Sunday, September 30, 2012

Mae Merusk "Minu Sitsiilia"

Enne Sitsiiliasse sõitmist üritasin ennast valmistada selleks, mis näen ja lugeda läbi võimalikult palju subjektiivset materjali Sitsiilia kohta. Lugedes selle raamatu arvustusi ei tundnud erilist tõmmet lugeda, aga ega pisuke negatiivne eelhäälestus raamatut ei riku. Pigem vastupidi, sest suured ootused toovad tavaliselt pettumuse.
Raamat oli ladusas keeles kirjutatud ja lugesin selle ühe õhtuga läbi. Kuna paar inimest olid arvustuses kirjutanud, et raamat on kohalike suhtes üleolevalt kirjutatud, siis otsisin seda üleolekut, aga ei leidnud. Siiski jäi ka minul miski selle raamatuga seoses kripeldama. Lugedes tundsin, et mina tahaksin olla eestlane kui sitsiillane.  Kuigi ka mina imetlen oskust aega võtta ja aega nautida, siis päris mitmes punktis teeb Eesti Sitsiiliale ära. Hämmastab see, kuidas autor ütleb ühes peatükis, et Sitsiilias suhtutakse seadustesse kergusega, samas teises kirjeldab bürokraatia kadalippu, mis tuleb läbida dokumentide vormistamiseks. Ja veel enam - bürokraatia tõestamiseks, et pole sõlminud olematut lepingut. Ega ma ei tea tegelikult, kas Eesti paberimäärimine on leebem, sest pole hammasrataste vahele sattunud.
Kuna sellestki raamatust võis lugeda Palermo hullumeelsest liiklusest, siis oli üllatus seda suurem, et Palermo tundus olevat kõige vähem koormatud liiklusega suurlinn üldse. Mulje muidugi muutus tipptunnil, aga kus linnas tipptunnil neid ummikuid pole.
Erilise huviga lugesin autorendifirmade käitumisest. Kahjuks ei aidanud need teamised mind Sitsiilias, sest saime ikkagi pügada ja auto läks meile topelt maksma.

Raamatut on eriti hea nüüd reisijärgselt lehitseda ja võrrelda teadmisi. Näiteks pilt lammastest rannas seletab need sõrajäljed, mis katsid rannaliiva