Seenelkäik

Ilmselt jättis film mulle sellepärast sügavama mulje, et vaatasin seda ilma eriliste ootusteta. Mingi kusagilt kuuldud katke, et algusestseenid jäävad venima, valmistas mind ette selleks, et lõpp väärib rohkem. Minu arvamus on sama. Kogu see sündmusterohke metsaseiklus oli rohkem sissejuhatus lõpule.

Lühidalt filmist. "Seenelkäigu" autor on Toomas Hussar ja film räägib poliitik Aadu Kägu paarist sündmusterohkest päevast. Aadu Kägu, tema abikaasa ja juhuslik hääletaja eksivad metsa ära. Metsas toimub kokkupõrge väga koloriitse kohalikuga, mille käigus tegutsetakse rohkem ellujäämise nimel, kui eetikale mõeldes. Samal päeval on lehed avaldanud korruptsioonimaigulise loo Aadu Kägu Peruu reisi rahastamisest maksumaksja rahaga ja nii ootabki poliitikut metsast välja jõudes ees pressikonverents.

Film on väga hea, sest ükski halb film ei annaks nii palju mõtlemisainet. Ehkki ma muidugi ei tea, kas see oli päriselt autori taotlus, sest lugesin Toomas Hussari kommentaari poliitiku mehistumise lugu ja kusagil tekstis välja öeldud sõna, et see kohalik tropp esindab rahva häält. WTF? Poliitik karastus selle retke jooksul tõesti märgatavalt.  Ma ei suuda hukka mõista raskes olukorras vastuvõetud ellujäämiseks vajalikke otsuseid, aga hiljem peab ikkagi inimene oma tegudega vastakuti seisma. Vähemalt iseenda ees. See, kui külma kõhuga vastas Aadu Kägu oma naise sõnadele "Ma ei suuda unustada seda metsamaja", näitas seda, kui täielikult oli ta suutnud peast välja visata selle intsidendi.
Tema pressikonverentsi kõne oli täielik pärl. See siirus, kogelemine, hääle värin, kui ta rääkis, et ta hetkel ikka veel kardab (võib olla kartiski). Võib olla jäi ta isegi oma sõnu uskuma. Kõne lõpp vast läks natuke liiga kõrgelennuliseks

Asi, mille üle ma ei osanud kohe mõelda, vaid hiljem tuli pähe, on erakonna mainekujunduse suhtumine asjasse. Miskipärast võtsin kuidagi väga lihtsalt seda, et erakonnas ikka kirjutatakse kuludesse isiklikke väljaminekuid ja et kui ka erakonnas teatakse sellest, siis see on avalik saladus, mille vastu ei võeta midagi ette. Kui ajakirjandus avastab, siis läheb erakond ringkaitsesse. Kas see ikka on nii normaalne? Kas erakond ja rahvas peavad vastanduma ja kas on tavaline, et erakonna liige ei samasta ennast rahvaga? Kas tegelikult ei peaks tahtma erakond eetilisi inimesi ja kui keegi vassib, siis püüdma sellest inimesest vabaneda? Mitte nii, et kui vassib, aga suudab meedias siluda, siis vaadatakse tema tegudele läbi sõrmede.
Ja kas üldse maailm mõistab seda filmi või on selline poliitiline suhtumine mõistetav üksnes mõnel maal? Miks muidu kirjutatakse Ida-Euroopa satiirist? Võib olla Ida-Euroopas, ehk ka Euroopa lõunaosariikides. Ja teistes riikides on välja kasvatud.

Aga lõppkokkuvõttes võiks öelda, et kui Hussar tõesti ei pannud filmi sisse seda, mida mina nägin, siis võib olla peakski parim ja mõtlemapanevam film tulema sellest, kui ausalt ja ilustamata kirjeldada ühe inimese päeva. Ja iga vaataja hindab ning mõtleb tema tegude üle. Ehk siis vaataja teeb filmi.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-uksinda-seenel-ehk-riiki-ei-ole-kodus.d?id=65509706
http://www.epl.ee/news/kultuur/toomas-hussar-ma-ei-suuda-elu-tosiselt-votta.d?id=64969386
http://www.postimees.ee/979590/seenelkaigu-ukse-taga-seisavad-festivalid-pikas-jarjekorras/
http://www.hollywoodreporter.com/review/toronto-2012-mushrooming-seenelkaik-movie-review-368923
http://tiff.net/filmsandschedules/tiff/2012/mushrooming
http://www.screendaily.com/reports/one-on-one/karlovy-vary-qa-toomas-hussar-mushrooming/5043909.article
http://twitchfilm.com/2012/09/tiff-2012-review-mushrooming-delivers-wry-laughs.html

Õitsev äri

Ja veel üks film, mis linastub meie keskkonnakuu raames. Filmist jäi minu jaoks kõlama sõnum - kahtlen, kas see ikka oli lavastaja taotlus - et elu Kenyas poleks ka ilma lillekasvatuseta mingi eriline lillepidu.
Igatsev-romantiline kujutlus Kenyast, milles on suur osa lapsepõlves loetud Joseph Kesseli "Lõvi"-l, sai selle filmiga ikka tugeva hoobi. Tundub, et Euroopa ja Ameerika on viinud kultuuri pärismaalastele halvimal viisil. Nad on puutumata jäänud kõigest heast ja saanud selle, mis on halvim. Looduskaitset polnud suudetud importida. Koledad betoonehitised maaliliste onnide asemel, barakid, plastpraht. Puutumata pole jäänud ka unistused. Kõige sümpaatsem ja intelligentsem tegelane kogu filmis oli veevedaja, kes väga targalt rääkis mürkidest järves ja inimeste kallutatud suhtumisest. Ja kõige oma arukuse juures unistas sellest, et olla valgekrae. Mitte mingit suurt unistust tööst, vaid lihtsalt prestiižne koht laua taga. Kalamehed, kes rääkisid, et valitsus lubab vähe võrke vette visata, et 20-st ei piisa, sest võrgud tühjad. Ei mingit looduslähedast mõtteviisi, et kui võrgud tühjad, siis tuleks veel vähem võrke visata.... sest mis saab homme?

Inimesed rääkisid küll ahistamisest lillefarmides, aga tundus, et nad olid ahistatud omaenda rahvuskaaslaste poolt. Ja kui need poleks lillefarmid, siis oleks mingi teine tööstus. Milles lilled süüdi on? Kelkivad harimatud mehed, kes räägivad, kuidas nad igal ööl magavad teise naisega ja naised, kes ei julge õhtul vetsu minna, sest mõni võib varitseda ja vägistada. Suur sündivus kogu selle vaesuse keskel. Pisut kiiksuga mõte tekkis, et sündivus on suur nendes maades, kus pole telekaid/arvuteid ja muid meelelahutusi. Seks on nagu meelelahutus. Telekas on parim rasestumisvastane vahend.
Võib olla pole rahvas milleski süüdi ja mina lihtsalt vaatan vale vaatenurga alt? Võib olla pole lihtinimesel võimalikki lapikest maad saada, et ennast elatada ja võib olla ongi maa müüdud valgetele?
Aga mõte, et lillefarmid on süüdi järve kuivamises ja kalavarude vähenemises, on selgelt ühe ühise vaenlase otsimine. Tegelikult on vaenlasi rohkem ja see vaenlane on inimene.
----
Lisan siiski juurde, et minu juttu ei maksa minu kindla arvamusena päriselt ka võtta. Nimelt peaaegu kohe pärast "Õitseva äri" vaatamist, vaatasin ka seriaali "Viimane võimalus näha" ja kuigi seal eksponeeritakse kaduvaid liike, siis Kenya loodus päriselt ikka veel kadunud pole. Mõlemad filmid on valgete nägemus Kenyast pärast nende kahe filmi vaatamist peaks iga inimene endale ütlema, et mitte kuraditki ei saanud aru. Pean ise minema vaatama.
Hingele jääb kripeldama mõte sellest, et kui palju minu külaskäik kahjustab loodust.  Filmis nimelt  vohas järvel mingi ebameeldiv taim, mis oli Euroopast eksporditud. Kuna ma ei usu, et eurooplased teadlikult ekspordiks umbrohtu Aafrikasse, siis jäin mõtlema, et kuidas omavahel sobitada reisid ja keskkonnakaitse. Järsku tuleks sarnaselt Antarktikasse minekule enne Aafrika mandri puudutamist kõik külalised ja pagas desinfitseerida?

Igavene haud

Arthur Clarke "Linn ja tähed" raamatus on situatsioon, kus tegelased jõuavad planeedile, mis edastab selget hoiatussignaali. Signaal on saadetud meelte tasandil, tõenäoliselt mõistetav kõigile mõtlevatele olenditele ja signaaliga hoiatatakse sissetungijaid mingite seeni meenutavate ehitiste eest. Ometigi on näha, et kosmoserändurid on maandunud planeedil, üritanud seda nn seent rikkuda ning selle käigus kaotanud kosmoselaeva. Inimesed on uudishimulik liik. Huvitav, mida seal ikka ladustati? Tuumajäätmeid?
Nüüd on ka Soome tuumajäätmete ladustamise probleemi ees. Seal loobuti mõttest saata jäätmed kosmosesse või matta ookeani ning otsustati turvalisema lahenduse, kivis ladustamise, kasuks. Turvalise lahenduse nimi on Onkalo ja turvalisel lahendusel on ainult üks turvarisk ja see on inimene. Inimlik uudishimu. Kas me suudame 100tuh aasta taha edastada järeltulijatele sõnumi sellest, et hoiukoht on ohtlik ja nad ei tohi seda avada? Kas inimkond räägib siis veel sama keelt? Kas neil on arenenud tehnoloogia? Kas nad saavad hoiatusest aru ja kui saavad, siis kas nad võtavad hoiatust kuulda?
Tuleviku inimesega suhtlemine tundub sama keeruline, nagu suhtlemine mistahes tulnukatega. Me ei tea, kes nad on. Aga arenenud liigil eeldame alati uudishimu. Kas tuleviku inimene võib arvata, et tegu on millegi sarnasega nagu püramiidid? Kas me täna üldse saame minevikust saadud sõnumitest aru?
Ja kui nii ohtlikud on ainult ühe väikese riigi jäätmed, siis mis saab üldse Maast?
http://en.wikipedia.org/wiki/Olkiluoto_Nuclear_Power_Plant

Elu vägi

Olen kasutanud nüüd juba üle kuu Elioni salvestamiseteenust ja see on muutnud mu vaatamisharjumusi. Nimelt võtsin vastu otsuse, et otse enam TV-d ei vaata, vaid ainult saateid, mida ma olen maha salvestanud. Minusuguse TV sõltlase jaoks tähendab see seda, et ma ei keera telekat koju minnes sisse ja ei jää kogemata jõllitama mingeid täiesti mõttetuid seriaale. Kui ma ei viitsi saadet vaadata hiljem, kui ta eetris on - tähendab polnudki väärt vaatamist. 50tundi salvestusi 8 päeva jooksul tähendab seda, et ma pean mingi valiku tegema ning valik on muutunud paremaks. Ma ju võin oma aju säästmise nimel selle 5EURi maksta.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tänu sellisele teleka kasutusele avastasin enda jaoks huvitava doki, mis on eetris laupäeva
õhtuti "Elu vägi". Kui ma esimest korda seda saadet vaatasin, siis mõtlesin, et sattusin kogemata loodusdoki eriti huvitav osa peale. Nüüd olen vaadanud juba 3 saadet ja üks osa on huvitavam kui teine. Imestan endamisi, kuidas on võimalik, et loodusfilm KALADEST on huvitav nagu mingi X-failide osa. Täielik lummus. Ainus kahjutunne on sellest, et ma nii hilja selle avastasin. Saan aru, et eile oli selle filmi eelviimane osa ning järgmisel nädalal on juba viimane. Ja nägemata jäi 2 osa.
Niisiis täiesti tasumata reklaam - järgmisel laupäeval 18:45 on ilmselt ETV-lt selle seriaali viimane. Vaadake kindlasti! Kordus pühapäeval 12:05.

Muide, seoses Ida-Aafrika rifijärvede osaga hakkasin neid riike uurima internetist ja avastasin üllatusega, et Eesti sõlmis Malawiga diplomaatilised suhted alles eelmise aasta juulis.

Monoloogid

Film monoloogides, mille keskseks teemaks on Lennard Meri. Alguses mõtlesin, et on segi aetud ja näidatakse mingit teist filmi, sest milleks need itaaliakeelsed tekstid. Tähelepanelikult vaadates jõudsin järeldusele, et see peab olema "Päikeselinn". Lapsepõlves jättis raamat "Campanellast" mulle kustumatu mälestuse ja üht-teist riigikorrast, eriti päikese kõige keskmeks seadmist, ma mäletasin. Huvitav, kas Eestit võrreldakse Päikeselinnaga või pigem unistust paremast Eestist?
Vast kõige rohkem puudutas mind see filmis möödaminnes visatud lause, et eestlasi on nii palju hävinud ja need allesjäänud ei ole see kõige parem tõug. Ja liigutavalt mõjus lause, et Lennard Meri ei võrrelnud Eestit teiste maadega. Tema jaoks vast Eesti oli kõiksus või midagi sellist.

Internetist leidsin, et Campanella "Päikeselinn" on ilmunud 2005 aasta LR-is eesti keeles

The booth at the end

Leidsin eile enda jaoks huvitava seriaali. Momendil (täna, praegu) korduvad need osad Fox Crimelt. Eestikeelne pealkiri "Nurgalaud". Ma täpselt ei tea, miks kriminaalne rebane seda mängib ja mida kriminaalset seal on.
Lugu räägib ühest salapärasest mehest, kes istub kohviku nurgalauas ja kaubitseb imedega. Soovide täitmise võime peaks vist olema ainult Jumalal või Kuradil. Lauas istuv mees pole ei see ega teine. Ta on vahendaja, kes kuulab kliendi soovi ja annab talle vastu oma märkmikus oleva ülesande. Ülesande täitmise korral täitub soov, ükskõik kui võimatu see ka ei tundu.
Ükski antud ülesanne pole võimatu. Enamik on moraalselt rasked, aga inimesed on soovide täitumise nimel valmis üllatavalt palju tegema. Samas tundub siiski, et tegu on mingi kummalise loteriiga, sest kõik ülesanded polegi nii halvad. Või tundub see ainult mulle nii?
Kokkuvõttes ühe tegelase sõnadega (võib olla valesti tsiteerides): inimesed oskavad soovida ainult seda, mida nad suudavad ette kujutada.

"Kormoranid"

Nähtud. Veniv nagu tavaliselt eesti film ikka, tegelaskujud äratasid pigem piinlikkust kui kaastunnet. Keegi ei olnud sümpaatne. Ja äkki, päris lõpus käis miski plõks, miski läks järsku lahti ja tundsin lugupidamist võime üle elada nii intensiivselt samas päevas, et suudad kõigele käega lüüa. Kogu film muutus järsku sissejuhatuseks sellele mõttele.
Kui poleks seda hollywoodi üle ilkuvat häpi endi, siis peaksin väga heaks filmiks. Nüüd oleks soovinud, et film oleks pisut varem ära lõppenud - siis, kui see veel usutav oli.
Aga see on ainult minu arvamus.

Üks seik jäi mulle filmis arusaamatuks. Mis pagana seiklus selle Vlassoviga vahepeal toimus?

Kinos

Olen selle kuu jooksul rohkem kinos käinud kui viimase poole aasta jooksul. Loetelu siis nendest
Aus mäng
Biutiful
Tamara Drewe
Must Luik
Kuku: mina jään ellu

Hakkasin üles kirjutama sellepärast, et üritasin meenutada filmi Biutiful pealkirja ja mitte ei tulnud meelde. Läks hulganisti aega ja filmiblogide sorimist enne kui taipasin, mida ma otsin. Blogikataloogis olevaid filmiblogisid on palju, aga kui hakkad sirvima, mis tulevad järjest sellised, kes igapäevaselt vaatavad 3-4 filmi internetist või DVD-lt ning enamus neist on mingi ulme/õudus jms. Tõsiselt mõtlen, et blogikataloogi otsingus peaks film ja kino erinevate alapealkirjade all olema.

Ülalnimetatud filmidest kõige parem kindlasti oli Biutiful. Film suutis mind tõeliselt üllatada. Alguse kaadreid vaadates mõtlesin, et miks ma üldse sellist masendavat elu vaatan. Kuidagi märkamatult olin siis filmis sees - tõeliselt liigutatud ja haaratud. Mitte midagi polnud ülearu ega puudu. Maailm oli kuritegelik, vaene, paheline, getostunud ja siiski mitte masendav. Selle keskel ühe mehe vastutus ja armastus. Õnneks polnud kusagil kasutatud pateetikat ega liialdatud heroismiga. Mitte miski ei muutunud läilaks. Kinost välja astudes oli sügavalt mõttesse vajunud ja üldse mitte kurb.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12035:vastastikmoju-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3334

Kui vaadata nüüd koos sellega filmi Kukumäest, siis ilmselt pole see küll autorite taotlus, aga tegu on täieliku vastandiga filmi Biutiful peategelasele, Uxbalile. Seal, kus Uxbalil oli vastutustunne, seal oli Kukul täielik vastutuse eiramine ja veendumus, et kõik annavad talle kõik andeks. Filmi tegijad on selle pildi meisterlikult joonistanud, aga miskipärast ei tekita see kuju minus soojust. Vast ainult kahetsust, mõtte juures - missugune raiskamine. Vast oleks ta mulle sümpaatsem, kui vähemalt kainestpäi öeldud repliikidest kogu aeg mina-mina läbi ei käiks.

Paljukiidetud "Must luik" on suurejoonelise näitlejatööga film. Teist korda seda ei vaata enam kunagi. Loodetavasti ei pea kunst alati olema tume ja masendav.

"Tamara Drewe" seevastu oli üsna head tuju tekitav film. Selline lõbusalt maailma vaatav ja isegi kui asjad lähevad viletsalt, siis see pole tragöödia. Paar teismelist tüdrukut, üldse mitte pahatahtlikud, on lahedad. Nad igavlevad ja keeravad teistele. Ja mõnikord keeravad mõne situatsiooni üsna hulluks ning veel hullemaks siis, kui midagi parandada tahavad.

"Aus mäng" on tõestisündinud loo põhjal tehtud põnevusfilm poliitikast ja intriigidest ja kuigi arvustus nimetas seda igavaks, siis minu jaoks see seda polnud.

Tõlkes kaduma läinud

Sümpaatne film. Mitte midagi ülepakutut, kõik meeldiv ja paigas. Meeldisid pildid Jaapanist ja aeglane tempo.
Jäin internetist otsima videot "More than this" laulust





Minu üllatuseks kõige populaarsemat Roxy Music videot selle lauluga (3 713 601 vaatajat) ei õnnestunud mul näha. Tuli teade
This video contains content from WMG and EMI. It is not available in your country.

Populaarsuselt teist ei saanud ma kopeerida, sest selle kopeerimine oli keelatud. Siin see on.
http://www.youtube.com/watch?v=pCB7cxv-Ey8&feature=related
Teisel oli jälle teade, et EMI keelab teatud lehtedel kuvamise - kuulake youtubes
http://www.youtube.com/watch?v=1yhuGEx4aRg&feature=related

e-kategooria film

Kogemata oli telekas lahti, kuigi üritan kõigest väest TV vaatamise tunde vähendada, ja pilk jäi peale filmile Tuumaorkaan, mis parajasti TV6-s jooksis. (Juba läbi)
Mõni B on ikka nii B, et muutub A-ks. Paroodia kohta oli natuke liiga tõsiselt etendatud, aga vaatamine lausa rõõmustas mind.
Sisu seisnes selles, et tuumajaamas läheb jahutussüsteem korrast ära, ülikallis arvuti hakkab streikima, läheb lolliks ja läheb isehävitusreziimi ning targad töötajad, kes on paraku veel lukustatud erinevatesse ruumidesse, peavad arvutit veenma, et ta neile häda ei teeks.
Võib olla pole sisututvustus päris täpne, sest nägin filmi lõpuosa.

Igal juhul sel momendil, kui ma vaatasin, oli üks naisterahvast lukustatud palavasse ruumi ja ta anus häälkäsklustega juhitavat arvutit, et too ei laseks kõike õhku. Paraku polnud naisterahval admin-õigusi ja seetõttu jätkas hull arvuti oma jura viirusest, mida ta peab hävitama. Admin õiguste tuvastamiseks oleks vaja olnud skanneerida silma võrkkesta, aga admin oli paraku teisel pool ust. Niisiis admin õpetas seesistujale mõned lihtsad nipid, kuidas arvutisse sisse häkkida - põhiline oli, et pidi oskama C++ keelt - ja oma silma võrkkesta tutvustus asendada. See toimiski, aga häälkäsklus ei sobinud. Aga ka sellest sai üle.
Niisiis kõik olid õnnelikud, kallistasid üksteist, sest katastroof oli ära hoitud. Ja ka paha sai oma palga, sest too naisterahvast läks arvutiruumi ja LÜLITAS ARVUTI VÄLJA, ehkki arvuti alandlikult oma elu pärast palus. Daam sooritas oma mõrva aeglaselt ja tundega.
Lõpp.

Inception

Unenägu on elu. Vinski.

Christoper Nolani film "Algus" pani mind pärast filmi tühja pilguga ettepoole jõllitama. Huvitaval kombel pole nagu vahet sellel, kas mõtteid pole või mõtted nii segipaisatud, et ei suuda loogilist niidiotsa üles leida.
Isegi zanriliigitus läheb raskeks, kui ei tea, kas see, mis filmis oli näha, on unes või päriselt. Kui uskuda filmi tegelasi, siis võisid nad une pealt varastada inimeste peadest ideid. Aga võib olla oli see kellegi unenägu, et nad osalesid sellises äris? Olgem ausad - isegi mõte sellisest tegevusest on unenäoline.
Võib olla oli see keegi autoõnnetuses kollase veoautoga kokkupõrganud koomapatsient, kes nüüd näeb absurdseid unenägusid. Või siis hoopis eluloojangul vanur, kes haige aju sünnitisena näeb unes, et ta on noor ja peaaegu et 007. Võib olla hoopis mina näen und, et olen kinos ja vaatan seda filmi. Mismoodi näeks välja minu ärkamine?
http://intolerantsusonperseverantne.blogspot.com/2010/07/christopher-nolans-inception-sweet.html
Negatiivset kah
http://guidomukk.blogspot.com/2010/07/inception-2010.html

Fantastiline härra Reinuvader

Ei saanud päriselt aru selle filmi fenomenist - miks nii palju kiitust? Tegelaste kujutamine oli päris tore, aga samas sisu üpris lihtsake. Ei maksa liiga palju loota, siis on asi palju parem.
Põhiliselt loosungid, mida võiks selle filmi peale laduda on: Sa ei pea mitte loobuma oma loomusest, vaid ole see, kes sa oled! Sina oled eriline! Igaüks on eriline! Raha ja kapitalism on paha (kõik selle esindajad on pahad ja inetud)! Ühistegevuses peitub jõud!
Tegelikult olid tegelaste repliigid ja käitumine päris humoorikad ja kui minu kõrval poleks istunud ema 5-7 aastase pojaga, kes ei osanud teksti lugeda ja kellele ema tõlkis filmi s.h. need kohad, kus polnud teksti, siis oleksin vast isegi saanud süveneda. See ema oligi mul filmi kõige suurem elamus. Kui laps hakkas tunnusmuusikaga kaasa laulma, siis ema naeris rõõmsalt kaasa ega keelanud. Kordagi ei keelanud. Mis teha, indigolapsed tulevad!

Eli raamat

Peaksin hoopis kirjutama "Lohetätoveeringuga tüdrukust". Et on loetud nii raamat ja vaadatud film, siis oleks mida kommenteerida ja võrrelda, aga ei teki tuju. Olen enda juures tähele pannud, et kirjutama kutsub sellest, mis sügava mulje jättis ning eriti sellest, mis oli täielik jamps - negatiivsus tuleb mul tüüpilise eestlasest internetikommenteerijana hästi välja.
Lohetätoveeringuga tüdruku puhul oli see, et ei film ega raamat polnud kumbki pahad ja see on igav. Sest kumbki polnud ka nii head, et oleksid ülevoolavad muljed. Raamatu algus oli võluv, tüdruku tegelaskuju ning tema teravad ja professionaalsusest märku andvad repliigid. Hiljem läks vast liiga Grishamiks kätte. Üks, millele mõtlesin, on see, et kas eestlased suudaksid ise filmi valmis teha, kui mingil imekombel ühe eestlase raamat rahvusvaheliseks bestselleriks saab.

"Eli raamat" meeldis mulle algusest peale. Nagu oleks ideid võetud Zelazny "Needuste alleest" ja miksitud "Sin City" Zatoichi-ga. Kui väga see "Zatoichit" meenutas, sain alles lõpus aru.
Mõistan neid, kes tahaksid mind eelpooltoodud lausete eest risti lüüa, sest mis ma võrdlen võrreldamatut. "Eli raamatu" sisu oli lihtne ja pretensioonitu. Tuumasõjajärges maailma üks vanem ellujäänu, kes mäletas veel tsivilisatsiooni ja kellel oli barbaarsusse langenud maailmas kindel siht ning usk. Samas must-valge värv sobis filmile hästi, näitlejad olid head ja kogu film dünaamiline ja haarav nagu lihtne muinasjutt. Eestlane oma usuleiguses võiks arvata, et piibli relvaga võrdlemine on taotluslik. Samas vist läänemaailm nii ei näe ja peab kristlikke väärtusi väljaspool kahtlus olevateks.
Huvitaval kombel pisendab hea lõpp enamasti filmi ja raamatu väärtust, nagu autori realismist loobumine tähendaks kummardust üldsuse maitsele. Samas pole ju elus hea lõpp nii haruldane ja keegi peab ju need ka üles tähendama, või mis?

Avatar

Mõtlesin, et jätan sedapuhku massidega kaasa minemata ja selle filmi vahele, aga juhtus nii, et olin kinos, vaatasin 3 tunnist 3D filmi, mille tõttu ei jõudnud raamatukogusse ja ostsin 2 raamatut, mida olin plaaninud laenuks võtta. Rahaline kaotus vast ongi olulisim, sest ajast tegelikult kahju pole.
Filmi sisu oli tavaline imal jama, aga pärast filmi vaatamist olen täielikult 3D usku ning plaanin 3D kodukino muretseda. Filmi ringvaates pisut näidatud 3D ookeanimaailm pani hinge täiesti kinni. Mõtlen, et milleks meile snorgeldamisereisid, kui parimaid palasid saab vaadata kodus diivanil popkorni õgides ilma ebameeldiva tundeta, et vesi läheb ninna. Tegelikult muidugi võiks veel edasi arendada, lõhnad, niiskus jms. Filmi puhul jäi 3D kohati nõrgaks. Mõnes vaates läks reaalsus kusagile kaduma, kui mõni tegelane meenutas lamenukufilmi s.t. tagaplaan oli võrreldes esiplaaniga liiga udune ja ei jätnud reaalset muljet. Kui ikka uurid mingit kaugemat objekti, siis enamasti suudad seda fokuseerida, filmis see alati ja igas stseenis ei toiminud. Võimalik, et asi oli kuidagi mu prillides - tugevale miinusele pealepandud 3D prill ei pruugi alati vist sama ehtsat efekti anda. Siiski kahtlen, sest mõni vaade oli täiuslikkuseni viimistletud. Ruumilisena oli Pandora loodus ikka tõeliselt uskumatu ja fantastilised elukad andsid au tegijate kujutlusvõimele. Samuti oli huvitav vaadata nende tulevikumasinate juhtpulte. Olin vaatemängust täielikult võlutud ning ei suutnud kogu aeg sisu jälgida. Asi, millest samuti mul pole kahju.
Paar sõna siis sisu kohta. Ei taha päriselt nõustuda kriitikuga, kes ütles, et suurema osa filmist moodustasid tapmisstseenid. http://paber.ekspress.ee/viewdoc/429F57C856663A01C22576950034EE48
Tegelikult oli enamik imeilusaid vaateid täis ja verist/purustavat konflikti näidati mitte rohkem, kui usutavuse tagamiseks vajalik oli ning olgugi, et ma oleksin need osad välja lõiganud, siis annan endale aru, et tegelikult lühemalt seda ei saanud. Sisu oli tõesti lame. Vastasseis: ökoloogilised ja loodusega kooskõlas elavad olendid ning inetu-hallide relvadega (mul tuli kohe miskipärast assotsiatsioon raamatuga Accelerando, mille väitel NASA on kamp hälvikuid, kes plaanivad primaate plekkpurgis kosmosesse saata) ajudeta sõjardid, keda juhib kinnisidee all kannatav kindral. Mis sellest, et tegevustik oli paigutatud ülesaega, siis sõjavägi tundus olevat paigale jäänud Teise Maailmasõja eelsete ideaalide juurde, kus juhm ja kujutlusvõimetu kindral karjub loosungeid vaenlase kohta ning sõdurid karjuvad vaimustunult hurraahüüdeid. Oleks eeldanud, et isegi, kui nad neid olevusi metslasteks peavad, siis sellisel ajal on loodud peale loomakaitseühingu veel tulnukatekaitse ühingud vms. Usutavuse huvides oleks võinud siiski Maa tulevikuriigi ühiskonnast ka mingi kuvandi luua. Äkki olekski õnnestunud traageldada kokku maalaste arenenud tehnoloogia ja tagurlik rivikord.

Kõikidest kunstidest tähtsaim.

Niisiis kinost, kas oli kahtlust?
"Doktor Parnassuse imaginaarium" oli visuaalselt väga köitev, samas olin filmi lõpuks suur istuv küsimärk. Isegi unes nägin ennast mingis värvilises lauamängus, kus oravad sõid krokodille. Mina olin seal mingi malend.
Otsisin täna internetist, kas keegi suudab minu nõutust leevendada, aga ainus vastus, mis oli vastuse moodi kõlas nii, et Terry Gilliamil on probleeme sidususega.
Aga filmist.
Elas kord doktor Parnassus, kes oli tuhat aastat vana. Aja jooksul oli tema rändteater kaotanud ligitõmbavuse ja doktor ise, vana, väsinud ja sageli alkoholiuimas, oli lõputust rändamisest väsinud. Igavese elu oli doktor Parnassus võitnud saatanalt, härra Nickilt, kes kaotas kihlveo meelega teades ette, kui suur koorem on igavene elu. Nii seisnes doktor Parnassuse elu kihlvedude sõlmimises, armastatud tütres ja imaginaariumis, mis oli rändteater peegliga. Läbi peegli rändaja jõudis imemaale, mille oli kujundanud doktori meeled ränduri unistuste põhjal,  ja kus härra Nick talle nii omasel moel esitas valikuid. Iga valik oli võitlus hinge pärast. Antud juhtumil oli doktor puntras kihlveoga, kus ta pidi võitma viis hinge enne, kui kurat need saab. Kihlveo hinnaks oli tema tütar. Uue tegelasena ilmus loosse Tony, kelm, kelle elu väike teatriseltskond päästis ja kes tänutäheks üritas Parnassust aidata hingede püüdmisel. Edukalt muide, kui poleks juhtunud väikest seisu viigistavat prohmakat. Tony üritas aidata ning saada viimaseks, viiendaks, hingeks.

Härra Nick oli värskendavalt lõbus kuju hea huumorimeele. Tundus, et ta tundis kerget kahetsustki enda võitude puhul ja üritas iga hinnaga sohki teha, et kaotada.

Ja nüüd küsimused inimestele, kes on filmi näinud:
kelle fantaasia oli too rikaste-edukate inimeste maailm, presidendi ja muude tegelastega - tüdruku või Tony?
vilksatav pilt lamavast doktorist, kellegi hääl, et mees on purupurjus, kukkuv viskipudel, maailma purunemine kildudeks - mis värk sellega oli? Kõik fantaasiad olid deliiriumiuned? Või lihtsalt tegelase kiirabisse toimetamine katkestas kujutluse?
härra Nick küsib Parnassuselt, mis see märk poodu laubal tähendab. Mida see tähendas?
Tony ronis mööda kaljuseina üles ja seal oli võllapuu. Kas see oli tema õige valik?
Kes oli mees, kellega lõpus Parnassuse tütrel õnnelik pere oli? Anton? Või hoopis Tony?

Lingid blogidele
http://liveforthis90.blogspot.com/2009/12/poff09-imaginarium-of-doctor-parnassus.html
http://jesterheadscolony.blogspot.com/2009/12/poff-imaginarium-of-doctor-parnassus.html

Riigireetur

Täna käisime kinos filmi Herman Simmist vaatamas. Minu jaoks ei saa tegelikult olla ükski eestlasega juhtunud asi tõeline spioonikas. Kuidagi ei sobi minu arvamusega eestlasest ja tõepoolest.. pigem film ühest flegmast, kes põnevuse saamiseks pildistas ilma igasuguse riskita pabereid. 007 päris kaugel. Eestlasele sobib iroonia nagu filmis "Disko ja tuumasõda". Aga kaldusin jälle jutust kõrvale.
Kirjelduse põhjal kujutasin ette, et peategelase suhtes tekib mingi sümpaatia. Ikkagi põnev ja keeruline isiksus ning tegeleb ohtlike asjadega. Pigem tekkis väike ärritus, et mida ta õieti taotles. Raha nagu polnud peamine, arvestades summade väiksust. Mingi väike kättemaks?
Lugu ise polnud minu meelest sugugi lõpuni uuritud. See Tuneesias käimine, mida naine väidab, et polnud ja kaitsepolitsei ütleb, et oli. Kuidas saab selliseid asju lihtsalt usu põhjal otsustada? Kas tõesti mingeid dokumente pole - käis või ei käinud? Sidemehe kadumine. Ja loomulikult sidemehe veider valenimi, mis on tõeline müsteerium.