Saturday, August 25, 2012

Rise and fall of Estonia

Või hoopis eestluse idee kadumine? Mäletan, et nõukaajal elasime kõik tulevikus või minevikus. Vanemad meenutasid minevikku - Eesti aega ja seda, kuidas tulid punased ja võtsid kõik. Valgest Laevast unistamine oli selleks ajaks lõppenud. Küll aga püsis mingi lootus sellele, et ükskord siiski uuesti... Enda paremaks pidamine, snooblik usk sellest, et me oleme paremad, sisemine võitlus režiimi õõnestamiseks ning selle eest, et eesti keel alles jääks. Kogu aeg oli mäss korra vastu kergelt õhus, aga mitte nähtav. Eestlased on alalhoidlik rahvas, vast liigagi. Vaesus polnud probleem, sest osta polnud midagi, reisida eriti ei saanud. Kõigis majades oli sarnane mööbel, vaip ja lauanõude komplekt. Isegi raamatuvalik. Raamatud olid hinnas ja raha polnud probleem hoolimata raha puudumisest. Koguda nagunii ei saanud.
Ja nüüd järsku on tulnud uus aeg, kus pole enam minevikku, mida meenutada ega tulevikku, millesse uskuda. Kui minu teha oleks, kehtestaksin ma tsensuuri ja paneksin interneti kommentaariumid kinni. Või tegelikult ma muidugi nii ei teeks. Aga mõtlen küll, et kommentaariumid on nagu Asimovi "Asumist" see Visi-Sonor, mis valmistab inimesi ette allaandmiseks. Kuidas saab olla optimistlik ja uskuda riigi tulevikku, kui leiad nii palju inimesi, kes sellesse ei usu? Millal nõukaajal me tahtsime Eestist ära minna sellepärast, et meie palk on 3x väiksem kui Soomes või et me saame raha eest palju vähem kui keskmine soomlane? Kas on riiki, kus on riigisse usk ja patriotism väiksem kui Eestis? Kuidas on pikameelsele eestlasele tekkinud selline kannatamatus, et kui 20 aastaga riiki jonksu ei saa, siis lugeda riik lootusetuks ning võtta mingi teine riik elukohaks, vahet pole missugune? Kas mõte, et siin on elanud eestlased aastasadu, ei väärtusta seda maalappi enam? Kas need inimesed, kes nii kirjutavad ja mõtlevad, on näljas ja ilma elukohata? Või lihtsalt kadedad, et kui teisel on rohkem, siis miks mina...

Lugesin hiljuti Geo-st artiklit Omaanist, kus reformid on parandanud tunduvalt inimeste elutaset ja riigi olukorda. Kurva tõsiasjana on tekkinud olukord, kus töötus on suurenenud ja seda sellepärast, et kohalik ei taha enam olla ehitaja või mingi madalapalgaline töötaja ning nendele kohtadele tulevad inimesed Indiast ja Pakistanist.
Eile lugesin lehest, et Eesti noored ei taha enam tööd teha tööstuse tootvatel kohtadel ja majandus tuleks sellepärast ümber struktureerida.

-----------------------------------------------------------------------------------
"Rise and fall of Estonia" etendus NO99 2011 aasta alguses. ETV-s võis näha seda eile, 24.08.2012 kell 21:30
http://etv2.ee/videod/ee85afb1-32cc-4261-8aa8-630976ade719
http://ehteeve.blogspot.com/2011/02/no99-rise-and-fall-of-estonia-eesti.html
http://www.postimees.ee/409630/lugu-oma-onne-ogivast-rahvast/
http://indigoaalane.blogspot.com/2011/04/rise-and-fall-of-estonia.html

Friday, August 17, 2012

Vandenõuteooria

Imelikul kombel muutub vandenõuteooria juba siis usutamatuks, kui seal on 80% usutavaid asju ja 20% täiestu uskumatut. Uskumatu asja kaal tundub kordades suurem olevat.

Mõtteid avaldama sundiv film asub aadressil
http://www.ulmefilm.ee/vaata.html

Eesti on liiga väike koht, et siin tõeliselt suured teooriad saaksid tekkida. Kõik filmis käsitletud sündmused saavad alguse USA-st. 9/11 tragöödia, (nafta)sõjad Lähis-Idas, USA toetus Iisraelile, rahamaailma absurdus, vaktsiinid, lisaained, Ritalin. Osad teemad on varemgi meedias käsitletud ja põhimõtteliselt tõeks kuulutatud. Näiteks USA põhjendamatu vägivalla kohta Lähis-Idas on tehtud tõsielul põhinev film (Aus mäng). Dokfilmis Ritalinist ja laste hüperaktiivsusest arvavad mitmed meedikud, et tegu on farmaatsiatööstuse ebaeetilise projektiga, et suurendada kasumit. USA rahatrüki tehnika huvitas mind juba varem ning seepärast ei tulnud see üllatusena.
Film annab kõigile neile asjadele ühe ühise niiditõmbaja - illuminaadid e. vabamüürlaste kõrgematel astmetel olevad liikmed.

Mul on raske uskuda Bilderbergi grupi suurt mõjuvõimu, kui väidetavalt nad olevat võtnud 1974 aastal vastu otsuse, et maakera rahvastikku tuleb vähendada 50%. Vahepealne rahvaarvu kasv paneb mõtlema, et vastuvõetud otsus veel tulemust ei taga. Samas tikub pähe väike kahtlus - kuidas on võimalik teada, et rahvaarv on kasvanud? Ma ei ole ju käinud inimesi üle lugemas. Üks võimalik teooria on selline, et kogu statistikat võltsitakse. Niisiis täiesti võimalik, et olen meedia ohver.

Ja kui filmi lõpuosas ei oleks uudist, et maailma valitsevaid isikud kontrollivad maavälised olendid, kes on nähtavad teistel valguse lainepikkustel ja et inimesed muutuvad rahuarmastavateks ning inimkonnale saabub lähima 5 aasta jooksul aeg, kus masinad kõik ära teevad, siis usukski ehk kõike teooriat saabuvast III maailmasõjast ning hakkaks tikke varuma.

Mul on ka üks teooria. See kõlab järgmiselt. David Icke on kõrgel kohal illuminaat, kes üritab naeruvääristada ja ulmeks muuta populaarseid vandenõuteooriaid
http://et.wikipedia.org/wiki/Uus_maailmakord_(vanden%C3%B5uteooria)
http://vanglaplaneet.openu2.com/t93-bilderbergi-grupp
http://en.wikipedia.org/wiki/9/11_conspiracy_theories
http://www.ritalindeath.com/
http://en.wikipedia.org/wiki/David_Icke

Thursday, August 16, 2012

Reisilt tagasi

Vanalinnas jalutades märkasin, et vabaõhurestorani laudade ette olid ennast mängima seadnud hispaania muusikud. Inimesena, kes ei suuda nägusid meelde jätta, oli mul muidugi raske öelda, kas need olid samad, kes Wroclawi Vanalinnas end tutvustasid rändavate hispaania muusikutena, aga repertuaar oli sama. Üritasin fotosid võrrelda, aga loobusin. Mingi sarnasus oli, aga inimesed üldjuhul kipuvad üsna sarnased olema... no kui nad just pole erinevad.
Siin võrdluseks pildid:

Muusikud Tallinna Vanalinnas

Muusikud Wroclawi Vanalinnas

9 päevane reis läks peaaegu sama kiiresti kui nädal ja koduigatsus tuli alles viimastel päevadel. Pärast reisi vaatad värske pilguga Tallinna ja Eestit ning mõtled näiteks, et miks nad seal Lennusadamas muretsevad nii väga külastajakaartide pihtapaneku pärast. Võiks ju samuti nagu Pec Pod Snezkous teha kaardile mingi tagatisraha. Siis ei ununeks niisama lihtsalt külastajal kaart taskusse ja kui ka ununeks, oleks muuseumil raha uue muretsemiseks.   

Aga reisist. Reis toimus augusti alguses, oli suunaga Tšehhi mägismaale ja tagasi, väikeste vahepeatustega II Maailmasõja olulisemates punkrites ning Poola-Tšehhi kaubandusvõrgus. Transpordivahend oli suur buss õppesõidu märkidega ning reisikaaslasi oli 26. Niisiis päris palju võõraid, kes kõik reisi lõpuks päris võõrasteks ei jäänud, sest kasutati erinevaid sotsialiseerumist soodustavaid abivahendeid.  Minul tutvumine just liiga lihtsalt ei käi ja nii suure hulga võõraste keskel kohkun ära, aga reisi lõpuks oskasin kõiki nägusid ja nimesid kokku viia.