Sunday, January 31, 2010

Burkad ja talv

Töökaaslane otsis taga endale suusatamiseks näomaski ja kui ma temalt uurisin, et kas on leidnud, siis saatis ta mulle mingi lingi. Kahjuks ma linki meelde ei jätnud, aga mask nägi välja umbes selline

Vaatasin mulle saadetud lehekülgesid ja avastasin, et veel arenenum variant oli kogu nägu kaetud. Seda vaadates kuulsin oma mõtetes lausa Star Warsi hämara muusika motiivi.
Praeguse näomaskide teema valguses tundub moslemite burkade teema kuidagi veider. Ise me katame momendil nägusid rohkem kui moslemid. Kuidas oleks, kui meil keelataks talvel nägude katmine?
Olgu-olgu, jutt on natuke soojematest maadest, aga loen Martin Kala Postimehe artiklist lause, et "võõrad" võitlevad euroopalikest traditsioonidest kantud ühiselu reeglite vastu. Miskipärast sobivad euroopalikesse traditsioonidesse nudistilikud liikumised. Et siis enda liigne katmine on suurem kuritegu kui paljaks võtmine?
Või on ikkagi ainult julgeolekukaalutlused - pagan teab, mida see "võõras" seal burka all varjab?

Tuesday, January 26, 2010

Neljas võim

Sedapuhku mitte raamatust.

Vaatasin praegu saadet "Vabariigi kodanikud", kus räägiti ajakirjanduse tasemest. Eesti ajakirjanduse tasemest. Kahjuks ei näinud algust, aga astusin saatesse sisse Gräzini sõnavõtuks, mille teema oli, et kui ta tahab "Financial Times"-i lugeda, siis loeb ta seda "Financial Times'ist" ja inglise keeles ning et enamik, kes seda tahavad lugeda, teevad seda. Kuna ma vestluse algust ei kuulnud, siis võin puusse panna, millest jutt oli, aga väikese hüüdja häälena kõrbes teataksin, et mina olen see väike tarbija, kes eelistaks tõesti, et need artiklid sealt tõlgitaks eesti keelde ja et olin äärmiselt õnnelik, kui avastasin, et Postimehe majandusküljel on rubriik "Financial Times".
Eesti meediast masendavaim pilt avaneb siis, kui avad mingi uudistevoo. Näiteks http://www.w3.ee/ ja avastad, et enamik läbilipsavaid uudiseid on sellised, mis viitavad selgelt Vanale Roomale. Vseviovi (valesti) tsiteerides - kui ikka väljakule veetud krokodill ületab uudistekünnise, siis ilmselt inimestel on igav. Leiba ja vaatemänge.

Saatest sain teada, et on selline mõiste nagu uudissündmus, mida õpetatakse kõrgkoolis ja mis peaks igas uudises sisalduma. Tore, et vähemalt teooria paigas on. Kahjuks ei tehta tõesti vist ajakirjandust enam teooria järgi, vaid ajakirju teevad selgelt praktikud. Tagasiside-meetod. Klikide arvu järgi otsustatakse, mis lehte panna ja missugune pealkiri panna. Me ISE kirjutame oma meedia, mitte kõrgeltharitud ajakirjanikud.

Tegelikult polnud "Vabariigi kodanikud" see põhjus, miks ma hakkasin mõtlema ajakirjanduse üle. Lugesin päeval Postimehest arvamusartiklit, millest absoluutselt aru ei saanud. Ilmselt oleksin ma autori pointi mõistnud, kui oleks kusagil olnud see alusartikkel, millele arvamus põhines, aga ilma tausta teadmata lugesin seda, nagu mingi ravimi patsiendi infolehte. Täielik võõrkeel, ainult erinevalt infolehest ilma võõrsõnadeta
http://www.postimees.ee/?id=216420
Pidin endale meelde tuletama, et Taliban on reziim või liikumine Afganistaanis. Ja et puštu on hõim. Aga täit pilti sellest, mida autor tahtis öelda, kokku panna ei suutnud. Nüüd uuesti-uuesti üle lugedes tundub, et väljend puštu mässulised=Taliban ja puštu=puštu mässulised. Miski, millest ma varem olen teisiti aru saanud, kuna arvasin, et Afgaanid pole nii ühtsed Talibani reziimi suhtes, vaid ühtsed ainult oma Ameerika vastasuses. Nagu enamik moslemeid. Tuleb meelde Karen Armstrongi väide selles asjas, et fundamentalism ei ole kunagi religiooni peavool ja fundamenalism kerkib esile ainult rasketel aegadel.
Aga kui keegi leiab selle minu postituse, siis võiks lahkelt minusugusele põmmpeale  selgitada, mis ikkagi toimub sealmaal ja kelle poolt autor on.

Klaus-Peter Wolf "Purgiõlu ja frikadellid"

Kui ma kaugemas minevikus raamatut "Rock'n roll ja ridamaja" lugesin, siis viited raamatule "Purgiõlu ja frikadellid" äratasid huvi. Esimene kohtumine Wolfiga oli üks vaimukamaid kirjeldusi lapse kasvatamisest (isa silme läbi) ning minu jaoks on nüüd täielik ootamatus lugeda tema varem avaldatud raamatut ja avastada, et too raamat polegi nali, vaid üsna hirmutav tõsielu kirjeldus. Lugesin paar peatükki läbi ikka veel oodates, et sihukese nüri kambategevuse sekka lisandub mingi intelligentselt vaimukas ja värvikas tegelane. Eessõna järgi arvasin, et minategelasena ilmub välja ka Klaus-Peter isiklikult.

Värvi lisab eessõnas mainitud fakt, et tõepära saavutamiseks oli kirjanik elanud aastaid ühes kriminaalses noortebandes ja ühe teise raamatu kirjutamiseks asutas naistevahendusfirma, mis oli kõigele lisaks veel maksukohuslane. Niisiis autoril fantaasiast puudu ei tule ja natuke hull on ta vist küll.

Raamat on "rasketest" noortest, kes  pärinevad kõik rohkem või vähem probleemsetest peredest, sõidavad mootorratastel ja on jäänud elu hammasrataste vahele. Eks see pehmem pool tuleb ka natuke nähtavale, aga kohati tundub see tuimus suisa hirmutav. Kampa kuuluvad ka tüdrukud ja ehkki mingi paarideks jagunemine on olemas, käib ikka paras ringmäng  "... plaks, ja vahetus..".  Kamba juht on veidi vanem, töötu, tõeline BOSS, kes vabal ajal keelab, poob, laseb, kes tööd otsides viisakas ülikonnas häbeneb, et järsku keegi kambakaaslastest näeb teda ilma nahkriieteta ja kellel vihastades läks silme eest parasjagu mustaks, et võis pealtvaatajate juuresolekult inimese läbi peksta.
Raamat on kirjutatud 1979 aastal ja vast tuleks vaadata ajastu kontekstis sedagi, et naist ja tütart peksvat joodikut ei võeta vahi alla ja tütar viiakse politsei poolt sellisesse vanematekoju tagasi; et baaris valab barmen, veidi kõhklevalt küll, aga siiski, 14 aastastele tüdrukutele viskit; normaalne mootorratas maksab üle 2000 (marga siis).
Huvitav, mida nimetati joint'iks? Suitsetati. Võltskraam, mida "punase afgaani" pähe osteti, oli tegelikult paprika ja karri segu.

Monday, January 25, 2010

Eli raamat

Peaksin hoopis kirjutama "Lohetätoveeringuga tüdrukust". Et on loetud nii raamat ja vaadatud film, siis oleks mida kommenteerida ja võrrelda, aga ei teki tuju. Olen enda juures tähele pannud, et kirjutama kutsub sellest, mis sügava mulje jättis ning eriti sellest, mis oli täielik jamps - negatiivsus tuleb mul tüüpilise eestlasest internetikommenteerijana hästi välja.
Lohetätoveeringuga tüdruku puhul oli see, et ei film ega raamat polnud kumbki pahad ja see on igav. Sest kumbki polnud ka nii head, et oleksid ülevoolavad muljed. Raamatu algus oli võluv, tüdruku tegelaskuju ning tema teravad ja professionaalsusest märku andvad repliigid. Hiljem läks vast liiga Grishamiks kätte. Üks, millele mõtlesin, on see, et kas eestlased suudaksid ise filmi valmis teha, kui mingil imekombel ühe eestlase raamat rahvusvaheliseks bestselleriks saab.

"Eli raamat" meeldis mulle algusest peale. Nagu oleks ideid võetud Zelazny "Needuste alleest" ja miksitud "Sin City" Zatoichi-ga. Kui väga see "Zatoichit" meenutas, sain alles lõpus aru.
Mõistan neid, kes tahaksid mind eelpooltoodud lausete eest risti lüüa, sest mis ma võrdlen võrreldamatut. "Eli raamatu" sisu oli lihtne ja pretensioonitu. Tuumasõjajärges maailma üks vanem ellujäänu, kes mäletas veel tsivilisatsiooni ja kellel oli barbaarsusse langenud maailmas kindel siht ning usk. Samas must-valge värv sobis filmile hästi, näitlejad olid head ja kogu film dünaamiline ja haarav nagu lihtne muinasjutt. Eestlane oma usuleiguses võiks arvata, et piibli relvaga võrdlemine on taotluslik. Samas vist läänemaailm nii ei näe ja peab kristlikke väärtusi väljaspool kahtlus olevateks.
Huvitaval kombel pisendab hea lõpp enamasti filmi ja raamatu väärtust, nagu autori realismist loobumine tähendaks kummardust üldsuse maitsele. Samas pole ju elus hea lõpp nii haruldane ja keegi peab ju need ka üles tähendama, või mis?

Wednesday, January 20, 2010

Suhtlusstiili näidis

- Müün Rhonda Byrne "Saladuse". Maksab 250 krooni ja asub Tallinnas. Raamat on uus
- Aga poes on raamat ju odavam?
- Eks sa siis osta poest. Rott.

* Allikas: Delfi Naistelehe foorum
** Tegu ei pruugi ilmtingimata dialoogiga olla

Tuesday, January 19, 2010

Chambers "Kuningas kollases rüüs"

Robert W.Chambers "Kuningas kollases rüüs".
Elas kord kirjanik, kes oli sõlminud lepingu saatanaga. Teatavasti oli lepingu tingimustes sätestatud, et kirjanik saab endale äärmiselt nõtke ja kauni väljendusoskuse. Asi, mille aga see lepingupool unustas, oli see, et kurat kaupleb alati enda kasu silmas pidades. Raamat "Kuningas kollases rüüs" korjati müügilt selleks, et see erinevates kohtades välja ilmuks, paisates enda ümber hullust ja meeleheidet. Kes oli selle raamatu avanud, ei suutnud seda käest panna enne, kui viimane leht oli keeratud, Kes oli läbi lugenud, selle saatus oli kirjutatud.

Tegu pole romaaniga, vaid see sisaldab 6 juttu, millest nelja ühendab eelpoolkirjeldatud saatanlik raamat. Kuna mulle tehti selgeks, et ka õuduskirjandus on ulme, siis järelikult raamat on ulme.
Raamat on kirjutatud 1895 aastal, aga esimese jutu tegevus toimub aastal 1920, kui oli lõppenud Saksamaa sõda Samoaga, USA on majandusliku ja kultuurilise õitsengu riik, kus valitsus on avanud suitsiidivastase seaduse tühistamise puhul luksuslikud Surmakambrid. Peategelane, kes luges läbi raamatu "Kuningas kollases rüüs", valmistab koos oma maineparandajast sõbraga maailma ette kuninga tulekuks.
Teises loos on skulptor leiutanud aine, mis kivistab iga elusorganismi imeilusaks marmorkoopiaks.
Kolmandas loos eelneb "Kuninga" väljailmumisele mingi märk või enne, mis hoiatab. Samas oli see siis ikka hoiatus? Saatus oli ju juba määratud. Neljandas loos seevastu tungib kurat lausa kirikusse.

Kõhedust tekitav mütoloogia, nagu järelsõna ütleb.

Kaanel olev sarja nimetus KULTUSRAAMAT tekitab kerget vastumeelsust. Kas sõna KLASSIKA on tõesti iganenud? Sellise nimega sari on määratud jääma lühikeseks.

Monday, January 18, 2010

Kahekümne aasta pärast juunis

Tuleviku globaalse soojenemise maailmas on Tallinnast saanud mõnus kuurort, kus käivad inimesed puhkusel nii suvel kui ka talvel. Siinne kliima on parajalt keskmine - suvel tõuseb temperatuur küll 35 kraanini, aga sügis-kevadperioodil on siin kena kliima, umbes 17-20 kraadi ringis. Põhjapoolus jäätub ainult talveks, suvel on seal lahtine vesi.
Mina, pensionär, istun suvel kaelani jahedas vees ja räägin noortele lugusid sellest, kuidas vanasti talvel vesi jäätus ja kui imeilusad olid lumega kaetud puud aastal 2010, kui paljas käsi jäi külma fotoaparaadi külge naksatusega kinni.




Sunday, January 17, 2010

Tiit Tarlap "Meie, kromanjoonlased"

Vestlesin ühe sõbraga hiljuti ulmežanritest ja pärast raamatu läbilugemist hakkasid mõtlema, et huvitav, kas ta nimetaks seda žanrit pseudoajalooks või kosmoselaeva motiiv liigitakse selle ikka sci-fi alla?
Raamatu sisu on Atlantise tõus ja häving neljas vaatuses. Atlantis, kui kogu inimkonna häll.
Teine osa pani mõtlema Asimovi "Asumile", kus samuti kasutati religiooni relvana. Ainult et Asumis oli religioon mõeldud ainult barbaarsusesse langenud maailmate vastu ja Asumi enda elanike jaoks oli ajalugu endiselt Seldon. Oleks huvitav teada, et kuidas on võimalik teadlikult kaotada osa rahva mälu ja teise osa mälu säilitada? Ja kui oli võimalik säilitada, siis kas poleks olnud võimalik üldse langust vältida?
Kolmanda osa teemaks oli ürgaeg. Kui ma õigesti aru sain, siis need teises osas mainitud laevapõgenikud olid randunud ning vähehaaval kaotanud palju oma tehnilisest üleolekust. Raamatusarjas "Koopakaru hõim", muide täielik ürgaja erootika alates teisest osast, on samuti toodud kaks liiki. Ühed, peenemate kontidega ja saledamad, kes on õppimisvõimelised ja teised, jässakamad, kellel on seevastu olemas liigimälu juba sündides. Need kaks liiki segunevad, mille tulemusena tekib tänapäevase inimese eellane.
Tarlap on mänginud mõttega tulnukatest, kromanjoonlastest, kes segunevad pisut-pisut kohaliku madalamal arenguastmel oleva intelligentsiga ja seetõttu saavad kingiks telepaatia, mis siin-seal välja lööb.
Raamatust endast on kirjutatud palju ja kiidetud palju. Ka minu tuttavate hulgas. Minu pisike pettumus on vast seotud sellega, et oleks tahtnud uskuda, et tuleviku arengutasemele jõudnud inimestel pole see tsivilisatsioonikiht nii õrn, et see esimestes raskustes maha pühitakse. Loterii blogi võrdleb algust "Kärbeste Jumalaga" ja kaldun selle võrdlusega nõustuma. Lootsin alguse põhjal raamatust sci-fi-d, aga võib olla tõesti tuleb mõelda, et sci-fi-d oskavad päriselt kirjutada ainult ameeriklased ja venelased.

Kõrvalepõige peateelt

Mingis kriminaalseriaalis kaaluti jäänuseid ja anti oluline teave, et luustik kaalub 15% inimese kehamassist. Selle põhjal arvutasid nad komatäpsusega inimese massi.
Leiva luusse laskmisel tundub ikka täiesti füüsikaline mõte olevat

IT osakond

Nii on ETV uue seriaali nimetus. Ma peaks nagu midagi sellistest asjadest jagama. Vähemalt tean enda arvates üsna täpselt, missugune on keskmise eestlase kujutluses it-nohik ja vaatan iga päev Dilberti koomiksit. Eks see tõttu või sellele vaatamata mul selle seriaali vastu erilist huvi polnud. Siiski mõtlesin, et viskaksin pilgu peale.
Nojah, eks ta oligi täpselt nii jabur nagu ma ette kujutasin ning itimeest oli kujutatud tõelise elukauge kontorirotina, kes tegi töö ajal kõike muud kui vajalikku. Samas olin pärast 10 minutit naerust kõveras. Ei kujuta isegi ette, mida ma selles tobedas sarjas nii hüsteeriliselt naljakat leidsin. Eks ta vist natuke Dilbertit meenutas. Ainult et IT-osakonna asemel võiks olla niimoodi montipaitonlikult. ükskõik mis osakond.


Homme võtan tööle jalutades fotoaparaadi kaasa. Loodetavasti ei lähe öösel sulale

Monday, January 11, 2010

Martinez "Märkamatud mõrvad"

Ockhami habemenuga ehk siis põhjus eelistada kõige tõenäolisemat lahendust, on lahenduseks ka sellele raamatule Samas jäi ikkagi kripeldama küsimus, et mis on loo alguses pakutud jada järgmine.
M, süda, 8, ...   Kas mul jäi midagi kahe silma vahele või olen lihtsalt liiga rumal selle ülesande lahendamiseks?
Matemaatiline kriminull, mitte küll sarnaselt Hajameelse Magistri lugudega, vaid väheke traditsioonilisem.
Mõrvad toimuvad Oxfordis ja iga mõrvaga tuleb kiri, mis sisaldab matemaatilist sümbolit, millest peaks jada moodustuma. Lõpus tundus, et autoril polegi loogikaaukude kinnitoppimine nii lihtne, samas lahendust teades tundub, et peaks raamatu veelkord läbi lugema.

Gödeli ebatäielikkuse teoreem - ei saa konstrueerida süsteemi, kus kõik tõestused ja definitsioonid tuleneksid ainult üksteisest
Fermat Suur Teoreem - võrrand x^n + y^n = z^n ei lahendu nullist erinevates naturaalarvudes kui n >= 3.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------
Miskipärast kipub lahendus alati pettumus olema. Ja teine sümbol polnud mitte süda, vaid süda, mis toetub horisontaalsele kriipsule

Kajakas Von Krahlis

Mart hankis broneeritud padjakohad ja nii me eile teatrisse läksimegi. Kiirustades, nagu tavaliselt ning seetõttu ei jõudnudki ma endale selgeks teha, mis see tegelikult on, mida ma vaatama lähen.
Vene kirjanduses pole ma eriti tugev ja seetõttu oli ka "Kajaka" sisu mulle tundmatu. Lugu Uue Teatri otsingutest nii tänapäeval kui ka minevikus. Kunstivõhikuna olid mulle ehk lähedasemgi tänapäeva tõlgendamine sealsete mõtete valguses kui kõrgelennuliselt tundeline ringmäng ja melanhoolse kangelase kannatused - Maša armastab Kostjat, Kostja armastab Nina, Nina hoopis Trigorinit. Huvitav, kas tol ajal algas ka teater puhvetiga ja snoobid käisid teatris sotsiaalselt suhtlemas?
Näitlejad olid hästi valitud. Lembit Ulfsak sobis näitlejanna rolli sama hästi, kui Sallo enda omasse. Sallo veiderdamine lihtsalt sundis vastu naeratama. Noorem Ulfsak pöördus publiku poole sedaliiki usalduslikkusega, et igaüks tundis just ennast subjektina.
Etendus oli üllatavalt terviklik ja üks lugu ei seganud teist. Rämedad naljad ei muutnud etendust jandiks ega komöödiaks. Samas tunnen mingit vaikset igatsust teatri järele, kus ei ole nii palju avangardi, vaid pigem haarav ja teravmeelne sõnalugu. Tšehhov jääb mulle kuidagi võõraks ja tema kangelased ei liiguta mind.

Saturday, January 9, 2010

Charles Stross "Accelerando"

Kui ma ütleksin, et tegu on perekonnasaagaga neljast põlvkonnast, kus suhted on üsna segi ja kus rolli mängib kass, siis pole ma kusagil valetanud, aga tegu on kõige ebatäpsema raamatukirjeldusega.
Ma pole kunagi olnud küberpungi austaja ning ma ei ole päris kindel, kas see raamat küberpungiks klassifitseerub, sest tegu pole mingi Maatriksi reaalsusega. Accelerando tempo on minu jaoks natuke liiga ebausutavalt kiire ja ma ei usu, et arvutustehnika on 2040-ndateks aastateks päris sellise kvalitatiivse suuna võtnud. Oleks tegu ainult arvutitega, siis võib olla, aga sealsed lahendused nõuaksid juba sekkumist geneetikasse ja tavameditsiiini. Kuidas saaks muidu inimestel olla siirikud, mälulaiendused, virtuaalsed teisikud ja piiramatu ligipääs võrku, kui ka inimene pole täiustatud? Pealegi mateeria üleslaadimise probleemile siiski füüsikalist lahendust niipea ei leita ning seal tekiks ka igat liiki juriidilis-moraalsed probleemid (mõtleme lammas Dollyle).
Perekonna esimene koloriitne tegelane on Manfred, kes on tõeline ideede generaator, kes laeb võrku tasuta ideid ning teeb inimesi sellega rikkaks. Omades piisavalt positiivset mainet ei oma raha tema jaoks enam mingit tähtsust, kuna tõeliselt mainekas ja sidemetega inimene saab kõike ka ilma rahata. Kui ma vast viimasel ajal olengi mõistatanud raha absurdusest, siis see oleks minu jaoks üsna loogiline tulem. Kuna ma aga ei usu nimetatud tuleviku realiseerumisse lähitulevikus, siis tundub, et oleviku ja tuleviku vahel peab veel miski olema.
Manfredil on tema esimese naisega laps ning too naine, mahajätmisest ikka veel solvunud, üritab Manfredi edutult šantaažeerida. Amber, laps nende abielust, tüdineb kontrollivast emast ja isa abiga müüb ennast Jeemenis asuvasse kompaniisse orjusesse, et ema õigusi blokeerida. Firma omanik on tema ise. Paberite järgi on asi korras.

Ei hakka kogu sisu ümber jutustama. Siiski jättis mulje lõik, kus räägiti lammutamisest. Keegi jurist oli avastanud, et lammutamine on kõige tulusam idee, kuna varuosad kokku maksavad palju rohkem kui seade ise, siis tasuks osta uhiuusi seadmeid selleks, et nendest varuosi teha. Seda ideed olen ma seedinud juba ammu autoremondi töökodades. Midagi selles peitub.

Internetist leitud kirjelduste järgi sain teada, et raamatus olevad lood on ilmunud novellidena. Antud raamat on romaan. Eelistan seda siiski romaanina, sest minu meelest on raamatu sündmuste järjekord oluline

Avatar

Mõtlesin, et jätan sedapuhku massidega kaasa minemata ja selle filmi vahele, aga juhtus nii, et olin kinos, vaatasin 3 tunnist 3D filmi, mille tõttu ei jõudnud raamatukogusse ja ostsin 2 raamatut, mida olin plaaninud laenuks võtta. Rahaline kaotus vast ongi olulisim, sest ajast tegelikult kahju pole.
Filmi sisu oli tavaline imal jama, aga pärast filmi vaatamist olen täielikult 3D usku ning plaanin 3D kodukino muretseda. Filmi ringvaates pisut näidatud 3D ookeanimaailm pani hinge täiesti kinni. Mõtlen, et milleks meile snorgeldamisereisid, kui parimaid palasid saab vaadata kodus diivanil popkorni õgides ilma ebameeldiva tundeta, et vesi läheb ninna. Tegelikult muidugi võiks veel edasi arendada, lõhnad, niiskus jms. Filmi puhul jäi 3D kohati nõrgaks. Mõnes vaates läks reaalsus kusagile kaduma, kui mõni tegelane meenutas lamenukufilmi s.t. tagaplaan oli võrreldes esiplaaniga liiga udune ja ei jätnud reaalset muljet. Kui ikka uurid mingit kaugemat objekti, siis enamasti suudad seda fokuseerida, filmis see alati ja igas stseenis ei toiminud. Võimalik, et asi oli kuidagi mu prillides - tugevale miinusele pealepandud 3D prill ei pruugi alati vist sama ehtsat efekti anda. Siiski kahtlen, sest mõni vaade oli täiuslikkuseni viimistletud. Ruumilisena oli Pandora loodus ikka tõeliselt uskumatu ja fantastilised elukad andsid au tegijate kujutlusvõimele. Samuti oli huvitav vaadata nende tulevikumasinate juhtpulte. Olin vaatemängust täielikult võlutud ning ei suutnud kogu aeg sisu jälgida. Asi, millest samuti mul pole kahju.
Paar sõna siis sisu kohta. Ei taha päriselt nõustuda kriitikuga, kes ütles, et suurema osa filmist moodustasid tapmisstseenid. http://paber.ekspress.ee/viewdoc/429F57C856663A01C22576950034EE48
Tegelikult oli enamik imeilusaid vaateid täis ja verist/purustavat konflikti näidati mitte rohkem, kui usutavuse tagamiseks vajalik oli ning olgugi, et ma oleksin need osad välja lõiganud, siis annan endale aru, et tegelikult lühemalt seda ei saanud. Sisu oli tõesti lame. Vastasseis: ökoloogilised ja loodusega kooskõlas elavad olendid ning inetu-hallide relvadega (mul tuli kohe miskipärast assotsiatsioon raamatuga Accelerando, mille väitel NASA on kamp hälvikuid, kes plaanivad primaate plekkpurgis kosmosesse saata) ajudeta sõjardid, keda juhib kinnisidee all kannatav kindral. Mis sellest, et tegevustik oli paigutatud ülesaega, siis sõjavägi tundus olevat paigale jäänud Teise Maailmasõja eelsete ideaalide juurde, kus juhm ja kujutlusvõimetu kindral karjub loosungeid vaenlase kohta ning sõdurid karjuvad vaimustunult hurraahüüdeid. Oleks eeldanud, et isegi, kui nad neid olevusi metslasteks peavad, siis sellisel ajal on loodud peale loomakaitseühingu veel tulnukatekaitse ühingud vms. Usutavuse huvides oleks võinud siiski Maa tulevikuriigi ühiskonnast ka mingi kuvandi luua. Äkki olekski õnnestunud traageldada kokku maalaste arenenud tehnoloogia ja tagurlik rivikord.

Thursday, January 7, 2010

Pärast lahkumist

Koerast on kahju küll. Veenan ennast, et tegin õigesti - mul pole teisi koeri ja ise olen vähe kodus. Mis elu see tal selline oleks. Aga väga paha tunne on. Pisike reetmine. Ta jõudis minuga harjuda ja hoolimata sellest, et pime, õppis juba iseseisvalt trepist käima. Eks järgmised päevad ole tema jaoks uus segadus ja uuesti õppimine. Hea, et kauemaks ei jäänud. Nädala pärast poleks ma enam loobuda suutnud.
Homme lähen kinno ilma muretsemata, kuidas ma koera üksi jätan.

Tuesday, January 5, 2010

Koer nädalaks

Nädalavahetusel tegi minusugune tööpõlgur tööd, viskas natuke vasakult paremale lund ja nikastas külje.
Siis sain endale pimeda koerapoja. Taksi. Võib olla jääb nädalaks, võib olla päriseks. Näis.







Friday, January 1, 2010

Mõttetalgud Saku moodi

Uuel aastal hakkasime kohe riiki muutma ja parandama. Kapitalism on oma aja ära elanud ega toimi. Väljend oli karmim, et demokraatia on oma aja ära elanud, aga mida meil oleks pakkuda demokraatiat asendama? Niisiis pole iganenud mitte demokraatia, vaid vahendid, millega demokraatiat ellu viiakse.
Palgatööline, kes ei huvitu millestki tõsiselt peale raha ja on kogu aeg stressis sellepärast, et raha pole ning hirmust, et see viimanegi võetakse ära.
Riigikoguja, kes seisab seljaga rahva poole, aga usub siiralt, et teeb koleväga tähtsat tööd iga päev hääletades ning vaieldes.

Kas on vaja riigikogu ja tohutut hulka seaduse muudatusi. Kas midagi muutuks, kui me võtaksime korra kvartalis vastu mõned seadusemuudatused? Need, ilma milleta tõesti läbi ei saa. Ja valitsus annaks seadusemuudatused projektina juristidele, mitte riigikogujatele närimiseks. 
Selle üle, kuidas valitsus valitakse, võib muidugi mõelda, aga tohutu hulk komisjone ja riigikogu kaob ära, kui me lõpetaksime mitte millestki seaduste genereerimise. Niigi enamik seadusi on olulised mingile huvigrupile ja tavaliselt see huvigrupp on väga piiritletud ning pole kindlasti mitte enamik valijatest. Demokraatia on illusioon.

Kuidas teha nii, et inimene hakkaks vabatahtlikult ja huviga töötama? Kommunistide-utopistide ideed on iseenesest head, aga seal on see kala sisse programmeeritud, et kui inimene ei pea vaesusest pääsemiseks rabelema, siis paljud jäävad pikutama ning ei teegi enam tööd ning lõpus on tahes/tahtmat süsteemi kokkukukkumine. Inimese huvi töö vastu, huvitumine maailmast ja kõigest uuest on ikkagi hariduse küsimus. Me peame muutma midagi haridussüsteemis. Kas ikka rutiini kukkunud õpetajad suudavad panna õpilased huvituma. Järsku peaks saatma värsked kõrgkoolilõpetajad, kes veel pole rikutud, koolidesse loenguid lugema.
See mõtte puudus ja tülpimus kajastub kõigil elualadel. Meedias paistab kõige teravamini silma. Vast mõni värske koolilõpetaja veel tahab ja usubki, et Vaba Ajakirjandus suudab maailma päästa, aga mõne aja pärast mandub ta kollaste pealkirjade väljamõtlemiseni.


Olgu poliitiliste ideedega kuidas on, aga saunalavale lume kaasa võtmine oli vana-aasta parim idee ja Lilka geniaalsuse tulemus. Täielik luksus. Miks ei võiks see nii olla linna Spa-des?
Vaade Saku metsa alt ümbritsevatele küladele oli võimas. Võlumets, mille ümber lendasid raketid ja UFOd. Koerad muidugi ka.

Hakkan nüüd rabelema, et uus aasta paremaks muutuks. Niinimetatud karmajooga

Head uut aastat!