Muriel Barbery "Siili elegants"

"Siili elegants", mis teatud Eesti maakondades liigub hinnatud defitsiidina, on Tallinna Keskraamatukogust üsna lihtsalt kättesaadav. Enne soovitust ei osanud seda otsidagi. Mõeldes sellele, kui palju väärtuslikku kirjandust jääb maailmas lugemata, võiks siiski olla mingi raamat, mis on kohustuslik kõigile maailma haritud inimestele ja mille järgi intelligendid sarnaselt vabamüürlastele üksteist ära tunnevad. Ei ole isegi salajast käepigistust tarviski. Piisab, kui tead peast sõna-sõnalt "Anna Kareninat" ja Sul on peenelt viitava nimega kassid... noh, ilmselt piisaks ka kuldkalakestest.

Hoolimata raamatu igavast kaanekirjeldusest on romaan huviga loetav. Sisust lähemalt. 

Majahoidja Renee on snoob, kes suurema osa oma energiast kulutab sellele, et teeselda majahoidjat. Ülejäänud vaba aeg kulub filosoofiale, süvamuusikale, kokakunstile ja maalikunstile. Kujutlusvõimeta inimesena usub Renee, et majahoidja peab olema lohmakas harimatu naine, kes jumaldab hapukapsast, telekat ja koledat kassi. Selle eelarvamuse ohvriks langeb tema kass Leo, kellele Renee söödab sisse igasugu jõledust.

Ühes sama maja korteris elab teine snoob. Tegu on 12 aastase tüdrukuga, kes põeb keskmisest raskemat puberteeti ning mõtleb enesetapule. Paloma põlgab oma õde ja vanemaid ning peab neid rumalateks. Oma varaküpsed mõtted kirjutab ta päevikutesse. Huvitav on see, et kuigi Paloma peab enamikku inimkonnast mõttetuteks tegelastest, kelle elu on ettemääratud, usub ta siiski, et elus ainsad oluliselt asjad on ühiskond ja looming (kunst). Selles peitub teatav vastuolu, sest ise oleksin arvanud, et inimestes pettunud inimene pöördub teaduse ja universumi uurimisele. Või vähemalt õpib mööblit restaureerima.

Mõlemad on suutnud ennast varjata ning keegi ei tea majahoidja veidratest harjumust ega Paloma suitsiidiplaanidest, kui järsku tekib kriis. Majja, kus on kümneid aastaid elanud samad perekonnad, kolib uus inimene. Uus elanik on rikas jaapanlane, kes erinevalt rikastest tõusikutest tunneb Renees ära sugulashinge ning selle tulemusena tekkivad nende vahele tunded.

On selge, et autor on olnud hädas raamatu lõpetamisega ja seetõttu laseb ta Renee'l lõpus lihtsalt surma saada. Täiesti mõeldamatu ja läila oleks lõpus rikka jaapanlase abielu majahoidjaga. 

http://rameshwar.wordpress.com/2013/02/17/siili-elegants-2006/

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15632:kaeibetoed-me-vennad-oed&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3406

Terviseprobleemid ja tervise tuunimine

Terviseprobleemid on need asjad, mis tabavad ootamatult ja sel momendil, kui oled hakanud pidama normaalseks võimalust, et poolesaja aasta vanuseks saamist tähistad Everestil.
Kindlasti pole terviseprobleemid midagi nii lihtlabast, mida pead vanuse saabumisega normaalseks ja mille põhjuse iga arst läbi hammustaks. Pärast 10 aastase röntgenikiirguse normi korraga manustamist saad teada, et Sa oled absoluutselt terve - ei tea, millest selline pearinglus, peauimasus, valgustundlikkus jms.
Asja juures on see hea külg, et selle peale veedab inimene oluliselt rohkem aega internetis kirjutisi lugedes, millele varem poleks tähelepanu pööranud. Tõelise skeptikuna kahtlen ma alternatiivmeditsiinis, aga samamoodi kahtlen ka tavameditsiinis. Niisiis pean tegelikult mõlemate toimimist võimalikuks. Kui alguses tahtsin leevendust oma hädadele, siis kirjutised panid mõtlema, et järsku peaks täiesti eluviise muutuma.
Üks kõige huvitavam lehekülg on kindlasti http://web.zone.ee/silicium/

Kui ma esimest korda lugesin kirjutist, et inimene ei tohiks sügavalt hingata ja et inimesele on vaja eelkõige süsihappegaasi, siis liigitasin selle ilma süvenemata juraks. Hiljem lugesin selle siiski korra üle, et selgitada endale, millest jutt käib. Tegu on kellegi dr. Buteiko teooriaga sellest, et CO2 on hädavajalik inimorganismile selleks, et avada kapilaarid hapnikule. Kuna süsihappegaasil on 25x suurem difusioonikiirus kui hapnikul, siis organism kaotab seda tohutu kiirusega ja tervise saladus on hoida süsihappegaasi kogus organismis vajalikul tasemel. Sellest ka joogide harjutustes need pikad hinge kinni hoidmised. Dr Buteiko arvas, et joogid peavad sõna "brana" all silmas just nimelt süsihappegaasi, mis ei tundugi (arvestades tõesti neid hingamisharjutusi) nii uskumatu teooria.

Teine mulle uuena tulnud jutt oli nn. BodyFlexist, mis annab hea figuuri igale naisele. Grupp teadlasi eesotsas doktor Arthur Guytoniga tegid üritasid sportlasel suurendada koormust, et panna lümfisüsteem puhastuma. Mingi ponnistus ei andnud tulemust. Lõpuks istus sportlane ja hingas diafragmaga ning bingo - lümfisüsteem hakkas tööle. Sellest eksperimendist sai innustust ameeriklanna Greer Childer, kes lõi uue treeningvõimlemise nimega BodyFlex, mis põhineb diafragmahingamisel.

Mind eriliselt huvitanud teema oli silmade ravist  (teema silmadest on artiklis pärast tervislike bakterite ja seente kirjeldust) ja dr. Bates'i teooriast selle kohta, et silmade parandamiseks piisab lõdvestusharjutustest. Eriliselt köitev oli autori väide, et noorpõlve -5,5 ja 70+ aastate +4,75 silmanägemine sai harjutustega täiesti korda. Ma muidugi ei tea, kui vana on artikli autor ja kui kaua see parandamine aega võttis, aga lootsin, et asi võiks minna kähku. Umbes nii, et aastaga olen lühinägelikkusest vaba. Internetist edulugusid otsides tabas mind siiski pettumus. Inimestel, kes oli selle tõeliselt südameasjaks võtnud paranes nägemine kahe aastaga ainult -1 võrra. Tundes ennast, kes ma kindlasti pole püsiv, ei tea, kas on mõtet proovidagi. Praegu, käes värske arstlik arvamus mu silmade kohta, -6 ja -5,5, mõtlen, et võiks katsetada. Lisan mõned lingid teema kohta
http://prillidestpriiks.weebly.com/silmaharjutused.html
http://prillidestpriiks.blogspot.com/
http://mark825.wordpress.com/
Boonusena teema juures on see, et väidetavasti stereogrammide vaatamine parandab silmi... hmmm... mitte ei riku. Kuigi ma ise oleksin arvanud, et pingutus rikub. Aga jään sedapuhku internetti uskuma, sest meeldiv on uskuda. Õppisin just stereogramme vaatama ja siin on üks kena valik
3D pildid

Kuidas 3D pilte vaadata

Tervise teemadel otsides leidsin hulga saite toortoitumise ja lausa ilma tahke toiduta elu kohta. Olen viimasel ajal hakanud uskuma nii seda, et taimtoitlus võib olla tervisele parem kui loomalihast toitumine. Eriti kui seda õigesti teha. Mis ikka päriselt sellest ekstreemsusest tagasi hoiab, on pea igas blogis olev kirjeldus selle kohta, kuidas pärast ranget taimetoidurezhiimi korra patustades tervis käest ära läks ja mõtlen, et võib olla tõesti toortoitlus puhastab organismi, aga kui ta nõrgestab seda sedavõrd, et organism ei kohane enam tavaliste mürkidega, siis mina seda pidada ei suuda.

Veel üks huvitav leht selle kohta, kuidas arstid ravivad valesti inimesi. Tõlgitud artikli "Surnud arstid ei valeta" autor on dr. Joel Wallace, kes kritiseerib arste eelkõige sellepärast, et nad alahindavad vitamiinide tähtust. Teisalt sellepärast, et inimeste ravijad ei kasuta üldtunnustatud teadmisi, mida iga loomaarst teab.

---------------------
Pöördusin lõpuks oma pearingluse probleemiga mingi venelaste leiutatud arvutianalüüsi poole, mida kutsutakse bioresonants kompuuteruuringuks. Tegu on samuti alternatiivse meditsiiniga ilmselt. Uuring seisneb selles, et pannakse kõrvaklapid pähe ja saadetakse kajameetodil mingeid helisid, millele programm ootab organismi vastust ja vastus kaardistatakse arvutiprogrammis. Kui kliinik.ee lehel küsiti selle kohta, siis arst vastas ettevaatlikult, et ta ei usu meetoditesse, mis ühe korraga annavad vastuse inimese tervistliku seisundi kohta. Selline vastus siis.
Minu kohta ütles see uuring, et mul on mingit liiki kaelavigastus toimunud, veidi nihkes on süsteem ja ajuverevarustus häiritud. Iseenesest täiesti usutavalt kõlav jutt. Kui mul kaelavalud vähemaks jäid, kadus ka pearinglus.

Nüüd sai kirjutatud alternatiivmeditsiinist ühte ja teist. Ei oska minu teadmistega inimene hinnata, kus on tõde ning alati huvitab, kui keegi teadja teemat kinnitaks või ümber lükkaks. Vaatasin isegi skeptik.ee lehele, aga pidin pettumusega tõdema nagu üks seal viimatikirjutanu, et dialoogi ja diskussiooni seal küll ei ole. Ma võib olla teen ülekohut, aga mina neid inimesi küll skeptikuteks poleks pidanud. Leidisin sealt sügavalt religioosseid inimesi, kelle jaoks oleks teaduses kahtlemine võrdunud ilmselt pühaduseteotusega. Otse loomulikult teadsid kõik seal, et bioresonantsuuring on jama, aga miks on jama, seda keegi ei seletanud (kuna see on iseenesestmõistagiselgevärk)
Mis teeb aga teadusest teaduse ja peavoolu teaduse? Eksperimendi avaldamine mingis tunnustatud teadusajakirjas?

Pea mul enam ei ringle, aga päriselt terveks ei saa ennast tunnistada. Niisiis jätkan otsinguid. Äkki kusagil keegi teab, mis mul viga on. Aga vahepeal käin siiski veel korra esmaspäeval perearstil ja kuulan, mida meditsiin ütleb

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Raamatut sissejuhatav lõik ütleb:
Keegi ei osanud publikut paremini köita kui tare seina ääres pingil lugusid vestev kergelt kössis ja kepile toetuv vanaisa, tubakas huule all.
"Jah, aga.. on see kõik tõsi?" küsisime meie, jutustusest pahviks löödud lapselapsed.
"Seda, kes ainult tõtt räägib, pole mõtet kuulatagi," vastas vanaisa.

Allan Karlsson on ääretult optimistlik ja ellu muretult suhtuv vanahärra, kes ei lase ennast liigselt riivata maailma reeglitest. Hoolimata sellest, et ta ei taha midagi teada poliitikast ja religioonist, on ta üks 20 sajandi kõige mõjukamaid mehi.
Ootan huviga ajalooraamatute uut ümberkirjutamise lainet.


Kas ma olen ainus, kellele see stiil Paasilinnat meenutab?

Savisaare raamat kuulutatakse kehtetuks?

Seoses Läti Vabariigi Alüksne piirkonna avaldusega palume kuulutada Savisaare raamat kehtetuks.

Allikaviide:
http://www.tallinnapostimees.ee/1117914/latlased-suudistavad-savisaart-valetamises/

----------------------------------------------------------------------------
Antud kirjutises on kasutatud tänapäeva ajakirjanduses levinud võtet (küsimärk lause lõpus), millega kaotatakse vastutus kaheldava tõeväärtusega info levitamise eest

Pratchett & Baxter "Pikkmaa"

Pratchett on autor, kelle stiili ma imetlen ja kelle Kettamaailma lood on mind ära tüüdanud. Baxteri "Ajalaevad" seevastu on kõige huvitavam edasiarendus Wells'i "Ajamasinale", mida võib ette kujutada.

Aastal 2015 lekib internetti sammuri ehitamise skeem. Kuna joonis on piisavalt lihtne, et iga laps saaks sellega hakkama, siis just lapsed ongi masina esimesed katsetajad ja sattuvad paralleelmaailma, kust välja tulemiseks (hoolimata selgele juhendile), puuduvad neil oskused ja kaine mõtlemine. Üks lastest on teistsugune ja toob nagu vilepillimängija rotipüüdja loost lapsed sealt välja. See ongi Pikkmaa (multiversumi) avastamise ajalugu.
Maaga paralleelseid maailmu on lõpmatu hulk ning nende geograafia sarnaneb nn. Null-Maa omale. Asustust on nendest vähestes, samuti ohtlikke loomi ja nii on saanud inimesed enda kasutusele kujuteldamatu hulga maad ja maavarasid. Väike piirang maailmade vahel liikumiseks siiski on - raud on see metall, mida ei saa ühest maailmast teise viia ning ilmneb vähemus, kes ei suuda paralleelmaailma minna. Seevastu on aga inimeste hulgas loomulikud astujad, kes ei vaja masinat, et ennast teise maailma toimetada.

Allpool on sammuri ehitamise juhend


Sammuri toiteallikaks on kartul ja peal asuv lüli on kolmepositsiooniline. LÄÄS-VÄLJAS-IDA. Kui LÄÄS on sisse lülitatud, siis saab astuda. Nii kutsutaksegi neid paralleelmaailmasid selle järgi, mitu sammu läände tuleb astuda - Lääs 1, Lääs 2 jne. Sammuri ehitamise juures on huvitav see, et ükski seade ei tööta enne, kui inimene on ise selle kokku pannud või vähemalt ise selle ehitamise lõpetanud. Niisiis ei maksa sammurit poest otsida.

Kas äkki rikkaks saanud inimkond oskab kingitust kasutada või suudab kõik kuninglikult kihva keerata?

Aga maailm on täis imesid. Huvitav tegelaskuju on Lobsang, masin, kes väidab, et ta on surnud tiibetlase reinkarnatsioon. Meist hulk maailmu läänes elab ühel planeedil olevus, kes kutsub ennast Ainsuse Esimeseks Isikuks (miskipärast meenutas see mulle Clarke "Linn ja tähed" olevust Shalmiranest). Ja haldjateks kutsutud olendite paljunemine oli samuti muljetavaldav. Kuna haldjalapsed olid liiga suure peaga, siis sai see loomulikul sünnitamisel takistuseks. Laps sünnimomendil lihtsalt ASTUS kõrvalmaailma vältides nii ema vigastamist.

The Long Earth: Multiverse Physics

Lisan lingi ulmebaasi
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81553

Edgar Savisaar "Tõde Eestist"

Tunnistan, et raamatut ma läbi ei lugenud. Lehitsesin seda raamatupoes ja jätsin selle sinna. Rohkem kui raamat, meeldis mulle Priit Kutseri blogiartikli lõpulause. Tsiteerin: "Hetked selle raamatuga möödusid märkamatult. Pärast viimase lehekülje lugemist pidin kurbusega nentima, et teos sai otsa, mistõttu jäi sisse kibelema tunne – tahaks veel!"

Raamat on ülesehitatud hüüdlausete vormis. Hüüdlausete vahel on umbes 15 realine täpsustus.
Pealkirjade lööklausete sisu võib jagada neljaks
- mis on riigis halvasti
- mis on reformil, irl-il, sotsidel halvasti
- mis on Tallinnas hästi
- mis on Keskerakonnas hästi.

Selline tüüpiline hea ja kurja võitlus.

Raamatust sain teada, et Eestil on Euroopa kõige korrumpeerunum president (pealkiri oli küll küsimärgiga, järsku Savisaar ikka kahtleb selles?). Ilves on süüdi selles, et laseb riigil Ärma talu ülal pidada, mingi vahejuhtum Hannes Rummiga (ei saanud kahjuks selgust, mis sellega lahti oli) ning häbiväärne Pussy Rioti toetamine. Vist oli veel midagi.

Reformierakond kontrollib riigikohtut, Mart Kadastiku meediat, Tallinna Sadamat, Eesti Energiat, kapot jms.
IRL kontrollib prokuratuuri, Hans H Luige meediat jms.
Sotsid kontrollivad presidendi kantseleid (tinglikult)
Keskerakond ei kontrolli kedagi

Tallinnas on tasuta ühistransport ja see on hea. Majanduslikku külge ei puudutatud.

Eesti majandus on üles ehitatud püramiidskeemile ja Eesti on arengumaa staatuses, sest ta ekspordib rohkem toorainet kui toodangut. Keskerakonnal pidi olema lahendus Eesti majanduse soost väljaupitamiseks. Ma lehitsesin küll raamatut pikalt, aga lahendust ei leidnud üles. Järsku järgmises osas tuleb. Selles osas oli ainult kirjutatud, et Keskerakonnal on lollikindel ja testitud lahendus ning et nad plaanivad rakendada astmelise tulumaksu. Kuidas turgutaks astmeline tulumaks omamaise tootmise arengut ja kelle peal see testitud on, seda polnud kirjas. Samuti polnud püramiidi täpselt kirjeldatud, nii et võin ainult oletada, mida silmas peeti ja mille poolest Eesti majandus erineb teiste riikide omast. Üldiselt kui Savisaarel on kapitalismi reformimiseks mingi plaan, siis andku teada. Raamatust ei loe seda välja.

Kuna ma sain aru, et neid osasid tuleb veel, siis võib olla ma olen ülekohtune ja esimene osa ongi ainult sisukord (Dante "Jumalikus komöödias" kuulus ka sisukorra juurde peatüki lühikirjeldus) ja nüüd tulevad järgmised raamatud, kus on teema ka lahti kirjutatud.
Kes soovib paremat ja informatiivsemat raamatukirjeldust, lugege Priit Kutseri blogi (link ülal). Kutseri blogi on siiski tunduvalt... ütleme, et kirglikumalt kirjutatud kui Savisaare raamat.

Ja ei saa jätta ütlemata  - raamatupoodidesse on müügile tulnud Pratchett, Baxter "Pikkmaa". Seda ma ei suutnud muidugi ostmata jätta. Eriti mõjus Baxteri nimi

Judith Schalansky "Kaelkirjaku kael"

Kunagi ammu, ajal, mil loodusseadused veel kehtisid, määras inimese edukuse see, kui hästi ta kohanes loodusega. Kuidas üks bioloogiaõpetaja ei mõista, et loomariigi seadused ei saa tänasel päeval enam inimeste hulgas kehtida, on mulle arusaamatu. Inimene ei pea enam kohanema loodusega, vaid ühiskonnaga ning ka kohanemisvõimetutel on oma kindel koht. Looduslikke vaenlasi ju pole.

Aga raamatust ka natuke. Bioloogiaõpetaja Inge Lohmark on 30 aastat olnud pedagoog alustades veel enne Saksamaa ühinemist ühes Ida-Saksamaa koolis. Praegune aeg pole tema teadust muutnud, sest bioloogia ei sõltu maailmakorrast, küll aga nõuab uus aeg uusi pedagoogikavõtteid, millega looduslikku valikusse uskuv õpetaja ei suuda kohaneda.
Peategelane peaks olema üdini negatiivne, ometi mõjub mõistetavalt ja isegi kaastunnet äratavalt. Kalk ja küüniline, aga ilmselt peab õigustatuks samasugust käitumist ka enda suhtes. Ei usu empaatiasse, vaid peab seda mingit laadi manipuleerimisvahendiks.

Mul ei ole mingit põhjust raamatust pikemalt kirjutada, kuna sellest on kirjutatud palju paremaid arvustusi
http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-opetajamonoloogid-ida-saksast.d?id=65054668
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1451923

Kati Lumiste "Minu Ibiza"

Üllatusega taipasin, et selle raamatu alguslugu "Üks segikammind reisipäevik" oli mul kunagi isegi raamaturiiulis olemas. Tont teab, kuhu ma selle toppinud olen. Oli selline väike vihik täiesti omapärase kaanekujundusega, mille pealkiri tundus parem kui sisu. Igal juhul tundus tol ajal igav. Ilmselt loen selle veelkord (seekord siis internetist) korralikult läbi ja mõtlen, miks see mulle igav tundus. Liiga ülepingutatud? Liiga väljamõeldud? Liiga vähe eluline? Ja mille poolest see Kati jutt nüüd usutavam tundub?

Üldiselt pole kunagi reisikirjandust ja biograafiaid ilukirjanduseks liigitanud. Need on minu jaoks pigem teatmekirjandust, kust üritan võimalikult palju infot saada. Ja plussiks on muidugi teatav inspiratsioon. Selles raamatus oli selleks inspiratsiooniks autori kirglikkus. Kui kirglikult autor elab ja kuidas tegelikult tahaks ise samamoodi elu armastada. Omal ajal jättis mulje Caroline Mytingeri "Mööda Korallimerd", kus portreemaalijast minajutustaja läks koos inimmagnetist sõbrannaga "skalpe küttima". Nende tulemus oli muidugi vast muljetavaldavam, sest ettevõtmine oli ikka kordades hullumeelsem ning paberile pandud portreed olid vaatamist väärt. Samas muidugi "Minu Ibiza" autori ja sõbranna tegutsemine pani ka ikka mingi märgi maha, kui neid eestlannasid siiamaani meenutatakse. Ja kui nad suutsid ikka nii suure mulje jätta, et sellepärast Eestit vaatama tullakse, siis vast on ikka midagi õigesti teinud. Ja mina olen tänulik, et ta selle raamatu kirjutas.
Ja kui üks blogija leidis, et nõude katkiloopimine on sündsusetu, siis tuli meelde viimati vaadatud "Pilveatlas" (imeilus film muide, soovitan kõigile), kus tegelased leiavad kõiges muusikat, isegi nõude katkiminemise klirinas. Tegelikult ei suuda muidugi propageerida nõude lõhkumist, kuna see on täielikult vastuolus kõige sellega, millesse ma usun (ökoloogiline jalajälg jms.), samas ega vist Kati-suguseid planeedil nii palju ka pole, et peaks nõude-lõhkumise-vastase seaduse välja mõtlema.

Suurem asi teatmeteos see muidugi pole, kes soovib selle raamatu reisijuhiks võtta. Samas mine tea, kui keegi samu radu käib.

http://tsheburashka.blogspot.com/2010/11/minu-ibiza.html
http://yukilugemisp2evik.blogspot.com/2012/10/minu-ibiza-kati-lumiste.html

Seenelkäik

Ilmselt jättis film mulle sellepärast sügavama mulje, et vaatasin seda ilma eriliste ootusteta. Mingi kusagilt kuuldud katke, et algusestseenid jäävad venima, valmistas mind ette selleks, et lõpp väärib rohkem. Minu arvamus on sama. Kogu see sündmusterohke metsaseiklus oli rohkem sissejuhatus lõpule.

Lühidalt filmist. "Seenelkäigu" autor on Toomas Hussar ja film räägib poliitik Aadu Kägu paarist sündmusterohkest päevast. Aadu Kägu, tema abikaasa ja juhuslik hääletaja eksivad metsa ära. Metsas toimub kokkupõrge väga koloriitse kohalikuga, mille käigus tegutsetakse rohkem ellujäämise nimel, kui eetikale mõeldes. Samal päeval on lehed avaldanud korruptsioonimaigulise loo Aadu Kägu Peruu reisi rahastamisest maksumaksja rahaga ja nii ootabki poliitikut metsast välja jõudes ees pressikonverents.

Film on väga hea, sest ükski halb film ei annaks nii palju mõtlemisainet. Ehkki ma muidugi ei tea, kas see oli päriselt autori taotlus, sest lugesin Toomas Hussari kommentaari poliitiku mehistumise lugu ja kusagil tekstis välja öeldud sõna, et see kohalik tropp esindab rahva häält. WTF? Poliitik karastus selle retke jooksul tõesti märgatavalt.  Ma ei suuda hukka mõista raskes olukorras vastuvõetud ellujäämiseks vajalikke otsuseid, aga hiljem peab ikkagi inimene oma tegudega vastakuti seisma. Vähemalt iseenda ees. See, kui külma kõhuga vastas Aadu Kägu oma naise sõnadele "Ma ei suuda unustada seda metsamaja", näitas seda, kui täielikult oli ta suutnud peast välja visata selle intsidendi.
Tema pressikonverentsi kõne oli täielik pärl. See siirus, kogelemine, hääle värin, kui ta rääkis, et ta hetkel ikka veel kardab (võib olla kartiski). Võib olla jäi ta isegi oma sõnu uskuma. Kõne lõpp vast läks natuke liiga kõrgelennuliseks

Asi, mille üle ma ei osanud kohe mõelda, vaid hiljem tuli pähe, on erakonna mainekujunduse suhtumine asjasse. Miskipärast võtsin kuidagi väga lihtsalt seda, et erakonnas ikka kirjutatakse kuludesse isiklikke väljaminekuid ja et kui ka erakonnas teatakse sellest, siis see on avalik saladus, mille vastu ei võeta midagi ette. Kui ajakirjandus avastab, siis läheb erakond ringkaitsesse. Kas see ikka on nii normaalne? Kas erakond ja rahvas peavad vastanduma ja kas on tavaline, et erakonna liige ei samasta ennast rahvaga? Kas tegelikult ei peaks tahtma erakond eetilisi inimesi ja kui keegi vassib, siis püüdma sellest inimesest vabaneda? Mitte nii, et kui vassib, aga suudab meedias siluda, siis vaadatakse tema tegudele läbi sõrmede.
Ja kas üldse maailm mõistab seda filmi või on selline poliitiline suhtumine mõistetav üksnes mõnel maal? Miks muidu kirjutatakse Ida-Euroopa satiirist? Võib olla Ida-Euroopas, ehk ka Euroopa lõunaosariikides. Ja teistes riikides on välja kasvatud.

Aga lõppkokkuvõttes võiks öelda, et kui Hussar tõesti ei pannud filmi sisse seda, mida mina nägin, siis võib olla peakski parim ja mõtlemapanevam film tulema sellest, kui ausalt ja ilustamata kirjeldada ühe inimese päeva. Ja iga vaataja hindab ning mõtleb tema tegude üle. Ehk siis vaataja teeb filmi.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-uksinda-seenel-ehk-riiki-ei-ole-kodus.d?id=65509706
http://www.epl.ee/news/kultuur/toomas-hussar-ma-ei-suuda-elu-tosiselt-votta.d?id=64969386
http://www.postimees.ee/979590/seenelkaigu-ukse-taga-seisavad-festivalid-pikas-jarjekorras/
http://www.hollywoodreporter.com/review/toronto-2012-mushrooming-seenelkaik-movie-review-368923
http://tiff.net/filmsandschedules/tiff/2012/mushrooming
http://www.screendaily.com/reports/one-on-one/karlovy-vary-qa-toomas-hussar-mushrooming/5043909.article
http://twitchfilm.com/2012/09/tiff-2012-review-mushrooming-delivers-wry-laughs.html

Kultuurirevolutsioon

Kas tõsiasi, et "Viiskümmend halli varjundit" jõudis raamatukogudesse, tähendab Langi reformi läbikukkumist?

Corleone-Custonacci 23.09.2012

Hoolimata teadmisest, et Corleone on Ristiisa raamatu haip ja et tõenäoliselt pole seal midagi näha, võtsime suuna Palermost Corleone peale. Et olime näinud juba mõnes kohas mahajäetud külavaheteid, siis pisut kartsime jälle sattuda üleskruttivatele mägiteedele, aga hoolimata Michelini prognoosist oli tee palju parem ja sirgem.
Corleone, nagu võis arvata, oli tavaline linnake orus paiknev linnake tavalise Sitsiilia taimestikuga. Kõige omapärasem asi Corleones oli kaksikkalju keset linna. Tundus, et linn oli ehitatud kaljude ümber. Kui me teed mööda üles sõitsime, siis võisime näha linnas panoraamvaadet.

Viimasel pildil on näha välisõhu temperatuur - 36kraadi.
Panime järgmisteks navi koordinaatideks Custonacci, aga oleks vist pidanud Michelini teekonnaga rohkem tööd tegema, kuna Sitsiilia navi kaardid olid küll uued, aga info polnud täpne. Niisiis järgmised 10 km sõitsime ligi tund aeg. Tee oli auklik, kohati isegi nii, et kui oleks seal sõitnud 90km/h, nagu navi lubas, siis oleks võinud teelt lennata. Kogu teekonna jooksul ei tulnud vastu ühtegi autot ja ka kõrvalolevatel maalappidel polnud elu näha. Välja arvatud üks vastujuhtunud lambakari. Mis oli maastiku juures omapärane, need olid triibuliseks põletatud maalapid. Ei oska öelda, kas mingi eriline ale põletamise viis. Tee kõrval mägedes olid näha kohad, kust oli raiutud kivi. Tõenäoliselt sealt pärineski see marmorile sarnanev kivi, mida igal pool kõnniteede ehituses oli kasutatud.

Tee nägi välja, nagu ülaloleval pildil. Lambad samuti.

Lõpuks jõudsime ka sellelt teelt normaalsele rajale ja Custonacci linnakesse. Custonacci linnake on üsna uus linn uute majadega. Kirik on seal ainus, mis on vanem ja linn on kerkinud kiriku ümber. Meie hotell oli täiesti uus disainhotell esimesel korrusel asuva siseparklaga ja ka korterid olid kõik uued. Maja oli juba kaugele näha, sest paiknes mäeküljel näoga mere poole
San Vito Lo Capo paikneb poolsaare tipus ja on väga külastajaterohke kuurort, Custonaccisse on sealt vaid 10 km. Samas on Custonacci palju vaiksem ja seetõttu meeldivam kohake.

Meie hotell/korter ja vaade rõdult

Palermo 22.09.2012

Mis oli Palermo kiirtee juures üllatav, see oli see, et suurem osa teest oli raiutud läbi kalju ja tee ise seisis sammastel. Niisiis paras arhitektuuriline ime, mis võis ikka tohutult maksma minna. Sellega arvestades oli kiirtee maks küll väike. Ootasime mingit paarikümmend EUR-i, aga oli 5-6EUR. Täpset numbrit enam ei mäleta

Pilt kiirteest. On näha sambad, millele on püstitatud kiirtee ja ümarad avad kaljus.

Palermo võttis vastu üllatavalt hõreda linnaliiklusega. Pärast kõike loetut tundus see üllatav. Käisime oma hotellis ära ja läksime randa otsima. Hoolimata sellest, et Palermo on rannalinn, ei olnudki randa leida väga lihtne. Sõitsime päris pikalt läänesuunas, kuni leidsime ühe kivise lahesopi, kust purjekad läksid vette. Hoolimata koha ilust häirisid põhja teravad kivid.

Tagasi sõites saime natuke aru juba sellest, mida tähendab Palermo tipptund. Liiklus nihkus edasi tigusammul, juhid tegid kummalisi manöövreid. Mitmed teed olid kinni pandud ja ümber suunatud, mis tegi marsruudi keeruliseks, aga kohale jõudsime.

Itaalias on suitsetamise vastased abinõud väga efektiivsed. Õhtul üritasime väljas automaadist suitsu osta, aga automaat nõudis meilt isikut/vanust tõestavat dokumenti. Arvatavasti see siiski ID-kaarti ei tunneks. Katsetada ei saanud, kuna ei võtnud dokumenti õue kaasa. Vastavas poes küll ei nõutud dokumenti, aga suitsud olid 1EUR kallimad kui automaadis.
Kõndisime ringi öises Palermo vanalinnas kuni väsisime ja pöörasime tagasi. Meie hotelli lähedal olid mingis baaris avatud koosviibimine, kus olid näha tänavatel inimesed, kes jõid autodele najatudes veini. Rahvas oli üsna pidulikult riides, aga laudu polnud. Inimesed, sagin ja vein.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Corleone peale - koht, mida kindlasti olime planeerinud vaadata. Palermos rannapromenaadi ei näinud, küll aga oli randa rajatud mingid palliväljakud.

Palermo pilte keskuses kuni äärelinnani

Abdul Turay "Väike valge riik"

Vaatasin hiljuti ETV-st filmi "Vaesus? Park Avenue: raha, võim ja Ameerika unelm" (Park Avenue - Money, Power and the American Dream). Film jutustas sellest, kuidas väga väike hulk ameeriklasi on ahminud enda kätte enamuse varadest. Tollest momendist, kui Ayn Randi põhjama hakati, ei tundunud film enam ei huvitav ega objektiivne. Esiteks Ayn Rand kirjutas oma raamatu 57-ndal aastal, teiseks tema polnud kindlasti mitte see, kes vara kokkukuhjavat logardit oleks heaks pidanud. Tema uskus idealistlikult, et rohkem varandust saabki olla töökamal inimesel. Seda, et tänasel päeval võlg on raha ja raha on võlg ning asjadel pole loogilist väärtust, ei saanud ta kuidagi ette näha. Ja ilmselt tol ajal tajusid inimesed ka vähem pillava elustiili mõju meie planeedile.
Aga eestlaste majandusmõtlemises rääkides ei mõtleks ma suurejoonelistes terminites nagu monetarism või keinsism. Ikka pigem igati terved mõtted, et "mitte millestki ei teki midagi" ja "võlg on võõra oma".

Raamat "Väike valge riik" kirjeldab eestlast ühe pikalt Eestis elanud välismaalase vaatevinklist. Lugesin raamatu kaks korda läbi ja  teisel korral oli vastuvaidlemise tahtmine palju väiksem kui esimesel korral. Siiski mõned seisukohad tunduvad groteskselt üle võlli aetud olevat. Ma ei tea küll kedagi, kes oleks oma maa või maja auto ostmiseks maha müünud. Pigem ikka on need ilusad suured autod palga eest liisitud või firma poolt liisitud. Vast natuke edevust asja taga on, aga praktilisust on oluliselt rohkem. Uus auto võib odavam tulla kui kasutatud pann, mille remondile ja kütusele hiigelsummasid läheb. Buumi ajal toimus vastupidine - eestlased ostsid kinnisvara, kuna peremees ja omanik olemine tundub üks identiteedi alus. Seda, et kinnisvara hind võib langeda või majanduslik olukord halveneda uskusid vähesed.

Eestlaste majanduslikud arusaamad pärinevad siiski oluliselt varasemast ajast, kui seda oli aasta 1970. Eks teadmine, et tuleb tööd teha, et töö on raske. Kuramuse Andres tappis ka Krõõda raske tööga ära ja ei läinud sotstoetusi küsima. Ma ei tea, kas oligi kusagilt küsida, aga kui oleks olnud, siis kas tõesti peremehe uhkus oleks lubanud küsida? Siis tuli pööre ja enam polnud peremehi... Võib olla ma eksin ja asi polnud üldse vahepealses ajas, vaid tänapäeva maailmas, kus on harjutud sellega, et riigilt saab toetusi. Nõukogude aeg sai mööda, aga endiselt on sama - tunne, et riik pole meie oma, vaid ikka endiselt mingi mõisnik, kelle tagant on auasi varastada ning kellelt võib nõuda ülalpidamist. Põlvkondade erinevus tuleb välja selles, kui mu üle 80-aastane tädi vaatab söötijäänud maad ja küsib, et kus siis nüüd on need inimesed, kellel pole tööd. Eks mina olen oma aja produkt. Õnneks on mul hästi läinud, aga oskaks ma midagi oma kätega teha, kui halvemini läheks. Riideid õmmelda, ise endale toitu kasvatada või ise remonti teha?
Selle poolest on Triin Jõe ikka väga sümpaatne, et ta ei jäänud käed rüpes ootama, vaid võttis ennast ise käsile. Samamoodi sümpaatne oli ka üks internetikommentaator, kes kirjutas, et talvisel ajal käib ta ise korteriühistutele lumerookimisteenust pakkumas.
Meid segab kõvasti võrdlus rikkama naabriga. Tundub ebaõiglane, et nemad saavad sama töö eest kordades rohkem palka ja unustame selle, et sel ajal kui meie paigal seisime liikusid nemad edasi ja kui me liikuma hakkasime, ei jäänud nad paigale seisma ja meid järele ootama.

Pronkssõdurist rääkides on mu mälestused ka natuke teistsugused. Turay väidab, et mäss tekkis pronkssõduri äraviimise pärast. Mina mäletan, et meeleavaldus ning lõhkumised linnas toimusid ENNE kriisiistungit, kus otsustati pronkssõduri minemaviimine. See minemaviimine saigi teoks üksnes tänu sellele, et meeleavaldajad läksid Tõnismäe pronkssõduri juurest eemale linna peale laamendama. Muidugi võin eksida ja otsus oli varem vastu võetud, aga siiski ei tahaks uskuda.
Ma olin kogu aeg selle poolt, et pronkssõdur alles jäetaks, sest pean linna elavaks organismiks, mis peaks peegeldama kõiki aegu. Isegi kui need ajad olid valusad ja halvad. Siiski juba enne pronkssõduri äraviimist korrigeerisin enda seisukohti. Sain aru, et pronkssõdur ei saa jääda südalinna trollipeatusesse, kui seal korraldatakse miitinguid, kus lehvitatakse NL lippudega. Näotu lugu, aga minu meelest on just need meeleavaldajad süüdi kuju teisaldamises.
Peale majanduse on raamatus räägitud veel mitme kandi pealt immigatsioonipoliitikast ja rassismist. Sisseränne idast oleks minu arvates siiski suurem probleem, kui autor seda ette kujutab. Nimelt on meil praegu juba mõnel pool raske hakkama saada teenindusasutustes eesti keelega. Kujutan, et mingi arv lisandunud umbkeelseid oleks see mass, mis sunniks eestlasi loobuma eesti keele kasutamisest. Võib olla eksin ja nad õpiksid eesti keele selgeks... aga võib olla mitte?
Teine asi on mõte, et kas meil on üldse suuremat sisserännet vaja. Rahvastik vananeb maailmas niigi ja seda protsessi ei peata. Tegelikult vist peakski kogu maailmas rahvastik vähenema ning selles poleks midagi halba, kui pensionid poleks välja mõeldud totra püramiidskeemina, mis nõuab maakera rahvastiku pidevat suurenemist, mis ühel momendil maksab inimkonnale valusalt kätte. Aga küll inimene aruka liigina mingi lahenduse välja mõtleb.

Rassismist ka. Mõtlen Eesti olusid teades, et viited sellele, et eestlaste rassilised eelarvamused on 70-ndatest on pehmelt öeldes kummaline. Mida õieti eestlased teadsid siin raudse eesriide taga mustanahalistest? Need on need aastad, kus ma tönnisin lugedes "Onu Tomi onnikest" ja lugesin õhinaga Harper Lee "Tappa laulurästast...". Eelarvamused said tekkida ikka alles pärast 1990 aastat. Muidugi võin olla ka pime, sest kirjeldatud intsidendid piiril tunduvad õõvastavad ning igasugust õiglustunnet riivavad. Niisiis see on vist maailm, millest mul pole aimugi.
Kui ma lugesin reedel lehest, et ilmub Abdul Turay sulest raamat, siis guugeldasin natuke ja põrkasin just selle artikli otsa, mille järgi raamatki pealkirja sai. Artiklit lugedes mõtlesin autorist, et ega ta rassismist küll vaba pole. Juba jutt sellest, et 95% mustanahalistest hääletas Obama poolt tekitab küsimuse, et kas nad hääletasid lähtuvalt rassilistest eelarvamustest. 

Raamat muide oli palju parem kui ma artiklit lugedes eeldasin. Samas osutus majandusteooriast läbinärimine minu jaoks pisut raskeks ja veel raskemaks selles asjas autori seisukohast sotti saamine, kuna kohati tundus ta kiitev, samas laitev.  Ise ennast kõrvalt ei näe ja mõnikord on abiks, kui keegi, kes pole asjas sees, vaatab ja analüüsib objektiivselt. Kui tal muidugi siin elades on võimalik täiesti objektiivseks jääda.
Üks väike mõte jäi vaevama. Turay on vaimustuses Mart Laarist, peab targaks poliitikuks Andrus Ansipit ja elegantseks ning arukaks naiseks Kadri Musta. Huvitaval kombel pea kõiki, keda ta küsitles. Huvitav, kas Savisaar liigitub mustade jõudude alla ainult sellepärast, et temaga ei saanud keelebarjääri tõttu rääkida? Silmast silma oleks vist tursaks rääkinud?

Garri Kasparov "Male kui elu mudel"

Hoolimata pealkirjast tundub raamat mulle siiski rohkem male kui elu kirjeldus. Võib olla minu viga, sest eks ma olen ka elus (nagu maleski) rohkem taktik kui strateeg. Kui konkreetset eesmärki ei paista, siis ei rabele ja ei tunne vajadust ka eesmärke seada. Erinevalt malest võid käigu vahele jätta.
Raamatu alguses male ajalugu kirjeldades köitis huvi viide Adolf Andersseni malepartiile, mida tutvustatakse igale algajale maletajale. Otsisin selle internetist välja.
http://www.chessville.com/instruction/Annotated_Games/Anderssen-Kieseritzky.htm
Huvitav, kas tänapäevased suurmeistrid võivad ka sellisesse seisu sattuda ja ei anna enne alla?

Igal juhul portreed, mida Kasparov kaasaegsetest maletajatest joonistab, on intrigeerivad. Kui Tigran Petrosjan ja Anatoli Karpov on kujutatud tugeva kaitsemänguga maletajatena, siis Mihhail Tali puhul ei hoia ta värve kokku. Tal on kirjeldatud tõelise romantismiaja maletajana, sest võib hoobilt suunda vahetada.  Ka Kerest oli raamatus kirjeldatud, peatükis "Hiiglavad teised".

Huvitav fakt, mille Kasparov raamatu välja toob, on jutt mälust. Kui esitada väga heale maletajale erinevaid seise mängudest, siis mäletab ta nendest pea poole rohkem kui keskpärane maletaja. Samas kui on jutt suvalistest malelaua seisudest, siis pole nende vahel erinevust. Järeldus on see, et suurmeistrid mäletavad sellepärast seise nii hästi, et nad tunnevad laual ära nähtud mustrid.

Foorum

Foorumi saates hakkas kõrvu kriipima Tarmo Tamme ütlus, et raha peaks võtma nende käest, kes tulu teenivad. Kas see mitte ei tähenda seda, et raha tuleb võtta töötegija käest?

Huvitav, kas moodne vasakpoolsus tähendab seda, et kõrgem klass on need, kes tööd ei tee. Eelmise pöörde ajal oli vastupidi.

Sitsiilia september 2012 järg: Gioiosa Marea

Läbisime Nicolosi, linna, mis tundub täiesti Etnast inspireeritud. Igal pool Etna vaated ja pildid. Isegi seinad on sealsest kivist

Suund oli idarannikule, kus lootsime leida ilusaid puhkekohti. Mina muidugi oleksin tahtnud näha ka Alcantara orgu, aga sain täiesti aru Mardist, kes on liiklusest tüdinud ja üritab suunduda ainult neisse kohtadesse, kuhu ilma ekslemiseta pääseb. Garmin aga ei teadnud Alcantarat. Niisiis lootsin, et ehk jääb niisamagi teele. Esialgu oli siht võetud Giardini-Naxose peale, aga sealt läksime kergelt läbi, korra ainult parkisime ja vaatasime natuke ringi. Seal olid näha ka sildid Castelmolale ja Taorminale. Suundusime Castelmola poole, kus teadsin olevat mingi kindluse, aga kusagil teel eksisime ning olime Taorminas. Taorminas on liiklemine tüütu ja väsitav. Samas muidugi linn väärib kiidusõnu ja on arusaadav, miks ta on turistide linn.  Ma käiksin ka seal turistina, kui seal pisut vähem turiste oleks.

Minu suureks kurvastuseks Alcantara oru viita ei tulnudki ette. Praegu suundusime oma järgmisse ööbimiskohta - Gioiosa Mareasse hotelli S.Margherita Agriturismo, kus meil oli broneeritud kuuele inimesele paraja mõõduga korter. Merevaade, rõdu, köök ja grill. 43 EUR ei ole just palju sellise luksuse eest? Hooajal tõenäoliselt oleksid hinnad kõrgemad. Niisiis kruttisime hotelli poole üles mööda mägiteed, Garminil käis pea ringi ja aeg-ajalt juhendas meid kaljult alla hüppama, aga õnneks olid viidad hotellini olemas. Suurema autoga vist pole ligi pääsenudki, sest mõned kurvid olid tõeliselt kitsad ja järsud.

Hotelli poole minnes tuli vastu sõbraliku olekuga mees, kes surus kohe kätt, uuris broneeringut ja teatas, et meie hotell asub kaugemal, kust on linna lühem maa ning juhatas registratuuri juurde. Registratuuris istusid paar asjaliku olekuga tibi, kes püüdlikult trükkisid meie isikuandmed sisse, rääkisid omavahel. Üks tüdrukutest võttis võtme ja kutsus meid kaasa. Kui tüdruk juhatas meid bungalo poole, siis sisimas lootsin, et see on seest suurem kui väljast ja sisse mahub ka imeline merevaade. Tüdruk siristas midagi õhtusöögist segakeeles, samal ajal kui meie üritasime toibuda. Mart kogus ennast kiiremini ja küsis väikese üllatusega, et kas see on korter. Meie saatja, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, kordas appartemento ja viitas käega onnile. Mul oli näpus itaaliakeelne broneering, mille pealt üritasin selgitust leida ja küsisin two camera (samuti segakeeles)? Naine luges, kulm kortsus, meie broneeringut ja viipas meid kaasa. Registratuuris võttis mingi teise võtme ja kutsus meid autoga järgnema. Autosse istudes paistis ta olevat üsna kuri. Sõitsime tükk maad allapoole ja seal ronis naine autost välja, kehahoiu järgi otsustades tige nagu herilane, heites meile vihaseid pilke. Mart isegi ei vaadanud majja sisse, vaid võttis tüdruku käe, suudles seda ja  tänas tüdrukut ülevoolavalt. Tüdruk läks näost punaseks ja naeratas piinlikult.
Aga korter oli oma raha väärt ja rohkemgi. Üle terve seina aken elutoas vaatega merele, rõdu, oma 20m2 suur, kuhu paistis hommikupoolikul ja ka pärastlõunal päike ning mis oli täiesti privaatne, ilma kõrvaliste pilkudeta. Köök, vannituba, magamistuba ja kaks üheinimese voodiga magamistuba. Korter oli tegelikult kahekordse maja teine korrus. Hoolimata konditsioneeri puudumisest ei olnud seal liiga palav. Kui aknad mõlemal pool lahti teha, siis käis tuuletõmbus läbi maja. Aias kasvasid aprikoosid ja oliivipuud. Selline mitte euroremonditud, aga nagu kodus maal.

Kui ruumid oli ülevaadatud, läksime randa vaatama. Meie silmade jaoks täielik paradiis - pikk rannariba, kus paistis ainult 4 inimest. Kui norida oleks tahtnud, siis oleks nõudnud liivaranda. Rand oli kivine ja kivid olid talla all pisut teravad. Samas selline privaatsus tundus Sitsiilias küll luksusena. Rannas olid lamamistoolid, mis polnud ketiga kinnitatud ja võtsime sealt ühe endalegi kasutada. Peaaegu ranna serva viis puust rajake. Vahepeale olid ehitatud duššid ja sai ilma jalgu uuesti mustaks tegemata autoni. Ilm oli palav ja vesi soojem kui lõunarannikul. Mart jäi esimesel päeval sinna ulpima tunniks. Pärast tunnistas, et meres väga lihtsalt ei lähe üle pea ulatuvasse vette, aga seal hoidis vesi nagu korki pinnal. Pinnal ujusid ka kivid (Futu andmetel pimsskivi, viisin talle neid näha).

Pildilt on näha, et vetteminek on kivine

Gioiosa Marea elab pisut üle 7000 inimese. Linn tundus olevat üsna unine ja vähe oli autosid ning inimesi liikvel näha. Kaarti vaadates jääb rand pisut loode suunas. Minu jaoks tundub natuke seletamatuna, et majades, mis on vaatega rannale ehitatud, on hommikuti päike. Tallinnas on majade need toad, mis vaatega randa (ehk siis põhja poole) hommikul ja lõuna üsna ilma päikseta. Muidugi ma pole astronoom, et osata seletada.

Järgmisel päeval nautisime esimest puhkepäeva. Kusagile polnud kiiret ja võisime ise teha mida tahtsime ning meie tahtsime laiselda. Hommikust sõime rõdul ja päevitasime. Pärastlõunal sõitsime ujuma ja poodi. Mart suutis mind vägivallaga viia vette, kus põhja polnud. Alguses oli kõhe ja tundus, et hakkan uppuma, aga pärast olin juba harjunud ja tundsin ennast vees üsna mugavalt. Ma ei saa öelda, et päriselt ilma liigutamata oleks pinnal püsinud ja ka järsud liigutused polnud head, aga selles soolases vees oli kindlasti mugavam ja vähem jõudu nõudev ujuda. Õhtul kodus mõnus maja läbiv tuuletõmbus ja õhtusöök veiniga. Natuke liiga palju veini.... mõtlesin järgmisel hommikul. Aga tõusma pidi. Check out kell 1.
Pisut peale kella ühte sõitsime hotelli ette ja Mart saatis mind väljaregistreerimist tegema. Vastu võttis seal too mees, kes meid oli enne sõbralikult registratuuri saatnud. Sain aru, et tema oligi omanik. Uuris, kuidas meeldis ja tõi kingiks eukalüptimett. Ette juba oli kahju, et ei saanud Eestisse transportida, sest teadsin inimesi, kes oleksid olnud väga huvitatud. Kahjuks Ryanairo käsipagas ei võimalda. Niisiis viimasel päeval sõime selle ära. Üllatavalt mõnus maitse oli. Tundub selgelt mingite ürtide maitset ja polnud nii magus, kui see millega Eestis harjunud. Pigem mõru.

On väga raske muidugi enne reisi teada, mis kohtades tasub kauem olla. Samas arvestades seda majutust, siis see korter oleks alati hea pakkumine. Puhkus, rand. Lisaks saab sellest punktist lihtsa vaevaga põhja poolt Etnale, Alcantara orgu, Taorminasse ja ka Castelmola kindlust vaatama. Ilusad Lipari saared on sealsamas ja meilegi pakuti reisi - kahjuks alles siis, kui hakkasime juba lahkuma. Samuti on Messina lähedal ja saab mandrile minna. Niisiis kui ka terveks nädalaks sellesse punkti jääda, on tegevust küllalt. Sitsiilia ei ole siiski nii väike koht, et kõik saab nädalaga nähtud.

Justin Petrone "Montreali deemonid"

Ilmselt ei oleks ma kunagi hakanud seda raamatut lugema, kui ma ei oleks teadnud, et autoriks on Eestis elav välismaalane. Eesti on üsna kinnine ala, kus iga võõras on eksootiline olevus, kes tekitab küsimuse, et mis värk teda küll siin kinni hoiab. Kui ta aga oskab ka (endast) kirjutada, siis seda huvitavam.

Ma ei tea, mida ma ootasin sellest raamatust pärast Mare Grau arvustuse lugemist. Kindlasti mitte seda, et too piinatud hingega seksmaniak nii sümpaatne on. Võib olla sellepärast sümpaatne, et ta oli kuidagi väga inimlikult usutav ja mõtleb põimlausetega. Pole ammu lugenud raamatut, millesse oleks nii lihtne sisse minna ja mis köidaks tähelepanu esimestest lausetest peale. Tõsi, üsna alguses, kui lugesin fraase
"Ma tahan sinuga armatseda? Unustage ära! Ma tahan sinu ajud sodiks nikkuda"
siis meenus küll ebameeldival kombel Ekspressis avaldatud katkend ühest uuest menukist ja mõtlesin täiesti õnnetult, et palun mitte jälle seda uutsorti erootikat. Minu palvetele vastati.

Raamatut lugedes ei jätnud mind tunne, et olen mingit teist sarnase rütmi ja meeleoluga raamatut lugenud. Seisin raamaturiiuli ees ja üritasin tulemusetult seostada. Pakun, et mingi Hispaaniat kujutav raamat?
Kaanelugejana ootasin lõpus mingit bulgakovlikku saatanailmutust, aga üllatusena tuli jumala ja hingerahu leidmine. Kergendus, ehk ka pettumus. Kuidas võtta.

Ah et miks ma poleks seda raamatut lugema hakanud? Sisututvustus kaanel on minu jaoks pigem eemaletõukav. Ma ei taha sugugi öelda, et seesuguse sisuga raamat ei saa huvitav olla, sest kui sellise tutvustuse kõrval oleks autori nimi Fowles, Bulgakov, Gaiman, Paasilinna... igaüks võib ette kujutada, mis sisuga raamatu oleks keegi neist sellele teemale kirjutanud. Aga tundmatu tegija raamat teemal ei tekita uudishimu. Kaanekujundus ei tõmba lugema ja üleüldse - mida tähendab väljend "reisiromaan"?

http://petroneprint.wordpress.com/2012/11/12/justin-petrone-montenegro-vabandust-montreali-deemonite-sunnist/
http://eppppp.tahvel.info/2012/11/14/justin-petrone-montreali-deemonid/
http://petroneprint.wordpress.com/2012/11/15/arvamus-justin-petrone-montreali-deemonid/

Frances Hardinge "Öökärbse lend"

"Kui sa tahad, et keegi ütleks sulle, mida mõelda, siis ei tule sul kunagi nappust inimestest, kes on valmis seda tegema". Quillam Mye

Kunagi ammu-ammu valitses kuningas, kes tahtis teha head, aga valitses halvasti ning seetõttu raiuti tal pea maha ning pandi tema asemel valitsema Parlament, kes üldjoontes tegi sama, mis kuningas, aga keegi ei nimetanud juhti kuningaks, sest nimi on oluline. Inimesed jagunesid kaheks -  monarhistideks ja parlamentaristideks. Siis aga juhtus õnnetus ja kaamel hammustas kroonprintsi nina ära ning mees suri palavikku. Seejärel vaidlesid monarhistid selle üle, kas peaks valitsema ta kroonprintsi õde või natuke kaugem meessoost sugulane.
Nende nääkluste vahepeal aga tekkis uus religioon.
Kunagi oli olnud palju religioone. Siis aga said kõik religioonid üheks ja kõik kummardasid Armastatuid kokku kogunud ühte vaimu, mida kutsuti Tagajärjeks. Kirikute seintesse ehitati südamekujuline ava, kuhu paigutati tiibadega pekslevad metslinnud ja Tagajärje preestreid kutsuti Linnupüüdjateks. Seesama Tagajärje religioon tugevnes, hakkas kutsuma inimesi eemale Armastatute kummardamise juurest ja lõpuks ka hävitama Armastatute pühamuid ning hukkama nendega seotud inimesi. Seda aega kutsuti tagantjärele Halvaks Ajaks. Lõpuks rahvas ajas Linnupüüdjad minema.
Selle kasutasid ära gildid. Raamatukaupmehed kuulutasid Linnupüüdjate raamatud valedeks ning nüüdsest oli riigivastane iga raamat, mis polnud Raamatukaupmeeste templiga. Kirikutest rebiti välja südamed. Gildid pidasid läbirääkimisi monarhistide ja parlamentaristidega ning kokkuvõttes leidsid parlamentaristid, et monarh pole halb ja moodustas komitee seda asja uurima ja oli seda uurinud selleks ajaks pea kakskümmend aastat....

Mosca Mye on tüdruk, kes oskab endale jamasid kaela tõmmata ja kellel on rohkem ettevõtlikkust, kui ühel spioonisalgal. Teekonnal on tal kaaslasteks sõjakas hani Saratseen ja ladusa jutuga seikleja Eponymous Clent.

E. L. James “Viiskümmend halli varjundit”

On tore, et meedia on lõpuks ometi leidnud teema, mis suudab konkureerida Harta12-ga.
Delfis täna avaldatud lõik oli kõike muud kui huvitav ja tekitas küsimusi, et mis selles raamatus tähelepanuväärset on. Niisiis hakkasin mööda internetti selle ülikuuma raamatu jälgi ajama. Link parimale arvustusele
http://freeblogjob.blogspot.com/2012/09/fifty-shades-of-grey.html

Tegelikult oli arvustus isegi nii hea, et ma mõtlesin, et kui säherdused arvustused avaldataks raamatuna, siis ma vist ostaksin selle raamatu. Mis muidugi ei takista mind edaspidigi läilasid naistekaid lugemast.

Sooline võrdsus

Kuulasin täna "Vabariigi kodanike" saatest esmakordselt seda Ligi kuulsaks saanud repliiki "kaunid silmad tavaliselt kinnise suu kohal" ja sain aru, kui valesti on meedia seda siiani esitanud.
Kas on viga minus, aga ma ei kuulnud tema sõnavõtust halvustust naissoo kohta, vaid kriitikat internetipõlvkonna kohta, kes pigem avaldab oma mõtteid kirjalikult.
Solvang küll, aga sedapuhku see küll naisi ei puuduta.