Tuesday, May 22, 2012

Õitsev äri

Ja veel üks film, mis linastub meie keskkonnakuu raames. Filmist jäi minu jaoks kõlama sõnum - kahtlen, kas see ikka oli lavastaja taotlus - et elu Kenyas poleks ka ilma lillekasvatuseta mingi eriline lillepidu.
Igatsev-romantiline kujutlus Kenyast, milles on suur osa lapsepõlves loetud Joseph Kesseli "Lõvi"-l, sai selle filmiga ikka tugeva hoobi. Tundub, et Euroopa ja Ameerika on viinud kultuuri pärismaalastele halvimal viisil. Nad on puutumata jäänud kõigest heast ja saanud selle, mis on halvim. Looduskaitset polnud suudetud importida. Koledad betoonehitised maaliliste onnide asemel, barakid, plastpraht. Puutumata pole jäänud ka unistused. Kõige sümpaatsem ja intelligentsem tegelane kogu filmis oli veevedaja, kes väga targalt rääkis mürkidest järves ja inimeste kallutatud suhtumisest. Ja kõige oma arukuse juures unistas sellest, et olla valgekrae. Mitte mingit suurt unistust tööst, vaid lihtsalt prestiižne koht laua taga. Kalamehed, kes rääkisid, et valitsus lubab vähe võrke vette visata, et 20-st ei piisa, sest võrgud tühjad. Ei mingit looduslähedast mõtteviisi, et kui võrgud tühjad, siis tuleks veel vähem võrke visata.... sest mis saab homme?

Inimesed rääkisid küll ahistamisest lillefarmides, aga tundus, et nad olid ahistatud omaenda rahvuskaaslaste poolt. Ja kui need poleks lillefarmid, siis oleks mingi teine tööstus. Milles lilled süüdi on? Kelkivad harimatud mehed, kes räägivad, kuidas nad igal ööl magavad teise naisega ja naised, kes ei julge õhtul vetsu minna, sest mõni võib varitseda ja vägistada. Suur sündivus kogu selle vaesuse keskel. Pisut kiiksuga mõte tekkis, et sündivus on suur nendes maades, kus pole telekaid/arvuteid ja muid meelelahutusi. Seks on nagu meelelahutus. Telekas on parim rasestumisvastane vahend.
Võib olla pole rahvas milleski süüdi ja mina lihtsalt vaatan vale vaatenurga alt? Võib olla pole lihtinimesel võimalikki lapikest maad saada, et ennast elatada ja võib olla ongi maa müüdud valgetele?
Aga mõte, et lillefarmid on süüdi järve kuivamises ja kalavarude vähenemises, on selgelt ühe ühise vaenlase otsimine. Tegelikult on vaenlasi rohkem ja see vaenlane on inimene.
----
Lisan siiski juurde, et minu juttu ei maksa minu kindla arvamusena päriselt ka võtta. Nimelt peaaegu kohe pärast "Õitseva äri" vaatamist, vaatasin ka seriaali "Viimane võimalus näha" ja kuigi seal eksponeeritakse kaduvaid liike, siis Kenya loodus päriselt ikka veel kadunud pole. Mõlemad filmid on valgete nägemus Kenyast pärast nende kahe filmi vaatamist peaks iga inimene endale ütlema, et mitte kuraditki ei saanud aru. Pean ise minema vaatama.
Hingele jääb kripeldama mõte sellest, et kui palju minu külaskäik kahjustab loodust.  Filmis nimelt  vohas järvel mingi ebameeldiv taim, mis oli Euroopast eksporditud. Kuna ma ei usu, et eurooplased teadlikult ekspordiks umbrohtu Aafrikasse, siis jäin mõtlema, et kuidas omavahel sobitada reisid ja keskkonnakaitse. Järsku tuleks sarnaselt Antarktikasse minekule enne Aafrika mandri puudutamist kõik külalised ja pagas desinfitseerida?

Sunday, May 20, 2012

Igavene haud

Arthur Clarke "Linn ja tähed" raamatus on situatsioon, kus tegelased jõuavad planeedile, mis edastab selget hoiatussignaali. Signaal on saadetud meelte tasandil, tõenäoliselt mõistetav kõigile mõtlevatele olenditele ja signaaliga hoiatatakse sissetungijaid mingite seeni meenutavate ehitiste eest. Ometigi on näha, et kosmoserändurid on maandunud planeedil, üritanud seda nn seent rikkuda ning selle käigus kaotanud kosmoselaeva. Inimesed on uudishimulik liik. Huvitav, mida seal ikka ladustati? Tuumajäätmeid?
Nüüd on ka Soome tuumajäätmete ladustamise probleemi ees. Seal loobuti mõttest saata jäätmed kosmosesse või matta ookeani ning otsustati turvalisema lahenduse, kivis ladustamise, kasuks. Turvalise lahenduse nimi on Onkalo ja turvalisel lahendusel on ainult üks turvarisk ja see on inimene. Inimlik uudishimu. Kas me suudame 100tuh aasta taha edastada järeltulijatele sõnumi sellest, et hoiukoht on ohtlik ja nad ei tohi seda avada? Kas inimkond räägib siis veel sama keelt? Kas neil on arenenud tehnoloogia? Kas nad saavad hoiatusest aru ja kui saavad, siis kas nad võtavad hoiatust kuulda?
Tuleviku inimesega suhtlemine tundub sama keeruline, nagu suhtlemine mistahes tulnukatega. Me ei tea, kes nad on. Aga arenenud liigil eeldame alati uudishimu. Kas tuleviku inimene võib arvata, et tegu on millegi sarnasega nagu püramiidid? Kas me täna üldse saame minevikust saadud sõnumitest aru?
Ja kui nii ohtlikud on ainult ühe väikese riigi jäätmed, siis mis saab üldse Maast?
http://en.wikipedia.org/wiki/Olkiluoto_Nuclear_Power_Plant

Friday, May 11, 2012

Alpimaja

Alpimaja on sportlaste treenimine hapniku defitsiidi tingimustes.
Ulmelugejana tean ma loomulikult Harglat kui kirjanikku. Samas pole kunagi Eesti ulmet maailmatasemega võrdseks pidanud. Samas seda seriaali vaadates mõtlesin küll, et seda annaks väljapoolegi müüa. Polnud selles eesti filmile omast uimasust, vaid tegu oli tõeliselt seiklusliku ja dünaamilise looga. Lihtsameelse maatüdrukuna vast mõtlen, et kas meie väikeriigis saab ikka sedaliiki peent konspiratsiooni arendada, samas... vast on kõik võimalik.

Muljet avaldab töö, mille on Hargla teemat uurides ära teinud. Muidugi  kirjanikuna võib tal olla pagas täis igasuguseid hetkel tarbetuid teadmisi, mida kasutada. Ega mina ju tegelikult ei tea, kuidas sünnivad raamatud/stsenaariumid erinevatel inimestel.
Minu ootus lõpule oli, et paha paljastatakse ja peategelane demonstreerib taset. Võib olla ehk pisut traagikat. Lõpp, kus selgub tegelik hall kardinal ning see, et peategelasel, hoolimata kogemustest, on endalgi nöörid, oli minu jaoks heas mõttes šokk, üllatus, milleks ma polnud valmis. Olen elus nii palju filme näinud, et lõpu võte, kus peategelane paneb kildudest tervikpilti kokku, ei tundunud millegi väga värskena. Samas sobis see sellisesse filmi.

Võib olla oleks asi natuke parem olnud, kui olekski asja kompaktsemaks teinud ning saanud täispika mängufilmi? Praegu on see jutiga vaadates täispikk 5 tunnine lugu.

Lugesin praegu, et Alpimaja vaatajanumbrid ei ole head. Mind see pisut üllatab

Wednesday, May 9, 2012

Inimkonna immuniseerimine

Eelmises "Kolmeraudses" ütles Linnar Priimägi välja huvitava mõtte, et lapsi tuleks meedia vastu immuniseerida. Iseenesest hea mõte kasvatada lapsi, kellel on poogen sellest, mis nendest räägitakse, õpetada empaatiat ja kaastunnet vaese ajakirjaniku suhtes, aga ikkagi. Mis siis teha, kui teised lapsed pole sama hästi immuniseeritud ja kuulutavad klassikaaslase, kelle perekonnast leht jama kirjutab, paariaks?
Kas tõesti on ükskõiksust kasvatada lihtsam kui kehtestada mõned lihtsalt reeglid meediale, internetile, millele iganes? Või siis tõesti on nii, et vaesel kollast kirjutaval kirjatsural pole midagi lastele lauale panna, kui ta teiste eraelus ei tuhni?

Mõni aeg tagasi oli Rohke Debelaki uudistes järgmine teade, et tööpuudus suureneb ja see tähendab, et töö on otsa lõppenud. Ja on loomulik, et kui kõik töö on tehtud, siis lõpuks saavad enamikust inimestest rantjeed. Kas meil siin Eestis on ikka kõik töö ära tehtud, et vorsti leivale saamiseks tuleb tegeleda millegagi, mida kellelegi vaja pole?