Kinos

Olen selle kuu jooksul rohkem kinos käinud kui viimase poole aasta jooksul. Loetelu siis nendest
Aus mäng
Biutiful
Tamara Drewe
Must Luik
Kuku: mina jään ellu

Hakkasin üles kirjutama sellepärast, et üritasin meenutada filmi Biutiful pealkirja ja mitte ei tulnud meelde. Läks hulganisti aega ja filmiblogide sorimist enne kui taipasin, mida ma otsin. Blogikataloogis olevaid filmiblogisid on palju, aga kui hakkad sirvima, mis tulevad järjest sellised, kes igapäevaselt vaatavad 3-4 filmi internetist või DVD-lt ning enamus neist on mingi ulme/õudus jms. Tõsiselt mõtlen, et blogikataloogi otsingus peaks film ja kino erinevate alapealkirjade all olema.

Ülalnimetatud filmidest kõige parem kindlasti oli Biutiful. Film suutis mind tõeliselt üllatada. Alguse kaadreid vaadates mõtlesin, et miks ma üldse sellist masendavat elu vaatan. Kuidagi märkamatult olin siis filmis sees - tõeliselt liigutatud ja haaratud. Mitte midagi polnud ülearu ega puudu. Maailm oli kuritegelik, vaene, paheline, getostunud ja siiski mitte masendav. Selle keskel ühe mehe vastutus ja armastus. Õnneks polnud kusagil kasutatud pateetikat ega liialdatud heroismiga. Mitte miski ei muutunud läilaks. Kinost välja astudes oli sügavalt mõttesse vajunud ja üldse mitte kurb.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12035:vastastikmoju-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3334

Kui vaadata nüüd koos sellega filmi Kukumäest, siis ilmselt pole see küll autorite taotlus, aga tegu on täieliku vastandiga filmi Biutiful peategelasele, Uxbalile. Seal, kus Uxbalil oli vastutustunne, seal oli Kukul täielik vastutuse eiramine ja veendumus, et kõik annavad talle kõik andeks. Filmi tegijad on selle pildi meisterlikult joonistanud, aga miskipärast ei tekita see kuju minus soojust. Vast ainult kahetsust, mõtte juures - missugune raiskamine. Vast oleks ta mulle sümpaatsem, kui vähemalt kainestpäi öeldud repliikidest kogu aeg mina-mina läbi ei käiks.

Paljukiidetud "Must luik" on suurejoonelise näitlejatööga film. Teist korda seda ei vaata enam kunagi. Loodetavasti ei pea kunst alati olema tume ja masendav.

"Tamara Drewe" seevastu oli üsna head tuju tekitav film. Selline lõbusalt maailma vaatav ja isegi kui asjad lähevad viletsalt, siis see pole tragöödia. Paar teismelist tüdrukut, üldse mitte pahatahtlikud, on lahedad. Nad igavlevad ja keeravad teistele. Ja mõnikord keeravad mõne situatsiooni üsna hulluks ning veel hullemaks siis, kui midagi parandada tahavad.

"Aus mäng" on tõestisündinud loo põhjal tehtud põnevusfilm poliitikast ja intriigidest ja kuigi arvustus nimetas seda igavaks, siis minu jaoks see seda polnud.

Eesti laul 2012

Eurovisioon on omaette muusikastiil ja sellel on oma kindel publik. Vaadake Eurovisiooni fännklubi lehtesid ometi. Ei ole seal erilist arvamuse pluralismi - enamasti üsna üks kindel stiil. Niisiis võiks vähe silmakirjalik olla idee - valime välja Eesti parima laulu ja saadame selle Eurovisioonile.
Kas Eesti parim laul peab olema stiilis "eurovisioon"?
Kui ei ole selles stiilis, siis kukub välja eelvoorust, kõik teadsid juba eile, et laul ei sobi. Solvumisest unustatakse esitaja pikaks ajaks. Ühesõnaga positiivse reklaami asemel negatiivne.

Rahvas ongi segaduses. Osad hääletavad selle poolt, mis tõepoolest meeldib kõige rohkem (Eesti Laulu valimine ikkagi). Teised hääletavad seda, mille puhul tundub tõenäoline, et see läheb Eurovisiooni eelvoorust läbi.

Miks ei võiks olla näiteks idee, et valime aastal 2012 2 võitjat. Eesti Laulu ja Eurolaulu? Eesti laulu valimine on tasuta. Iga Eesti elanik saab hääletada ainult korra. Ei saa aru ideest, miks peaks selle arvamus määravam olema, kes kõige kõvemini karjub. Eurolaulule seevastu piiranguid pole, sest mitu korda hääletamine on tava ka Eurovisioonil. Samuti on hääletamine tasuline.



Outloudz - I wanna meet Bob Dylan

Jon Krakauer "Üksindusse"

Tegu on tõestisündinud looga noormehest, kes loobub tsivilisatsioonist ja läheb, et proovida olla kahekesi Alaska loodusega. Noormees pidas vastus 100 päeva ja hukkus.
Tunnistan, et ma ei arva, et Chris "Alexander superhulgus" McCandless oleks ära teeninud promomise. Selles suhtes langeb mu arvamus ühte pigem inuiti kooliõpetaja omaga. Krakauer näeb Alexis iseennast oma nooruseuljuses peab seda odüsseiat palverännakuks.
Usun sedalaadsesse romantikasse, igatsusse üksinduse järel, loodusearmastusse, aga kogenud nõuandjate näpunäidete eiramine on ülbus. Usun, et romantikuid on varem ja hiljem läinud loodusesse, elanud pikalt üksi ja eluga tagasi tulnud või jäänudki sinna. Usun, et nad ei taotle tähelepanu ja neist ei kirjutata raamatuid. Usun ka seda, et Alex oli õnnelik ja surm polnud tema jaoks tragöödia ning ta leidis selle, mida otsis. Aga mitte selles pole point. Alex, kuigi teda ei saa selles küll kuidagi süüdistada, pääses meediasse ainult tänu sellele, et tal oli vilets varustus ja ta sai surma. Kõik. Looduselähedase eluviisi promomises ei näe ma midagi halba, aga kas ei võiks selleks eeskujuks valida kellegi, kelle elu on pikk ja surm loomulik lõpp?

Krakaueri "Hõredasse õhku" meeldis mulle rohkem. Võib olla sellepärast, et ta kirjutab seal endast ja seal tundub ta... ma ei saa öelda ausam. Tegelikult usun teda ka selles raamatus.

Filmi pole näinud, aga lugedes webi tundub, et seal on ka naistegelasi. Meenub raamatust lõik, kus kirjutati peategelasest kui täiesti karsket eluviisi propageerivast. Kas naistegelaste sissetoomine on holliwuudi kummardus publikule?
http://filmsmusic.blogspot.com/2008/02/into-wild.html
http://kasspar.blogspot.com/2010/11/into-wild-2007.html

Uurisin ka maailma, mida arvatakse Christopher McCandlessi kohta. Mehe tuntus on nii suur, et Wikipedia tuletab teda meelde pika tutvustusega. Mainitakse ka negatiivset kriitikat, eriti alaska elanike poolt
http://en.wikipedia.org/wiki/Christopher_McCandless
Mitmeid lehti. Mõistan, et Christopher McCandlessil  on isegi oma fond
http://www.christophermccandless.info/

Michael Crichton "Järgmiseks"

Raamat meenus mulle telekat vaadates. Pealtnägija teema eesti teadlastest loomas inimgeenidega hiirt tekitas judinaid. Mitte mõte hiirest, vaid just küsimus, et mis on järgmiseks. Mõtlesin, et kui palju sellise ala kohta meil üldse on seadusi. Crichtoni teadlased üritasid küll enda töö jälgi peita ning erinevalt eesti teadlastest võtsid nad asja laiemalt ette - tegu polnud enam üksiku dna lõigu haakimisega looma geeni külge, vaid vanal heal kombel tehtud geenimuundamisega. Et siis kunstlik viljastamine.  Vähemalt tolle šimpansi isa võttis poja omaks.

Crichton on alati loetav ja kuigi see raamat jäi minu jaoks mõne teise tema loo kõrval lahjaks (minu lemmikud on Suur Rongirööv ja Sauruste park, eriti fraktaalteooria) ning hakkas meenutama Hailey-d, siis ladususe ja huumorimeele puudumist ei saa talle küll kuidagi ette heita.
Tundus päris tõenäolisena ja üldse mitte ülepakutuna selline groteskne seik, et geenitehnoloogia edasiarenedes võivad kunstlikud viljastatud lapsed hakata oma spermadoonoritest isasid kohtusse kaebama.

Raamatu on sci-fi baasis praktiliselt ümber jutustatud (vt. linke allpool). Refereeriksin seda suurema innuga aga autori järeldusi, millele ta jõudis
Autor pooldab geenide patenteerimise lõpetamist, kudedele omandiõiguste kinnistamist, geenianalüüside avalikustamist, seda, et ei keelustataks ühtegi uuringut ja Bayh-Dole seaduse tühistamist.
Oma ignorantsuses ma muidugi ei teadnud, et geene on võimalik patenteerida. Minu jaoks kõlas see natuke absurdina, sest uskusin, et patenteerida saab mingit tööprotsessi või asja, mida varem polnud olemas. Patenteerida midagi, mis on kellegi sees olemas, on minu jaoks imelik. Ja kuigi ma saan aru ärimeeste sellekohasest eelistusest, siis kui mängureeglid ümber teha, arvan, et ka siis ei jääks neil kasum saamata. Aga teadus võidab. Mõtlen, et kui sir Fleming oleks penitsiliini patenteerinud...
Bayh-Dole seadus andis eraülikoolide võimaluse riigi rahadega tehtud uuringuid kasutada kasumi saamiseks. Crichton näeb ohtu, et sellega muutuvad ülikoolid kommertslikeks ja hävib akadeemiline teadus.
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=69609
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/01/17/michael-crichton-jargmiseks/
http://loterii.blogspot.com/2010/12/michael-crichton-jargmiseks-2010.html

Tagakaane märkus "raamat lõppeb hästi" lõbustas mind küll üliväga, kuigi ma ei tea, kas see oligi mõeldud mingi kiiksuga huumorina või tajusin ainult mina seda nii. Tegelikult tahaks väga teada, missugune oleks selle loo (ja planeedi maa) õnnelik lõpp

Reportaaž võitlusväljalt

Kommentaariumis käib parteide võitlus täie hooga. Keskerakonna ja Reformi toetajad (võib olla isegi erakondade liikmed?) virutavad üksteisele virtuaalsete nuiadega mööda päid. Teema ei peagi olema provokatiivne, ega provokatiivse pealkirjaga. Piisab majandusuudisest, kus räägitakse Tallinnast või Eesti riigist. Isegi nõukogude ajal polnud nii palju parteilasi kui praegu.

Veider on praeguse poliitilise võitluse juures see, et mitte ühegi erakonna valimislubadustes pole kirjas midagi demokraatia kaotamisest, samas kõigi erakondade toetajad, kes kommenteerivad, paistavad soovivat demokraatia lõppu - teisitimõtlejad on saatanast. Olen mõelnud luua uue erakonna nimega Ebademokraatlik Partei. Sellel peaks tänases Eestis kõvasti toetajaid olema.

Poliitika

Ja kõige tobedama valimislause auhinna saab IRL - "Sinu kindel võit!".
Poliitiline loosung, mis tuletab meelde Teleturgu või Rimi odavtoote reklaami.
Mõtlen, et ehk on asja juures see positiivne, et need kõik tänased reklaamid on ehk ka odavmüügist tellitud ja erakonnad raiskavad kampaaniate peale vähem.
http://www.delfi.ee/news/rk/blufimeeter/

Doris Lessing "Shikasta"

Eks ma vist aiman, mida mõtles Pennac, rääkides raamatu pooleli jätmisest põhjusel, et tekib lüüasaamise tunne. Nii oli vist selle raamatuga. Loetud 100 lehte, aga ikka polnud raamatu vastu huvi tekkinud, mõttes ainus küsimus - mis pagana pärast on selline teema esitatud ulmena. Ulme on eluaeg mu nõrkus olnud.

Shikasta ajalugu:
Alguses on planeet Rohanda, millel tänu kiiritusele hakkavad elu mitmekesised vormid eriti kiirelt arenema. Mõte planeet oma mõjuvõimu alla saada on kahel Valgel kosmilisel ühendusel - Canopusel (Jumalal?) ja Siriusel - kes jagavad omavahel mõjusfäärid nii, et põhjapoolne piirkond jääb Canopuse hallata ja lõunapoolne Siriuse kujundada. Kuna raamatusse kirja pandud info on Canopuse päritolu, siis Siriuse rolli kohta on vähem viiteid. Rohanda kolooniat hakatakse erilise hoolega ja kosmilise kiirendusega arendama. Kõigepealt saadetakse sinna ühest kolooniast uued asukad, kes peavad kohaliku homo sapiensiga elama sümbioosis. Kahe liigi kooselu õnnestub. Uued asukad on niinimetatud hiiglased, kellest saavad leebed nõuandjad ja teejuhid kohalikele, kes teevad märkimisväärseid edusamme õigel teel. Hiiglased samal ajal arenevad kõrgema vaimse tundlikkuse suunas.
Mustade jõudude (Saatana?) räpane käsi tuleb mängu alles siis, kui planeetide reastus muutub ja Canopuse mõju jääb nõrgaks. Kasutades samu vahendeid, mida Valged jõud kasutavad vaimseks mõjutamiseks, hakkab tume jõud nimega Shammat inimeste ja hiiglaste hämaraid ihasid töötlema ning planeet vajub barbaarsusesse. Muutus on nii täielik, et muutub isegi nimi. Nüüd nimetatakse planeeti Shikastaks.

Tuhandete aastate jooksul ei unusta Canopus Shikastat ja saadab sinna oma saadikuid, kes sünnivad inimkehadesse (Jeesus Kristus?) ja kes üritavad juhtida inimesi õigete valikute poole. Shammati tume mõju on nii suur, et ka Canopuse saadikud ei jää alati adapteerumise käigus sellest mõjutamata, aga see ei väära nende missiooni. Tervenemisele viiv kriis toimub siis, kui näruse kapitalismi poolt lörtsitud planeedil on jäänud valged vähemusse ja erivärvilised kodanikud tormavad kohut mõistma valge rassi üle selle eest, et nood on planeedil pikka aega genotsiidiga tegelenud.

Kui esimesed 100 lehekülge läksid väga vaevaliselt, siis umbes kolmandik raamatust lihtsalt lehitsesin läbi ja huvi tekkis alles siis, kui jõudsin Rachel Sherbani päevikuteni. Raamatus oli hulganisti uustõlgendusi piiblilegendidest, mis tundusid ähmaselt tuttavad ilma erilist ahaa-efekti tekitamata - kõik sellepärast, et piiblit pole ma ka läbi lugenud. Häbi mulle!
Kunagi ehk võtan raamatu uuesti ette. Momendil mõtlen sellest, kui tarbetult keerulisse vormi rüütatud muinasjutust Heast ja Kurjast.
http://www.epl.ee/artikkel/591324

Mida teie arvate?

Murutari arvamusest jäid kõrvu kajama sõnad: "Need inimesed, kes täna ehitavad head uut ilma, ...". Mõtlesin, et vast "Head uut ilma" ei maksaks ehitada. Kuigi mõnikord olen kahtlustanud, et Huxley oli prohvet.

Aga seda, et majanduskriisi tekitas inimeste laiskus, ma ei julge küll arvata. Kriis on ammu juba sügaval olemas. Pigem ei tohi liiga hästi tööd teha, sest siis saab töö otsa ja kui pole tööd, siis pole palka. Ja kui pole palka ja kui ei tarbita, siis ei ole majanduskasvu. Mis Sa ikka toodad, kui ei osteta.
Ja ei tohi teha asju, mis peavad vastu 10 aastat. Kujutad ette, kui inimesel on kodus tarbeese (või ka riietus), mis peab vastu 10 aastat ja inimene ei osta 10 aastat uusi asju. Majandus läheb põhja. LHV lehelt lugesin paar päeva tagasi kurba sõnumit, et selline tarbimisekasv pole jätkusuutlik. Ja nii ongi. Ma ei tea, kas nutta või naerda.

Daniel Pennac "Nagu romaan"

Mind vabandab ainult see, et tegelikult ma ei arvusta ega analüüsi raamatuid, vaid kirjutan üles oma mõtteid, neid ikka, mis seoses raamatulugemisega tulevad.

Kui ma viimane kord võtsin raamatukogust virna raamatuid, ütles mu ees seisev naine minu kohta: "Näe, ja öeldakse veel, et noorsugu ei loe". Neelasin alla ütluse, et ega ma nii väga enam noorsugu pole ja et minu lapsepõlves oli veel lugemine populaarne.

Avasin selle raamatu kaane ja olin nii sees, et ei saanud enam välja. Lugu väikesest poisist, kes vaimustusega kuulas muinasjutte ja kes oli juba enne lugema õppimist Ideaallugeja. Siis aga tuli teismeliseiga ja Raamat muutus koormaks ja kohustuseks. Lugu ühest isast ja pedagoogist, kes üritas leida põhjust sellele, miks Ideaallugejast saab järsku mittelugeja. Kui muutumiste vahel on ainult hetk, siis peab olema võimalik seda hetke tagasipöörata.

Lugemisiha vaenlane on sund, raamatu lausete tükkideks lahti võtmine ja analüüsimine. Lugemine on lõbus ainult seni, kui tegu on valikuga ja vabadusega. Kui Sa võid ka mitte lugeda, kui võid lehekülgi vahele jätta, raamatut pooleli jätta. Kui võid lugeda ükskõik mida ilma muretsemata sellepärast, kas see on väärtkirjandus.

Ja Rousseau mõte hariduse kohta: " Lisan vaid ühe märkuse, olulise juhtmõtte: väga kindlalt ja ruttu omandatakse harilikult see, mille omandamisega sugugi kiiret pole"

http://blog.varrak.ee/?p=2027
http://blogistaja.wordpress.com/2011/02/01/daniel-pennac-nagu-romaan/

Mulle meeldis just eriti õnneliku lõpu pärast.