28.12-29.12.2010 Allepey, streik ja jõereis

Tavaliselt soovitatakse tervisenõustamisel ka malaariavastaseid tablette. Öeldakse, et Lõuna-Indias on risk madal, aga kuna Goast on malaariaga inimesi tulnud, siis... Meie seltskonnast selge vähemus tarvitas tablette (üks nendest mina) ja enamus ei tarvitanud. Pole kuulda olnud, et keegi oleks haigeks jäänud. Sääski oli vähe, vast öösel paar tükki pirises kõrva ääres. Eestimaa suves on sääski märksa rohkem. Mina ei taha riskida, kuna malaaria pidavat korduma hakkama ja kuna Malarone tabletid tundusid sobivat, siis vähemalt pabinast ennast säästsin niimoodi. Kuigi Taisse minekul ei taibanud ma isegi terviseriskide kohta küsida.
Vaktsineerisin veel teetanuse ja tüüfuse vastu. A-hepatiidi süst oli juba varem tehtud.

Õigupoolest oleksime kava järgi polnud Allepey ettenähtud, aga nii pidime saama laevaga sõita pikemalt. Allepey toad olid reisi kõige kallimad. Nagu hiljem selgus, oli asi vist selles, et tegu oli A/C ruumidega. Paar ruumi, sealhulgas meie oma, olid väiksed nagu sahver ja ka voodi (üks kahepeale) oli pooleteist inimese oma. Samas oli hotelli näol tegu Ajurveda SPA-ga, hotell nägi päris lahe välja. Toomasele reserveeriti omaette majake kõrvalhotelli teri. Palmilehtedest onn tundub lahe asi igal ajal, v.a. sellisel, kus tahaks ventilaatori sisse lülitada. Niisiis vähemalt minu jaoks Lõuna-Indias ei ole olemas sellist aega.
Muidu nägi onnid igati stiilsed välja ja ka hotelli välikohvik oli lahe. Hotellis oli võimalik hommikusööki tellida ja hommikuks pidid riksad vastu tulema, et meid laevale viia.

Kõik läks peaaegu plaanide järgi. Järgmisel hommikul oli riksajuhtide streik, mis tähendab, et see km+ tuli jalgsi sadamasse astuda. Tänini ei tea, mida nad nõudsid ja kellelt nõudsid.

Praam oli kahekorruseline. Üleval oleks vast huvitavam olnud, aga see korrus oli meie tulekuks hõivatud. Jõereisi pikkus oli 4 tundi. Lõuna pidi toimuma ühes peatuses. Jõgi oli üsna maaliline. See India, mis ma arvasin olemas olevat.

Lõunat ma ei tellinud, aga ühe kala sõin küll maal ära. Tundus, et parim kala, mis ma Indias sain. Oleks võinud juurde küsida, aga tundus ebaviisakas. Hiljem selgus, et kalade hinda arvutati allesjäänud sabade järgi. Iga kala hind 50 Rs.

Edasisel teekonnal nägime veel hiina kalapüük. Tegu oli jõel olevate onnikestega, millest oli väljas pikk ritv, mis liikus nagu kaevukook. Välimises otsas oli ämblikusarnade moodustis, mille külge riputati servapidi võrk. Täpsemalt kirjeldada ei oska.

Ja juba paistsidki roosad pilvelõhkujad. Olime ashramisse jõudnud.

26.12-28.12.2010 Mägedesse

Indias liiguvad sõidukid üsna aeglaselt ja seetõttu tuleb vahemaade läbimiseks aega varuda. Tavateedel ei pruugi keskmine kiirus 30-40km/h ületada. Indias on olemas isegi kiirtee. Tundub, et seal on max kiirus 70miili/tunnis.
Indias on ilmselt auto kõige kiiremini amortiseeruv osa signaalinupp.

Mägedesse mineku üle on mul küll alati hea meel. Lisame veel lubaduse, et seal on jahedam, ja oli küllalt põhjust rõõmustada. Esialgu tundus küll bussiakna tagune pilt võrreldes Norra või Krimmiga talumatult lame, aga väikesed künkad olid juba olemas.
Väike peatus ühes teeäärses mägikülakeses

Algusest peale olin oodanud Periyari looduskaitsealale jõudmist, sest arvasin, et paadisõit ja metsamatk on reisi parim osa. Nii arvasid miskipärast ka kohalikud, keda tuli järjest juurde turistibussidega. Kuna metsamatka saime alles järgmise päeva lõunaseks ajaks (kohalikega kokkulepetele väga ei maksa loota - nad andsid meile broneeritud hommikuse aja ära), siis ainus võimalus oli võtta ette paadisõit varahommikul. Hääletasime poolt, sest ega meie ei teadnud, et paadijärjekorra sissevõtmine sarnaneb Alaska kaevandusplatside hõivamisele Jack Londoni romaanis. Esimesed olid järjekorda läinud kell 4 hommikul ja need oli rikšad, mis pääsevad kiiremini liikuma. Niisiis piletijärjekord (Periyari looduspargi kassa avati kell 6:30 hommikul), pilet käes ja kell 7 avati tõkkepuu ning läks lahti pika sõidukisaba liikumine. Indialased on väga loodusarmastavad inimesed. Mitte kusagil mujal pole ma näinud looduskaitseala ründamist tormijooksuga.
Selleks ajaks, kui meie kassani jõudsime, olid pikk looklev järjekord paadipiletimüügi taga. Lisaks oli kõrvaljärjekord, kus müüdi kaamerapileteid. Paadid väljusid pooltühjadena, mis tähendas seda, et logistika polnud väga optimaalne. Proovisime veel natuke aega, aga poleks metsamatkale jõudnud. Niisiis loobusime.

Thekkady tehisjärve ümbruse loodus sarnaneb üsnagi Eestile, nii et tekib lausa kodune tunne. Kui poleks järve ümbritsevaid mägesid, siis tunduks, et oled Eesti looduspargis.

Metsamatkast räägiti, et metsas on pikad jäledad kaanid, kes poevad riietesse. Tegelikult olid kaanid ühed vähestest loomadest, keda me nägime. Nägime veel põldhiirt, sigasid ja tiigri jalajälge. Tiigri jalajälg oli puiduga raamitud ja nii jäi mulje, et neil üks selline jälg ongi. Mine tea, kas tiiger on käinud või pole - jalajälge oskab ju ka inimene teha. Kas ma olen tarbetult umbusklik?
Näidati ka puud, mille otsas mee järgi käiakse. Sellist asja, nagu kodus olev mesitaru, seal ei tunta.
Linde nägime päris palju, aga kuna enamik olid väga kaugel, siis ei saanud eriti imetleda.

Jalgade ümber anti õhukesed katted, mis pidid kaanide vastu kaitsma

Kas märkate puu otsas lindu?

Puu, mille otsas pesitsesid mesilased. Puu oli küll oma 20m kõrge.

Thekkady on koht, kus me peatusime 2 ööd. Mõlemad ööd erinevates hotellides, kuna kohtadega oli kitsas käes. Põhiliselt liikuv kaup olid vürtsid, homemade šokolaad, sallid. Thekkadys oli teater, kus sai vaatamas käia võitluskunste ja tantsu. Võitluskunste ma vaatamas ei käinud, aga tants polnud päris tavaline tants. Kathakali on Lõuna-India klassikaline tants. Esitajad on ainult mehed. Kõik emotsioonid antakse üle silmade või keha (käte) mänguga. Minu jaoks kõige huvitavam vast oligi silmade mäng.
Ostsin ka apelsinimaitselist šokolaadi. Huvitaval kombel pakiti see mul Friskies karpi. India!!

Järgmise päeva hommikuks oli kurk haige ja palavikutunne. Öösel oli külm, aga mul polnud jõudu otsida midagi soojemat selga. Meil oli ekskursioon tee, kohvi ja vürtside instandusse. Giidi hääldus oli alguses võimatult arusaamatu, aga pärast pisukest harjumist sai juba enamusest jutust aru.
Kohviinstanduses selgitati meile, et on olemas 3 kohvioa sorti - Arabica, Robusta ja Liberica - kusjuures Arabica on neist kõige odavam. Tuleb kohe meelde, kuidas omal ajal eelistasime Arabica ube Robusta omadele. Nüüd enam ei teagi, kas mõnes pakis on veel Robustat või hõiskavad kõik optimistlikult, et 100% Arabica? Liberica pidi väga kallis uba olema.
Kohvipuu viljad on punased marjad, mille maitse on magus. Marja sees on tavaliseks 2 kohviuba (seemned).
Must, valge ja roheline pipar terapipar on sama puu viljad. Samas hoolimata eksamile, mille giid mulle korraldas, ei mäleta ma tänaseks enam, kuidas ühte või teist tehti. Rohelist igal juhul hoiti soolvees ja valgelt eemaldati kest, aga kuidas tehti musta pipart?
Pipar on parasiittaim, mis naaldub teisele puule.
Üldiselt oli ekskursioon instandustes ja aedades igati meeldejääv. Kardemonisalud vajasid varju ja niiskust. Vanillitaim on peps nagu tšau-tšau koer ja tema paaritamiseks tehakse bambustorust koridor kahe taime vahel. Looduses ei pidanud vanillitaim ellu jääma. Niisiis täiesti kultuurtaim.

                     Kardemonisalus

Ostlema ei jõudnudki, sest ekskursioon venis liiga pikaks. Ega ma vist poleks musta teed kaasa tahtnudki. Hotellis oli hetk aega pakkimiseks ja kohe teele. Unustasin hotelli oma tossud (väga-väga kahju) ja pesukoti.

Euro tulemine

Lähen Tavidi kodulehele, et vaadata USD kurssi. Krooni ajal oli kirjas, mitme krooni eest saan osta ühe USD. Praegu eeldan, et võin sealt lugeda, mitme euro eest saan ühe dollari, aga miks siis lihtsalt, kui saab keeruliselt.
USD kurss on 1,2794 ja punaselt on juures kiri: Müügikurss näitab, mitu müüdava valuuta ühikut klient saab 1 EURO eest.
Euroala uus standard?

25.12-26.12.2010 Madurai

Indialased armastavad süüa hommikul ja õhtul pool tundi enne magamaminekut. Keskpäeval, kui päike on kõige palavam, neil isu pole. Omamoodi siesta ehk. Niisiis ei maksa eriti loota, et kella 2 paiku on kõik söögikohad avatud.
Alkoholi tarbitakse seal maal vähe. Siiski on olemas mõned poed, kus seda müüakse. Tavaliselt on tegu mingi väikese putkaga, mida ümbritsevad ainult mehed. India omatoodangus on veine, viskit, rummi.

Teel Maduraisse pidime külastama Tiruchirappalis asuvat Rock Fort templit, milleni viib 400 trepiastet. Hea trenn jalgadele pärast eelmise päeva ronimist. Giidi meil polnud, aga bussijuht oli endiselt meiega. Arusaamisega olid pisukesed probleemid, sest bussijuht ei mõistnud eriti inglise keelt. Aru saades, kuhu me tahame minna, tegi ta selgeks, et Rock Fort on suletud ja pakkus asemele ühte teist teele jäävat templit. Nõustusime pakkumisega ning bussijuhi soovitusel jätsime kingad bussi. Või polnud see soovitus, vaid luba jätta bussi? Igal juhul bussist väljudes hakkasid kõik elanikud meid vaadates naerma. Oli siis põhjuseks paljasjalgsus või mingi muu riietuse komponent. Lisaks ümbritsesid meid koheselt kingamüüjad. Kõndisime templisse. Oli siis põhjuseks puhkepäev või mitte, aga tempel oli ülerahvastatud. Lihtne oli üksteist silmist kaotada ja kui inimesi hakkasime üle lugema, siis leidsime, et olime Jaanika ära kaotanud. Pärast mõningast ootamist saime bussijuhi kätte, selgitasime, et tahame Jaanikat otsima minna ja lahkusime templist. Lühike külastus, natuke naljakas. Jaanika leidsime bussi juurest üles. Bussi juures kerjas almust üks vanamees. Et ma teda pildistada tahtsin, siis andsin tänutäheks paar ruupiat

Järgmiseks palusime bussijuhti peatuda teel mõne söögikoha juures. Söögikoht, mille leidsime, oli paljutõotav - sildid Chinese ja South-Indian. Paraku paika istudes selgus, et sel kellaajal ongi ainult Hiina kööki järel.. ja ainult nuudleid. Veel veerand tundi ja siis selgus, et on olemas ka krõbedaid nuudleid ja veel 5 minuti pärast selgus, et ka suppe on. Võtsin supi, mida hiljem kahetsesin. Tegu oli hapuka supiga, mida oli paksendatud maisitärklisega. Lubatud juurvilja hulpis seal ainult paar tükki. Paar suutäit võtsin ja rohkem ei tahtnud. Tegelikult polnudki ju kõht tühi.

Meie toidukoha kõrval oli aga veinipood ja sinna ma läksin. India kõige tuntumat rummi polnud saada. Küll aga oli mingi teine. 250ml pudel ja maksis 80 rs. Ostsin selle ära unustades 500-sest vahetusraha tagasi küsimata. Tahtsin joosta tagasi, aga bussijuht juba lehvitas minu rahaga. Selgus, et müüja, kui leidis, et ma vahetusraha järgi ei tule, surus selle bussijuhi kätte.
Rummi ei õnnestunudki mul maitsta, sest ühel õhtul tõmbasin selle kotist välja ja kivipõrandale kildudeks. Lõhn küll midagi eriti ahvatlevat polnud.

Tiruchirappali poole sõites saabus teadmine, et 400 astmega tempel on ikka lahti ja otsustasime sinna minna. Tahtsime kingad küll kaasa võtta, aga selgus, et sealsed ei mõista kingade kotti toppimist. Ju nad arvasid, et paneme need väravate taga uuesti jalga. Niisiis tuli ära anda hoiunurka.
Lõuna-India on piirkond, kus elavad rõõmsalt ja rahumeelselt kõrvuti moslemid, hindud, kristlased. Eks me nägime templi poole liikumas ka moslemeid. Paar tumedate rättidega tüdrukut karglesid rõõmsalt ja üldse mitte vaoshoitult, nagu meie stampmõtlemine eeldaks moslemite puhul. Võhikutena ei osanud me arvata, kas nad käivad tõesti templis sees, nagu kõik ja võtavad otsaesisele märgi. Või väldivad märki ja vaatavad ehitist ainult nagu arhitektuurilist imet.

Linna nimega Madurai saabusime alles pimedas. Bussijuht oli pool teed närviliselt telefoniga rääkinud. Vahepeal peatas isegi bussi, et vestelda, aga kuna ta meile midagi ei seletanud, arvasime, et kõik on korras. Muidugi keeleprobleemid. Kui ta aga hotelli ette jõudis, siis leidsime, et hotelli nimi polnud üldse see, mis meile varem öeldi. Inga käis sees rääkimas. Selgus mingi kummaline tõsiasi, et kuna me polnud kella 7 õhtul kohale jõudnud, siis anti meile broneeritud kohad õiges hotellis ära. Samas õigesse hotelli helistades tundus, et kohad on olemas. Tüüpilised segadused India moodi. Õige hotell oli veidi vaiksemal tänaval. Paari tuba küll veel koristati, aga ruumid olid olemas. Hotelli katusel asus baar, kus saime õhtust õlut tellida.

Indias ainus õllemark, mida meile pakuti, oli Kingfisher. Kingfisher gold, red, blue. Sedapuhku jõime ka Kingfisherit, aga toodi super-strong versioon, mis tähendas 6%. Sarnaselt kõigile eelmistele kohtadele polnud ka siin  õlut menüüs kirjas. Tellisin ka jäätist, mida Inga pidas väga ohtlikuks teeks. Sa ju ei tea, kas nad teevad seda jääga ja kraaniveest? Üleküsides selgus, et hotellid ikka ise jäätist ei tee. Jäätis tuleb ühest suurest tuntud tehasest. Kõik hirmumüüdid India kohta ei pruugi õiged olla. Siinkohal tänaks Taimit ja Tiitu, kes ohverdasid mulle oma pipraviina varudest. Eks mõnikord mõni toit ajas natuke hirmu peale. Samas arvan, et erilist põhjust karta polnud.

Toomas otsis mööda Indiat taga mingit koduvalmistatud õlut, mille nimi olevat todi-beer võid dodi-beer. Kelnerid tundusid isegi kursis olevat ja lubasid külla kutsudes pakkuda või siis, kui hommikul tellida, lõunaks tuua. Meist jäi see igal juhul joomata ja üritasin laiast internetist selle kohta infot leida. Interneti andmetel on India toddy hoopis punšitaoline jook, mida segatakse viskiga ja serveeritakse kuumalt.
Samas leidsin internetist India õlle valmistamise õpetuse. Järsku on tegemist sama õllega?
http://www.wonderhowto.com/how-to-make-homemade-india-pale-ale-beer-83496/

Hommikuplaaniks oli vaadata Madurai templit, laadida kraam peale, sõita lossi vaatama ja seejärel juba suunduda mägedesse. Inga oli hommikul tõsiselt haige ja seetõttu võtsime tee ette ise. Inga küll soovitas, et kui väravas paistab mõni usaldusväärse näoga giid, siis võiksime selle võtta, aga me ei tundnud erilist vajadust. Tegu oli jälle suurtempliga, mille puhul jalatsid tuli jätta väravast väljapoole. Samuti nõudis dresscode, et meestel oleksid põlved kaetud. Saime abi ühest muuseum-poest, mille omanik laenutas Hannesele lungi (või oli see lihtsalt riidepalakas?) ja võttis meie kingad hoiule.

Tempel oli üsna turvatud. Pidime läbima turvaväravad ja kehakontrolli nagu lennukile minnes. Selle vahega, et veepudel ei olnud ohtlik. Minu pealamp äratas vaimustust ja pärast seda, kui väravas oli kontroll seda plõksinud, uuris seda uudishimulikult ja sõbralikult ka kardina taga olev naine.

Madurai tempel on kõige värvilisem tempel nähtutest. Temple oli värvikirev nii väljast kui ka seest. Igal lagi oli erineva mustriga.

Hindudele meeldib, et neid pildistatakse. Eriti rõõmsad on nad, kui nende lapsi pildistatakse ja tõepoolest - lapsed on väga ilusad. Pildistamise peale naeratavad nad tavaliselt ühkelt ning õnnelikult ja ka lapsed võtavad sisse pildistamisepoosi.
Templis jooksid ringi kihistades kolm last. Tüdruk astus minu juurde ja küsis, et mis mu nimi on. "Ene," ütlesin. "Ene, nüüd oled sa siin teretulnud!" ütles tüdruk ja puudutas käega enda pealage. Seepeale jooksid nad jälle minema ja võtsid järgmise inimese ette. Otsisin välja fotoaparaadi. Seepeale võtsid lapsed kohe poosi sisse. Pärast plõksu tormasid nad pilti vaatama. Pilt oli paraku viletsavõitu. Tüdruk vangutas etteheitvalt pead ja käskis mul uuesti teha. Järgmise pildiga jäid nad paremini rahule ja tuiskasid jälle minema.

Tagasi hotelli ja lossi vaatama. Lossi pildistamiseks oleks tulnud loovutada 30 ruupiat. Kuna olin juba vaatamisväärsusi küllalt pildile saanud, siis leidsin, et ei pea pildistamist oluliseks. Haiparv varitses meid bussist välja astudes - kõik püüdsid midagi müüa ja kui ma ei ostnud, siis vajutas üks naine mulle punase sametise täpi otsaette ja ütles, et me oleme nüüd sõbrad ja võib olla hiljem ma ostan.

23.12-25.12.2010 Läbi Kanchepurami Tiruvannamalaisse

Köögisõnastik
Ghee - selitatud või
Idli- valge riisijahust kakuke (ma ei maitsnud seda kordagi)
Vada - läätsest tehtud kakuke. Mind häiris pisut selle indiapärane maitsestus. Karri jms.
Dosa- riisijahust õhuke pannkook. Hästi õhuke, krõbe, natuke maitsetu, aga süüakse tavaliselt terava kastmega.
Naan - nisujahust paksem leib
Chapati - kõige tavalisem täistera nisujahust leib
Paratha - nisujahust õhuke kihiline leib. Lõuna-India toit
Curd - kohalik hapupiim või jogurt
Alu - kartul
Thali - komplekt, mis koosneb riisist, mitmest erinevast kastmest ja erinevatest leibadest.
Samosa - õlis küpsetatud pirukas
Kofta - erinevad pallikesed. Alu kofta on kartulipallike, võib olla ka juurviljaga jms
Lassi - maitsestatud hapupiimajook. Nagu meie haps
Biryani - riisiroog
Chai - maitsestatud must tee piimaga

Edasine teekond läks sama bussiga, millega saabusime Mamallapuramisse. Selle vahega, et kotid saime katusele kinnitatud ja sellega ka pisut rohkem vaba ruumi. Hommikust sööma ei hakanud ja tegime giidile selgeks, et soovime einestada teel ja kohalikus söögikohas. Kui mina vähemalt olin minimaalselt kohalikku kööki maitsnud, siis hommikusöök tuli täiesti kohalikust köögist.  Vada, dosa ja 3 kastet serveerituna lehel. Jõime teed. Ütleme ausalt, et mulle ei maitsenud ja seda hoolimata jutust, mis gurmaanid oma lehtedel kirjutavad. Samas eks ta huvitav oli.

Kanchepuramis oli 3 erinevat templit. Sisenemiseks pidime kingad maha jätma. On huvitav jälgida, kui ruttu hakkavad kohalikud müügiks pakkuma kingi, kui näevad paljasjalgseid turiste. Esimene tempel oli üsna suure territooriumiga. Hoovil oli elevant, kellele ruupia annetades andis elevant õnnistuse.

Teine tempel oli palju suurem. Giid rääkis, et seal olevat 1008 lingat. Üleüldse on 1008 mingit liiki püha number.
Kolmanda templi ümber oli ehitatud mediteerimisorvakesed. Igas seesuguses oli ilusad kivist raiutud kujutised, mis olid kannatada saanud. Giid rääkis, et need liivakivist tehtud kaunistused oli omal ajal krohviga kaetud. Mitte just hea idee.

Kanchepuram on ka siiditööstuse asukoht. Käisime tutvumas tehnoloogiaga ja nagu heaks tavaks on saanud, siis toimetati turistid poodi, kus üritati neile müüa... ja õnnestunult.
Järgmine toidukoht oli eriti peenes majas eriti peene ja kalli menüüga. Meile pakuti komplekti 400 ruupiaga, mis on haruldaselt kõrge hind. Asi, mida ei kahetsenudki, kuigi pärast 7-nda toiduni jõudmist tundusid kõik kurguni täis olevat. Toidud olid haruldaselt head - euroopalik toit indiapäraselt või indiapärane toit euroopaliku maitsestusega. Üks maisitärklisega tahkestatud supp oli küll selline, et jäi minust puutumata, aga enamik toite sobisid hästi.
Selle giidi töö meiega sealkohas lõppes.

Tiruvannamalaisse jõudsime üsna hilja. Järgmise päeva varahommikul pidime ronima Arunachala mäele ja seetõttu pidime tõusma vara. Mulle mõjus niigi kuumus juba liiga koormavalt ja seetõttu oli arusaadav, et ronima peab väga vara, kui päike pole veel küpsetama hakanud.
Giidiga saime kokku Arunachala mäe jalamil asuva ashrami territooriumil. Giid oli noor ja üsna pühendunud olekuga ning kogu ta jutt oli selge poeesia
Kes korra sellel mäel on käinud, sellega jääb mägi terve elu
Astu aeglaselt ja omas tempos, siis kannab Tee sind ise edasi
Tee, see oled sa ise
http://www.mountainsarantours.com/www.mountainsarantours.com/Home.html
http://www.arunachala-ramana.org/information_pages.htm
Teel korjas ta üles mingid rohulibled, mida jaotas kõigile ning palus ära süüa. Kõigile, väljaarvatud mulle. Mõtlesin natuke kurvalt, et miks ta mind vahele jättis. Siis, kui tahtsin kotist hakata veepudelit võtma, võttis ta peost veel ühe lehekese ja ulatas minu poole. Automaatselt sirutasin vasaku käe. Sellepeale tõmbas ta käe tagasi ja ütles autoriteediga hääles - parema käega. Võtsin siis selle anni parema käega vastu. Ta surus mul rusika kokku ja käskis selle ära süüa alles paari minuti pärast.
Leheke oli pisut hapuoblika maitsega.

Meditatsioonikoopas üllatas ta mind hoopis uuel moel. Nimelt olin mõelnud, et india inimesed koristavad ainult oma kodu, aga mujale loobivad igat liiki jäätmeid laiali. See, kuidas meie giid koobast koristas, oli üllatavalt meeldivalt roheline. Võimalik muidugi, et ta pidas ka mäge oma koduks.

Pärast meditatsioonikoobast käisime salajase allika juures, mis nägi välja nagu jalajälg. Surmtõsine giid pritsis meid veega. Rituaalne või mitte, aga kuumus oli minu jaoks juba liialt suureks muutunud ja igasugune värskendus kulus ära. Järgmiseks külastasime jahedat koobast, kus Ramana olevat magamas käinud ja giid demonstreeris täiesti poisikeselikul kombel, kuidas mööda siledat kaljuseina üles ronida.

Edasine mäekülg läks järjest järsemaks. Siiani polnud teed valinud, aga nüüd soovisin endale pikemaid jalgu, sest ei suutnud enam pikka astet võttes oma järjest raskemaks muutuvat keret üles vedida. Higi voolas ojadena ja järgmisesse puhkepeatusesse jõudsin viimasena. Õnneks oli veel ainult üks peatusevahe ronida ja tipp ning imeline vaade ja imeliselt jahutav õhk.

Mäel viis giid veel mingi õnnistamiserituaali läbi ja surus otsaesisele mingi kriidiga tehtud märgi. Neid märke saime lähitulevikus piisavalt, et sellest tüdida jõuda. Allatulek polnud just lihtne, sest pidurdusjalg oli pidevalt töös.

Inga kohtas teel ühte vene tüdrukut, kes rääkis, et tuli Tiruvannamalaisse ainult üheks päevaks, aga pärast mäel käimist jäi sinna kaheks nädalaks.

Õhtust sõime söögikohas - rootsi laud indiapäraselt 200rs. Joogid tuli ise kõrvale osta.

Pärast sööki läksime veel koos sama giidiga templit vaatama. Olime nii üsna väsinud kõik, aga vantsisime kõik paigad kohusetundlikult läbi. Saades otsaesisele nii valgeid kui ka punaseid kriipse ja täppe. Inga soovitas sissepääsu privaatõnnistusele. Sealt anti kaasa pakike, milles oli valget ja punast pulbrit. Hmm... Igaks juhuks jätsin selle Indiasse maha. Mine tea, kuidas toll sellistesse asjadesse suhtub.

Giidiga hüvasti jättes küsis Annika, et kas giid ei sooviks meiega Maduraisse kaasa tulla. Too naeris ainult selle peale ja ütles, et ta ei saa mäest kuidagi kaugemale minna. Tundsin pisut, et tahaksin sarnaselt tollele vene tüdrukule veel paariks nädalaks Tiruvannamalaisse jääda, aga ilmselt pole minus seda ettevõtlikust. Või hoopis puudus soov järelejäänud reisist loobuda? Ees oli veel Periyari looduskaitseala.

Jõuluõhtu puhul sõin veel ühe puuviljasalati. Järgmisel hommikul vara läksin katuselt pesu tooma. Üks valge tüdruk istus katusel ja mediteeris. Tundsin, et Tiruvannamalai õhkkond on tõesti selline, kuhu pikemalt jääda ja kui ma mingi koha järele hakkan igatsema, siis selle.

20.12-23.12.2010 Mamallapuram

India sisemaal, kus turiste vähe, on hea tava katta õlad ja põlved, soovitavalt ka pahkluud. Ujuma soovitatakse naistel minna ka kleitides. Teistsuguse käitumise korral vast keegi ei tule midagi ütlema, aga eks nad pisut viltu vaatavad.
Paljudes templites käiakse ainult paljajalu.
Sarnaselt mitmete aasia riikidega, on neil parem käsi "puhas käsi" ja vasak käsi "räpane käsi". Söömisel on alati õige tegu kasutada paremat kätt. Tegu pole mitte religioosse teemaga, vaid puhtalt hügieen. Indias ei kasutata tualetis paberit ning pestakse veega, vasaku käega. Ka kingi pannakse jalga ainult vasaku käega. Kujutlege siis, kui räpane võib hindule tunduda inimene, kes sööb vasaku käega.

Chennai lennujaamas ootas meid mikrobuss, kuhu hädavaevu mahtus sisse meie pagas ja 11 reisijat. Kuna tegu oli lühikese sõiduga, siis ei hakatud pagasit katusele kinnitama. Teel Mamallapuramisse vaatasin aknast välja lootes näha seda Indiat, mida otsisin. Erinevalt Eestist on asustust märksa rohkem. Vaadates inetuid, kooruva värviga lagunevaid betoonehitisi mõtlesin, et ainult inimene suudab niimoodi loodust reostada.
Edasi sõites tuli siiski ka ilusamat. Rohelised, vette mattunud ruudukujulised riisipõllud, värvilistes sarides naised tööd tegemas ja palmilehtedest katustega majakesed, mis sulandusid pilti. Võib olla on siiski valged selle näotu betoontsivilisatsiooni Indiasse viinud?
Mamallapurami hotell oli üsna meeldiv ja paiknes ühe tähtsama tänava ääres. Tänava tähtsust rõhutas tuntud firmamärkide olemasolu.

Osad toad olid "premium" toad, teised veidi väsinud olekuga. Hind oli sama. Premium tubades olid LCD-telekad ja toimiv üsna euroopalikku nägu vannituba. Hotelli vastaskatusel karglesid rõõmsalt ahvid. Ööd oli Indiale omaselt kärarikkad. Lisaks dzungihäältele oli kuulda ka selliseid helisid, nagu lammutataks suurt veoautot tükkideks ja hiljem taotakse kokku. Vähemalt läbi varahommikuse une tundus see sedamoodi.

Oli tunda, et tegu oli väikest viisi kuurortiga. Sallide ja toitlustuse pakkujad olid üsna pealetükkivad. Rannas võttis meid vastu tugev ja soe tuul. Just täpselt selline, millest võib palaval ajal unistada. Jahutas meeldivalt nahka, sasis juukseid, samas ilma mingit külmatunnet tekitamata. Rannarestorane oli palju, toit nendes odav ja huvitav.
Esimene kokkupuude indiapärase toiduga oli juba lennuki pardal. Nüüd pidime menüüd vaadates ära tundma söödava kraami. Ingal ja vist ka mitmel teisel oli muidugi kogemusi. Mulle India maitsestus ei istu, sest karri ei meeldi ja ka mitmed maitseainesegud on "pigem ei sööks" nimekirjas. Samas suudan siit ikkagi lemmikuid leida.
Kui muu toit oli odav, siis kala, merevähk jms. oli värske ja kauplemise objekt. Vist ei teinud me kauplemisel päris head tööd, kui väikese kala suutsime 800ruupia pealt ainult 700 peale alla tingida. Seda enam, et kuulsime järgmistele kala pakutavat juba 600-ga. Mis on kala õige ja õiglane hind, seda ei saanudki teada.
Enamikus restoranidest oli müügil ka õlu. Seda siiski ainult küsimise peale. Menüüs seda polnud. Serveeriti enamasti kruusidest ja õllepudeli silt oli salvrättidega kaetud. Arvestades seda, et õllereklaame olid tänavad täis, tundus selline asi pisut veider. Õlu restoranides maksis 100-160 ruupiat.

Ellen ja Jaanika leidsid, et Mamallapuramis asub turistide rand, kus saab päevitada ja ujuda. Niisiis ka sellega oli hästi. Ujumist ma muidugi kogu reisi aja ei proovinud, sest laine oli terav ja oma ujumisoskust ei usalda ma just eriti. Samas ründas meid rannas sallimüüja ja ostsingi 100 ruupiaga ilusa rohelise rätiku pärast tema õnnetut teadet, et ta on nii palju aega meiega kauplemisele kulutanud. See 25 krooni mind ei tapa. Hiljem leidsin, et üldse mitte halb ost.
India naised näevad väga ilusad välja oma sarides. Sarid tunduvad alati olevat hinnalised ja naistel on eriliselt ilus sirge kehahoiak, mis mõjub majesteetlikult. Need riidetükid, mida turistidele pakutakse, ei ole kunagi pooltki nii ilusad ja heast materjalist.

Jagasime Ingaga tuba. Kuna Inga pidi palju ära käima, siis leppisime kokku, et võtme paigutame akna vahele. Saan aru, et Indias pole kohalikel kombeks võõras toas sees käimine. Samuti tundub, et inimesed on väga ausad. Nad võivad küll tingides naha üle kõrvade tõmmata, aga kui hind on kokkulepitud, siis nad enam ei tüssa - ei anna kunagi raha valesti tagasi ja kui ka klient enda kahjuks eksib, siis saab teatavad nad sellest kohe ise. Oli juhtumeid, kus arvele oli kirjutatud suurem summa ja oli juhtumeid, kus oli unustatud mõni toit märkimata, aga kuna enamasti tuli arve koos, siis pidime klappima, kes missuguse summa paneb ning pärast kokkuarvutamine näitas kohe selgelt ära, kas arves oli viga või mitte.

Mammalapurami on templite linn. Mingil suure pargi moodi territooriumil paiknesid suured rahnud, mis olid nagu hiiglase käega laialipillutud, giidi väitel kõik looduslik. Kindlasti kuulsaim selline rahn on Krisna võipall. Giid ütles ka, miks seda võipalliks kutsutakse, aga miskipärast ma ei mäleta seletust. Ju siis ei kuuldunud millegi väga loogilisena.

Iidsetel oli oma kivipurustamise kunst. Selleks taoti kivisse augud, täideti see puiduga ja valati vett peale. Paisudes lõhestas puit rahnu. Puu on kõvem kui kivi.

Pargis asus tempel, kus oli 3 orva - ühes Brahma, teises Šiva ja kolmandas Višnu. Brahma oli looja, Šiva lammutaja, oot... kes oli Višnu? Ühesõnaga Šivat ja Višnut kummardavad mitmed, Brahmat väga vähesed. Ju siis loomine pole väga popp tegevus. Sageli leidub Šiva templites linga - fallost tähistav sümbol, mis tähistab samas ka seda populaarset jumalust.

Tempel pole tempel, kui selle peal ei ole nn krooni. Siis nimetatakse seda lihtsalt monumendiks ja kroon on asetatud katuselt maha. Näiteks ukse kõrvale.


Kõige populaarsem templite ansambel Mamallapuramis on Viis Rathat. Sisemaised ekskursioonid tunduvad ka moes olevat. Templite vahel nägime liikumas sarnastes punastes sarides naisi, keda hiljem nägime ka mererannas. Kui templeid vaatasid nad sügava lugupidamise ja hardumusega, siis see vaimustus, mida neis tormine meri äratas, oli midagi hoopis suuremat.

 
Mamallapurami tutvustus mainib ka skulptuuride muuseumi. Samas üllatas seal see, et tööde kõrval polnud kunstnike nimesid ja sees, maalide hulgas, oli Mona-Lisa. Mitte just originaalne kunst. Lähemalt uurides sai selgeks, et tegu on kunstitudengite töödega.

Mõned viited Mamallapuramist jutustavatele blogidele
http://maailmareis.blogspot.com/2010/03/mamallapuram-kivid-ja-ookean.html
http://kristjanpallav.blogspot.com/search/label/Mamallapuram
http://itta.wordpress.com/2009/12/23/mamallapuram/

19.12-20.12.2010 - Delhi

Kui just ei vali mingit kallimat hotelli, on Lõuna-Indiasse reisima minnes tark kaasa võtta oma linad, padjapüürid ja rätikud. Keskmise hinnaklassi hotellis võib juhtuda, et hotell neid ei paku. Lisaks ei pruugi olla aluslina kõige puhtam. Keskmine hind hooajal 2toalisele toale on ca 600 - 1000 ruupiat.
Enamik hotelle nõuab klientidelt väga detailse ankeedi täitmist.

India reisi võtsin läbi Sandberg reiside. Osaliselt põhjusel, et reisijuht oli mu joogaõpetaja. Teine osa põhjusest oli selles, et reisiplaan oli huvitav ja reklaampilt pani fantaasia tööle. Põhiline info, mida India kohta olin kuulnud, oli see, et India on tõeline kultuurišokk - tõeliselt räpane maa. Ja seda, et Indias on ashramid ja et tegu on pühendunute jaoks pühitsetud maaga. Reklaamile lisatud pilt pani mõtlema, et kusagil on Indias seiklusi, vihmametsad ja see maa, mida Kolumbus läks otsima. Tegelikult leidsime kõike seda.
Kohalejõudmine polnud just kiire. Varahommikune tõusmine, lend läbi Amsterdami, kohalejõudmine kesköö paiku. Õnneks oli lennukis meelelahutust. Peale selle, et KLM reisil on toidud ja joogid tasuta, on neil ka tore mängukonsool ja filmide vaatamise võimalus.
Sekeldused algasid alles maandudes, kui selgus, et Ruthi pagas oli kaduma läinud. India bürokraatia ei ole just maailma kohutavaim, aga aega läks ikkagi. Niisiis Delhi hotelli jõudsime alles kella 2 paiku. Hotell asus kesklinnas ja oli täpselt selline, nagu kartsin Indiat olevat. Inimtühjad tänavad, hotelli ümbrus täis kuhjades prahti ja ringisibavad rotid. Administraator magas otse ukse taga matil.
Toas oli räpase ja pisut niiske aluslinaga voodi, mis pani mind kahetsema, et ma voodilinu polnud kaasa võtnud. Siiski väsimus ei lasknud sellest hoolida. Magamiseks oli 4 tundi poolund, sest tänavatelt kostva haukumise ja muu müra saatel polnudki nii lihtne uinuda.
Varahommikul liikusime Delhi lennujaama poole. Tänavatel oli juba üsna tihe liiklus, mis reeglitest ei hoolinud - rikšad, rollerid, autod, lehmad.

Lennuk Chennaisse väljus õigeaegselt. Hüvasti Delhi!

Reisikirjeldus (enne reisi koostatud)
http://sandberg.ee/documents/Aastavahetus_Indias.pdf