Sunday, November 28, 2010

Oled see, mida telekast vaatad

Öeldakse, et igal inimesel on aastas vähemalt üks idee, mida realiseerides võiks rikkaks saada. Niisiis tekkis idee lugedes Ekspressi lugu Oled see, mida telekast vaatad mõtte, et sarnaselt kaubamaja riidestilistidele võiksid olla inimesed, kes soovitavad psühholoogilise testi abil inimestele autosid.
Miskipärast artikli reklaamiideed põhinevad kõik arvamusel, et inimesed teavad, mis autot nad tahavad. Usun, et väga palju on autovõhikuid (mina, kindlasti mina!), kes ei saagi kunagi teada, mis auto neile meeldib, sest nad ei proovi piisavalt, langevad esimese ettejuhtuva müügimehe ohvriks ja kuna pole paremat proovinud, siis ei tea tahta.

Kuna "Visioonist lahenduseni" konverentsil ütles Allan Martinson sõnad, et ideede endale hoidmine on viga, siis panen mõtte kähku ülesse.

Wednesday, November 24, 2010

Robert Sabbag "Lumepimedus"

Kuulujutud räägivad, et raamat pole kunagi kaubandusvõrgus olnud, vaid levis muid teid. Ei oska öelda, kas tõesti tõsi. Momendil seda müügil vist kusagil pole. Kui nii, siis vast on õige aeg kordustrükk välja lasta, kui just 1976 a. tõed pole aegunud.
Lugu* räägib Zachary Swanist, kes sündis hõbelusikas suus, kellest sai narkootikumitega kaubitseja ja kes lõpuks mõisteti süüdi. Tänapäeval ta vast poleks saanud tingimisi karistust... või siis mine tea.
Nutika ja ettevõtliku inimesena tabas Swan kiiresti, kus raha liigub. Alguses äritses marihuaanaga, aga avastades ja kokaiiniga teenib kordades rohkem, vahetas Swan objekti. Vahepeal toimus küll flirt teemantitega, aga kuna seekord erilist kasumit ei tulnud, siis loobus Swan sellest ärist. Swan oli oma tegemistes küllalt mänguline ja mõtles välja hulga nutikaid skeeme. Näiteks marihuaana sissetoomise ajal üürisid nad autot Mehhikosse sõiduks ja pahaaimamatu puhkajate paari abil tõid tollist üle. Kokaiiniga oli veel huvitavam. Seal asendasid nad poes ühe kohvipurgi võltssildiga purgiga, mis kuulutas võitu ja andis purgi ostnud isikule tasuta reisi Kolumbiasse. Kolumbias said isik tasuta suveniire - kõik muidugi kokat täis topitud. Skeem õnnestus. Ka topeltkottide lahendus oli nutikas.
Nagu ütleb raamat, et ainus, mis takistab tollikontrolli iga piiriületajat puistamast, on piiriületaja isik. Niisiis peab piiriületaja olema väga vaba käitumisega näitleja või veel parem - ilmsüütu.

Kokalehed sisaldavad vähemalt 14 erinevat alkaloidi. Neist on siiani eraldatud ainult üks, mida me tunneme nime all kokaiin ja mida on lehes umbes 1%. Indiaanlased eelistasid magusamaid lehti, mille kokaiinisisaldus on madalaim. Looduslikul kujul on kokaleht tõeline ravimtaim, mis sisaldab erinevaid vitamiine, mis ravib mägitõbe ja parandab suuhügieeni.
Kokaiin tuli XIX sajandi lõpul muutus kokaiin Ameerikas tõeliselt populaarseks ja seda soovitati kõigi haiguste vastu. Asi oli käsimüügis, müüdi ravimina, segati erinevatele toiduainetööstuse toodetele sisse. XX sajandi alguses kuulutas arstiteadus kokaiini tervisele ohtlikuks ja keelustati aastasl 1914. Täiesti põhjusetult liigitati see kangete narkootikumite nimekirja ja pole siiani rehabiliteeritud. Ehkki teadaolevalt (selle raamatu kirjutamise ajal siis - minu märkus) on kokaiini tarbimisest tekivad probleemid pigem juriidilised kui meditsiinilised.

Kui võrrelda raamatu infot "Põrgupassist" loetuga (too raamat oli küll väga karmilt igasuguste narkootikumide vastane), siis isegi Põrgupassis mööndi, et indiaanlased võisid ilma tervisehädadeta igapäevaselt kokaiini tarbides elada väga kõrge vanuseni. Indiaanlased pidavat igapäevasest kokanärimisest saama kätte igapäevaselt ca 0,2gr kokaiini.
------------------------
*Tegemist on tõestisündinud looga

Allikakaitse seadus

Juhtusin vaatama TV14 saadet, kus Rein Lang, Hans H.Luik ja Peeter Ernits vaidlesid allikakaitse eelnõu üle.
Mind pani kõrvu kikitama minister Langi väljaöeldud sõnad, et ajakirjandusseadust ei tule ja et iga blogija allub täna samadele seadustele nagu mistahes meediaväljaanne.
Paneb mõtlema, mis?! Huvitav, kas ka kommentaator muutub automaatselt ajakirjanikuks?

Tuesday, November 16, 2010

Marcin Swietlicki "Kolmteist"

Meister on kunagine lapstäht, kes kogus kuulsust tuntud kriminaalseriaaliga, kes on hetkel paadunud joodik, kelle kogu sotsiaalne elu koosneb erinevates baarides joomisest ja jalutamisest oma koeraga. Kuigi tema hoiab inimestest eemale, pole inimesed teda unustanud ja nagu on kombeks, arvab igaüks, et tal on õigus... ei lausa kodanikukohus öelda Meistrile näkku, et too on nõme ja pole kunagi meeldinud. Õnneks ei kõiguta see Meistri elu mitte põrmugi.
Paraku tuleb tema rutiinsele oleskelule mõneks ajaks lõpp, kui leiab ühel tavapärasel pohmellihommikul oma korterisse minnes sealt eest tapetud teismelise tüdruku surnukeha. Kuna ta hetke psüühiline seisund ei taluks politsei küsitlemist, siis otsustab lasta Krakowist jalga ja sõita Varssavisse, kus lubati talle raamatulepingu eest suuri summasid.
Varssavi on Meistri deliiriumiunede tipp ja ega ta täpselt vist ei mõistagi, mis oli päris ja mida ta kujutas ette. Elukutselise joodikuna ei arutle ta selle üle, mis oli päris, vaid võtab kõike väga rahulikult.

Varssavi on nagu mingi risttee, kus kohtuvad kõik raamatu esimeses pooles kirjeldatud tegelased ja selgub, et neil on kõigil omavahel seos ja kõigi seoste keskel on silmatorkamatu Meister. Raamatu teises pooles selgub, et on olemas ka minategelane, üsna vähetähtis, aga see-eest värvikas.

Alles pärast kaane lugemist sain aru, et raamatul on olemas esimene osa ja selle oleks pidanud esimesena lugema, aga kuna hetkel polnud saadaval, siis leppisin sellega. Võib olla jääb seetõttu midagi portreest puudu.
Lisaks on see raamat, mida on ülimalt raske kirjutada. Pärast Pereci raamatu järelsõna lugemist mõtlesin, et selle Swietlicki raamatu kirjutas Perec. Tõsijutt!
http://loterii.blogspot.com/search/label/Marcin%20Swietlicki

Sunday, November 14, 2010

Meedia ja kommentaarium ja väheke Riigimeestest

Kunagi kuulsin või lugesin väljendit, et positiivse mõtlemise huvides soovitati loobuda TV-st ja ka ajalehtedest. Siiani vist kahtlesin selles viimases, aga hakkan vähehaaval uskuma.
Tänane ajakirjandus toitub kommentaariumist ja kommentaarium toitub ajakirjandusest ja mõlemad muutuvad järjest mürgisemateks. Ajakirjanikud ootavad, et küsiteldav libastuks ja panevad selle lause siis artikli pealkirjaks ning annab ette kommentaariumile, kes suurima rõõmuga ragistavad ohvrit, elusalt.
Ma ei igatse tagasi aega, kus kõike tsenseeriti ja mu usun sõnavabadusse. Aga aus kriitika ja lihtsalt sensatsiooni otsimine on vast kaks erinevat asja ja minu roosas maailmas peaks kvaliteetne ajakirjandus olema see, mis kirjutab asjades ausalt ja objektiivselt. Lisaks oleks meil vaja veel ajakirjandust, mis unustaks mõnikord, et rahvas januneb alati verd ning kirjutaks rohkem positiivseid uudiseid. Või kirjutaks vähemalt sellest, mis endale on hingelähedane. Oleme juba tüdimuseni kuulnud kõigest, mis on valesti. Järsku muutuks siis rahvas ka positiivsemaks. Muidu on nagu Asumi languse meeleolude tekitamine.

Vaatasin täna ka natuke "Riigimehed" seriaali ja tegelikult ei suutnud lõpuni vaadata. Nii, nagu lapsepõlves olid minu jaoks Pierre Richard'i filme raske vaadata - ei tundunud naljakad, sest peategelase pärast oli kogu aeg piinlik ja temast oli kahju.
Praegu antud seriaali puhul tundus mulle samuti, et mul on piinlik. On olemas mingi sotsiaalse sidususe minister, kes on lapsik, ebapädev, ebaintelligentne ja kes tellib vanadekodusse sõitmiseks liinibussi? On see naljakas? Kõlab nagu vaimse puudega inimese üle naermine. See liinibussi stseen oli nagu absurdihuumor, teised seigad püüdsid olla vist situatsioonihuumor.
Selles loos on seos meie valitsejatega taganenud väga kaugele, aga nali, selleks, et oleks naljakas, peab jääma laveerima kusagile tõe piirimaile.
Kirjutage tegelased pisut usutavamateks, muidu pole see enam ühiskonnakriitika, vaid pagan teab mis.

Saturday, November 13, 2010

Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste"

Juba järelsõna lugedes olin autori fänn ja värvatud Raamat oli minu jaoks pettumus ja mõtlesin, et raamat oleks parem olnud, kui ma poleks selle kaant avanud. Ehk siis kujutlus raamatust oli midagi enamat, kui ma sealt leidsin.
Võib olla on poes palju veel raamatuid, mille puhul tunnen eelnaudingut mõtte juures, kuidas oleks seda lugeda. Ja siis loobun sellepärast, et kardan pettumist.

Kõige rohkem vast meeldis tekst "Katse ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis". See, missuguste vahenditega on võimalik dünaamiliselt kirjeldada tegevust, äratab lugupidamist. Alguses tundus, et mõttetult kokkukuhjatud faktid, aga siis hakkas aimuma midagi tuttavlikku. Sellist, mida isegi oled tundnud sagina keskel. Kõik see kirju virr-varr ja erinevad hüplevad tähelepanekud. Pisut-pisut meenutas Amarcordi stsenaariumi, aga mitte liialt.

Järelsõna ütleb autori kohta, et ta oli Oulipo rühmituse liige. Oulipo on 1960 aastal loodud kirjanike ja matemaatikute ühendus, mis püüdis (tsiteerin järelsõna) ühendada matemaatikute deliiriumi poeetide loogikaga. Kuna mulle on ka alati meeldinud matemaatika ja poeesia ja selline sõnum - isegi, kui asjast ei tule midagi välja, siis juba naudiks pealkirja... noh, või siis lipukirja. Ouliposse muide, interneti andmetel, kuulus ka muusikuid.
Oulipo ühe liikme raamatut on kirjeldatud Loterii blogis.
http://loterii.blogspot.com/2009/10/raymond-queneau-stiiliharjutused.html
Perec'ist rohkem on kirjutatud Postimehe artiklis
http://www.postimees.ee/?id=73360
Perec suri küllalt noorelt (1936-1982) kopsuvähki. Huvitav, kas ta ise aimas, kui prohvetlikud oli tema 1989 aastal (postuumselt siis) avaldatud tekstis, mis on ka selles kogumikus "Mõned asjad, mis mul enne surma igatahes ära teha tuleks". Selles on mõte - Loobuda suitsetamisest (enne kui mind selleks sunnitakse..)
Võib olla kirjutaski selle siis, kui juba teadis saatust?
 
Kuigi mulle vast ei paku pinget tekstid, kus ta kirjeldab oma aastas söödud toite ja joogikoguseid või postkaartide tervitusi. Ilmselt on mul lihtsalt vähe fantaasiat ja nende tekstide põhjal peaks mul vilksatama silme eest läbi selle inimese aasta, kus miks millal selliseid toite süüakse. Igaljuhul pole tegu ei taimetoitlase ega karsklasega.
 
Veel paar huvitavat linki
http://blog.varrak.ee/?p=1255
http://lugemine.blogspot.com/2010/04/georges-perec-moeldaliigitada-ja-teisi.html

Aleksei Pehhov "Varjus hiilija"

Ja jälle võtsin kätte fantaasiatriloogia. Kuivõrd raamatukogust sain ja ise ei pidanud ostma, siis võtsin lugeda ja ei kahetse. Vast kahetsen ainult seda, et jälle esimene osa, mis ei ole loetav iseseisva raamatuna - ilmselt järgmise osa maandumiseks olen ammu unustanud, millest jutt.

Nauditavalt ja ladusalt kirjutatud jutt. Peategelane on varas, varjus hiilija, keskmisest elanikust arukam, professionaalsem ja iseteadlikum. Iseteadlikkus, mis takistab tal legaliseeritud varaste klubi liikmeks* astumast ja mille tõttu ta on tegelikult sunnitud võtma ette tööotsa, mis võib maksta talle elu. Varast ju kangelasena ei kujuta. Samas varaste aukoodeks takistab tal tellimusest taganemast.
Tellimuse esitaja on kuningas isiklikult, kellele teeb muret Tühimaa sügavikus ärkav Nimetu jõud ning kes maagide, haldjate, päkapikkude ja muu sellise toreda rahvaga koostöös üritab jõudu peatada.
Lisaks selgub, et juba paharettide iidne ettekuulutus räägib Varjudega tantsijast, keda ei mõjuta tumedad jõud.
Fantasia-kelmijutu segu on täiesti loetav kombinatsioon.
-------------------
* varaste gild

Maitseasi muidugi, aga mind häiris juba "Sõrmuste isanda" puhul see, et "Kääbikust" tuttavad mäekollid ja trollid tõlgiti orc'ideks. Samad tegelased on olemas ka Varjus Hiilijas. Ja veel mõtlen, et tänapäeva tõlkijad pööravad luuletuste ja ballaadide tõlgetele natuke liiga vähe tähelepanu. Puudub riim ja rütm.

Naomi Novik "Tema majesteedi lohe"

Kui vahepeal muutus liialt populaarseks noortele fantasyhuvilistele vampiiridest kirjutada, siis on täiesti teretulnud vaheldus lohedest rääkida. Kuigi ehk lohejuttudest jääb minu lemmikuks McCaffrey "Lohelend" ("Tehanut" ei nimeta ainult selletõttu, et see pole ainult lohedest), siis ka see on südamlik ja tore lugu.
Selles pseudoajaloolises pajatuses elasid tegelased Napoleoni vallutuste keskel. Samas erinevalt sellest, mida meie ajaloolased teavad, elasid tollel ajal ka lohed. Kuigi üsna haruldased, oli neil siiski suur tähtsus lahingutes ja neid võitles mõlemal poolel. Niisiis Napoleoniaegne õhuvägi koosnes lohedest ja loheratsanikest. Mere- ja õhuvägi ei olnud üksteisele sümpaatsed ja mõistetavad ja eks vist suhteliselt erakordne asi oli see, et olude sunnil sai lohe ratsanikuks just mereväelane. Peategelane, lohe Temeraire, oli väga haruldasest liigist.
Lohede liigikirjeldused on toodud raamatu lõpus. Samuti ajaloolise ürikuna katked tuntud loheteadlase märkmetest.

Lohed teatavasti lendavad ca 20-50km/h. Asi, millest ma muidugi aru ei saanud, on see, et miks pidi saatma väärtusliku lohemuna Hiinast Prantsusmaale laevaga, kui oleks võinud kasutada lohekullerit, aga jäägu see autori südametunnistusele.

Thursday, November 11, 2010

Pensionisammas

Juhuslikult avastasin pensionikeskus.ee lehelt sellise huvitava asja, nagu lühifilmid pensionisammaste teemal. Kui ehk on sama halvasti informeerituid peale minu veel, siis jagan muljet. Eriti meeldis Saaremaa Ühisgümnaasiumi abiturientide Piret Metsamäe ja Kätlin Hermanni I-II kohta jagav lühifilm.


Pensioniteemalise filmikonkursi I-II koht: Mina ja pension from NASDAQ OMX Tallinn on Vimeo.


Allikaviide selle konkursi filmidele:

http://www.pensionikeskus.ee/?id=3351


Uurisin veel internetist - need tüdrukud on auhindu võitnud asju veel teinud. Parajalt mõnusad ja pisut sünge huumoriga lood
http://vimeo.com/6176491

Tuesday, November 9, 2010

Eurokalkulaator

Ootan seda pikisilmi. Tegelikult võib olla ju päris kasutuskõlblik tööriist. Sisestad INR kursi sisse ja lähed Indiasse. Võib ju öelda, et enamasti mobiilil on sama funktsioon olemas, aga kõigil ei pruugi olla sellist mobiili.

Väike hirm on muidugi, et meie valitsus on lasknudki teha nii mõttetu vidina, millesse algselt kurss - 15,6466 - sisse topitud ja seda numbrit pole võimalik muuta, aga ei, ma ei usu meie targa valitsuse poolt niisugust lühinägelikkust.

Sunday, November 7, 2010

ETV Riigimehed ja Keskpäevatund

Äripäev refereerib Keskpäevatunnis öeldud sõnu, et seriaalis "Riigimehed" kujutatud sotsiaalse sidususe minister on Hanno Pevkuri nägu. Tuleb tunnistada, et minulgi tekkis sama mõte. Seriaali sõnad - uus tuul "vanade peerude kambas" ja tankist või pigem ikka piloot. Sellega sarnasus lõpeb.
Märkasin Pevkurit esimest korda mingis ETV ümarlaua saates. Valimisstuudio? Mingi muu saade? Igal juhul tol momendil mõtlesin, et sümpaatne tegelane ja erinevalt vanadest poliitikutest suudab oma mõtteid loogiliselt väljendada ning ei aja mingit hämavat ümbernurga juttu. Saades enda kätte praeguse aja kõige murelikuma ministeeriumi, sotsmini, on temast palju ajakirjanduses räägitud ja nii artiklid kui ka kommentaarium tundub olevat negatiivne, nagu oleks Eesti sotsiaalelu tuksikeeramine Pevkuri süü. Mõtlen, et kui inimesest kirjutatakse, siis vast veel pole päriselt sellel töökohal stagneerunud.
Ei kujuta ette, kas ministrina on üldse mingi sooloesinemine võimalik. Ma ei pea silmas raamatut "Jah, härra minister", kus dirigeerib sekretär, vaid pigem seda, et minister ei saa ilmselt teisiti käituda, kui tema partei otsustab. Minister on piiratud võimalustega ja ta ei saa laenu võtta, et "firmat käivitada". Ministeerium on firma ilma Startup võimaluseta. Kui pikk peaks olema üldse aeg, et mingil konkreetsel ministril on võimalik üldse midagi riigi elus muuta? Või ma eksin ja ministril on võimalik lühikese ajaga palju ära teha? Eks mul ole poliitikast sama pealiskaudne arusaam nagu igal keskmisel inimesel.

Aga veelkord "Riigimehed" seriaalist. Eks see oli palju räigem paroodia, kui "Jah, härra minister", sest tolles vähemalt on tegu aruka, aga organiseerimisvõimetu inimesega. "Riigimeeste" minister on aktiivne loll, kellel pole puudu algatusvõimest. Usun siiski, et enamik eesti poliitikuid on inglaslikumad.

Friday, November 5, 2010

Kirill Jeskov "Viimane sõrmusekandja"

Mul on fantasyst kõrini. Siia hulka kuuluvad fantasy triloogiad, mille teist, kolmandat ja viiendat osa tuleb aastaid oodata, kõikvõimalikud vampiiridest rääkivad magusad muinasjutud (viimati raamatupoes oli erinevaid uusi terve riiulitäis) ja ka tõsiseltvõetavate autorite nagu Neil Gaiman muinasjutud, mis äravahetamiseni sarnanevad kogu ülejäänud kirjutatud kompotiga.
Uut "Kääbikut" ei kirjuta nagunii keegi. Seda ei suutnud isegi Tolkien. Fantasy on hea, kui seda on vähe. Fantasymürgitus on väga ränkade sümptomitega haigus.
Kõik eelpoolloetletu on põhjus, miks ma viimati ostsin "Falkenbergi leegioni", mitte "Viimase sõrmusekandja". Igatsus ulme, mitte fantasy järele.
Mind veenis sõber, kes ütles, et "Viimase sõrmusekandja" tutvustus äratab huvi ja et üldse on näidatud asju teisest vaatevinklist ja tema küll tahaks lugeda. Niisiis võtsin raamatu käsile... mis võib ka väga kergesti viga olla. Vara vist kokkuvõtet teha, sest olen alles jõudnud 40-ndale leheküljele, aga pole üldse kindel, kas ma soovin seda lõpuni lugeda.

Niisiis raamatust. Minu meelest pole see ei fantasy ega ulme, vaid Keskmaa poliitiline tutvustus. Kusjuures nimetatud poliitika on täiega kaasaegne ja inimlik. Mordor "ei võta armuande looduselt", paneb jõed teistpidi voolama. Üleüldse käib tugev industrialiseerimine. Valged võlurid on pahad-pahad, aga nende PR on tasemel. Mordori elanikud on aga lihtne maarahvas, kes võtab relva kätte vastumeelselt ja trollid, kes lihtsalt ja südamlikult unistavad trollitüdruku naeratusest. Kole imago on Valgete võlurite propaganda, kes tegelevad võidurelvastumisega (peegel).
Inimlikkusest veel. Valgete võlurite kokkutulekul ühe võluri poolt Sarumanile öeldud sõnad: "Saruman, tuvike... Sa anna mulle vanamehele andeks..." kõlas minu jaoks ikka väga veidralt.

Autori väitel on ta üritanud kirjutada Keskmaa lugu üles ilma loogikaaukudeta. Kas fantasyst loogikaaukude kärpimine tähendab fantaasiaolendite inimesteks kirjutamist? Miks siis mitte juba ka välimust inimlikuks kirjutada, kuivõrd meie füüsiline keha ja tajud määravad suures osas selle, kes me oleme. Minu jaoks oli asi loogikast kaugel. Sõjastseene tuli selle 40 lehekülje peale juba nii palju, et see ületas Falkenbergi leegioni, mis peaks ometi militaarulme olema. Väsisin lahingute kirjelduste juures ära.
Loodan, et edaspidi tuleb sisse midagi, mis kaasa elama paneb. Siis tulen lehele tagasi ja kirjutan vabanduse ning ülistava arvustuse.  Aga pean tõenäoliseks, et ma rohkem sellest raamatust ei räägi.

Viide ulmebaasi
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=16207

Thursday, November 4, 2010

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Kaks suurt sakslast - Alexander von Humboldt ja Carl Friedrich Gauss - olid ülimalt erinevad aga ometi tahtsid mõlemad maailma üle mõõta, omal moel. Või mine tea, võib olla olid nad siiski sarnasemad, kui Kehlmann arvas. Pole just lihtne 18. sajandil elanud inimeste isiksusi lahti mõtestada. Samas teeb Kehlmann ajalooga seda, mis enamik tõsiteaduslikke ajaloolasi ja nimelt kirjutab ajalugu ümber. Tõsiteadus kipub sageli igavam olema.
On see siis müüt või oligi nii, et Gauss ei mõistnud põhjust, miks inimesed mõttepause võtavad. Temal endal formeerusid vastused kiiremini, kui tavalisel inimesel üldse küsimusest arusaamine aega võttis. Gauss oli erakordselt vilets lapsevanem ja väga hea matemaatik. Humboldt seevastu oli põhjalik ja teadust oli valmis tegema omaenda mugavuse hinnaga. Humboldtil ja Pipi Pikksukal oli palju ühist. Humboldt oli katsetaja ning uskus, et tõe kriteerium on praktika. Kuuldes, et kuraare tapab, kui inimene noolega pihta saab, ei olnud ta sugugi veendunud, et kuraaret juua ei või. Niisiis proovis ta kohe järele. Järeldus - kuraare tapab ainult siis, kui see verre sattub. Juues on praktiliselt kahjutu. Asi, mida Gauss, kes pigem tuletas maailma arvutuslikult, poleks kunagi teada saanud. Gauss nimelt mõtles ennast tappa kuraaret sisse juues.
Vead ja veidrused teevad inimesest huvitava isiksuse.

Järelsõnas oli kirjutatud, et saksakeelne raamat oli kirjutatud kaudses kõneviisis. Olen nii kaua saksa keelest eemal olnud, et enam ei mäleta, mis oli kaudne kõneviis. Kahju