Mulle tundus miskipärast hullumeelselt naljakas, kuidas ta rääkis, et talle maitseb porgandipirukas. Justin arutles: "Ameerikas on ka pirukad ja porgandid. Keegi lihtsalt ei tule selle peale, et neid kokku panna."
Võtan Minu Eesti II lugemisjärjekorda
Sunday, March 27, 2011
Frank Schätzing "Parv"
Üks kommentaator nimetas mu kirjutist spoilerdamiseks. Ei suuda päriselt kunagi vältida. Vastasel juhul peaksin tagakaant ümber kirjutama. Kui minu kirjutis on ümberjutustus, siis on lehe retsensioonid seda kindlasti. Niisiis lugemine omaenese vastutusel. Või tehke nagu mina - lugege arvamusi PÄRAST raamatut.
Kuulamisajakirjas "Huvitav maailm" olid teemaks UFO'd. Rääkis Igor Volke ja esimesed laused olid (vaba tsitaat): Püha Isa Funes avaldas teate, et maaväline elu on olemas ja et võib olla, et need olendid on ilma esmase patuta ning me peaksime neid kohtlema nagu õdesid ja vendasid kristuses.
Religioossed ringkonnad on seoses maavälise elu olemasoluga seatud tõsiste probleemide ette. Kui juhtumisi on kusagil maaväline elu ja kui see eluvorm erineb oluliselt inimesest, siis on väga raske neile seletada pärispatu olemust. Samuti seda, miks ta just inimese oma näo järgi lõi.
Õkoloogilises katastroofromaanis "Parv", mis koosneb kahest paksust klotsist, on teemaks mõistusliku mittehumanoidse elu paiknemine hoopis lähemal. Nimelt ookeanipõhjas. Korduvalt on kirjanduses väljakäidud mõte, et merepõhi on veel vähem läbiuuritud kui taevas. Niisiis seal ongi ürgvana elu, tegelik planeedi peremees, kes otsustab tülikast inimkonnast vabaneda. Et merepõhjaelu ei tea midagi kümnest käsust, pärispatust, hea-kurja tunnetusest ega ka mitte tavapärasest intelligentsi definitsioonist, siis on inimesel raskusi tolle eluga kontakti saada. Bioloogiline tsivilisatsioon on inimesele oma olemuselt sama võõras kui tehnokraatlik tsivilisatsioon yrrile.
Kui teadlased esitavad oma teooria, siis pärast esialgset uskumatust, veendumust, et tegu on totra lastemuinasjutuga, tuleb arusaamine, et midagi seal on. Samas lauslollide kõrgetele ametipostidele seatud ametnikes/sõjardites süveneb veendumus, et põlisvaenlane tuleb iga hinnaga hävitada. Samal ajal, kui vähemalt sama rumalad religioosselt meelestatud kamba liikmed arvavad, et kui Inimene on loodud jumala näo järgi, siis on jumal tema poolt teise olevuse hävitamisel.
Kui esimene klots ei jätnud mulle erilist muljet, siis lõpuidee väärib tunnustust. Siiski esitas selle idee Daniel Quinn oma "Ishmaeliga" oluliselt varem. Ishmaelis pakutatakse välja, et inimajalugu on ainult müüt. Müüt on asi, mis seletab kellegi või millegi tekete. Inimajalugu algab või vähemalt selle kulminatsioon on inimene.
Schätzing seab kahtluse alla religiooni ja selle, et inimene on planeedil väljavalitud liik.
Aga oma hüpliku mõttega tagasi Volke juurde pöördudes - arvan samuti, et tulnukad elavad kuu tagaküljel. Ainult see seletaks, miks meie vähetähtis planeet on tulnukröövide ja -külaskäikude populaarne sihtkoht. Olen lugenud nii palju erinevaid mõtteid - Maa-tüüpi planeete on väga palju, Maa-tüüpi planeedid on väga haruldased, mõistuslikku elu meie universumis rohkem ei leidu... mnjaa. Juhul, kui universumis on tohutu hulk mõistuslikku elu, siis kui enamik on juba kosmoselendude tasemel, siis küsimus, et miks Maa on tähelepanu keskmes. Kui enamik pole kosmoselendude tasemel, siis miks just Maa nendest paljudest äratas tähelepanu. Niisiis ainus võimalus, et nad on kuu tagaküljel - sealt on ääretult lühike tee. Ja sama mõtte peale tuli ka kirjanik Henno Käo.
Ei ole siiani aru saanud, millega põhjendatakse seda, et kõik riigid varjavalt kiivalt UFO-desse puutuvat infot. Samal ajal, kui suud ei sulgeta kunagi ufouurijatel ja nad võivad täiesti rahus tegutseda.
Esimene võimalus - riikidel polegi mingit tõsiselt võetavat infot.
Teine võimalus - ufo uurijatel pole mingit tõsiselt võetavat infot, mida riigid ei tahaks avaldada
http://loterii.blogspot.com/2010/05/frank-schatzing-parv-1-2008.html
http://loterii.blogspot.com/2010/07/frank-schatzing-parv-2-2010.html
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=77052
Kuulamisajakirjas "Huvitav maailm" olid teemaks UFO'd. Rääkis Igor Volke ja esimesed laused olid (vaba tsitaat): Püha Isa Funes avaldas teate, et maaväline elu on olemas ja et võib olla, et need olendid on ilma esmase patuta ning me peaksime neid kohtlema nagu õdesid ja vendasid kristuses.
Religioossed ringkonnad on seoses maavälise elu olemasoluga seatud tõsiste probleemide ette. Kui juhtumisi on kusagil maaväline elu ja kui see eluvorm erineb oluliselt inimesest, siis on väga raske neile seletada pärispatu olemust. Samuti seda, miks ta just inimese oma näo järgi lõi.
Õkoloogilises katastroofromaanis "Parv", mis koosneb kahest paksust klotsist, on teemaks mõistusliku mittehumanoidse elu paiknemine hoopis lähemal. Nimelt ookeanipõhjas. Korduvalt on kirjanduses väljakäidud mõte, et merepõhi on veel vähem läbiuuritud kui taevas. Niisiis seal ongi ürgvana elu, tegelik planeedi peremees, kes otsustab tülikast inimkonnast vabaneda. Et merepõhjaelu ei tea midagi kümnest käsust, pärispatust, hea-kurja tunnetusest ega ka mitte tavapärasest intelligentsi definitsioonist, siis on inimesel raskusi tolle eluga kontakti saada. Bioloogiline tsivilisatsioon on inimesele oma olemuselt sama võõras kui tehnokraatlik tsivilisatsioon yrrile.
Kui teadlased esitavad oma teooria, siis pärast esialgset uskumatust, veendumust, et tegu on totra lastemuinasjutuga, tuleb arusaamine, et midagi seal on. Samas lauslollide kõrgetele ametipostidele seatud ametnikes/sõjardites süveneb veendumus, et põlisvaenlane tuleb iga hinnaga hävitada. Samal ajal, kui vähemalt sama rumalad religioosselt meelestatud kamba liikmed arvavad, et kui Inimene on loodud jumala näo järgi, siis on jumal tema poolt teise olevuse hävitamisel.
Kui esimene klots ei jätnud mulle erilist muljet, siis lõpuidee väärib tunnustust. Siiski esitas selle idee Daniel Quinn oma "Ishmaeliga" oluliselt varem. Ishmaelis pakutatakse välja, et inimajalugu on ainult müüt. Müüt on asi, mis seletab kellegi või millegi tekete. Inimajalugu algab või vähemalt selle kulminatsioon on inimene.
Schätzing seab kahtluse alla religiooni ja selle, et inimene on planeedil väljavalitud liik.
Aga oma hüpliku mõttega tagasi Volke juurde pöördudes - arvan samuti, et tulnukad elavad kuu tagaküljel. Ainult see seletaks, miks meie vähetähtis planeet on tulnukröövide ja -külaskäikude populaarne sihtkoht. Olen lugenud nii palju erinevaid mõtteid - Maa-tüüpi planeete on väga palju, Maa-tüüpi planeedid on väga haruldased, mõistuslikku elu meie universumis rohkem ei leidu... mnjaa. Juhul, kui universumis on tohutu hulk mõistuslikku elu, siis kui enamik on juba kosmoselendude tasemel, siis küsimus, et miks Maa on tähelepanu keskmes. Kui enamik pole kosmoselendude tasemel, siis miks just Maa nendest paljudest äratas tähelepanu. Niisiis ainus võimalus, et nad on kuu tagaküljel - sealt on ääretult lühike tee. Ja sama mõtte peale tuli ka kirjanik Henno Käo.
Ei ole siiani aru saanud, millega põhjendatakse seda, et kõik riigid varjavalt kiivalt UFO-desse puutuvat infot. Samal ajal, kui suud ei sulgeta kunagi ufouurijatel ja nad võivad täiesti rahus tegutseda.
Esimene võimalus - riikidel polegi mingit tõsiselt võetavat infot.
Teine võimalus - ufo uurijatel pole mingit tõsiselt võetavat infot, mida riigid ei tahaks avaldada
http://loterii.blogspot.com/2010/05/frank-schatzing-parv-1-2008.html
http://loterii.blogspot.com/2010/07/frank-schatzing-parv-2-2010.html
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=77052
Wednesday, March 23, 2011
Daniel Kehlmann "Mina ja Kaminski"
Pärast "Maailma mõõtmise" lugemist olin valmistunud selleks, et Manuel Kaminski nimeline maalikunstnik on olemas ja autor kirjutab temast mingit pseudoajalugu. Otsisin isegi mööda internetti taga.
Minajutustaja Sebastian Zöllner on mees, kellel küll anded puuduvad, aga kes on õnnistatud märkimisväärse koguse ülbuse ja häbematusega, mis aitab tal jalaga uksi lahti lüüa ja tunda ennast mugavalt seal, kus ta pole teretulnud. Kõik sellepärast, et ta ei jää nagunii uskuma, et inimesed ei naudi tema seltskonda.
Nii otsustab ta endast märgi maha jätta tuntud kunstniku viimase biograafina. Kuna Kaminski vastab kõigile tingimustele - omal ajal kuulus ja kõmuline ning nüüd meediast kadunud, enamik ei teagi, et ta veel elab - siis saab sellest kunstnikust tema valik.
Tema reis kujuneb veidi teistsuguseks, kui ta on oodanud. Kaminski osutub palju osavamaks manipulaatoriks, kui ta ise on. Lisaks on vanal kunstnikult märkimisväärset sarmi ning biograaf on ümber sõrme mässitud.
Pilt, mis kaasagsete jutu järgi Kaminskist joonistub, on huvitav ja poolik. Lausa kutsub internetist tema elulugu otsima.
http://www.epl.ee/artikkel/590520
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/02/02/daniel-kehlmann-mina-ja-kaminski/
http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-viska-see-siis-minema.d?id=39347803
Minajutustaja Sebastian Zöllner on mees, kellel küll anded puuduvad, aga kes on õnnistatud märkimisväärse koguse ülbuse ja häbematusega, mis aitab tal jalaga uksi lahti lüüa ja tunda ennast mugavalt seal, kus ta pole teretulnud. Kõik sellepärast, et ta ei jää nagunii uskuma, et inimesed ei naudi tema seltskonda.
Nii otsustab ta endast märgi maha jätta tuntud kunstniku viimase biograafina. Kuna Kaminski vastab kõigile tingimustele - omal ajal kuulus ja kõmuline ning nüüd meediast kadunud, enamik ei teagi, et ta veel elab - siis saab sellest kunstnikust tema valik.
Tema reis kujuneb veidi teistsuguseks, kui ta on oodanud. Kaminski osutub palju osavamaks manipulaatoriks, kui ta ise on. Lisaks on vanal kunstnikult märkimisväärset sarmi ning biograaf on ümber sõrme mässitud.
Pilt, mis kaasagsete jutu järgi Kaminskist joonistub, on huvitav ja poolik. Lausa kutsub internetist tema elulugu otsima.
http://www.epl.ee/artikkel/590520
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/02/02/daniel-kehlmann-mina-ja-kaminski/
http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-viska-see-siis-minema.d?id=39347803
Monday, March 21, 2011
Tuumaenergia
Eelmise nädala Kolmeraudset vaadates oli mul pisut kahju saatekülalistest. Aleksei Lotman ja Kalev Kallemets tulid, said eetriaega. Sellist eetriaega, millest võiks ainult unistada ja kahjuks polnud ette valmistunud. Vähemalt mulle jäi selline mulje. Mõlemal olid rääkida mingitest uurimustest, aga kumbagil polnud tuua mingeid arve, mingeid viiteid.
Vaidlus kohati läks tuliseks, nagu oleksid emotsioonid võinud seda auku täita. Samas ei saanud ühtegi uut fakti teada. Valetan. Mingi teadmine tuli, et kuidagi on tuumajaam lindudel kahjulik, aga vist seostus see sellega, et iga inimese ehitis on lindudele ohtlik.
Olen kuulnud ka mingit juttu, et tuumaenergia on ökoloogiliselt kõige puhtam, aga ma ei tea, kas see on linnalegend. Tuumaenergia puhul on mitmed küsimused, mis mind huvitavad. Näiteks see, kas tuumajaamadel on oma eluiga ja mis saab vananenud tuumajaamadest? Kas on mingi relv, mis võib tuumajaamale ohtlik olla? Kas peale maavärina on veel mingeid looduslikke tegureid, mis võivad mõjustada tuumajaama? Kuidas toimetatakse tuumajaamadesse uraani? Kas tooraine toomisega võivad mingid riskid kaasneda? Näiteks terroristidel midagi teha. On päris jube kujutleda, et maa on tuumajaamasid täis pikitud.
Lugesin tänasest lehest, et energiavajadus järjest suureneb ja me läheme pirruvalgele tagasi, kui ma nüüd kohe ei võta tuumaenergiat kasutusele ja et see on paratamatus.
Kõlab natuke emotsionaalse liialdusena. Energia piiramisest veel laevalgus ei kao. Mõtlen, et ma ei tarvita elektrit rohkem kui 10 aastat tagasi. Kodutehnika on paremaks läinud. Laes on säästupirnid. Tööstus vast tõesti tarbib rohkem? Või siis ei tarbi? Numbreid, rohkem numbreid. Vähem emotsioone.
Vaidlus kohati läks tuliseks, nagu oleksid emotsioonid võinud seda auku täita. Samas ei saanud ühtegi uut fakti teada. Valetan. Mingi teadmine tuli, et kuidagi on tuumajaam lindudel kahjulik, aga vist seostus see sellega, et iga inimese ehitis on lindudele ohtlik.
Olen kuulnud ka mingit juttu, et tuumaenergia on ökoloogiliselt kõige puhtam, aga ma ei tea, kas see on linnalegend. Tuumaenergia puhul on mitmed küsimused, mis mind huvitavad. Näiteks see, kas tuumajaamadel on oma eluiga ja mis saab vananenud tuumajaamadest? Kas on mingi relv, mis võib tuumajaamale ohtlik olla? Kas peale maavärina on veel mingeid looduslikke tegureid, mis võivad mõjustada tuumajaama? Kuidas toimetatakse tuumajaamadesse uraani? Kas tooraine toomisega võivad mingid riskid kaasneda? Näiteks terroristidel midagi teha. On päris jube kujutleda, et maa on tuumajaamasid täis pikitud.
Lugesin tänasest lehest, et energiavajadus järjest suureneb ja me läheme pirruvalgele tagasi, kui ma nüüd kohe ei võta tuumaenergiat kasutusele ja et see on paratamatus.
Kõlab natuke emotsionaalse liialdusena. Energia piiramisest veel laevalgus ei kao. Mõtlen, et ma ei tarvita elektrit rohkem kui 10 aastat tagasi. Kodutehnika on paremaks läinud. Laes on säästupirnid. Tööstus vast tõesti tarbib rohkem? Või siis ei tarbi? Numbreid, rohkem numbreid. Vähem emotsioone.
Sunday, March 20, 2011
"Kormoranid"
Nähtud. Veniv nagu tavaliselt eesti film ikka, tegelaskujud äratasid pigem piinlikkust kui kaastunnet. Keegi ei olnud sümpaatne. Ja äkki, päris lõpus käis miski plõks, miski läks järsku lahti ja tundsin lugupidamist võime üle elada nii intensiivselt samas päevas, et suudad kõigele käega lüüa. Kogu film muutus järsku sissejuhatuseks sellele mõttele.
Kui poleks seda hollywoodi üle ilkuvat häpi endi, siis peaksin väga heaks filmiks. Nüüd oleks soovinud, et film oleks pisut varem ära lõppenud - siis, kui see veel usutav oli.
Aga see on ainult minu arvamus.
Üks seik jäi mulle filmis arusaamatuks. Mis pagana seiklus selle Vlassoviga vahepeal toimus?
Kui poleks seda hollywoodi üle ilkuvat häpi endi, siis peaksin väga heaks filmiks. Nüüd oleks soovinud, et film oleks pisut varem ära lõppenud - siis, kui see veel usutav oli.
Aga see on ainult minu arvamus.
Üks seik jäi mulle filmis arusaamatuks. Mis pagana seiklus selle Vlassoviga vahepeal toimus?
Saturday, March 19, 2011
Stella Braam "Mul on Alzheimer"
Teema huvitab mind sellepärast, et ka minu isa sai selle haiguse. Samuti teadmine, et haigus on pärilik. Ka mind on vaevanud küsimused selle kohta, kas Alzheimeris inimene üldse saab millestki aru. Kas miski jäädvustub üldse mällu? Missugusena ta näeb maailma? Kas tal on oma soovid ja unistused seoses eluga - kas ta sooviks pigem surnud olla?
Tõestisündinud loo peategelane Rene on psühholoog, kes vanaduses jääb Alzheimerisse. Loo on kirja pannud tema tütar, kes võitleb lõpuni selle eest, et ka dementsetel oleks inimväärne elu.
Mõeldes faktidele, et maailmas on 34 miljonit dementset, võiks nendega lausa oma suure riigi rajada. Rene tegi avastuse, tol ajal, kui ta juba oli haigestunud, et inimesed sünnivad Alzheimeriga ning see süveneb iga päevaga. Ainult paljud surevad enne mõnda teise haigusesse, kui Alzheimeri sümptomid kohale jõuavad. See võib olla haige aju väljamõeldis. Samas ei pruugi see ka vale olla. Raamatus tuuakse arve, et kui kuni 55 astastest kannatab Alzheimeri all 0,03%, siis üle 95 aastaste seas on neid juba üle 42%.
Mõte sellest, et vanaduses käitutakse dementse inimesega nagu mingi kõntsaga. Topitakse täis ravimeid, mis võivad kõigi uurimuste järgi nende elule ohtlikud olla. Seotakse voodi külge kinni. Ei viida piisavalt sageli tualetti ja lastakse täislastud pükstes vedeleda. Ei anta piisavalt aega söömiseks ja kuna söömine on vaevaline, siis sageli on need vanurid alatoidetud.
Arusaadav, miks rahusteid topitakse. Ikka sellepärast, et hämarolekus mõistusega inimene võib olla tülikas. Mõtte ajel püüab põgeneda, tülitab teisi, rikub mööblit, lagastab, ei allu korraldustele. Lihtne on rohtudega tuimastada.
Samas pildikesi sellest Alzheimeri elust, mis ei pruugigi nii värvitu olla. Rene võtab riiulist kaisulooma, küsides selle jaoks enne luba. Stella ei keela. Rene pigistab seda ja ohkab siis: "See on täiesti kuiv. Temas pole terakestki mahla järel"
Tõestisündinud loo peategelane Rene on psühholoog, kes vanaduses jääb Alzheimerisse. Loo on kirja pannud tema tütar, kes võitleb lõpuni selle eest, et ka dementsetel oleks inimväärne elu.
Mõeldes faktidele, et maailmas on 34 miljonit dementset, võiks nendega lausa oma suure riigi rajada. Rene tegi avastuse, tol ajal, kui ta juba oli haigestunud, et inimesed sünnivad Alzheimeriga ning see süveneb iga päevaga. Ainult paljud surevad enne mõnda teise haigusesse, kui Alzheimeri sümptomid kohale jõuavad. See võib olla haige aju väljamõeldis. Samas ei pruugi see ka vale olla. Raamatus tuuakse arve, et kui kuni 55 astastest kannatab Alzheimeri all 0,03%, siis üle 95 aastaste seas on neid juba üle 42%.
Mõte sellest, et vanaduses käitutakse dementse inimesega nagu mingi kõntsaga. Topitakse täis ravimeid, mis võivad kõigi uurimuste järgi nende elule ohtlikud olla. Seotakse voodi külge kinni. Ei viida piisavalt sageli tualetti ja lastakse täislastud pükstes vedeleda. Ei anta piisavalt aega söömiseks ja kuna söömine on vaevaline, siis sageli on need vanurid alatoidetud.
Arusaadav, miks rahusteid topitakse. Ikka sellepärast, et hämarolekus mõistusega inimene võib olla tülikas. Mõtte ajel püüab põgeneda, tülitab teisi, rikub mööblit, lagastab, ei allu korraldustele. Lihtne on rohtudega tuimastada.
Samas pildikesi sellest Alzheimeri elust, mis ei pruugigi nii värvitu olla. Rene võtab riiulist kaisulooma, küsides selle jaoks enne luba. Stella ei keela. Rene pigistab seda ja ohkab siis: "See on täiesti kuiv. Temas pole terakestki mahla järel"
Thursday, March 17, 2011
Suzanne Collins - Näljamängude triloogia
Triloogia koosneb kolmest raamatust "Näljamängud", "Lahvatab leek", "Pilapasknäär".
Tegevus toimub tulevikumaailmas, kus praeguse Põhja-Ameerika territooriumil asub Kapitoolium, mida ümbritsevad 13 ringkonda. Ringkonnad on spetsialiseerunud ja sealne elanikkond on üsna vaene võrreldes Kapitooliumi rahvaga.
Et keegi ei unustaks Kapitooliumi ülimuslikkust ega unistakski ülestõusust, on Kapitoolium välja mõelnud Näljamängud, mis kujutavad endast ringkonnast loosiga valitud laste omavahelist võitlust ja selle reaalajas ülekannet televisioonis. Võitja saab olla ainult üks - viimane ellujääja.
Peategelane vahetab välja oma noorema õe, kes pidi loosi tahtel osalema mängudel. Arvestades õe pehmet iseloomu poleks too seal hakkama saanud. Peategelane ise on üsna karm, umbusklik ja oma ea kohta ülimalt pragmaatiline tüdruk.
Raamat oli väga ladusalt loetav. Kui esimene osa tundus nagu tüüpiline noortekas, siis teine läks pisut karmiks armastusromaaniks ja kolmas, hoolimata juba ette ära arvatud süsteemi kokkuvarisemisest, lõppes süngemalt ja minoorsemalt kui oleksin oletanud ning järsku ei tundunud raamat enam lasteraamatuna. Tegelikult tõmbas raamatu otsad väga õnnestunult kokku, sest tüüpiline lõpp - kõik said heaks, pahad hävisid või kasvasid ümber - poleks olnud loogiline. Lõpuga viidi asjad usutavuse tasemele ja püstitati olulise küsimus, kuidas inimkond ikka jõudis nii jäleda asjani nagu Näljamängud.
Mõtlesin pärast seda veelkord lasteraamatute süngeks muutumise üle. "Hamelin pärast rotte" oli minu jaoks see pöördepunkt, mis pani mõtlema, et lasteraamatuid ei tahaks küll laste kätte anda. Või tegelikult oli selline juba "Vennad Lõvisüdamed".
Tegevus toimub tulevikumaailmas, kus praeguse Põhja-Ameerika territooriumil asub Kapitoolium, mida ümbritsevad 13 ringkonda. Ringkonnad on spetsialiseerunud ja sealne elanikkond on üsna vaene võrreldes Kapitooliumi rahvaga.
Et keegi ei unustaks Kapitooliumi ülimuslikkust ega unistakski ülestõusust, on Kapitoolium välja mõelnud Näljamängud, mis kujutavad endast ringkonnast loosiga valitud laste omavahelist võitlust ja selle reaalajas ülekannet televisioonis. Võitja saab olla ainult üks - viimane ellujääja.
Peategelane vahetab välja oma noorema õe, kes pidi loosi tahtel osalema mängudel. Arvestades õe pehmet iseloomu poleks too seal hakkama saanud. Peategelane ise on üsna karm, umbusklik ja oma ea kohta ülimalt pragmaatiline tüdruk.
Raamat oli väga ladusalt loetav. Kui esimene osa tundus nagu tüüpiline noortekas, siis teine läks pisut karmiks armastusromaaniks ja kolmas, hoolimata juba ette ära arvatud süsteemi kokkuvarisemisest, lõppes süngemalt ja minoorsemalt kui oleksin oletanud ning järsku ei tundunud raamat enam lasteraamatuna. Tegelikult tõmbas raamatu otsad väga õnnestunult kokku, sest tüüpiline lõpp - kõik said heaks, pahad hävisid või kasvasid ümber - poleks olnud loogiline. Lõpuga viidi asjad usutavuse tasemele ja püstitati olulise küsimus, kuidas inimkond ikka jõudis nii jäleda asjani nagu Näljamängud.
Mõtlesin pärast seda veelkord lasteraamatute süngeks muutumise üle. "Hamelin pärast rotte" oli minu jaoks see pöördepunkt, mis pani mõtlema, et lasteraamatuid ei tahaks küll laste kätte anda. Või tegelikult oli selline juba "Vennad Lõvisüdamed".
Tuesday, March 8, 2011
Dan McEvan "Lepitus"
Pühapäeval, kui TV oli taustaks lahti, köitis sealtoimuv järsku tähelepanu ja tundus kuidagi väga tuttavana. Otsisin kähku riiulist raamatu välja.
Raamat jättis mulle esimest korda lugedes ikka väga sügava mulje. Sarnaselt igale lugejale oleksin lõpetanud raamatu enne viimast peatükki, enne tunnistust, et õnnelik lõpp oli väljamõeldis lugejale, kes armastab õnnelikke lõppe.
Film oli samuti hea.
Raamat jättis mulle esimest korda lugedes ikka väga sügava mulje. Sarnaselt igale lugejale oleksin lõpetanud raamatu enne viimast peatükki, enne tunnistust, et õnnelik lõpp oli väljamõeldis lugejale, kes armastab õnnelikke lõppe.
Film oli samuti hea.
Vabariigi kodanikud
Riigitelevisiooni stuudios on mitu tarka inimest ja arutavad tõsimeeli selle üle, miks venelased valivad Keskerakonda. Kas need inimesed, kes sellise valiku teevad, on Eesti Vabariigi vastased? Vaatasin seda stseeni päris suu ammuli. Mul oli päris hea meel, kui tuli vaatajakõne ja minu usk inimeste arukusse taastus. Too helistaja tegi stuudios istujatele väga viisakas vormis peapesu ja tuletas neile meelde, et meil on demokraatlikud valimised, valivad ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja kui nii suurt hulka hääletajatest saab pidada riigi vastasteks, siis on meil riigis sees midagi väga mäda.
Saates esinesid Riigikogu eelmise koosseisu liige Hannes Rumm, sotsioloog Juhan Kivirähk, Tartu Ülikooli eetikakeskuse juht Margit Sutrop ja Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli.
http://etv.err.ee/?0559312
http://etv.err.ee/index.php?05613671
Saates esinesid Riigikogu eelmise koosseisu liige Hannes Rumm, sotsioloog Juhan Kivirähk, Tartu Ülikooli eetikakeskuse juht Margit Sutrop ja Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli.
http://etv.err.ee/?0559312
http://etv.err.ee/index.php?05613671
Subscribe to:
Posts (Atom)