Fantastiline härra Reinuvader

Ei saanud päriselt aru selle filmi fenomenist - miks nii palju kiitust? Tegelaste kujutamine oli päris tore, aga samas sisu üpris lihtsake. Ei maksa liiga palju loota, siis on asi palju parem.
Põhiliselt loosungid, mida võiks selle filmi peale laduda on: Sa ei pea mitte loobuma oma loomusest, vaid ole see, kes sa oled! Sina oled eriline! Igaüks on eriline! Raha ja kapitalism on paha (kõik selle esindajad on pahad ja inetud)! Ühistegevuses peitub jõud!
Tegelikult olid tegelaste repliigid ja käitumine päris humoorikad ja kui minu kõrval poleks istunud ema 5-7 aastase pojaga, kes ei osanud teksti lugeda ja kellele ema tõlkis filmi s.h. need kohad, kus polnud teksti, siis oleksin vast isegi saanud süveneda. See ema oligi mul filmi kõige suurem elamus. Kui laps hakkas tunnusmuusikaga kaasa laulma, siis ema naeris rõõmsalt kaasa ega keelanud. Kordagi ei keelanud. Mis teha, indigolapsed tulevad!

Postkastide olulisusest

Ma ei vaata just sageli postkasti, sest mul pole ühtegi lehte tellitud. Neljapäeval, 15-ndal helistati mulle politseist ja kutsuti ülekuulamisele korterisse sissetungimise asjus. Käisin reedel kenasti ära ja asi oli minu jaoks ühel pool.
Täna juhtusin vaatama postkasti ja leidsin, et mul on postkastis kutse 13-ndaks ülekuulamisele. Eks ma magasin selle maha ja ei märganud, et selline asi on seal. Samas kui mulle poleks 15-ndal helistatud ja kutset edastatud, siis oleks praegu unetu öö garanteeritud.
Tsiteerin:
Mõjuva põhjuseta mitteilmumise korral võidakse Teid /../ trahvida kuni 200 miinimumpäevamäära ulatuses või kohaldada Teile kuni neliteist päeva aresti. /../ või tunnistaja suhtes kohaldada sundtoomist või kuulutada ta tagaotsitavaks.
Niimoodi siis võib juhtuda. Vaadake postkasti.

Religioon

Usk on kummaline asi. See eeldab kindla teadmise puudumist. Kui on tõestatud, siis ei ole enam usk
(jäi meelde ja mõttesse mingist seriaalist)

Lois Lowry "Andja"

Väga raske on välja raalida, miks nimetatakse raamatut lasteraamatuks, kui ta meenutab osaliselt "1984" ja teises osas "Head uut ilma". Või hoopiski "Arbuusisuhkus" on selle autori õige inspiratsiooniallikas? Mine võta kinni. Newbery medal on tundud USA lastekirjanduse auhind.
Jutt on maailmast, millest on välja juuritud kõik ekstreemne - kõrgus ja sügavus, kilav kriiskamine ja kaunis muusika, vihkamine ja armastus, kuum ja külm.  Kõik on reeglipärane ja idülliline. Kõige masendavamad nende inimeste jaoks on unenäod ja mõtted mingist reeglist üleastumisest, mida arutatakse omavahel söögilauas. Selles must-valges maailmas on seksuaalne iha on samuti normist kõrvalekaldumine ja seda surutakse alates puberteedieast kuni minema saatmiseni tablettidega alla.
Vanemad määravad 12-ndal eluaastal kõigile ameti. Peategelase Jonase jaoks on välja valitud midagi väga ebaharilikku

Põletavad päevateemad

Päevakangelane on keegi Janek Mäggi. Kuidagi on inimesel õnnestunud kuulsaks saada ütlusega, et 30sel vallalisel naisel on rong läinud. Isegi niivõrd kuulus, et Ekspress tituleerib ta kõige vihatuimaks meheks. Ja kohe nii kuulsaks, et isegi e teeb internetti päringut - kes pagan on Janek Mäggi. Vikipeedias küll lehte pole - ju ei ole veel sellele olulisele artiklile jõutud reageerida - aga mõned märksõnad: kabeliidu president, endine ühispankur, suhtekorraldusspets, majanduslikes küsimustest arvamusliidrina tuntud Janek Mäggi, Janek Mäggi unistab Porschest, Eestis seagripi paanikat ei ole ja kroon devalveerub nagunii.
Ekspress pühendab talle paar lehekülge, kus Kõusaar ja Krister Kivi uurivad Janek Mäggilt, kuidas on olla Eesti vihatuim mees ning arutlevad selle üle (kahtlevalt), kas ikka õllekõhtudega mehed ja ripprindadega naised seksivad. Keegi ei tea täpselt. Mina ei tea, kus on nüüd uuriv ajakirjandus, kui seda vaja on.

Aga nende põletavate päevateemade vahele mõtlen ikkagi veel religioonist ja kannatuste pühadusest. See on ilmselt inimlik oodata raamatus lõppu ja pidada lõppu tähtsamaks kui kogu lugu. Lõpp peaks olema sisukokkuvõte. Niisiis Kristus suri ristil ja kannatas. Järelikult tema elu kokkuvõte on, et peame kannatama. Samamoodi Valentine Michael Smith lintšiti. Järelikult õpetuse mõte on kannatus. Kannatage ja pärast surma teile tasutakse. Raamatuid pole ka tarvis kirjutada. Kirjutame ainult lõpud.

Aga rongide graafikuid vaadates - tühja ka, varsti tuleb järgmine. Ja kui ei tule, lähme lennukiga.

Ja veel kord marslastest

Juhtusin just peale kirjutise lõpetamist vaatama "Pealtnägijat", kus räägiti mingist väga range režiimiga kloostrist ja leidsin, et Heinlein pole sugugi kuidagi aegunud. Mida arvata nende inimeste kohta, kes arvavad, et selline kongiüksindus on küll raske, aga see on nagu abielu. Et truu olla, tuleb kannatada ja loobuda.
Ja mõtteviis, et mida suuremad kannatused, seda suurem tasu. Mis liiki moraal ja eetika see on, mis peab kannatusi oluliseks? Oleks veel, et kellegi/millegi eest kannatamist, vaid ilma põhjuseta kannatamist. Elus on ka kannatused, ütlevad nad. Et kui elus kannatusi pole, vaid ainult rõõm, siis see polegi elu?

Heinlein "Võõrana võõral maal"

Raamat on ilmunud Kultuurkapitali toetusel ("Eesti raamat"). Ilmselt seda toetust pole palju olnud, sest raamatu hind on 395 krooni ja pehmed kaaned. Käisin sellest vist mingi paar kuud mööda, sest hind on ikka õudne, aga ei viitsi oodata, kuni hind 40 peale kukub. Miks 40, küsite? Aga sellepärast, et enamikel hinnatundlikel ulmehuvilistel on selleks ajaks raamat raamatukogust võetud ja 250-ga enam ostjaid palju pole.
Kultuurkapital võiks järgmine kord oma annetusele kirjutada - avaldada kõvakaanelisena. Paks raamat ja pehmete kaantega halvas köites. Sellise raamatu võib klaasi alla panna, mitte lugeda.
Aga lõpetan nüüd vingumise ja räägin raamatust.

Maalastest marslase pilgu läbi.
Mind ei üllata põrmugi, et Maa omast erinevas keskkonnas kasvanud Valentine ja saa mitte mõhkugi Maa asjadest aru ja mõnikord, kui mõtlen majandusest ja rahast, tunnen ennast samuti marslasena. Raha on veider asi, mis on tehtud ebavõrdsuse tekitamiseks. Naturaalmajandusega ei saa kuidagi sellist effekti saavutada. Asju saab koguda ainult mingi piirini, aga kui on RAHA, siis seda võib olla rohkem kui kujutlusvõime välja kannatab. Kunagi oli see vist väärtuse ekvivalent, aga ammu enam mitte. Selliste mõtiskluste najal šokeeris  mind see, kuidas marslane avastab raha vapustava ilu.
Tsiteerin:
"Need kenad pildikesed ja läikivad kettad ei olnud "raha", vaid olid tingmärgid, tähistasid ideed, mis läbis neid olendeid ja kogu nende maailma. /../ raha oli suur läbimõeldud tingmärk, mille abil hoiti tasakaalu, terveneti ja saadi lähedaseks.
Raha vapustav ilu pani Mike'il (Valentine Michael Smith - minu märkus) pea ringi käima"
Kunagi keegi näitleja (võib olla eksin, oli muusik?) ütles, et tema meelest on raha väga tark ja hea leiutis ja siis ma mõtlesin endamisi, et ei saa niimoodi keegi mõelda. Nüüd mõtlen, et järsku ta polnudki rumal, vaid tsiteerist Heinleini?!
Heinlein on vist ka poliitika ja jõustruktuuride vastane. Jubal Harshaw suhu on pandud sõnad "eriteenistuses töötamiseks pidi inimene olema varas ja hingelt sadist".

Kuigi Marsi olendid erinevad oluliselt väliselt ja veel olulisemalt sisemiselt maalastest, on selle viimase lõhe ületamine täiesti võimalik, sest õige kasvatusega on võimalik Maa päritolu inimesest kasvatada marslane.Valentine oli Maa päritolu. Tegelikult piisab vähemastki. Näiteks marsi keele oskusest. Kui on olemas õiged sõnad, siis saad endale marslase mõtteviisi, mis lubab ära tinistada igaühe, kes tundub väärolend. Nemad kutsuvad sedalaadi tinistamist kehatustamiseks, mis ei tähenda loomulikult seda, et nad kuidagi tapaksid. Hing on surematu. Marslased ei kiirusta, sest neile on antud terve igavik ja igavikulised olendid võivad tuhat aastat mõelda, kuidas ravimatu väärolekuga täitunud kolmandat planeeti hävitada nii, et see oleks kunst.

Valentine on alguses õpihimuline tulnukas. Hiljem, kui ta on välja selgitanud, kes on maalased ja mida kujutavad maalased, muutub ta ise niipalju maalaseks, et leida üles see, mis on maalaste elus tähtsaim ja ühendavaim asi, millest ilmselt ka marslased puudust tunneksid, kui nad seda korra tunnetaksid. Puhas ja vaba seks loomulikult. Niisiis asutab ta oma kogukonna, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda ehk kiriku/religiooni/usulahuna, mille liikmeteks saavad tema veevennad, kellega jagatakse lähedust ja isegi teadvust ning õpitakse marsi keelt. Kuna hipiajastu on maailmas läbikäidud etapp, siis need konkreetsed kirjeldused mulle midagi eriliselt uut ei paku. Kohati tundub, et seda raamatut ma juba tean.

Tegelaskujudest on minu lemmik kindlasti Jubal Harshaw, kes teab juba piisavalt palju inimloomusest, et olla muutunud tolerantseks kõige inimliku suhtes. Samas pole ta muutunud küüniliseks ja hakanud inimesi ära kasutama ning kasutab raha lihtsalt hedonistlikel eesmärkidel. Inimene, kes vastas Valentine miksidele ajal, kui too veel Maa ühiskonda sulandus ja kes oskas lahti seletada Valentine motiivid, kui too juba tegutses ja grokkis Maa asju, olles omalaadseks tõlgiks.
Hämmastav on muidugi tema mõte, et  kui Valentine'il õnnestub idee massidesse viia, siis inimeste paremaks ja targemaks muutmisega ei kaota konkurentsi, vaid viib selle uuele tasemele. Lollid surevad välja.

Heinleinilt polegi rohkem raamatuid, mis mulle väga meeldiks. "Kuu on karm armuke" oli hea, aga võrreldes eelpool kirjeldatuga nigelavõitu. "Tähesõdalased" ja "Nukkude isandad" ei avaldanud muljet. "Friday"... selle peaks korra üle lugema.

Heinlein leiutas vesivoodi ja seoses selle raamatuga leiutas sõna "grokkima".