kuulata ja praegu olen sõltuvuses.
Tegu on 1966-1968 tegutsenud bändiga, kes on hiljem veel kokku-lahku-kokku-lahku käinud. Minu jaoks ainus tuttav nimi oli Eric Clapton. Samas, mis tean mina muusikast. Ainult seda, mida press laiemalt reklaamib, olgu see siis Britney või Michael Jackson. Muusikahuvilised on erinevalt minust kuulnud varem Jack Bruce'i ja Ginger Baker'i nimesid.
http://et.wikipedia.org/wiki/Cream
Ja kuni kirjutajad eestikeelse viki üle arutlevad, võite lugeda ka ingisekeelset
http://en.wikipedia.org/wiki/Cream_(band)
Nagu võib lugeda, osutus plaat "Disraeli Gears" osutus menukaks ja seda hoolimata sellest, et plaadifirma boss nimetas singlit "Sunshine of your love" psühhedeelseks rämpsuks. Singlist sai tolle perioodi enimmüüdud.
Minu lemmik oli siiski "World of Pain".
Kahjuks videot ei ole. Vast sellest üks koduvideo?
http://www.youtube.com/watch?v=YhWCGhhclzw
"We're Going Wrong" oli ka hea. Sellest on originaalesinejatega isegi videod.
http://www.youtube.com/watch?v=FfjXVh5kiJ0
Sunday, November 22, 2009
2012
Oli plaan kinos vaadata "Psühhiaatrit", aga Solarises ringi vaadates pakuti mulle ootamatult tasuta "2012" piletit. Mis siis ikka, mõtlesin, ja jalutasin kinno. Ahnus ja uudishimu.
Film kestis kaks ja pool tundi.
Lühidalt.
2012 tuleb maailmalõpp ja selle tõsiasja on juhtumisi avastanud üks india geoloog. 12 riigi pead, keda on sellest avastusest informeeritud, algatavad projekti superlaevade ehitamiseks. Projekt tellitakse Hiina Rahvavabariigilt. Laevad asustatakse liikide ja inimestega (Noa laev, kas pole) geneetilise valiku alusel. Samuti saab projekti rahastamiseks osta piletit laevale. Seda võimalust pakutakse ainult ülirikastele. Ülejäänud elanikkonda hoitakse teadmatuses. Katastroofi kirjeldus seisneb lühidalt selles, et maakoor hakkab nihkuma ja selle tulemusel läheb nii kliima kui ka geograafia paigast ära. Näiteks sellised pisiasjad, et lõunapoolus paikneb Wisconsinis ning kogu maailm ujutatakse üle.
Üks peategelastest on Ameerika president, kes muide on mustanahaline ja pole Obama. Niisiis vähemalt 2 mustanahalist presidenti Ameerikal järjest. Teine peategelane on ühe vähetähtsa raamatu autor, kellel on kaks last, kes on naisest lahutatud ning kes üritab oma eksnaise peret päästa, kuna ta juhtumisi saab jälile Suurele Saladusele.
President lahkub sündsamalt, minnes koos oma rahvaga põhja. Kirjanikuga on rohkem probleeme. Ta laseb ennast ja oma peret ühele laevale sissesmuugeldada ning kogemata blokeerivad nad ühe laibaga (eksnaise uus mees) superlaeva värava mehhanismi. Sellega oleks nad peaaegu kogu järelejäänud Ameerika rahvale vee peale tõmmanud. Õnneks ennastsalgav kirjanik läheb ohtu trotsides väravat vabastama ning päästab inimkonna. Boonusena saab ta naise ja pere tagasi.
Häppi end sisaldab ka uut tulevikulootust, sest paistab, et Veemaailmas hakkab vesi alanema ning uueks kõigeimaks punktiks saab Aafrika - kurss võetud Hea Lootuse Neeme.
Filmis on suurepäraseid vaateid kokkukukkuvatest ehitistest. Igal juhul on need filmi parim osa. Samuti on huvitav vaadata, kuidas Vatikanis inimesed palvetavad ja Sixtuse kabeli lagi sisse variseb.
Mõtlesin praegu selle üle, et miks inimesed maailma lõpust kuuldes hakkavad palvetama ja lõhkuma. Samas oma isikliku maailma lõpust (surmast) kuuldes plaanivad viimased päevad lõbusalt mööda saata. Miks ei võiks masside suremine olla elujaatav?
Film kestis kaks ja pool tundi.
Lühidalt.
2012 tuleb maailmalõpp ja selle tõsiasja on juhtumisi avastanud üks india geoloog. 12 riigi pead, keda on sellest avastusest informeeritud, algatavad projekti superlaevade ehitamiseks. Projekt tellitakse Hiina Rahvavabariigilt. Laevad asustatakse liikide ja inimestega (Noa laev, kas pole) geneetilise valiku alusel. Samuti saab projekti rahastamiseks osta piletit laevale. Seda võimalust pakutakse ainult ülirikastele. Ülejäänud elanikkonda hoitakse teadmatuses. Katastroofi kirjeldus seisneb lühidalt selles, et maakoor hakkab nihkuma ja selle tulemusel läheb nii kliima kui ka geograafia paigast ära. Näiteks sellised pisiasjad, et lõunapoolus paikneb Wisconsinis ning kogu maailm ujutatakse üle.
Üks peategelastest on Ameerika president, kes muide on mustanahaline ja pole Obama. Niisiis vähemalt 2 mustanahalist presidenti Ameerikal järjest. Teine peategelane on ühe vähetähtsa raamatu autor, kellel on kaks last, kes on naisest lahutatud ning kes üritab oma eksnaise peret päästa, kuna ta juhtumisi saab jälile Suurele Saladusele.
President lahkub sündsamalt, minnes koos oma rahvaga põhja. Kirjanikuga on rohkem probleeme. Ta laseb ennast ja oma peret ühele laevale sissesmuugeldada ning kogemata blokeerivad nad ühe laibaga (eksnaise uus mees) superlaeva värava mehhanismi. Sellega oleks nad peaaegu kogu järelejäänud Ameerika rahvale vee peale tõmmanud. Õnneks ennastsalgav kirjanik läheb ohtu trotsides väravat vabastama ning päästab inimkonna. Boonusena saab ta naise ja pere tagasi.
Häppi end sisaldab ka uut tulevikulootust, sest paistab, et Veemaailmas hakkab vesi alanema ning uueks kõigeimaks punktiks saab Aafrika - kurss võetud Hea Lootuse Neeme.
Filmis on suurepäraseid vaateid kokkukukkuvatest ehitistest. Igal juhul on need filmi parim osa. Samuti on huvitav vaadata, kuidas Vatikanis inimesed palvetavad ja Sixtuse kabeli lagi sisse variseb.
Mõtlesin praegu selle üle, et miks inimesed maailma lõpust kuuldes hakkavad palvetama ja lõhkuma. Samas oma isikliku maailma lõpust (surmast) kuuldes plaanivad viimased päevad lõbusalt mööda saata. Miks ei võiks masside suremine olla elujaatav?
8-9. päev - oktoobri lõpp ja novembri algus
Nõuanne reisijatele:
enamlevinud haiguste nimetused on tark sõnaraamatust järgi vaadata. Kunagi ei maksa eeldada, et teisel maal on käsimüügi ravimid samade nimetustega.
Olen viivitanud reisi lõpu kirjutamisega. Ühest küljest vast on põhjus selles, et viimased päevad polnud enam nii ilusad kui algus. Teine põhjus on haigestumine.
Lugesin kellegi arvamust selle kohta, et interneti ohtude hulgas valitseb veel see oht, et kirjutate enda kohta väga palju ja tööandja võib kunagi teha päringu teie kohta. Mõned piinlikumat sorti haigused ei pruugi töötajast just kõige asjalikumat muljet jätta ja võivad mainele pleki jätta. Ma ei ole päriselt kindel, et ma tolle kirjutajaga päriselt nõus olen, samas... eks ta ole. On mõned haigused, millest ei seltskonnas ei vestelda ja on teisi, millest kirjutatakse romaane, sest võitlus raske haigusega jätab inimesest vapra ja ülla mulje. Me imetleme surma.
Igal juhul hommikuks olin haige. Nii haige, et ainus igatsus on apteek ja ainult selgelt tahtejõuga tegin veel reisija nägu. Mardil ka selg valutas. Niisiis paar parajaid. Et asi keskmaal liiga üksluiseks ei läheks, mõtlesime sõita ilma kiirteid kasutamata ja mõtlen siiani, et too päev oli nagu udus.
Mingi väikese kirikuga armas linnake, kus elu praktiliselt ei olnud? Mingi linn keset suurt platsi asuva turuga. Mis kohtades me iganes käisime, need asusid poolel teel Veneetsiast Milaanosse. Väikestel teedel sõitmine tüütas siiski ära ja valisime jälle kiirtee. Milaano väga palju me ringi ei sõitnudki, aga tundus näotu lennata Milaanosse ja tagasi ilma linna ennast külastamata. Võimalik, et alahindame seda linna ja võrreldes Firenzega pole ta täis kunsti, võrreldes Genuaga ilma sadamata. Lihtne kindel oma soliidsuses. Jah, tõesti sattusime alguses mingisse tööstusrajooni, kus polnud midagi vaadata. Samas itaalia on itaalia. Metrood, asjalikud inimesed, puhas ja korras.
Jalutasime mingi kindluse ümbruses. Mis kindlusega on tegu?
Milaanost leidsime ka apteegi, kus ma kätte ja jalgade abiga selgeks tegin, mis mul viga on ja loodetavasti andsid nad ka mulle õiget rohtu. Või siis sain platseebot, igal juhul aitas. Apteegil oli erinavalt teistest kiri "Parafarmacia". Märkasime seda natuke liiga hilja ja ega ma tänini ei tea, oli see siis loodusapteek või alternatiivmeditsiini apteek.
Üsna vara jõudsime ka sihtkohta - Corgeonesse "Green Motelli". Enne külastasime Lidlit plaaniga midagi koju kaasa osta. Kuna mina polnud adekvaatne oleksin peaaegu lahkunud ilma kulutamata, aga õnneks ajas Mart mulle peale, et võta see pudel Grappat. Niisiis vähemalt midagi külakostiks. Eks ma läheneval sünnipäeval lahendan ära.
"Green Motell" ei asunud küll Como järve ääres, aga ühe teise kena järve ääres oli see küll.
Õhtuks olin eluvaimu sisse saanud ja tundsin ennast inimesena ning lasin ennast Mardil käsutada teemal "Mine käi autos ja too... " Tema enda väitel oli nii haige, et ei suutnud midagi.
Siiamaani kahetsen, et järgmisel hommikul ei suutnud veenda Marti, et läheks ikka toda järve uurima. Como ümbrus peaks kõikjal ilus olema ja juba hotellist oli näha, et see oli ilusas kohas. Hommikusöök oli seal ka üllatavalt rikkalik. Isegi munad olid esindatud, kahjuks ei oska nad keeta poolpehmeid mune.
Lennuk pidi minema 19:15, auto pidime ära andma 17:30. Aega ringi vaadata oli piisavalt. Valisime sihiks Novara.
Novara tundus täiesti väljasurnuna. Oli asi siis puhkepäevas või selles, et turismipiirkonnast väljas. Imelik vaadata Tartu suurust linna, kus isegi poed ei tööta nädalavahetusel. Käisime kohvi joomas. Minu tellitud Americano' oli täielik solk. Kusjuures selle saamiseks pani kohvikupidaja spetsiaalselt üles filtrikohvi aparaadi ja tilgutas. Ilmselt Mardi tellitud kofeiinivaba oli parim valik. Asi, millest ma itaalias aru ei saanud, oli see, et "tavaline" kohv oli enamasti üliväikestes tassides.
Otsustasime minna lennujaama varem. Teel väike toidupeatus, kus Mart kogenud kokana segas salatit ja edasi käänuline tee üles. Oleksin küll eelistanud esimeste päevade kruttimist, et veel viimast korda vaadata mägesid, aga tundus pisut lamedam.
Lennujaamas mängisime veel malet, kusjuures ei ole millegagi kiidelda. Võitsin küll rohkem, aga ainult tänu ajale. Seis oli enamasti tõeliselt vilets. Malekell ühest küljest mu häbist välja päästja. Teisalt ka segaja, sest see ju sundiski mind neid kiireid ja läbimõtlematuid käike tegema.
Milaano-Helgingi-Tallinn.
enamlevinud haiguste nimetused on tark sõnaraamatust järgi vaadata. Kunagi ei maksa eeldada, et teisel maal on käsimüügi ravimid samade nimetustega.
Olen viivitanud reisi lõpu kirjutamisega. Ühest küljest vast on põhjus selles, et viimased päevad polnud enam nii ilusad kui algus. Teine põhjus on haigestumine.
Lugesin kellegi arvamust selle kohta, et interneti ohtude hulgas valitseb veel see oht, et kirjutate enda kohta väga palju ja tööandja võib kunagi teha päringu teie kohta. Mõned piinlikumat sorti haigused ei pruugi töötajast just kõige asjalikumat muljet jätta ja võivad mainele pleki jätta. Ma ei ole päriselt kindel, et ma tolle kirjutajaga päriselt nõus olen, samas... eks ta ole. On mõned haigused, millest ei seltskonnas ei vestelda ja on teisi, millest kirjutatakse romaane, sest võitlus raske haigusega jätab inimesest vapra ja ülla mulje. Me imetleme surma.
Igal juhul hommikuks olin haige. Nii haige, et ainus igatsus on apteek ja ainult selgelt tahtejõuga tegin veel reisija nägu. Mardil ka selg valutas. Niisiis paar parajaid. Et asi keskmaal liiga üksluiseks ei läheks, mõtlesime sõita ilma kiirteid kasutamata ja mõtlen siiani, et too päev oli nagu udus.
Mingi väikese kirikuga armas linnake, kus elu praktiliselt ei olnud? Mingi linn keset suurt platsi asuva turuga. Mis kohtades me iganes käisime, need asusid poolel teel Veneetsiast Milaanosse. Väikestel teedel sõitmine tüütas siiski ära ja valisime jälle kiirtee. Milaano väga palju me ringi ei sõitnudki, aga tundus näotu lennata Milaanosse ja tagasi ilma linna ennast külastamata. Võimalik, et alahindame seda linna ja võrreldes Firenzega pole ta täis kunsti, võrreldes Genuaga ilma sadamata. Lihtne kindel oma soliidsuses. Jah, tõesti sattusime alguses mingisse tööstusrajooni, kus polnud midagi vaadata. Samas itaalia on itaalia. Metrood, asjalikud inimesed, puhas ja korras.
Jalutasime mingi kindluse ümbruses. Mis kindlusega on tegu?
Milaanost leidsime ka apteegi, kus ma kätte ja jalgade abiga selgeks tegin, mis mul viga on ja loodetavasti andsid nad ka mulle õiget rohtu. Või siis sain platseebot, igal juhul aitas. Apteegil oli erinavalt teistest kiri "Parafarmacia". Märkasime seda natuke liiga hilja ja ega ma tänini ei tea, oli see siis loodusapteek või alternatiivmeditsiini apteek.
Üsna vara jõudsime ka sihtkohta - Corgeonesse "Green Motelli". Enne külastasime Lidlit plaaniga midagi koju kaasa osta. Kuna mina polnud adekvaatne oleksin peaaegu lahkunud ilma kulutamata, aga õnneks ajas Mart mulle peale, et võta see pudel Grappat. Niisiis vähemalt midagi külakostiks. Eks ma läheneval sünnipäeval lahendan ära.
"Green Motell" ei asunud küll Como järve ääres, aga ühe teise kena järve ääres oli see küll.
Õhtuks olin eluvaimu sisse saanud ja tundsin ennast inimesena ning lasin ennast Mardil käsutada teemal "Mine käi autos ja too... " Tema enda väitel oli nii haige, et ei suutnud midagi.
Siiamaani kahetsen, et järgmisel hommikul ei suutnud veenda Marti, et läheks ikka toda järve uurima. Como ümbrus peaks kõikjal ilus olema ja juba hotellist oli näha, et see oli ilusas kohas. Hommikusöök oli seal ka üllatavalt rikkalik. Isegi munad olid esindatud, kahjuks ei oska nad keeta poolpehmeid mune.
Lennuk pidi minema 19:15, auto pidime ära andma 17:30. Aega ringi vaadata oli piisavalt. Valisime sihiks Novara.
Novara tundus täiesti väljasurnuna. Oli asi siis puhkepäevas või selles, et turismipiirkonnast väljas. Imelik vaadata Tartu suurust linna, kus isegi poed ei tööta nädalavahetusel. Käisime kohvi joomas. Minu tellitud Americano' oli täielik solk. Kusjuures selle saamiseks pani kohvikupidaja spetsiaalselt üles filtrikohvi aparaadi ja tilgutas. Ilmselt Mardi tellitud kofeiinivaba oli parim valik. Asi, millest ma itaalias aru ei saanud, oli see, et "tavaline" kohv oli enamasti üliväikestes tassides.
Otsustasime minna lennujaama varem. Teel väike toidupeatus, kus Mart kogenud kokana segas salatit ja edasi käänuline tee üles. Oleksin küll eelistanud esimeste päevade kruttimist, et veel viimast korda vaadata mägesid, aga tundus pisut lamedam.
Lennujaamas mängisime veel malet, kusjuures ei ole millegagi kiidelda. Võitsin küll rohkem, aga ainult tänu ajale. Seis oli enamasti tõeliselt vilets. Malekell ühest küljest mu häbist välja päästja. Teisalt ka segaja, sest see ju sundiski mind neid kiireid ja läbimõtlematuid käike tegema.
Milaano-Helgingi-Tallinn.
Eile
lõhuti mu auto küljeaken. Kellel sellist asja vaja on? Saaksin aru, kui midagi oleks ära võetud - siis oleks keegi saadud ASJAST õnnelikumaks muutunud, aga praegu... Võib olla klaasiparandaja saab pisut õnnelikumaks - töö ja leib kindlustatud masu ajal.
Monday, November 16, 2009
Kondikava revolutsioonile New Yorgis
Autor Alain Robbe-Grillet.
Pole ammu lugenud ühtegi saatesõna läbi lugenud pingelisemalt kui raamatut ennast. Ilmselt hirmutas tunne, et ma olen nii rumal, et ei mõista. Elitaarne on keerulisest raamatust aru saada ja lootsin, et ehk saatesõna selgitab lahti, mida ma siis lugesin. Tegu on niisiis nn. "uue romaaniga". Nii "uus", et lausa hipiajastust pärit.
Vabas vormis ümberjutustus:
..Laura piilus aknast välja ja tänavalaterna valguses oli näha musta kaabuga meest. Laura teadis, et teda jälitati ning tal oli keelatud aknast välja vaadata ning elumärke anda. Seepärast varjus ta kähku, kriimustades kogemata akent. Akent mõranes ja teravad kriimud jooksid päikse kujutisena igas suunas. Ukse tagant kostsid sammud ja Laura varjus kohkunult. Tal oli keelatud kodust lahkuda, paraku varaküpsena teadis ta, kuidas on võimalik suletud uksest välja saada. Selleks tuli tellida ainult lukusepp, kellel klientide puudust polnud. Üsna tavaline oli, et klient ei osanud vähimalgi määral kirjeldada võtit ja nii üritas lukusepp haakida mõnd oma võtmetest. Et paremini aru saada, piilus ta lukuaugust sisse ja vaatepilt täitis ta hämmeldusega. Põrandal lamas kinniseotult sensuaalne punapäine naine, silmad hirmust pärani. Tal olid jalas ainult mustad sukad, kõrge ülemine äär palistatud roosa pitsiga. Kõrvalseisev hallipäine mees täitis süstalt labipaistva vedelikuga, valmistudes naisele midagi uimastavat manustama. Laual oli roheline kleit ja sellele oli pillatud triikraud ning käärid, mis olid avatud V-tähe kujuliselt. Stseen oli raamatukaanel, mille Laura oli surunud lukuaugu ette, saades inspiratsiooni kriminaalromaanist. Punapäise naise nimi oli JR ja tegelikult kuulus ta organisatsiooni. JR oli saadetud välja ühe kuulutuse peale, kus üksikisa otsis öiseks ajaks lapsevalvesse kena välimusega kuulekat naist. Sellise kuulutusega otsitakse tavaliselt sekspartnerit ja nii saadetigi JR, kellel oli kogemusi intiimteenuste osutamisega. Suur aga oli tema üllatus, kui ukse avas tüdruk, kes tutvustas ennast Laurana. Tegu oli ninatarga 13 aastasega, kes armastas salatseda ja oli pidevalt ärevil. Kõrvalttoast hakkasid kostma oiged. Tüdruk paistis nendest veel rohkem ärevusse sattuvat. Hiljem tuli välja, et need tulid grammofonilt. Laura ütles, et lint on kogu aeg mänginud. Aga seal on päris pikalt vaikimist ja sellepärast JR seda tuppa astudes ei kuulnud...
Võib olla oli lugu ka täiesti teisiti, sest uues romaanis pole tähtsust ei ajal, tegelaste rollidel ega ka mitte sündmuste järgnemise loogikal. Vist tegin ma ka ümberjutustamisega vea, sest pole kirjanik ja ainus, mis neoromaani puhul loeb, on emotsioon ja alateadvusesse jõudev sõnum.
Ilmselt see sõnum sinna alateadvusesse mingit liiki hüpnoosina jõudis, sest raamatut oli üsna raske käest panna. Kõik pildid olid detailselt välja joonistatud, aga mitte igavad nagu Balzacil, vaid tõetruud. See vast pole päris õige sõna. Ütleme, lavastuslikud. Nagu mingi erootiline painajalik unenägu, mis kordub variatsioonidega.
Saatesõnas on kirjutatud (tsiteerin): Selle asemel, et öelda "mägi on suur", ütleb kirjanik selle kohta "majesteetlik"; selle asemel et iseloomustada päikest sõnaga "palav", kasutab kirjanik sõna "halastamatu", (...) mäe kõrgus omandab siin moraalse väärtuse, päikese soojusest saab tahte väljendus.
Vast aitab ka. Armastan rääkida teemadel, millest ma midagi ei taipa. Veel parem, kui suudan inimestele selgeks teha teemad, millest ma ise midagi ei taipa. Kellel huvi on, lugege kindlasti.
Lisamärkus: tegin veel vaikse otsingu selle kohta, et kes on söandanud veel sellest raamatust rääkida ja eesti keeles leidsin ainult paar vaikset märkust teema kohta. Ei ühtegi kirja, et tegu on suure jamaga või lahtiseletust, millest see raamat räägib. Täna enam inglisekeelseid lehti ei viitsi sirvida.
Pole ammu lugenud ühtegi saatesõna läbi lugenud pingelisemalt kui raamatut ennast. Ilmselt hirmutas tunne, et ma olen nii rumal, et ei mõista. Elitaarne on keerulisest raamatust aru saada ja lootsin, et ehk saatesõna selgitab lahti, mida ma siis lugesin. Tegu on niisiis nn. "uue romaaniga". Nii "uus", et lausa hipiajastust pärit.
Vabas vormis ümberjutustus:
..Laura piilus aknast välja ja tänavalaterna valguses oli näha musta kaabuga meest. Laura teadis, et teda jälitati ning tal oli keelatud aknast välja vaadata ning elumärke anda. Seepärast varjus ta kähku, kriimustades kogemata akent. Akent mõranes ja teravad kriimud jooksid päikse kujutisena igas suunas. Ukse tagant kostsid sammud ja Laura varjus kohkunult. Tal oli keelatud kodust lahkuda, paraku varaküpsena teadis ta, kuidas on võimalik suletud uksest välja saada. Selleks tuli tellida ainult lukusepp, kellel klientide puudust polnud. Üsna tavaline oli, et klient ei osanud vähimalgi määral kirjeldada võtit ja nii üritas lukusepp haakida mõnd oma võtmetest. Et paremini aru saada, piilus ta lukuaugust sisse ja vaatepilt täitis ta hämmeldusega. Põrandal lamas kinniseotult sensuaalne punapäine naine, silmad hirmust pärani. Tal olid jalas ainult mustad sukad, kõrge ülemine äär palistatud roosa pitsiga. Kõrvalseisev hallipäine mees täitis süstalt labipaistva vedelikuga, valmistudes naisele midagi uimastavat manustama. Laual oli roheline kleit ja sellele oli pillatud triikraud ning käärid, mis olid avatud V-tähe kujuliselt. Stseen oli raamatukaanel, mille Laura oli surunud lukuaugu ette, saades inspiratsiooni kriminaalromaanist. Punapäise naise nimi oli JR ja tegelikult kuulus ta organisatsiooni. JR oli saadetud välja ühe kuulutuse peale, kus üksikisa otsis öiseks ajaks lapsevalvesse kena välimusega kuulekat naist. Sellise kuulutusega otsitakse tavaliselt sekspartnerit ja nii saadetigi JR, kellel oli kogemusi intiimteenuste osutamisega. Suur aga oli tema üllatus, kui ukse avas tüdruk, kes tutvustas ennast Laurana. Tegu oli ninatarga 13 aastasega, kes armastas salatseda ja oli pidevalt ärevil. Kõrvalttoast hakkasid kostma oiged. Tüdruk paistis nendest veel rohkem ärevusse sattuvat. Hiljem tuli välja, et need tulid grammofonilt. Laura ütles, et lint on kogu aeg mänginud. Aga seal on päris pikalt vaikimist ja sellepärast JR seda tuppa astudes ei kuulnud...
Võib olla oli lugu ka täiesti teisiti, sest uues romaanis pole tähtsust ei ajal, tegelaste rollidel ega ka mitte sündmuste järgnemise loogikal. Vist tegin ma ka ümberjutustamisega vea, sest pole kirjanik ja ainus, mis neoromaani puhul loeb, on emotsioon ja alateadvusesse jõudev sõnum.
Ilmselt see sõnum sinna alateadvusesse mingit liiki hüpnoosina jõudis, sest raamatut oli üsna raske käest panna. Kõik pildid olid detailselt välja joonistatud, aga mitte igavad nagu Balzacil, vaid tõetruud. See vast pole päris õige sõna. Ütleme, lavastuslikud. Nagu mingi erootiline painajalik unenägu, mis kordub variatsioonidega.
Saatesõnas on kirjutatud (tsiteerin): Selle asemel, et öelda "mägi on suur", ütleb kirjanik selle kohta "majesteetlik"; selle asemel et iseloomustada päikest sõnaga "palav", kasutab kirjanik sõna "halastamatu", (...) mäe kõrgus omandab siin moraalse väärtuse, päikese soojusest saab tahte väljendus.
Vast aitab ka. Armastan rääkida teemadel, millest ma midagi ei taipa. Veel parem, kui suudan inimestele selgeks teha teemad, millest ma ise midagi ei taipa. Kellel huvi on, lugege kindlasti.
Lisamärkus: tegin veel vaikse otsingu selle kohta, et kes on söandanud veel sellest raamatust rääkida ja eesti keeles leidsin ainult paar vaikset märkust teema kohta. Ei ühtegi kirja, et tegu on suure jamaga või lahtiseletust, millest see raamat räägib. Täna enam inglisekeelseid lehti ei viitsi sirvida.
Thursday, November 12, 2009
7.päev - 30.oktoober. Reede.
Veneetsia päev ja esimene sügispäev. Kui eelmised päevad oli soojemat sorti Eestimaa suvi, siis sel päeval lubas ainult 16 kraadi.
Buss, millega läksime, väljus kell 10 ja tagasitulekuks valisin esimese võimaliku aja - 20:30. Näpunäidetega varustatult teadsime juba, et peame kõigepealt ostma 12 tunni transpordikaardi, mis maksis 16 EUR'i. Veneetsiast on nii palju kirjutatud, et ilmselt ei suuda ma midagi uut lisada. Lisaks sai San Marinos minu pildikasti aku praktiliselt tühjaks ja töötas ainult staatilise elektri abil.
Paar illustreerivat pilti.
.JPG)
Kui ma ütlesin Luccas, et tänavad on kitsad, siis polnud ma näinud Veneetsiat. Veneetsias ei pea muidugi autod tänavatel sõitma, aga paksemat sorti mees ei mahuks Veneetsia tänavatel käima.
Veneetsias olid pesukuivatuseks nöörid, mis jooksid aknast aknani. Raske oli kujutleda, et lähed naabermaja elaniku üle ja palud, et ka me ei võiks jagada pesunööri. Muidugi kui seal kõik sugulased pole. Pesunöörid jooksid rullikuga kahel siini - ühte nööri tõmmates lükkad teist nööri kaugemale. Kahel perel, kes nööri jagavad, võib pesu küll vahetusse minna.
Veneetsia on nii väike, et selle põhiosa käiks jalgsi mõne tunniga läbi. Ei pea kogu aeg busse kasutamagi. Jalgsi liigub kiiremini kui veebuss mööda Suurt Kanalit. Samas majanumbrid on neljakohalised. Kes selle süsteemi välja mõtles ja miks, on selgusetu. Vast tahtis keegi kunagi kõik majad ära nummerdada - tänavanimed tulid hiljem.
Veneetsiasse mahub hulga ilusaid kirikuid ja sünagooge.
Mart märkas, et seinaääred olid paate täis. Kusjuures oli täiesti arusaamatu, kuidas need paadid kohtadele olid saanud. Ei paadisildu, treppe. Kinnitaja pidi kas ujudes lahkuma või kasutama teist transporti.
San Marco Basilicas käisime sees. Pildistamine oli seal keelatud, aga samas... internetis on väga head leheküljed. Ka 3D panoraamvaadetega. Nautige!
http://www.basilicasanmarco.it/eng/index.bsm
Basiilika seinte marmorplaatide hajuv muster moodustas seinadel rombe. Huvitav, kuidas see saavutatud oli? Otsiti marmorplaatide hulgas sarnase mustriga plaadid ja pandi kokku? Tulemus oli igal juhul väga sümmeeriline. Kivid põrandasse laotud 3D mosaiikideks. Ilmselt ehitajatel oli aega tulemust viimistleda.
Üks segadusse ajav asi oli. Liini lõpp-peatus oli Lido. Lido peaks olema liivarannaga saar Veneetsias. Kui me Lidos maale astusime, siis avastasime, et seal sõidavad autod. Mingil momendil arvasin, et olen segi ajanud ja mandril on mingi koht nimega Lido (ongi tegelikult). Samas kõik internetiotsingud näitavad, et buss 1 sõidab VENICE LIDO ja see on koht saarel. Ka hotellide piltidel on näha autod.
Ja siit tuleb miljoni dollari küsimus - kuidas tulevad saarele autod? Kui te selle miljoni saate, siis võite mulle anda. Otsin seda juba mõnda aega taga.
Murano oli täielik agraarmaa. Kapsa-kaalika kasvatus. Asi, mida poleks oodanud Veneetsia saarekeselt leida. Põhiäri on seal küll klaasitööstus, aga ka põllumajandus on au sees.
Mööda kihutas mootorpaat, vööris paadikattel seisis täiusliku tasakaalutunnetusega koer. Spetsiaalselt Veneetsia jaoks aretatud tõug, kes ei saa loksumisest pohmelli.
Lõpuringi tegime aeglase liiniga, aga siiski jõudsime tagasi liiga vara ja pidime veel hotellibussi ootama.
Veneetsia on Veneetsia. Et teada saada, kas ta mulle meeldis, peaks vist mälestustel natuke settida laskma. Momendil tagasi ei kisu ja seal elada ei taha, aga ilmselt on koht, mida peab seda nägema, et teada, kui erinev ta ikka on.
Buss, millega läksime, väljus kell 10 ja tagasitulekuks valisin esimese võimaliku aja - 20:30. Näpunäidetega varustatult teadsime juba, et peame kõigepealt ostma 12 tunni transpordikaardi, mis maksis 16 EUR'i. Veneetsiast on nii palju kirjutatud, et ilmselt ei suuda ma midagi uut lisada. Lisaks sai San Marinos minu pildikasti aku praktiliselt tühjaks ja töötas ainult staatilise elektri abil.
Paar illustreerivat pilti.
.JPG)
Kui ma ütlesin Luccas, et tänavad on kitsad, siis polnud ma näinud Veneetsiat. Veneetsias ei pea muidugi autod tänavatel sõitma, aga paksemat sorti mees ei mahuks Veneetsia tänavatel käima.
Veneetsias olid pesukuivatuseks nöörid, mis jooksid aknast aknani. Raske oli kujutleda, et lähed naabermaja elaniku üle ja palud, et ka me ei võiks jagada pesunööri. Muidugi kui seal kõik sugulased pole. Pesunöörid jooksid rullikuga kahel siini - ühte nööri tõmmates lükkad teist nööri kaugemale. Kahel perel, kes nööri jagavad, võib pesu küll vahetusse minna.
Veneetsia on nii väike, et selle põhiosa käiks jalgsi mõne tunniga läbi. Ei pea kogu aeg busse kasutamagi. Jalgsi liigub kiiremini kui veebuss mööda Suurt Kanalit. Samas majanumbrid on neljakohalised. Kes selle süsteemi välja mõtles ja miks, on selgusetu. Vast tahtis keegi kunagi kõik majad ära nummerdada - tänavanimed tulid hiljem.
Veneetsiasse mahub hulga ilusaid kirikuid ja sünagooge.
Mart märkas, et seinaääred olid paate täis. Kusjuures oli täiesti arusaamatu, kuidas need paadid kohtadele olid saanud. Ei paadisildu, treppe. Kinnitaja pidi kas ujudes lahkuma või kasutama teist transporti.
San Marco Basilicas käisime sees. Pildistamine oli seal keelatud, aga samas... internetis on väga head leheküljed. Ka 3D panoraamvaadetega. Nautige!
http://www.basilicasanmarco.it/eng/index.bsm
Basiilika seinte marmorplaatide hajuv muster moodustas seinadel rombe. Huvitav, kuidas see saavutatud oli? Otsiti marmorplaatide hulgas sarnase mustriga plaadid ja pandi kokku? Tulemus oli igal juhul väga sümmeeriline. Kivid põrandasse laotud 3D mosaiikideks. Ilmselt ehitajatel oli aega tulemust viimistleda.
Üks segadusse ajav asi oli. Liini lõpp-peatus oli Lido. Lido peaks olema liivarannaga saar Veneetsias. Kui me Lidos maale astusime, siis avastasime, et seal sõidavad autod. Mingil momendil arvasin, et olen segi ajanud ja mandril on mingi koht nimega Lido (ongi tegelikult). Samas kõik internetiotsingud näitavad, et buss 1 sõidab VENICE LIDO ja see on koht saarel. Ka hotellide piltidel on näha autod.
Ja siit tuleb miljoni dollari küsimus - kuidas tulevad saarele autod? Kui te selle miljoni saate, siis võite mulle anda. Otsin seda juba mõnda aega taga.
Murano oli täielik agraarmaa. Kapsa-kaalika kasvatus. Asi, mida poleks oodanud Veneetsia saarekeselt leida. Põhiäri on seal küll klaasitööstus, aga ka põllumajandus on au sees.
Mööda kihutas mootorpaat, vööris paadikattel seisis täiusliku tasakaalutunnetusega koer. Spetsiaalselt Veneetsia jaoks aretatud tõug, kes ei saa loksumisest pohmelli.
Lõpuringi tegime aeglase liiniga, aga siiski jõudsime tagasi liiga vara ja pidime veel hotellibussi ootama.
Veneetsia on Veneetsia. Et teada saada, kas ta mulle meeldis, peaks vist mälestustel natuke settida laskma. Momendil tagasi ei kisu ja seal elada ei taha, aga ilmselt on koht, mida peab seda nägema, et teada, kui erinev ta ikka on.
Wednesday, November 11, 2009
6. päev - 29. oktoober. Neljapäev.
Hommikul oli taevas sombune. Ei olnud külm, aga ilus selge taevas oli kadunud.
Mardil selg valutas. Arvas ise, et külmetas õllese peaga rõdul paljalt suitsu tehes.
Kuna all oli internet, siis tegin ettepaneku edasised hotellid ära broneerida, kuna viimane broneeritud hotell oli Veneetsias ja ees oli nädalavahetus. Pakkumisi kindlasti vähem. Otsustasime Verona "Euromotel Croce Bianca" ja Corgeno "Green Motel" kasuks.
Ette ruttates sinna Euromotelli me ei jõudnudki. Ebameeldiva üllatusena avastasin Eestis, et kogu arve summa (60EURi) oli arvelt maha läinud ja veel suurema üllatusena avastasin, et eile olid nad mulle vabandava kirja saatnud, kus teatasid trahvisummast. Vastasin (kasutades ühe oma väga hästi keelt oskava töökaaslase abi) väga viisaka ja formaalse kirjaga, vabandades ja selgitades ning paludes osa trahvisummast arvele tagasi kanda. Vastus saabus täna, kusjuures kirjas oli, et nad kahjuks ei saa tagastada, küll aga muudavad mu trahvi ettemaksuks ja mina, või ka keegi mu tuttav, võib 2010 aastal samas hotellis ööbides vähendada oma kulusid selle summa võrra. Niisiis sõpradele teadmiseks, kellel sinnakanti asja.
Vastasin väga formaalsete tänusõnadega, mille peale minu üllatuseks tuli vastuseks emotikon :) ja allkiri "Bjorn".Väike lõbustav hetk päeva! ;-)
Aga nüüd teekonnast. Vaatasime natuke veel rannakuurortis ringi ja järgmine sihtkoht San Marino. Tee oli ilus, aga taevas ei läinud ikka selgemaks. Põldude kohal oli udu. Mingi aja pärast ilmusid liikluspilti Mercedesed. Suured mustad autod, numbrimärgil San Marino... oli see vapp või mingi teine tähis? Liiklusreeglid ei tundunud enam üldse kehtivat.
Navigeerimisseade oli ka segaduses ja näitas, et me oleme San Marinos, kuigi sildid ütlesid, et veel 10km. Sundisime ta vakka ja kulgesime siltide järgi. Tee viis mäkke. Imestan muidugi, et Mart reegleid rikkudes otse vaatamisväärsuse kõrvale ei sõitnud, vaid parkis mäe jalamil.
San Marinos võis näha hulga väikesi autosid - kaubamärk Ligier.
.JPG)
Selgub, et Ligier on Prantsuse toodang aastast 1968 ja omaaegsest F1 tuntud automark ja auto millega prantslased esimest korda võitsid F1. 1973 aasta energiakriisi ajal hakati mikroautosid tootma.
http://en.wikipedia.org/wiki/Ligier
San Marinos kõndimine läks väikese matkana kirja, kuna kogu aeg mäest ülesminek. Teel olid mõned suveniiride poed, mis sisaldasid peaasjalikult relvi - õhupüssid ja armeenoad.
San Marino kohal oli taevas selge. Kahjuks varjutas kaugemale vaadet udu. Võis ette kujutada, kui võimas oleks olnud vaade, kui udu poleks olnud.
Mart ütles pärast matka, et selg enam ei teegi valu. Mõtlesin endamisi, et asi läheb hullemaks, sest higiseks ajamine, valutav selg ja veel pikk sõit ees...
Järgmine sihtkoht oli Bologna. Tuleb tunnistada, et kahte päris sarnast linna ei olnudki. Pole sama, mis Genova. Muide, kas Genua või Genova? Ühel keskväljakul oli mingi keskkonnakaitsjate konverents. Ei oska öelda, kas selle ürituse puhuks oli ehitatud lilledest selline lagi.
Bolognast Veneetsia, tegelikult küll Marghera poole, sõitsime mööda kiirteed. Navigeerimisseade ei tahtnud hotelli aadressi tunnistada, aga hotelli valikuga leidis üles. Niisiis oli süda rahulik, kuni too sõbralik vidin otsustas jälle iseloomu näidata. Järsku hakkas ta soovitama vasakpöördeid ja tagasipöördeid. Ka kaart ei näidanud enam kiirteed, vaid tänavate nimetusi. Täpselt selline tunne, et seadmele meeldib pimedas tonti mängida. Olime ilmselt mahakeeramisteest mööda pannud ja nüüd ootasime järgmist võimalust kiirteelt mahasõiduks. Selleni läks oma paarkümmend kilomeetrit. Kui ma olime maha sõitnud, siis kulus navil pisut aega toibumiseks, aga ta leidis siiski oma kaardi üles. Tõsi küll, mitu korda sobival hetkel pilti taskusse visates. Leidsime sildi Marghera ja mõtlesime, et sellega on asi korras. Sõitsime mööda pimedat udust teed. Aeg ajalt lahmas üles selline valge, et midagi polnud näha. Mart sõitis vihaselt ja kiiresti. Mingil momendil teatas seade- "jõudsite sihtkohta paremal". See maja küll sihtkohana ei tundunud. Sõitsime aeglaselt mööda ja proovisime uuesti. Järgmisel korral suvatses seade ringteel teede arvutamisel eksida ja ümberarvutusega kulus tal veidi liiga kaua aega. Üritasime küll kohalikelt itaalia keeles küsida, et kuidas hotelli jõuda, kahjuks ei osanud kohalikud itaalia keelt... või vähemalt meie itaalia keelt.
Mingil momendil olime tagasi samal ringil, kust olime alustanud. Sihtkohta näitas ta nüüd palju kaugemal kui varem. Ühel teeristil pimenes ekraan jälle ja pöörasime omal käel paremale - Marghera silt. Tundus, et nüüd oleme mingi teeotsa leidnud ja seade juhatas, et pööraksime 2 km pärast paremale... hmm, tee oli parasjagu nii lai, et mahtus sõitma üks auto. Tee oli looklev ja tõstetud nagu raudteetamm. Lisage sinna veel udu ja ma üldse imestan, et ma praegu siin arvuti taga kirjutan.
Õnneks me ei pidanud enam tagasipööret tegema.
Olime samas, kus me juba 2 korda olime olnud ning hakkasime hoolikamalt silte vaatama. Seal ta siis oligi "Venice Villa Dory". Mart polnud rooli tagant võimeline tõusma - selg oli nii valus.
Võtsin kaardid ja läksin registratuuri. Vastuvõtus olev mees võttis vastu meie broneeringu. Me otsisime seda hotelli taga terve tunni, ütlesin. Tõesti või, küsis mees viisakalt ja huvitult. Nojah, polnud tema seiklus.
Kui Mart oli ka tulnud, siis ühel momendil küsis meie vastuvõtja huviga - mida tähendab "Mart". Mart vaatas mulle jahmunult otsa. Ütlesin siis, et Mart ei tähenda eesti keeles midagi. Lihtsalt üks eesnimi.
Vastuvõtja hakkas küsitlema selle üle, kuidas me tahame Veneetsiasse minna ja pakkus omalt poolt võimaluse, et saame 2+2EUR-iga sõita otse hotellist Veneetsiasse. Auto võime hotelli jätta. Võttis välja Veneetsia kaardi ja hakkas sinna visandama teekonda, kuhu me võime Veneetsias minna ja mida vaadata.
Toas ütles Mart, et tema enam homme sõita ei jaksa. Selg on nii haige. Tegime selgeks, et on võimalik tuba saada veel üheks ööks, võtsime vastu pakutud bussireisi - kindlasti pole mingit mõtet Veneetsiasse autoga mina - ja üritasin Euromotelli broneeringut tühistada. Mis tol õhtul ebaõnnestus.
Tuba Veneetsias oli planeeringult sarnane Riccione toaga. Ka kahene tuba ja kõrval väiksem tuba ühe voodiga. Tuba oli väheke väsinud moega, aga luksuslikult punase riidega üle löödud.
Buss pidi väljuma reedel kell 10:00.
Mardil selg valutas. Arvas ise, et külmetas õllese peaga rõdul paljalt suitsu tehes.
Kuna all oli internet, siis tegin ettepaneku edasised hotellid ära broneerida, kuna viimane broneeritud hotell oli Veneetsias ja ees oli nädalavahetus. Pakkumisi kindlasti vähem. Otsustasime Verona "Euromotel Croce Bianca" ja Corgeno "Green Motel" kasuks.
Ette ruttates sinna Euromotelli me ei jõudnudki. Ebameeldiva üllatusena avastasin Eestis, et kogu arve summa (60EURi) oli arvelt maha läinud ja veel suurema üllatusena avastasin, et eile olid nad mulle vabandava kirja saatnud, kus teatasid trahvisummast. Vastasin (kasutades ühe oma väga hästi keelt oskava töökaaslase abi) väga viisaka ja formaalse kirjaga, vabandades ja selgitades ning paludes osa trahvisummast arvele tagasi kanda. Vastus saabus täna, kusjuures kirjas oli, et nad kahjuks ei saa tagastada, küll aga muudavad mu trahvi ettemaksuks ja mina, või ka keegi mu tuttav, võib 2010 aastal samas hotellis ööbides vähendada oma kulusid selle summa võrra. Niisiis sõpradele teadmiseks, kellel sinnakanti asja.
Vastasin väga formaalsete tänusõnadega, mille peale minu üllatuseks tuli vastuseks emotikon :) ja allkiri "Bjorn".Väike lõbustav hetk päeva! ;-)
Aga nüüd teekonnast. Vaatasime natuke veel rannakuurortis ringi ja järgmine sihtkoht San Marino. Tee oli ilus, aga taevas ei läinud ikka selgemaks. Põldude kohal oli udu. Mingi aja pärast ilmusid liikluspilti Mercedesed. Suured mustad autod, numbrimärgil San Marino... oli see vapp või mingi teine tähis? Liiklusreeglid ei tundunud enam üldse kehtivat.
Navigeerimisseade oli ka segaduses ja näitas, et me oleme San Marinos, kuigi sildid ütlesid, et veel 10km. Sundisime ta vakka ja kulgesime siltide järgi. Tee viis mäkke. Imestan muidugi, et Mart reegleid rikkudes otse vaatamisväärsuse kõrvale ei sõitnud, vaid parkis mäe jalamil.
San Marinos võis näha hulga väikesi autosid - kaubamärk Ligier.
.JPG)
http://en.wikipedia.org/wiki/Ligier
San Marinos kõndimine läks väikese matkana kirja, kuna kogu aeg mäest ülesminek. Teel olid mõned suveniiride poed, mis sisaldasid peaasjalikult relvi - õhupüssid ja armeenoad.
San Marino kohal oli taevas selge. Kahjuks varjutas kaugemale vaadet udu. Võis ette kujutada, kui võimas oleks olnud vaade, kui udu poleks olnud.
Mart ütles pärast matka, et selg enam ei teegi valu. Mõtlesin endamisi, et asi läheb hullemaks, sest higiseks ajamine, valutav selg ja veel pikk sõit ees...
Järgmine sihtkoht oli Bologna. Tuleb tunnistada, et kahte päris sarnast linna ei olnudki. Pole sama, mis Genova. Muide, kas Genua või Genova? Ühel keskväljakul oli mingi keskkonnakaitsjate konverents. Ei oska öelda, kas selle ürituse puhuks oli ehitatud lilledest selline lagi.
Bolognast Veneetsia, tegelikult küll Marghera poole, sõitsime mööda kiirteed. Navigeerimisseade ei tahtnud hotelli aadressi tunnistada, aga hotelli valikuga leidis üles. Niisiis oli süda rahulik, kuni too sõbralik vidin otsustas jälle iseloomu näidata. Järsku hakkas ta soovitama vasakpöördeid ja tagasipöördeid. Ka kaart ei näidanud enam kiirteed, vaid tänavate nimetusi. Täpselt selline tunne, et seadmele meeldib pimedas tonti mängida. Olime ilmselt mahakeeramisteest mööda pannud ja nüüd ootasime järgmist võimalust kiirteelt mahasõiduks. Selleni läks oma paarkümmend kilomeetrit. Kui ma olime maha sõitnud, siis kulus navil pisut aega toibumiseks, aga ta leidis siiski oma kaardi üles. Tõsi küll, mitu korda sobival hetkel pilti taskusse visates. Leidsime sildi Marghera ja mõtlesime, et sellega on asi korras. Sõitsime mööda pimedat udust teed. Aeg ajalt lahmas üles selline valge, et midagi polnud näha. Mart sõitis vihaselt ja kiiresti. Mingil momendil teatas seade- "jõudsite sihtkohta paremal". See maja küll sihtkohana ei tundunud. Sõitsime aeglaselt mööda ja proovisime uuesti. Järgmisel korral suvatses seade ringteel teede arvutamisel eksida ja ümberarvutusega kulus tal veidi liiga kaua aega. Üritasime küll kohalikelt itaalia keeles küsida, et kuidas hotelli jõuda, kahjuks ei osanud kohalikud itaalia keelt... või vähemalt meie itaalia keelt.
Mingil momendil olime tagasi samal ringil, kust olime alustanud. Sihtkohta näitas ta nüüd palju kaugemal kui varem. Ühel teeristil pimenes ekraan jälle ja pöörasime omal käel paremale - Marghera silt. Tundus, et nüüd oleme mingi teeotsa leidnud ja seade juhatas, et pööraksime 2 km pärast paremale... hmm, tee oli parasjagu nii lai, et mahtus sõitma üks auto. Tee oli looklev ja tõstetud nagu raudteetamm. Lisage sinna veel udu ja ma üldse imestan, et ma praegu siin arvuti taga kirjutan.
Õnneks me ei pidanud enam tagasipööret tegema.
Olime samas, kus me juba 2 korda olime olnud ning hakkasime hoolikamalt silte vaatama. Seal ta siis oligi "Venice Villa Dory". Mart polnud rooli tagant võimeline tõusma - selg oli nii valus.
Võtsin kaardid ja läksin registratuuri. Vastuvõtus olev mees võttis vastu meie broneeringu. Me otsisime seda hotelli taga terve tunni, ütlesin. Tõesti või, küsis mees viisakalt ja huvitult. Nojah, polnud tema seiklus.
Kui Mart oli ka tulnud, siis ühel momendil küsis meie vastuvõtja huviga - mida tähendab "Mart". Mart vaatas mulle jahmunult otsa. Ütlesin siis, et Mart ei tähenda eesti keeles midagi. Lihtsalt üks eesnimi.
Vastuvõtja hakkas küsitlema selle üle, kuidas me tahame Veneetsiasse minna ja pakkus omalt poolt võimaluse, et saame 2+2EUR-iga sõita otse hotellist Veneetsiasse. Auto võime hotelli jätta. Võttis välja Veneetsia kaardi ja hakkas sinna visandama teekonda, kuhu me võime Veneetsias minna ja mida vaadata.
Toas ütles Mart, et tema enam homme sõita ei jaksa. Selg on nii haige. Tegime selgeks, et on võimalik tuba saada veel üheks ööks, võtsime vastu pakutud bussireisi - kindlasti pole mingit mõtet Veneetsiasse autoga mina - ja üritasin Euromotelli broneeringut tühistada. Mis tol õhtul ebaõnnestus.
Tuba Veneetsias oli planeeringult sarnane Riccione toaga. Ka kahene tuba ja kõrval väiksem tuba ühe voodiga. Tuba oli väheke väsinud moega, aga luksuslikult punase riidega üle löödud.
Buss pidi väljuma reedel kell 10:00.
Seagripp
Tuleb tunnistada, et nii jutud vaktsineerimisest kui ka jutud vaktsineerimise kahjulikkusest mõjuvad sarnaselt paanikana. Iseenesest ei tundu see gripp mitte põrmugi ohtlikum kui mõni teine. Väljaarvatud muidugi levikuaeg - hooaeg ei tohiks olla alanud. Eks meedia on paanikat õhutanud. Tahaks näha ajakirjanduses rohkem meedikute kui poliitikute ning ajakirjanike avaldusi.
Samas kanadalane Jean-Jacques Crevecoeur, kes on pannud ritta hulga loogilisi argumente, tundub mulle paranoilisena. Loogiline ja paranoiline. Kui spetsiaalselt otsida, siis leiaksime igast päevast hulga sündmusi, mida me saaksime tõlgendada mingi oma vandenõuteooria elementidena. Rahustavalt mõjub see, et tolle mehe ennustus 28.septembril toimuvast ülemaailmsest vaktsineerimisest ei läinud täide. Tõe kriteerium on aeg.
Sarnased teooriad on teooria, et AIDS-i pole tegelikult olemas ja HIV sarnane viirus on alati olemas olnud ja edukalt elanud inimeste kehades.
Mulle jälle meeldib teooria, et masu on vabamüürlaste kätetöö.
Samas kanadalane Jean-Jacques Crevecoeur, kes on pannud ritta hulga loogilisi argumente, tundub mulle paranoilisena. Loogiline ja paranoiline. Kui spetsiaalselt otsida, siis leiaksime igast päevast hulga sündmusi, mida me saaksime tõlgendada mingi oma vandenõuteooria elementidena. Rahustavalt mõjub see, et tolle mehe ennustus 28.septembril toimuvast ülemaailmsest vaktsineerimisest ei läinud täide. Tõe kriteerium on aeg.
Sarnased teooriad on teooria, et AIDS-i pole tegelikult olemas ja HIV sarnane viirus on alati olemas olnud ja edukalt elanud inimeste kehades.
Mulle jälle meeldib teooria, et masu on vabamüürlaste kätetöö.
Tuesday, November 10, 2009
5. päev - 28.oktoober. Kolmapäev
Üritan kiiresti võimalikult palju kirja panna, enne kui reis meelest läheb.
Peaks vist kõigi aastate sündmused ka üles kirjutama, enne kui ajalugu jälle ümber kirjutatatakse... või kas üldse ajalooline tõde ongi kellegi jaoks tähtis.
Firenzes oli Itaalia kohta üllatavalt rikkalik hommikusöök, arvestades ööbimiskoha hinda. Peale saia ja marmelaadi oli veel müslit ja sulatatud juustu. Valvelauas olev härrasmees oli rolli vahetanud ja kehastunud kelneriks.
Maksime 11-ks hotelliarve ja läksime päevast linna avastama.
Plaan oli alustada mööda kallast, teha põige toomkiriku juurde ja tagasiteel minna Uffizi galeriisse.
Toomkiriku pilte on vast internetis liigagi palju, aga siin on üks skulptuur, mida pildistasin küljelt, kus polnud nime - ainult aastaarv 1872.
Mõista, mõista, kelle monument on pildil.
Ei saaks öelda, et ma oleks silmatorkav fotograaf, sest suudan kõik olulise pildilt välja jätta. Pildilt jäi välja selle inimese kuju, kellele see monument oli püstitatud. Samuti tema nimi.
Ainult Mart muutus väga õpetlikuks. Pani käe õlale ja küsis lahkelt: "Arvad sa tõesti, et monumente püstitatakse inimestele sellepärast, et nad on ausad ja head inimesed. Ei. Monumente püstitatakse ikka neile, kes tapavad ja vägistavad". Võib olla päriselt mitte see sõnastus. Ma ei hakka ajaloolise tõe üle vaidlema.
Firenzes möödusime poodidest, kus müüdi suveniire. Muuhulgas oli igasuguseid erinevaid reprosid maalidest, linnavaateid jms. Oleksin kaasa ostnud, aga mõte läbi linna tassimisest ei meeldinud mulle. Lisaks oli Firenzes veel vilgas tänavakaubitsemine. Keegi karjus politsei ja rahvas hakkas kraami kokku koguma. Siis aga rahunes kaubandus jälle. Sealsed reprod on veel suuremas formaadis. Üks mustanahaline tuli pakkuma. Mart küsis, kui palju. 25, ütles mees. Mart naeris ja hakkas edasi liikuma. Müüja ei jäänud maha, näitas ühte ja teist ja küsis siis, kui palju me oleksime nõus maksma. 5, ütles Mart. Müüja pakkus, et võtke 10 eest 2. Pani kaks pilti üksteise sisse ja toppis Mardile kaenla alla. Siis võttis veel ühe, ütles 5 ja toppis juurde. Mina õhutasin Marti, et lähme edasi, aga tema ikka seisis. Siis toppis must veel ühe pildi. Mart andis talle KÕIGE eest 5 EURi, naeratas südamlikult ja jalutas edasi hoolimata müüja hämmeldusest selle tehingu üle.
Nüüd hakka mul süda valutama, et selle äriga tegi Mart süütule tänavakaubitsejale liiga. 5EUR eest 4 reprot tundus liiga hea äri. Seda enam, et poes maksid pisut väiksemad 3EURi. Arvestades, et too müüja tahtis alguses küsis 25 ühe eest, oli ta vist selle kohtlemise ära teeninud... aga ikkagi. Minu kahjutunne kestis siiski ainult õhtuni, sest pilte lahtipakkides arvastasime, et rullis pole mitte 4, vaid 3 reprot ja kõige ilusam pakutud pilt on puudu. Niisiis tegu oli palju osavama mustkunstnikuga, kui me arvasime.
Firenze parkimine oli tihe. Pikk rolleripark pildil
Jalutasime toomkirikuni, kus minu huviks oli põhiliselt näha Paradiisiväravaid erinevate piiblistseenidega. Tegu polnud küll originaaliga, aga ega minusugune kunstivõhik ei tee ju vahet originaali ja koopia vahel. Tähtis on idee.
Mart pani toomkirikus küünla ja ilmselt palus pattude eest andestust.
Firenzes on ilusad sillad. Kõige omapärasem sild on aga selline, mille servadesse on majad ehitatud. Viimane koht, kuhu me läksime oli Uffizi galerii. Algse plaani järgi oleksime ehk sinna sissegi läinud, aga kell oli peaaegu kolm ja tahtsime valges teel olla ning tipptunni eest põgeneda. Leppisime siis Uffizi galerii esisel olevate skulptuuride vaatamisega.
Kui hakkas pimedaks minema, läksime kiirteele. Siht oli Rimini-Riccione. Riccione, kus meie hotell asus, oli mitte eriti itaaliapärane kuurortlinn. Natuke nagu mingi suvaline linn kanaaridelt. Hotell-hotelli otsas, liivarand... Õigus, kanaaridel on vähe nii valget liiva. Minu jaoks vast natuke igav, sest sedatüüpi kuurortit on nähtud ka. Võib olla on Mardil õigus, et inimrohkes Firenzes elav itaallane tahabki puhkuse ajal rahulikku kuurortlinna sõita. Hotell oli üsna uus. Esiukse kõrval oli bassein. See tuli küll natuke üllatusena. Tuba nägi välja palju uuem ja avaram kui teistes hotellides. Peale meie kahese toa oli ukseava kõrvalolevasse ühe voodiga väiksese ruumi. Ilmselt olid nad lugenud, et välja magab ainult üksi magades. Seinal olev hinnakiri väitis, et toa hind on 218EURi.
Mart oli ennast üsna rihmaks sõitnud ja ka mina olin päevast väsinud. Firenzes alustasime seda 15% Prantsusmaalt ostetud veini - muide, väga hea vein - ja siin ma lõpetasin. Pool pudelit veini minu seisundis mõjus nii, et keel enam ei paindunud võõrsõnu välja ütlema. Mart piirdus õllega. Läksime veel välja, et ümbruskonnast poode avastada, aga tundus, et selle piirkonnas töötasid ainult baarid. Läksime sama targalt hotelli tagasi.
Peaks vist kõigi aastate sündmused ka üles kirjutama, enne kui ajalugu jälle ümber kirjutatatakse... või kas üldse ajalooline tõde ongi kellegi jaoks tähtis.
Firenzes oli Itaalia kohta üllatavalt rikkalik hommikusöök, arvestades ööbimiskoha hinda. Peale saia ja marmelaadi oli veel müslit ja sulatatud juustu. Valvelauas olev härrasmees oli rolli vahetanud ja kehastunud kelneriks.
Maksime 11-ks hotelliarve ja läksime päevast linna avastama.
Plaan oli alustada mööda kallast, teha põige toomkiriku juurde ja tagasiteel minna Uffizi galeriisse.
Toomkiriku pilte on vast internetis liigagi palju, aga siin on üks skulptuur, mida pildistasin küljelt, kus polnud nime - ainult aastaarv 1872.
Mõista, mõista, kelle monument on pildil.
Ei saaks öelda, et ma oleks silmatorkav fotograaf, sest suudan kõik olulise pildilt välja jätta. Pildilt jäi välja selle inimese kuju, kellele see monument oli püstitatud. Samuti tema nimi.
Ainult Mart muutus väga õpetlikuks. Pani käe õlale ja küsis lahkelt: "Arvad sa tõesti, et monumente püstitatakse inimestele sellepärast, et nad on ausad ja head inimesed. Ei. Monumente püstitatakse ikka neile, kes tapavad ja vägistavad". Võib olla päriselt mitte see sõnastus. Ma ei hakka ajaloolise tõe üle vaidlema.
Firenzes möödusime poodidest, kus müüdi suveniire. Muuhulgas oli igasuguseid erinevaid reprosid maalidest, linnavaateid jms. Oleksin kaasa ostnud, aga mõte läbi linna tassimisest ei meeldinud mulle. Lisaks oli Firenzes veel vilgas tänavakaubitsemine. Keegi karjus politsei ja rahvas hakkas kraami kokku koguma. Siis aga rahunes kaubandus jälle. Sealsed reprod on veel suuremas formaadis. Üks mustanahaline tuli pakkuma. Mart küsis, kui palju. 25, ütles mees. Mart naeris ja hakkas edasi liikuma. Müüja ei jäänud maha, näitas ühte ja teist ja küsis siis, kui palju me oleksime nõus maksma. 5, ütles Mart. Müüja pakkus, et võtke 10 eest 2. Pani kaks pilti üksteise sisse ja toppis Mardile kaenla alla. Siis võttis veel ühe, ütles 5 ja toppis juurde. Mina õhutasin Marti, et lähme edasi, aga tema ikka seisis. Siis toppis must veel ühe pildi. Mart andis talle KÕIGE eest 5 EURi, naeratas südamlikult ja jalutas edasi hoolimata müüja hämmeldusest selle tehingu üle.
Nüüd hakka mul süda valutama, et selle äriga tegi Mart süütule tänavakaubitsejale liiga. 5EUR eest 4 reprot tundus liiga hea äri. Seda enam, et poes maksid pisut väiksemad 3EURi. Arvestades, et too müüja tahtis alguses küsis 25 ühe eest, oli ta vist selle kohtlemise ära teeninud... aga ikkagi. Minu kahjutunne kestis siiski ainult õhtuni, sest pilte lahtipakkides arvastasime, et rullis pole mitte 4, vaid 3 reprot ja kõige ilusam pakutud pilt on puudu. Niisiis tegu oli palju osavama mustkunstnikuga, kui me arvasime.
Firenze parkimine oli tihe. Pikk rolleripark pildil
Jalutasime toomkirikuni, kus minu huviks oli põhiliselt näha Paradiisiväravaid erinevate piiblistseenidega. Tegu polnud küll originaaliga, aga ega minusugune kunstivõhik ei tee ju vahet originaali ja koopia vahel. Tähtis on idee.
Mart pani toomkirikus küünla ja ilmselt palus pattude eest andestust.
Firenzes on ilusad sillad. Kõige omapärasem sild on aga selline, mille servadesse on majad ehitatud. Viimane koht, kuhu me läksime oli Uffizi galerii. Algse plaani järgi oleksime ehk sinna sissegi läinud, aga kell oli peaaegu kolm ja tahtsime valges teel olla ning tipptunni eest põgeneda. Leppisime siis Uffizi galerii esisel olevate skulptuuride vaatamisega.
Kaardi järgi Firenzest San Marino poole polnud kiirteed. Niisiis oli järjekordne sõit mööda mägiteid. Muidugi kiirusepiirang 90 - ilmselt hoiavad nad seda sellistes kohtades seni, kuni keegi pole surma saanud. Siis pannakse piirangud, arvan. Ühes peatuskohas vuhises meist mööda pirukas, kiirusega 70+ (NB! Kõik kiirusehinnangud on naviseadme mõõtkavas. Spidomeeter näitas veel rohkem). See on minu moodi tubli mees, ütles Mart tunnustavalt ja pani talle järele, kommenteerides, et selline auto ei tohiks sellel teel püsida, aga näe, too oskab sõita. Arvasin, et ju ta on kohalik ja teab iga ohtlikku kurvi. Sõitsime talle järele senikaua, kuni eesliikuja teelt välja lendas. Õnneks laiemas kohas. Mart naeris, et nüüd ta saab aru, miks too säga kihutas - ju ta arvas, et maffia kannul. Tegime vahepeal väikse peatuse ja meie jälitatav läks jälle meist ette.
Toskaana vaade
Kui hakkas pimedaks minema, läksime kiirteele. Siht oli Rimini-Riccione. Riccione, kus meie hotell asus, oli mitte eriti itaaliapärane kuurortlinn. Natuke nagu mingi suvaline linn kanaaridelt. Hotell-hotelli otsas, liivarand... Õigus, kanaaridel on vähe nii valget liiva. Minu jaoks vast natuke igav, sest sedatüüpi kuurortit on nähtud ka. Võib olla on Mardil õigus, et inimrohkes Firenzes elav itaallane tahabki puhkuse ajal rahulikku kuurortlinna sõita. Hotell oli üsna uus. Esiukse kõrval oli bassein. See tuli küll natuke üllatusena. Tuba nägi välja palju uuem ja avaram kui teistes hotellides. Peale meie kahese toa oli ukseava kõrvalolevasse ühe voodiga väiksese ruumi. Ilmselt olid nad lugenud, et välja magab ainult üksi magades. Seinal olev hinnakiri väitis, et toa hind on 218EURi.
Mart oli ennast üsna rihmaks sõitnud ja ka mina olin päevast väsinud. Firenzes alustasime seda 15% Prantsusmaalt ostetud veini - muide, väga hea vein - ja siin ma lõpetasin. Pool pudelit veini minu seisundis mõjus nii, et keel enam ei paindunud võõrsõnu välja ütlema. Mart piirdus õllega. Läksime veel välja, et ümbruskonnast poode avastada, aga tundus, et selle piirkonnas töötasid ainult baarid. Läksime sama targalt hotelli tagasi.
Jooga
Ja nüüd lõpulõdvestus.
Pöörame tähelepanu oma ninasõõrmetele ja jälgime hingamist. Nüüd kujutleme, et hingame läbi vasaku ninasõõrme sisse ja parema ninasõõrme välja. Hoiame hinge hetke väljas ja hingame läbi parema ninasõõrme sisse. Hingame sisse läbi vasaku ninasõõrme... Kui segi läheb, siis alustame jälle vasakust ninasõõrmest
Pöörame tähelepanu oma ninasõõrmetele ja jälgime hingamist. Nüüd kujutleme, et hingame läbi vasaku ninasõõrme sisse ja parema ninasõõrme välja. Hoiame hinge hetke väljas ja hingame läbi parema ninasõõrme sisse. Hingame sisse läbi vasaku ninasõõrme... Kui segi läheb, siis alustame jälle vasakust ninasõõrmest
4. päev - 27.oktoober. Teisipäev.
Teadmiseks reisijatele:
Itaalias on parkimiseks kohalikele mõeldud need kastid, mis on ümbritsetud kollasega. Ülejäänutele on sinisega ümbritsetud kastid. Parkimine on 20:00-08:00 tasuta.
Tirrenia paiknes otse mere ääres, aga tundus, et väga raske on ennast mereni pressida, sest igal pool paiknesid kaldal suletud (hooaja lõppedes suletud?) restoranid. Lõpuks leidsime ühe käigu. Kella 11 paiku polnud õhk veel nii soe... 23 kraadi vast oli ja ma alguses ei mõelnud vette minna, aga kartsin, et jääb viimaseks võimaluseks. Edasine tee pidi sisemaale minema. Rand oli liivarand ja inimesed vaatasid meid väheke nagu talisuplejaid. Nad peaksid suvel Eestis randa tulema - siis saaksid nad aru, et kõigil eestlastel on talisupleja geen.
Ennast värskendanud läksime päevast Pisat vaatama.
Ega seal väga palju rohkemat vaadata polnud, kui see torniplats. Lisaks oli seal üks huvitav kool, millel oli silt "Scuola normale superiore". Spekuleerisime natuke selle üle, mis liiki kooli see võiks tähendada. Suurepärane keskmise taseme kool? Normaalne kõrgkool?
Internet ütleb selle kohta, et kooli asutas Napoleon aastal 1810 ja praegu on seal koolituse ja teadustöö keskus.
http://en.wikipedia.org/wiki/Scuola_Normale_Superiore_di_Pisa
Torni sisse ei hakanud me minema. Mardi idee oli, et läheme Luccasse - seal on ka lahedaid torne.
Lucca on oluliselt väiksem linn kui Pisa ja alguses arvasin, et kõige kitsamate tänavatega. Tegelikult oli Veneetsias veel oluliselt kitsamaid tänavaid, aga ei taha veel tulevikku hüpata.
Itaalias on parkimiseks kohalikele mõeldud need kastid, mis on ümbritsetud kollasega. Ülejäänutele on sinisega ümbritsetud kastid. Parkimine on 20:00-08:00 tasuta.
Tirrenia paiknes otse mere ääres, aga tundus, et väga raske on ennast mereni pressida, sest igal pool paiknesid kaldal suletud (hooaja lõppedes suletud?) restoranid. Lõpuks leidsime ühe käigu. Kella 11 paiku polnud õhk veel nii soe... 23 kraadi vast oli ja ma alguses ei mõelnud vette minna, aga kartsin, et jääb viimaseks võimaluseks. Edasine tee pidi sisemaale minema. Rand oli liivarand ja inimesed vaatasid meid väheke nagu talisuplejaid. Nad peaksid suvel Eestis randa tulema - siis saaksid nad aru, et kõigil eestlastel on talisupleja geen.
Ennast värskendanud läksime päevast Pisat vaatama.
Ega seal väga palju rohkemat vaadata polnud, kui see torniplats. Lisaks oli seal üks huvitav kool, millel oli silt "Scuola normale superiore". Spekuleerisime natuke selle üle, mis liiki kooli see võiks tähendada. Suurepärane keskmise taseme kool? Normaalne kõrgkool?
Internet ütleb selle kohta, et kooli asutas Napoleon aastal 1810 ja praegu on seal koolituse ja teadustöö keskus.
http://en.wikipedia.org/wiki/Scuola_Normale_Superiore_di_Pisa
Torni sisse ei hakanud me minema. Mardi idee oli, et läheme Luccasse - seal on ka lahedaid torne.
Lucca on oluliselt väiksem linn kui Pisa ja alguses arvasin, et kõige kitsamate tänavatega. Tegelikult oli Veneetsias veel oluliselt kitsamaid tänavaid, aga ei taha veel tulevikku hüpata.
Otsisime üles torni. Päris kõrgele tuli ronida ja jalanõud suutsid hakata hõõruma. Aga vaade linnale on siin.
Mardi mälestustes oli Lucca punane linn, aga tegelikult vist on punane mulje ainult katustest. Aga linn tundub ise helge vaatamata raskelt trellitatud akendele.
Firenzesse sõitmiseks kasutasime põhiliselt kiirteed. Mart kirus, et mille eest me maksame makse, kui kiirus on 90km/h... nojah, tipptund. See, mis linnas venimisel ootas oli veelgi hullem. Olime Firenzest veel enne mitu korda tüdida jõudnud, siis sinna jõudsime. Üks politseinik vaatas veidi üllatunud moel, kui ummikus avas roolis istuv Mart õllepurgi.
Peale paaritunnist venimist leidsime hotelli suhteliselt kergesti, aga parkimiskohta oli oluliselt keerulisem leida. See broneeritud hotell oli kõigist odavam - 37EUR - ja ootasime täiesti huviga, mida selle raha eest saab. Seda enam, et ka hommikusöök oli hinna sees.
Hotell oli üsna kesklinna lähedal, kõrgete lagede ja maalidega seintel. Näitasime oma broneeringut, mille peale meie vastuvõtja läks miskipärast paanikasse ja küsis, et kas me pole nõus vahetama seda sama hinnaga teise vastu, kolmetärnilise vastu. Eks me nõustusimegi. Teine hotell oli muljetavaldav. Skulptuurid fuajees, maalid. Mees, kes vastuvõtulauas oli, juhatas meid tuppa, mis asus üle sisehoovi eraldi hoones. Tundus mõnusalt privaatne ja vaikne. Meile jagati näpunäiteid, et kui me tahame pärast 12 hotelli tulla, siis peaksime võtme kaasa küsime. Küsisime valvelauast linnakaardi ja jätsime võtme valvelauda. Kindel plaan oli 12-ks tagasi jõuda.
Auto sai pargitud kohta, kuhu nagu hästi ei tohtinud, aga seal oli neid veelgi. Väike põiktänav, kust edasi kõndides jõudsime esimese suure kirikuni. Pärast kolmandat ringi kiriku ümber oli mul orientiir natuke sassis. Päris palju tegelikult. Aga kuna Mart üritas kiirkäigul kapata läbi kõik vaatamisväärsused, siis ümbruskonda jälgida eriti polnud võimalik. Ringi käies olime jõudnud jõeni ja kirikuni. Nii, et mitte rohkem segi minna üritasin tänavanime meelde jätta. Mart oli nagu väheke pettunud, et ühtegi kirikut rohkem ei tulnud - suured majad takistasid tornide nägemist. Siiski, siiski seal ta siis oligi - duomo - toomkirik. Kõige olulisem vaatamisväärsus Firenzes. Tahtsin Paradiisiväravaid lähemalt näha, aga sutsu pime oli. Edasi juhtisid sildid San Lorenzo poole. Vaatasime ka selle üle ning kõndisime edasi. Kuna Mart on mind pikalt rivistanud teemal, kuidas ma ei orienteeru, siis ei tahtnud küll tagasiminekut jutuks võtta. Kesköö lähenes.. ja kus pagan on auto? Pobisesin midagi äraeksimisest, mille peale Mart ütles enesekindlalt, et on võimatu ära eksida, sest ükskord jõgi tuleb ikka vastu. See tegi mulle muret, sest plaani järgi oli minu mälestustes San Lorenzo jõest kaugemal kui Toomkirik. Seda ma ka Mardile ütlesin. Mart muutus ka natuke murelikuks, ehkki ta seda eitas. Pärast ekslemist ja mitte tänu mulle leidsime lõpuks auto üles, kusjuures minu mõte mängis maha hulga negatiivseid stsenaariume, nagu ainult mina oskan.
Hotelli jõudsime tagasi kell 12.
Voodi oli vastikult pehme.
Riigireetur
Täna käisime kinos filmi Herman Simmist vaatamas. Minu jaoks ei saa tegelikult olla ükski eestlasega juhtunud asi tõeline spioonikas. Kuidagi ei sobi minu arvamusega eestlasest ja tõepoolest.. pigem film ühest flegmast, kes põnevuse saamiseks pildistas ilma igasuguse riskita pabereid. 007 päris kaugel. Eestlasele sobib iroonia nagu filmis "Disko ja tuumasõda". Aga kaldusin jälle jutust kõrvale.
Kirjelduse põhjal kujutasin ette, et peategelase suhtes tekib mingi sümpaatia. Ikkagi põnev ja keeruline isiksus ning tegeleb ohtlike asjadega. Pigem tekkis väike ärritus, et mida ta õieti taotles. Raha nagu polnud peamine, arvestades summade väiksust. Mingi väike kättemaks?
Lugu ise polnud minu meelest sugugi lõpuni uuritud. See Tuneesias käimine, mida naine väidab, et polnud ja kaitsepolitsei ütleb, et oli. Kuidas saab selliseid asju lihtsalt usu põhjal otsustada? Kas tõesti mingeid dokumente pole - käis või ei käinud? Sidemehe kadumine. Ja loomulikult sidemehe veider valenimi, mis on tõeline müsteerium.
Kirjelduse põhjal kujutasin ette, et peategelase suhtes tekib mingi sümpaatia. Ikkagi põnev ja keeruline isiksus ning tegeleb ohtlike asjadega. Pigem tekkis väike ärritus, et mida ta õieti taotles. Raha nagu polnud peamine, arvestades summade väiksust. Mingi väike kättemaks?
Lugu ise polnud minu meelest sugugi lõpuni uuritud. See Tuneesias käimine, mida naine väidab, et polnud ja kaitsepolitsei ütleb, et oli. Kuidas saab selliseid asju lihtsalt usu põhjal otsustada? Kas tõesti mingeid dokumente pole - käis või ei käinud? Sidemehe kadumine. Ja loomulikult sidemehe veider valenimi, mis on tõeline müsteerium.
Sunday, November 8, 2009
3. päev - 26.oktoober. Esmaspäev.
Tööpäeva hommikul vara äratas mind mobiil. Loomulikult olin äratuse peale unustanud. Natuke häiriv, sest uni oli niigi hüplik. Äratus kinni ja edasi tukkuma. Unest enam polnud juttugi.
Keskhommikuses valguses oli hea rõdult ümbrust vaadata. Vasakpoolne mäekülg oli valgusega üle kallatud, meie aken vist oli põhja poole, sest sinna valgus ei ulatunud. Hotell oli täiesti vaikne - peale meie polnud seal ainsatki külalist. Samuti polnud teede müra. Balestrino linnake oli ikka täiesti välja surnud. Mõtleks, et tööpäeva hommikul peaks olema autode käimalükkamist, et kaugemale tööle sõita. Kus nad üldse töötasid, või oli enamik maju mahajäetud?
Hotell "Ca'De Berna" on pildil see roosa. All on näha bassein ja lamamistoolid.
.JPG)
Linnast välja sõites pildistasime sealseid üsna eraldatud elamisi. Mahajäetud miljonivaatega elamised.
.JPG)
.JPG)
.JPG)
Keskhommikuses valguses oli hea rõdult ümbrust vaadata. Vasakpoolne mäekülg oli valgusega üle kallatud, meie aken vist oli põhja poole, sest sinna valgus ei ulatunud. Hotell oli täiesti vaikne - peale meie polnud seal ainsatki külalist. Samuti polnud teede müra. Balestrino linnake oli ikka täiesti välja surnud. Mõtleks, et tööpäeva hommikul peaks olema autode käimalükkamist, et kaugemale tööle sõita. Kus nad üldse töötasid, või oli enamik maju mahajäetud?
Hotell "Ca'De Berna" on pildil see roosa. All on näha bassein ja lamamistoolid.
.JPG)
Hommikust sõime restoranis "Pastorino". Seal oli meie eilne vastuvõtja ja paar meesterahvast. Ikka mingi elu oli olemas. Maksime oma hotelliarvet. Hotelliomanik keerutas käes meie ID-kaarti ja küsis riigi järgi. Estonian. Naisterahva nägu läks särama. "Te olete esimesed eestlased siin. Ka lätlasi ja leedukaid pole käinud. Küll aga ukrainlasi ja väga erinevaid rahvuseid".
Küsisin, kas ka hooajal oli vähe külalisi. Tundub ikka, et hooaeg on hooaeg. Nii väikesesse hotelli vast masu nii tugevalt ei jõua, sest tundus, et ainus hotell selles linnas. Linnast välja sõites pildistasime sealseid üsna eraldatud elamisi. Mahajäetud miljonivaatega elamised.
.JPG)
Tahtsime vaatama minna Toirano koopaid, mis oleks pidanud olema 10 km raadiuses, aga navigeerimisseade vedas jälle alt. Suund läks mere poole, aga kui 20 km pärast polnud veel mingit märki sihtkohani jõudmisest, siis mõistsime, et ta juhib meid vist mingisse teise samanimelisse sihtkohta ja sisestasime Genova aadressi. Koobastest on natuke kahju.
Genova algas suurte sadamate ja hiigelsuurte jahtlaevadega.
.JPG)
Genovas oli veel üks vana laev, mida läksime vaatama.
.JPG)
Uskusin ekslikult, et selle laeva vanuse ja ajaloo kohta on palju kirjutatud, aga google otsing ei andnudki nii lihtsalt tulemusi. Ei olnud sellest wikipedias ega vikipeedias. Järsku polegi vana, vaid hoopis uuel ajal rekonstrueeritud vanade piltide järgi?
Pilte leiab küll internetist, aga mitte ajalugu.
Genova linn oli suurte tumedate majadega. Mitte värvirõõmus, nagu enamik sadamalinnu. Majad olid uhkete ornamentidega ja selgelt vanad. Kuna tööpäeval oli liiklus tihe, oli sõit pisut tüütu.
Jätkasime sõitu mööda randa, põigates vahepeal sisse erinevatesse sadamalinnakestesse ja sadamatesse. Väikese ringi tegi Portofinosse sissepõige, mida iseloomustati pärlina, tõeliselt kauni sadamalinnana. Pisuke pettumus vast oli, et ta ei tundunud ümberkaudsest erinevat. Siiski tee sinna oli kirjeldamatult ilus. Pankrannik ja vaated. Paljudes kohtades polnud vaateplatvorme ning võimalust pildistada. Samas oli ka liiga hämaraks läinud ja pildid ei tulnud suuremad asjad välja. Inimese silm on ikka palju võimekam kui fotoaparaat... No või siis seebikarp viletsa fotograafi käes.
Teel tegime väikese einepausi. Ei ole maininud veel, et enamasti täiendasime oma toiduvarusid Lidl ketis. Sealne odavmüügi kett. Kuigi ka tavamarketi toiduained olid odavamad, siis seal oli eriline ostuparadiis. Ehkki vast kõiki kaupu polnud saada. Meie tavapärane toitumine oli tomati-mozzarellasalat basiiliku ja oliiviõliga. Tuunikala, toorsuitsusink.
Tagasisõites oli selgelt hämar. Mart tegi tähelepaneku, et teda üllatab kalameeste hiline merelt tulek. Kaldal ootasid kalakastid täitmist ja paistis, et inimesed tulid kalapaatidele vastu, et värsket kala saada
Tirreniasse jõudsime pimedas. Vastuvõtulauas oli kena tume pikajuukseline mees must lint ümber käe. Miks must lint ümber käe?
Hilisõhtul tegime veel reisi Pisasse, et vaadata torni pimedas. Meie armas naviseade juhatas meid jälle tihnikusse. Mingil momendil käskis suurelt teelt vasakule pöörata, siis veel vasakule, siis paremale.... paremal oli lage põld... no tore. Pöörasime otsa ringi. Meie juht ütles mõistlikult "ümberarvutus" ja edasi juhtis ilmselt oma vasaku ajupoolkeraga. Või kumb pool see ratsionaalsem oligi?
Pisa torn ja ka mõlemad teised 2 hoonet olid tänu valgele värvile pimedas selgelt eristuvad. Muruplatsid olid valgustatud.
Parem kui elu (semantiliselt)
Kuulasin kunagi ETV-st Lotmani lugusid vene kultuuriloost, kus ta kirjeldas haritud vene inimest. Vastandades intelligenti kriminaalsele kihile tõi ta välja näiteid, et platnoide vanglalüürikas on väga palju tundelisi elemente. Nad ei ole oma lüürikas karmid, vaid ennasthaletsevad. Kogu maailm on nende vastu, kõik on neile liiga teinud. Lotman ütles, et tõeliselt haritud inimene ei lange selleni, et esitada ennast maailmale ohvrina.
Märkasin tookord oma mõttes, kuivõrd selline vang oma mõtteviisilt sarnaneb joobnule. Ka joobnud inimene muutub ennasthaletsevaks ja tundeliseks. Joobnud inimese tundelised väljendid algavad sõnaga "mina". Enesekesksus, eneseimetlus. Omaenda tundenüansside nautimine ja vaimustusest värisemine. Joodikust saab kapsel, kuhu välismaailmast pääsevad sisse üksikud katkendlikud ja moonutatud signaalid. Vaimustumine oma sisemaailma keerukusest ja omaenda hinge ilust.
Sõnadele ei maksa tähelepanu pöörata, sõnade peale ei maksa solvuda, kui need sisaldavad valet, täitmata lubadusi, sest sõnade tähendus sõltub taustast ja homme pole enam seda maailma. Aga ärge muretsege! Me saame sinna uuesti ja uuesti minna etanooli manustades ning ta on jälle uus ja puutumatult ilus. Milleks tülikas reaalsus.
Märkasin tookord oma mõttes, kuivõrd selline vang oma mõtteviisilt sarnaneb joobnule. Ka joobnud inimene muutub ennasthaletsevaks ja tundeliseks. Joobnud inimese tundelised väljendid algavad sõnaga "mina". Enesekesksus, eneseimetlus. Omaenda tundenüansside nautimine ja vaimustusest värisemine. Joodikust saab kapsel, kuhu välismaailmast pääsevad sisse üksikud katkendlikud ja moonutatud signaalid. Vaimustumine oma sisemaailma keerukusest ja omaenda hinge ilust.
Sõnadele ei maksa tähelepanu pöörata, sõnade peale ei maksa solvuda, kui need sisaldavad valet, täitmata lubadusi, sest sõnade tähendus sõltub taustast ja homme pole enam seda maailma. Aga ärge muretsege! Me saame sinna uuesti ja uuesti minna etanooli manustades ning ta on jälle uus ja puutumatult ilus. Milleks tülikas reaalsus.
Thursday, November 5, 2009
2. päev - 25.oktoober. Pühapäev.
Nõuanne reisijatele:
Pärast hotelli broneerimist tehke selgeks hotelli asukoht. Uurige kaarti ja vaadake, kas kodulehel leidub lisainfot. Võib juhtuda, et navigeerimisseade ei leia seda hotelli, väikses kohas ei räägi inimesed ühtegi tuntud keelt või tutvustav lehekülg sisaldab lisajuhiseid.
Tutvusime selle päeva jooksul Cannes'iga. Vana linnaosa paiknes mäel ja vaatamisväärsustest oli meile pakutud sealne kirik ning vaade sadamale. Miskipärast hakkas tornikell lööma kell 11:36... vabandust 10:36. Kella keeramine oli meile kinkinud terve tunni lisapuhkust.
Mäest allla minnes astusime sisse ühte pagaripoodi. Müüja oli nagu prantsuse seriaalist välja astunud. Kui on olemas tüüpiline prantsuse nägu, siis see see oligi. Poekeses oli ahi, kus ta oli just tõstnud välja värskelt küpsetatud croissant'id. Minu üllatuseks ostis Mart meile paar tükki. Üllatus, sest talle mõjus minu nisutoodetest loobumine sedavõrd inspireerivalt, et ta võttis reisile mitu pätsi rukkileiba kaasa. Üleüldse ärastab temas heatahtliku abivalmiduse iga ilming, mis tundub tõotavat, et minust saab korralik naine ja lõpuks ometi hakkan rohkem figuurile tähelepanu pöörama.
Saiakesed olid tõesti maitsvad. Samast poest ostis Mart mingi prantsuse veini. Maksis 2,29EUR ja alkoholi oli seal 15%.
Siin on Nizza vaade:
Pärast hotelli broneerimist tehke selgeks hotelli asukoht. Uurige kaarti ja vaadake, kas kodulehel leidub lisainfot. Võib juhtuda, et navigeerimisseade ei leia seda hotelli, väikses kohas ei räägi inimesed ühtegi tuntud keelt või tutvustav lehekülg sisaldab lisajuhiseid.
Tutvusime selle päeva jooksul Cannes'iga. Vana linnaosa paiknes mäel ja vaatamisväärsustest oli meile pakutud sealne kirik ning vaade sadamale. Miskipärast hakkas tornikell lööma kell 11:36... vabandust 10:36. Kella keeramine oli meile kinkinud terve tunni lisapuhkust.
Mäest allla minnes astusime sisse ühte pagaripoodi. Müüja oli nagu prantsuse seriaalist välja astunud. Kui on olemas tüüpiline prantsuse nägu, siis see see oligi. Poekeses oli ahi, kus ta oli just tõstnud välja värskelt küpsetatud croissant'id. Minu üllatuseks ostis Mart meile paar tükki. Üllatus, sest talle mõjus minu nisutoodetest loobumine sedavõrd inspireerivalt, et ta võttis reisile mitu pätsi rukkileiba kaasa. Üleüldse ärastab temas heatahtliku abivalmiduse iga ilming, mis tundub tõotavat, et minust saab korralik naine ja lõpuks ometi hakkan rohkem figuurile tähelepanu pöörama.
Saiakesed olid tõesti maitsvad. Samast poest ostis Mart mingi prantsuse veini. Maksis 2,29EUR ja alkoholi oli seal 15%.
Ennelõuna oli niisiis sisustatud ja asusime Monaco poole teele. Plaan oli sõita mööda mere kallast. Esimene vahepeatus oli Nizzas. Ilusa ilma puhul tegime ka supluse.... või suplesime ikka eelmisel päeval... Seniilsus vist... Vist ikka sel päeval, sest fotoaparaat ei läinud mul ju ometi esimesel päeval rikki. Igal juhul oli Mardil kahju, et ei suutnud kõigi skeptikute jaoks hetke jäädvustada. Oktoobri lõpus on Prantsusmaal rannailm. Jätke see meelde.
Monaco lähenedes võis märgata ka luksuslikumaid autosid. Kui enne olid teed asustatud põhiliselt Peugeot'ide ja Fiat'idega, siis Monaco läheduses ilmusid välja Mercedeses ja isegi Lamborghini. Kõiketeadev Mart teadis rääkida, et Monaco on maksuparadiis ja nii mõnigi kuulsus omab Monaco kodakondsust. Samas on Monaco selle privileegi eest seadnud sisse reegli, et kodakondsust omav inimene peab Monacos elama vähemalt 3 kuud. Selle klausli alusel on Mardi väitel nii mõnigi kuulsus trahvi saanud.
Politsei tänavatel oli stiilne. Otsisime taga seda filmidest tuntud kasiinot, aga siltide järgi sõites ei jõudnud kuidagi kohale. Lõpuks pärast pea tunni aja pikkust tiirlemist jõudsime kindluse juurde. Kasiino jäigi vaatamata.
Monacost sõitsime Itaalia poole mööda kiirteed. Kuna aeg oli kulunud märkamatult, oli vahepeal õhtu kätte jõudnud ja ilm läinud oluliselt jahedamaks. Mingit mõtet polnud randa trügida, millest oli natuke kahju muidugi. Mart sõitis Fiatiga kõige vasakpoolsemas reas, vaid aeg ajalt mõnda eriliselt kiirelt liikuvat mööda lastes. Navigeerimisseade oli oma tavalises meeleolus ja viskas pilti kogu aeg taskusse ja äratas seejärel ennast üles. Minu jaoks oli üsna õõvastav vaadata, kuidas Mart kiirust arendades küünitas ettepoole ja lülitas seadet sisse. Kui üks seade suudab ennast välja lülitada, siis vähemalt võiks taastada pärast sisselülitamist endise seisu. Mitte et teda kogu aeg puudutama peaks. Ütleks, et see seade on tõeline naisterahva mudel - tujukas, ettearvamatu ja vajab hellitusi.
Balestrino lähedusse jõudsime pimedas. Üsna huvitav oli sõita täispimedas mööda mäest üles kruttivat teed. Nagu me aru saime asus Balestrino üsna mägises kohas. Hotelli nimi oli "Ca'De Berna" ja aadressi olime navi seadmesse sisestanud. Peale Balestrino silti tundus sihtkoht olevat juba käega katsuda 700 m. Ühel momendil juhatas seade paremale. Olime mäest alla mineval kitsal mägiteel. Pime, ühel pool mäekülg ja teisel pool kuristik. Sõitsime mööda mingist pimedast väravast ja mõne hetke pärast arvas Mart, et see ei saa õige tee olla. Meie sõber nagu aimas meie mõtteid ja teadustas optimistlikult - "ümberarvutus". Sellel teelõigul polnud aga ümberpööramise võimalust. Tee muutus järjest kitsamaks ja kruusasemaks. Hoidsime ainult pöialt, et tuleks laiem koht, enne kui tee täielikult kaob. Meie õnneks leidus varsti vasakul väravakoht, kus sai pöörata. Lasksin pöidlad lahti. Ülesminek oli minu jaoks juba lõõgastus. Kuigi Mart hiljem kommenteeris, et juhi kohal kuristiku kõrval olla oli sellel teel veel jubedam. Kõrvalolev kalju tekitas alla sõites petliku kindlustunde.
Üles jõudes hakkasime omal käel õiget aadressi otsima. Varsti leidsimegi väikese hotelli. Mida polnud, see oli inimesed. Meid aitas välja telefoninumber. Selgus, et juhendite järgi pidime võtit küsima restoranist Pastorino. Hotelliomanik vabandas, et juhendid polnud piisavad ja ütles linnakese kohta, et tegu on ghostcity-ga. Tõepoolest, kogu ümbrus tundus olevat väljasurnud. Ja tõele au andes me ju ei vaadanud kaarti ja juhendeid.
Wednesday, November 4, 2009
1. päev - 24 oktoober. Laupäev.
Nõuandeid autorendiks onlines:
Maksja peab omama krediitkaarti ja autojuhilube. Juhul, kui krediitkaart on temal ja juhiload kaaslasel, siis läheb asi kalliks maksma.
Äratus oli väga vara, sest lennuk pidi väljuma 6:15. Pisike hirm oli Mardi pärast ja seda hoolimata sellest, et mina olen see ebapraktiline pool. Lisaks olen ma ka see, kes suudab alati muretseda ja Mardiga koos tunnen ennast miskipärast nagu lapsehoidja. Põhjuseta? Päriselt ei usu, aga ju ta on minu elu õppetund, kuidas endast kasvatada muretut inimest.
Igal juhul jõudsime lennukile. Milaanos, kui tundus, et oleme õnnelikult sihtpunktis, algasid jamad. Kõigepealt selgus, et peame maksma teise juhi lisatasu. Seda hoolimata sellest, et mul polnud mingit plaani rooli istuda. See teise juhi lisatasu tundub mulle imelik. Peaks ju olema ohutum, kui tagavarajuht on võtta, kui midagi juhtub, aga autorendifirmad nii ei mõtle. Eriti Hertz. Tellimust tühistada ei õnnestunud või õigemini oleks õnnestunud, aga päris suurte trahvisummadega. Leppisime siis pärast tunni aja pikkust kauplemist ja saime sama hinnaga diiselauto. Fiat Punto, mis teiste autode kõrval tundus isegi päris suurena.
Teelõigu Milaanost Cannes'i mõtlesime sõita kiirteed kasutamata. Seadsime vahepeatuseks Asti ja ütlesime navigeerimisseadmele, et ta ei kasutaks maksulisi teid. Navigeerimisseade oli Garmini viimane mudel. Vigases eesti keeles suhtlev, pikkade juhtmetega ja omapäi väljalülitav vidin muutus meie tõeliseks lemmikloomaks. Stiilinäide: "sõida ringile ja välju teine teele, teine mahasõit". Seadme komme ennast kriitilisel momendil välja lülitada põhjustas eksimist ja hiljem ilmnes ka tema komme meie kulul halba nalja visata. Ühes vahepeatuspunktis ütles Mardi närv üles. Ta sõitis kõrvalteele ja rebis seadmest mälukaardi välja. Seda poleks ta vast pidanud tegema, sest imeõhukene kaart kukkus näppude vahelt auto põrandale ja lahustus seal. Ma ei valeta - ta tõesti lahustus, sest ka kõige hoolikamad otsingud ei toonud seda hiljem nähtavale.
Ilm oli imeilus. Milaanos kella 12 paiku välja sõites oli 23 kraadi ja muutus palavamaks. Tõsi küll - kui me Prantsusmaa piiri lähedal kõrgemale ronisime, siis saime näha lundki.
Maksja peab omama krediitkaarti ja autojuhilube. Juhul, kui krediitkaart on temal ja juhiload kaaslasel, siis läheb asi kalliks maksma.
Äratus oli väga vara, sest lennuk pidi väljuma 6:15. Pisike hirm oli Mardi pärast ja seda hoolimata sellest, et mina olen see ebapraktiline pool. Lisaks olen ma ka see, kes suudab alati muretseda ja Mardiga koos tunnen ennast miskipärast nagu lapsehoidja. Põhjuseta? Päriselt ei usu, aga ju ta on minu elu õppetund, kuidas endast kasvatada muretut inimest.
Igal juhul jõudsime lennukile. Milaanos, kui tundus, et oleme õnnelikult sihtpunktis, algasid jamad. Kõigepealt selgus, et peame maksma teise juhi lisatasu. Seda hoolimata sellest, et mul polnud mingit plaani rooli istuda. See teise juhi lisatasu tundub mulle imelik. Peaks ju olema ohutum, kui tagavarajuht on võtta, kui midagi juhtub, aga autorendifirmad nii ei mõtle. Eriti Hertz. Tellimust tühistada ei õnnestunud või õigemini oleks õnnestunud, aga päris suurte trahvisummadega. Leppisime siis pärast tunni aja pikkust kauplemist ja saime sama hinnaga diiselauto. Fiat Punto, mis teiste autode kõrval tundus isegi päris suurena.
Teelõigu Milaanost Cannes'i mõtlesime sõita kiirteed kasutamata. Seadsime vahepeatuseks Asti ja ütlesime navigeerimisseadmele, et ta ei kasutaks maksulisi teid. Navigeerimisseade oli Garmini viimane mudel. Vigases eesti keeles suhtlev, pikkade juhtmetega ja omapäi väljalülitav vidin muutus meie tõeliseks lemmikloomaks. Stiilinäide: "sõida ringile ja välju teine teele, teine mahasõit". Seadme komme ennast kriitilisel momendil välja lülitada põhjustas eksimist ja hiljem ilmnes ka tema komme meie kulul halba nalja visata. Ühes vahepeatuspunktis ütles Mardi närv üles. Ta sõitis kõrvalteele ja rebis seadmest mälukaardi välja. Seda poleks ta vast pidanud tegema, sest imeõhukene kaart kukkus näppude vahelt auto põrandale ja lahustus seal. Ma ei valeta - ta tõesti lahustus, sest ka kõige hoolikamad otsingud ei toonud seda hiljem nähtavale.
Ilm oli imeilus. Milaanos kella 12 paiku välja sõites oli 23 kraadi ja muutus palavamaks. Tõsi küll - kui me Prantsusmaa piiri lähedal kõrgemale ronisime, siis saime näha lundki.
Mägesid oli igal pool. Mart üritas mulle torisedes selgeks teha, kui palju on ümbrus parem Norrast ja seda, et minu Norra-vaimustus on täiesti ilmaasjata. Mina üritasin Norrat kaitsta, samal ajal imetleda ümbrust ning mitte väriseda, kui väike auto kummide vilisedes mäest üles kruttis. Kõike korraga ei õnnestunud mul väga effektiivselt teha. Kinnitan, et väited naiste multitaskingust on liialdatud.
Aga vaatepilti muidugi oli.
Seda tunnet, mis oli mägedes üles kruttides, olin varemgi samalaadses olukorras tundnud. Igal pool on mäed. Tundub, et tee ei lõpe ja jääbki lõpmatuseni üles-alla kruttima. Imeilusad vaated ja hirm, et kurvi tagant tuleb buss. Nii kitsal teel tundub see tõeline probleem, aga neile mägede poegadele tundub olevat sedalaadne juhtimine köki-möki. Mart, kes on kui rooli sündinud, ütleb seal sõidu kohta, et närv puhkab ümbruses, kus kõik inimesed oskavad autot juhtida. Pole rooli lastud vasikaid. Võib olla looduslik valik ja nad kõik on välja surnud.
Üleüldse tundub minu virisemine raskete teeolude üle ülepakutuna, sest mina olin kõigest reisija ja töö tegi Mart. Samas muidugi pidev pinge ja käiguvahetus mõjus pika sõidu peale kurnavalt ning kui hämardus, siis läksime kiirteele. Esialgu tundus mulle kiirtee kihutamine harjumatuna. Minu auto on ikka suurem ja Puntoga tundusid kiirused eriti jubedad. Aja jooksul harjusin sellega ja 150 polnud enam kiirus, mille puhul hammastega istme küljes rippuda.
Cannes'isse jõudsime kaheksa paiku. Sooja oli ikka veel 20 kraadi. Niisiis tõeline suvi. Hotell "Villa Tosca" paiknes südalinnas. Pole just prantsusepärane nimi või mis? Hind oli talutav - 60EUR'i. Lift, kuhu oleks pidanud mahtuma 3 inimest, mahutas hädavaevu meid kahte tohutu pagasiga. Hotellitoas oli Villeroy ja Boch'i valamu ning sümpaatne aken vaatega linnale.
Väsimusel oli oma mõju. Jalutasime veel enne südaööd natuke sadamas, vaatasime uhkeid laevu ning sellega meie esimene päev lõppes.
Monday, November 2, 2009
Tagasi reisilt
Malpensa-Asti-Cannes-Nizza-Monaco-Genova-Pisa-Tirrenia-Pisa-Firenze-Riccione-San Marino-Bologna-Margherita-Veneetsia-Verona-Milano-Novaria-Malpensa
Reis kestis 24.10.2009-01.11.2009
Läbisõit 2200+ km
Mina, Mart ja mõrvarlik navigeerimisseade. Aga sellest natuke hiljem
Reis kestis 24.10.2009-01.11.2009
Läbisõit 2200+ km
Mina, Mart ja mõrvarlik navigeerimisseade. Aga sellest natuke hiljem
Tuesday, October 13, 2009
Peter Morgen "Sõnum"
Jäin Apollos lehitsema ja ostsin ära. 59 krooni maksis ka ainult ja võrreldes kahesajase alghinnaga hea pakkumine.
Viskasin ennast kodus mõnusalt pikali ja hakkasin lugema. Tõepoolest oli kirjeldus ladus ja köitev. Keerasin siis tiitellehe, et vaadata tõlkijat. Mida ma ei leidnud. Kirjutatud oli "avaldatud kultuurkapitali toetusel". Jäin siis hämmeldunult mõtlema, miks nad küll tõlkijat anonüümsena hoiavad, ilma taipamata ilmselget. Lõpuks jõudis minugi juhmi ajusse, et tegu on eesti keeles kirjutatud raamatuga.
Enne lugemist veel tegin otsinguid internetis ja leidsin, et sellest on avaldatud retsensioon nii "Sirbis" kui ka "Diplomaatias". Ei hakka mina võistlema retsensioonide kirjutamises.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8097:morgen-kristlik-demokraat-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3237http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&no_cache=1&tx_ttnews%5Btt_news%5D=963&tx_ttnews%5BbackPid%5D=521&cHash=6709930bc5
Autor on interneti andmetel olnud ENPA liige aastatel 2000-2003. Mulle jäi isik siiski tundmatuks.
Erinevalt nendest kirjatükkidest arvan, et siiski häbematult on plagieeritud Bulgakovi. Idee ja ülesehitus - kas seda pole siiski palju? Ning ka arestimaja stseen meenutab kuidagi Meistri ja Margarita absurdi. Samas muidugi vaatenurk nendele asjadele ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kirjeldus olid head. Mina igal juhl nautisin seda juttu. Ja natuke õelaid ENPA liikmete kirjeldusi. Ilmselt autor siiski teab seda kirjut seltskonda, mida ta kirjeldab.
Tahtsin juba nädalavahetusel kirjutada, aga juhuslikult tuli sõit Otepääle. Mõnikord on armas, et mõni asi, millest kardad kõige hullemat, laabub hästi. Igal juhul ette heita pole mul kutsujale midagi ja kontsert, mida külastasime, oli viimase peal. Otepää on ikka imeilus koht ja kui teda natuke Tallinnale lähemale lükata, siis hakkaks iga nädal seal käima.
ATV-ga sõit oli minu jaoks küll natike liiga kurnav. See kättpidi rippumine käsipuude küljes põhjustas selle, et veel praeguseni ulatuvad käed põlvini. Samas joogas on ju pikad käed see, mida kõik taotlevad. Eksju!
Aga kontserdist. Kontsert toimus 11.10.2009 Maarja kirikus ja esinesid Kätlin Värton ja Mait Trink. Oli täiesti lahe vaadata, kuidas kõrvuti laulab turske 205 pikkune mees ja õbluke 153 pikkune naine. Kirikul oli eriliselt ilus kaja. Ma pole eriline süvamuusika austaja ja seetõttu esimesed päris klassikalised laulud olid minu jaoks rasked, aga muusikalide lood võtsid liigutusest pisara silma. Eriti kui Kätlin laulis seda Susan Boyle lauldud "I dreamed a dream" säravamalt, kui too popiidolist kuulsaks saanud daam.
Mõtlesin Kätlinit vaadates sellele, et mu kadunud ema omal ajal nautis väga Anu Kaalu esitusi. Ütles, et Kaal on nagu väike linnuke. Peaks vaatama, kui pikk tema on. Kätlin suutis oma väikese koguga ikka laval imet teha.
Mis ma nüüd joogas teada sain - väljahingates liigub kõht sisse ja sissehingates kõht välja. Miks mul sellega kõik korras pole?!
ATV-ga sõit oli minu jaoks küll natike liiga kurnav. See kättpidi rippumine käsipuude küljes põhjustas selle, et veel praeguseni ulatuvad käed põlvini. Samas joogas on ju pikad käed see, mida kõik taotlevad. Eksju!
Aga kontserdist. Kontsert toimus 11.10.2009 Maarja kirikus ja esinesid Kätlin Värton ja Mait Trink. Oli täiesti lahe vaadata, kuidas kõrvuti laulab turske 205 pikkune mees ja õbluke 153 pikkune naine. Kirikul oli eriliselt ilus kaja. Ma pole eriline süvamuusika austaja ja seetõttu esimesed päris klassikalised laulud olid minu jaoks rasked, aga muusikalide lood võtsid liigutusest pisara silma. Eriti kui Kätlin laulis seda Susan Boyle lauldud "I dreamed a dream" säravamalt, kui too popiidolist kuulsaks saanud daam.
Mõtlesin Kätlinit vaadates sellele, et mu kadunud ema omal ajal nautis väga Anu Kaalu esitusi. Ütles, et Kaal on nagu väike linnuke. Peaks vaatama, kui pikk tema on. Kätlin suutis oma väikese koguga ikka laval imet teha.
Mis ma nüüd joogas teada sain - väljahingates liigub kõht sisse ja sissehingates kõht välja. Miks mul sellega kõik korras pole?!
Sunday, October 4, 2009
Roberto Saviano "Gomorra"
Sõprade väidetel on film jama. Sama ei saaks aga raamatu kohta lugeda.
Esimesed 100 lehte lugesin huviga. Lõpus hakkasin lehitsema. Ilukirjandus? Teatmekirjandus?
Mis siis on camorra äriimpeerium. Piiranguteta, enda seadustega äri. Riik riigis. Mõjuvõim, Raha, Korruptsioon.
Lühidalt raamat räägib ebaseaduslikust ärist, mida ajavad nn. Süsteemid. Süsteemi all mõeldakse maffia ebaseaduslikku äri ajavat perekondade gruppi. Klannide juhid ei pea ennast maffia osaks, vaid ärimeesteks. Äritsetakse kõigega, alates kuulsate brändidest, lõpetades narkootikumidega.
Kuna sealsetel on kasutada odav ja kvaliteetne tööjõud, siis turgudele paisatud firmatoodete võltsingud ei ole sugugi halvema kvaliteediga kui originaalid. See tuuakse ka põhjuseks, miks brändi omanikud nii kaua ei protestinud - brändi levitamine on neilegi kasulik, kui see ei vii firmamärgi mainet alla. Viletsama kvaliteediga ja ebaõnnestunud tooted saadetakse Tai jms. turgudele.
Narkootikumid on üks tulutoovamaid kaubagruppe. Nende levikuks on süsteemil kindlad ja järgiproovitud kanalid. Narkootikumide hankimine on kohalike inimeste ühistegevus. Sellega võib teenida endale pensionifondi või lihtsalt suurendada vara. Risk võrreldes tootlusega on olematu. Ainus, mis vast võiks häirida, on see, et pead ise mõne aja ladustama toodet. Asi, mida süsteem teeb riskide vähendamiseks. Narkootikumide hinnad on odavad. Kui tavapärane on 50-75 eur gramm kokaiini, siis seal võib saada 20-25 euriga. Samas pakuti ostjale tarbijakaitset. Tavaliselt võis ostja peale poest väljumist saada rünnaku ohvriks. Süsteem läks uuele tasemele ja ostja oli ka pärast poest väljumist kaitstud.
Esimesed 100 lehte lugesin huviga. Lõpus hakkasin lehitsema. Ilukirjandus? Teatmekirjandus?
Mis siis on camorra äriimpeerium. Piiranguteta, enda seadustega äri. Riik riigis. Mõjuvõim, Raha, Korruptsioon.
Lühidalt raamat räägib ebaseaduslikust ärist, mida ajavad nn. Süsteemid. Süsteemi all mõeldakse maffia ebaseaduslikku äri ajavat perekondade gruppi. Klannide juhid ei pea ennast maffia osaks, vaid ärimeesteks. Äritsetakse kõigega, alates kuulsate brändidest, lõpetades narkootikumidega.
Kuna sealsetel on kasutada odav ja kvaliteetne tööjõud, siis turgudele paisatud firmatoodete võltsingud ei ole sugugi halvema kvaliteediga kui originaalid. See tuuakse ka põhjuseks, miks brändi omanikud nii kaua ei protestinud - brändi levitamine on neilegi kasulik, kui see ei vii firmamärgi mainet alla. Viletsama kvaliteediga ja ebaõnnestunud tooted saadetakse Tai jms. turgudele.
Narkootikumid on üks tulutoovamaid kaubagruppe. Nende levikuks on süsteemil kindlad ja järgiproovitud kanalid. Narkootikumide hankimine on kohalike inimeste ühistegevus. Sellega võib teenida endale pensionifondi või lihtsalt suurendada vara. Risk võrreldes tootlusega on olematu. Ainus, mis vast võiks häirida, on see, et pead ise mõne aja ladustama toodet. Asi, mida süsteem teeb riskide vähendamiseks. Narkootikumide hinnad on odavad. Kui tavapärane on 50-75 eur gramm kokaiini, siis seal võib saada 20-25 euriga. Samas pakuti ostjale tarbijakaitset. Tavaliselt võis ostja peale poest väljumist saada rünnaku ohvriks. Süsteem läks uuele tasemele ja ostja oli ka pärast poest väljumist kaitstud.
Eile käisime kinos "G.I.Joe Kobra rünnakut" vaatamas. Lahkusime poole pealt, rõõmustades, et pilet maksis ainult 25 krooni. Olen küll ulmehuviline, aga kui ma poole tunni pärast nägin ainult erieffekte, mitte sisu, siis ei viitsinud rohkem vaadata. Võib olla lõpus tekkis mingi mõte, aga seda ma ilmselt teada ei saa.
Toas on külm. Elektriradiaatorist ei piisa, aga kütteperiood ei taha alata. Eelmisel aastal üritasin korteriühistu esimehe käsi väänata, aga tulemuseta. Ei saa aru, kuidas kapitalismiperioodil saab selline asi võimalik olla, et kõike ei saa osta. Soojust näiteks.
Soojema korteri ehk saaks osta, aga see on pisut liiga kallis.
Toas on külm. Elektriradiaatorist ei piisa, aga kütteperiood ei taha alata. Eelmisel aastal üritasin korteriühistu esimehe käsi väänata, aga tulemuseta. Ei saa aru, kuidas kapitalismiperioodil saab selline asi võimalik olla, et kõike ei saa osta. Soojust näiteks.
Soojema korteri ehk saaks osta, aga see on pisut liiga kallis.
Thursday, October 1, 2009
Bernard Beckett "Loomine"
Bernard Beckett "Loomine".
Aastatel 2030 olid tekkinud maailmas nii poliitilised kui ka majanduslikud pinged. Inimesed otsisid probleemides süüdlast, mida meedia neile vastutulelikult näitas. Sidemetega ärimees Platon, kes tajus kaasaegse maailma võimumängude tõttu tekkinud kriisi, rändas aastal 2050 Aotearoa saarele, kus ta rajas Vabariigi. Vabariik pidi lahendama individualismi probleemi. Et inimene olid rüvetatud ebapuhastest mõtetest, ahnusest ja muudest pahedest, siis riik järgis ranguse põhimõtet. Samaaegselt maailma tabanud taud tõstis Platoni pooljumala ja kangelase seisundisse.
Platoni Vabariik on võõrastele suletud ja täielikus isolatsioonis välisilmast. Sissetungijad kõrvaldati füüsiliselt, kuna taudi kahtlus rippus õhus. Vabariigi kodanike lapsed võeti vanematelt ära, testiti neid ning tulemusele vastavalt jagati klassidesse. Klassid olid Filosoof, Tööline, Tehnik ja Sõjaväelane. Või kuulus kõrvaldamisele. Koolitundides õpetatati kõigile maadlust, geneetikat ja matemaatikat. Vanemaks saades oli võimalik ka paljuneda juhul, kui esitasid vastava avalduse ning Geneetilise Vastuolu Ministeerium vastuväidet ei esitanud.
Idee inimest ühiskondliku idee ja perekonnast eraldamisega hoida egoismist ei kandnud siiski vilja, kuna mõtteid kontrollida pole võimalik. Vähehaaval tekkisid eelistatud rühmad. Filosoofe ei eraldatud enam vanematest ja filosoofide vanemad võitlesid õiguse pärast panna oma lapsi eliitkoolidesse. Pööbli seas kumas läbi rahulolematust riigiga. Noorem põlvkond ei uskunud enam taudi ohtu. Ilmnesid ohtlikud ideed. Filosoofid üritasid luua uut liiki tehisintellekti.
Sellisel ajal kerkis esile mees nimega Aadam Forde. Tegu oli kindlasti vaimse inimesega, sest ta liigitati Filosoofiks. Küll aga tekitas ta juba varases nooruses laineid autoriteetidele vastuhakkamisega. Kui pärast ühte intsidenti degradeeriti ta filosoofi kohalt ja määrati sõjaväkke, siis sai ta seal hakkama ajalugu muutva teoga. Et ta valves olles keeldus käsku täitmast ja lasi sissetungija riiki (võõra nimi oli Eeva) ning seejuures tulistas oma partnerit, siis vangistati ta ja temast üritati teha näitlik eeskuju. Võimu meelest oli see tänuväärt võimalus rahustada mässumeelseid ideid ja tekitada inimestes uuesti hirm taudi ees. Kuigi võõramaalane oli taudist puutumata, levitati uudist, et naine kannab eriti nakkavat viiruse vormi. Paraku ei osanud võimud arvestada sellega, et noor ja sarmikas Aadam Forte võidab rahva sümpaatia. Algselt plaanitud hukkamist ei saanud enam sellisel kujul läbi viia.
Filosoof William, kes tegeles eksperimentaalsete robotite loomisega, tõsi, siiani mitte väga suure eduga, oli saanud hakkama uue põlvkonna õppiva robotiga, kellele ta pani nimeks Artfink. Et ta oli aga ainult roboti eeskuju ja tundus, et roboti areng on jäänud seisma, siis otsis ta robotile uut mängukaaslast. Aadam tundus olevat piisavalt põnev isiksus ja nii tegigi ta kohtule ettepaneku anda robot Aadami eluaegseks seltsiliseks vangikongi. Kohus, kes oli sattunud patiseisu, võttis sellise lahenduse kergendustundega vastu.
Edasine osa raamatust keskendus roboti ja Aadama suhtlusele, mille tulemus viis uue Vabariigi sünnini.
Kindlasti on kõige nauditavamad osad raamatust Arti ja Aadama vahelised dialoogid.
Aadam Forde eluloo esitab Akadeemiale oma eksamitööna 14 aastane Anaximandros, kelle õpetaja on Perikles.
Tsitaat:
Kangelase loomisega on alati sama probleem. Et nad oleksid puhtad, peame nad rumalateks muutma
Anaximandros - vanakreeka filosoof.
Arvas, et meie maailm on vaid üks paljudest teistest.
http://wiki.zzz.ee/index.php/Anaximandros
Sõnaseletused
püloon - ehistorn v tugipost.
diskursus - pikem tekst koos kultuuriliste ja sotsiaalsete viidetega (humanitaar ja sotsiaalteadustes)
Aastatel 2030 olid tekkinud maailmas nii poliitilised kui ka majanduslikud pinged. Inimesed otsisid probleemides süüdlast, mida meedia neile vastutulelikult näitas. Sidemetega ärimees Platon, kes tajus kaasaegse maailma võimumängude tõttu tekkinud kriisi, rändas aastal 2050 Aotearoa saarele, kus ta rajas Vabariigi. Vabariik pidi lahendama individualismi probleemi. Et inimene olid rüvetatud ebapuhastest mõtetest, ahnusest ja muudest pahedest, siis riik järgis ranguse põhimõtet. Samaaegselt maailma tabanud taud tõstis Platoni pooljumala ja kangelase seisundisse.
Platoni Vabariik on võõrastele suletud ja täielikus isolatsioonis välisilmast. Sissetungijad kõrvaldati füüsiliselt, kuna taudi kahtlus rippus õhus. Vabariigi kodanike lapsed võeti vanematelt ära, testiti neid ning tulemusele vastavalt jagati klassidesse. Klassid olid Filosoof, Tööline, Tehnik ja Sõjaväelane. Või kuulus kõrvaldamisele. Koolitundides õpetatati kõigile maadlust, geneetikat ja matemaatikat. Vanemaks saades oli võimalik ka paljuneda juhul, kui esitasid vastava avalduse ning Geneetilise Vastuolu Ministeerium vastuväidet ei esitanud.
Idee inimest ühiskondliku idee ja perekonnast eraldamisega hoida egoismist ei kandnud siiski vilja, kuna mõtteid kontrollida pole võimalik. Vähehaaval tekkisid eelistatud rühmad. Filosoofe ei eraldatud enam vanematest ja filosoofide vanemad võitlesid õiguse pärast panna oma lapsi eliitkoolidesse. Pööbli seas kumas läbi rahulolematust riigiga. Noorem põlvkond ei uskunud enam taudi ohtu. Ilmnesid ohtlikud ideed. Filosoofid üritasid luua uut liiki tehisintellekti.
Sellisel ajal kerkis esile mees nimega Aadam Forde. Tegu oli kindlasti vaimse inimesega, sest ta liigitati Filosoofiks. Küll aga tekitas ta juba varases nooruses laineid autoriteetidele vastuhakkamisega. Kui pärast ühte intsidenti degradeeriti ta filosoofi kohalt ja määrati sõjaväkke, siis sai ta seal hakkama ajalugu muutva teoga. Et ta valves olles keeldus käsku täitmast ja lasi sissetungija riiki (võõra nimi oli Eeva) ning seejuures tulistas oma partnerit, siis vangistati ta ja temast üritati teha näitlik eeskuju. Võimu meelest oli see tänuväärt võimalus rahustada mässumeelseid ideid ja tekitada inimestes uuesti hirm taudi ees. Kuigi võõramaalane oli taudist puutumata, levitati uudist, et naine kannab eriti nakkavat viiruse vormi. Paraku ei osanud võimud arvestada sellega, et noor ja sarmikas Aadam Forte võidab rahva sümpaatia. Algselt plaanitud hukkamist ei saanud enam sellisel kujul läbi viia.
Filosoof William, kes tegeles eksperimentaalsete robotite loomisega, tõsi, siiani mitte väga suure eduga, oli saanud hakkama uue põlvkonna õppiva robotiga, kellele ta pani nimeks Artfink. Et ta oli aga ainult roboti eeskuju ja tundus, et roboti areng on jäänud seisma, siis otsis ta robotile uut mängukaaslast. Aadam tundus olevat piisavalt põnev isiksus ja nii tegigi ta kohtule ettepaneku anda robot Aadami eluaegseks seltsiliseks vangikongi. Kohus, kes oli sattunud patiseisu, võttis sellise lahenduse kergendustundega vastu.
Edasine osa raamatust keskendus roboti ja Aadama suhtlusele, mille tulemus viis uue Vabariigi sünnini.
Kindlasti on kõige nauditavamad osad raamatust Arti ja Aadama vahelised dialoogid.
Aadam Forde eluloo esitab Akadeemiale oma eksamitööna 14 aastane Anaximandros, kelle õpetaja on Perikles.
Tsitaat:
Kangelase loomisega on alati sama probleem. Et nad oleksid puhtad, peame nad rumalateks muutma
Anaximandros - vanakreeka filosoof.
Arvas, et meie maailm on vaid üks paljudest teistest.
http://wiki.zzz.ee/index.php/Anaximandros
Sõnaseletused
püloon - ehistorn v tugipost.
diskursus - pikem tekst koos kultuuriliste ja sotsiaalsete viidetega (humanitaar ja sotsiaalteadustes)
Monday, September 28, 2009
Kulgemine
Sain alles mõne päeva eest teada, et mul on vale rüht. Olen elanud üle neljakümne aasta ja pole seda märganud. Peeglisse vaadates taipasin järsku, et kui puusad pisut ette lükkan, siis näen ma palju sirgem välja. Nii lihtne see on.
Kummaline, et ka lapsepõlves ravivõimlemises polnud mulle seda keegi maininud ja ise ma ka ei teadnud. Arvasin, et käin väga sirgelt. Arusaam, et puusade juures on nurk, aga õlad taha lükatud, keeras selle, mis ma arvasin teadvat, pea peale. Kas praeguses vanuses veel ümber õppida ongi võimalik, kui asend kehal sees.
Usud jõusaalis treenereid, usud, et nad on eksperdid.
Teadmised rikuvad pilgu ära. Vaatad ja ei näe, sest arvad teadvat, mida seal näha on.
Peaks otsima, kas kusagil on tähelepanu treeninguid.
Raamatus "Kulgemine" ( Mihaly Csikszentmihalyi ) kirjeldab autor ühte sellist inimest, kes on oma teadmistelt kitsas ringkonnas väga hinnatud. Hall, silmatorkamatu mehike, kes kuulab vaikselt juttu, aga kui midagi vahele ütleb, siis on näha, et ta on kuulanud tähelepanelikult ja torkab vahele märkusi, mis on oma originaalsuses üllatavad. Näha on teist vaatenurka.
Teeb kadedaks, et miks mitte mina... Nagu alati tahan ma asju valel eesmärgil. Mitte sellepärast, et vabaneda sõltuvusest teiste arvamuse suhtes, vaid ikka sellepärast, et muljet avaldada.
Aga tagasi raamatu juurde. Autor on üsna hästi välja töötanud teooria tänapäeva inimese psüühilisest seisundist ja püüdlustest, aga lahenduste pakkumine on nagu kõik teisedki raamatud - saad neid lahendusi siis kasutada, kui oled nii täiuslik, et tõenäoliselt juba ammu kasutadki neid lahendusi. Raamat defineerib ära sõna "kulgemine" tähenduse. Kulgemine antud raamatus tähendab seisundit, kus inimene on tegevusele keskendunud nii tugevalt, et ajataju kaob. Seda seisundit on enamik uurimisaluseid kirjeldanud õnnetundena. Kulgemine naudinguharjal. Kogu tegevus on nauding. Kulgemise seisund loob korda meeltes. Tähelepanu aitab arendada. Sealjuures peab eksisteerima väljakutse oskustele ja teadmistele. Autor nimetab sellist kogemust autoteeliliseks kogemuseks (kr. auto - mina, telos - eesmärk)
Teadvus on fenomenoloogiline, sest ta kajastab sündmusi sellistena, nagu meie neid tunnetame eirates fakte. Kulgemise üks tähtsusi on selles, et seoses sellega, meie suurt energiat rööviv minatunnetus kaob. Sa ei muretse siis lakkamatult teiste arvamuse pärast.
Mis mulle teooria juures tundus kahtlane.
See, et lapsena suutsin raamatutesse süveneda nii, et ka kahuripauk poleks mind sisust välja ajanud. Aga miks ma ikka õnnelik polnud ja miks see oli minu jaoks pigem põgenemine?
Väide, et ta jõudis uurimistulemusena järeldusele, et inimesed kogevad kulgemist kõige rohkem tööl, aga sellest hoolimata eelistavad puhkust, kus enamasti kulgemist ei koge. Arvan, et autori eksitus tuleb sellest, et ta arvab, et IGA ajataju kaotav tegevus on kulgemine. Tegelikult on asi selles, kas inimene oskab tajuda tegevust nauditavana. Tugeva enesesisenduse juures võiks tõesti nii mõnigi töö muutuda kulgemiseks, aga enne on see tarvis meeldivaks mõelda.
Kummaline, et ka lapsepõlves ravivõimlemises polnud mulle seda keegi maininud ja ise ma ka ei teadnud. Arvasin, et käin väga sirgelt. Arusaam, et puusade juures on nurk, aga õlad taha lükatud, keeras selle, mis ma arvasin teadvat, pea peale. Kas praeguses vanuses veel ümber õppida ongi võimalik, kui asend kehal sees.
Usud jõusaalis treenereid, usud, et nad on eksperdid.
Teadmised rikuvad pilgu ära. Vaatad ja ei näe, sest arvad teadvat, mida seal näha on.
Peaks otsima, kas kusagil on tähelepanu treeninguid.
Raamatus "Kulgemine" ( Mihaly Csikszentmihalyi ) kirjeldab autor ühte sellist inimest, kes on oma teadmistelt kitsas ringkonnas väga hinnatud. Hall, silmatorkamatu mehike, kes kuulab vaikselt juttu, aga kui midagi vahele ütleb, siis on näha, et ta on kuulanud tähelepanelikult ja torkab vahele märkusi, mis on oma originaalsuses üllatavad. Näha on teist vaatenurka.
Teeb kadedaks, et miks mitte mina... Nagu alati tahan ma asju valel eesmärgil. Mitte sellepärast, et vabaneda sõltuvusest teiste arvamuse suhtes, vaid ikka sellepärast, et muljet avaldada.
Aga tagasi raamatu juurde. Autor on üsna hästi välja töötanud teooria tänapäeva inimese psüühilisest seisundist ja püüdlustest, aga lahenduste pakkumine on nagu kõik teisedki raamatud - saad neid lahendusi siis kasutada, kui oled nii täiuslik, et tõenäoliselt juba ammu kasutadki neid lahendusi. Raamat defineerib ära sõna "kulgemine" tähenduse. Kulgemine antud raamatus tähendab seisundit, kus inimene on tegevusele keskendunud nii tugevalt, et ajataju kaob. Seda seisundit on enamik uurimisaluseid kirjeldanud õnnetundena. Kulgemine naudinguharjal. Kogu tegevus on nauding. Kulgemise seisund loob korda meeltes. Tähelepanu aitab arendada. Sealjuures peab eksisteerima väljakutse oskustele ja teadmistele. Autor nimetab sellist kogemust autoteeliliseks kogemuseks (kr. auto - mina, telos - eesmärk)
Teadvus on fenomenoloogiline, sest ta kajastab sündmusi sellistena, nagu meie neid tunnetame eirates fakte. Kulgemise üks tähtsusi on selles, et seoses sellega, meie suurt energiat rööviv minatunnetus kaob. Sa ei muretse siis lakkamatult teiste arvamuse pärast.
Mis mulle teooria juures tundus kahtlane.
See, et lapsena suutsin raamatutesse süveneda nii, et ka kahuripauk poleks mind sisust välja ajanud. Aga miks ma ikka õnnelik polnud ja miks see oli minu jaoks pigem põgenemine?
Väide, et ta jõudis uurimistulemusena järeldusele, et inimesed kogevad kulgemist kõige rohkem tööl, aga sellest hoolimata eelistavad puhkust, kus enamasti kulgemist ei koge. Arvan, et autori eksitus tuleb sellest, et ta arvab, et IGA ajataju kaotav tegevus on kulgemine. Tegelikult on asi selles, kas inimene oskab tajuda tegevust nauditavana. Tugeva enesesisenduse juures võiks tõesti nii mõnigi töö muutuda kulgemiseks, aga enne on see tarvis meeldivaks mõelda.
Subscribe to:
Posts (Atom)