Etna

On öeldud, et te pole Sitsiilias käinud, kui pole näinud Etnat. Ma ei tea, kas see on reklaamlause või ongi nii.

Kuni XIX sajandi lõpuni polnud turvalist teed Etnale. Alles 1930 aastal rajati piisavalt lihtne tee, mis viis Nicolosi linnakesest (700m) Rifugio Sapienzasse (1910m) ja alles 1960 rajati autotee Linguaglossast (550m) Piano Provenzanasse (1800m). Rifugio Sapienzast viib tänapäeval tõstuk 2500m kõrgusele ja sealt edasi Rifugio Torre del Filosofo (2920m) juurde saab bussiga. Sealt võib tohib giidi juhtimisel minna ka kõrgemale, põhikraatriteni. Põhikraatrid on La Voragine (3253 m) ja Bocca Nuova (3250 m), mida lahutab vahesein. Mäe kõrgeima osa moodustab Kirde kraater (3317 m), millest lõuna pool paikneb Edela kraater (3100 m).

Mart oli pisut tüdinud Sitsiilia linnadest. Ta oli samal aastal olnud Sardiinias ja Sardiinia oli jätnud palju parema mulje. Niisiis lootis ta nüüd loodusele panustades muljet parandada. Tegelikult muutusid Etnale lähenedes teed paremaks ja majad ilusamateks. Otsisime oma hotelli üles. Hotell Polifemo Etna asus Nicolosi linnakeses. Omanik oli äärmiselt südamlik naisterahvas ning hotellituba oli kena. Ilusti lilledega kinni seotud rätikud.

Vast natuke kallis, aga arvestades kohta väga hea valik. Kui perenaine kuulis, et me kohe samal päeval plaanime Etnale minna, andis ta kaasa kupongid tõstuki jaoks. Kupongid andsid 10EUR allahindlust.
Nicolosis olles oli meil ainuvõimalik valik läheneda Etnale lõunast, Rifugio Sapienzast.

Olin rääkinud Mardile, et 1500m kõrgusel kaob taimestik ning seetõttu oli pisut üllatunud, kui olime tõusnud üle 1600m, aga metsad jätkusid. Etnast
50-500m - Scrub or termomediterranean vegetation
500-1000m - Piedmont evergreen woods
1000-1700m - Deciduous or evergreen submountain woods
1700-2000m - Mountane woods
2000-2500m - High mountain belt
2500-2800m - Cone/Crater belt

Cone/Crater belt alas kasvavad Rumex Acetosa ja Senecia Aetnensis (Etna Ragwort). Eestikeelsed nimed peaksid vist olema hapuoblikas ja ristirohi.
Üks pilt ka Senecia Aetnensisest

Kuigi meil alguses oli plaan Etnale jalgsi minna, siis 1900m kõrgusel kadus see tahtmine ära ja otsustasime piletid osta. Otsustasime sõita 2500m tõstukiga ja kui seal veel tahtmist on, siis läheme edasi jalgi. Vastasel juhul bussiga.
Esmamulje Etnast on, et ma pole nii koledat mäge näinud. Tenerife Teide on ka vulkaanilise tekkega, aga Teide maastik (seda on Star Wars'i filmidest näha olnud) on hoopis huvitavam. Etna seevastu meenutab Sillamäe tuhamägesid ja tundub, et kohe määrid ennast ära. Asi, mis tõele ei vastanud, sest kuigi näis, et Etnalt alla laskuvad ainult tõrvased ahvid, siis ei hakanud see must tuhk külge.

Panen võrdluseks ka Tenerife Mount Teide pildi

SEE EI OLE ETNA

...

SEE ON ETNA

Kui tõstukiga üles sõites oli veel mäekülgedel näha mingit taimestikku, siis 2500 peal polnud enam midagi. Siiski - ülapool nähtav pilt lillekesest räägib, et mingid taimed siiski olid ja ka ühte lepatriinut suutsin näha 2500m kõrgemal. Nii palju siis minu teooriast, et üleval on putukate (ja sääskede) vabam. Loobusime ideest minna üles jalgsi ja jäime bussi ootama.

Niisiis olime ühe Rifugio Torre del Filosofo (2920m) juures. Keegi ei üritanud hakata iseseisvalt ülespoole minema. Minu romantiline kujutluspilt mägedest oli natuke häiritud ja kujutlus, et sellist pilti oleks ka kõrgemal, ei kutsunud edasi minema. 2920 asuv vulkaan suitses ainult. Vahtisime seda ja kuulasime giidi juttu, kes rääkis kindlustusest ja vulkaani tehtud hävitustöödest.
2920m kõrgusel oli väga tuuline. Ronisime ühe kõrgema künka otsa tuulega võideldes. Alla vaadates tundus looklev tee nagu valge jutt mustal maastikul.

Allaminekuks ei hakanud bussi ootama, vaid läksime jalgi. Olin valinud valed jalatsid - eest kinnised sandaalid - mille külgedelt tuli sisse pidevalt teravaid kivikesi, mida pidin jalatsitest välja raputama. Teel nägime taimesid, lepatriinud ja lappi lund. Pinnas oli kuum ja seda üllatavam oli lumelapp. Talvel pidavat Etna täiesti lume all olema.
2500m kõrgusele jõudsime just selleks ajaks, kui hakkas laskuma viimane tõstuk. Meie vastas istusid valgetes riietes venelased. Etna ei tundu mäena, kus valges riides käia. Aga ära nad igal juhul ei olnud ennast määrinud.
Selline nägi välja taimestikuga kaetud mäekülg läbi uduse tõstukiakna

Rifugio Sapienzas oli ka mingi kraater. Paraku selle nime ei mäleta, silti ei pildistanud ja ei suuda leida ka internetist vihjeid.

Seda teed kaudu 2920m minnes tundus käik väga lihtne ja oleks võinud ka jalgsi minna. Mingit põnevust ega rõõmu selles polnud. Seda kummalisem tundub lugeda Etna ohtlikkusest, metsadesse äraeksimistest ja tormi käes surma saanud inimestest. Ohtlikult muutuvast ilmastikust, ootamatult tekkivatest maalihetest ning seismilisest aktiivsusest. Samas mõtlen, et me isegi ei üritanud kõrgemale ronida ning Etna ala on suur ja kes teab, mismoodi näeb see ala põhja pool välja. Internetist kirjandust otsides tunnen kõige rohkem kahetsust sellepärast, et me ei näinud Valle del Bove ala, mis peaks avama Etna hinge. Igal juhul tundmatu Etna. Sinna peaks veelkord  minema ja sedapuhku rohkemate teadmistega. Ekslikult arvasin, et mägi on mägi ja piisab, kui minna mõnda turismipiirkonda - ülejäänud tuuakse sulle kandikul kätte.

Hommikul suutsime hotellitoas ilusa keraamilise nõu lõhkuda. Kui näitasime seda perenaisele, siis too kehitas ainult rõõmsalt õlgu. Hommikusöök oli rikkalik ja vast liiga magus. Perenaine pani selle kõrvale mängima filmi Etnast ja nii me istusime ning nautisime pilte Etna purskest. Tänasime seejärel perenaist ning suudlesime hüvastijätuks. Põhjamaalastele nii võõras, aga lõunamaalastele kuidagi harjumuspärane kerge embamine, millega kaasneb õhu suudlemine kumbagist põsest 10cm kaugusel. Nagu filmis

Veel lõunarannikut

Kõige rohkem olin lugenud enne reisi Gelast. Wikipediast sain teada, et Gela rajati 688 E.M.A. ja et kuni 1928a oli linn tuntud Terranova nime all. Gelas on maffiaperekondadel endiselt mõjuvõimu ja see on ka süüdi selles, et Gelas puudub turism. Turismi ja teiste turistide puudumist me muidugi miinuseks ei osanud lugeda, sest kuigi olen ka ise turist, on turism hävitanud väga paljude kohtade eriilmelisuse. Üldse ei imestaks, kui ka Alaska 5 tärni hotellis võib tunda ennast samamoodi nagu Egiptuse luksusmajutuses.
Gela oli kena linnake ilusa rannaribaga. Ei oska öelda, kas sattusime linna halval ajal või olidki seal alati ummikud, aga liiklus oli tüütu. Vaatasime ainult ühte ilusat aiakest, kus jalutasid ringi peaaegu eranditult ainult vanurid. Tekitas küsimuse, et kas aed on mingi hoodekodu aiake. Aias seisis Umberto I mälestusmärk.

Kodutöö käigus leidsin Ragusa kohta palju kiitvat ja mõtlesin, et sõidaks Ragusast läbi, kui Siracusa peale suundume. Olime peaaegu Ragusa äärelinnas, kui Mart avastas, et tegu pole rannalinnaga ja kuna linnad olid hetkel pinnuks silmas, siis ei tahtnud kesklinna liiklusse sukelduda. Nõustusin natuke kurvalt selle arvamusega ning panime koordinaatidesse Siracusa. Oleks vist pidanud siiski mõne vahesihtpunkti panema, sest Garmin valis otse tee. Meil oli küll kõige uuem Sitsiilia kaart, aga paraku tundub, et kaarditegijad olid natuke haltuurat teinud ning samaväärsetena olid maha märgitud laiad maanteed ning kitsad mägiteed. Nii leidsime ennast sisemaal seiklemas. Mäekülgi mööda üles kruttises ei tundunud Siracusa sugugi märkimisväärselt lähenevat. Huvitav reisil oli see, et nägime hästi palju kiviaedu. Nagu oleks keegi tahtnud mäeküljed teha kiviaedadest ruudulisteks.

Giarratanasse jõudmise ajaks olime tiirlemisest üsna tüdinud. Giarratana on siiani nähtud linnadest kõige kenam. Heas korras ja ilusate kirikutega. Tänavatel olid püstitatud peenest traadist auväravad, mis moodustasid ornamente, nii et oli jõulutunne (pilt illustreerimiseks pole küll parim, aga annab vast aimu, mida ma silmas pean)

S. Antonio Basilica

Järgmine peatuspaik oli juba Siracusa, kus leidsime majutuse kesklinnas, suhteliselt mittemidagi ütlevas viisakas korteris. Siiski, korterite all oli suur parkimisplats, kus oli võimalik autot hoida ning korteril oli rõdu. Õhtul nägime, kuidas teised olid rõdule laua lohistanud ja jõid küünlavalgel veini. Järgisime seda eeskuju.
Siracusa linnasüda paikneb Ortiga saarel. Hoolimata sellest, et tegu on rannaäärse linnaga, puudus puhkerand ja oli ainult sadam. Siiani nähtutest suurim linn.
Ortiga saarele saab sõita autoga. Erilist võimalust vanalinnas autoga ringelda seal pole. Päris mitmed tänavad on liikluse keeluga.

Sciacca-Licata

Kuna sedapuhku oli reisi eeltöö minu peale jäänud, siis pidin mina ka teed juhatama. Tagantjärele tarkusega leian, et halvasti tehtud eeltöö on halvem kui plaanita minek. Öömaja oli Sciaccas, aga Paceco ja Sciacca vahele jäi läänerannik ja jupp lõunarannikut, mida tahtsime natuke uurida. Olin leidnud, et põhilised vaatamisväärsused (näiteks Selinunte) on Kreeka templid ja amfiteatrid. Mart jälle ei soovinud neid näha. Tema väitel on igal pool sarnased kivimoodustised ning Roomas me juba käisime, Colosseum ka nähtud. Niisiis mida võiks üks hallist sügisest tulnud eestlane muud tahta kui randa.
Reisi alguses ei suutnud me kuidagi tavalist mõnusat reisirutiini kätte saada. Eks vist seetõttu viskasime igale kohale pealiskaudse pilgu peale ja otsustasime - pole midagi vaadata, läheme edasi. Ega vist ei tasu eriliste ootustega üldse kohale minna, sest Toskaana ilusad linnad ja Saksamaa üllatuslikult maalilised väikelinnad olid ootused kõrgele kruvinud.
Tüdimust suurendas see, et kogu rannik tundus olevat nagu väikelinn, kus igal pool olid 50km piirangud ja itaallased sõitsid veel aeglasemalt. Samas kõik teed suundusid igas asulas läbi keskuse, mis tõmbas veel tempot maha, asulate servades olid mitte just kenad kortermajad ja ka keskustes ei tundunud erilist kunsti olevat.

Sciacca korter (Casale La Zagara) oli uhke. Kahe magamistoa, kahe vannitoa, suure eestoa ja aiaga, kus sai istuda ja grillida. Ainus miinus vast oligi see, et korter jäi tänava äärde. Samas teised korterid selles hotellis olid sisehoovis.
Korteri leidmine aadressi järgi polnud just lihtne. Hiljem leidsime, et booking.com koordinaadid olid oluliselt täpsem orientiir Garmini jaoks kui aadress.

Septembri lõpp pole Sitsiilias just kõrghooaeg (õnneks) ja seetõttu on hinnad madalamad. Reisil oli meil broneeritud 4 hotelli ja 5 korterit. Hinnad olid 50EUR ringis. Eks igaüks otsustab, on seda palju või vähe. Ise mõtlen, et selline kahe magamistoaga korter, kuhu oleks ka elutuppa saanud inimese panna ja oleks mahutanud 5 inimest, ei ole just kallis.

Õhtul käisime rannas ning tiirutasime natuke linnakeses ringi. Rannariba lähedal oli kirbuturg, hinnad odavamad kui Balti jaamas. Õhtusöögi valmistas Mart ning sõime seda aias.

Hommikul ei jäänud kauaks passima, vaid suundusime Licata poole. Teele jäi Agrigento, kus pidi asuma suur Templite Org. Selle servas asuvaid varemeid silmitsesime maanteelt.
Eesti uudised kirjutasid, et mitmed Sitsiilia asulad on kerkinud ilma ehitusloata. Ma ei oska öelda, kas Licata on ka üks nendest, aga eeldaks ühelt rannaäärselt kohalt ilusamat planeeringut. Võimalik, et käimas oli prügivedajate streik, aga igal pool olid prügikastid üle ääre ajamas ja nende lehka oli tunda kaugele.

Kuigi kallast jätkus pikalt ja rand polnud sadamaks tehtud, puudus rannapromenaad. Oli liivarand ja aeglaselt sügavamaks minev merepõhi.

Tõeline vaatamisväärsus oli surnuaed. Kui majad on suhteliselt viletsas seisus, siis Sitsiilia hiilgus on just surnuaiad. Ükski haud ei tundunud olevat vaese inimese oma ja paljudel perekondadel olid väikesed majakesed. Surnuaed ise asus künkal ja laskus alla tihedate hauaklotsidena mere poole. Rannas piiras seda sadamaala.

Licata majutusse jõudes selgus, et eelmine külastaja polnud veel välja kolinud. On hämmastav, kui lihtne on itaalia keelt selgeks saada. Me ei märganud sitsiillastest omanikega mitte mingit keelebarjääri. Omanik seletas (ja kogu jutt oli otse loomulikult itaalia kehakeeles), et eelmise külastaja pärast sai lausa politsei kutsutud, pakkus Coca Colat ning kiitis korterit. Merevaatega, ütles ta uhkelt. Hiljem nägime, et rõdu ühest otsast tõepoolest paistis jupike merd üle maja katuste.

Licatast leidsime isegi ühe ranna, kus paistis, et hooajal toimub elu. Hetkel olid baarid suletud ja päevavarjud olid rannas hüljatult. Hoolimata kuumast õhust polnud vesi nii soe. Käisime paar korda vees ja Mart avastas rannast jäljed, nagu oleks kari sõralisi sealt läbi marssinud Hotellitoas on raamat Licata vaatamisväärsuste piltidega. Võib olla eksisime ja Licata oli palju vaatamisväärsem. Lihtsalt me polnud õiges kohas.

Saabumine

Aja surnukslöömine on üsna väsitav tegevus ja kui me südaööks Trapanisse jõudsime oli mu ainus soov hotell kätte saada ning magama minna. Pacecos asuva hotelli leidmisega probleeme ei tekkinud. Pimeduses tundus, et oleme suurde aeda sattunud. Hiljem selguski, et hotell pakkus veel veinide degusteerimist, samuti müüs veini. Paar hotelli veini olid ka numbritoas ning see tähendas magamamineku aja edasilükkamist veel paari tunni võrra. Baglio Cantello oli hotelli nimi. Pole kunagi veini asjatundja olnud ja ei saa öelda, et ma oleksin Sitsiilias järsku selleks muutunud.

Öine mulje hotellist ületas ootused. Toad olid omaette majas ning pärast Tallinna sügist tundus soe välisõhk eriti mõnus. Toal oli rõdu. Sitsiilias kasvab viigikaktus umbrohuna. Praegu uurisin, et tegelikult peaks viigikaktuse vili olema küps just sel ajal, kui me olime Sitsiilias. Kirjelduse järgi peaks vili meenutama maitselt mango, meloni, arbuusi, banaani segu. Niisiis sellest maitseelamusest jäin ilma 

Istusime öisel rõdul, jõime veini ja segasime tõenäoliselt teisi hotelli külalisi. Välgumihkli puudumisel saab suitsule tuld ka keeduspiraalilt.

Hommikusöök oli hinna sees ning hommikusöök oli pisut parema valikuga kui Roomas. Espresso seevastu oli pea igal pool hea kvaliteediga, ainult minu jaoks liiga väike. Ei julgenud pärast eelmist Itaalia reisi enam cafe americanot küsida, kuna kartsin, et tehakse jälle filtrikohv.


Sitsiilia on kasside maa. Peaaegu igas hotellis nägime me mõnda kassi, nii ka Paceco hotellis. Seal oli neid koguni 3 tükki. Kassid olid üsna iseseisvad ja hästi toidetud. Võib olla otsisid nad ise süüa, sest nägin, kuidas üks nendest mingi sisalikulaadse eluka kinni püüdis. Elukas nägi selline välja (pildistatud Palermos)

Ryanair

Mulle meeldib Ryanair ja mul on natuke kahju, et eestlased pole suutnud midagi nii hästi toimivat ja samas klienti mõnitavat välja mõelda. Firma kui tarbimisühiskonna paroodia. Firmajuhi Michael O'Leary'i jultunud käitumine sobib sellega hästi. Klient pole kuningas. Tegelikult kahtlen, kas klient üldse on kunagi kuningas, aga Ryanairi puhul on selge, et klient saab seda, mida ta ostis - lennata odavalt punktist A punkti B. Miks üldse peaks keegi teesklema, et klient saab kuningliku teeninduse?
Ryanair pakub tööd mitmetele seotud firmadele, kes teevad kotte, mille mõõdud sobivad Ryanairi standardiga. Õmmeldakse tohutute taskutega üleriideid nendele, kelle kott muidu muutuks liiga suureks või liiga raskeks. Need, kes seda ei suuda osta, võivad asju ta üleriiete varrukatesse toppida.
Raskusi tuleb hiljem kraami lennukisse mahutamisega. Lennuki kokkupakkimise raske töö tehakse ära 15 minutiga. Enamasti on kõik istekohad täis. Mõned lennusaatjad lähevad närvi, mõni võtab huumoriga. Kõige pikem väljalennuga hilinemine oli sellel reisi pool tundi.

Igasuguseid linnalegende päriselt ei maksa uskuda ja WC on lennukis endiselt tasuta.  Kottide kaalumist reisi jooksul (marsruut Tallinn-Frankfurt-Trapani-Frankfurt-Riia) ei näinud. Küll aga lõbustasid Trapani-Frankfurti liini töötajad sellega, et päris paljud kotid saadeti ülemõõtmisele. Minu kott läks teisel katsel mõõtekasti sisse. Üks mees pidi endale pooled riided selga toppima ning võileiva maha jätma.

Ärge võtke autot firmast "Maggiore rental!"

Ütlen kohe ära, et maffiat me Sitsiilias ei näinud. Seevastu on Sitsiilias firma "Maggiore rental".

Pole vahet, kas võtad partnerilt (partneriks oli Atlaschoice) kindlustuskaitse. Kaardil peab ikka olema 1600EUR. Ja kui seda ei ole, siis ei saa autot või ostad kasko.
Pole vahet, et tellimisel oli kirjutatud, et lennujaamamaksud hinnas sees. Need võetakse uuesti.
Lisaks broneeritakse deposiidiks veel mingi summa, millest hiljem võetakse suvaliselt tasusid maha.
Meil oli näiteks kütuse eest 9,98+VAT. Kuigi viisime täispaagiga. Mingi administreerimisetasu 30,75+VAT.
Firmaga on telefoni teel võimatu ühendust saada. Telefoninumber on ainult broneerimiseks.
Kirja ei maksa saata. Need humoristid saadavad südamliku vastuse, et vale meiliaadress ning käsivad teisele aadressile saata. Ilmselt nende postkastil puudub Forward funktsioon ja firmasisene suhtlus on keelatud. Klienditoe aadress aga ei vasta. Tõenäoliselt lähevad kirjad otse prügikasti.

Ja kui otsida "Maggiore rental" arvustusi, siis leiab 24 halba arvustust. Üks hullem kui teine.
http://www.reviewcentre.com/reviews245994.html