Ilm globaalse soojenemise aegu

Reisini on jäänud ainult nädal + paar päeva. Vaatan murelikult ilmateadet ja lennujaama infot, kus näidatakse lendude kohta - tühistatud, tühistatud, tühistatud...
Gismeteo on optimistlikum kui mina ja näitab täpselt 18 ööks ja 19 hommikuks tuule kiirust 1m/s. Samas 18 hommikul puhub tuul 7m/s ja  17 on talve kõige tormisem päev. Ma pole kunagi ilmateadet uskunud, aga momendil hoian pöialt, et neil oleks õigus.

Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"

Nagu ütlebki see raamat - inimese eluloo võib jutustada nii pikalt või nii lühidalt kui soovitakse.
Michel Djerzinski sündis 1958. aasta juunis Sainte-Maxime'is. Tema ema oli Korsika juurtega Janine, kellel oli esimesest abielust poeg Bruno. Brunot kasvatas vanaema, sest moodne aeg ei soosinud arhailist abielumudelit ning kohustustega sidumist. Micheli isa oli Marc Djerzinski, kes kogus kuulsust filmide tegemisega. Marc oli eraklik inimene, kes paraku ei haakinud hästi Janine hedonistliku elustiiliga. Niisiis Janine põletas elu, tarvitas erinevaid psühhedeelseid aineid ja hakkas läbi käima seksuaalset vabadust taotleva kogukonnaga. Niisiis kui papa Marc ükskord tööretkelt naastes külastas perekonda ning avastas oma väikepoja täielikus kaoses okseloigus roomamas, haaras ta tolle kaenlasse ja viis enda vanematele kasvatada.
Võiks ju arvata, et seepeale kulges kasuvendade elu suhteliselt sarnaselt, sest mõlemad olid jäetud vanavanemate kasvatada. Paraku Brunol vedas vähem ja vanaema suri. Niisiis panid murelikud (enda pärast) vanemad ta internaatkooli. Ega nad pahad inimesed polnud, aga nad lihtsalt polnud valmis vastutust võtma. Brunost sai seal vanemate õpilaste kiusamise objekt ning kuna tal puudus oskus ennast kaitsta, siis jäi ta tõrjutud seisundisse kooli lõpuni. Heietades erootilisi unistusi tüdrukutest ja tehes neile lähendes valusaid prohmakaid, kasvas temast küünik. Kogu tema elu oli suuremate naudingute (või parema pihkupeksmise unistuse) otsing.
Michel seevastu oli vaikne ja kinnine poiss, keda ei kiusatud, aga kes oli omamoodi üksiklane. Juba nooruses tundis ta huvi tõsisemat sorti kirjanduse vastu ja oli veendunud, et aboluutne puhas moraal on olemas ja nii oli ka ta elu pühendatud sellele, et otsida võimalust, kuidas inimkonda parandada. Michel oli ja jäi lõpuni täiesti teadlaseks, kes vaatles elu, inimesi ja inimeste vahelisi suhteid emotsioonitult.

Mulle jättis mulje lõik, kus Bruno ja Michel rääkisid Aldous Huxley "Hea uue ilma" teemal. Bruno pakkus välja, et "Hea uus ilm" on täpselt see, mille poole inimkond püüdleb. (Tuletagem meelde, et tol ajal valitses hipiajastu moraal) . Tõeliselt õnnelik ühiskond. Ainult silmakirjalikud inimesed võivad nimetada seda totalitaarseks õudusunenäoks.
Seevastu Michel teadis rääkida, et Huxley "Hea uue ilma" ideed olid romaaniks seotud tema vanema venna Julian Huxley kirjutisest "Mida ma julgen mõelda" ning need ideed olid tegelikult surmtõsiselt mõeldud. Hiljem, kui Julian määrati UNESCO peasekretäriks, kirjutas Aldous raamatu "Tagasi heas uues ilmas", milles ta püüdis esimese raamatu tembeldada satiiriks.

Kuna ma uskusin loetud raamatut sõna-sõnalt, siis läksin lausa internetti otsima, kas tõesti Aldous Huxley on kirjutanud raamatu "Tagasi heas uues ilmas", aga ei leidnud seda. Samuti ei leidnud ma viidet Julian Huxley kirjutisele "Mida ma julgen mõelda". Leidsin ainult, et Julian Huxley oli omal ajal ennustanud, et aastaks 2000 kasvab maakera inimeste arv 6miljardini. 1999 oktoobris tähistati 6miljardi päeva.
Üks väga huvitav link (vaadake järgi - täna on jälle maailma rahvastik kasvanud 200 tuhande võrra) ja on postitatud 560tuh. uut kirjet blogidesse. Kes neid küll kõiki loeb? 
http://www.worldometers.info/

Aga raamatu juurde tagasi. Sel kõlbelise laostumise ajal oli hipiliikumine oma haripunktil. Ei maksa sugugi arvata, et too aeg on süütute lillelaste aeg. Nagu ütles prokurör Daniel Maxmillan tavaliselt moraalsetest piirangutest vabanenud isik ammendab kiiresti seksuaalsed naudingud ning pöördub seejärel küllastatuna lõputute naudingute poole, mida saab vägivallast. Nii et Charles Manson polnud mingi erand, vaid pigem arengu seaduspärasus. Tuleb ainult rõõmustada, et Brunol polnud piisavalt võimalust seksuaalseid naudinguid põhjani ammutada.
Seevastu puritaanliku Micheli jaoks oli vaja ülimat täiust. Djerzinski tööd avastati alles pärast tema kadumist ja selgus, et see polnudki muud, kui pomm inimkonnale. Nimelt oli ta avastanud viisi iga olemasoleva geneetilise koodi ümberkirjutamiseks nii, et see oli mutatsioonide eest täielikult kaitstud ning lõpmatuseni replitseeritav. Mis tähendab loomulikult surematust. Djerzinski töödes oli ka idee uuest ja paremast inimesest. Niisiis juhtus see uskumatu, mida võib väljendada lausega "Kas jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ise ei suuda tõsta". Inimene lõi Jumala.

Tuleb öelda, et pärast seda raamatut ei suuda ma vist pikka aega lugeda mingi reklaami hingelise harmoonia ja sisemise kirgastumise saavutamisest ilma sisimas irvitamata.

Teose kohta on küll n-arv linke. Panen ühe, mis on ise üks linkide kogum
 http://kurinurm.blogspot.com/2010/02/houellebecq-elementaarosakesed.html

Huvitav, et sama kirjaniku "Võitlusvälja laienemine" mulle sedavõrd sügavat muljet ei jätnud

Oled see, mida telekast vaatad

Öeldakse, et igal inimesel on aastas vähemalt üks idee, mida realiseerides võiks rikkaks saada. Niisiis tekkis idee lugedes Ekspressi lugu Oled see, mida telekast vaatad mõtte, et sarnaselt kaubamaja riidestilistidele võiksid olla inimesed, kes soovitavad psühholoogilise testi abil inimestele autosid.
Miskipärast artikli reklaamiideed põhinevad kõik arvamusel, et inimesed teavad, mis autot nad tahavad. Usun, et väga palju on autovõhikuid (mina, kindlasti mina!), kes ei saagi kunagi teada, mis auto neile meeldib, sest nad ei proovi piisavalt, langevad esimese ettejuhtuva müügimehe ohvriks ja kuna pole paremat proovinud, siis ei tea tahta.

Kuna "Visioonist lahenduseni" konverentsil ütles Allan Martinson sõnad, et ideede endale hoidmine on viga, siis panen mõtte kähku ülesse.

Robert Sabbag "Lumepimedus"

Kuulujutud räägivad, et raamat pole kunagi kaubandusvõrgus olnud, vaid levis muid teid. Ei oska öelda, kas tõesti tõsi. Momendil seda müügil vist kusagil pole. Kui nii, siis vast on õige aeg kordustrükk välja lasta, kui just 1976 a. tõed pole aegunud.
Lugu* räägib Zachary Swanist, kes sündis hõbelusikas suus, kellest sai narkootikumitega kaubitseja ja kes lõpuks mõisteti süüdi. Tänapäeval ta vast poleks saanud tingimisi karistust... või siis mine tea.
Nutika ja ettevõtliku inimesena tabas Swan kiiresti, kus raha liigub. Alguses äritses marihuaanaga, aga avastades ja kokaiiniga teenib kordades rohkem, vahetas Swan objekti. Vahepeal toimus küll flirt teemantitega, aga kuna seekord erilist kasumit ei tulnud, siis loobus Swan sellest ärist. Swan oli oma tegemistes küllalt mänguline ja mõtles välja hulga nutikaid skeeme. Näiteks marihuaana sissetoomise ajal üürisid nad autot Mehhikosse sõiduks ja pahaaimamatu puhkajate paari abil tõid tollist üle. Kokaiiniga oli veel huvitavam. Seal asendasid nad poes ühe kohvipurgi võltssildiga purgiga, mis kuulutas võitu ja andis purgi ostnud isikule tasuta reisi Kolumbiasse. Kolumbias said isik tasuta suveniire - kõik muidugi kokat täis topitud. Skeem õnnestus. Ka topeltkottide lahendus oli nutikas.
Nagu ütleb raamat, et ainus, mis takistab tollikontrolli iga piiriületajat puistamast, on piiriületaja isik. Niisiis peab piiriületaja olema väga vaba käitumisega näitleja või veel parem - ilmsüütu.

Kokalehed sisaldavad vähemalt 14 erinevat alkaloidi. Neist on siiani eraldatud ainult üks, mida me tunneme nime all kokaiin ja mida on lehes umbes 1%. Indiaanlased eelistasid magusamaid lehti, mille kokaiinisisaldus on madalaim. Looduslikul kujul on kokaleht tõeline ravimtaim, mis sisaldab erinevaid vitamiine, mis ravib mägitõbe ja parandab suuhügieeni.
Kokaiin tuli XIX sajandi lõpul muutus kokaiin Ameerikas tõeliselt populaarseks ja seda soovitati kõigi haiguste vastu. Asi oli käsimüügis, müüdi ravimina, segati erinevatele toiduainetööstuse toodetele sisse. XX sajandi alguses kuulutas arstiteadus kokaiini tervisele ohtlikuks ja keelustati aastasl 1914. Täiesti põhjusetult liigitati see kangete narkootikumite nimekirja ja pole siiani rehabiliteeritud. Ehkki teadaolevalt (selle raamatu kirjutamise ajal siis - minu märkus) on kokaiini tarbimisest tekivad probleemid pigem juriidilised kui meditsiinilised.

Kui võrrelda raamatu infot "Põrgupassist" loetuga (too raamat oli küll väga karmilt igasuguste narkootikumide vastane), siis isegi Põrgupassis mööndi, et indiaanlased võisid ilma tervisehädadeta igapäevaselt kokaiini tarbides elada väga kõrge vanuseni. Indiaanlased pidavat igapäevasest kokanärimisest saama kätte igapäevaselt ca 0,2gr kokaiini.
------------------------
*Tegemist on tõestisündinud looga

Allikakaitse seadus

Juhtusin vaatama TV14 saadet, kus Rein Lang, Hans H.Luik ja Peeter Ernits vaidlesid allikakaitse eelnõu üle.
Mind pani kõrvu kikitama minister Langi väljaöeldud sõnad, et ajakirjandusseadust ei tule ja et iga blogija allub täna samadele seadustele nagu mistahes meediaväljaanne.
Paneb mõtlema, mis?! Huvitav, kas ka kommentaator muutub automaatselt ajakirjanikuks?

Marcin Swietlicki "Kolmteist"

Meister on kunagine lapstäht, kes kogus kuulsust tuntud kriminaalseriaaliga, kes on hetkel paadunud joodik, kelle kogu sotsiaalne elu koosneb erinevates baarides joomisest ja jalutamisest oma koeraga. Kuigi tema hoiab inimestest eemale, pole inimesed teda unustanud ja nagu on kombeks, arvab igaüks, et tal on õigus... ei lausa kodanikukohus öelda Meistrile näkku, et too on nõme ja pole kunagi meeldinud. Õnneks ei kõiguta see Meistri elu mitte põrmugi.
Paraku tuleb tema rutiinsele oleskelule mõneks ajaks lõpp, kui leiab ühel tavapärasel pohmellihommikul oma korterisse minnes sealt eest tapetud teismelise tüdruku surnukeha. Kuna ta hetke psüühiline seisund ei taluks politsei küsitlemist, siis otsustab lasta Krakowist jalga ja sõita Varssavisse, kus lubati talle raamatulepingu eest suuri summasid.
Varssavi on Meistri deliiriumiunede tipp ja ega ta täpselt vist ei mõistagi, mis oli päris ja mida ta kujutas ette. Elukutselise joodikuna ei arutle ta selle üle, mis oli päris, vaid võtab kõike väga rahulikult.

Varssavi on nagu mingi risttee, kus kohtuvad kõik raamatu esimeses pooles kirjeldatud tegelased ja selgub, et neil on kõigil omavahel seos ja kõigi seoste keskel on silmatorkamatu Meister. Raamatu teises pooles selgub, et on olemas ka minategelane, üsna vähetähtis, aga see-eest värvikas.

Alles pärast kaane lugemist sain aru, et raamatul on olemas esimene osa ja selle oleks pidanud esimesena lugema, aga kuna hetkel polnud saadaval, siis leppisin sellega. Võib olla jääb seetõttu midagi portreest puudu.
Lisaks on see raamat, mida on ülimalt raske kirjutada. Pärast Pereci raamatu järelsõna lugemist mõtlesin, et selle Swietlicki raamatu kirjutas Perec. Tõsijutt!
http://loterii.blogspot.com/search/label/Marcin%20Swietlicki

Meedia ja kommentaarium ja väheke Riigimeestest

Kunagi kuulsin või lugesin väljendit, et positiivse mõtlemise huvides soovitati loobuda TV-st ja ka ajalehtedest. Siiani vist kahtlesin selles viimases, aga hakkan vähehaaval uskuma.
Tänane ajakirjandus toitub kommentaariumist ja kommentaarium toitub ajakirjandusest ja mõlemad muutuvad järjest mürgisemateks. Ajakirjanikud ootavad, et küsiteldav libastuks ja panevad selle lause siis artikli pealkirjaks ning annab ette kommentaariumile, kes suurima rõõmuga ragistavad ohvrit, elusalt.
Ma ei igatse tagasi aega, kus kõike tsenseeriti ja mu usun sõnavabadusse. Aga aus kriitika ja lihtsalt sensatsiooni otsimine on vast kaks erinevat asja ja minu roosas maailmas peaks kvaliteetne ajakirjandus olema see, mis kirjutab asjades ausalt ja objektiivselt. Lisaks oleks meil vaja veel ajakirjandust, mis unustaks mõnikord, et rahvas januneb alati verd ning kirjutaks rohkem positiivseid uudiseid. Või kirjutaks vähemalt sellest, mis endale on hingelähedane. Oleme juba tüdimuseni kuulnud kõigest, mis on valesti. Järsku muutuks siis rahvas ka positiivsemaks. Muidu on nagu Asumi languse meeleolude tekitamine.

Vaatasin täna ka natuke "Riigimehed" seriaali ja tegelikult ei suutnud lõpuni vaadata. Nii, nagu lapsepõlves olid minu jaoks Pierre Richard'i filme raske vaadata - ei tundunud naljakad, sest peategelase pärast oli kogu aeg piinlik ja temast oli kahju.
Praegu antud seriaali puhul tundus mulle samuti, et mul on piinlik. On olemas mingi sotsiaalse sidususe minister, kes on lapsik, ebapädev, ebaintelligentne ja kes tellib vanadekodusse sõitmiseks liinibussi? On see naljakas? Kõlab nagu vaimse puudega inimese üle naermine. See liinibussi stseen oli nagu absurdihuumor, teised seigad püüdsid olla vist situatsioonihuumor.
Selles loos on seos meie valitsejatega taganenud väga kaugele, aga nali, selleks, et oleks naljakas, peab jääma laveerima kusagile tõe piirimaile.
Kirjutage tegelased pisut usutavamateks, muidu pole see enam ühiskonnakriitika, vaid pagan teab mis.

Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste"

Juba järelsõna lugedes olin autori fänn ja värvatud Raamat oli minu jaoks pettumus ja mõtlesin, et raamat oleks parem olnud, kui ma poleks selle kaant avanud. Ehk siis kujutlus raamatust oli midagi enamat, kui ma sealt leidsin.
Võib olla on poes palju veel raamatuid, mille puhul tunnen eelnaudingut mõtte juures, kuidas oleks seda lugeda. Ja siis loobun sellepärast, et kardan pettumist.

Kõige rohkem vast meeldis tekst "Katse ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis". See, missuguste vahenditega on võimalik dünaamiliselt kirjeldada tegevust, äratab lugupidamist. Alguses tundus, et mõttetult kokkukuhjatud faktid, aga siis hakkas aimuma midagi tuttavlikku. Sellist, mida isegi oled tundnud sagina keskel. Kõik see kirju virr-varr ja erinevad hüplevad tähelepanekud. Pisut-pisut meenutas Amarcordi stsenaariumi, aga mitte liialt.

Järelsõna ütleb autori kohta, et ta oli Oulipo rühmituse liige. Oulipo on 1960 aastal loodud kirjanike ja matemaatikute ühendus, mis püüdis (tsiteerin järelsõna) ühendada matemaatikute deliiriumi poeetide loogikaga. Kuna mulle on ka alati meeldinud matemaatika ja poeesia ja selline sõnum - isegi, kui asjast ei tule midagi välja, siis juba naudiks pealkirja... noh, või siis lipukirja. Ouliposse muide, interneti andmetel, kuulus ka muusikuid.
Oulipo ühe liikme raamatut on kirjeldatud Loterii blogis.
http://loterii.blogspot.com/2009/10/raymond-queneau-stiiliharjutused.html
Perec'ist rohkem on kirjutatud Postimehe artiklis
http://www.postimees.ee/?id=73360
Perec suri küllalt noorelt (1936-1982) kopsuvähki. Huvitav, kas ta ise aimas, kui prohvetlikud oli tema 1989 aastal (postuumselt siis) avaldatud tekstis, mis on ka selles kogumikus "Mõned asjad, mis mul enne surma igatahes ära teha tuleks". Selles on mõte - Loobuda suitsetamisest (enne kui mind selleks sunnitakse..)
Võib olla kirjutaski selle siis, kui juba teadis saatust?
 
Kuigi mulle vast ei paku pinget tekstid, kus ta kirjeldab oma aastas söödud toite ja joogikoguseid või postkaartide tervitusi. Ilmselt on mul lihtsalt vähe fantaasiat ja nende tekstide põhjal peaks mul vilksatama silme eest läbi selle inimese aasta, kus miks millal selliseid toite süüakse. Igaljuhul pole tegu ei taimetoitlase ega karsklasega.
 
Veel paar huvitavat linki
http://blog.varrak.ee/?p=1255
http://lugemine.blogspot.com/2010/04/georges-perec-moeldaliigitada-ja-teisi.html

Aleksei Pehhov "Varjus hiilija"

Ja jälle võtsin kätte fantaasiatriloogia. Kuivõrd raamatukogust sain ja ise ei pidanud ostma, siis võtsin lugeda ja ei kahetse. Vast kahetsen ainult seda, et jälle esimene osa, mis ei ole loetav iseseisva raamatuna - ilmselt järgmise osa maandumiseks olen ammu unustanud, millest jutt.

Nauditavalt ja ladusalt kirjutatud jutt. Peategelane on varas, varjus hiilija, keskmisest elanikust arukam, professionaalsem ja iseteadlikum. Iseteadlikkus, mis takistab tal legaliseeritud varaste klubi liikmeks* astumast ja mille tõttu ta on tegelikult sunnitud võtma ette tööotsa, mis võib maksta talle elu. Varast ju kangelasena ei kujuta. Samas varaste aukoodeks takistab tal tellimusest taganemast.
Tellimuse esitaja on kuningas isiklikult, kellele teeb muret Tühimaa sügavikus ärkav Nimetu jõud ning kes maagide, haldjate, päkapikkude ja muu sellise toreda rahvaga koostöös üritab jõudu peatada.
Lisaks selgub, et juba paharettide iidne ettekuulutus räägib Varjudega tantsijast, keda ei mõjuta tumedad jõud.
Fantasia-kelmijutu segu on täiesti loetav kombinatsioon.
-------------------
* varaste gild

Maitseasi muidugi, aga mind häiris juba "Sõrmuste isanda" puhul see, et "Kääbikust" tuttavad mäekollid ja trollid tõlgiti orc'ideks. Samad tegelased on olemas ka Varjus Hiilijas. Ja veel mõtlen, et tänapäeva tõlkijad pööravad luuletuste ja ballaadide tõlgetele natuke liiga vähe tähelepanu. Puudub riim ja rütm.

Naomi Novik "Tema majesteedi lohe"

Kui vahepeal muutus liialt populaarseks noortele fantasyhuvilistele vampiiridest kirjutada, siis on täiesti teretulnud vaheldus lohedest rääkida. Kuigi ehk lohejuttudest jääb minu lemmikuks McCaffrey "Lohelend" ("Tehanut" ei nimeta ainult selletõttu, et see pole ainult lohedest), siis ka see on südamlik ja tore lugu.
Selles pseudoajaloolises pajatuses elasid tegelased Napoleoni vallutuste keskel. Samas erinevalt sellest, mida meie ajaloolased teavad, elasid tollel ajal ka lohed. Kuigi üsna haruldased, oli neil siiski suur tähtsus lahingutes ja neid võitles mõlemal poolel. Niisiis Napoleoniaegne õhuvägi koosnes lohedest ja loheratsanikest. Mere- ja õhuvägi ei olnud üksteisele sümpaatsed ja mõistetavad ja eks vist suhteliselt erakordne asi oli see, et olude sunnil sai lohe ratsanikuks just mereväelane. Peategelane, lohe Temeraire, oli väga haruldasest liigist.
Lohede liigikirjeldused on toodud raamatu lõpus. Samuti ajaloolise ürikuna katked tuntud loheteadlase märkmetest.

Lohed teatavasti lendavad ca 20-50km/h. Asi, millest ma muidugi aru ei saanud, on see, et miks pidi saatma väärtusliku lohemuna Hiinast Prantsusmaale laevaga, kui oleks võinud kasutada lohekullerit, aga jäägu see autori südametunnistusele.

Pensionisammas

Juhuslikult avastasin pensionikeskus.ee lehelt sellise huvitava asja, nagu lühifilmid pensionisammaste teemal. Kui ehk on sama halvasti informeerituid peale minu veel, siis jagan muljet. Eriti meeldis Saaremaa Ühisgümnaasiumi abiturientide Piret Metsamäe ja Kätlin Hermanni I-II kohta jagav lühifilm.

Pensioniteemalise filmikonkursi I-II koht: Mina ja pension from NASDAQ OMX Tallinn on Vimeo.

Allikaviide selle konkursi filmidele:

http://www.pensionikeskus.ee/?id=3351

Uurisin veel internetist - need tüdrukud on auhindu võitnud asju veel teinud. Parajalt mõnusad ja pisut sünge huumoriga lood
http://vimeo.com/6176491

Eurokalkulaator

Ootan seda pikisilmi. Tegelikult võib olla ju päris kasutuskõlblik tööriist. Sisestad INR kursi sisse ja lähed Indiasse. Võib ju öelda, et enamasti mobiilil on sama funktsioon olemas, aga kõigil ei pruugi olla sellist mobiili.

Väike hirm on muidugi, et meie valitsus on lasknudki teha nii mõttetu vidina, millesse algselt kurss - 15,6466 - sisse topitud ja seda numbrit pole võimalik muuta, aga ei, ma ei usu meie targa valitsuse poolt niisugust lühinägelikkust.

ETV Riigimehed ja Keskpäevatund

Äripäev refereerib Keskpäevatunnis öeldud sõnu, et seriaalis "Riigimehed" kujutatud sotsiaalse sidususe minister on Hanno Pevkuri nägu. Tuleb tunnistada, et minulgi tekkis sama mõte. Seriaali sõnad - uus tuul "vanade peerude kambas" ja tankist või pigem ikka piloot. Sellega sarnasus lõpeb.
Märkasin Pevkurit esimest korda mingis ETV ümarlaua saates. Valimisstuudio? Mingi muu saade? Igal juhul tol momendil mõtlesin, et sümpaatne tegelane ja erinevalt vanadest poliitikutest suudab oma mõtteid loogiliselt väljendada ning ei aja mingit hämavat ümbernurga juttu. Saades enda kätte praeguse aja kõige murelikuma ministeeriumi, sotsmini, on temast palju ajakirjanduses räägitud ja nii artiklid kui ka kommentaarium tundub olevat negatiivne, nagu oleks Eesti sotsiaalelu tuksikeeramine Pevkuri süü. Mõtlen, et kui inimesest kirjutatakse, siis vast veel pole päriselt sellel töökohal stagneerunud.
Ei kujuta ette, kas ministrina on üldse mingi sooloesinemine võimalik. Ma ei pea silmas raamatut "Jah, härra minister", kus dirigeerib sekretär, vaid pigem seda, et minister ei saa ilmselt teisiti käituda, kui tema partei otsustab. Minister on piiratud võimalustega ja ta ei saa laenu võtta, et "firmat käivitada". Ministeerium on firma ilma Startup võimaluseta. Kui pikk peaks olema üldse aeg, et mingil konkreetsel ministril on võimalik üldse midagi riigi elus muuta? Või ma eksin ja ministril on võimalik lühikese ajaga palju ära teha? Eks mul ole poliitikast sama pealiskaudne arusaam nagu igal keskmisel inimesel.

Aga veelkord "Riigimehed" seriaalist. Eks see oli palju räigem paroodia, kui "Jah, härra minister", sest tolles vähemalt on tegu aruka, aga organiseerimisvõimetu inimesega. "Riigimeeste" minister on aktiivne loll, kellel pole puudu algatusvõimest. Usun siiski, et enamik eesti poliitikuid on inglaslikumad.

Kirill Jeskov "Viimane sõrmusekandja"

Mul on fantasyst kõrini. Siia hulka kuuluvad fantasy triloogiad, mille teist, kolmandat ja viiendat osa tuleb aastaid oodata, kõikvõimalikud vampiiridest rääkivad magusad muinasjutud (viimati raamatupoes oli erinevaid uusi terve riiulitäis) ja ka tõsiseltvõetavate autorite nagu Neil Gaiman muinasjutud, mis äravahetamiseni sarnanevad kogu ülejäänud kirjutatud kompotiga.
Uut "Kääbikut" ei kirjuta nagunii keegi. Seda ei suutnud isegi Tolkien. Fantasy on hea, kui seda on vähe. Fantasymürgitus on väga ränkade sümptomitega haigus.
Kõik eelpoolloetletu on põhjus, miks ma viimati ostsin "Falkenbergi leegioni", mitte "Viimase sõrmusekandja". Igatsus ulme, mitte fantasy järele.
Mind veenis sõber, kes ütles, et "Viimase sõrmusekandja" tutvustus äratab huvi ja et üldse on näidatud asju teisest vaatevinklist ja tema küll tahaks lugeda. Niisiis võtsin raamatu käsile... mis võib ka väga kergesti viga olla. Vara vist kokkuvõtet teha, sest olen alles jõudnud 40-ndale leheküljele, aga pole üldse kindel, kas ma soovin seda lõpuni lugeda.

Niisiis raamatust. Minu meelest pole see ei fantasy ega ulme, vaid Keskmaa poliitiline tutvustus. Kusjuures nimetatud poliitika on täiega kaasaegne ja inimlik. Mordor "ei võta armuande looduselt", paneb jõed teistpidi voolama. Üleüldse käib tugev industrialiseerimine. Valged võlurid on pahad-pahad, aga nende PR on tasemel. Mordori elanikud on aga lihtne maarahvas, kes võtab relva kätte vastumeelselt ja trollid, kes lihtsalt ja südamlikult unistavad trollitüdruku naeratusest. Kole imago on Valgete võlurite propaganda, kes tegelevad võidurelvastumisega (peegel).
Inimlikkusest veel. Valgete võlurite kokkutulekul ühe võluri poolt Sarumanile öeldud sõnad: "Saruman, tuvike... Sa anna mulle vanamehele andeks..." kõlas minu jaoks ikka väga veidralt.

Autori väitel on ta üritanud kirjutada Keskmaa lugu üles ilma loogikaaukudeta. Kas fantasyst loogikaaukude kärpimine tähendab fantaasiaolendite inimesteks kirjutamist? Miks siis mitte juba ka välimust inimlikuks kirjutada, kuivõrd meie füüsiline keha ja tajud määravad suures osas selle, kes me oleme. Minu jaoks oli asi loogikast kaugel. Sõjastseene tuli selle 40 lehekülje peale juba nii palju, et see ületas Falkenbergi leegioni, mis peaks ometi militaarulme olema. Väsisin lahingute kirjelduste juures ära.
Loodan, et edaspidi tuleb sisse midagi, mis kaasa elama paneb. Siis tulen lehele tagasi ja kirjutan vabanduse ning ülistava arvustuse.  Aga pean tõenäoliseks, et ma rohkem sellest raamatust ei räägi.

Viide ulmebaasi
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=16207

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Kaks suurt sakslast - Alexander von Humboldt ja Carl Friedrich Gauss - olid ülimalt erinevad aga ometi tahtsid mõlemad maailma üle mõõta, omal moel. Või mine tea, võib olla olid nad siiski sarnasemad, kui Kehlmann arvas. Pole just lihtne 18. sajandil elanud inimeste isiksusi lahti mõtestada. Samas teeb Kehlmann ajalooga seda, mis enamik tõsiteaduslikke ajaloolasi ja nimelt kirjutab ajalugu ümber. Tõsiteadus kipub sageli igavam olema.
On see siis müüt või oligi nii, et Gauss ei mõistnud põhjust, miks inimesed mõttepause võtavad. Temal endal formeerusid vastused kiiremini, kui tavalisel inimesel üldse küsimusest arusaamine aega võttis. Gauss oli erakordselt vilets lapsevanem ja väga hea matemaatik. Humboldt seevastu oli põhjalik ja teadust oli valmis tegema omaenda mugavuse hinnaga. Humboldtil ja Pipi Pikksukal oli palju ühist. Humboldt oli katsetaja ning uskus, et tõe kriteerium on praktika. Kuuldes, et kuraare tapab, kui inimene noolega pihta saab, ei olnud ta sugugi veendunud, et kuraaret juua ei või. Niisiis proovis ta kohe järele. Järeldus - kuraare tapab ainult siis, kui see verre sattub. Juues on praktiliselt kahjutu. Asi, mida Gauss, kes pigem tuletas maailma arvutuslikult, poleks kunagi teada saanud. Gauss nimelt mõtles ennast tappa kuraaret sisse juues.
Vead ja veidrused teevad inimesest huvitava isiksuse.

Järelsõnas oli kirjutatud, et saksakeelne raamat oli kirjutatud kaudses kõneviisis. Olen nii kaua saksa keelest eemal olnud, et enam ei mäleta, mis oli kaudne kõneviis. Kahju

Lõuna-Korea kultuurifestival

Pärast eilset "Pealtnägija" vaatamist hakkasin uurima, kuidas sellele üritusele pileteid saada. Ikkagi oleks huvitav vaadata, kuidas Saku Suurhalli suuruse täissaali rahvas, eestlased, kõik transsi lähevad.
Selgus, et pääsmed on tasuta - tarvis ainult omada printerit, et kutse välja trükkida.
Ilmselt ma siiski sinna ei lähe ka täna, sest ülekanne täismahus on vene kanalil TVN.
Ülekannet vaadates tundub, et suurhall on rahvast täis. Laval räägitakse ainult jumalast, laulud on jumalast. Kenad helerohelises riides korealannad tantsivad Kaerajaani ja laulavad, et "usu läbi sain päästetud ma...".

Rahvas veel eriti ei ovatsioonitse ja ka ei lange pisaratesse. Ainult esireas oli näha, et mõned plaksutasid pööratute optimismiga esinejatele kaasa. Kaamera kahjuks peatus neil liiga vähe ja pärast mõtlesin, et kas mu silmad petsid või olid need tõesti mustanahalised? Võib olla olid ka korealased. Ootan, et hakkaksid peale imelised tervenemised, aga kardan, et nii usuvaest rahvast tuleb pikalt harida enne, kui nad valgust tunneli lõpus näevad.
Jaerock Lee tõestas veenvalt, et inimese ja loomad on loonud jumal. Kõigil meil on 2 silma ülalpool nina, suu ninast allpool. Kui evolutsioon (juhuslikkus) oleks tekitanud, siis oleks ilmselt latimeeria silmad veninud kõhu peale. Jumal aga lõi meid enda näo järgi.

Festivali kodulehelt leidsin märke, et Barack Obama on andnud Jaerock Lee'le tunnistuse, et ta on aasta parim heategevuslane. Huvitav, kas piisava summa annetamisel tuleb selline aunimetus automaatselt või kuidas see masinavärk käib?

Kui "Pealtnägija" ei eksi, siis festivali esinejate seas pole lehel väljareklaamitud Tõnis Mäge. Mõtlen, kuidas oleks sellisel festivalil kõlanud laul "Palve" oma siirusega.

Festivali möödapanek oli kindlasti ka see, et tõlked olid inglise ja eesti ning venekeelne tõlge puudus.

Nüüd siis hakkas ratastoolide lavale veeretamine. Jään hoolega vaatama, kuni veel aega on. Mina vist üritust lõpuni vaadata ei suuda, aga leidsin internetist ühel kohalkäinu reportaazi
http://enopol.blogspot.com/2010/10/eestipoiss_30.html

Roxy Music

Pärast film hakkasin tõsisemalt huvituma, mis bänd on Roxy Music. Tuttav, aga siiski ei tule tuttav ette. Mis ajast tuttav?
Esimene video, mis youtubes silma torkas, oli aastast 1972 ja see oli lugu, mida ma tõepoolest polnud kuulnud. Mind natuke üllatas, et ma olin sellise huvitava grupi kahe silma vahele jätnud. Või siis lõpp oleks võinud natuke lühem olla. See soolo lõpus polnud päriselt see.



Eestikeelne Viki ei kirjuta midagi ansamblist Roxy Music. Ainult solist, Bryan Ferry, on ära mainitud. Inglisekeelne viki on vähe jutukam. Tegu on siis inglise bändiga aastatest 1971-1983. Kuigi veel 2001 aastal tegid koos kontserttuuri.
Veidra faktina on Brian Ferryst kirjutatud, et ta sai kriitika osaliseks, kuna kiitis natsi ajastu arhitekti Albert Speeri. Hiljem olevat ta vabandanud, et kiitis ainult kunstiajaloolises kontekstis. Asi, mis tundus mulle huvitav tänu sellele, et hiljuti just lugesin raamatut Speerist.

Videosid lehitsedes leidsin, et siiski mõned laulud on väga tuttavad, aga minu jaoks mittemidagi ütlevad. Näiteks see 80-ndate "Slave To love".
Või oligi nii, et 70-ndate aastate Roxy Music erines stiililt 80-ndate omast nii palju?
Igal juhul kui "Ladytron" on täpselt see, mida ma kuulaksin, siis "Slave To Love" liigitub minu jaoks üsna tavapärase disko alla. Maitseasi vist.


Muuhulgas otsisin internetis "More than this" sõnu.
On olemas täiskujul lehel
http://www.lyricsfreak.com/r/roxy+music/more+than+this_20118877.html

Tõlkes kaduma läinud

Sümpaatne film. Mitte midagi ülepakutut, kõik meeldiv ja paigas. Meeldisid pildid Jaapanist ja aeglane tempo.
Jäin internetist otsima videot "More than this" laulust





Minu üllatuseks kõige populaarsemat Roxy Music videot selle lauluga (3 713 601 vaatajat) ei õnnestunud mul näha. Tuli teade
This video contains content from WMG and EMI. It is not available in your country.

Populaarsuselt teist ei saanud ma kopeerida, sest selle kopeerimine oli keelatud. Siin see on.
http://www.youtube.com/watch?v=pCB7cxv-Ey8&feature=related
Teisel oli jälle teade, et EMI keelab teatud lehtedel kuvamise - kuulake youtubes
http://www.youtube.com/watch?v=1yhuGEx4aRg&feature=related

Tšingiz Abdullajev "Minu võrratu alibi"

Raamatu tagakaas kirjutab, et autoril on rohkesti fännklubisid nii Venemaal, Ameerikas kui ka Euroopas ning teoseid on välja antud üle 20 miljoni eksemplari. Seda kummalisem tundub tema kirjaviis. Võimalik ka, et tegu on halva tõlkega, aga ilma originaali teadmata ei julge süüdistada. Esmalt juhtis minu tähelepanu sellele Mart, kui ta lehitses raamatut ja luges ette lõigu, kus kirjeldati, kuidas palgamõrvar sidus kinni ohvri käed ja jalad, et see ei saaks ennast lahti siduda. Hmm.. tase. Hiljem, raamatut lugedes ma seda kohta ei leidnudki. Vahest seepärast, et ma lehitsesin vaid raamatu läbi sisu ja lõpu väljaselgitamiseks. Põhiline imelik asi, on lihtlausete kasutamine niimoodi, et tekstist jääb tõeliselt hakitud mulje
Toon mõningad stiilinäited:
"Kindlasti mäletate seda aega. Lurjus Gorbatšov ajas kõigile kärbseid pähe, pettis kogu maailma ja oma riiki. Kõikjal mindi üle talongidele ja kaartidele. Poed olid tühjad. Rubla muutus väärtusetuks, mulle aga maksti teise grupi invaliidi närust pensioni..."
"Hommikul püüdsin takso ja sõitsin Brooklyni. Vaat' see on alles linn! Teine Odessa! Kõik räägivad vene keeles, aga meeldiva euroopa aktsendiga. Inglisekeelset juttu ei kuule üldse. Raamatukaupluste, restoranide, kohvikute - kõigi nimetahvlid on ainult vene keeles. Justkui poleks ma Venemaalt ära sõitnudki."
Uskuge või mitte, aga enamus raamatust oli saamas kirjapildis, pluss veel sellised pärlid, nagu "Mõeldes tõstis ta silmad taeva poole justkui selleks, et oma ärajoonud ajudele abi saada" ja "Asetanud kõik lauale, naeratas ta, demonstreerides kõiki oma kolmekümmend kaht suurepärast valget hammast."
Kui arvamus, et ajusid on inimesel palju, tundub nagu rohkem tõlkija eksimusena, siis arvamus, et tõsine tähelepanelik palgamõrvar suudab naeratuse kestel inimese hambad üle lugeda ning keegi, kes pole krokodill, naeratab nii, et tarkusehambad paistavad, näib küll väga selgelt autori käekirjana.

Antud loos on tegu haruldaselt geniaalse palgamõrvariga ja antud raamat käsitleb tema nelja palgatööd. Ameerikas seisneb tema geniaalsus selles, et tapnud inimese, läheb ta samale korrusele tagasi ning laskub tuletõrjeredeli kaudu. Kuna ainult teine geenius taipaks tuletõrjeredeli alla valve panna, siis vahelejäämise võimalus on nullilähedane. Põgenemisel kasutab ta viisat, et sõita Türki (mitte Moskvasse, sest tema nimi on teada) ja Türgis kasutades teist passi sõidab Moskvasse. Ka see skeem on ülima mõttetegevuse tulemus.
Võrratu alibi on lõpus ja loomulikult on selleks peategelase lavastatud surm. Mitte kellelgi pole nii võrratut alibit.

Selles 2000 aastal kirjutatud raamatus torkab silma autori viha perestroika ja Gorbatšovi vastu. Samuti see, kuidas Ameerikas ikka sõjaveterane imetletakse. Kui peategelane paneb Ameerika sõjaveterani vormi selga, siis poisikesed vaatavad vaimustusega ja vähe ei puudu, et nad roniksid talle sülle, et paluda "Onukene, räägi sõjalugusid". Peategelase taunib uut aega, kus "meie riigis veterani sõimatakse okupandiks." Arvestades, et peategelane on leningradlane, siis kõlab lause väheke veidralt - kodusõjas inimesi vast okupantideks ei peeta ning venelane teist venelast okupandiks ju ei nimeta? Või nimetab?

Ühesõnaga minule jäi arusaamatuks raamatu populaarsus. Tegin päringu, et otsida, mis teised raamatust arvavad ja leidsin ühe arvamuse ning see on hulga positiivsem kui minu oma.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?v=blog&blogID=1&postID=172
Ja kui selle blogi autor leiab, et Venemaalt tuleb ainult head krimikirjandust, siis mina arvan, et Venemaalt tuleb ka head ulmet. Tsiteerin kedagi, kui ütlen, et tõeliselt head ulmet oskavad kirjutada ainult ameeriklased ja venelased. Aga kes seda ütles esimesena, ei mäleta.

Raamatu autor on aser.

Isaac Asimov "Koidu robotid"

On vist tõsi, et iga kirjanik kirjutab ühte ja sama lugu. Sama on ka Asimoviga. R.Daneel ilmub esimest korda välja lugudes Maast, kus inimesed on aheldatud Maa teraskoobastesse, üksikud asustatud maailma on tehtud nii mugavateks, et inimesed isegi ei mõtle kosmosevallutamistele, kui need just turvaliselt ei toimu. Vajadust kosmost vallutada ja hirmu selle ees, et maalased rassina manduvad, kui kosmoselende ette ei võeta, tuleb jutuks romaanis "Igaviku lõpp". "Koidu robotites", mis on üks teraskoobaste sarja raamatuid, võetakse jutuks Susan Calvin ja tema telepaatiline robot, mis on tuntud Asimovi robotinovellidest. Samuti tuleb "Koidu robotites" esimest korda sisse idee teadusest nimega psühhoajalugu, millega peaks ennustama inimkonna käitumist ning vältima katastroofe. Selle võtab 20tuh aastat pärast "Koidu roboteid" kasutusel Hari Seldoni nimeline matemaatik ajal, kus kosmoselennud on inimkonna pärisosa ja samas läheneb inimkond ühe tsivilisatsiooni hukule. Hari Seldoni kaaslasena tuleb esile R.Daneel, kes on 20tuh aastat suutnud edukalt varjata seda, et ta polegi inimene. Hari Seldon on rohkem tuntud Asumi rajajana.

Niisiis ilma vaatamata aastaarve oleks tegevuste järjestus järgmine.
"Igaviku lõpp" - inimkonna ekslemine korraks ajas rändamise radadele, et sellest ku progressi pärsivast loobuda ja otsustada kosmoselendude kasuks.
Robotite lood (Susan Calvin) - toimus paralleelselt kosmoselendude tekkega. Siis kuulub ka "Positrooniline inimene"
Bailey lugude sari - ("Koidu robotid") Maa on sulgunud teraskoobastesse ja loobunud kosmoselendudest ning põlgab roboteid, ent kasutab neid. Teised maailmad on mugavad, liberaalsed. Liiga mugavad. Uusi kosmoselende ei tehta.
Asumi sari - Kosmos on vallutatud ja robotid kadunud. Hari Seldon võtab kasutusel psühhoajaloo ja üritab tsivilisatsiooni hukust päästa.

Kui seda kõike vaadata ajaloo osana, millegi, mida saab järjestada, on huvitav. Tegelikult ongi Asimov loonud omaenda ajaloo, kus kõik läheb lõpuks paika.

Aga ikkagi ootaks uusi ulmeraamatuid. Ilmselt liigitatakse mind Asimovi lugejaks. Samas Asimovi samast loost saab ükskord ka küll.  Tahaks midagi uut. Miskit, mis oleks nagu Card "Enderi mäng" või Simak "Linn" või Tepper "Rohtmaa" või LeGuin "Pimedus pahem käsi" või  Herbert "Düün" või Clarke "Linn ja tähed"....
Nimekirja võib lõpmatuseni jätkata, sest need oli raamatud, mis kõik originaalsed.
Fantasy ei tundu ka nii värske nagu alguses. Eriti ei meeldi, kui ilmub järjekordne esimene osa triloogiast.
Palun uut ulmet.

Väikesi kavalusi argipäevaks

"Sa pead oma suu laiali ajama nagu püüton, " ütles seriaali Kondid tegelane restorani peakokale, kui see esimest korda elus üritas hamburgerit süüa. Bingo! Sellepärast mul hamburgeri söömine kunagi ei õnnestugi, et mul on mõned ainultpüütonileomased kondid kolbast puudu. Ilmselt on see loodusliku valiku tulemus ja tänapäeva maailmas jäävad ellu ainult need, kes on seesuguse mutatsiooni läbi teinud.
Muide, tegelane seal seriaalis üritas sarnaselt mulle hamburgerit sobivamalt ümberpakkida. Oleksin võinud talle tulemustest rääkida.

Jerry Pournelle "Falkenbergi leegion"

Aastaks 2000 on Nõukogude Liit (sic!) ja USA muutunud peamisteks jõududeks maailmas ja pannud aluse sõjalisele ühisorganisatsioonile CoDominium. Maailmas on süvenenud näljahäda ja ülerahvastatus ja 2008 aastal seoses Aldersoni avastustega lahkuvad esimesed maailmaavastajad Päikesesüsteemist, et leida uusi asumaid. Asustuskõlblikke maid leidub ja esimesed väljarändajad lähevad sinna vabatahtlikult, samas probleemide süvenedes hakatakse Maale ebasoovitavaid inimesi lihtsalt välja saatma. Väljasaatmisi nimetatakse viisakalt Ümberasustamisteks.
John Christian Falkenbergi isa (sünd 2043) on ajaloolane. Noor Falkenberg lahkub 15 aastaselt kodust, et ühineda CoDominiumi laevastikuga. Ajal, kus inimesed on põhiliselt kas kodanikud või maksumaksjad, on neil, kes pole maksumaksjad, raske hakkama saada. Siiski suudab Falkenberg märkimisväärset karjääri teha ja kui poleks tekkinud vastuolu suursenaaatoriga, oleks tähelend pimestav. Paraku toimub autasustamine ja sõjalaevastikust kosmoselaevastikku üleviimine.
Ülevaate Falkenbergi operatsioonist planeedil Arrarat annab tema ohvitser Harlan Slater. Falkenberg suudab ennast selles operatsioonis näidata imelise strateegina, samas näidata üles kerget põlgust käsuliini vastu. Lahendus teenib küll ametlikku kiitust, samas kogub mees endale vaenlasi.
Kui algab CoDominiumi mõju vähenemine, on Falkenbergi üksus üks esimesi, kes erru lastakse. Falkenberg moodustab palgasõdurite leegioni ja paljud tema alluvad ühinevad sellega.

Raamat on ülemlaul sõduritele - korduv repliik, et sõdurid ei lahenda probleeme, vaid ostavad aega. Minu jaoks oli raamatus liiga palju sõda ja strateegiat, liiga vähe ulmet. Samas tunnistan, et tegu oli parima sõjaromaaniga, mida olen lugenud. Samuti on stateegia kirjeldamine tõeliselt põnev, parim pärast Crichtoni "Suurt rongiröövi" ja Frederick Forsyth  "Šaakali päeva".
Mingil momendil mõtlesin, et meenutab "Enderi mängu", aga see mõte ununes.
Tõlke seisukohalt oleks huvitav teada, kes see CoDominiumi küüniline rivilaul (Siim Veskimehe tõlkes vist) oli originaalis tõesti nii lohiseva riimi ja rütmiga?

Tulevikumaailmast torkas naise vaatevinklist jälgides silma eelkõige see, et tuleviku inimesed kannavad ikka veel konktaktläätsi ja prille ning solaariumid ning isepäevituskreemid pole kanda kinnitatud. Samas päevitus on moes.
Ulmebaasi viide
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=1827

Albert Speer "Kõik, mis ma tean"

Järgi mõtlema hakates võib sakslaste sellele põlvkonnale ainult kaasa tunda. Kui poleks olnud I Maailmasõda ja Hitlerit, siis poleks Speer iialgi sattunud poliitikasse. Oleks elanud kaitstud elu arhitektina, pidades intelligentseid vestlusi kunstiinimestega, olnud huvitav ja sisukas inimene, metseenina toetanud heategevusprojekte ning omanud hulga ilusaid hobisid. Pensionieas oleks küsitletud teda "Tähelaeva" sarnases saates.
Selle asemel lühike ja väga väljapaistev tähelend III Reichi võimukoridorides ning seejärel parimad aastad vanglas ning pärast ainult pisut skandaalsed kajastused - ei mingit imetlust sajandi suurkuju suhtes.
Võib ka nii vaadata, et Speeris polnud tegelikult midagi erilist. Sarnaselt enamusele läks ta kaasa I Maailmasõja järgsete rahvuslike meeleoludega, sarnaselt enamusele imetles uut karismaatilist juhti ja uskus, et see inimene suudab Saksamaa langusest välja tuua. Oli meelitatud, kui juht tema poole pöördus ja näitas talle Taevast, või kõike seda, mida paljud peavad taevaks - võimu, privileege, imetlust. Ka see tundub nii omane, et korra juba mängu astunult, kui ilmnesid esimesed vastuolud, siis üritas silmi sulgeda või lihtsalt keeldus uskumast mida nägi. Uskus seda, mida oli meeldivam uskuda ja oli meeleheitel, kui kõik kokku varises, sest nüüd oleks vaja olnud juhti. Intellekti üheks tunnuseks loetakse kohanemisvõimet. Tekitab mõtte, et kas juhid ja vastuvoolu ujujad on ebaintelligentsed, sest juhid on need, kes ei kohane, vaid kes kohandavad olusid endale.
Või teine võimalus, et Speeril polnudki vanglas nii paha - teda koheldi nagu filmistaari ja tal olid kõik võimalused enda arendamiseks ning vabanemisest tegi meediasündmuse. Ka nii võib olla. Mina seda ei tea. Niisiis kes olen mina, et talle kaasa tunnen?

Ilmselt keskmine sakslane elas oma usu purunemise palju rängemalt läbi kui Speer, sest nemad polnud staarid. Usk oli nende jaoks olnud põhjendatud, sest ega Hitler ei tulnud loosungitega - "Tapke juudid ja tehke rahvas seebiks!" Seda kindlasti mitte. Ta tuli rääkima kõigepealt sellest, et kui tore ja karastatud rahvus on sakslane, et kuidas on võimalik ennast kokku võtta ja riik üles ehitada. Rääkis just täpselt seda, mida rahvas kuulda tahtis, ilma ülepakkumata. Rääkis geniaalse arhitekt Speeri kujundatud laval, millel oli (tsiteerin raamatut) keskaja vägede ülevaatuse ilmaliku pühaduse aura ja kus 16km kõrgusel õhus ristuvad valguskoonlad jätsid mulje gooti katedraalist.

Lapsena oli mulle maalitud AH-st pilt, kui tatti pritsivast idioodist, kes karjub loosungeid ja rahvas hullub. Lihtne oli ette kujutada Hitleri sündi sellisena, nagu kirjutab Roald Dahl oma novellis "Genees ja katastroof". Samas on ilmselt tõde, et Hitleril pidi olema oskust rahvaga suhelda ja intelligentsi, et välist muljet jätta. See, et Speer maalib portree Hitlerist, kui halvast inimestetundjast, täiendab pilti. Väline laitmatu maine ja meeskond, kes tema ümber korraldab mahhinatsioone ning võitleb haiparvena võimu pärast, tundub tagantjärele väga loogilise visioonina. Tundub, et lähedaste valikul ainus õnnestumine oligi Speer.

Oleksin vist peaaegu unustanud kirjutamata, millest raamat räägib. Raamat on jagatud kolmeks osaks.
Esimene osa on Albert Speeri ülekuulamisprotokollid, kus ta räägib põhiliselt AH iseloomust, tema tööstiilist ning isiksusest. Edasi vastab ta küsimustele võimuladviku (Bormann, Himmler, Goebels jms.) kohta, Saksamaa sise ja välispoliitika kohta, maalides sellega pilti nii AH-st, kui ka iseendast.
Teine osa on Karl Brandti kirjutis "Naised Hitleri ümber".
Kolmas osa analüüsib Speeri isikut. Kui ma nüüd õigesti aru sain, on kolmas osa kirjutatud kogumiku koostaja, Ulrich Schlie, poolt.

Eesti õhk

Mina, Sina ja ka Sina. Me kõik olime Estonian Air'i reisijad ja nüüd oleme RyanAiri reisijad. Ei tasu uskuda, et Estonian Air'i reisija on täiesti teine inimene, kui Ryanairi reisija. See repliik kõlas isegi väheke solvavalt.
Ärge saage minust valesti aru - puhtalt patriotismist valiksin Estonian Airi, aga pean hirmujutte Ryanairi aadressil selgeks liialduseks. Olen 2 korda Ryanairiga lennanud ja mitte ühtegi paha sõna selle kohta. Hinna-kvaliteedi suhtelt lõi (kahjuks) Estonian Airi. Võib olla on mul lihtsalt liiga lühikesed jalad. Samas mõned pikemad inimesed kaeblesid ka Estonian Airi reavahede üle. Seda punkti ei oska kommenteerida.

Sarnaselt Mihkel Rauaga ootasin Estonian Airi juhilt, Andrus Aljaselt, lubadust, et nad laiendavad lähiajal sihtpunktide nimekirja. Kindlasti pole sihtpunktide loetelu Eesti reisija jaoks piisav. Nii mina, kui ka paljud tuttavad, on selleks Riiga või Helsingisse sõitnud, et sealt edasi lennata. Lennufirmad teenivad eesti reisijate pealt. Järsku tuleks sealt raha sisse, kui uurida täpsemalt, kuhu inimesed lendavad. Oletan, et tänapäeval teenib turismi (meelelahutuse) pealt vast rohkem kui tõsiste inimeste pealt, kes igapäevaselt lendavad.

e-kategooria film

Kogemata oli telekas lahti, kuigi üritan kõigest väest TV vaatamise tunde vähendada, ja pilk jäi peale filmile Tuumaorkaan, mis parajasti TV6-s jooksis. (Juba läbi)
Mõni B on ikka nii B, et muutub A-ks. Paroodia kohta oli natuke liiga tõsiselt etendatud, aga vaatamine lausa rõõmustas mind.
Sisu seisnes selles, et tuumajaamas läheb jahutussüsteem korrast ära, ülikallis arvuti hakkab streikima, läheb lolliks ja läheb isehävitusreziimi ning targad töötajad, kes on paraku veel lukustatud erinevatesse ruumidesse, peavad arvutit veenma, et ta neile häda ei teeks.
Võib olla pole sisututvustus päris täpne, sest nägin filmi lõpuosa.

Igal juhul sel momendil, kui ma vaatasin, oli üks naisterahvast lukustatud palavasse ruumi ja ta anus häälkäsklustega juhitavat arvutit, et too ei laseks kõike õhku. Paraku polnud naisterahval admin-õigusi ja seetõttu jätkas hull arvuti oma jura viirusest, mida ta peab hävitama. Admin õiguste tuvastamiseks oleks vaja olnud skanneerida silma võrkkesta, aga admin oli paraku teisel pool ust. Niisiis admin õpetas seesistujale mõned lihtsad nipid, kuidas arvutisse sisse häkkida - põhiline oli, et pidi oskama C++ keelt - ja oma silma võrkkesta tutvustus asendada. See toimiski, aga häälkäsklus ei sobinud. Aga ka sellest sai üle.
Niisiis kõik olid õnnelikud, kallistasid üksteist, sest katastroof oli ära hoitud. Ja ka paha sai oma palga, sest too naisterahvast läks arvutiruumi ja LÜLITAS ARVUTI VÄLJA, ehkki arvuti alandlikult oma elu pärast palus. Daam sooritas oma mõrva aeglaselt ja tundega.
Lõpp.

Alfred Bester "Tiiger! Tiiger!"

Alguses oli protomateeria, mille plahvatusest sündis universum. Plahvatuse käivitas... Jumal vist, mõttejõul. Sõnal selles müüdis pole kohta...
On 24. sajand ja inimesed on õppinud ennast teleporteerima mõttejõul. Kuna mõte on kõige odavam energia, siis abivahendite kasutamine liikumiseks punktist A punkti B on ainult rikaste lõbu. Teleportatsiooni kasutamine, tolleaegsed kutsuvad seda jauntimiseks - liikumisviisi avastaja Jaunte'i järgi, on siiski piiratud. Arvestades, et Maa päritolu humanoide on 11 triljonit ja need asustavad 3 planeeti ning 8 kaaslast, oleks tore jauntida Maast kaugemale. Paraku piirdub enamikel inimestel jauntimise ulatus 1000 km ja ta peab suutma kohta ette kujutada.
Sellisel ajal on Universumi avarustesse jäänud triivima üks rüüstatud laev, kus ainus ellujäänu ootab päästmist ja kui arvatav päästja petab ta lootusi, muutub ellujäänu kättemaksuhimuliseks tiigriks. Ilma aimamata, et ta erines juba ammu.

Raamatuga lepitas mind raamatu lõpp. Rikkiläinud roboti ja Foyle dialoog on huvitav. Drastiline meetod inimkonna küpsuse hindamiseks - saa täiskasvanuks või sure - ületas mu ootusi raamatu osas.
Samuti teadusinimeste suguharu oli lahe idee.

Loo alguses olin šokeeritud autori viisist kirjeldada tehnilisi leiutisi ilma nende sisu seletamata lihtsalt visates väga neoromaanilikult sisse nimetuse "jauntimine". Asi, mis sobiks tõesti sarnasesse raamatusse nagu "Kondikava revolutsioonile Pariisis", aga mitte ulmekirjandusse. Energia energiaks (isegi, kui energiat toodab ainult mõte), aga kas see tähendab, et ese läbib tõesti füüsiliselt sellel vahemaal olevad punktid? Või siis inimene ise muundub energiaks? Või mingit seletust tuleks ikka nagu pakkuda. Ajaparadoksid?
100mg ainet, mille plahvatusest moodustus universum, purustab ainult Püha Patricku katedraali. Kas see mitte ei alahinda sellise aine plahvatusjõudu?

Mõtlesin veelkord ka arvust 11 triljonit. See on siis umber 1375x rohkem kui praegu Maal inimesi. Kui 24. sajand on umbes 3000 aasta pärast, siis peaks iga saja aastaga inimkond 1,27 korda suuremaks muutuma. 100 aasta pärast oleks meid 10miljardit ja järgmiseks aastatuhandeks juba 87 miljardit. Tõesti-tõesti seesuguse rändtirtsudena paljunemise jaoks vajaksime lisaruumi.
UPS! Mida ma küll mõtlesin. Loomulikult oli kommentaari parandus õige - 300 aasta pärast on 24.sajand. Ja see tähendab, et me tõesti paljuneme nii tohutult, et juba 10 aasta pärast pole nalja ja juba 100 aasta pärast on meid 10x rohkem kui praegu. Niisiis järgmise kümne aasta Nokia peaks olema kosmose vallutamine, muidu oleme endaga plindris

24. sajandi maailma kujutamine jäi kuidagi fantaasiavaeseks. Võib olla on asi ka selles, et autor kirjutas raamatu 50-ndatel, kus inimesed veel ei teadnud, et digitaalsed käekellad on väga hea idee.
Ulmebaasis on siiski positiivsed arvustused ülekaalus. Et siis lugege!

Linke ka
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=212
http://loterii.blogspot.com/search/label/Alfred%20Bester

Sebastian Barry "Salajane käsikiri"

Minevik muutub ajalooks ja ajalugu ei ole kunagi päris tõene, vaid kallutatud. Tegelikult on võimalik ajalugudest valida alati see, mis rohkem meeldib, sest neidki, nagu tulevikke, on olemas terve kimp. Tegemist on järjekordse raamatuga sarjast "Moodne aeg", mille blogi Loterii kuulutas ohus olevaks.

Selle Barry raamatu puhul valiks ka ajaloo, nagu seda mäletab 100 aastane Roseanne Clear, mitte selle, mis on esitatud väiklase vaimuliku Gaunti poolt.
Võimalik, et Roseanne oligi pisut hull, arvestades pärilikkust, aga kindlasti on toredam elada positiivselt ja huvitavalt mõtlevate hullude maailmas, kus haamrid kukuvad sulgkergelt.
Tegelikult pole raamat Roseanne ja Gaunti, vaid vaimuhaiglas viibiva Roseanne ja tema arsti, dr. Greeni, lugu. Raamatu sümpaatsed tegelased pole keegi veatud. Ilma vigadeta ongi ainult moraalselt igavad inimesed, kelle tüüpnäide on Gaunt. Roseanne kirjutab oma päevikus elust sellisena nagu ta seda mäletab, ilma peatumata nendel teemadel, mis on ebamugavad või teevad haiget. Kiire ülelibisemine nunnade teemast, jättes mulje, et midagi sünget toimus, aga piirdudes ainult märkusega, et tegemist oli huvitavate naistega.
See on hämmastav viis elada väljatõugatuna, aga terviklikult.

Hollywoodilik häppi-end annab lootusi, et asjast tehakse film. Sisu ongi nii hämmastav, et kujutan seda ette filmina ja filmi selline lõpp sobib. Filmis valiks Greeni jutustaja ossa ja näitaks maailma kordamööda Roseanne ja Gaunti silme läbi.

Liiga hea, et olla tõsi

Eesti keele grammatikas õppisin kunagi küsilauset. Seal moodustati see nii, et lause ees oli küsisõna ja lause lõppes küsimärgiga. Viimasel ajal on Delfi portaalist kadunud segadusttekitavad artiklite pealkirjad, kus küsilauset kasutatakse senitundmatul moel, aga Elu24 jätab seda stiili:
"Inglane saab kümne naisega kümme last?"
"ÜRO nimetas tulnukate kontaktisiku?"
Kas need on väited või küsilaused? Lehte "Pealinn" lehitsedes ehmatasin päris ära, kui lugesin pealkirja: "Tallinna tänavate kandevõime on liigagi hea?" ja alapealkirja "Pooled teed liiga head?"
Küsimärki ma alguses ei näinud, aga kui artiklit lugeda, siis ikka tundub, et tegu on väitega, mitte küsimusega.

Ikkagi arvan, et minu silmad lähiajal liiga head teed ei näe ja et meil ei saa olla ükski tee liiga hea. Liiga hea tee võib olla näiteks selline, mille peal ei raatsi autoga sõita - järsku määrid ära. Või näiteks nii sileda asfaltiga, et rehvid ei haaku. Väga head teed (mitte liiga head) on Euroopas, Valgevenes on väga head ja ka Krimmis on head teed. Magistraalid võivad Tallinnas normis olla, aga Pallasti tänavate sarnased kohad tuleks küll ükskord parandada. Mitte nii, et pärast talve näeb tee välja nagu miiniväli ja enne järgmist talve on enamik auke täis aetud.

Urmas Väljaots "Minu Pariis"

Tahes-tahtmata tuleb mõte, et raamatu pealkiri peaks olema "Minu prantslased" või siis hoopis "Minu pariislased". Pariisist saab teada üsna vähe, hoopis rohkem juttu on tavadest, kommetest ja Pariisi elanikest. Niisiis väga palju näpunäiteid polnud selle kohta, et kuhu Pariisi minnes suunduda. Küll aga sain teada, kuidas Pariisiis käituda. Üsna muhe lugemine. Autoril on mehe kohta üsna tavatu hobi/eriala - mood. Raamatut lugedes rõõmustasin päris mitu korda, et mina Pariisis ei ela, sest moestandardid ja liigitused on minu jaoks liiga kõrgelennulised ning ma kas langeksin halli hiirekese kategooriasse või suudaksin hankida vulgaarse inimese aupaiste.
Tõeline üllatus oli teadmine, et kas Pariisis mitmetes avalikes käimlates (restoranis) auk põrandas. Autor muidugi ei osanud kommenteerida, kas see on nii ka naiste vetsus.
Aga mida ma teada sain prantslastest. Prantslane on ülimalt viisakas ja palun/tänan/vabandust sõna on kasutusel pea igas lauses. Prantslane tunneb väga hästi veine. Prantsusmaal streigitakse rohkem kui mujal Euroopas. Prantslase suurim hirm on olla vulgaarne. Praktikantide turg on paralleelselt tööjõuturuga ja konkurents on seal sama tihe. Prantsusmaal on üürilise väljatõstmine "talverahu" ajal keelatud. Ja palju teisi omapäraseid fakte.

John Twelve Hawks "Kuldne linn"

ehk siis Rändaja triloogia sai lõpuks lõpu.
Eks natuke ärritab see, et kõik raamatud on jagatud kolmeks ja iga järgmist osa tuleb oodata. Vanus tingib seniilsuse ja eelmised osad kalduvad juba ununema - mis teha.
Ränduri triloogia on fantaasia inimese valikuvabaduse kaitseks. Vaenlasteks Suur Masin, mis jälgib inimesi, fikseerib nende krediitkaardi oste, inimeste liikumist ja nende eraelulisi eelistusi. Kuna tarbimine on vabadus, mida pea iga võim võib lubada alamatele, siis tarbimisorjusest luuakse vahend kontrolliks. Teine vahend kontrolliks on hirm. Hirm annab vahendid masside juhtimiseks - kes meist ei eelistaks turvalisust kaosele. Õudusunenägu on võimalik pikendada ja inimeste hirmudega manipuleerida, et nood kuulekate lammastena ise okastraadi taha lähevad.
Aga alati sünnib mõni Prohvet, Rändaja.

Anna Gavalda "Ma armastasin teda"

Tõnu Kaalepi arvustus, et raamat sobiks Delfi Naistelehe foorumi kommeteerijatele, pani mind tõesti muigama. Ega midagi - ka mina mõtlesin seoses selle raamatuga Delfi Naistelehe kommetaariumist, aga hoopis teises võtmes: kui sealne tooniandev sõnum on selline, et kõik armukesed tuleriidale ja et teadke, et mees jääb alati oma naise juurde, siis see raamat käsitleb teemat hoopis teisest vaatenurgast. Sellises, igaüks on õnne väärt ja elada tuleb maksimaalselt. Et keskpärasega leppimine on allaandmine. Et julgus on kiitust väärt ja kannatamine ning leplikkus pole voorused. Huvitav, kas Kaalep ei näinud selles raamatus seda või ei lugenud lihtsalt läbi? Või muidugi teine võimalus - raamat on naistekas ja sobib naistele.
Mõtled küll, et mingi nutusest mahajätmisest rääkiv raamat on kas kurb, masendav, ärritav või igav. Aga minu meelest oli see rõõmus ja heatujuline. Olen ammu otsinud positiivseid raamatuid ja selle panen ka nendega ühte kasti. Nagu ka Gavalda eelmise loetud raamatu "Koos, see on kõik".
Eks lugu ise ole lihtne, aga raamat pole kindlasti mitte lame ega ka mitte halvasti kirjutatud - vastupidi, Gavalda sõnavalik ja väikesed dialoogid on omaette meistriteosed. Näiteks südamlikult soe väljend - "väikesed tüdrukud on ikka üks vahva leiutis"

Üks positiivne arvustus kah
http://danzumees.blogspot.com/2009/09/ma-armastasin-teda-anna-gavalda.html

Eilne Keskpäevatund

Kuidas saab öelda, et lihtsal inimesel pole väljundit oma sõna ütlemiseks, kui meil on olemas ääretu internet? Blogide arv kasvab. Taevas näeb, et kõiki neid ei loeta - tõenäoliselt satuvad võõrad siia lehele ainult siis, kui panevad sisse mingi otsingusõna ja lööb ette see lehekülg. Samas eks see ole oskamatus oma mõtteid reklaamida. Kui suudaks kirjutada nii, et mõte tekitaks esimestest ridadest peale vastukaja või vastumeelsust, siis loetaks kogu jutt läbi.

Trubetsky astumine Keskerakonda ei tundunud eriliselt väärika punkteona. Samas inimese poliitilised vaated on tema enda asi... kuni ei tule sisse kahtlust, et poliitikasse minek on mingil määral ostu-müügi tehing. Siis on see juba rahva asi, sest minu roosas maailmas on tähendab poliitikasse minek arvamust, et suudad midagi muuta. Mul on Elioni DigiTV ja kanaleid sirvides ikka libisen üle TV14. Tavaliselt sama kava, aga nüüd on pea igapäevaselt seal mõni uus saade - "Kohtumine Trubetskyga", "Trubetsky film.." jne. TV14 seni väga ühekülgse kava vahele on vaikselt libisenud Trubetsky. Ime, et ei teki seosed - Tallinn-Keskerakond-Trubetsky. Kas Tallinn on Keskerakonna oma ja kas TV14 on Keskerakonna häälekandja?Võtke seda kui saatereklaami. Eriliselt ei saa pahaks panna, sest Trubetsky on huvitav kuju või vähemalt oli seda minevikus. Aga ajastus oleks võinud olla teine, et ei tekitaks ebameeldivat maitset suus.

IRL ankeedist rääkides mõtlesin peaaegu samamoodi nagu saatejuhid/külalised, et raske on mõnele küsimusele vastata eitavalt.  Samas see reklaamidest kõige rohkem läbi vilksanud küsimuse "Kas arvate, et pensioni suurus peaks olema seotud laste arvuga?" vastus on minu jaoks "EI". Miks? Sellepärast, et lastega peresid peaks toetama sellel ajal, kui lapsed kasvavad. Maksutoetused, isegi lastetusmaks tuleks kõne alla, aga pensioni kallale... Kas on tehtud statistikat selle kohta, et üksikud lastetud pensionärid elavad jõukamalt kui lastega pensionärid? Kujutan ette, et selle seadusega tekitatakse juurde riigi ülalpidamisel ja toetusrahadest elavaid vanureid - kui neil peaks midagi juhtuma, siis pole neil ka lapsi, kes toetaks ja pensionid ei ole vähemalt praegu Eesti riigis elamiseks. Samuti kujutan ette, et ega pensionid ei suurene.
Isegi kui meil õnnestuks sündivust suurendada, siis on praegu pensionisüsteenm paras püramiidskeem - kas tõesti peaks iga aastaga maakera rahva arv suurenema selleks, et saaks korralikke pensione maksta? On see ikka jätkusuutlik idee, et rahva arv maakeral iga aastaga suureneb? Kas praegune maakera elanike arv - 8miljardit - on ikka meie maakerale jõukohane? Kas me ei peaks elustiili muutma või rahvastatust vähendama?
Jah, see idee, et kohustuslikku pensioniiga pole, see on tõesti hea idee.

Mihkel Raud ja Kolmeraudne

Kas saate pealkiri tuleb sellest, et Raud suudab kolm pauku välja lasta enne, kui vastaja vastusega lõpuni jõuab või siis Raua tulistav kõneviis tuleb sellest, et ta üritab saate pealkirjaga vastavuses olla?
Ärge saage valesti aru - Raud meeldib mulle, aga ikkagi on vestluskaaslase kõnele vahelesegamine näotu.

Tegelikult pani mind mõtlema hoopis lipsude probleem - missugune lips on maitsetu  ja mis oli Juske lipsul viga? Kas on mingi etikett, mismoodi peaks lips välja nägema? Kas selleks peaks mees olema, et teada meeste salaühingu lipsude keelt? Oleks lips olnud punane, roheliste palmide ja pruunide ahvidega, siis oleksin küsimusest aru saanud. Samas ka siis oleks see maitseasi olnud, sest selline lips oleks kitšilikult lahe.

Mis mind häiris, oli vast see, et keegi ütles (keegi tropp või hoopis moepolitsei?), et lips on kole ja Juske tõmbas kohe pea õlgade vahele. Ilmselt ei arvanud ei tema, ega tema naine, et lips on kole - muidu poleks ju seda kaela riputanud. Kõikvõimas anonüümne meedia dikteerimas septembrikuu lipsumoodi.

Õhku kirjutamine

Mina olen ainus inimene, kes loeb Äripäeva fonditootluste lehekülge (Äripäeva lõpulehtedel, pensioniosakute tootlused jms). Muidu ei saaks nii olla, et juba pool nädalat on andmed seal täiesti valed. Aga keda huvitab?

Vaba teema

Huvitav, kuidas valitakse raamatud tõlkimiseks. Kas see on kuidagi nii, et tõlkija loeb läbi mõne raamatu, tõlgib ja pakub erinevatele kirjastustele seda? Või pigem nii, et kirjastuses on keegi, kes loeb lehtedest arvustusi ja otsustab - see raamat võiks meie lugejatele peale minna? Või hoopiski nii, et keegi kogub teiste maade müüginumbreid ja see, mis on bestseller mujal, peaks olema menukas ka meil?

Palun rohkem nr 1 variandi järgi valitud raamatuid. Kui olen järjekordse jama läbi või poole peale lugenud, siis mõtlen tavaliselt, et kas vihastada tõlkija peale, et ta pidas raamatut tõlkimise vääriliseks või tunda kaasa, et ta oli sunnitud nii nüristavat tööd tegema.
Hoopis huvitavam oleks lugeda raamatuid, mida keegigi pidas pärast läbilugemist tõlkimise vääriliseks. Isegi, kui selline raamat mulle ei meeldi, siis laseb see fantaseerida, mida võis teine inimene, tõlkija, sellest leida ja mis tüüpi inimene tõlkija oli, et ta valis tõlkimiseks just selle raamatu

Miks me sööme rohkem kui arvame

Brian Wansinki raamat "Arutu söömine" ei tundu just tavalise eneseabiraamatuna. Jäin seda täna poes lehitsema ja lugesin suure osa sellest raamatust.
Wansink esitab teooria sellest, miks inimesed palju söövad ja toob oma tõestused, miks tema meelest asi on täiesti kontrollitav. Juba tema retooriline küsimus, et kas olete kunagi söönud ära šokolaadikoogi viimase tüki, mis maitses nagu papp või friikartuleid, mis on külmad, vesised ja maitsetud, tekitas kõhedusttekitavalt tuttava tunde.

Näide üks: kinos jagatakse tasuta popkorni - osadele keskmise suurusega pakk, osadele väiksema suurusega pakk. Poppkorn pole värske ja pole maitsev. Inimesed söövad, kirtsutavad nina. Mõne aja pärast söövad uuesti. Pärast kaalutakse suurte ja keskmiste pakkide ülejäägid ära. Suured pakid saanud inimesed on söönud oluliselt rohkem. Miks? Ei saa põhjendada sellega, et oli maitsev või kõht oli tühi. Lihtsalt koht soodustab - inimesed on harjunud sööma kinos poppkorni, söömishäälitsused tekitavad tahtmise ka  süüa.
Lisaks tähelepanek, et suurema paki omanik (jagatud oli täiesti suvaliselt) sööb rohkem. Inimene otsib ebateadlikult märke sellest, et söömine lõpetada ja üks märk on see, et portsjon on otsas.

Näide kaks: restoranis jagatakse tasuta Cabernet' söögi kõrvale. Tegemist on odava veiniga, aga vein on märgistatud võltssiltidega. Poolele restoranile on antud sildiga, kus on kirjas, et tegu on uue tootjaga Californiast, teiele poolele restoranile jagatakse sildiga, kus on märgitud, et tegu on uue tootjaga Põhja-Dakotast. Tulemus - California-veini saanud saalipool sööb umbes 20% rohkem ja istub lauas oluliselt kauem.

Näide kolm: restoranis pakutakse erinevatele saalipooltele samu toite, aga menüüs kirjeldatakse neid erinevalt. Näiteks kui ühel pool on kirjas loomaliha, siis teisel pool on kirjas "eriti hõrk loomaliha". Pärast on peenemate kirjelduste ohvriks langenud restoranikülastajad toiduga rohkem rahul, tänavad peakokka ja küsivad retsepte. Toidud, tuletan meelde, olid identsed ja samadest nõudest

Näide neli: inimesed jagatakse kaheks rühmaks, kus esimesed saavad šokolaadi, mille peal on kiri, et see sisaldab valku. Teistel on kiri - šokolaad sisaldab sojavalku. Loomulikult ei sisalda šokolaad sojavalku, aga need, kes sellise kirjaga šokolaadi saavad, maitsevad kõhklevalt. Osad sülitavad välja ja osad räägivad midagi vastikust järelmaitsest
....
Lapsena armastasin raamatuid lugedes süüa ja see psühholoogia kehtis mõlemat pidi - kui mul oli midagi huvitavat lugeda, siis otsisin näksimist ja kui mul oli midagi maitsvat süüa, siis otsisin raamatut

Eks seda psühholoogiat võib laiendada vist ka muule kui toidule

Jerzy Kosinski "Kohal olla"

Kui "Kohtumine tundmatuga" oli minu jaoks liiga masendav, siis "Kohal olla" oli sedaliiki must huumor, mis mulle meeldis.
See on peaaaegu sama hea, nagu Bristow-Bowey "Mina näppasin su juustu"... noh, või siis Piibel. Vähemalt teema on sama, et kuidas inimesed täidavad oma mõtetega tühja jaanalinnumuna. Inimene võib olla silmatorkavalt lihtne ja rääkida lihtsat juttu, aga kui ta riietub hästi ja kui ta oskab käituda, siis tema sõnu peetakse väga sügavateks ja inimesed lausa janunevad keerukate tõlgenduste järele

Diagnostika

Täna sain õhtul Mardi käest auto kätte ja tegin oma sõidu. Pärast 3 tundi parkimist, kui hakkasin ära sõitma, siis mootor ainult turtsus ja võttis aeglaselt vedu. Mõtlesin, et juhus - aku tühjaks jooksnud? Pärast poeskäiku sama lugu.
Murelikult helistasin Tuttavale Spetsialistile, kes kuulas mu jutu ära, esitas täpsustavaid küsimusi ja pani diagnoosi - solkkütus.
Tegin tema jutu järgi - valasin peale uut diislit ja diislilisandit ning sõitsin mööda linna 20km. Pärast seda hakkas auto käivituma. Kripeldama jäi mõte, et kust ikkagi solk. Spetsialist lohutas, et kui auto oleks kokku jooksnud, siis oleks ta seda kohe teinud ja avaldas mõtet, et kui see p.sk on lihtsalt mittepõlev, siis ehk ei tee ta pihustitele midagi. Aga mina oma diisliga värisen just pihustite pärast.

Mardilt kuulsin, et ta oli vahetult enne auto toomist Nestes tankinud. Eelmine kord, kui mul pumppihustid tuksi läksid, siis tankisin ka Nestes. Kokkusattumus?

6.07-7.07 - Tagasi Valgevenesse

Krasnoperekopskist tagasiteel juba valmistusime moraalselt piirikatsumusteks. Ukrainas oli plaanis üks peatus - Odessa, pagasilaadimispeatus - ja siis järgmine päev juba piir.
Teel vaatasime bensujaamades ka Massandra veine. Selgus, et isegi odavamad kui firmapoes. Näiteks portvein "Punane Krimm", mis oli Massandras degusteerimisel ja hinnakirja järgi maksis 36 grivnat, oli bensujaamas 22grivnat. Igal juhul Ukraina külastajatele teadmiseks, et ei maksa Massandras eriti emotsionaalselt oste teha. Võib ehk mõne ilusama pudeli võtta.
Üritasin tulutult fotole püüda tüüpilist Ukraina majakest. Sellist siniste nikerdatud aknaraamidega ja ilusa aiaga.

Palju oli kurepesi. Pea iga maja ees oli pink ja sageli nägi nende ees inimesi istumas ja maanteed vaatamas. Asi, mida Eestis praktiliselt ei kohta. Eesti inimene üritaks olla sõiduteest võimalikult kaugel ja olla pigem oma aia taga.

Odessas otsustasime, et võtame esimese ettejuhtuva hotelli ja selleks osutus linna serval avatud väike võõrastemaja. Tegelikult üldse mitte halb valik. Mehed läksid bussi järgi ja meie vahepeal kõik need kolm tundi mängisime kaarte. Kolm tundi sellepärast, et tegu oli tipptunniga.
Läksime meile juba tuntud kaubanduskeskusesse. Ekslemisega läks ka pisut aega ja kohale jõudes selgus, et sulgemiseni on ainult 1 tund aega. Toitumine võttis ka aega. Meil puudus küll täielik ettekujutus sellest, palju tollist alkoholi ja sigarette võib üle viia, aga arvasime, et umbes 10pakki näkku ja 2liitrit kanget alkoholi.
Üritasin kähku midagi endale meeldivat leida. Mart ütles, et ärgu me kiirustagu, sest homme tuleme kindlasti tagasi. Mina kahtlesin selles ja tagantjärele tarkusega leian, et Mardi puhul olen ma prohvet. Kui ma ennast rohkem usaldaksin, siis ei kuulaks kunagi Marti.
Mart ikka laadis viina ja alkoholi peale. Mina jätsin selle... homseks. Valgevenest olid juba ploki sigarette ostnud. Võtsin ainult maitseaineid ja hambapastat.
Kassasabas vaadati meid nagu ullikesi meie alkoholi ja maitseainekoormaga.

Hommikul pakkisid mehed koormad ja sõitsime otsejoones Odessast välja. Selgus, et kaubanduskeskus pole lihtsalt nii vara lahti.
Teel läks korra koorem lahti ja mootorrattad oleksid peaaegu lendu läinud.
Tähtsamatest kohtumistest teel oli paar tutvust Ukraina miilitsatega, mille tulemusena kadus kümmekond dollarit. Söömine selles kohas, kus supi nime all puhast lambaliha pakuti ning üks huvitav ostuleid baarist. Vt. pilti

Enne piiri ostsime veel õlut auto täis, sigarette, ühesõnaga kõik grivnad, mis veel olid.
Piiril hakkas tants peale. Esiteks selgus, et üks paber käru ja mootorrataste kohta ei sobinud. Tuli ümber vormistada. Järgmiseks selgus Valgevenes, et üldse olid meie andmed arvutist kaduma läinud. Mart läks asju ajama ja meie juurde tuli noor blond valgevenelane, kes detailselt küsis järgi, kus me käisime ja mida me nägime, kiites ise Krimmi. Salaagendi osavusega juhtis ta jutu erinevatele kohtadele, et veenduda, et me Krimmi juttu pole välja mõelnud, kogu aeg südamlikult mulle silma vaadates. Hiljem küsis minu kohta Mardilt "Aga kelle oma(?) see tüdruk on." Mart ütles, et tema oma. Aaa... see meenutab mulle ühte leedulannat. Samamoodi kogu aeg naeratas. Nojaa... varjusin autos kaugemale. Võib olla polnudki salaagent.

Valgevenesse jõudes oli juba pime. Leidsime, et ei jaksa Minskisse sõita ja võtame samas, Gomelis, toa.  Gomel on vist ainus koht, kus on 5D kino. Kahjuks pilti ei teinud ja nüüd räägi, kellele tahes. Keegi ei usu.

Esimene pakutav hotell üllatas hinnaga 65dollarit. Põlgasime kalliks ja sõitsime edasi. Hiljem saime teada, et kõik hinnad on välismaalastele poole kallimad. Mõtlen, et tegelikult polegi väga veider idee. Miks soodustada ainult pensionäre või invaliide. Soodustame ikka kogu rahvast.
Ööbisime kolmandas hotellis. Kui Gomel on väljast tänapäevalik ja klanitud, nagu kõik Valgevenes, siis hotell seest oli täielik ühiselamu. Maksime toa eest 50dollarit, registraator kirjutas meie passe sisse ligi tund aega. Tüdrukud ja poisid pandi eraldi tubadesse. Huvitav mõte muidugi. Igal korrusel oli korrapidaja. Saime alt lipiku, mille pidime korrapidajale üle andma. Valvati hoolega, et võõrad üles ei läheks.

Vox populi

Endale ootamatult jõudsin täna järeldusele, et demokraatia on vabaduse vastand.
Kas enamus hääletaks vabaduse poolt? Kas inimkond suudab üldse jätta sekkumata sinna, kuhu tal pole mingit põhjust trügida?
Mida rohkem on inimestel aega, seda rohkem nad tegelevad... ebaolulisega, kõigega

Kvaliteetaeg

Kord elasin kuningalossis ma,
aga see pole see, pole see...
Kulduste ja sinise taevaga,
kuid see pole see, pole see.
Ja muud ma ei tee, ei tee ma muud
kui otsin kaunite sõnade puud...

Kuid see pole see, pole see, pole see
(Andke parem definitsioon)

05.07 - Mööda Krimmi lõunarannikut

Ilm oli lämmatavpalav ja liikuma saime alles 12 paiku. Pidime sõitma Feodoosia poole ja see mõte meeldis mulle. Natuke hommikul pabistasin, et järsku konsiilium otsustab veel üheks ööks Jaltasse jääda, aga paistab, et läks õnneks.
Mart, kes oli kobisenud, et kus see Ukraina miilits siis on, kes iga rikkumise puhul altkäemaksu võtab, sai lõpuks oma soovile vastuse ja pidevjoone ületamisel peataski teda miilits. "Vene keelt räägite?" küsis miilits. "Ingliš ounli," vastas Mart perfektses inglise keeles. Läksid siis miilitsaga auto juurde. Piilusin tagavaate peeglist, kuidas asi lõppeb. Kuna Mardi inglis on oluliselt halvem kui vene keel, siis mõtlesin, kas oli hea mõte vestlusest loobuda. Läks aega mis läks, aga Mart tuli tagasi miilitsatega vene keeles südamlikult hüvasti jättes. "Noh, õpetasid sulle vene keele selgeks, mis?" küsisin.
Mart vestis mingit kalamehejuttu sellest, kuidas ta rääkis, et ta on Kanada eestlane prantsuse osast ja seetõttu on tema inglise keel vilets. Tema loo hilisem versioon enam nii julge välja ei näinud. Tõenäoliselt hakkas ikka kohe vene keelt rääkima. Miilitsad olid ka normaalsed ja soliidsed - viibutasid ainult näppu ja trahvi ei teinud. Õnneks läks.
Tee möödus imelisest majaka kirikust (Lighthouse church) Malorechenskoyes. See on väike külake, mis jääb Alušta ja Sudaki vahele. Majaka kirik on mälestusmärk rändajatele ja kõigile, kes on hukkunud vees. Samas on ka veekatastroofide muuseum. Kiriku tipus on kuldne rist ja selle all maakera kujutis. Sfääri all  ongi majakas.

See päev oli kõige ilusamate mägedevaadetega päev üldse. Tee oli looklev ja meie raske mootorratta seljas oli pisut hirmugi. Teekõrval olid mägede orgudes viinamarjaistandused. Naljakas oli vaadata matkajad, kes üle 30 kraadises kuumuses kõndisid teel. Kuna kõrvalteid praktiliselt polnud, siis oli mõistetamatu, kas matk oligi mõeldud asfaldimatkana. Samasugused palverändurid/enesepiitsutajad tundusid jalgratturid, kes sõitsid mäest üles. Võib olla lõunapoolsem rahvas ja kuumaga harjunud?

Peatuse tegime väikeses rannaäärses asulas. Sealne restoran oli esimene, kes kirjutas toitudele hiljem 10% jootraha juurde. Lisaks oli teenindajal ilmselt kilpkonnageen ja ta suutis kõike aegluubis teha. Kõik tuli talle mitu korda üle korrata.

Varem tundus, et ilma randa minemata ei saa kuidagi. Aga hetkel oli rand käega katsuda, et kõrvetava päikese alle ei viitsinudki. Sõitsime edasi Feodosia peale. Teel üllatas meid vana Moskvitš, mis sõitis mööda mägiteid muljetavaldava kiirusega. Teeristil tuli peatus - kas sõidame asulassse sisse? Seal oli mitmeid ekskursioonibusse. Läksime edasi ja mina hakkasin mõtlema, et millal ükskord Sudak tuleb, ilma mõistmata, et Sudak oligi asula teeristil. Kahjutunne, et ei näinud Genova kindlust ja radioaktiivset musta liiva. Sudaki pidi ümbritsema 4 mäge. Kõik see jäi nüüd meist tagapoole
Ja siis lõpuks Feodosia. Feodosia võttis meid vastu sajuga. Kõndisime natuke südalinnas ringi. Kaugele eriti ei trüginud. Ei jõudnud Aivazovski maale vaatama, ei leidnud märke Grinist ega ka mitte vaadanud kindlust.
Nüüd alles jõudis kohale, et polegi plaanis lõunakaldal peatuda, vaid panna otsejoones läbi Krimmi keskosa tagasi Krasnoperekopskisse. Alguses mõtlesin, et olen valesti aru saanud ja lõunas on ka mingi Krasnoperekopsk.

Ja siis tagasitee. Krimmi keskosa on igav. Pealegi õhtune aeg ka. Krasnoperekopskis peatusime samas hotellis, kus eelmine kord. Meid mäletati ja pakuti samal korrusel sama kvaliteediga tubasid. Õhtul restoran ja magama. Reis oli meie jaoks praktiliselt läbi. Nüüd kõik, mis alguses tehtud, tagurpidi - Odessa, Valgevene piir, Valgevene, EL piir. Lootsime, et ilusat ilma jätkub ja saame Trakais veel puhata.

04.07 - Massandra

Olime juba kokku leppinud, et üks öö veel Jaltas. Siis päeval käime Massandras ja õhtul viime Livaadiasse tervituseks "Vana Tallinna".
Massandra veinikeldri ekskursioon oli algusest peale kindel ja kuna olime otsustanud, et Moldovasse ikka ei jõua, siis pidigi see jääma ainsaks veiniekskursiooniks. Kohale jõudes leidsime, et on erinevad hinnad degusteerimine+ekskursioon ja ekskursioon. Keskpäeval ei tundunud joomine väga hea idee ja nii me võtsime ainult ekskursiooni. Kahjuks mu fotoaparaadi välk on vilets ja seetõttu keldris tehtud pildid ei kannata kriitikat.

Massandra veinikeldri ajalugu algab 1912 aastal. Kuigi sõja ajal evakueeriti kelder, siis enamik veine jõudis tagasi. Kollektsiooni vanim vein on aastast 1775. Huvitav, kas praeguseks äädikas?
http://www.kes-kus.ee/tryki_artikkel.php?artikkelt_id=1166
Kuna mootorratastega oli tarvis Odessasse tagasi pääseda ilma koormata, siis ei ostnud sealt veini kaasa. Mart küll ostis portveini "Punane Livaadia", nagu ta ütles - koos minuga ära joomiseks. Aga joomiseni Krimmis ei läinud ja seda veini mina kahjuks maitsta ei saanud. Maksis 36grivnat, mis oli Ukrainas alkoholi kohta ikka päris kobe number. Kodus on praegu Massandra Muskatel. Veinivõhikuna ei tea ma isegi, kas 16% vein on midagi portveinilaadset või mitte. Väga loodan, et on. Internetis müüakse seda veini 7EURiga nimega "Black muskatell". Kuna mulle tehti selgeks, et "tsornii" tähendab ukraina keeles "punast", siis mõtlen, et kas see inglisekeelne nimi on miskit tõlkes kaduma läinut.

Järgmine külastatav koht oli Massandra loss. Massandra lossi juures oli vahiputka ja valvur viipas, et me pargiksime ratta aeda sisse. See ei olnud siiski vastutulek - tahtis ikka raha. Muidugi võis olla ka seda, et ka jalakäijatelt võetakse raha. Oma kiivrid jätsime valvuriputkasse. Massandra loss pärineb 19.saj teisest poolest. Kutsutakse ka Aleksander III Massandra lossiks.

Gurzufist olin lugenud varem ja teadsin, et tegu on sümpaatse rannalinnaga, kus toimuvad eestlaste kogunemised taldrikubaaris. Kohe mitte ei tulnud meelde, mis võis selle baari nimi olla kohalikus keeles. Alles hiljem avastasin, et see on "Tarelka". Minu soe soovitus on, et kui loete enne reisi vaatamisväärsustest, siis pange see kirja ja kõige parem, kui paberile. Mitte internetti. Igal juhul Tarelka jäi meist vaatamata ja väga palju aega seal ei veetnud. Omamoodi soe tunne jäi värvilistest majakestest ja punaste kividega tänavatest. Kas ma mäletan valesti, et oli väga värviline?

Gurzufi

Ilm kiskus jälle kella neljaselt sajule. Otsustasime siiski enne üle vaadata selle luksusliku hotelli "Jalta", kus meil ei olnud õnn peatuda. Hotell oli tõesti muljetavaldav. Ja suurema saju saime ruume vaadates mööda saata. Tegelikult ei kahetsenud. Hotell oleks liialt meenutanud paketipuhkust.

Kella 6-ks tahtsime elupaigas tagasi olla, sest pidime kõigepealt Ilonaga kokku saama ja siis minema Eda juurde, et pidulikult Vana Tallinn üle anda. Ilona tuli, aga vabandas, et Edal on palju tööd. Niisiis torkasime pudeli Ilonale pihku ja läksime tema külalislahkust kontrollima.

Olime eelmise päeva külastusega ja ka tänasega kaotanud praktiliselt päeva. Eks ka vihm takistas. Oleksime veel päevakeseks jäänud, oleksime saanud külastada ka Ai Petrit ja Suurt Kanjonit, aga otsustasime, et aeg tõukab tagant ja tahaks ikka Feodosia poole sõita. Varasema pühapäevase tagasijõudmise asemel oli nüüd plaan jõuda reedeks. Igal juhul Krimmis jäi veel palju vaadata.

Inception

Unenägu on elu. Vinski.

Christoper Nolani film "Algus" pani mind pärast filmi tühja pilguga ettepoole jõllitama. Huvitaval kombel pole nagu vahet sellel, kas mõtteid pole või mõtted nii segipaisatud, et ei suuda loogilist niidiotsa üles leida.
Isegi zanriliigitus läheb raskeks, kui ei tea, kas see, mis filmis oli näha, on unes või päriselt. Kui uskuda filmi tegelasi, siis võisid nad une pealt varastada inimeste peadest ideid. Aga võib olla oli see kellegi unenägu, et nad osalesid sellises äris? Olgem ausad - isegi mõte sellisest tegevusest on unenäoline.
Võib olla oli see keegi autoõnnetuses kollase veoautoga kokkupõrganud koomapatsient, kes nüüd näeb absurdseid unenägusid. Või siis hoopis eluloojangul vanur, kes haige aju sünnitisena näeb unes, et ta on noor ja peaaegu et 007. Võib olla hoopis mina näen und, et olen kinos ja vaatan seda filmi. Mismoodi näeks välja minu ärkamine?
http://intolerantsusonperseverantne.blogspot.com/2010/07/christopher-nolans-inception-sweet.html
Negatiivset kah
http://guidomukk.blogspot.com/2010/07/inception-2010.html

03.07 - Livaadia

Hommikul käisin rannas. Jalta rand pole tegelikult suurem asi. Jevpatorijas on parem. Lisaks ülerahvastatusele ja liiva puudumisele on see suur viga, et vesi on räpane. Suitsukonid ja olmepraht. Võimalik, et selle kaugema tasulise ranna veejoont hoitakse paremini korras, aga rand on viidud nii kaugele, et sinna ei saa ilma tänavate vahelt minemata. Lisaks muidugi see pisiasi, et ka sealgi ei pääse kaubanduse karvasest käest. Niisiis vaevalt prahitu.
Hilisõhtune rand muidugi nii rahvarohke polnud, nagu hommikune

Pilt õhtusest rannast

Läksime Livaadia lossi vaatama. Parkisime mootorrattad tee äärde ja läksime lossi territooriumile. Seal küsis valvur meilt kerge pilkega, et kas Valgevenes on ikka veel elu. Millest ta järeldas, et me valgevenelased oleme, ei saanudki teada.
Livaadia loss olevat olnud omal ajal Romanovite suveresidents. Ehitatud 1860 aastal valgest krimmi graniidist. 1945 aastal oli siin Jalta konverents ja Roosvelt elas seal. Mitu hoonet ja uhked siseõued. Hoove me ei näinud. Tõenäoliselt oli ka sissepääs tasuline ja me ei uurinud ka eriti. Park on suur ja ulatub rannani välja. Ma ei oska öelda, kas kogu park kuni rannani kuulub lossi juurde. Ei uurinud seda ka eriti.

Kui me olime pikalt mäest alla roninud, siis avastasime ühe hoone,  aga seal ei pakutud sugugi külma õlut, nagu me lootsime, vaid hoopis olid väga hea jahutusega ruumid, kust sai lifti. Turistilõksud tunned ära selle järgi, et igal sammul kasseeritakse raha - olgu siis sisse või välja astudes. Aga lift läbi mäe oli muidugi omaette huvitav asi.
Otsustasime meile juba tuttavalt valvurilt uurida juhtnööre, kuidas Pääsupesa juurde pääseda. Valvur arvas, et mööda maanteed on liiga pikk ring, aga leidis, et ta võib meid lasta mootorratastega läbi lossi territooriumi. Muidugi juhul kui.. (hõõrus pöialt ja nimetisõrme kokku).
Sõitsime siis läbi territooriumi ja hakkasime välja suurele teele pöörduma, kui vastutulev auto andis signaali ja jäi meie kõrval pidama. Mart sellepeale ütles lahkelt vene keeles, et me oleme KA siin esimest päeva. Vastus oli puhtas eesti keeles. Tegu oli tollesama Livaadia Edaga, kelle käest me esmalt öömaja otsisime. Oleks pidanud märkama, et tal oli Eesti numbrimärk.Võtsime siis sappa ja läksime vaatama, mismoodi ta elu Krimmis välja näeb.

Eda majutus paiknes värava taga, millel oli silt "Sanatoorium 'Livaadia'" ja "Restoran 'Tsarskaja kuhnja". Värava juures oli valvuriputka. Niisiis väga hästi turvatud elamine. Eda näitas elamist ja ruume ning pakkus mett. Akaatsiamesi vist, kui mu mälu nüüd ei peta. Väga hele. Ma ei ole kunagi eriline mee asjatundja olnud, sest kõik reisikaaslased olid vaimustuses. Vestlesime seal pikemalt Eda ja tema tütre Ilonaga, kes paraku eesti keelt ei rääkinud ja pani minu vene keele oskuse tõsiselt proovile. Eda oli ka väga jutukas ja seletas lõbusalt, et noh, ta mõtles, et miks peaks istutama ainult roose. Istutab rooside sisse ka tomateid. Ongi huvitavam.

Istusime seal paar tunnikest, aga viimasel ajal on igalt poolt soliidse ja muljetavaldava lahkumisega probleemid. Sedapuhku oli ühe mootorratta aku tühjaks saanud, ratas tüli mäest alla "käima" sõita, aga ka sellest ei piisanud. Tuli krokodillid järele viia. Meid, naisi, jäeti pererahvaga vestlema. Niisiis tunnike kulus selle meelelahutuse peale.
Tagasi jõudes oli kell juba nelja ringis. Tahtsime vähemalt Pääsupesa veel samal päeval ära vaadata.
Pääsupesa juures oli piletimüük. Olime juba natuke hinnatundlikuks muutunud või lihtsalt liiga palju näinud ja otsustasime, et sellel pole mõtet. Hakkasime mööd aeda kõndima, et leida kohta, kus saaks otseteed mööda minna. Paraku polnud aed ainult metallist ja kõrge, vaid ka tõrvaga üle valatud.

Vaatasime siis pääsupesa kaugelt. Zoomitud pilt pole see, aga ega taevaski polnud ilus, vaid sompus. Kahtlen, kas lähedaltki oleks ilusat pilti tulnud.
Tagasiteel sõitsime mööda Püha Ingli Miikaeli kirikust. Leidsin hulganisti viiteid, mis mainisid, et see on Oreanda küla lähedal, Ai-Nicolase mäe jalamil, maantee ääres. Kusagilt ei leidnud aga viidet selle kohta, kellele on sellel mäel see monument, mis kujutab kahte meest üles ronimas.

Juba enne Pääsupesa juurde jõudmist oli selge, et seal on sadanud ja nüüd muutus taevas järjest mornimaks. Sõitsime siis morni taeva all tagasi oma elukohta. Etteruttavalt ütlen, et see sadu pärast kella 4 oli meie reisi ajal üsna tavaline.
Mart arvas, et nälg on juba nii suur, et ta ei teegi vahepeatust, vaid ühe kebabi ning mina olin sellega nõus. Promenaadile jõudes läks ladin juba päris tugevaks.
Vahepeal käis Mart ära ja mina vahtisin märgasid inimesi. Oli soe ja ainult paar piiska tuli, aga inimesed kõik oli vihmakeepide ja -varjudega.

Hiljem, kui sadu üle läks, kõndisime promenaadil. Mehed mängisid malet ja rahvas vihtus tantsida ka täna."Uulitsa, uulitsa...," laulis bänd ja rahvas tantsis