Rise and fall of Estonia

Või hoopis eestluse idee kadumine? Mäletan, et nõukaajal elasime kõik tulevikus või minevikus. Vanemad meenutasid minevikku - Eesti aega ja seda, kuidas tulid punased ja võtsid kõik. Valgest Laevast unistamine oli selleks ajaks lõppenud. Küll aga püsis mingi lootus sellele, et ükskord siiski uuesti... Enda paremaks pidamine, snooblik usk sellest, et me oleme paremad, sisemine võitlus režiimi õõnestamiseks ning selle eest, et eesti keel alles jääks. Kogu aeg oli mäss korra vastu kergelt õhus, aga mitte nähtav. Eestlased on alalhoidlik rahvas, vast liigagi. Vaesus polnud probleem, sest osta polnud midagi, reisida eriti ei saanud. Kõigis majades oli sarnane mööbel, vaip ja lauanõude komplekt. Isegi raamatuvalik. Raamatud olid hinnas ja raha polnud probleem hoolimata raha puudumisest. Koguda nagunii ei saanud.
Ja nüüd järsku on tulnud uus aeg, kus pole enam minevikku, mida meenutada ega tulevikku, millesse uskuda. Kui minu teha oleks, kehtestaksin ma tsensuuri ja paneksin interneti kommentaariumid kinni. Või tegelikult ma muidugi nii ei teeks. Aga mõtlen küll, et kommentaariumid on nagu Asimovi "Asumist" see Visi-Sonor, mis valmistab inimesi ette allaandmiseks. Kuidas saab olla optimistlik ja uskuda riigi tulevikku, kui leiad nii palju inimesi, kes sellesse ei usu? Millal nõukaajal me tahtsime Eestist ära minna sellepärast, et meie palk on 3x väiksem kui Soomes või et me saame raha eest palju vähem kui keskmine soomlane? Kas on riiki, kus on riigisse usk ja patriotism väiksem kui Eestis? Kuidas on pikameelsele eestlasele tekkinud selline kannatamatus, et kui 20 aastaga riiki jonksu ei saa, siis lugeda riik lootusetuks ning võtta mingi teine riik elukohaks, vahet pole missugune? Kas mõte, et siin on elanud eestlased aastasadu, ei väärtusta seda maalappi enam? Kas need inimesed, kes nii kirjutavad ja mõtlevad, on näljas ja ilma elukohata? Või lihtsalt kadedad, et kui teisel on rohkem, siis miks mina...

Lugesin hiljuti Geo-st artiklit Omaanist, kus reformid on parandanud tunduvalt inimeste elutaset ja riigi olukorda. Kurva tõsiasjana on tekkinud olukord, kus töötus on suurenenud ja seda sellepärast, et kohalik ei taha enam olla ehitaja või mingi madalapalgaline töötaja ning nendele kohtadele tulevad inimesed Indiast ja Pakistanist.
Eile lugesin lehest, et Eesti noored ei taha enam tööd teha tööstuse tootvatel kohtadel ja majandus tuleks sellepärast ümber struktureerida.

-----------------------------------------------------------------------------------
"Rise and fall of Estonia" etendus NO99 2011 aasta alguses. ETV-s võis näha seda eile, 24.08.2012 kell 21:30
http://etv2.ee/videod/ee85afb1-32cc-4261-8aa8-630976ade719
http://ehteeve.blogspot.com/2011/02/no99-rise-and-fall-of-estonia-eesti.html
http://www.postimees.ee/409630/lugu-oma-onne-ogivast-rahvast/
http://indigoaalane.blogspot.com/2011/04/rise-and-fall-of-estonia.html

Elu ja kuidas sellega toime tulla

Samanimeline raamatu on John Cleesel, aga hetkel tahtsin rääkida ikkagi Rakvere teatri samanimelisest näidendist. Pärast reisi Saku-kanti külastades oli käepärane seda etendust vaatama minna. Läksin ja ei kahetse. Ehkki suurt vaimustust ei tunne.
Näidend pidi vastama mulle olulisele küsimusele, kuidas paarisuhtes ellu jääda. Samas ei oska mina selle retseptiga suurt midagi peale hakata. Esimene pilt hilinevast mehest ja tund aega ootama pidanud vihasest naisest oli üsnagi eluline ja ootasin sellelt üpris palju. Samas vahepealne mäng kippus kohati farsiks kätte minema. Ei usu mina, et retseptiks sobib ainult pilt lõputult nunnutavast mehest ning jalgpalli kaifivast naisest. Või mis nende koolituste eesmärk oligi. Mõni asi oli üsna täppi. See kõverpilt kooselust, kus naine annab iga tegevuse peale pluss ja miinuspunkte ning miinuspunktid on kiiremad tulema, pani vast mõtlema. Samuti meeste liigutuste erinevused - kuidas võtab mees t-särki seljast ja kuidas tõmbab seda naine. Väga huvitav teadmine. Ei tahaks küll pragmaatik olla ja öelda, et ei oska midagi selle teadmisega pihta hakata, aga nii see vist on.
Pildike naisele helistamise simulatsiooniga oli humoorikas.
Aga eluga peab vist igaüks ise toime tulema. Ilma õppekavadeta

Sinised kilesussid jalas

Minusugusel orienteerumisidioodil oli ilma tehnika abita kohutavalt raske üles leida kohta nimega Aruküla. Printisin küll enne teele asumist paki pabereid välja, aga tegin 3 tagasipööret enne kui avastasin, et olen õigel sihil ja siis suutsin ka kuidagi tee ära kaotada ning Peterburi maanteele Nehatu juurde välja jõuda. Järgnevalt pöörasin suvalisest Peterburi maantee punktist paremale ja olin mingi asulas. Õnneks asustatud punkt tähendab inimesi ja inimesed tähendab suhtlemist. Niisiis sain teada, et olen Loo asulas ja juhendid Arukülla jõudmiseks. Enam ma teelt ei eksinud.

"Sinised kilesussid jalas" on monoetendus, mille teksti on kirjutanud Kivirähk ja esitab Indrek Taalmaa. Kui ma enne etendust otsisin inimeste arvamusi selle etenduse kohta, siis leidsin ainult ühe vastuseta küsimuse, et kas lastega sobib minna. Vastus oleks, et kui tahate last hoida ropendamist kuulamast, siis vast pole just väga tark teda kaasa võtta. Mõne tegelaskuju sõnavara juba oli selline.
Kohati oli tekst naljakas, kohati huumor natuke kulunud. Tekst oleks võinud olla sisukam. Liiga suured ootused saavad seal kindlasti petetud. Samas Kivirähk ei ole kunagi päris huumorivaene.
Taalmaa kehastus ümber päris andekalt. Mõtlesin viimase tegelaskuju juures, keda see meenutab. No muidugi "Wremjas" Jan Uuspõllu poolt etendatud Zorrot.
Kõige parem tekst oli Taalmaa etendatud tibil, kusjuures siiani vaevab mind ikkagi küsimus, et kuidas ta Mäo-Ristist Hiinasse sai. Oleksin valmis selle loo ära kuulama.

"Iguaani öö" Linnateatris

Lugesin Tennessee Williamsi näidendeid vast teismelisena. Võib ehk kahelda, kas pigem 15 või 17, aga miskipärast mäletan seda näidendit kõige vähem. Kui laval hakati nendest Hannah armulugudest rääkima, siis sain aru, et need on tuttavad, aga ülejäänud sisu oli nagu luuaga pühitud. Need armulood on minu jaoks siiani piinlikultl veidrad. Võib olla oli see hea, et ei mäletanud, sest nii sain vaadata näidendit kui midagi täiesti uut.

Tennessee Williamsi tekst meeldis mulle juba teismelisena ja minu jaoks polnud ka praegu see võlu kadunud ning olen siiani vaimustuses. Samas on aeg minu jaoks rõhke natuke liigutanud. Võõrastemaja perenaine, kes tõenäoliselt raamatus tundus mulle vulgaarsena, oli laval aus ja ettevõtlik inimene, kelle vähesest leinast mehe surma puhul võib aru saada. Iguaani lahtipäästmise mõte ei tundu enam tore ja hullult vaba, vaid ülepingutatult loomakaitsjalik zest. Tuleb meelde üks teismeeas täditütre suust kuuldud mõte, et tema jaoks pole Tammsaare "Tõde ja õigus" enam sama mis lapsena. Kui ta tol ajal pidas Andrest täitsameheks, siis hiljem leidis, et juhm tööori, kes ei märganud lähedase inimese kannatusi ja et Pearu oli oma kõveruses õigem. Aga tagasi teatrisse.

Peategelaste osatäitjad olid väga hästi valitud. Hannah oma rahulikult kindlameelse suhtumisega oli täielik vastand Shannoni purjus võlule. Shannonis oli see enesekindlus ja sildade põletamise tahtmine, mis naistes tekitab tahtmise päästa ja leida tema sügavusest see peidetud pool, tõeline sisu. Kui Shannon esines, siis Hannah ütles. Teravalt ja vahedalt.
Hannahi ütlused (võib olla valesti tsiteeritud)
"Austan inimest, kes näeb vaeva, et püüelda selle vähese hea poole. Inimesed, kes on juba oma loomult head, pole pooltki nii austusväärilised"
"Me kõik peame ükskord lõpetama kellegi või millegi rüpes. Aga kui kellegi, siis on meil hästi läinud"
"Mõnda inimest vaatad, et ta on nagu taim või juurvili. Silmad nagu sülditükid"

Oleks tahtnud, et see mehhiklaste jutt tunduks natuke hispaaniapärasem, aga vähemalt õhkkond tundus õigena. Võõrastemaja perenaine koos oma mehhiklastest teenijatega oli mõnus trio ning gaidijuhilik lauluõpetaja pani oma tigedusega lausa kaasa tundma kõigile reisijatele - järsku nad siiski polnud tollega ühe mütsi all, vaid kaasajooksikutena kartsid teda?!

Punkti pani asjale suurepärane luuletus, mille 97 aastane Nonno valmis sai, et siis (täiusliku kulminatsioonina? sümbolina?) endas see julgus leida ja surra.

Näe, apelsinioks ei heitu,
kui hele päev kkaob pilve peitu -
ei ahasta, ei armu palu,
ei reeda hirmu ega valu,

kui mõne pimemusta ööga
ta elu kõrgpunkt kandub mööda,
aeg keerab lahti uue lehe
ja ees on tagurpidi lähe.

Ning uhke kroon, mis kõrgus üle
maa ihara ja ropu süle,
siis määndub mullas tasahilju,
kui polnuks iial kuldseid vilju.

Ent siiski haljas oks ei heitu,
kui hele päev kaob pilve peitu
- ei ahasta, ei armu palu
ei reeda hirmu ega valu.

Oh julgus, mis sind küll ei lase
veel leida teine eluase
nii nagu puude aastaringes
ka minu nõdras, hirmul hinges?

---------
Kuidas on võimalik, et maailmas kirjutatakse nii vähe häid näidendeid, et sama näidend käib kogu aeg erinevatel maadel teatrites. Ja mitu erinevat lavastust. Mõelge, kui palju ilukirjandust kirjutatakse.

Loodetavasti Mart ikka kahetseb, et viimasel hetkel kaasa ei tulnud.

Tagasiteel vaatasin surnud linna. Täiesti inimtühi Viru tänav, baari kõlarid suunatud tänavale ja kostmas soomekeelne laul. Lootus turistidel? Kell 22 suletud Viru Keskus. On see talv või masu?

Kajakas Von Krahlis

Mart hankis broneeritud padjakohad ja nii me eile teatrisse läksimegi. Kiirustades, nagu tavaliselt ning seetõttu ei jõudnudki ma endale selgeks teha, mis see tegelikult on, mida ma vaatama lähen.
Vene kirjanduses pole ma eriti tugev ja seetõttu oli ka "Kajaka" sisu mulle tundmatu. Lugu Uue Teatri otsingutest nii tänapäeval kui ka minevikus. Kunstivõhikuna olid mulle ehk lähedasemgi tänapäeva tõlgendamine sealsete mõtete valguses kui kõrgelennuliselt tundeline ringmäng ja melanhoolse kangelase kannatused - Maša armastab Kostjat, Kostja armastab Nina, Nina hoopis Trigorinit. Huvitav, kas tol ajal algas ka teater puhvetiga ja snoobid käisid teatris sotsiaalselt suhtlemas?
Näitlejad olid hästi valitud. Lembit Ulfsak sobis näitlejanna rolli sama hästi, kui Sallo enda omasse. Sallo veiderdamine lihtsalt sundis vastu naeratama. Noorem Ulfsak pöördus publiku poole sedaliiki usalduslikkusega, et igaüks tundis just ennast subjektina.
Etendus oli üllatavalt terviklik ja üks lugu ei seganud teist. Rämedad naljad ei muutnud etendust jandiks ega komöödiaks. Samas tunnen mingit vaikset igatsust teatri järele, kus ei ole nii palju avangardi, vaid pigem haarav ja teravmeelne sõnalugu. Tšehhov jääb mulle kuidagi võõraks ja tema kangelased ei liiguta mind.