Lõuna-Korea kultuurifestival

Pärast eilset "Pealtnägija" vaatamist hakkasin uurima, kuidas sellele üritusele pileteid saada. Ikkagi oleks huvitav vaadata, kuidas Saku Suurhalli suuruse täissaali rahvas, eestlased, kõik transsi lähevad.
Selgus, et pääsmed on tasuta - tarvis ainult omada printerit, et kutse välja trükkida.
Ilmselt ma siiski sinna ei lähe ka täna, sest ülekanne täismahus on vene kanalil TVN.
Ülekannet vaadates tundub, et suurhall on rahvast täis. Laval räägitakse ainult jumalast, laulud on jumalast. Kenad helerohelises riides korealannad tantsivad Kaerajaani ja laulavad, et "usu läbi sain päästetud ma...".

Rahvas veel eriti ei ovatsioonitse ja ka ei lange pisaratesse. Ainult esireas oli näha, et mõned plaksutasid pööratute optimismiga esinejatele kaasa. Kaamera kahjuks peatus neil liiga vähe ja pärast mõtlesin, et kas mu silmad petsid või olid need tõesti mustanahalised? Võib olla olid ka korealased. Ootan, et hakkaksid peale imelised tervenemised, aga kardan, et nii usuvaest rahvast tuleb pikalt harida enne, kui nad valgust tunneli lõpus näevad.
Jaerock Lee tõestas veenvalt, et inimese ja loomad on loonud jumal. Kõigil meil on 2 silma ülalpool nina, suu ninast allpool. Kui evolutsioon (juhuslikkus) oleks tekitanud, siis oleks ilmselt latimeeria silmad veninud kõhu peale. Jumal aga lõi meid enda näo järgi.

Festivali kodulehelt leidsin märke, et Barack Obama on andnud Jaerock Lee'le tunnistuse, et ta on aasta parim heategevuslane. Huvitav, kas piisava summa annetamisel tuleb selline aunimetus automaatselt või kuidas see masinavärk käib?

Kui "Pealtnägija" ei eksi, siis festivali esinejate seas pole lehel väljareklaamitud Tõnis Mäge. Mõtlen, kuidas oleks sellisel festivalil kõlanud laul "Palve" oma siirusega.

Festivali möödapanek oli kindlasti ka see, et tõlked olid inglise ja eesti ning venekeelne tõlge puudus.

Nüüd siis hakkas ratastoolide lavale veeretamine. Jään hoolega vaatama, kuni veel aega on. Mina vist üritust lõpuni vaadata ei suuda, aga leidsin internetist ühel kohalkäinu reportaazi
http://enopol.blogspot.com/2010/10/eestipoiss_30.html

Roxy Music

Pärast film hakkasin tõsisemalt huvituma, mis bänd on Roxy Music. Tuttav, aga siiski ei tule tuttav ette. Mis ajast tuttav?
Esimene video, mis youtubes silma torkas, oli aastast 1972 ja see oli lugu, mida ma tõepoolest polnud kuulnud. Mind natuke üllatas, et ma olin sellise huvitava grupi kahe silma vahele jätnud. Või siis lõpp oleks võinud natuke lühem olla. See soolo lõpus polnud päriselt see.



Eestikeelne Viki ei kirjuta midagi ansamblist Roxy Music. Ainult solist, Bryan Ferry, on ära mainitud. Inglisekeelne viki on vähe jutukam. Tegu on siis inglise bändiga aastatest 1971-1983. Kuigi veel 2001 aastal tegid koos kontserttuuri.
Veidra faktina on Brian Ferryst kirjutatud, et ta sai kriitika osaliseks, kuna kiitis natsi ajastu arhitekti Albert Speeri. Hiljem olevat ta vabandanud, et kiitis ainult kunstiajaloolises kontekstis. Asi, mis tundus mulle huvitav tänu sellele, et hiljuti just lugesin raamatut Speerist.

Videosid lehitsedes leidsin, et siiski mõned laulud on väga tuttavad, aga minu jaoks mittemidagi ütlevad. Näiteks see 80-ndate "Slave To love".
Või oligi nii, et 70-ndate aastate Roxy Music erines stiililt 80-ndate omast nii palju?
Igal juhul kui "Ladytron" on täpselt see, mida ma kuulaksin, siis "Slave To Love" liigitub minu jaoks üsna tavapärase disko alla. Maitseasi vist.


Muuhulgas otsisin internetis "More than this" sõnu.
On olemas täiskujul lehel
http://www.lyricsfreak.com/r/roxy+music/more+than+this_20118877.html

Tõlkes kaduma läinud

Sümpaatne film. Mitte midagi ülepakutut, kõik meeldiv ja paigas. Meeldisid pildid Jaapanist ja aeglane tempo.
Jäin internetist otsima videot "More than this" laulust





Minu üllatuseks kõige populaarsemat Roxy Music videot selle lauluga (3 713 601 vaatajat) ei õnnestunud mul näha. Tuli teade
This video contains content from WMG and EMI. It is not available in your country.

Populaarsuselt teist ei saanud ma kopeerida, sest selle kopeerimine oli keelatud. Siin see on.
http://www.youtube.com/watch?v=pCB7cxv-Ey8&feature=related
Teisel oli jälle teade, et EMI keelab teatud lehtedel kuvamise - kuulake youtubes
http://www.youtube.com/watch?v=1yhuGEx4aRg&feature=related

Tšingiz Abdullajev "Minu võrratu alibi"

Raamatu tagakaas kirjutab, et autoril on rohkesti fännklubisid nii Venemaal, Ameerikas kui ka Euroopas ning teoseid on välja antud üle 20 miljoni eksemplari. Seda kummalisem tundub tema kirjaviis. Võimalik ka, et tegu on halva tõlkega, aga ilma originaali teadmata ei julge süüdistada. Esmalt juhtis minu tähelepanu sellele Mart, kui ta lehitses raamatut ja luges ette lõigu, kus kirjeldati, kuidas palgamõrvar sidus kinni ohvri käed ja jalad, et see ei saaks ennast lahti siduda. Hmm.. tase. Hiljem, raamatut lugedes ma seda kohta ei leidnudki. Vahest seepärast, et ma lehitsesin vaid raamatu läbi sisu ja lõpu väljaselgitamiseks. Põhiline imelik asi, on lihtlausete kasutamine niimoodi, et tekstist jääb tõeliselt hakitud mulje
Toon mõningad stiilinäited:
"Kindlasti mäletate seda aega. Lurjus Gorbatšov ajas kõigile kärbseid pähe, pettis kogu maailma ja oma riiki. Kõikjal mindi üle talongidele ja kaartidele. Poed olid tühjad. Rubla muutus väärtusetuks, mulle aga maksti teise grupi invaliidi närust pensioni..."
"Hommikul püüdsin takso ja sõitsin Brooklyni. Vaat' see on alles linn! Teine Odessa! Kõik räägivad vene keeles, aga meeldiva euroopa aktsendiga. Inglisekeelset juttu ei kuule üldse. Raamatukaupluste, restoranide, kohvikute - kõigi nimetahvlid on ainult vene keeles. Justkui poleks ma Venemaalt ära sõitnudki."
Uskuge või mitte, aga enamus raamatust oli saamas kirjapildis, pluss veel sellised pärlid, nagu "Mõeldes tõstis ta silmad taeva poole justkui selleks, et oma ärajoonud ajudele abi saada" ja "Asetanud kõik lauale, naeratas ta, demonstreerides kõiki oma kolmekümmend kaht suurepärast valget hammast."
Kui arvamus, et ajusid on inimesel palju, tundub nagu rohkem tõlkija eksimusena, siis arvamus, et tõsine tähelepanelik palgamõrvar suudab naeratuse kestel inimese hambad üle lugeda ning keegi, kes pole krokodill, naeratab nii, et tarkusehambad paistavad, näib küll väga selgelt autori käekirjana.

Antud loos on tegu haruldaselt geniaalse palgamõrvariga ja antud raamat käsitleb tema nelja palgatööd. Ameerikas seisneb tema geniaalsus selles, et tapnud inimese, läheb ta samale korrusele tagasi ning laskub tuletõrjeredeli kaudu. Kuna ainult teine geenius taipaks tuletõrjeredeli alla valve panna, siis vahelejäämise võimalus on nullilähedane. Põgenemisel kasutab ta viisat, et sõita Türki (mitte Moskvasse, sest tema nimi on teada) ja Türgis kasutades teist passi sõidab Moskvasse. Ka see skeem on ülima mõttetegevuse tulemus.
Võrratu alibi on lõpus ja loomulikult on selleks peategelase lavastatud surm. Mitte kellelgi pole nii võrratut alibit.

Selles 2000 aastal kirjutatud raamatus torkab silma autori viha perestroika ja Gorbatšovi vastu. Samuti see, kuidas Ameerikas ikka sõjaveterane imetletakse. Kui peategelane paneb Ameerika sõjaveterani vormi selga, siis poisikesed vaatavad vaimustusega ja vähe ei puudu, et nad roniksid talle sülle, et paluda "Onukene, räägi sõjalugusid". Peategelase taunib uut aega, kus "meie riigis veterani sõimatakse okupandiks." Arvestades, et peategelane on leningradlane, siis kõlab lause väheke veidralt - kodusõjas inimesi vast okupantideks ei peeta ning venelane teist venelast okupandiks ju ei nimeta? Või nimetab?

Ühesõnaga minule jäi arusaamatuks raamatu populaarsus. Tegin päringu, et otsida, mis teised raamatust arvavad ja leidsin ühe arvamuse ning see on hulga positiivsem kui minu oma.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?v=blog&blogID=1&postID=172
Ja kui selle blogi autor leiab, et Venemaalt tuleb ainult head krimikirjandust, siis mina arvan, et Venemaalt tuleb ka head ulmet. Tsiteerin kedagi, kui ütlen, et tõeliselt head ulmet oskavad kirjutada ainult ameeriklased ja venelased. Aga kes seda ütles esimesena, ei mäleta.

Raamatu autor on aser.

Isaac Asimov "Koidu robotid"

On vist tõsi, et iga kirjanik kirjutab ühte ja sama lugu. Sama on ka Asimoviga. R.Daneel ilmub esimest korda välja lugudes Maast, kus inimesed on aheldatud Maa teraskoobastesse, üksikud asustatud maailma on tehtud nii mugavateks, et inimesed isegi ei mõtle kosmosevallutamistele, kui need just turvaliselt ei toimu. Vajadust kosmost vallutada ja hirmu selle ees, et maalased rassina manduvad, kui kosmoselende ette ei võeta, tuleb jutuks romaanis "Igaviku lõpp". "Koidu robotites", mis on üks teraskoobaste sarja raamatuid, võetakse jutuks Susan Calvin ja tema telepaatiline robot, mis on tuntud Asimovi robotinovellidest. Samuti tuleb "Koidu robotites" esimest korda sisse idee teadusest nimega psühhoajalugu, millega peaks ennustama inimkonna käitumist ning vältima katastroofe. Selle võtab 20tuh aastat pärast "Koidu roboteid" kasutusel Hari Seldoni nimeline matemaatik ajal, kus kosmoselennud on inimkonna pärisosa ja samas läheneb inimkond ühe tsivilisatsiooni hukule. Hari Seldoni kaaslasena tuleb esile R.Daneel, kes on 20tuh aastat suutnud edukalt varjata seda, et ta polegi inimene. Hari Seldon on rohkem tuntud Asumi rajajana.

Niisiis ilma vaatamata aastaarve oleks tegevuste järjestus järgmine.
"Igaviku lõpp" - inimkonna ekslemine korraks ajas rändamise radadele, et sellest ku progressi pärsivast loobuda ja otsustada kosmoselendude kasuks.
Robotite lood (Susan Calvin) - toimus paralleelselt kosmoselendude tekkega. Siis kuulub ka "Positrooniline inimene"
Bailey lugude sari - ("Koidu robotid") Maa on sulgunud teraskoobastesse ja loobunud kosmoselendudest ning põlgab roboteid, ent kasutab neid. Teised maailmad on mugavad, liberaalsed. Liiga mugavad. Uusi kosmoselende ei tehta.
Asumi sari - Kosmos on vallutatud ja robotid kadunud. Hari Seldon võtab kasutusel psühhoajaloo ja üritab tsivilisatsiooni hukust päästa.

Kui seda kõike vaadata ajaloo osana, millegi, mida saab järjestada, on huvitav. Tegelikult ongi Asimov loonud omaenda ajaloo, kus kõik läheb lõpuks paika.

Aga ikkagi ootaks uusi ulmeraamatuid. Ilmselt liigitatakse mind Asimovi lugejaks. Samas Asimovi samast loost saab ükskord ka küll.  Tahaks midagi uut. Miskit, mis oleks nagu Card "Enderi mäng" või Simak "Linn" või Tepper "Rohtmaa" või LeGuin "Pimedus pahem käsi" või  Herbert "Düün" või Clarke "Linn ja tähed"....
Nimekirja võib lõpmatuseni jätkata, sest need oli raamatud, mis kõik originaalsed.
Fantasy ei tundu ka nii värske nagu alguses. Eriti ei meeldi, kui ilmub järjekordne esimene osa triloogiast.
Palun uut ulmet.

Väikesi kavalusi argipäevaks

"Sa pead oma suu laiali ajama nagu püüton, " ütles seriaali Kondid tegelane restorani peakokale, kui see esimest korda elus üritas hamburgerit süüa. Bingo! Sellepärast mul hamburgeri söömine kunagi ei õnnestugi, et mul on mõned ainultpüütonileomased kondid kolbast puudu. Ilmselt on see loodusliku valiku tulemus ja tänapäeva maailmas jäävad ellu ainult need, kes on seesuguse mutatsiooni läbi teinud.
Muide, tegelane seal seriaalis üritas sarnaselt mulle hamburgerit sobivamalt ümberpakkida. Oleksin võinud talle tulemustest rääkida.

Jerry Pournelle "Falkenbergi leegion"

Aastaks 2000 on Nõukogude Liit (sic!) ja USA muutunud peamisteks jõududeks maailmas ja pannud aluse sõjalisele ühisorganisatsioonile CoDominium. Maailmas on süvenenud näljahäda ja ülerahvastatus ja 2008 aastal seoses Aldersoni avastustega lahkuvad esimesed maailmaavastajad Päikesesüsteemist, et leida uusi asumaid. Asustuskõlblikke maid leidub ja esimesed väljarändajad lähevad sinna vabatahtlikult, samas probleemide süvenedes hakatakse Maale ebasoovitavaid inimesi lihtsalt välja saatma. Väljasaatmisi nimetatakse viisakalt Ümberasustamisteks.
John Christian Falkenbergi isa (sünd 2043) on ajaloolane. Noor Falkenberg lahkub 15 aastaselt kodust, et ühineda CoDominiumi laevastikuga. Ajal, kus inimesed on põhiliselt kas kodanikud või maksumaksjad, on neil, kes pole maksumaksjad, raske hakkama saada. Siiski suudab Falkenberg märkimisväärset karjääri teha ja kui poleks tekkinud vastuolu suursenaaatoriga, oleks tähelend pimestav. Paraku toimub autasustamine ja sõjalaevastikust kosmoselaevastikku üleviimine.
Ülevaate Falkenbergi operatsioonist planeedil Arrarat annab tema ohvitser Harlan Slater. Falkenberg suudab ennast selles operatsioonis näidata imelise strateegina, samas näidata üles kerget põlgust käsuliini vastu. Lahendus teenib küll ametlikku kiitust, samas kogub mees endale vaenlasi.
Kui algab CoDominiumi mõju vähenemine, on Falkenbergi üksus üks esimesi, kes erru lastakse. Falkenberg moodustab palgasõdurite leegioni ja paljud tema alluvad ühinevad sellega.

Raamat on ülemlaul sõduritele - korduv repliik, et sõdurid ei lahenda probleeme, vaid ostavad aega. Minu jaoks oli raamatus liiga palju sõda ja strateegiat, liiga vähe ulmet. Samas tunnistan, et tegu oli parima sõjaromaaniga, mida olen lugenud. Samuti on stateegia kirjeldamine tõeliselt põnev, parim pärast Crichtoni "Suurt rongiröövi" ja Frederick Forsyth  "Šaakali päeva".
Mingil momendil mõtlesin, et meenutab "Enderi mängu", aga see mõte ununes.
Tõlke seisukohalt oleks huvitav teada, kes see CoDominiumi küüniline rivilaul (Siim Veskimehe tõlkes vist) oli originaalis tõesti nii lohiseva riimi ja rütmiga?

Tulevikumaailmast torkas naise vaatevinklist jälgides silma eelkõige see, et tuleviku inimesed kannavad ikka veel konktaktläätsi ja prille ning solaariumid ning isepäevituskreemid pole kanda kinnitatud. Samas päevitus on moes.
Ulmebaasi viide
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=1827

Albert Speer "Kõik, mis ma tean"

Järgi mõtlema hakates võib sakslaste sellele põlvkonnale ainult kaasa tunda. Kui poleks olnud I Maailmasõda ja Hitlerit, siis poleks Speer iialgi sattunud poliitikasse. Oleks elanud kaitstud elu arhitektina, pidades intelligentseid vestlusi kunstiinimestega, olnud huvitav ja sisukas inimene, metseenina toetanud heategevusprojekte ning omanud hulga ilusaid hobisid. Pensionieas oleks küsitletud teda "Tähelaeva" sarnases saates.
Selle asemel lühike ja väga väljapaistev tähelend III Reichi võimukoridorides ning seejärel parimad aastad vanglas ning pärast ainult pisut skandaalsed kajastused - ei mingit imetlust sajandi suurkuju suhtes.
Võib ka nii vaadata, et Speeris polnud tegelikult midagi erilist. Sarnaselt enamusele läks ta kaasa I Maailmasõja järgsete rahvuslike meeleoludega, sarnaselt enamusele imetles uut karismaatilist juhti ja uskus, et see inimene suudab Saksamaa langusest välja tuua. Oli meelitatud, kui juht tema poole pöördus ja näitas talle Taevast, või kõike seda, mida paljud peavad taevaks - võimu, privileege, imetlust. Ka see tundub nii omane, et korra juba mängu astunult, kui ilmnesid esimesed vastuolud, siis üritas silmi sulgeda või lihtsalt keeldus uskumast mida nägi. Uskus seda, mida oli meeldivam uskuda ja oli meeleheitel, kui kõik kokku varises, sest nüüd oleks vaja olnud juhti. Intellekti üheks tunnuseks loetakse kohanemisvõimet. Tekitab mõtte, et kas juhid ja vastuvoolu ujujad on ebaintelligentsed, sest juhid on need, kes ei kohane, vaid kes kohandavad olusid endale.
Või teine võimalus, et Speeril polnudki vanglas nii paha - teda koheldi nagu filmistaari ja tal olid kõik võimalused enda arendamiseks ning vabanemisest tegi meediasündmuse. Ka nii võib olla. Mina seda ei tea. Niisiis kes olen mina, et talle kaasa tunnen?

Ilmselt keskmine sakslane elas oma usu purunemise palju rängemalt läbi kui Speer, sest nemad polnud staarid. Usk oli nende jaoks olnud põhjendatud, sest ega Hitler ei tulnud loosungitega - "Tapke juudid ja tehke rahvas seebiks!" Seda kindlasti mitte. Ta tuli rääkima kõigepealt sellest, et kui tore ja karastatud rahvus on sakslane, et kuidas on võimalik ennast kokku võtta ja riik üles ehitada. Rääkis just täpselt seda, mida rahvas kuulda tahtis, ilma ülepakkumata. Rääkis geniaalse arhitekt Speeri kujundatud laval, millel oli (tsiteerin raamatut) keskaja vägede ülevaatuse ilmaliku pühaduse aura ja kus 16km kõrgusel õhus ristuvad valguskoonlad jätsid mulje gooti katedraalist.

Lapsena oli mulle maalitud AH-st pilt, kui tatti pritsivast idioodist, kes karjub loosungeid ja rahvas hullub. Lihtne oli ette kujutada Hitleri sündi sellisena, nagu kirjutab Roald Dahl oma novellis "Genees ja katastroof". Samas on ilmselt tõde, et Hitleril pidi olema oskust rahvaga suhelda ja intelligentsi, et välist muljet jätta. See, et Speer maalib portree Hitlerist, kui halvast inimestetundjast, täiendab pilti. Väline laitmatu maine ja meeskond, kes tema ümber korraldab mahhinatsioone ning võitleb haiparvena võimu pärast, tundub tagantjärele väga loogilise visioonina. Tundub, et lähedaste valikul ainus õnnestumine oligi Speer.

Oleksin vist peaaegu unustanud kirjutamata, millest raamat räägib. Raamat on jagatud kolmeks osaks.
Esimene osa on Albert Speeri ülekuulamisprotokollid, kus ta räägib põhiliselt AH iseloomust, tema tööstiilist ning isiksusest. Edasi vastab ta küsimustele võimuladviku (Bormann, Himmler, Goebels jms.) kohta, Saksamaa sise ja välispoliitika kohta, maalides sellega pilti nii AH-st, kui ka iseendast.
Teine osa on Karl Brandti kirjutis "Naised Hitleri ümber".
Kolmas osa analüüsib Speeri isikut. Kui ma nüüd õigesti aru sain, on kolmas osa kirjutatud kogumiku koostaja, Ulrich Schlie, poolt.

Eesti õhk

Mina, Sina ja ka Sina. Me kõik olime Estonian Air'i reisijad ja nüüd oleme RyanAiri reisijad. Ei tasu uskuda, et Estonian Air'i reisija on täiesti teine inimene, kui Ryanairi reisija. See repliik kõlas isegi väheke solvavalt.
Ärge saage minust valesti aru - puhtalt patriotismist valiksin Estonian Airi, aga pean hirmujutte Ryanairi aadressil selgeks liialduseks. Olen 2 korda Ryanairiga lennanud ja mitte ühtegi paha sõna selle kohta. Hinna-kvaliteedi suhtelt lõi (kahjuks) Estonian Airi. Võib olla on mul lihtsalt liiga lühikesed jalad. Samas mõned pikemad inimesed kaeblesid ka Estonian Airi reavahede üle. Seda punkti ei oska kommenteerida.

Sarnaselt Mihkel Rauaga ootasin Estonian Airi juhilt, Andrus Aljaselt, lubadust, et nad laiendavad lähiajal sihtpunktide nimekirja. Kindlasti pole sihtpunktide loetelu Eesti reisija jaoks piisav. Nii mina, kui ka paljud tuttavad, on selleks Riiga või Helsingisse sõitnud, et sealt edasi lennata. Lennufirmad teenivad eesti reisijate pealt. Järsku tuleks sealt raha sisse, kui uurida täpsemalt, kuhu inimesed lendavad. Oletan, et tänapäeval teenib turismi (meelelahutuse) pealt vast rohkem kui tõsiste inimeste pealt, kes igapäevaselt lendavad.

e-kategooria film

Kogemata oli telekas lahti, kuigi üritan kõigest väest TV vaatamise tunde vähendada, ja pilk jäi peale filmile Tuumaorkaan, mis parajasti TV6-s jooksis. (Juba läbi)
Mõni B on ikka nii B, et muutub A-ks. Paroodia kohta oli natuke liiga tõsiselt etendatud, aga vaatamine lausa rõõmustas mind.
Sisu seisnes selles, et tuumajaamas läheb jahutussüsteem korrast ära, ülikallis arvuti hakkab streikima, läheb lolliks ja läheb isehävitusreziimi ning targad töötajad, kes on paraku veel lukustatud erinevatesse ruumidesse, peavad arvutit veenma, et ta neile häda ei teeks.
Võib olla pole sisututvustus päris täpne, sest nägin filmi lõpuosa.

Igal juhul sel momendil, kui ma vaatasin, oli üks naisterahvast lukustatud palavasse ruumi ja ta anus häälkäsklustega juhitavat arvutit, et too ei laseks kõike õhku. Paraku polnud naisterahval admin-õigusi ja seetõttu jätkas hull arvuti oma jura viirusest, mida ta peab hävitama. Admin õiguste tuvastamiseks oleks vaja olnud skanneerida silma võrkkesta, aga admin oli paraku teisel pool ust. Niisiis admin õpetas seesistujale mõned lihtsad nipid, kuidas arvutisse sisse häkkida - põhiline oli, et pidi oskama C++ keelt - ja oma silma võrkkesta tutvustus asendada. See toimiski, aga häälkäsklus ei sobinud. Aga ka sellest sai üle.
Niisiis kõik olid õnnelikud, kallistasid üksteist, sest katastroof oli ära hoitud. Ja ka paha sai oma palga, sest too naisterahvast läks arvutiruumi ja LÜLITAS ARVUTI VÄLJA, ehkki arvuti alandlikult oma elu pärast palus. Daam sooritas oma mõrva aeglaselt ja tundega.
Lõpp.

Alfred Bester "Tiiger! Tiiger!"

Alguses oli protomateeria, mille plahvatusest sündis universum. Plahvatuse käivitas... Jumal vist, mõttejõul. Sõnal selles müüdis pole kohta...
On 24. sajand ja inimesed on õppinud ennast teleporteerima mõttejõul. Kuna mõte on kõige odavam energia, siis abivahendite kasutamine liikumiseks punktist A punkti B on ainult rikaste lõbu. Teleportatsiooni kasutamine, tolleaegsed kutsuvad seda jauntimiseks - liikumisviisi avastaja Jaunte'i järgi, on siiski piiratud. Arvestades, et Maa päritolu humanoide on 11 triljonit ja need asustavad 3 planeeti ning 8 kaaslast, oleks tore jauntida Maast kaugemale. Paraku piirdub enamikel inimestel jauntimise ulatus 1000 km ja ta peab suutma kohta ette kujutada.
Sellisel ajal on Universumi avarustesse jäänud triivima üks rüüstatud laev, kus ainus ellujäänu ootab päästmist ja kui arvatav päästja petab ta lootusi, muutub ellujäänu kättemaksuhimuliseks tiigriks. Ilma aimamata, et ta erines juba ammu.

Raamatuga lepitas mind raamatu lõpp. Rikkiläinud roboti ja Foyle dialoog on huvitav. Drastiline meetod inimkonna küpsuse hindamiseks - saa täiskasvanuks või sure - ületas mu ootusi raamatu osas.
Samuti teadusinimeste suguharu oli lahe idee.

Loo alguses olin šokeeritud autori viisist kirjeldada tehnilisi leiutisi ilma nende sisu seletamata lihtsalt visates väga neoromaanilikult sisse nimetuse "jauntimine". Asi, mis sobiks tõesti sarnasesse raamatusse nagu "Kondikava revolutsioonile Pariisis", aga mitte ulmekirjandusse. Energia energiaks (isegi, kui energiat toodab ainult mõte), aga kas see tähendab, et ese läbib tõesti füüsiliselt sellel vahemaal olevad punktid? Või siis inimene ise muundub energiaks? Või mingit seletust tuleks ikka nagu pakkuda. Ajaparadoksid?
100mg ainet, mille plahvatusest moodustus universum, purustab ainult Püha Patricku katedraali. Kas see mitte ei alahinda sellise aine plahvatusjõudu?

Mõtlesin veelkord ka arvust 11 triljonit. See on siis umber 1375x rohkem kui praegu Maal inimesi. Kui 24. sajand on umbes 3000 aasta pärast, siis peaks iga saja aastaga inimkond 1,27 korda suuremaks muutuma. 100 aasta pärast oleks meid 10miljardit ja järgmiseks aastatuhandeks juba 87 miljardit. Tõesti-tõesti seesuguse rändtirtsudena paljunemise jaoks vajaksime lisaruumi.
UPS! Mida ma küll mõtlesin. Loomulikult oli kommentaari parandus õige - 300 aasta pärast on 24.sajand. Ja see tähendab, et me tõesti paljuneme nii tohutult, et juba 10 aasta pärast pole nalja ja juba 100 aasta pärast on meid 10x rohkem kui praegu. Niisiis järgmise kümne aasta Nokia peaks olema kosmose vallutamine, muidu oleme endaga plindris

24. sajandi maailma kujutamine jäi kuidagi fantaasiavaeseks. Võib olla on asi ka selles, et autor kirjutas raamatu 50-ndatel, kus inimesed veel ei teadnud, et digitaalsed käekellad on väga hea idee.
Ulmebaasis on siiski positiivsed arvustused ülekaalus. Et siis lugege!

Linke ka
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=212
http://loterii.blogspot.com/search/label/Alfred%20Bester