Eile sõitsin trammis ja nägin, et üks mees kõndis inimese juurest inimese juurde näidates mingit kirja kaante vahel. Kaaned nägid välja nagu mingi restorani menüü. Inimesed viskasid pilgu kaante vahele ja raputasid pead. Mees kõndis edasi.
Kui mees minuni jõudis vilksasin demonstratiivselt pilgu peale ja raputasin pead. Jõudsin märgata ainult seda, et vasakul pool oli kiri vene keeles ja parema eesti keelest ning nägin ainult sõnu: "Aidake! Mu poeg..."
Hetkel, kui mees edasi liikus tuli kahetsus, et ma ei lugenud. Tahtsin teada saada, mis probleem ikka on. Järsku inimesel oli tõeline häda, aga mina isegi ei lugenud, milles asi on.
Pearaputus tuleb kuidagi automaatselt. Kõik eeldame, et meile kas tahetakse midagi müüa või on tegu mingit tüüpi kerjamisega. Aga heategevus?
Vaatasin saadet, mis rääkis Toidupangast ja mõtlesin, et need tüdrukud, kes kaubanduskeskustes flaiereid jaotasid, alustasid valest otsast. Nad küsisid toetust ja kui keegi eitavalt vastas, siis ei jõudnudki jutt sinnani, et toetus tähendab toiduaineid, mitte raha. Inimesed ei usalda rahakampaaniaid, kardetakse, et raha ei jõua abivajajani. Mitte rahast pole kahju, vaid ebameeldiv tunne on, et keegi kasutab ära ning pärast naerab kergeuskliku lolli üle pihku.
Kampaaniate korraldajad võiksid sellise asjaga arvestada ning kui tegu on tõesti heateoga, siis tegema kõik, et inimesed mitte heldiksid, vaid eelkõige usaldaksid
Monday, December 19, 2011
Monday, December 12, 2011
Kaheteistkümnes ja kolmetestkümnes päev
Saksamaa reisi viimastest päevadest polegi midagi suurt kirjutada. Terve päev loksumist laevas ja kergemat sorti merehaigus. Kui lamada ja vaadata aknast välja, siis polnud vigagi, aga seismine võttis iiveldama. Lõuna läks sisse ja välja sama teed pidi. Pärast oli hea kerge tunne ja õnnelik teadmine, et oled täie hinna eest söönud.
Laev hilines 2 tundi. Lisaks oli probleem maaleminekuga, sest autode osav pakkimine oli põhjustanud seda, et ei pääsenud minema. Otsmised rekkad miskipärast ei liigutanud ja sõiduautod pidid vahelt ennast millimeeter haaval välja loksutama. Öise aja jaoks üsna tülikas tegevus. Riiga jõudes olin väsimusest täiesti zombistunud, võtsime täiesti suvalise öömaja ja hommikul Tartu poole.
Tartu ARK-is võtsime auto arvele. Meie auto numbreid vaatas töötaja nagu mingit imeasja ja ütles, et selliseid pole ta kunagi näinud. Ei olnud transiitnumbrid, vaid pärisnumbrid. Korralik Reiman Autohaus tempel peal. Päris kahju oli neid ära anda, aga päriseks ei saanud jätta.
Tartu Toyota esindus on tõenäoliselt see koht, millest on inspireeritud reklaam, et Toyota esinduses tahavad kõik käia. Nimelt käisin seal küsimas, kas juhtumisi ei ole eesti- või inglisekeelset Toyota käsiraamatut ja teenindus oli üle ootuste sõbralik ning sain otsitud asja.
Teel Tallinna sain selgeks püsikiirusehoidja kasutamise.
Kokkuvõtteks. Reis tuli senistest kallim. Põhjuseid on päris palju. Kasutasime ainult wifiga öömaju ja paar öömaja olid valiku puudumisel väga kallid, kütus on vahepeal kallimaks läinud (Krimmiga võrreldes kindlasti), pidime laevale minema laupäeval, aga jõudsime alles teisipäeval, laevapiltetid (autoga) on kallimad kui lennupiletid. Suurusjärk siis 2000EUR kahe peale (1000EUR nägu) 13 päeva. Mahasöödud ja -joodud ning kaasaostetud kraami summa ei moodusta sellest sugugi nii väikest osa, kokkuhoiuvõimalusi oleks olnud. 13 päeva on päris pikk aeg, arvestades, et Jumalal läks maailma valmismeisterdamiseks vaja kõigest 6 päeva.
Et autod on Saksamaal odavamad kui Eestis, oleme ikkagi vist võidus.
Laev hilines 2 tundi. Lisaks oli probleem maaleminekuga, sest autode osav pakkimine oli põhjustanud seda, et ei pääsenud minema. Otsmised rekkad miskipärast ei liigutanud ja sõiduautod pidid vahelt ennast millimeeter haaval välja loksutama. Öise aja jaoks üsna tülikas tegevus. Riiga jõudes olin väsimusest täiesti zombistunud, võtsime täiesti suvalise öömaja ja hommikul Tartu poole.
Tartu ARK-is võtsime auto arvele. Meie auto numbreid vaatas töötaja nagu mingit imeasja ja ütles, et selliseid pole ta kunagi näinud. Ei olnud transiitnumbrid, vaid pärisnumbrid. Korralik Reiman Autohaus tempel peal. Päris kahju oli neid ära anda, aga päriseks ei saanud jätta.
Tartu Toyota esindus on tõenäoliselt see koht, millest on inspireeritud reklaam, et Toyota esinduses tahavad kõik käia. Nimelt käisin seal küsimas, kas juhtumisi ei ole eesti- või inglisekeelset Toyota käsiraamatut ja teenindus oli üle ootuste sõbralik ning sain otsitud asja.
Teel Tallinna sain selgeks püsikiirusehoidja kasutamise.
Kokkuvõtteks. Reis tuli senistest kallim. Põhjuseid on päris palju. Kasutasime ainult wifiga öömaju ja paar öömaja olid valiku puudumisel väga kallid, kütus on vahepeal kallimaks läinud (Krimmiga võrreldes kindlasti), pidime laevale minema laupäeval, aga jõudsime alles teisipäeval, laevapiltetid (autoga) on kallimad kui lennupiletid. Suurusjärk siis 2000EUR kahe peale (1000EUR nägu) 13 päeva. Mahasöödud ja -joodud ning kaasaostetud kraami summa ei moodusta sellest sugugi nii väikest osa, kokkuhoiuvõimalusi oleks olnud. 13 päeva on päris pikk aeg, arvestades, et Jumalal läks maailma valmismeisterdamiseks vaja kõigest 6 päeva.
Et autod on Saksamaal odavamad kui Eestis, oleme ikkagi vist võidus.
Saturday, December 10, 2011
"Ühendatud" ja "Occupy Wall Street" kampaania
Tiffany Shlainil oma filmiga "Ühendatud" ja "Occupy Wall Street" kampaanial on ühine see, et mõlemad leiavad, et inimkond on omadega rappa läinud ja praegune kapitalism on tupiktee.
OWS kampaania on rahulolematute rahulik mäss hetkeolukorra vastu. Kui mõelda, et maailm läheb nii vales suunas, et juba ainuüksi loetelu koostamine sellest, mis on valesti, võtaks aega. Seniajani pole siiski tekkinud nendes töötubades geniaalset ideed, kuidas kõike parandada. Samas eks see on unistus ja võimalus välja öelda ning võimalus mõtteid vahetada. Nagu ma olen aru saanud, on voolud anarhistlikust riigieitusest kuni kommunistliku varade jaotuseni välja. Ühist seisukohta pole.
Keegi kunstiinimene ütles ühes intervjuus kunagi sõnad, et raha on väga hea leiutis. Mulle tundus see väga lihtsameelse avaldusena. Kui Heinlein kirjutas raamatusse sõnad "Valentine tabas ära raha vapustava ilu", siis need sõnad enam ei tundunud lihtsameelsed, vaid hirmutavad.
Euroopas on tegelikult praegu head ajad. Nälg on peaaegu unustatud asi. Samas isegi praegu, kui igal pool on ületootmist ning kauplused viskavad õhtuti toitu ära, on inimesi, kes peavad toidu pealt kokku hoidma. Samas kui teistel on raha nii palju, et nad ei oska teha sellega muud kui uut raha. Omada raha selleks, et osta selle eest raha ei näita inimest just eriti taibuka liigina või kuidas? Samas on olemas virtuaalne raha. Laen on peaaegu sama hea kui raha, sest suuremate laenudega oled sa pankade jaoks tegija. Aga kõik on tänapäeva maailmas võlgu.
Tarmo Jüristo kirjutiste üks huvitavamaid mõtteid on see, et poliitikud suudavad teha kompromisse, aga ei suuda saavutada konsensust. Erakonnad kaklevad sellepärast, et viia ellu oma valimislubadusi, mitte ei mõtle KOOS kuidas probleem lahendada. Asi on mõistetav. Kui Sa oma valimislubadusi ei täida või nende pärast ei võitle, siis järgmisel valimisel sind ei valita. Niisiis on kõik poliitikud paratamatult populistid. Vähemalt mängivad selle ääre peal.
Kas demokraatia ongi üldse parim kord ja mis tegelikult on demokraatia? Mul on hea meel, et memokraat pani artikli demokraatiast. Loe: http://memokraat.ee/2011/11/keeruline-demokraatia/. Mina kunagi otsisin vikist vastust küsimusele, mis on demokraatia, aga sealne artikkel oli vaidlustatud. Niisiis vastus pole lihtne. Anarhism on siiski vist kõige enam üksikisikut toetav süsteem. Samas erinevalt OWS anarhistidest ei kujuta päriselt ette, kuidas saaks ilma riigita. Kui üksikisik hakkaks asfalteerima teed, siis palju ta jõuaks? Riik peaks võtma inimestelt raha ja korraldama selle raha eest inimeste ühisomandit. Aga me ei saa kindlad olla, et need raha jaotajad, on kõige õiglasemad, targemad ning erapooletumad inimesed, kes ei mängi seal enda huvidest lähtudes. Poliitikuteks tavaliselt ei lähe inimesed, kes seda on (vabandan kõigi ausate poliitikute ees) või siis pidev võimu juures olek rikub nad ära. Kuidas teha nii, et riik oleks hea?
Üks Ekspressi artikli mõte veel Tarmo Jüristo kirjutisest. Kui panna õpetajad vabaturule, nii et igaüks peaks hariduse eest ise maksma, siis võib juhtuda, et õpetajate palgad tõusevad, et nad ongi liiga väikese palgaga. Samas kui hariduse eest peaks palju maksma, siis toimub see asi, mida meist keegi ei tahaks, et toimuks - haridus muutub suuremale osale kättesaamatuks. Niisiis paradoksaalsel kombel on õpetajate palgad sellepärast madalad, et me kõik vajame neid väga ning on ebaõiglus vaesemad haridusest ilma jätta. Samas saame juristide palgad kõrged hoida, kuna enamasti vajavad neid vähesed rikkad. Ideaalmaailmas ei tohiks ju nii olla, et kõige nõutumad inimesed on vähetasutatud ning võitlevad toimetuleku eest.
Paistab, et OWS ideoloogid eriti ei usu, et asju saaks interneti töötubades lahendada. Inimesed tulevad reaalselt kokku. See erineb suuresti filmi "Connected" ideest, mis usub ikoonilisse revolutsiooni (termin filmist) - visuaalse meedia levikut. Et internet on hea sellepärast, et väga palju inimesi saavad kokku tulla ning arutada, näha suurt pilti ning nendes arutlustes sünnivad maailmaparandamise toimivad ideed.
Üks lootus ja usk tundub siiski mõlemal ühine olevat - see, et inimesed ühenduses olles leiavad lõpuks lahendused. Aga kas minu eluajal?
http://memokraat.ee/category/aktsioon/ows/
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/valisuudised/occupy-wall-street-on-anarhistlik-liikumine.d?id=62986386
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1669311
http://vabameelne.wordpress.com/2011/10/02/okupeeri-valli-tanav/
OWS kampaania on rahulolematute rahulik mäss hetkeolukorra vastu. Kui mõelda, et maailm läheb nii vales suunas, et juba ainuüksi loetelu koostamine sellest, mis on valesti, võtaks aega. Seniajani pole siiski tekkinud nendes töötubades geniaalset ideed, kuidas kõike parandada. Samas eks see on unistus ja võimalus välja öelda ning võimalus mõtteid vahetada. Nagu ma olen aru saanud, on voolud anarhistlikust riigieitusest kuni kommunistliku varade jaotuseni välja. Ühist seisukohta pole.
Keegi kunstiinimene ütles ühes intervjuus kunagi sõnad, et raha on väga hea leiutis. Mulle tundus see väga lihtsameelse avaldusena. Kui Heinlein kirjutas raamatusse sõnad "Valentine tabas ära raha vapustava ilu", siis need sõnad enam ei tundunud lihtsameelsed, vaid hirmutavad.
Euroopas on tegelikult praegu head ajad. Nälg on peaaegu unustatud asi. Samas isegi praegu, kui igal pool on ületootmist ning kauplused viskavad õhtuti toitu ära, on inimesi, kes peavad toidu pealt kokku hoidma. Samas kui teistel on raha nii palju, et nad ei oska teha sellega muud kui uut raha. Omada raha selleks, et osta selle eest raha ei näita inimest just eriti taibuka liigina või kuidas? Samas on olemas virtuaalne raha. Laen on peaaegu sama hea kui raha, sest suuremate laenudega oled sa pankade jaoks tegija. Aga kõik on tänapäeva maailmas võlgu.
Tarmo Jüristo kirjutiste üks huvitavamaid mõtteid on see, et poliitikud suudavad teha kompromisse, aga ei suuda saavutada konsensust. Erakonnad kaklevad sellepärast, et viia ellu oma valimislubadusi, mitte ei mõtle KOOS kuidas probleem lahendada. Asi on mõistetav. Kui Sa oma valimislubadusi ei täida või nende pärast ei võitle, siis järgmisel valimisel sind ei valita. Niisiis on kõik poliitikud paratamatult populistid. Vähemalt mängivad selle ääre peal.
Kas demokraatia ongi üldse parim kord ja mis tegelikult on demokraatia? Mul on hea meel, et memokraat pani artikli demokraatiast. Loe: http://memokraat.ee/2011/11/keeruline-demokraatia/. Mina kunagi otsisin vikist vastust küsimusele, mis on demokraatia, aga sealne artikkel oli vaidlustatud. Niisiis vastus pole lihtne. Anarhism on siiski vist kõige enam üksikisikut toetav süsteem. Samas erinevalt OWS anarhistidest ei kujuta päriselt ette, kuidas saaks ilma riigita. Kui üksikisik hakkaks asfalteerima teed, siis palju ta jõuaks? Riik peaks võtma inimestelt raha ja korraldama selle raha eest inimeste ühisomandit. Aga me ei saa kindlad olla, et need raha jaotajad, on kõige õiglasemad, targemad ning erapooletumad inimesed, kes ei mängi seal enda huvidest lähtudes. Poliitikuteks tavaliselt ei lähe inimesed, kes seda on (vabandan kõigi ausate poliitikute ees) või siis pidev võimu juures olek rikub nad ära. Kuidas teha nii, et riik oleks hea?
Üks Ekspressi artikli mõte veel Tarmo Jüristo kirjutisest. Kui panna õpetajad vabaturule, nii et igaüks peaks hariduse eest ise maksma, siis võib juhtuda, et õpetajate palgad tõusevad, et nad ongi liiga väikese palgaga. Samas kui hariduse eest peaks palju maksma, siis toimub see asi, mida meist keegi ei tahaks, et toimuks - haridus muutub suuremale osale kättesaamatuks. Niisiis paradoksaalsel kombel on õpetajate palgad sellepärast madalad, et me kõik vajame neid väga ning on ebaõiglus vaesemad haridusest ilma jätta. Samas saame juristide palgad kõrged hoida, kuna enamasti vajavad neid vähesed rikkad. Ideaalmaailmas ei tohiks ju nii olla, et kõige nõutumad inimesed on vähetasutatud ning võitlevad toimetuleku eest.
Paistab, et OWS ideoloogid eriti ei usu, et asju saaks interneti töötubades lahendada. Inimesed tulevad reaalselt kokku. See erineb suuresti filmi "Connected" ideest, mis usub ikoonilisse revolutsiooni (termin filmist) - visuaalse meedia levikut. Et internet on hea sellepärast, et väga palju inimesi saavad kokku tulla ning arutada, näha suurt pilti ning nendes arutlustes sünnivad maailmaparandamise toimivad ideed.
Üks lootus ja usk tundub siiski mõlemal ühine olevat - see, et inimesed ühenduses olles leiavad lõpuks lahendused. Aga kas minu eluajal?
http://memokraat.ee/category/aktsioon/ows/
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/valisuudised/occupy-wall-street-on-anarhistlik-liikumine.d?id=62986386
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1669311
http://vabameelne.wordpress.com/2011/10/02/okupeeri-valli-tanav/
Thursday, December 8, 2011
Üheteistkümnes päev - laevale
Hommikul oli Mart täiesti terve. Selline ühepäevane haigus, mille kohta nagu ei oskagi öelda, kas viirus või toidumürgitus. Igal juhul hakkasime varahommikul Bremeni poole sõitma. Hommikuhämaruses on lihtne jääda tööle ruttavate jalgrataste alla.
Igal juhul vana tuttavat teed pidi minnes jõudsime kella 9-ks Helmstedti. Erinevalt tavaarvamusest sakslased polnud küll nii punktuaalselt täpsed, sest numbrid polnud kohal, kui kohale jõudsime, aga need saabusid umbes poole tunni pärast. Mart takseeris neid imestunult - tema oli ju transiitnumbreid näinud - ja ütles, et need on mingid hoopis vingema klassi numbrid. Kehtisid ka üle nädala.
Viimased formaalsused tehtud, paberid kokku. Harjutasin natuke hübriidautoga sõitu ja siis teele. Alguses oli Mart kiirteel minu ees sõites vägagi tagasihoidlik - üle 120km/h eriti ei sõitnud - aga pärast sõitsime püsivalt mingi 150-ga. Kõige suurem number, mida mu spidomeeter näitas sellel sõidul, oli 172. Sellest hoolimata kihutasid Mersud ja Audid nagu seisvast postist mööda.
Bremenis pakkis Mart asjad minu autosse ja kui sõitma hakkasime, siis avastasin, et rahakott on kadunud. Vilgutasin küll kokkulepitult tuledega, aga Mart ei paistnud seda märkavat. Niisiis jäin maha. Rahakott oli muidugi alles, pagasnikus. Mart ei võtnud toru. Kuna mul oli navi autos, siis üritasin Bremenis leida seda Europcari esindust. Eksisin vahepeal natuke ära ja närvitsesin sellepärast, et Mart toru ei tõmmanud. Kartsin, et ta on telefoni ära kaotanud ning otsib nüüd mind taga. See oli küll ülearune hirm, sest meist kahest tugevamate närvidega on kindlasti Mart. Tema toimetas rendifirmas ja tal polnud AEGA toru võtta.
Bremenist Travemündesse sõitis Mart ja seal läks meil sadama otsimisele üksjagu aega. Nagu muinasjutus oli enne sadamat 3 teed - otse, paremale ja vasakule. Ei teadnud, missugust valida. Otse ja parempoolne suund ei andnud tulemust. Selgus, et checkin tuli ikkagi vasakul, kontoris, teha. Me olime eeldanud, et peame kohe sadamasse minema. Vahepeal juba mõtlesime, et järsku meie checkin aja möödalaskmine tähendab seda, et me laevale ei saa. Tegelikult polnud mingit probleemi ja laeva järjekorras pidime veel pikalt seisma, sest laeva väljumine hilines terve tunni.
Laeval pakiti meid väga tihedalt kokku. Nii et autode vahe oli alla 10cm.Hinna sees oli 4 söögikorda ja meil oli aknaga kajut. Kui laev nägi välja roostene ja kole, siis kajut on uhkeim kõigis, mida ma olin näinud. Akent oli täis terve sein. Sel õhtul tuli laeva loksumise peale väga hea uni
Igal juhul vana tuttavat teed pidi minnes jõudsime kella 9-ks Helmstedti. Erinevalt tavaarvamusest sakslased polnud küll nii punktuaalselt täpsed, sest numbrid polnud kohal, kui kohale jõudsime, aga need saabusid umbes poole tunni pärast. Mart takseeris neid imestunult - tema oli ju transiitnumbreid näinud - ja ütles, et need on mingid hoopis vingema klassi numbrid. Kehtisid ka üle nädala.
Viimased formaalsused tehtud, paberid kokku. Harjutasin natuke hübriidautoga sõitu ja siis teele. Alguses oli Mart kiirteel minu ees sõites vägagi tagasihoidlik - üle 120km/h eriti ei sõitnud - aga pärast sõitsime püsivalt mingi 150-ga. Kõige suurem number, mida mu spidomeeter näitas sellel sõidul, oli 172. Sellest hoolimata kihutasid Mersud ja Audid nagu seisvast postist mööda.
Bremenis pakkis Mart asjad minu autosse ja kui sõitma hakkasime, siis avastasin, et rahakott on kadunud. Vilgutasin küll kokkulepitult tuledega, aga Mart ei paistnud seda märkavat. Niisiis jäin maha. Rahakott oli muidugi alles, pagasnikus. Mart ei võtnud toru. Kuna mul oli navi autos, siis üritasin Bremenis leida seda Europcari esindust. Eksisin vahepeal natuke ära ja närvitsesin sellepärast, et Mart toru ei tõmmanud. Kartsin, et ta on telefoni ära kaotanud ning otsib nüüd mind taga. See oli küll ülearune hirm, sest meist kahest tugevamate närvidega on kindlasti Mart. Tema toimetas rendifirmas ja tal polnud AEGA toru võtta.
Bremenist Travemündesse sõitis Mart ja seal läks meil sadama otsimisele üksjagu aega. Nagu muinasjutus oli enne sadamat 3 teed - otse, paremale ja vasakule. Ei teadnud, missugust valida. Otse ja parempoolne suund ei andnud tulemust. Selgus, et checkin tuli ikkagi vasakul, kontoris, teha. Me olime eeldanud, et peame kohe sadamasse minema. Vahepeal juba mõtlesime, et järsku meie checkin aja möödalaskmine tähendab seda, et me laevale ei saa. Tegelikult polnud mingit probleemi ja laeva järjekorras pidime veel pikalt seisma, sest laeva väljumine hilines terve tunni.
Laeval pakiti meid väga tihedalt kokku. Nii et autode vahe oli alla 10cm.Hinna sees oli 4 söögikorda ja meil oli aknaga kajut. Kui laev nägi välja roostene ja kole, siis kajut on uhkeim kõigis, mida ma olin näinud. Akent oli täis terve sein. Sel õhtul tuli laeva loksumise peale väga hea uni
Thursday, December 1, 2011
Eesti kirjandusest
Loen eesti kirjandust üsna harva. Olen küll lugenud üsna palju neid Petrone "Minu"-sarja raamatuid, aga neid pean pigem ajakirjanduseks. Minu jaoks on kirjanduse ja ajakirjanduse vahe selles, et kirjandust loen emotsiooni saamiseks, ajakirjandust loen informatsiooni saamiseks.
Täna lugesin Futu kodukirjandit teemal "Miks ma ei loe eesti kirjandust" ja tundsin, et on südamest kirjutatud. Teema puudutab ka mind, sest see on mindki mõtlema pannud. Vast ma nii halvasti Valtoni kohta ei üleks - tema Arvo Vallikivi nime all kirjutatud "Ajaprintsess" ja "Põhjanaela paine" pole üldse igavad. Vetemaa romaanidest suurt ei pea, aga tema näidendid on tase omaette. Noorematest jättis mulje Eeva Parki "Lõks lõpmatuses" ja huvitav ulmeraamat oli Eiv Elooni "Kaksikliik"... kui see erootikaks (?) pöördunud teine osa välja arvata.
Samas pean minagi tänapäeva kirjanduse puuduseks seda, et ta teeb endale halba reklaami. Kivisildnik on nüüd mitmel moel sõna võtnud sellest, kuidas Langi reklaam aitab Cartlandi. Tõenäoliselt ütleb ta seda naljaga pooleks, aga ikka tahaks vaielda - missugust mainet eesti kirjandus endale soovib? Käibefraas - pole olemas halba reklaami - on järgi mõtlema hakates üsna sisutu lause. Missugust lugejat kirjanik endale soovib?
Mul on see kiiks, et lapsepõlvest on sisse jäänud mingi pühalik austus kirjanike vastu. Kirjanik peaks olema õpetaja. Targem, parem kui teised. Meedia, kes väljastab uudishimulikele teavet tuntud inimestest ning kirjastaarid ise ka just eriti ei toeta sellist ilusat kuvandit. Nii loebki mõjutatav lugeja (mina näiteks) raamatusse kogemata autori isiku sisse ja raamat ei ole enam tõsiselt võetav. Siis loedki kirjandust väliskirjanikelt, kellest igapäevaselt Delfis uudist pole ja kelle puhul peetakse olulisemaks seda, mida ta on kirjutanud. Mitte seda, kes ta on.
Muidugi tuleks seda võtta natuke kui liialdust, sest enamasti on viga ikkagi valikus, sest ka vanadel headel aegadel eelistasin väliskirjandust. Aga eelarvamuslikkus väljendub selles, et ma sageli lihtsalt ei võta eesti autori raamatut kättegi.
http://futuland.blogspot.com/2011/11/miks-ma-ei-loe-eesti-kirjandust.html
Täna lugesin Futu kodukirjandit teemal "Miks ma ei loe eesti kirjandust" ja tundsin, et on südamest kirjutatud. Teema puudutab ka mind, sest see on mindki mõtlema pannud. Vast ma nii halvasti Valtoni kohta ei üleks - tema Arvo Vallikivi nime all kirjutatud "Ajaprintsess" ja "Põhjanaela paine" pole üldse igavad. Vetemaa romaanidest suurt ei pea, aga tema näidendid on tase omaette. Noorematest jättis mulje Eeva Parki "Lõks lõpmatuses" ja huvitav ulmeraamat oli Eiv Elooni "Kaksikliik"... kui see erootikaks (?) pöördunud teine osa välja arvata.
Samas pean minagi tänapäeva kirjanduse puuduseks seda, et ta teeb endale halba reklaami. Kivisildnik on nüüd mitmel moel sõna võtnud sellest, kuidas Langi reklaam aitab Cartlandi. Tõenäoliselt ütleb ta seda naljaga pooleks, aga ikka tahaks vaielda - missugust mainet eesti kirjandus endale soovib? Käibefraas - pole olemas halba reklaami - on järgi mõtlema hakates üsna sisutu lause. Missugust lugejat kirjanik endale soovib?
Mul on see kiiks, et lapsepõlvest on sisse jäänud mingi pühalik austus kirjanike vastu. Kirjanik peaks olema õpetaja. Targem, parem kui teised. Meedia, kes väljastab uudishimulikele teavet tuntud inimestest ning kirjastaarid ise ka just eriti ei toeta sellist ilusat kuvandit. Nii loebki mõjutatav lugeja (mina näiteks) raamatusse kogemata autori isiku sisse ja raamat ei ole enam tõsiselt võetav. Siis loedki kirjandust väliskirjanikelt, kellest igapäevaselt Delfis uudist pole ja kelle puhul peetakse olulisemaks seda, mida ta on kirjutanud. Mitte seda, kes ta on.
Muidugi tuleks seda võtta natuke kui liialdust, sest enamasti on viga ikkagi valikus, sest ka vanadel headel aegadel eelistasin väliskirjandust. Aga eelarvamuslikkus väljendub selles, et ma sageli lihtsalt ei võta eesti autori raamatut kättegi.
http://futuland.blogspot.com/2011/11/miks-ma-ei-loe-eesti-kirjandust.html
Subscribe to:
Posts (Atom)