Täna raamatupoes

Müügil on Atwoodi uus raamat "Uputuse aasta". Mida aeg edasi, seda rohkem Atwood mulle meeldib ja tema "Orüks ja Ruik" oli võrratu. Vähemalt kaane järgi tundus, et tegu on jälle ulmega. Alustab esimesest uputusest ja lõpetab tulevasega.
Samas raamatu kaanehind ületas minu taluvusläve - 300-ga võib juba harjuma hakata, aga mitte 400-ga. Ilmselt külastan mingil ajal raamatukogu. Mingil ajal hakkan vist üldse Eesti Raamatut boikoteerima. See firma juhib praegu raamatute hinnatõusu.

Raamatupoodi läksin sellepärast, et mõtlesin osta selle paljuräägitud "Nullpunkti", aga Atwoodi raamat pani raamatukogule mõtlema. Ma siis mõtlen kohe laiemalt selles teemas. Lisaks äratas tähelepanu raamat Jon Ronson "Mehed, kes jõllitavad kitsesid". Tuli kusagilt ajusügavusest teadmine, et asi on film ja et peaks ka selle listi lisama. Lehitsemisel tundus täiesti loetavana.

------------------------
Taluvusläve ületamisest - kas lävi ületatakse siis, kui algab taluvustsoon või siis, kui lahkutakse taluvustsoonist? Sama küsimus valuläve kohta.

See kirutud pensionifond

Hakkas huvitama, kuidas on lood Läti ja Leedu pensionifondidega. Pisut piinlikkust tundes, et sõbralike naabermaade kohta on mul selle koha peal täielik tühik, hakkasin täna asja uurima. Eriti muidugi huvitas, et kas nemad hävisid samamoodi kui meie. Siis oleks ühtsustunne nagu Balti ketis.

Niisiis Läti:
Lätlastel kohustuslik-vabatahtlik II on vabatahtlik ainult enne 1971 aastat sündinutele. Inimene ise ei pea midagi juurde maksma  - riik teeb ümberjaotuse makstud pensionikindlustusest, mis on 20% palgast nagu meilgi. Auahne plaani järgi pidi 2% pärast 2006 aastat tõusma 10%-ni 2010-ndaks aastaks ja riiklik pensioniosa jääma selle võrra väiksemaks. Paraku oli numbrid 2008-ndaks aastaks nii ilusad, et valitsus tõstis protsendi kohe kaheksale. Niisiis lätlased said tipust rohkem osta. Samas lätlaste pensionifondid ei koosne nii suures ulatuses aktsiatest kui meie omad ja erilisi langusi seal polnud. IMF-i soovitusel alandasid lätlased II samba protsendi 2%-ni.
Nurinad lätlaste seas? Pole aimugi. Samas kuna tegu on üsna kohustusliku sambaga ja isiklik tulu ei vähene, siis pole teada, kas neile langused kuidagi mõjuvad. Peaks veel uurima, kas Parexis olid ka pensionifondid

Leedu:
Leedulastel on II sammas täiesti vabatahtlik. Sotsiaalmaks on leedus 34 protsenti ja sellest 25,9 protsenti on pensionikindlustusmakse. (Pole kindel, kas algallikas ei eksi, aga sellisel juhul on pensionikindlustus leedus ainult 8,8%, pigem ikka 25,9% palgast). II sammas alustas seal kogumist  2004 aastal. II samba makse suurus pidi tõusma 2,5% kuni 5,5% 2010 aastaks, aga vähendati praegu 3% peale.

Juhuslikult

ETV üks küsitletav koolipoiss ütles, et koju jõudes ta küll pornot ei vaata. Ainult vahetevahel näitab telekas juhuslikult pornot, kui ta on sõpradega kokkusaanud.
Ettevaatust, lapsevanemad! Sõpradega kokkusaamine põhjustab täiesti tavalistes kanalites hämmeldust ja nad hakkavad pornot näitama.

Muinasjutud ja psühhoanalüüs

Mõned asjad on  maailmas nii enesestmõistetavad, et ei ole kunagi mõelnud, et pead neid tõestama. Küüned teevad mööda klaasi allalibisedes vastikut häält, heeringas magusa vahukoorega on vastik, fantaasiapuudus on halb ning muinasjuttude ja ulme lugejad ei ole rumalad inimesed.
Niisiis tekib raskusi Mardile seletamisega, miks muinasjuttude lugemine ei ole mõttetu tegevus ja et sellega ei tegelegi ainult arengupuudega täiskasvanud. Vähemalt mina ise ei arva, et olen arengupuudega ja minu arvamusest mulle piisab täiesti. Eks ju! Muidugi Mart on omamoodi frukt ja kui ta juba lasteaia ealisena oli kasvatajale sügavalt silmavaadates küsinud, et on tollel äkki midagi mõistusega lahti. Loomad ju ei räägi. Minu ütlusest, et muinasjutu/ulme lugemine pole kiiks, talle ei piisa. Tal on tarvis autoriteeti, aga autoriteediks teeb kraad ning avaldatud kirjutiste arv. Niimoodi.
Huvitaval kombel just Mart oli see, kes saatis mulle Sirbis ilmunud Jaanus Adamsoni artikli pealkirjaga Muinasjutuline psühhoanalüüs

Artikkel tegelikult refereerib raamatut Bruno Bettelheim "Muinasjuttude võlujõud" ning üritab leida ühisosa psühhoanalüüsi ja muinasjuttude vahel leides, et päris mitmes kohas autori tekstis saaks sõna muinasjutt asendada sõnaga psühhoanalüüs. Aga mitte selles ei ole asi. Üritasin tekstist leida kohti, mis kaitseksid muinasjuttu.
- Muinasjutud räägivad meie teadvuse ja alateadvusega ja seetõttu ei ole vaja vältida vasturääkivusi, kuna need eksisteerivad kergesti meie alateadvuses.
- (Muinajuttude vägivaldusest rääkides) Bettelheim selgitab ning põhjendab ka laste vajadust seesuguse vägivalla järele, nende ÕIGUST sellele – julmust, sadismi ja muid metsikusi ei tohiks muinasjuttudest kunagi maha kraapida. Miks? Eeskätt seetõttu, et lapsed ei hakkaks end tundma ainsate (moraalsete) värdjatena maamunal.
- (Õnnelikest lõppudest rääkides) Laps kogeb lõplikku edu tähtsusetuna, kui tema sügavad alateadlikud mured ei ole leidnud lahendust. Muinasjutus sümboliseerib seda kurjategija hävitamine. (...) Mida julmemalt nende kurjategijatega ümber käiakse, seda kindlamalt laps end tunneb

Kokkuvõttes kui ma otsisin artiklist põhjendust selle kohta, milleks muinasjutud head on, pean ma pettuma. Artikli arvates sobivad muinasjutud samale sihtgrupile, kellele psühhoanalüüs - infantiilselt labiilse ja liialdusliku tundemaailmaga inimesele, isikule, kellel on kalduvus mõõdutunde kadumisele ja liialdustele.

Betterheimi raamatut ma ostma ei torma. Kui raamatukogus peaks olema, eks siis loen. Kurvaks tegi muidugi tõdemus, et ju ma ikka olen infantiilne. Samas helge poole pealt vaadates on artiklis ka ilus Freudi tsitaat: "normaalne inimene pole mitte ainult palju ebamoraalsem, kui ta usub, vaid ka palju moraalsem, kui ta teab". Ja psühhoanalüüsi kasulikkusest (tsitaat jällegi artiklist):
Oma teadvustamatust tasuks niisiis analüüsida: me ei ole sinna tõrjunud mitte ainult kõige halvema, vaid ka kõige parema osa iseendast, liialdavad, vastuolulised ja vägivaldsed nagu me oleme

Jeruusalemm

Hotell nimega Zion, mille me Jerusalemmas üürisime, oli ikka tõeline õudus. Kui me räägiksime mingist odava raha eest hotelli võtmisest, siis oleks arusaadav, aga 80EUR tuba vast pole ju nii väga odav.
Ei julge ka näpunäiteid anda, et ärge võtke seda hotelli. Asukoht iseenesest oli soodne ja Vanalinna 1,5 km jalgsi. Samas värskelt pandud haisev mistra, katkine konditsioneer, mittetöötav tualett (ilmselt ei tohi seal hotellis ööbijatel olla seedimisprobleeme), tualeti link, mis ripnes niimoodi, et ust ei tohtinud sulgeda ja popkunstina seinale taotud kaks naela, mille otsas rippus duss. Lisame siia veel liiga pehme voodi ja kärarikka ümbruse. Mis imega see hotell küll kaks tärni sai?!
Ei saa küll öelda, et me polnud hoiatatud. Hotelli broneerimisel võis lugeda review'sid, millest 3 ütles, et poor ja 1 arvas, et terrible.

Jerusalemmast on ilmselt nii palju kirjutatud, et minu lisatu ei anna midagi eriti juurde. Ainult ühe nägemuse. Esimese asjana hakkasin märkama inimeste erinemist kuurorti piirkonna omadest. Linnapildis oli mustades ülikondades mustade kaabudega mehed. Või siis mustade murumütsikestega lehvivate juustega mehed, kes jätsid täiesti sürri mulje. Sõjaväelasi oli küll palju, aga ma olin hoiatatud ja pidevad kontrollid ei üllatanud mind. Hiljem küll kuulsin, et sõjaväelasi oli rohkem kui tavaliselt - sel päeval oli Gaza sektorit pommitatud.

Öine Jerusalemm oli praktiliselt inimtühi võrreldes teiste seninähtud sooja maa linnadega... Valetan, Itaalias olid sisemaa linnad ka puhkepäevadel tühjad.

Tänavad, kus päeval käib kauplemine ja mõlemal pool teed on avatud müügiputka, olid sirged ja ilma nähtavate lettideta. Müügiputka sai niimoodi sulgeda, et müür tundus praktiliselt sile.
Päeval olid need müügitänavad kärarikkad ja räpakad nagu Egiptuses.
Linn on jagatud erinevateks linnaosadeks. On armeenlaste-kristlaste, moslemite ja juutide linnaosa. Linna katuselt peaksid erinevused olema hästi näha. Juutide linnaosa tunduski mulle vast kõige huvitavam. Hästi puhas kollakast kivimist, tänavad olid nii kitsad, et tundusid tupikutena, aga kui edasi kõndida, siis avastasid mingi trepi või kitsa kõrvalkäigu. Mingi veider, aga arhitektuuriliselt huvitav labürint.
Pärast Itaalia kirikuid ja tolle reisi kultuurimürgitust tundusid Jerusalemma kirikud lahjad. On austust vääriv, et nad on suutnud nutumüüri ja platsi kaubitsejatest puhtana hoida. Samas mõni ime, kui platsi valvavad sõjaväelased.
Ajalugu on linnas ilmselt küllaldaselt, aga mõnest tänasest asjast - eriti vaenust Gazaga - saab varsti ka ajalugu

Eilat-Jeruusalemm

Jätkan siis juttu Iisraelist, enne kui ma ära unustan, mida öelda tahtsin.
Iisraeli autod on automaatkäigukastiga. Pisikesed, aga automaadiga, nagu ootaksid ameeriklaste külaskäiku. Auto on mõttekam broneerida Eestist, pisut soodsam ja saab ka parema auto. Aga nii suur see hinnavahe ka ei ole, et kui on soov eksprompt tellida, ei saaks seda teha.
Iisrael nagu kõik lõunapoolsed maad läheb vara pimedaks. Niisiis tasuks sõitma hakata vara. Seda enam, et teele jääv Hai Bar (loomapark) pannakse kinni kell 4 ja kosk juba kell 3.
Eestikeelse giidiga reis Hai Bari ja Yotvata kibutsi maksab 40EUR-i. Iseseisvalt Hai Bar külastus maksab 40 türgi liiri.

Jaanalindude eest hoiatati, et need võivad pisut agressiivsed olla ja seda nad vist olidki. Viimane pilt pole küll hästi välja tulnud, aga vaatepilt, mis meile avanes, kujutas tohutusuurt jaanalindu, kes oli kogu keharaskusega kapotile vajunud. Pildi tegemise ajaks oli ta vist veidi kõrvale astunud. Taipas vist, et auto pole tema liigikaaslane ja see vilistab vägistamise peale.

Kibutsi me ei sisenenud, aga giidi jutust võis aru saada, et tegu on mingi naturaalmajandust harrastava kogukonnaga, kes teenivad küll ühiselt raha, aga ei oma raha. Üldkoosolek otsustab, kuidas küla teenitud raha kulutada. Mööda sõites tundus olevat industriaalühiskond - traktorid, torud. Väliselt ei midagi maalilist või mida maalilist saabki olla kõrbes asuvas tootmiskülas?
Nii puhta mõtteviisiga nad seal ka ei ole, et välismõjutustele sulgeda ühiskonda. Pigem reklaamplakat - tulge, vaadake, tooge raha! Võib olla olen ülekohtune?

Suurem osa teest läks Surnumere kõrvalt. Surnumerest pool kuulub Iisraelile ja teine pool Jordaaniale. Oleks võtnud Eestist viisa Jordaaniasse, siis oleks saanud teha põike Petra kindlusesse, aga selles piiripunktis viisasid ei jagatud. Viisa oleks saanud ainult Eilatist. Surnumere ääres on täiesti kena koht, kus saab tasuta vette minna ja duss on koha kaldal ning tasuline koht, kus saab ennast mudaga määrida. Minusugusele esteedile istus kindlasti paremini koht, kus muda polnud. Tühja sellest tervislikkusest. Palju rahvast, kära ja kogu vesi sogane. Lisaks olid dussid liiga üleval ja sinna kaotasin ka oma päevitusriided.

Jeruusalemma teele jääb veel Masada kindlus. Kindluses hukkus 72. aastal 1000 juuti viskudes kaljudelt alla, et mitte sattuda roomlaste kätte. Kindlusse saab minna köisraudteega või siis jalgsi, treppe mööda. Seda jalgsi teed kutsutakse mao teeks (The Snake Path). Ei suutnud internetist leida kui pikk, aga oli öeldud, et kõrguste vahe on 350m ja et seda mööda rongib 45 minutit.

Mõned pildid Masadast

Masadast infot
http://en.wikipedia.org/wiki/Masada

Moest

Millal hakkasin mehed kandma pükse ja naised seelikud. Pükste mõte on ehk üsna nutikas, kuna meestel on mugav niiviisi vedelikku kiiresti väljutada, aga miskipärast ma kahtlen, kas algne eesmärk oli selles. Seelik oleks ju mugavam, sest aluspesu tuli hiljem.
Minu mõte on selles, et pooled maad - tõenäoliselt külmemad - valisid riietusesemeteks pükse. Ja soojematel maadel kanti toogasid. Kuna tooga oli paljastavam, siis need naised oli ahvatlevamad ja pükstekandjad röövisid rohkem nende maade naisi. Kohalikele hakkas ka naiste seljas selline asi meeldima ning kujunes üldiseks moeks. Tooga otsesed järglased on sari, kleit ja seelik.
Kas keegi pakub välja parema teooria?

Fantastiline härra Reinuvader

Ei saanud päriselt aru selle filmi fenomenist - miks nii palju kiitust? Tegelaste kujutamine oli päris tore, aga samas sisu üpris lihtsake. Ei maksa liiga palju loota, siis on asi palju parem.
Põhiliselt loosungid, mida võiks selle filmi peale laduda on: Sa ei pea mitte loobuma oma loomusest, vaid ole see, kes sa oled! Sina oled eriline! Igaüks on eriline! Raha ja kapitalism on paha (kõik selle esindajad on pahad ja inetud)! Ühistegevuses peitub jõud!
Tegelikult olid tegelaste repliigid ja käitumine päris humoorikad ja kui minu kõrval poleks istunud ema 5-7 aastase pojaga, kes ei osanud teksti lugeda ja kellele ema tõlkis filmi s.h. need kohad, kus polnud teksti, siis oleksin vast isegi saanud süveneda. See ema oligi mul filmi kõige suurem elamus. Kui laps hakkas tunnusmuusikaga kaasa laulma, siis ema naeris rõõmsalt kaasa ega keelanud. Kordagi ei keelanud. Mis teha, indigolapsed tulevad!

Postkastide olulisusest

Ma ei vaata just sageli postkasti, sest mul pole ühtegi lehte tellitud. Neljapäeval, 15-ndal helistati mulle politseist ja kutsuti ülekuulamisele korterisse sissetungimise asjus. Käisin reedel kenasti ära ja asi oli minu jaoks ühel pool.
Täna juhtusin vaatama postkasti ja leidsin, et mul on postkastis kutse 13-ndaks ülekuulamisele. Eks ma magasin selle maha ja ei märganud, et selline asi on seal. Samas kui mulle poleks 15-ndal helistatud ja kutset edastatud, siis oleks praegu unetu öö garanteeritud.
Tsiteerin:
Mõjuva põhjuseta mitteilmumise korral võidakse Teid /../ trahvida kuni 200 miinimumpäevamäära ulatuses või kohaldada Teile kuni neliteist päeva aresti. /../ või tunnistaja suhtes kohaldada sundtoomist või kuulutada ta tagaotsitavaks.
Niimoodi siis võib juhtuda. Vaadake postkasti.

Religioon

Usk on kummaline asi. See eeldab kindla teadmise puudumist. Kui on tõestatud, siis ei ole enam usk
(jäi meelde ja mõttesse mingist seriaalist)

Lois Lowry "Andja"

Väga raske on välja raalida, miks nimetatakse raamatut lasteraamatuks, kui ta meenutab osaliselt "1984" ja teises osas "Head uut ilma". Või hoopiski "Arbuusisuhkus" on selle autori õige inspiratsiooniallikas? Mine võta kinni. Newbery medal on tundud USA lastekirjanduse auhind.
Jutt on maailmast, millest on välja juuritud kõik ekstreemne - kõrgus ja sügavus, kilav kriiskamine ja kaunis muusika, vihkamine ja armastus, kuum ja külm.  Kõik on reeglipärane ja idülliline. Kõige masendavamad nende inimeste jaoks on unenäod ja mõtted mingist reeglist üleastumisest, mida arutatakse omavahel söögilauas. Selles must-valges maailmas on seksuaalne iha on samuti normist kõrvalekaldumine ja seda surutakse alates puberteedieast kuni minema saatmiseni tablettidega alla.
Vanemad määravad 12-ndal eluaastal kõigile ameti. Peategelase Jonase jaoks on välja valitud midagi väga ebaharilikku

Põletavad päevateemad

Päevakangelane on keegi Janek Mäggi. Kuidagi on inimesel õnnestunud kuulsaks saada ütlusega, et 30sel vallalisel naisel on rong läinud. Isegi niivõrd kuulus, et Ekspress tituleerib ta kõige vihatuimaks meheks. Ja kohe nii kuulsaks, et isegi e teeb internetti päringut - kes pagan on Janek Mäggi. Vikipeedias küll lehte pole - ju ei ole veel sellele olulisele artiklile jõutud reageerida - aga mõned märksõnad: kabeliidu president, endine ühispankur, suhtekorraldusspets, majanduslikes küsimustest arvamusliidrina tuntud Janek Mäggi, Janek Mäggi unistab Porschest, Eestis seagripi paanikat ei ole ja kroon devalveerub nagunii.
Ekspress pühendab talle paar lehekülge, kus Kõusaar ja Krister Kivi uurivad Janek Mäggilt, kuidas on olla Eesti vihatuim mees ning arutlevad selle üle (kahtlevalt), kas ikka õllekõhtudega mehed ja ripprindadega naised seksivad. Keegi ei tea täpselt. Mina ei tea, kus on nüüd uuriv ajakirjandus, kui seda vaja on.

Aga nende põletavate päevateemade vahele mõtlen ikkagi veel religioonist ja kannatuste pühadusest. See on ilmselt inimlik oodata raamatus lõppu ja pidada lõppu tähtsamaks kui kogu lugu. Lõpp peaks olema sisukokkuvõte. Niisiis Kristus suri ristil ja kannatas. Järelikult tema elu kokkuvõte on, et peame kannatama. Samamoodi Valentine Michael Smith lintšiti. Järelikult õpetuse mõte on kannatus. Kannatage ja pärast surma teile tasutakse. Raamatuid pole ka tarvis kirjutada. Kirjutame ainult lõpud.

Aga rongide graafikuid vaadates - tühja ka, varsti tuleb järgmine. Ja kui ei tule, lähme lennukiga.

Ja veel kord marslastest

Juhtusin just peale kirjutise lõpetamist vaatama "Pealtnägijat", kus räägiti mingist väga range režiimiga kloostrist ja leidsin, et Heinlein pole sugugi kuidagi aegunud. Mida arvata nende inimeste kohta, kes arvavad, et selline kongiüksindus on küll raske, aga see on nagu abielu. Et truu olla, tuleb kannatada ja loobuda.
Ja mõtteviis, et mida suuremad kannatused, seda suurem tasu. Mis liiki moraal ja eetika see on, mis peab kannatusi oluliseks? Oleks veel, et kellegi/millegi eest kannatamist, vaid ilma põhjuseta kannatamist. Elus on ka kannatused, ütlevad nad. Et kui elus kannatusi pole, vaid ainult rõõm, siis see polegi elu?

Heinlein "Võõrana võõral maal"

Raamat on ilmunud Kultuurkapitali toetusel ("Eesti raamat"). Ilmselt seda toetust pole palju olnud, sest raamatu hind on 395 krooni ja pehmed kaaned. Käisin sellest vist mingi paar kuud mööda, sest hind on ikka õudne, aga ei viitsi oodata, kuni hind 40 peale kukub. Miks 40, küsite? Aga sellepärast, et enamikel hinnatundlikel ulmehuvilistel on selleks ajaks raamat raamatukogust võetud ja 250-ga enam ostjaid palju pole.
Kultuurkapital võiks järgmine kord oma annetusele kirjutada - avaldada kõvakaanelisena. Paks raamat ja pehmete kaantega halvas köites. Sellise raamatu võib klaasi alla panna, mitte lugeda.
Aga lõpetan nüüd vingumise ja räägin raamatust.

Maalastest marslase pilgu läbi.
Mind ei üllata põrmugi, et Maa omast erinevas keskkonnas kasvanud Valentine ja saa mitte mõhkugi Maa asjadest aru ja mõnikord, kui mõtlen majandusest ja rahast, tunnen ennast samuti marslasena. Raha on veider asi, mis on tehtud ebavõrdsuse tekitamiseks. Naturaalmajandusega ei saa kuidagi sellist effekti saavutada. Asju saab koguda ainult mingi piirini, aga kui on RAHA, siis seda võib olla rohkem kui kujutlusvõime välja kannatab. Kunagi oli see vist väärtuse ekvivalent, aga ammu enam mitte. Selliste mõtiskluste najal šokeeris  mind see, kuidas marslane avastab raha vapustava ilu.
Tsiteerin:
"Need kenad pildikesed ja läikivad kettad ei olnud "raha", vaid olid tingmärgid, tähistasid ideed, mis läbis neid olendeid ja kogu nende maailma. /../ raha oli suur läbimõeldud tingmärk, mille abil hoiti tasakaalu, terveneti ja saadi lähedaseks.
Raha vapustav ilu pani Mike'il (Valentine Michael Smith - minu märkus) pea ringi käima"
Kunagi keegi näitleja (võib olla eksin, oli muusik?) ütles, et tema meelest on raha väga tark ja hea leiutis ja siis ma mõtlesin endamisi, et ei saa niimoodi keegi mõelda. Nüüd mõtlen, et järsku ta polnudki rumal, vaid tsiteerist Heinleini?!
Heinlein on vist ka poliitika ja jõustruktuuride vastane. Jubal Harshaw suhu on pandud sõnad "eriteenistuses töötamiseks pidi inimene olema varas ja hingelt sadist".

Kuigi Marsi olendid erinevad oluliselt väliselt ja veel olulisemalt sisemiselt maalastest, on selle viimase lõhe ületamine täiesti võimalik, sest õige kasvatusega on võimalik Maa päritolu inimesest kasvatada marslane.Valentine oli Maa päritolu. Tegelikult piisab vähemastki. Näiteks marsi keele oskusest. Kui on olemas õiged sõnad, siis saad endale marslase mõtteviisi, mis lubab ära tinistada igaühe, kes tundub väärolend. Nemad kutsuvad sedalaadi tinistamist kehatustamiseks, mis ei tähenda loomulikult seda, et nad kuidagi tapaksid. Hing on surematu. Marslased ei kiirusta, sest neile on antud terve igavik ja igavikulised olendid võivad tuhat aastat mõelda, kuidas ravimatu väärolekuga täitunud kolmandat planeeti hävitada nii, et see oleks kunst.

Valentine on alguses õpihimuline tulnukas. Hiljem, kui ta on välja selgitanud, kes on maalased ja mida kujutavad maalased, muutub ta ise niipalju maalaseks, et leida üles see, mis on maalaste elus tähtsaim ja ühendavaim asi, millest ilmselt ka marslased puudust tunneksid, kui nad seda korra tunnetaksid. Puhas ja vaba seks loomulikult. Niisiis asutab ta oma kogukonna, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda ehk kiriku/religiooni/usulahuna, mille liikmeteks saavad tema veevennad, kellega jagatakse lähedust ja isegi teadvust ning õpitakse marsi keelt. Kuna hipiajastu on maailmas läbikäidud etapp, siis need konkreetsed kirjeldused mulle midagi eriliselt uut ei paku. Kohati tundub, et seda raamatut ma juba tean.

Tegelaskujudest on minu lemmik kindlasti Jubal Harshaw, kes teab juba piisavalt palju inimloomusest, et olla muutunud tolerantseks kõige inimliku suhtes. Samas pole ta muutunud küüniliseks ja hakanud inimesi ära kasutama ning kasutab raha lihtsalt hedonistlikel eesmärkidel. Inimene, kes vastas Valentine miksidele ajal, kui too veel Maa ühiskonda sulandus ja kes oskas lahti seletada Valentine motiivid, kui too juba tegutses ja grokkis Maa asju, olles omalaadseks tõlgiks.
Hämmastav on muidugi tema mõte, et  kui Valentine'il õnnestub idee massidesse viia, siis inimeste paremaks ja targemaks muutmisega ei kaota konkurentsi, vaid viib selle uuele tasemele. Lollid surevad välja.

Heinleinilt polegi rohkem raamatuid, mis mulle väga meeldiks. "Kuu on karm armuke" oli hea, aga võrreldes eelpool kirjeldatuga nigelavõitu. "Tähesõdalased" ja "Nukkude isandad" ei avaldanud muljet. "Friday"... selle peaks korra üle lugema.

Heinlein leiutas vesivoodi ja seoses selle raamatuga leiutas sõna "grokkima".

Mehed ja naised. Ja vastupidi.

Kindlasti tahab Iisraelis puhkusel olev eesti mees, kes teatavasti on tantsulõvi, minna külastama kohalikke ööklubisid ja lahkelt juhatatakse talle kätte mingi kuum koht. Sissepääs 250 krooni. Ei tasu häbeneda oma naist siis kaasa võtta, sest ega kohalikud küll võõramaalasega tantsima ei nõustu, vaid pööratakse selg. Ka meestel omavahel ei õnnestu vast eriti lõbutseda, sest geihoiatus on kerge tulema.
Naistel on kergem tutvuda. "Kust Sa pärit oled?" "Kas ma võin Sulle joogi välja teha? Aga kohvi? Järsku tuled minu juurde, ma teen Sulle lõunasöögi? Ma elan koos emaga. Mis mõttes võib sekeldusi tulla kohalikega suhtlemisest? Meil on siin väga turvaline maa. Me ei lukusta kunagi uksi. Jaa, jaa... oma rahakoti võid näe siia tee äärde jätta, tuled poole tunni pärast ja see on alles. Ei.. Ei maksa kohe proovida. Mis mõttes võõras? Ma tulen Sinuga hotelli kaasa. Siis ju ei ole enam võõras."
Või siis halenaljakas stseen jalutu mehega, kes tutvustas ennast ukrainlasena  (pani minu käe enda südamele - kuula, kuidas lööb). Küsis nime, siis otsis välja mingi paberilipiku ja rääkis, et kui üksik ta on ja et tal on lähedal korter, kus on suur LCD telekas. Paberilipikule oli kritseldatud telefoninumber ja süda. Eks ta ole!

Eilat

Eilat on ideaalne paik puhkuseks ja kuurortiks, aga Iisraeli kultuur ja ajalugu on põhja pool. Eilati temperatuur on vist alati oma 6-10 kraadi soojem kui Jeruusalemmas. Minu külaskäigu ajal oli küll nii, et kella 4-st muutus tuul lõikavaks ja enam polnud soe päevitada.
Eilatis hotellis ei suuda küll avastada erilist erinevust, kas oled Egiptuses, Türgis või Hispaania kuurortis. Võib olla ainult moment, kui üks hotellikülaline läks väheke sõprade poole ja sõjaväepolitsei korraldas ülekuulamise tema toanaabrile. Hinnad on vast oluliselt kallimad, tuntavalt kallimad. Õlle ostad hotellist umbes 60 krooni eest.

Eesti giidid hoiatasid küll, et juba ainuüksi telefoni vaataminegi võib Iisraelis pankrotti viia, aga tsiviliseeritul inimesel ei maksaks siiski kõne ebaviisakalt lõpetada, nagu mina seda tegin, vaid jäägem kultuurseks. Eks ju. Iisraelis kõne vastuvõtmine laks mulle maksma 10 krooni ja helistamine 30 krooni. Ja nad ümardavad minutiks.
Lennujaama tee jagab Eilati kaheks - turistide linnaosa, mere äär, ja linnaosa, kus elavad inimesed. Inimeste linnaosas on hinnad poole odavamad. Võib olla sügavamal sisemaal veel rohkem - väga kaugel ei käinud.
Sillad on lahtikäivad. Ei saanud aru, kas need avatakse tellimuse peale või iga päev mingil kindlal kellaajal.

Ajaloost ehk niipalju, et Eilatis on muuseum, kuhu me ei läinud, aga sisse vaadates tundus, et juttu oli nii II maailmasõjast kui ka Iisraeli iseseisvussõjast. Võib olla eksin.
Rannas oli monument Umm Rash-Rash , mis on püstitatud Lõuna-Iisraeli üle kontrolli saavutamise auks ja kujutab Iisraeli lipu tõstmist

Ranna promenaad on kena, kuni teda jätkub ja siis algab tühermaa. Või ehitused. Me ei kuulanud kohalikke ja võtsime ette 6 km jalutuskäigu observatooriumini. Tagasi tulime taksoga nagu ristiinimesed. Enamust teest ehitatakse, on inetu tööstusmaastik, kus pead autotee kõrval tolmus kõndima ning ranna serv on kinni. Vahepeal eksisime platsile, kust kena püssiga mees tuli meile teed juhatama. Teele jäid Delfiini riff - koht, kus saab delfiinidega ujuda, korallirand, üks kõige ilusamaks peetud randasid ja observatoorium - meie sihtpunkt.
 

Veealusesse Observatooriumi sai 89 kohalikuga. Sisaldas ka okeanaariumi, milleks nimetati liikuvate istekohtadega kino - vaatasid liigutavat filmi poisi ja ookeani suhetest ja vaatasid ookeani tooliga kaasa sõites ja õõtsudes. Oleks võinud veel 3D prillid ka olla. Nad võiksid sellele mõelda.

Juhin tähelepanu, et see kivi keskelt paremal põhjas on tegelikult kivikala.

Mina ja kalad

Selle lendamise attraktsiooni proovisin ma ka seal ära. Kui Eestis näeb selliseid kraanasid ehk ainult Õllesummeril, siis Eilatis on see pidevalt püsti ja odavam kui Eestis. Maksad 60 kohalikku ja kui huvi on, siis teise lennu saad poole hinnaga. Esimese lennu ajal ilmselt kontrollitakse, kas tervis peab vastu. Kui ellu jääb, on hagi ja arstiabi kulud juba maha lahutatud.

Rannas ujuvad vee all imeilusad uudishimulikud kalad. Ei pruugi trügita ilmtingimata tasulisse randa. Tasuta ranna ainus puudus on natuke viletsam põhi, aga kasutage neid riffidel kõndimise kingi.

Eilatis on salong, kus kalad teevad pediküüri. Paned oma harimata jalad basseini ja hulk väikseid kalu tormab su jalgade kallale süües neilt küljest surnud rakud.

Sinna ja tagasi ehk eestlane Iisraelis

Lennuinfos on kirjas, et Iisraeli minekuks tuleb vähemalt 3 tundi varem lennujaamas olla, sest tuleb võtta aega 2 turvakontrolli jaoks. Mida aga ei kirjutata, on see, et check-In avatakse täpselt 3 tundi varem (või oli mingi 10 min varem?), mis tähendab seda, et kui oled pisut varem seal ja seal on juba umbes 40 inimest 142 lennukikohast, kes saavad moodustada saba. Eestlaste lemmikmäng on endiselt sabade moodustamine ja seal seismine. Niisiis kui tuled pool tundi hiljem, siis pole hullu, sest viimased õigeaegsed pole veel check-in-ist läbi jõudnud ja õnnestub platseeruda saba lõppu. Pole ka hullu, kui jõuad 40 minutit hiljem, aga siis saad ilma sabata, mis on kaotus.
PS! Minu targad arvutused ei kehti siis, kui kõik tulevad 40 minutit hiljem, sest siis hakkab ka saba moodustuma 40 minutit hiljem.
Tavaturvakontrollist saab läbi ja vahetult enne lennukile minemist on teine kontroll, kus vedelikud ei oma tähtsust, aga metall endiselt.

Eesti Õhk on teinud nüüd vist jälle muudatuse ja lennureisil on mingi tasuta toitlustamine. Mõned meist olid vastavalt reklaamile ostnud sooja toidu kupongi (99EEK), mis tähendas seda, et need, kes olid selle ostnud, said küll sooja toidu, aga jäid ilma sokolaadist ja singi-juustu saiadest. Pisike diskrimineerimine - kui maksad, siis sokolaadi ei saa. Niisiis peaks enne välja selgitama, mis on soe toit ja mida jagatakse tasuta, enne kui kupongi ostma kiirustad.

Iisrael võttis vastus sooja ilmaga - õhtul kell 6 28 kraadi. Meie ootused, et Iisraeli lennuväljal toimub järjekordne puistamine, ei pidanud paika. Vastu võttis orkester, vein-datlid ja kole müts kirjaga - "Iisrael armastab sind".

Passi vaevu vaadati.

Eliatis on 2 lennujaama. Üks on linnas sees, teine veidi kaugemal. Meie olime selles kaugemas Ovda lennujaamas. Sõit Eilatisse võttis aega umbes tunnikese. Möödusime kõrbemaastikust ja valvepostidel olevatest püssidega meestest. Pildistada polnud eriti midagi.

Eestlased paistsid Iisraelis juba tuntud rahvas olevat, aga siiski mitte nii tuntud, et oleks keegi eesti keeles oleks kõnetanud. Küll püüti soome keelega ja vene keelega. Huvitav, kas tõesti kuuldub eesti keel vene keelele sarnasena? Üks inimene hakkas küll eesti keeles rääkima. "Tere," ütles ta. "Tere," ütlesin vastu ja sellega meie eestikeelne vestlus lõppes. Too naine oli pärit Eestist, küll venelane. Eesti keele oli unustanud ja hetkel elas Rootsis ja tundus väga usklik olevat. Küsis minult, et kas ma olen kristlane. Tuli meelde Poku ütlus, et teised rahvad ei saa aru meie usuleigusest ja nii ma vastasin jaatavalt. Mis liiki kristlane, oli küsimus. Oeh, nüüd oli ummikus. Jõudsin juba kahetseda, et ütlesin midagi usu kohta ja vastasin, et luterlane. Tegelikult ma ju ei valetanud. Või siis valetasin? Kristlase definitsioon on mulle arusaamatu.
Ette sattus veel üks soomlane, kes tundis keele järgi meis ära naaberrahva. Selle peale tervitasime iga kord, kui nägime ja nägime veel kaks korda. Kuidas saab Jerusalemm nii väike olla, et juhtumisi kohtad mitu korda?

Iisraeli muljetest kirjutan hiljem (loodetavasti kirjutan). Praegu alustan juba TAGASI osa.
Nagu tavaliselt paketireisil ikka oli tagasisõidu info raamatu viimasel leheküljel ja alatine teade, et 15 minutit varem peaks kohal olema. Bussid muidugi õigeaegselt ei jõudnud, aga siiski olime lennujaamas praktiliselt 3 tundi varem. Nüüd siis tegi sealne turvakontroll kõike seda, mida sissetulekul ei tehtud. Ei oskagi öelda, mis neil välismaalaste vastu on, aga kohati tundub, et nad teevad kõik, et Sa ennast liiga hästi ei tunneks. Või siis vastupidi. Iisraeli visiitkaardina antakse turistile ekstreemsed hetked kaasa, et oleks mida mäletada.Tunni (ja rohkema) pikkused sabad, kust võetakse inimesi letti täiesti arusaamatu reegli järgi. Mõnda kuulatakse pikalt üle, mõne puhul avatakse kott ja kasutatakse pommiotsijat. Selle viimasega üllatati minu pagasit. Niisiis koti pakkimisel tuleb arvestada, et võib olla peab ümberpakkima. Läbiotsijad on viisakad, aga uimased. Paar  inimest unustati oma lahtipakitud kotiga ootama ja kui nad ise poleks aktiivsust üles näidanud, siis nad ootaksid tänapäevani.
Kui lõpuks sisse oled jõudnud ja tahad rahustuseks õlut juua, siis 0,3 pudel maksab 60 krooni. Muide, turvakontrolli läheb Iisraelis vedelik ilusti läbi ja nad ei sunnigi loobuma. Kui on põhjust arvata, et tahad pärast turvakontrolli juua, siis parem oma joogid juba varem kaasa võtta.