Corleone-Custonacci 23.09.2012

Hoolimata teadmisest, et Corleone on Ristiisa raamatu haip ja et tõenäoliselt pole seal midagi näha, võtsime suuna Palermost Corleone peale. Et olime näinud juba mõnes kohas mahajäetud külavaheteid, siis pisut kartsime jälle sattuda üleskruttivatele mägiteedele, aga hoolimata Michelini prognoosist oli tee palju parem ja sirgem.
Corleone, nagu võis arvata, oli tavaline linnake orus paiknev linnake tavalise Sitsiilia taimestikuga. Kõige omapärasem asi Corleones oli kaksikkalju keset linna. Tundus, et linn oli ehitatud kaljude ümber. Kui me teed mööda üles sõitsime, siis võisime näha linnas panoraamvaadet.

Viimasel pildil on näha välisõhu temperatuur - 36kraadi.
Panime järgmisteks navi koordinaatideks Custonacci, aga oleks vist pidanud Michelini teekonnaga rohkem tööd tegema, kuna Sitsiilia navi kaardid olid küll uued, aga info polnud täpne. Niisiis järgmised 10 km sõitsime ligi tund aeg. Tee oli auklik, kohati isegi nii, et kui oleks seal sõitnud 90km/h, nagu navi lubas, siis oleks võinud teelt lennata. Kogu teekonna jooksul ei tulnud vastu ühtegi autot ja ka kõrvalolevatel maalappidel polnud elu näha. Välja arvatud üks vastujuhtunud lambakari. Mis oli maastiku juures omapärane, need olid triibuliseks põletatud maalapid. Ei oska öelda, kas mingi eriline ale põletamise viis. Tee kõrval mägedes olid näha kohad, kust oli raiutud kivi. Tõenäoliselt sealt pärineski see marmorile sarnanev kivi, mida igal pool kõnniteede ehituses oli kasutatud.

Tee nägi välja, nagu ülaloleval pildil. Lambad samuti.

Lõpuks jõudsime ka sellelt teelt normaalsele rajale ja Custonacci linnakesse. Custonacci linnake on üsna uus linn uute majadega. Kirik on seal ainus, mis on vanem ja linn on kerkinud kiriku ümber. Meie hotell oli täiesti uus disainhotell esimesel korrusel asuva siseparklaga ja ka korterid olid kõik uued. Maja oli juba kaugele näha, sest paiknes mäeküljel näoga mere poole
San Vito Lo Capo paikneb poolsaare tipus ja on väga külastajaterohke kuurort, Custonaccisse on sealt vaid 10 km. Samas on Custonacci palju vaiksem ja seetõttu meeldivam kohake.

Meie hotell/korter ja vaade rõdult

Palermo 22.09.2012

Mis oli Palermo kiirtee juures üllatav, see oli see, et suurem osa teest oli raiutud läbi kalju ja tee ise seisis sammastel. Niisiis paras arhitektuuriline ime, mis võis ikka tohutult maksma minna. Sellega arvestades oli kiirtee maks küll väike. Ootasime mingit paarikümmend EUR-i, aga oli 5-6EUR. Täpset numbrit enam ei mäleta

Pilt kiirteest. On näha sambad, millele on püstitatud kiirtee ja ümarad avad kaljus.

Palermo võttis vastu üllatavalt hõreda linnaliiklusega. Pärast kõike loetut tundus see üllatav. Käisime oma hotellis ära ja läksime randa otsima. Hoolimata sellest, et Palermo on rannalinn, ei olnudki randa leida väga lihtne. Sõitsime päris pikalt läänesuunas, kuni leidsime ühe kivise lahesopi, kust purjekad läksid vette. Hoolimata koha ilust häirisid põhja teravad kivid.

Tagasi sõites saime natuke aru juba sellest, mida tähendab Palermo tipptund. Liiklus nihkus edasi tigusammul, juhid tegid kummalisi manöövreid. Mitmed teed olid kinni pandud ja ümber suunatud, mis tegi marsruudi keeruliseks, aga kohale jõudsime.

Itaalias on suitsetamise vastased abinõud väga efektiivsed. Õhtul üritasime väljas automaadist suitsu osta, aga automaat nõudis meilt isikut/vanust tõestavat dokumenti. Arvatavasti see siiski ID-kaarti ei tunneks. Katsetada ei saanud, kuna ei võtnud dokumenti õue kaasa. Vastavas poes küll ei nõutud dokumenti, aga suitsud olid 1EUR kallimad kui automaadis.
Kõndisime ringi öises Palermo vanalinnas kuni väsisime ja pöörasime tagasi. Meie hotelli lähedal olid mingis baaris avatud koosviibimine, kus olid näha tänavatel inimesed, kes jõid autodele najatudes veini. Rahvas oli üsna pidulikult riides, aga laudu polnud. Inimesed, sagin ja vein.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Corleone peale - koht, mida kindlasti olime planeerinud vaadata. Palermos rannapromenaadi ei näinud, küll aga oli randa rajatud mingid palliväljakud.

Palermo pilte keskuses kuni äärelinnani

Abdul Turay "Väike valge riik"

Vaatasin hiljuti ETV-st filmi "Vaesus? Park Avenue: raha, võim ja Ameerika unelm" (Park Avenue - Money, Power and the American Dream). Film jutustas sellest, kuidas väga väike hulk ameeriklasi on ahminud enda kätte enamuse varadest. Tollest momendist, kui Ayn Randi põhjama hakati, ei tundunud film enam ei huvitav ega objektiivne. Esiteks Ayn Rand kirjutas oma raamatu 57-ndal aastal, teiseks tema polnud kindlasti mitte see, kes vara kokkukuhjavat logardit oleks heaks pidanud. Tema uskus idealistlikult, et rohkem varandust saabki olla töökamal inimesel. Seda, et tänasel päeval võlg on raha ja raha on võlg ning asjadel pole loogilist väärtust, ei saanud ta kuidagi ette näha. Ja ilmselt tol ajal tajusid inimesed ka vähem pillava elustiili mõju meie planeedile.
Aga eestlaste majandusmõtlemises rääkides ei mõtleks ma suurejoonelistes terminites nagu monetarism või keinsism. Ikka pigem igati terved mõtted, et "mitte millestki ei teki midagi" ja "võlg on võõra oma".

Raamat "Väike valge riik" kirjeldab eestlast ühe pikalt Eestis elanud välismaalase vaatevinklist. Lugesin raamatu kaks korda läbi ja  teisel korral oli vastuvaidlemise tahtmine palju väiksem kui esimesel korral. Siiski mõned seisukohad tunduvad groteskselt üle võlli aetud olevat. Ma ei tea küll kedagi, kes oleks oma maa või maja auto ostmiseks maha müünud. Pigem ikka on need ilusad suured autod palga eest liisitud või firma poolt liisitud. Vast natuke edevust asja taga on, aga praktilisust on oluliselt rohkem. Uus auto võib odavam tulla kui kasutatud pann, mille remondile ja kütusele hiigelsummasid läheb. Buumi ajal toimus vastupidine - eestlased ostsid kinnisvara, kuna peremees ja omanik olemine tundub üks identiteedi alus. Seda, et kinnisvara hind võib langeda või majanduslik olukord halveneda uskusid vähesed.

Eestlaste majanduslikud arusaamad pärinevad siiski oluliselt varasemast ajast, kui seda oli aasta 1970. Eks teadmine, et tuleb tööd teha, et töö on raske. Kuramuse Andres tappis ka Krõõda raske tööga ära ja ei läinud sotstoetusi küsima. Ma ei tea, kas oligi kusagilt küsida, aga kui oleks olnud, siis kas tõesti peremehe uhkus oleks lubanud küsida? Siis tuli pööre ja enam polnud peremehi... Võib olla ma eksin ja asi polnud üldse vahepealses ajas, vaid tänapäeva maailmas, kus on harjutud sellega, et riigilt saab toetusi. Nõukogude aeg sai mööda, aga endiselt on sama - tunne, et riik pole meie oma, vaid ikka endiselt mingi mõisnik, kelle tagant on auasi varastada ning kellelt võib nõuda ülalpidamist. Põlvkondade erinevus tuleb välja selles, kui mu üle 80-aastane tädi vaatab söötijäänud maad ja küsib, et kus siis nüüd on need inimesed, kellel pole tööd. Eks mina olen oma aja produkt. Õnneks on mul hästi läinud, aga oskaks ma midagi oma kätega teha, kui halvemini läheks. Riideid õmmelda, ise endale toitu kasvatada või ise remonti teha?
Selle poolest on Triin Jõe ikka väga sümpaatne, et ta ei jäänud käed rüpes ootama, vaid võttis ennast ise käsile. Samamoodi sümpaatne oli ka üks internetikommentaator, kes kirjutas, et talvisel ajal käib ta ise korteriühistutele lumerookimisteenust pakkumas.
Meid segab kõvasti võrdlus rikkama naabriga. Tundub ebaõiglane, et nemad saavad sama töö eest kordades rohkem palka ja unustame selle, et sel ajal kui meie paigal seisime liikusid nemad edasi ja kui me liikuma hakkasime, ei jäänud nad paigale seisma ja meid järele ootama.

Pronkssõdurist rääkides on mu mälestused ka natuke teistsugused. Turay väidab, et mäss tekkis pronkssõduri äraviimise pärast. Mina mäletan, et meeleavaldus ning lõhkumised linnas toimusid ENNE kriisiistungit, kus otsustati pronkssõduri minemaviimine. See minemaviimine saigi teoks üksnes tänu sellele, et meeleavaldajad läksid Tõnismäe pronkssõduri juurest eemale linna peale laamendama. Muidugi võin eksida ja otsus oli varem vastu võetud, aga siiski ei tahaks uskuda.
Ma olin kogu aeg selle poolt, et pronkssõdur alles jäetaks, sest pean linna elavaks organismiks, mis peaks peegeldama kõiki aegu. Isegi kui need ajad olid valusad ja halvad. Siiski juba enne pronkssõduri äraviimist korrigeerisin enda seisukohti. Sain aru, et pronkssõdur ei saa jääda südalinna trollipeatusesse, kui seal korraldatakse miitinguid, kus lehvitatakse NL lippudega. Näotu lugu, aga minu meelest on just need meeleavaldajad süüdi kuju teisaldamises.
Peale majanduse on raamatus räägitud veel mitme kandi pealt immigatsioonipoliitikast ja rassismist. Sisseränne idast oleks minu arvates siiski suurem probleem, kui autor seda ette kujutab. Nimelt on meil praegu juba mõnel pool raske hakkama saada teenindusasutustes eesti keelega. Kujutan, et mingi arv lisandunud umbkeelseid oleks see mass, mis sunniks eestlasi loobuma eesti keele kasutamisest. Võib olla eksin ja nad õpiksid eesti keele selgeks... aga võib olla mitte?
Teine asi on mõte, et kas meil on üldse suuremat sisserännet vaja. Rahvastik vananeb maailmas niigi ja seda protsessi ei peata. Tegelikult vist peakski kogu maailmas rahvastik vähenema ning selles poleks midagi halba, kui pensionid poleks välja mõeldud totra püramiidskeemina, mis nõuab maakera rahvastiku pidevat suurenemist, mis ühel momendil maksab inimkonnale valusalt kätte. Aga küll inimene aruka liigina mingi lahenduse välja mõtleb.

Rassismist ka. Mõtlen Eesti olusid teades, et viited sellele, et eestlaste rassilised eelarvamused on 70-ndatest on pehmelt öeldes kummaline. Mida õieti eestlased teadsid siin raudse eesriide taga mustanahalistest? Need on need aastad, kus ma tönnisin lugedes "Onu Tomi onnikest" ja lugesin õhinaga Harper Lee "Tappa laulurästast...". Eelarvamused said tekkida ikka alles pärast 1990 aastat. Muidugi võin olla ka pime, sest kirjeldatud intsidendid piiril tunduvad õõvastavad ning igasugust õiglustunnet riivavad. Niisiis see on vist maailm, millest mul pole aimugi.
Kui ma lugesin reedel lehest, et ilmub Abdul Turay sulest raamat, siis guugeldasin natuke ja põrkasin just selle artikli otsa, mille järgi raamatki pealkirja sai. Artiklit lugedes mõtlesin autorist, et ega ta rassismist küll vaba pole. Juba jutt sellest, et 95% mustanahalistest hääletas Obama poolt tekitab küsimuse, et kas nad hääletasid lähtuvalt rassilistest eelarvamustest. 

Raamat muide oli palju parem kui ma artiklit lugedes eeldasin. Samas osutus majandusteooriast läbinärimine minu jaoks pisut raskeks ja veel raskemaks selles asjas autori seisukohast sotti saamine, kuna kohati tundus ta kiitev, samas laitev.  Ise ennast kõrvalt ei näe ja mõnikord on abiks, kui keegi, kes pole asjas sees, vaatab ja analüüsib objektiivselt. Kui tal muidugi siin elades on võimalik täiesti objektiivseks jääda.
Üks väike mõte jäi vaevama. Turay on vaimustuses Mart Laarist, peab targaks poliitikuks Andrus Ansipit ja elegantseks ning arukaks naiseks Kadri Musta. Huvitaval kombel pea kõiki, keda ta küsitles. Huvitav, kas Savisaar liigitub mustade jõudude alla ainult sellepärast, et temaga ei saanud keelebarjääri tõttu rääkida? Silmast silma oleks vist tursaks rääkinud?

Garri Kasparov "Male kui elu mudel"

Hoolimata pealkirjast tundub raamat mulle siiski rohkem male kui elu kirjeldus. Võib olla minu viga, sest eks ma olen ka elus (nagu maleski) rohkem taktik kui strateeg. Kui konkreetset eesmärki ei paista, siis ei rabele ja ei tunne vajadust ka eesmärke seada. Erinevalt malest võid käigu vahele jätta.
Raamatu alguses male ajalugu kirjeldades köitis huvi viide Adolf Andersseni malepartiile, mida tutvustatakse igale algajale maletajale. Otsisin selle internetist välja.
http://www.chessville.com/instruction/Annotated_Games/Anderssen-Kieseritzky.htm
Huvitav, kas tänapäevased suurmeistrid võivad ka sellisesse seisu sattuda ja ei anna enne alla?

Igal juhul portreed, mida Kasparov kaasaegsetest maletajatest joonistab, on intrigeerivad. Kui Tigran Petrosjan ja Anatoli Karpov on kujutatud tugeva kaitsemänguga maletajatena, siis Mihhail Tali puhul ei hoia ta värve kokku. Tal on kirjeldatud tõelise romantismiaja maletajana, sest võib hoobilt suunda vahetada.  Ka Kerest oli raamatus kirjeldatud, peatükis "Hiiglavad teised".

Huvitav fakt, mille Kasparov raamatu välja toob, on jutt mälust. Kui esitada väga heale maletajale erinevaid seise mängudest, siis mäletab ta nendest pea poole rohkem kui keskpärane maletaja. Samas kui on jutt suvalistest malelaua seisudest, siis pole nende vahel erinevust. Järeldus on see, et suurmeistrid mäletavad sellepärast seise nii hästi, et nad tunnevad laual ära nähtud mustrid.

Foorum

Foorumi saates hakkas kõrvu kriipima Tarmo Tamme ütlus, et raha peaks võtma nende käest, kes tulu teenivad. Kas see mitte ei tähenda seda, et raha tuleb võtta töötegija käest?

Huvitav, kas moodne vasakpoolsus tähendab seda, et kõrgem klass on need, kes tööd ei tee. Eelmise pöörde ajal oli vastupidi.

Sitsiilia september 2012 järg: Gioiosa Marea

Läbisime Nicolosi, linna, mis tundub täiesti Etnast inspireeritud. Igal pool Etna vaated ja pildid. Isegi seinad on sealsest kivist

Suund oli idarannikule, kus lootsime leida ilusaid puhkekohti. Mina muidugi oleksin tahtnud näha ka Alcantara orgu, aga sain täiesti aru Mardist, kes on liiklusest tüdinud ja üritab suunduda ainult neisse kohtadesse, kuhu ilma ekslemiseta pääseb. Garmin aga ei teadnud Alcantarat. Niisiis lootsin, et ehk jääb niisamagi teele. Esialgu oli siht võetud Giardini-Naxose peale, aga sealt läksime kergelt läbi, korra ainult parkisime ja vaatasime natuke ringi. Seal olid näha ka sildid Castelmolale ja Taorminale. Suundusime Castelmola poole, kus teadsin olevat mingi kindluse, aga kusagil teel eksisime ning olime Taorminas. Taorminas on liiklemine tüütu ja väsitav. Samas muidugi linn väärib kiidusõnu ja on arusaadav, miks ta on turistide linn.  Ma käiksin ka seal turistina, kui seal pisut vähem turiste oleks.

Minu suureks kurvastuseks Alcantara oru viita ei tulnudki ette. Praegu suundusime oma järgmisse ööbimiskohta - Gioiosa Mareasse hotelli S.Margherita Agriturismo, kus meil oli broneeritud kuuele inimesele paraja mõõduga korter. Merevaade, rõdu, köök ja grill. 43 EUR ei ole just palju sellise luksuse eest? Hooajal tõenäoliselt oleksid hinnad kõrgemad. Niisiis kruttisime hotelli poole üles mööda mägiteed, Garminil käis pea ringi ja aeg-ajalt juhendas meid kaljult alla hüppama, aga õnneks olid viidad hotellini olemas. Suurema autoga vist pole ligi pääsenudki, sest mõned kurvid olid tõeliselt kitsad ja järsud.

Hotelli poole minnes tuli vastu sõbraliku olekuga mees, kes surus kohe kätt, uuris broneeringut ja teatas, et meie hotell asub kaugemal, kust on linna lühem maa ning juhatas registratuuri juurde. Registratuuris istusid paar asjaliku olekuga tibi, kes püüdlikult trükkisid meie isikuandmed sisse, rääkisid omavahel. Üks tüdrukutest võttis võtme ja kutsus meid kaasa. Kui tüdruk juhatas meid bungalo poole, siis sisimas lootsin, et see on seest suurem kui väljast ja sisse mahub ka imeline merevaade. Tüdruk siristas midagi õhtusöögist segakeeles, samal ajal kui meie üritasime toibuda. Mart kogus ennast kiiremini ja küsis väikese üllatusega, et kas see on korter. Meie saatja, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, kordas appartemento ja viitas käega onnile. Mul oli näpus itaaliakeelne broneering, mille pealt üritasin selgitust leida ja küsisin two camera (samuti segakeeles)? Naine luges, kulm kortsus, meie broneeringut ja viipas meid kaasa. Registratuuris võttis mingi teise võtme ja kutsus meid autoga järgnema. Autosse istudes paistis ta olevat üsna kuri. Sõitsime tükk maad allapoole ja seal ronis naine autost välja, kehahoiu järgi otsustades tige nagu herilane, heites meile vihaseid pilke. Mart isegi ei vaadanud majja sisse, vaid võttis tüdruku käe, suudles seda ja  tänas tüdrukut ülevoolavalt. Tüdruk läks näost punaseks ja naeratas piinlikult.
Aga korter oli oma raha väärt ja rohkemgi. Üle terve seina aken elutoas vaatega merele, rõdu, oma 20m2 suur, kuhu paistis hommikupoolikul ja ka pärastlõunal päike ning mis oli täiesti privaatne, ilma kõrvaliste pilkudeta. Köök, vannituba, magamistuba ja kaks üheinimese voodiga magamistuba. Korter oli tegelikult kahekordse maja teine korrus. Hoolimata konditsioneeri puudumisest ei olnud seal liiga palav. Kui aknad mõlemal pool lahti teha, siis käis tuuletõmbus läbi maja. Aias kasvasid aprikoosid ja oliivipuud. Selline mitte euroremonditud, aga nagu kodus maal.

Kui ruumid oli ülevaadatud, läksime randa vaatama. Meie silmade jaoks täielik paradiis - pikk rannariba, kus paistis ainult 4 inimest. Kui norida oleks tahtnud, siis oleks nõudnud liivaranda. Rand oli kivine ja kivid olid talla all pisut teravad. Samas selline privaatsus tundus Sitsiilias küll luksusena. Rannas olid lamamistoolid, mis polnud ketiga kinnitatud ja võtsime sealt ühe endalegi kasutada. Peaaegu ranna serva viis puust rajake. Vahepeale olid ehitatud duššid ja sai ilma jalgu uuesti mustaks tegemata autoni. Ilm oli palav ja vesi soojem kui lõunarannikul. Mart jäi esimesel päeval sinna ulpima tunniks. Pärast tunnistas, et meres väga lihtsalt ei lähe üle pea ulatuvasse vette, aga seal hoidis vesi nagu korki pinnal. Pinnal ujusid ka kivid (Futu andmetel pimsskivi, viisin talle neid näha).

Pildilt on näha, et vetteminek on kivine

Gioiosa Marea elab pisut üle 7000 inimese. Linn tundus olevat üsna unine ja vähe oli autosid ning inimesi liikvel näha. Kaarti vaadates jääb rand pisut loode suunas. Minu jaoks tundub natuke seletamatuna, et majades, mis on vaatega rannale ehitatud, on hommikuti päike. Tallinnas on majade need toad, mis vaatega randa (ehk siis põhja poole) hommikul ja lõuna üsna ilma päikseta. Muidugi ma pole astronoom, et osata seletada.

Järgmisel päeval nautisime esimest puhkepäeva. Kusagile polnud kiiret ja võisime ise teha mida tahtsime ning meie tahtsime laiselda. Hommikust sõime rõdul ja päevitasime. Pärastlõunal sõitsime ujuma ja poodi. Mart suutis mind vägivallaga viia vette, kus põhja polnud. Alguses oli kõhe ja tundus, et hakkan uppuma, aga pärast olin juba harjunud ja tundsin ennast vees üsna mugavalt. Ma ei saa öelda, et päriselt ilma liigutamata oleks pinnal püsinud ja ka järsud liigutused polnud head, aga selles soolases vees oli kindlasti mugavam ja vähem jõudu nõudev ujuda. Õhtul kodus mõnus maja läbiv tuuletõmbus ja õhtusöök veiniga. Natuke liiga palju veini.... mõtlesin järgmisel hommikul. Aga tõusma pidi. Check out kell 1.
Pisut peale kella ühte sõitsime hotelli ette ja Mart saatis mind väljaregistreerimist tegema. Vastu võttis seal too mees, kes meid oli enne sõbralikult registratuuri saatnud. Sain aru, et tema oligi omanik. Uuris, kuidas meeldis ja tõi kingiks eukalüptimett. Ette juba oli kahju, et ei saanud Eestisse transportida, sest teadsin inimesi, kes oleksid olnud väga huvitatud. Kahjuks Ryanairo käsipagas ei võimalda. Niisiis viimasel päeval sõime selle ära. Üllatavalt mõnus maitse oli. Tundub selgelt mingite ürtide maitset ja polnud nii magus, kui see millega Eestis harjunud. Pigem mõru.

On väga raske muidugi enne reisi teada, mis kohtades tasub kauem olla. Samas arvestades seda majutust, siis see korter oleks alati hea pakkumine. Puhkus, rand. Lisaks saab sellest punktist lihtsa vaevaga põhja poolt Etnale, Alcantara orgu, Taorminasse ja ka Castelmola kindlust vaatama. Ilusad Lipari saared on sealsamas ja meilegi pakuti reisi - kahjuks alles siis, kui hakkasime juba lahkuma. Samuti on Messina lähedal ja saab mandrile minna. Niisiis kui ka terveks nädalaks sellesse punkti jääda, on tegevust küllalt. Sitsiilia ei ole siiski nii väike koht, et kõik saab nädalaga nähtud.