Reisini on jäänud ainult nädal + paar päeva. Vaatan murelikult ilmateadet ja lennujaama infot, kus näidatakse lendude kohta - tühistatud, tühistatud, tühistatud...
Gismeteo on optimistlikum kui mina ja näitab täpselt 18 ööks ja 19 hommikuks tuule kiirust 1m/s. Samas 18 hommikul puhub tuul 7m/s ja 17 on talve kõige tormisem päev. Ma pole kunagi ilmateadet uskunud, aga momendil hoian pöialt, et neil oleks õigus.
Friday, December 10, 2010
Monday, December 6, 2010
Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"
Nagu ütlebki see raamat - inimese eluloo võib jutustada nii pikalt või nii lühidalt kui soovitakse.
Michel Djerzinski sündis 1958. aasta juunis Sainte-Maxime'is. Tema ema oli Korsika juurtega Janine, kellel oli esimesest abielust poeg Bruno. Brunot kasvatas vanaema, sest moodne aeg ei soosinud arhailist abielumudelit ning kohustustega sidumist. Micheli isa oli Marc Djerzinski, kes kogus kuulsust filmide tegemisega. Marc oli eraklik inimene, kes paraku ei haakinud hästi Janine hedonistliku elustiiliga. Niisiis Janine põletas elu, tarvitas erinevaid psühhedeelseid aineid ja hakkas läbi käima seksuaalset vabadust taotleva kogukonnaga. Niisiis kui papa Marc ükskord tööretkelt naastes külastas perekonda ning avastas oma väikepoja täielikus kaoses okseloigus roomamas, haaras ta tolle kaenlasse ja viis enda vanematele kasvatada.
Võiks ju arvata, et seepeale kulges kasuvendade elu suhteliselt sarnaselt, sest mõlemad olid jäetud vanavanemate kasvatada. Paraku Brunol vedas vähem ja vanaema suri. Niisiis panid murelikud (enda pärast) vanemad ta internaatkooli. Ega nad pahad inimesed polnud, aga nad lihtsalt polnud valmis vastutust võtma. Brunost sai seal vanemate õpilaste kiusamise objekt ning kuna tal puudus oskus ennast kaitsta, siis jäi ta tõrjutud seisundisse kooli lõpuni. Heietades erootilisi unistusi tüdrukutest ja tehes neile lähendes valusaid prohmakaid, kasvas temast küünik. Kogu tema elu oli suuremate naudingute (või parema pihkupeksmise unistuse) otsing.
Michel seevastu oli vaikne ja kinnine poiss, keda ei kiusatud, aga kes oli omamoodi üksiklane. Juba nooruses tundis ta huvi tõsisemat sorti kirjanduse vastu ja oli veendunud, et aboluutne puhas moraal on olemas ja nii oli ka ta elu pühendatud sellele, et otsida võimalust, kuidas inimkonda parandada. Michel oli ja jäi lõpuni täiesti teadlaseks, kes vaatles elu, inimesi ja inimeste vahelisi suhteid emotsioonitult.
Mulle jättis mulje lõik, kus Bruno ja Michel rääkisid Aldous Huxley "Hea uue ilma" teemal. Bruno pakkus välja, et "Hea uus ilm" on täpselt see, mille poole inimkond püüdleb. (Tuletagem meelde, et tol ajal valitses hipiajastu moraal) . Tõeliselt õnnelik ühiskond. Ainult silmakirjalikud inimesed võivad nimetada seda totalitaarseks õudusunenäoks.
Seevastu Michel teadis rääkida, et Huxley "Hea uue ilma" ideed olid romaaniks seotud tema vanema venna Julian Huxley kirjutisest "Mida ma julgen mõelda" ning need ideed olid tegelikult surmtõsiselt mõeldud. Hiljem, kui Julian määrati UNESCO peasekretäriks, kirjutas Aldous raamatu "Tagasi heas uues ilmas", milles ta püüdis esimese raamatu tembeldada satiiriks.
Kuna ma uskusin loetud raamatut sõna-sõnalt, siis läksin lausa internetti otsima, kas tõesti Aldous Huxley on kirjutanud raamatu "Tagasi heas uues ilmas", aga ei leidnud seda. Samuti ei leidnud ma viidet Julian Huxley kirjutisele "Mida ma julgen mõelda". Leidsin ainult, et Julian Huxley oli omal ajal ennustanud, et aastaks 2000 kasvab maakera inimeste arv 6miljardini. 1999 oktoobris tähistati 6miljardi päeva.
Üks väga huvitav link (vaadake järgi - täna on jälle maailma rahvastik kasvanud 200 tuhande võrra) ja on postitatud 560tuh. uut kirjet blogidesse. Kes neid küll kõiki loeb?
http://www.worldometers.info/
Aga raamatu juurde tagasi. Sel kõlbelise laostumise ajal oli hipiliikumine oma haripunktil. Ei maksa sugugi arvata, et too aeg on süütute lillelaste aeg. Nagu ütles prokurör Daniel Maxmillan tavaliselt moraalsetest piirangutest vabanenud isik ammendab kiiresti seksuaalsed naudingud ning pöördub seejärel küllastatuna lõputute naudingute poole, mida saab vägivallast. Nii et Charles Manson polnud mingi erand, vaid pigem arengu seaduspärasus. Tuleb ainult rõõmustada, et Brunol polnud piisavalt võimalust seksuaalseid naudinguid põhjani ammutada.
Seevastu puritaanliku Micheli jaoks oli vaja ülimat täiust. Djerzinski tööd avastati alles pärast tema kadumist ja selgus, et see polnudki muud, kui pomm inimkonnale. Nimelt oli ta avastanud viisi iga olemasoleva geneetilise koodi ümberkirjutamiseks nii, et see oli mutatsioonide eest täielikult kaitstud ning lõpmatuseni replitseeritav. Mis tähendab loomulikult surematust. Djerzinski töödes oli ka idee uuest ja paremast inimesest. Niisiis juhtus see uskumatu, mida võib väljendada lausega "Kas jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ise ei suuda tõsta". Inimene lõi Jumala.
Tuleb öelda, et pärast seda raamatut ei suuda ma vist pikka aega lugeda mingi reklaami hingelise harmoonia ja sisemise kirgastumise saavutamisest ilma sisimas irvitamata.
Teose kohta on küll n-arv linke. Panen ühe, mis on ise üks linkide kogum
http://kurinurm.blogspot.com/2010/02/houellebecq-elementaarosakesed.html
Huvitav, et sama kirjaniku "Võitlusvälja laienemine" mulle sedavõrd sügavat muljet ei jätnud
Michel Djerzinski sündis 1958. aasta juunis Sainte-Maxime'is. Tema ema oli Korsika juurtega Janine, kellel oli esimesest abielust poeg Bruno. Brunot kasvatas vanaema, sest moodne aeg ei soosinud arhailist abielumudelit ning kohustustega sidumist. Micheli isa oli Marc Djerzinski, kes kogus kuulsust filmide tegemisega. Marc oli eraklik inimene, kes paraku ei haakinud hästi Janine hedonistliku elustiiliga. Niisiis Janine põletas elu, tarvitas erinevaid psühhedeelseid aineid ja hakkas läbi käima seksuaalset vabadust taotleva kogukonnaga. Niisiis kui papa Marc ükskord tööretkelt naastes külastas perekonda ning avastas oma väikepoja täielikus kaoses okseloigus roomamas, haaras ta tolle kaenlasse ja viis enda vanematele kasvatada.
Võiks ju arvata, et seepeale kulges kasuvendade elu suhteliselt sarnaselt, sest mõlemad olid jäetud vanavanemate kasvatada. Paraku Brunol vedas vähem ja vanaema suri. Niisiis panid murelikud (enda pärast) vanemad ta internaatkooli. Ega nad pahad inimesed polnud, aga nad lihtsalt polnud valmis vastutust võtma. Brunost sai seal vanemate õpilaste kiusamise objekt ning kuna tal puudus oskus ennast kaitsta, siis jäi ta tõrjutud seisundisse kooli lõpuni. Heietades erootilisi unistusi tüdrukutest ja tehes neile lähendes valusaid prohmakaid, kasvas temast küünik. Kogu tema elu oli suuremate naudingute (või parema pihkupeksmise unistuse) otsing.
Michel seevastu oli vaikne ja kinnine poiss, keda ei kiusatud, aga kes oli omamoodi üksiklane. Juba nooruses tundis ta huvi tõsisemat sorti kirjanduse vastu ja oli veendunud, et aboluutne puhas moraal on olemas ja nii oli ka ta elu pühendatud sellele, et otsida võimalust, kuidas inimkonda parandada. Michel oli ja jäi lõpuni täiesti teadlaseks, kes vaatles elu, inimesi ja inimeste vahelisi suhteid emotsioonitult.
Mulle jättis mulje lõik, kus Bruno ja Michel rääkisid Aldous Huxley "Hea uue ilma" teemal. Bruno pakkus välja, et "Hea uus ilm" on täpselt see, mille poole inimkond püüdleb. (Tuletagem meelde, et tol ajal valitses hipiajastu moraal) . Tõeliselt õnnelik ühiskond. Ainult silmakirjalikud inimesed võivad nimetada seda totalitaarseks õudusunenäoks.
Seevastu Michel teadis rääkida, et Huxley "Hea uue ilma" ideed olid romaaniks seotud tema vanema venna Julian Huxley kirjutisest "Mida ma julgen mõelda" ning need ideed olid tegelikult surmtõsiselt mõeldud. Hiljem, kui Julian määrati UNESCO peasekretäriks, kirjutas Aldous raamatu "Tagasi heas uues ilmas", milles ta püüdis esimese raamatu tembeldada satiiriks.
Kuna ma uskusin loetud raamatut sõna-sõnalt, siis läksin lausa internetti otsima, kas tõesti Aldous Huxley on kirjutanud raamatu "Tagasi heas uues ilmas", aga ei leidnud seda. Samuti ei leidnud ma viidet Julian Huxley kirjutisele "Mida ma julgen mõelda". Leidsin ainult, et Julian Huxley oli omal ajal ennustanud, et aastaks 2000 kasvab maakera inimeste arv 6miljardini. 1999 oktoobris tähistati 6miljardi päeva.
Üks väga huvitav link (vaadake järgi - täna on jälle maailma rahvastik kasvanud 200 tuhande võrra) ja on postitatud 560tuh. uut kirjet blogidesse. Kes neid küll kõiki loeb?
http://www.worldometers.info/
Aga raamatu juurde tagasi. Sel kõlbelise laostumise ajal oli hipiliikumine oma haripunktil. Ei maksa sugugi arvata, et too aeg on süütute lillelaste aeg. Nagu ütles prokurör Daniel Maxmillan tavaliselt moraalsetest piirangutest vabanenud isik ammendab kiiresti seksuaalsed naudingud ning pöördub seejärel küllastatuna lõputute naudingute poole, mida saab vägivallast. Nii et Charles Manson polnud mingi erand, vaid pigem arengu seaduspärasus. Tuleb ainult rõõmustada, et Brunol polnud piisavalt võimalust seksuaalseid naudinguid põhjani ammutada.
Seevastu puritaanliku Micheli jaoks oli vaja ülimat täiust. Djerzinski tööd avastati alles pärast tema kadumist ja selgus, et see polnudki muud, kui pomm inimkonnale. Nimelt oli ta avastanud viisi iga olemasoleva geneetilise koodi ümberkirjutamiseks nii, et see oli mutatsioonide eest täielikult kaitstud ning lõpmatuseni replitseeritav. Mis tähendab loomulikult surematust. Djerzinski töödes oli ka idee uuest ja paremast inimesest. Niisiis juhtus see uskumatu, mida võib väljendada lausega "Kas jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ise ei suuda tõsta". Inimene lõi Jumala.
Tuleb öelda, et pärast seda raamatut ei suuda ma vist pikka aega lugeda mingi reklaami hingelise harmoonia ja sisemise kirgastumise saavutamisest ilma sisimas irvitamata.
Teose kohta on küll n-arv linke. Panen ühe, mis on ise üks linkide kogum
http://kurinurm.blogspot.com/2010/02/houellebecq-elementaarosakesed.html
Huvitav, et sama kirjaniku "Võitlusvälja laienemine" mulle sedavõrd sügavat muljet ei jätnud
Subscribe to:
Posts (Atom)