Corleone-Custonacci 23.09.2012

Hoolimata teadmisest, et Corleone on Ristiisa raamatu haip ja et tõenäoliselt pole seal midagi näha, võtsime suuna Palermost Corleone peale. Et olime näinud juba mõnes kohas mahajäetud külavaheteid, siis pisut kartsime jälle sattuda üleskruttivatele mägiteedele, aga hoolimata Michelini prognoosist oli tee palju parem ja sirgem.
Corleone, nagu võis arvata, oli tavaline linnake orus paiknev linnake tavalise Sitsiilia taimestikuga. Kõige omapärasem asi Corleones oli kaksikkalju keset linna. Tundus, et linn oli ehitatud kaljude ümber. Kui me teed mööda üles sõitsime, siis võisime näha linnas panoraamvaadet.

Viimasel pildil on näha välisõhu temperatuur - 36kraadi.
Panime järgmisteks navi koordinaatideks Custonacci, aga oleks vist pidanud Michelini teekonnaga rohkem tööd tegema, kuna Sitsiilia navi kaardid olid küll uued, aga info polnud täpne. Niisiis järgmised 10 km sõitsime ligi tund aeg. Tee oli auklik, kohati isegi nii, et kui oleks seal sõitnud 90km/h, nagu navi lubas, siis oleks võinud teelt lennata. Kogu teekonna jooksul ei tulnud vastu ühtegi autot ja ka kõrvalolevatel maalappidel polnud elu näha. Välja arvatud üks vastujuhtunud lambakari. Mis oli maastiku juures omapärane, need olid triibuliseks põletatud maalapid. Ei oska öelda, kas mingi eriline ale põletamise viis. Tee kõrval mägedes olid näha kohad, kust oli raiutud kivi. Tõenäoliselt sealt pärineski see marmorile sarnanev kivi, mida igal pool kõnniteede ehituses oli kasutatud.

Tee nägi välja, nagu ülaloleval pildil. Lambad samuti.

Lõpuks jõudsime ka sellelt teelt normaalsele rajale ja Custonacci linnakesse. Custonacci linnake on üsna uus linn uute majadega. Kirik on seal ainus, mis on vanem ja linn on kerkinud kiriku ümber. Meie hotell oli täiesti uus disainhotell esimesel korrusel asuva siseparklaga ja ka korterid olid kõik uued. Maja oli juba kaugele näha, sest paiknes mäeküljel näoga mere poole
San Vito Lo Capo paikneb poolsaare tipus ja on väga külastajaterohke kuurort, Custonaccisse on sealt vaid 10 km. Samas on Custonacci palju vaiksem ja seetõttu meeldivam kohake.

Meie hotell/korter ja vaade rõdult

Palermo 22.09.2012

Mis oli Palermo kiirtee juures üllatav, see oli see, et suurem osa teest oli raiutud läbi kalju ja tee ise seisis sammastel. Niisiis paras arhitektuuriline ime, mis võis ikka tohutult maksma minna. Sellega arvestades oli kiirtee maks küll väike. Ootasime mingit paarikümmend EUR-i, aga oli 5-6EUR. Täpset numbrit enam ei mäleta

Pilt kiirteest. On näha sambad, millele on püstitatud kiirtee ja ümarad avad kaljus.

Palermo võttis vastu üllatavalt hõreda linnaliiklusega. Pärast kõike loetut tundus see üllatav. Käisime oma hotellis ära ja läksime randa otsima. Hoolimata sellest, et Palermo on rannalinn, ei olnudki randa leida väga lihtne. Sõitsime päris pikalt läänesuunas, kuni leidsime ühe kivise lahesopi, kust purjekad läksid vette. Hoolimata koha ilust häirisid põhja teravad kivid.

Tagasi sõites saime natuke aru juba sellest, mida tähendab Palermo tipptund. Liiklus nihkus edasi tigusammul, juhid tegid kummalisi manöövreid. Mitmed teed olid kinni pandud ja ümber suunatud, mis tegi marsruudi keeruliseks, aga kohale jõudsime.

Itaalias on suitsetamise vastased abinõud väga efektiivsed. Õhtul üritasime väljas automaadist suitsu osta, aga automaat nõudis meilt isikut/vanust tõestavat dokumenti. Arvatavasti see siiski ID-kaarti ei tunneks. Katsetada ei saanud, kuna ei võtnud dokumenti õue kaasa. Vastavas poes küll ei nõutud dokumenti, aga suitsud olid 1EUR kallimad kui automaadis.
Kõndisime ringi öises Palermo vanalinnas kuni väsisime ja pöörasime tagasi. Meie hotelli lähedal olid mingis baaris avatud koosviibimine, kus olid näha tänavatel inimesed, kes jõid autodele najatudes veini. Rahvas oli üsna pidulikult riides, aga laudu polnud. Inimesed, sagin ja vein.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Corleone peale - koht, mida kindlasti olime planeerinud vaadata. Palermos rannapromenaadi ei näinud, küll aga oli randa rajatud mingid palliväljakud.

Palermo pilte keskuses kuni äärelinnani

Abdul Turay "Väike valge riik"

Vaatasin hiljuti ETV-st filmi "Vaesus? Park Avenue: raha, võim ja Ameerika unelm" (Park Avenue - Money, Power and the American Dream). Film jutustas sellest, kuidas väga väike hulk ameeriklasi on ahminud enda kätte enamuse varadest. Tollest momendist, kui Ayn Randi põhjama hakati, ei tundunud film enam ei huvitav ega objektiivne. Esiteks Ayn Rand kirjutas oma raamatu 57-ndal aastal, teiseks tema polnud kindlasti mitte see, kes vara kokkukuhjavat logardit oleks heaks pidanud. Tema uskus idealistlikult, et rohkem varandust saabki olla töökamal inimesel. Seda, et tänasel päeval võlg on raha ja raha on võlg ning asjadel pole loogilist väärtust, ei saanud ta kuidagi ette näha. Ja ilmselt tol ajal tajusid inimesed ka vähem pillava elustiili mõju meie planeedile.
Aga eestlaste majandusmõtlemises rääkides ei mõtleks ma suurejoonelistes terminites nagu monetarism või keinsism. Ikka pigem igati terved mõtted, et "mitte millestki ei teki midagi" ja "võlg on võõra oma".

Raamat "Väike valge riik" kirjeldab eestlast ühe pikalt Eestis elanud välismaalase vaatevinklist. Lugesin raamatu kaks korda läbi ja  teisel korral oli vastuvaidlemise tahtmine palju väiksem kui esimesel korral. Siiski mõned seisukohad tunduvad groteskselt üle võlli aetud olevat. Ma ei tea küll kedagi, kes oleks oma maa või maja auto ostmiseks maha müünud. Pigem ikka on need ilusad suured autod palga eest liisitud või firma poolt liisitud. Vast natuke edevust asja taga on, aga praktilisust on oluliselt rohkem. Uus auto võib odavam tulla kui kasutatud pann, mille remondile ja kütusele hiigelsummasid läheb. Buumi ajal toimus vastupidine - eestlased ostsid kinnisvara, kuna peremees ja omanik olemine tundub üks identiteedi alus. Seda, et kinnisvara hind võib langeda või majanduslik olukord halveneda uskusid vähesed.

Eestlaste majanduslikud arusaamad pärinevad siiski oluliselt varasemast ajast, kui seda oli aasta 1970. Eks teadmine, et tuleb tööd teha, et töö on raske. Kuramuse Andres tappis ka Krõõda raske tööga ära ja ei läinud sotstoetusi küsima. Ma ei tea, kas oligi kusagilt küsida, aga kui oleks olnud, siis kas tõesti peremehe uhkus oleks lubanud küsida? Siis tuli pööre ja enam polnud peremehi... Võib olla ma eksin ja asi polnud üldse vahepealses ajas, vaid tänapäeva maailmas, kus on harjutud sellega, et riigilt saab toetusi. Nõukogude aeg sai mööda, aga endiselt on sama - tunne, et riik pole meie oma, vaid ikka endiselt mingi mõisnik, kelle tagant on auasi varastada ning kellelt võib nõuda ülalpidamist. Põlvkondade erinevus tuleb välja selles, kui mu üle 80-aastane tädi vaatab söötijäänud maad ja küsib, et kus siis nüüd on need inimesed, kellel pole tööd. Eks mina olen oma aja produkt. Õnneks on mul hästi läinud, aga oskaks ma midagi oma kätega teha, kui halvemini läheks. Riideid õmmelda, ise endale toitu kasvatada või ise remonti teha?
Selle poolest on Triin Jõe ikka väga sümpaatne, et ta ei jäänud käed rüpes ootama, vaid võttis ennast ise käsile. Samamoodi sümpaatne oli ka üks internetikommentaator, kes kirjutas, et talvisel ajal käib ta ise korteriühistutele lumerookimisteenust pakkumas.
Meid segab kõvasti võrdlus rikkama naabriga. Tundub ebaõiglane, et nemad saavad sama töö eest kordades rohkem palka ja unustame selle, et sel ajal kui meie paigal seisime liikusid nemad edasi ja kui me liikuma hakkasime, ei jäänud nad paigale seisma ja meid järele ootama.

Pronkssõdurist rääkides on mu mälestused ka natuke teistsugused. Turay väidab, et mäss tekkis pronkssõduri äraviimise pärast. Mina mäletan, et meeleavaldus ning lõhkumised linnas toimusid ENNE kriisiistungit, kus otsustati pronkssõduri minemaviimine. See minemaviimine saigi teoks üksnes tänu sellele, et meeleavaldajad läksid Tõnismäe pronkssõduri juurest eemale linna peale laamendama. Muidugi võin eksida ja otsus oli varem vastu võetud, aga siiski ei tahaks uskuda.
Ma olin kogu aeg selle poolt, et pronkssõdur alles jäetaks, sest pean linna elavaks organismiks, mis peaks peegeldama kõiki aegu. Isegi kui need ajad olid valusad ja halvad. Siiski juba enne pronkssõduri äraviimist korrigeerisin enda seisukohti. Sain aru, et pronkssõdur ei saa jääda südalinna trollipeatusesse, kui seal korraldatakse miitinguid, kus lehvitatakse NL lippudega. Näotu lugu, aga minu meelest on just need meeleavaldajad süüdi kuju teisaldamises.
Peale majanduse on raamatus räägitud veel mitme kandi pealt immigatsioonipoliitikast ja rassismist. Sisseränne idast oleks minu arvates siiski suurem probleem, kui autor seda ette kujutab. Nimelt on meil praegu juba mõnel pool raske hakkama saada teenindusasutustes eesti keelega. Kujutan, et mingi arv lisandunud umbkeelseid oleks see mass, mis sunniks eestlasi loobuma eesti keele kasutamisest. Võib olla eksin ja nad õpiksid eesti keele selgeks... aga võib olla mitte?
Teine asi on mõte, et kas meil on üldse suuremat sisserännet vaja. Rahvastik vananeb maailmas niigi ja seda protsessi ei peata. Tegelikult vist peakski kogu maailmas rahvastik vähenema ning selles poleks midagi halba, kui pensionid poleks välja mõeldud totra püramiidskeemina, mis nõuab maakera rahvastiku pidevat suurenemist, mis ühel momendil maksab inimkonnale valusalt kätte. Aga küll inimene aruka liigina mingi lahenduse välja mõtleb.

Rassismist ka. Mõtlen Eesti olusid teades, et viited sellele, et eestlaste rassilised eelarvamused on 70-ndatest on pehmelt öeldes kummaline. Mida õieti eestlased teadsid siin raudse eesriide taga mustanahalistest? Need on need aastad, kus ma tönnisin lugedes "Onu Tomi onnikest" ja lugesin õhinaga Harper Lee "Tappa laulurästast...". Eelarvamused said tekkida ikka alles pärast 1990 aastat. Muidugi võin olla ka pime, sest kirjeldatud intsidendid piiril tunduvad õõvastavad ning igasugust õiglustunnet riivavad. Niisiis see on vist maailm, millest mul pole aimugi.
Kui ma lugesin reedel lehest, et ilmub Abdul Turay sulest raamat, siis guugeldasin natuke ja põrkasin just selle artikli otsa, mille järgi raamatki pealkirja sai. Artiklit lugedes mõtlesin autorist, et ega ta rassismist küll vaba pole. Juba jutt sellest, et 95% mustanahalistest hääletas Obama poolt tekitab küsimuse, et kas nad hääletasid lähtuvalt rassilistest eelarvamustest. 

Raamat muide oli palju parem kui ma artiklit lugedes eeldasin. Samas osutus majandusteooriast läbinärimine minu jaoks pisut raskeks ja veel raskemaks selles asjas autori seisukohast sotti saamine, kuna kohati tundus ta kiitev, samas laitev.  Ise ennast kõrvalt ei näe ja mõnikord on abiks, kui keegi, kes pole asjas sees, vaatab ja analüüsib objektiivselt. Kui tal muidugi siin elades on võimalik täiesti objektiivseks jääda.
Üks väike mõte jäi vaevama. Turay on vaimustuses Mart Laarist, peab targaks poliitikuks Andrus Ansipit ja elegantseks ning arukaks naiseks Kadri Musta. Huvitaval kombel pea kõiki, keda ta küsitles. Huvitav, kas Savisaar liigitub mustade jõudude alla ainult sellepärast, et temaga ei saanud keelebarjääri tõttu rääkida? Silmast silma oleks vist tursaks rääkinud?

Garri Kasparov "Male kui elu mudel"

Hoolimata pealkirjast tundub raamat mulle siiski rohkem male kui elu kirjeldus. Võib olla minu viga, sest eks ma olen ka elus (nagu maleski) rohkem taktik kui strateeg. Kui konkreetset eesmärki ei paista, siis ei rabele ja ei tunne vajadust ka eesmärke seada. Erinevalt malest võid käigu vahele jätta.
Raamatu alguses male ajalugu kirjeldades köitis huvi viide Adolf Andersseni malepartiile, mida tutvustatakse igale algajale maletajale. Otsisin selle internetist välja.
http://www.chessville.com/instruction/Annotated_Games/Anderssen-Kieseritzky.htm
Huvitav, kas tänapäevased suurmeistrid võivad ka sellisesse seisu sattuda ja ei anna enne alla?

Igal juhul portreed, mida Kasparov kaasaegsetest maletajatest joonistab, on intrigeerivad. Kui Tigran Petrosjan ja Anatoli Karpov on kujutatud tugeva kaitsemänguga maletajatena, siis Mihhail Tali puhul ei hoia ta värve kokku. Tal on kirjeldatud tõelise romantismiaja maletajana, sest võib hoobilt suunda vahetada.  Ka Kerest oli raamatus kirjeldatud, peatükis "Hiiglavad teised".

Huvitav fakt, mille Kasparov raamatu välja toob, on jutt mälust. Kui esitada väga heale maletajale erinevaid seise mängudest, siis mäletab ta nendest pea poole rohkem kui keskpärane maletaja. Samas kui on jutt suvalistest malelaua seisudest, siis pole nende vahel erinevust. Järeldus on see, et suurmeistrid mäletavad sellepärast seise nii hästi, et nad tunnevad laual ära nähtud mustrid.

Foorum

Foorumi saates hakkas kõrvu kriipima Tarmo Tamme ütlus, et raha peaks võtma nende käest, kes tulu teenivad. Kas see mitte ei tähenda seda, et raha tuleb võtta töötegija käest?

Huvitav, kas moodne vasakpoolsus tähendab seda, et kõrgem klass on need, kes tööd ei tee. Eelmise pöörde ajal oli vastupidi.

Sitsiilia september 2012 järg: Gioiosa Marea

Läbisime Nicolosi, linna, mis tundub täiesti Etnast inspireeritud. Igal pool Etna vaated ja pildid. Isegi seinad on sealsest kivist

Suund oli idarannikule, kus lootsime leida ilusaid puhkekohti. Mina muidugi oleksin tahtnud näha ka Alcantara orgu, aga sain täiesti aru Mardist, kes on liiklusest tüdinud ja üritab suunduda ainult neisse kohtadesse, kuhu ilma ekslemiseta pääseb. Garmin aga ei teadnud Alcantarat. Niisiis lootsin, et ehk jääb niisamagi teele. Esialgu oli siht võetud Giardini-Naxose peale, aga sealt läksime kergelt läbi, korra ainult parkisime ja vaatasime natuke ringi. Seal olid näha ka sildid Castelmolale ja Taorminale. Suundusime Castelmola poole, kus teadsin olevat mingi kindluse, aga kusagil teel eksisime ning olime Taorminas. Taorminas on liiklemine tüütu ja väsitav. Samas muidugi linn väärib kiidusõnu ja on arusaadav, miks ta on turistide linn.  Ma käiksin ka seal turistina, kui seal pisut vähem turiste oleks.

Minu suureks kurvastuseks Alcantara oru viita ei tulnudki ette. Praegu suundusime oma järgmisse ööbimiskohta - Gioiosa Mareasse hotelli S.Margherita Agriturismo, kus meil oli broneeritud kuuele inimesele paraja mõõduga korter. Merevaade, rõdu, köök ja grill. 43 EUR ei ole just palju sellise luksuse eest? Hooajal tõenäoliselt oleksid hinnad kõrgemad. Niisiis kruttisime hotelli poole üles mööda mägiteed, Garminil käis pea ringi ja aeg-ajalt juhendas meid kaljult alla hüppama, aga õnneks olid viidad hotellini olemas. Suurema autoga vist pole ligi pääsenudki, sest mõned kurvid olid tõeliselt kitsad ja järsud.

Hotelli poole minnes tuli vastu sõbraliku olekuga mees, kes surus kohe kätt, uuris broneeringut ja teatas, et meie hotell asub kaugemal, kust on linna lühem maa ning juhatas registratuuri juurde. Registratuuris istusid paar asjaliku olekuga tibi, kes püüdlikult trükkisid meie isikuandmed sisse, rääkisid omavahel. Üks tüdrukutest võttis võtme ja kutsus meid kaasa. Kui tüdruk juhatas meid bungalo poole, siis sisimas lootsin, et see on seest suurem kui väljast ja sisse mahub ka imeline merevaade. Tüdruk siristas midagi õhtusöögist segakeeles, samal ajal kui meie üritasime toibuda. Mart kogus ennast kiiremini ja küsis väikese üllatusega, et kas see on korter. Meie saatja, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, kordas appartemento ja viitas käega onnile. Mul oli näpus itaaliakeelne broneering, mille pealt üritasin selgitust leida ja küsisin two camera (samuti segakeeles)? Naine luges, kulm kortsus, meie broneeringut ja viipas meid kaasa. Registratuuris võttis mingi teise võtme ja kutsus meid autoga järgnema. Autosse istudes paistis ta olevat üsna kuri. Sõitsime tükk maad allapoole ja seal ronis naine autost välja, kehahoiu järgi otsustades tige nagu herilane, heites meile vihaseid pilke. Mart isegi ei vaadanud majja sisse, vaid võttis tüdruku käe, suudles seda ja  tänas tüdrukut ülevoolavalt. Tüdruk läks näost punaseks ja naeratas piinlikult.
Aga korter oli oma raha väärt ja rohkemgi. Üle terve seina aken elutoas vaatega merele, rõdu, oma 20m2 suur, kuhu paistis hommikupoolikul ja ka pärastlõunal päike ning mis oli täiesti privaatne, ilma kõrvaliste pilkudeta. Köök, vannituba, magamistuba ja kaks üheinimese voodiga magamistuba. Korter oli tegelikult kahekordse maja teine korrus. Hoolimata konditsioneeri puudumisest ei olnud seal liiga palav. Kui aknad mõlemal pool lahti teha, siis käis tuuletõmbus läbi maja. Aias kasvasid aprikoosid ja oliivipuud. Selline mitte euroremonditud, aga nagu kodus maal.

Kui ruumid oli ülevaadatud, läksime randa vaatama. Meie silmade jaoks täielik paradiis - pikk rannariba, kus paistis ainult 4 inimest. Kui norida oleks tahtnud, siis oleks nõudnud liivaranda. Rand oli kivine ja kivid olid talla all pisut teravad. Samas selline privaatsus tundus Sitsiilias küll luksusena. Rannas olid lamamistoolid, mis polnud ketiga kinnitatud ja võtsime sealt ühe endalegi kasutada. Peaaegu ranna serva viis puust rajake. Vahepeale olid ehitatud duššid ja sai ilma jalgu uuesti mustaks tegemata autoni. Ilm oli palav ja vesi soojem kui lõunarannikul. Mart jäi esimesel päeval sinna ulpima tunniks. Pärast tunnistas, et meres väga lihtsalt ei lähe üle pea ulatuvasse vette, aga seal hoidis vesi nagu korki pinnal. Pinnal ujusid ka kivid (Futu andmetel pimsskivi, viisin talle neid näha).

Pildilt on näha, et vetteminek on kivine

Gioiosa Marea elab pisut üle 7000 inimese. Linn tundus olevat üsna unine ja vähe oli autosid ning inimesi liikvel näha. Kaarti vaadates jääb rand pisut loode suunas. Minu jaoks tundub natuke seletamatuna, et majades, mis on vaatega rannale ehitatud, on hommikuti päike. Tallinnas on majade need toad, mis vaatega randa (ehk siis põhja poole) hommikul ja lõuna üsna ilma päikseta. Muidugi ma pole astronoom, et osata seletada.

Järgmisel päeval nautisime esimest puhkepäeva. Kusagile polnud kiiret ja võisime ise teha mida tahtsime ning meie tahtsime laiselda. Hommikust sõime rõdul ja päevitasime. Pärastlõunal sõitsime ujuma ja poodi. Mart suutis mind vägivallaga viia vette, kus põhja polnud. Alguses oli kõhe ja tundus, et hakkan uppuma, aga pärast olin juba harjunud ja tundsin ennast vees üsna mugavalt. Ma ei saa öelda, et päriselt ilma liigutamata oleks pinnal püsinud ja ka järsud liigutused polnud head, aga selles soolases vees oli kindlasti mugavam ja vähem jõudu nõudev ujuda. Õhtul kodus mõnus maja läbiv tuuletõmbus ja õhtusöök veiniga. Natuke liiga palju veini.... mõtlesin järgmisel hommikul. Aga tõusma pidi. Check out kell 1.
Pisut peale kella ühte sõitsime hotelli ette ja Mart saatis mind väljaregistreerimist tegema. Vastu võttis seal too mees, kes meid oli enne sõbralikult registratuuri saatnud. Sain aru, et tema oligi omanik. Uuris, kuidas meeldis ja tõi kingiks eukalüptimett. Ette juba oli kahju, et ei saanud Eestisse transportida, sest teadsin inimesi, kes oleksid olnud väga huvitatud. Kahjuks Ryanairo käsipagas ei võimalda. Niisiis viimasel päeval sõime selle ära. Üllatavalt mõnus maitse oli. Tundub selgelt mingite ürtide maitset ja polnud nii magus, kui see millega Eestis harjunud. Pigem mõru.

On väga raske muidugi enne reisi teada, mis kohtades tasub kauem olla. Samas arvestades seda majutust, siis see korter oleks alati hea pakkumine. Puhkus, rand. Lisaks saab sellest punktist lihtsa vaevaga põhja poolt Etnale, Alcantara orgu, Taorminasse ja ka Castelmola kindlust vaatama. Ilusad Lipari saared on sealsamas ja meilegi pakuti reisi - kahjuks alles siis, kui hakkasime juba lahkuma. Samuti on Messina lähedal ja saab mandrile minna. Niisiis kui ka terveks nädalaks sellesse punkti jääda, on tegevust küllalt. Sitsiilia ei ole siiski nii väike koht, et kõik saab nädalaga nähtud.

Justin Petrone "Montreali deemonid"

Ilmselt ei oleks ma kunagi hakanud seda raamatut lugema, kui ma ei oleks teadnud, et autoriks on Eestis elav välismaalane. Eesti on üsna kinnine ala, kus iga võõras on eksootiline olevus, kes tekitab küsimuse, et mis värk teda küll siin kinni hoiab. Kui ta aga oskab ka (endast) kirjutada, siis seda huvitavam.

Ma ei tea, mida ma ootasin sellest raamatust pärast Mare Grau arvustuse lugemist. Kindlasti mitte seda, et too piinatud hingega seksmaniak nii sümpaatne on. Võib olla sellepärast sümpaatne, et ta oli kuidagi väga inimlikult usutav ja mõtleb põimlausetega. Pole ammu lugenud raamatut, millesse oleks nii lihtne sisse minna ja mis köidaks tähelepanu esimestest lausetest peale. Tõsi, üsna alguses, kui lugesin fraase
"Ma tahan sinuga armatseda? Unustage ära! Ma tahan sinu ajud sodiks nikkuda"
siis meenus küll ebameeldival kombel Ekspressis avaldatud katkend ühest uuest menukist ja mõtlesin täiesti õnnetult, et palun mitte jälle seda uutsorti erootikat. Minu palvetele vastati.

Raamatut lugedes ei jätnud mind tunne, et olen mingit teist sarnase rütmi ja meeleoluga raamatut lugenud. Seisin raamaturiiuli ees ja üritasin tulemusetult seostada. Pakun, et mingi Hispaaniat kujutav raamat?
Kaanelugejana ootasin lõpus mingit bulgakovlikku saatanailmutust, aga üllatusena tuli jumala ja hingerahu leidmine. Kergendus, ehk ka pettumus. Kuidas võtta.

Ah et miks ma poleks seda raamatut lugema hakanud? Sisututvustus kaanel on minu jaoks pigem eemaletõukav. Ma ei taha sugugi öelda, et seesuguse sisuga raamat ei saa huvitav olla, sest kui sellise tutvustuse kõrval oleks autori nimi Fowles, Bulgakov, Gaiman, Paasilinna... igaüks võib ette kujutada, mis sisuga raamatu oleks keegi neist sellele teemale kirjutanud. Aga tundmatu tegija raamat teemal ei tekita uudishimu. Kaanekujundus ei tõmba lugema ja üleüldse - mida tähendab väljend "reisiromaan"?

http://petroneprint.wordpress.com/2012/11/12/justin-petrone-montenegro-vabandust-montreali-deemonite-sunnist/
http://eppppp.tahvel.info/2012/11/14/justin-petrone-montreali-deemonid/
http://petroneprint.wordpress.com/2012/11/15/arvamus-justin-petrone-montreali-deemonid/

Frances Hardinge "Öökärbse lend"

"Kui sa tahad, et keegi ütleks sulle, mida mõelda, siis ei tule sul kunagi nappust inimestest, kes on valmis seda tegema". Quillam Mye

Kunagi ammu-ammu valitses kuningas, kes tahtis teha head, aga valitses halvasti ning seetõttu raiuti tal pea maha ning pandi tema asemel valitsema Parlament, kes üldjoontes tegi sama, mis kuningas, aga keegi ei nimetanud juhti kuningaks, sest nimi on oluline. Inimesed jagunesid kaheks -  monarhistideks ja parlamentaristideks. Siis aga juhtus õnnetus ja kaamel hammustas kroonprintsi nina ära ning mees suri palavikku. Seejärel vaidlesid monarhistid selle üle, kas peaks valitsema ta kroonprintsi õde või natuke kaugem meessoost sugulane.
Nende nääkluste vahepeal aga tekkis uus religioon.
Kunagi oli olnud palju religioone. Siis aga said kõik religioonid üheks ja kõik kummardasid Armastatuid kokku kogunud ühte vaimu, mida kutsuti Tagajärjeks. Kirikute seintesse ehitati südamekujuline ava, kuhu paigutati tiibadega pekslevad metslinnud ja Tagajärje preestreid kutsuti Linnupüüdjateks. Seesama Tagajärje religioon tugevnes, hakkas kutsuma inimesi eemale Armastatute kummardamise juurest ja lõpuks ka hävitama Armastatute pühamuid ning hukkama nendega seotud inimesi. Seda aega kutsuti tagantjärele Halvaks Ajaks. Lõpuks rahvas ajas Linnupüüdjad minema.
Selle kasutasid ära gildid. Raamatukaupmehed kuulutasid Linnupüüdjate raamatud valedeks ning nüüdsest oli riigivastane iga raamat, mis polnud Raamatukaupmeeste templiga. Kirikutest rebiti välja südamed. Gildid pidasid läbirääkimisi monarhistide ja parlamentaristidega ning kokkuvõttes leidsid parlamentaristid, et monarh pole halb ja moodustas komitee seda asja uurima ja oli seda uurinud selleks ajaks pea kakskümmend aastat....

Mosca Mye on tüdruk, kes oskab endale jamasid kaela tõmmata ja kellel on rohkem ettevõtlikkust, kui ühel spioonisalgal. Teekonnal on tal kaaslasteks sõjakas hani Saratseen ja ladusa jutuga seikleja Eponymous Clent.

E. L. James “Viiskümmend halli varjundit”

On tore, et meedia on lõpuks ometi leidnud teema, mis suudab konkureerida Harta12-ga.
Delfis täna avaldatud lõik oli kõike muud kui huvitav ja tekitas küsimusi, et mis selles raamatus tähelepanuväärset on. Niisiis hakkasin mööda internetti selle ülikuuma raamatu jälgi ajama. Link parimale arvustusele
http://freeblogjob.blogspot.com/2012/09/fifty-shades-of-grey.html

Tegelikult oli arvustus isegi nii hea, et ma mõtlesin, et kui säherdused arvustused avaldataks raamatuna, siis ma vist ostaksin selle raamatu. Mis muidugi ei takista mind edaspidigi läilasid naistekaid lugemast.

Sooline võrdsus

Kuulasin täna "Vabariigi kodanike" saatest esmakordselt seda Ligi kuulsaks saanud repliiki "kaunid silmad tavaliselt kinnise suu kohal" ja sain aru, kui valesti on meedia seda siiani esitanud.
Kas on viga minus, aga ma ei kuulnud tema sõnavõtust halvustust naissoo kohta, vaid kriitikat internetipõlvkonna kohta, kes pigem avaldab oma mõtteid kirjalikult.
Solvang küll, aga sedapuhku see küll naisi ei puuduta.

Etna

On öeldud, et te pole Sitsiilias käinud, kui pole näinud Etnat. Ma ei tea, kas see on reklaamlause või ongi nii.

Kuni XIX sajandi lõpuni polnud turvalist teed Etnale. Alles 1930 aastal rajati piisavalt lihtne tee, mis viis Nicolosi linnakesest (700m) Rifugio Sapienzasse (1910m) ja alles 1960 rajati autotee Linguaglossast (550m) Piano Provenzanasse (1800m). Rifugio Sapienzast viib tänapäeval tõstuk 2500m kõrgusele ja sealt edasi Rifugio Torre del Filosofo (2920m) juurde saab bussiga. Sealt võib tohib giidi juhtimisel minna ka kõrgemale, põhikraatriteni. Põhikraatrid on La Voragine (3253 m) ja Bocca Nuova (3250 m), mida lahutab vahesein. Mäe kõrgeima osa moodustab Kirde kraater (3317 m), millest lõuna pool paikneb Edela kraater (3100 m).

Mart oli pisut tüdinud Sitsiilia linnadest. Ta oli samal aastal olnud Sardiinias ja Sardiinia oli jätnud palju parema mulje. Niisiis lootis ta nüüd loodusele panustades muljet parandada. Tegelikult muutusid Etnale lähenedes teed paremaks ja majad ilusamateks. Otsisime oma hotelli üles. Hotell Polifemo Etna asus Nicolosi linnakeses. Omanik oli äärmiselt südamlik naisterahvas ning hotellituba oli kena. Ilusti lilledega kinni seotud rätikud.

Vast natuke kallis, aga arvestades kohta väga hea valik. Kui perenaine kuulis, et me kohe samal päeval plaanime Etnale minna, andis ta kaasa kupongid tõstuki jaoks. Kupongid andsid 10EUR allahindlust.
Nicolosis olles oli meil ainuvõimalik valik läheneda Etnale lõunast, Rifugio Sapienzast.

Olin rääkinud Mardile, et 1500m kõrgusel kaob taimestik ning seetõttu oli pisut üllatunud, kui olime tõusnud üle 1600m, aga metsad jätkusid. Etnast
50-500m - Scrub or termomediterranean vegetation
500-1000m - Piedmont evergreen woods
1000-1700m - Deciduous or evergreen submountain woods
1700-2000m - Mountane woods
2000-2500m - High mountain belt
2500-2800m - Cone/Crater belt

Cone/Crater belt alas kasvavad Rumex Acetosa ja Senecia Aetnensis (Etna Ragwort). Eestikeelsed nimed peaksid vist olema hapuoblikas ja ristirohi.
Üks pilt ka Senecia Aetnensisest

Kuigi meil alguses oli plaan Etnale jalgsi minna, siis 1900m kõrgusel kadus see tahtmine ära ja otsustasime piletid osta. Otsustasime sõita 2500m tõstukiga ja kui seal veel tahtmist on, siis läheme edasi jalgi. Vastasel juhul bussiga.
Esmamulje Etnast on, et ma pole nii koledat mäge näinud. Tenerife Teide on ka vulkaanilise tekkega, aga Teide maastik (seda on Star Wars'i filmidest näha olnud) on hoopis huvitavam. Etna seevastu meenutab Sillamäe tuhamägesid ja tundub, et kohe määrid ennast ära. Asi, mis tõele ei vastanud, sest kuigi näis, et Etnalt alla laskuvad ainult tõrvased ahvid, siis ei hakanud see must tuhk külge.

Panen võrdluseks ka Tenerife Mount Teide pildi

SEE EI OLE ETNA

...

SEE ON ETNA

Kui tõstukiga üles sõites oli veel mäekülgedel näha mingit taimestikku, siis 2500 peal polnud enam midagi. Siiski - ülapool nähtav pilt lillekesest räägib, et mingid taimed siiski olid ja ka ühte lepatriinut suutsin näha 2500m kõrgemal. Nii palju siis minu teooriast, et üleval on putukate (ja sääskede) vabam. Loobusime ideest minna üles jalgsi ja jäime bussi ootama.

Niisiis olime ühe Rifugio Torre del Filosofo (2920m) juures. Keegi ei üritanud hakata iseseisvalt ülespoole minema. Minu romantiline kujutluspilt mägedest oli natuke häiritud ja kujutlus, et sellist pilti oleks ka kõrgemal, ei kutsunud edasi minema. 2920 asuv vulkaan suitses ainult. Vahtisime seda ja kuulasime giidi juttu, kes rääkis kindlustusest ja vulkaani tehtud hävitustöödest.
2920m kõrgusel oli väga tuuline. Ronisime ühe kõrgema künka otsa tuulega võideldes. Alla vaadates tundus looklev tee nagu valge jutt mustal maastikul.

Allaminekuks ei hakanud bussi ootama, vaid läksime jalgi. Olin valinud valed jalatsid - eest kinnised sandaalid - mille külgedelt tuli sisse pidevalt teravaid kivikesi, mida pidin jalatsitest välja raputama. Teel nägime taimesid, lepatriinud ja lappi lund. Pinnas oli kuum ja seda üllatavam oli lumelapp. Talvel pidavat Etna täiesti lume all olema.
2500m kõrgusele jõudsime just selleks ajaks, kui hakkas laskuma viimane tõstuk. Meie vastas istusid valgetes riietes venelased. Etna ei tundu mäena, kus valges riides käia. Aga ära nad igal juhul ei olnud ennast määrinud.
Selline nägi välja taimestikuga kaetud mäekülg läbi uduse tõstukiakna

Rifugio Sapienzas oli ka mingi kraater. Paraku selle nime ei mäleta, silti ei pildistanud ja ei suuda leida ka internetist vihjeid.

Seda teed kaudu 2920m minnes tundus käik väga lihtne ja oleks võinud ka jalgsi minna. Mingit põnevust ega rõõmu selles polnud. Seda kummalisem tundub lugeda Etna ohtlikkusest, metsadesse äraeksimistest ja tormi käes surma saanud inimestest. Ohtlikult muutuvast ilmastikust, ootamatult tekkivatest maalihetest ning seismilisest aktiivsusest. Samas mõtlen, et me isegi ei üritanud kõrgemale ronida ning Etna ala on suur ja kes teab, mismoodi näeb see ala põhja pool välja. Internetist kirjandust otsides tunnen kõige rohkem kahetsust sellepärast, et me ei näinud Valle del Bove ala, mis peaks avama Etna hinge. Igal juhul tundmatu Etna. Sinna peaks veelkord  minema ja sedapuhku rohkemate teadmistega. Ekslikult arvasin, et mägi on mägi ja piisab, kui minna mõnda turismipiirkonda - ülejäänud tuuakse sulle kandikul kätte.

Hommikul suutsime hotellitoas ilusa keraamilise nõu lõhkuda. Kui näitasime seda perenaisele, siis too kehitas ainult rõõmsalt õlgu. Hommikusöök oli rikkalik ja vast liiga magus. Perenaine pani selle kõrvale mängima filmi Etnast ja nii me istusime ning nautisime pilte Etna purskest. Tänasime seejärel perenaist ning suudlesime hüvastijätuks. Põhjamaalastele nii võõras, aga lõunamaalastele kuidagi harjumuspärane kerge embamine, millega kaasneb õhu suudlemine kumbagist põsest 10cm kaugusel. Nagu filmis

Veel lõunarannikut

Kõige rohkem olin lugenud enne reisi Gelast. Wikipediast sain teada, et Gela rajati 688 E.M.A. ja et kuni 1928a oli linn tuntud Terranova nime all. Gelas on maffiaperekondadel endiselt mõjuvõimu ja see on ka süüdi selles, et Gelas puudub turism. Turismi ja teiste turistide puudumist me muidugi miinuseks ei osanud lugeda, sest kuigi olen ka ise turist, on turism hävitanud väga paljude kohtade eriilmelisuse. Üldse ei imestaks, kui ka Alaska 5 tärni hotellis võib tunda ennast samamoodi nagu Egiptuse luksusmajutuses.
Gela oli kena linnake ilusa rannaribaga. Ei oska öelda, kas sattusime linna halval ajal või olidki seal alati ummikud, aga liiklus oli tüütu. Vaatasime ainult ühte ilusat aiakest, kus jalutasid ringi peaaegu eranditult ainult vanurid. Tekitas küsimuse, et kas aed on mingi hoodekodu aiake. Aias seisis Umberto I mälestusmärk.

Kodutöö käigus leidsin Ragusa kohta palju kiitvat ja mõtlesin, et sõidaks Ragusast läbi, kui Siracusa peale suundume. Olime peaaegu Ragusa äärelinnas, kui Mart avastas, et tegu pole rannalinnaga ja kuna linnad olid hetkel pinnuks silmas, siis ei tahtnud kesklinna liiklusse sukelduda. Nõustusin natuke kurvalt selle arvamusega ning panime koordinaatidesse Siracusa. Oleks vist pidanud siiski mõne vahesihtpunkti panema, sest Garmin valis otse tee. Meil oli küll kõige uuem Sitsiilia kaart, aga paraku tundub, et kaarditegijad olid natuke haltuurat teinud ning samaväärsetena olid maha märgitud laiad maanteed ning kitsad mägiteed. Nii leidsime ennast sisemaal seiklemas. Mäekülgi mööda üles kruttises ei tundunud Siracusa sugugi märkimisväärselt lähenevat. Huvitav reisil oli see, et nägime hästi palju kiviaedu. Nagu oleks keegi tahtnud mäeküljed teha kiviaedadest ruudulisteks.

Giarratanasse jõudmise ajaks olime tiirlemisest üsna tüdinud. Giarratana on siiani nähtud linnadest kõige kenam. Heas korras ja ilusate kirikutega. Tänavatel olid püstitatud peenest traadist auväravad, mis moodustasid ornamente, nii et oli jõulutunne (pilt illustreerimiseks pole küll parim, aga annab vast aimu, mida ma silmas pean)

S. Antonio Basilica

Järgmine peatuspaik oli juba Siracusa, kus leidsime majutuse kesklinnas, suhteliselt mittemidagi ütlevas viisakas korteris. Siiski, korterite all oli suur parkimisplats, kus oli võimalik autot hoida ning korteril oli rõdu. Õhtul nägime, kuidas teised olid rõdule laua lohistanud ja jõid küünlavalgel veini. Järgisime seda eeskuju.
Siracusa linnasüda paikneb Ortiga saarel. Hoolimata sellest, et tegu on rannaäärse linnaga, puudus puhkerand ja oli ainult sadam. Siiani nähtutest suurim linn.
Ortiga saarele saab sõita autoga. Erilist võimalust vanalinnas autoga ringelda seal pole. Päris mitmed tänavad on liikluse keeluga.