Sarah Macdonald läks ashramisse lootuses osa saada valgusest, mis Amma ümber on. Ehkki esimene darshana jättis ta külmaks ja skeptiliseks, otsustas ta uuesti proovida. Üks pühendunu soovitas tal esitada mõttes Ammale küsimus kallistuse ajal ja nii Sarah küsiski: "Mis on minu eesmärk, mida jumal minust tahab?". Ka sedapuhku ei saabunud vastust. Kui pühendunu soovitas Sarah'l midagi pealiskaudsemat küsida, siis pettunud Sarah, pahuras tujus, sosistas oma mõtetes: "Amma, anna mulle suuremad rinnad"
(Minu vaba ja veidi küüniline ümberjutustus raamatu ashrami kirjeldusest)
Tegelikult see lugu nii skeptiliselt ei lõppenud. Kuigi autor oli üsna terav ashramis valitseva korra, vahettegemist ja kiskjaliku võitluse koha pealt, mis valitses Amma lähikonnas, siis Amma isik meeldis talle. Kuigi Amma ümber valitses hullus ja hüsteeria, jäi Amma selle keskel rahulikuks ja keskendunuks, tegi oma tööd ning temas oli usk. Eelnevalt kirjeldatud episood lõppes pisut teisiti. Amma tõusis pärast 14 tundi kallistamist ja libistas väsinud pilgu üle inimeste. Hetkeks peatus tema pilk Sarah'l ja järsku tundis naine puhta hinge puudutust, imestust ja hämmastust. Võib olla oligi see mingi hetkehüsteeria, aga mingi hetke vältel suutis ta uskuda, et armastus võidab kõik, aga vast seletuse otsimine polegi tähtis. Ashramist lahkudes ostis ta endale kaasa väikese Amma pildiga sõrmuse.
Tegu on ainult ashrami episoodi kirjeldusega India ainelisest raamatust.
Saturday, January 15, 2011
29.12-31.12.2010 Amma ashram
Ma ei oska öelda, mismoodi ma kujutlesin ashramit. Mingid kloostri moodi koopad ja kivist kongides olevad ashrami elanikud. Või siis madalad lihtsad majakesed ilma elekriseadeteta, võib olla pesemine ja tualett väljaspool neid. Põrandal bambusmatid.
Kindlasti mitte ei kujutanud ette, et meid majutatakse viieteistkorruselisse roosasse pilvelõhkujasse.
Pilt on Toomase pildikogust. Endal mul ashramist pilti pole. Ashrami territooriumil oli keelatud pildistada.
Kui meie pilvelõhkujas asuva majutuse kohta oli kirjutatud sõna "lihtne", siis Kersti esmaemotsioon oli - "oleks nagu vanglasse sattunud". Sõnad, mis üsna hästi andsid edasi mu tundeid. Seinad olid sinakashalliks värvitud. Sees oli 2 ilma madratsiteta raudnari, samuti sinakashallid, värv nurkadest maha koorunud ja kõik kohad grafitit täis soditud. Raudustega seinakappidest üks oli tabalukuga kinni pandud, teine avatud. Kivipõrand ja akendel trellid. Aken väljapoole oli läbipaistmatu klaasiga ja aken koridori oli ajalehtedega kinnikleebitud. Kui avatud seinakapi avasime, siis see oli igasugust haisema läinud koli täis.
Tualett-pesemisruum oli seevastu täiesti normaalne India olude kohta - istumispott, dussid, normaalsed pesemisvõimalused, küll ilma sooja veeta, aga nii see oli enamikus kohtades Indias. Vesi oli toasoe. Ja laes oli tiivik. Niipalju siis lihtsusest India moodi.
Majutus maksis 150Rs, mis sisaldas 3 toidukorda.
Ashramisse sissekirjutamiseks pidime täitma pika ankeedi. Kell 5 oli ringkäik, kus tutvustati tähtsamaid ruume. Maja, mida ma nimetaksin "peamajaks" asus territooriumi keskel. Majja viis kõrge trepp. Keset maja oli väga kõrge laega sammastega saal. Päevasel ajal nägime seal jahedas inimesi põrandal istumas, lugemas või lihtsalt põrandal lamamas. Samas toimus igahommikune chantimine naistele. Chantimine tähedab 1000 nime kordamist, teatud liiki meditatsioon. Peamaja teine korrus oli rõdudena kesksaali kohal ja seal asus ruum, kus ennast sisse registreeriti, secondhand kauplus, koht, kuhu võisid enda kraami annetada, Amma kingikauplus ja seva kontor. Seva on meie mõistes ÜKT - isetu teenimine, ehk siis vabatahtlik töö.
Peamaja taga asus suur ehitis, kus sai süüa, keskel suur saal lavaga. Kui Amma (kallistav pühak) oli ashramis, siis toimus darshan - said Amma kallistuse osaliseks. Samas hoones oli ka tasuline India söögikoht.
Ashram asus väga ilusas kohas. Ühest küljest piiras seda kanal ja teisel pool oli imeilus kivine mererand, kus käidi mediteerimas.
Territooriumi olid väikesed poekesed ja putkad. Koht, kus sai naeruväärse hinnaga väga maitsvat värskelt pressitud mahla ja jäätist. Samuti tasuline söögikoht Lääne toiduga neile, kes ei talu India toidu teravust. Ka seal olid India kõige odavamad hinnad. Liha küll ei olnud. Samas tasulistes kohtades tundus piim (jäätis) ja muna täiesti aktsepteeritavad toiduained olevat.
Vesi oli vabalt saadav kraanidest. Täiesti ohutu ja puhastatud.
Territooriumil oli võimalik käia erinevates loengutest ja tundides, külastada arsti ja palju muud huvitavat.
Meil oli üks täispäev ashramis ja olime otsustanud päevakava kaasa teha. Päevakava
4:50-6:00 Archana (chanting)
6:30-7:30 Mediteerimine mererannas
9:00 Hommikusöök
10:00-13:00 Seva
13:00 - Lõuna
14:00-17:00 Seva
17:30-18:30 Mediteerimine mererannas
18:30-20:00 Bhajans (traditsioonilised? laulud)
20:00 Õhtusöök
Kell 18:30 paluti olla juba ashrami territooriumil (mererand jäi pisut territooriumist väljapoole) ja kell 11:00 pidid kõik olema oma majades sees.
Õhtul nägin veel ühte naisterahvast ringi kõndimas plakatiga, et otsitakse mingit põrandat pesema. Oleks võinud Sevaga kohe alustada, aga lõin kõhklema ja jätsin vahele. Nautisin mahlasid - olin edutult mango mahla otsinud, aga seal sai seda kohe ja üsna odava hinnaga. Hiljem sain teada, et mõned mahlad - mango ja viinamari - polnud värskelt pressitud, vaid konserveeritud. Kuigi mango oli küll hea.
Mul on alati meeleolud üles alla käinud. Kui ma tuba nähes mõtlesin, et jube-jube, siis hetkel oli tunne nagu paradiisis - vabadus, enese hellitamine mahladieedil ja ilus rand.
Hommikul äratus 4:30. Jaheduse vastu rätik kaasa ja peamajja. Meestel oli see üritus teises kohas. Kohale jõudes hakkasid vaikselt inimesed tulema ja sättisid ennast suures saalis patjadele istuma. Istusime samuti. Pool tundi vaikuses istumist, aga midagi ei juhtunud. Läks veel mingi 20 minutit enne, kui üritus pihta hakkas. Rütmiline kumisev sõnade kordus mõjus uinutavalt. Aeg-ajalt võpatasin ärkvele, kui olin jäänud tukkuma ja vajusin külje suunas. Pidasin lõpuni vastu. Ruumi toodi tuli, mille juurde astusid ruumis viibijad, soojendasid selle kohal käsi, pöörlesid päripäevas ja silitasid soojendatud kätega keha. Pärast seda oli mere ääres mediteerida mõnus. Ilm polnud liiga kuum.
Inga läks meile Sevat kauplema. Hiljem selgus, et 11 inimese grupile pole midagi pakkuda. Peame ikka 1-2 haaval minema. Inga ise sai toiduserveerimise abilise koha, aga selgus, et seva on väga populaarne ja tallegi ei jätkunud tööd.
Hinna sisse kuuluv toit oli väga lihtne. Riis, mingid teravad kastmed. Kuna India kastmete traditsiooniline maitsestus ei hakanudki mulle meeldima hoolimata sellest, et teravus oli meeltmööda, siis ma pärast paari söögikorda loobusin ja valisin tasulise. Parathat ju ei pakutud.
Pärast sööki läks Inga kallistuse pileti sabasse. Jah, kallistuse jaoks olid piletid. Kuna me jäime ashramisse ainult üheks päevaks, siis oli meil võimalus saada number Amma kallistusele.
Amma kallistuse saba oli muidugi omaette elamus. ootasime kella viiest kuni peaaegu kaheksani välja. Amma ise tegi seda tööd 10-st hommikul kaheksani õhtul (või oli veel kauem). Seljataga oli inimene, kes masseeris ta õlgu. Seda pilti vaadates oli mul Ammast kahju ja tekkis tahtmine sabast jalga lasta. Mina olen pragmaatilisem kui Annika ja mina ei veena mõttega, et kallistusega võib võtta või anda ja nii saab ka Ammale energiat anda. Energia energiaks, aga füüsiline liigutus on sama ja väsitab inimese õlad kokkuvõttes ära. Oleks võtnud Amma kaasa ja läinud hoopis päikeseloojangu paistele mediteerima. Nii mõtleb tüüpiline eestlane, kes väldib füüsilist kontakti. Eks ta ole!
Enne kallistama minekut võeti prillid ära ja öeldi Ammale, kust riigist inimene on tulnud - Estonia. Amma kallistas ja kordas: "Amma tütar".
Hiljem vaatasin suveniiriputkadest, et igal pool olid esemed, kus oli Amma pilt. Amma pildiga sõrmus, kell, pildid, postkaardid jms.
Lugesin teisigi Ashramist rääkivaid blogisid ja enamik on ühel meelel, et ashramil on mingi eriline aura ja muudab inimest. Kui saabudes olin ma positiivselt meelestatud, siis miskipärast kallistus, mis oleks pidanud mind paremaks muutma, muutis mind täiesti teises suunas. Võib olla ka suveniirikauplus mõjus kohatult. Nagu Alice küülikuurus mõtles, et kumbapidi.
Mõtlesin Tiruvannamalai giidi sõnadele, et inimesed vajavad templeid selleks, et nad ei usu asju ilma tõestuseta. Aga kas see on üldse usk, kui vajab tõestust?
Tegelikult tuli mu esimene suur pettumus teadmisega, et ma ei saagi öisel ajal mereranda jalutama minna.
Aga ashrami kirjeldust eesti blogides
http://marikatom.blogspot.com/2009/01/india-ashramid.html
http://itta.wordpress.com/tag/ashram/
Järgmisel hommikul vara vaatasin veel tuleriituse ära. Jõin veel nii palju mahla, kui mahutasin ja tegin tubast sevat - pühkisin lahkumise puhul toa põranda ära. Ja minek. Tegelikult võis ashram ju natuke maapealse rahuparadiisi moodi olla, aga arvata võib, et paradiisis hakkab kiiresti igav.
Kindlasti mitte ei kujutanud ette, et meid majutatakse viieteistkorruselisse roosasse pilvelõhkujasse.
Kui meie pilvelõhkujas asuva majutuse kohta oli kirjutatud sõna "lihtne", siis Kersti esmaemotsioon oli - "oleks nagu vanglasse sattunud". Sõnad, mis üsna hästi andsid edasi mu tundeid. Seinad olid sinakashalliks värvitud. Sees oli 2 ilma madratsiteta raudnari, samuti sinakashallid, värv nurkadest maha koorunud ja kõik kohad grafitit täis soditud. Raudustega seinakappidest üks oli tabalukuga kinni pandud, teine avatud. Kivipõrand ja akendel trellid. Aken väljapoole oli läbipaistmatu klaasiga ja aken koridori oli ajalehtedega kinnikleebitud. Kui avatud seinakapi avasime, siis see oli igasugust haisema läinud koli täis.
Tualett-pesemisruum oli seevastu täiesti normaalne India olude kohta - istumispott, dussid, normaalsed pesemisvõimalused, küll ilma sooja veeta, aga nii see oli enamikus kohtades Indias. Vesi oli toasoe. Ja laes oli tiivik. Niipalju siis lihtsusest India moodi.
Majutus maksis 150Rs, mis sisaldas 3 toidukorda.
Ashramisse sissekirjutamiseks pidime täitma pika ankeedi. Kell 5 oli ringkäik, kus tutvustati tähtsamaid ruume. Maja, mida ma nimetaksin "peamajaks" asus territooriumi keskel. Majja viis kõrge trepp. Keset maja oli väga kõrge laega sammastega saal. Päevasel ajal nägime seal jahedas inimesi põrandal istumas, lugemas või lihtsalt põrandal lamamas. Samas toimus igahommikune chantimine naistele. Chantimine tähedab 1000 nime kordamist, teatud liiki meditatsioon. Peamaja teine korrus oli rõdudena kesksaali kohal ja seal asus ruum, kus ennast sisse registreeriti, secondhand kauplus, koht, kuhu võisid enda kraami annetada, Amma kingikauplus ja seva kontor. Seva on meie mõistes ÜKT - isetu teenimine, ehk siis vabatahtlik töö.
Peamaja taga asus suur ehitis, kus sai süüa, keskel suur saal lavaga. Kui Amma (kallistav pühak) oli ashramis, siis toimus darshan - said Amma kallistuse osaliseks. Samas hoones oli ka tasuline India söögikoht.
Ashram asus väga ilusas kohas. Ühest küljest piiras seda kanal ja teisel pool oli imeilus kivine mererand, kus käidi mediteerimas.
Territooriumi olid väikesed poekesed ja putkad. Koht, kus sai naeruväärse hinnaga väga maitsvat värskelt pressitud mahla ja jäätist. Samuti tasuline söögikoht Lääne toiduga neile, kes ei talu India toidu teravust. Ka seal olid India kõige odavamad hinnad. Liha küll ei olnud. Samas tasulistes kohtades tundus piim (jäätis) ja muna täiesti aktsepteeritavad toiduained olevat.
Vesi oli vabalt saadav kraanidest. Täiesti ohutu ja puhastatud.
Territooriumil oli võimalik käia erinevates loengutest ja tundides, külastada arsti ja palju muud huvitavat.
Meil oli üks täispäev ashramis ja olime otsustanud päevakava kaasa teha. Päevakava
4:50-6:00 Archana (chanting)
6:30-7:30 Mediteerimine mererannas
9:00 Hommikusöök
10:00-13:00 Seva
13:00 - Lõuna
14:00-17:00 Seva
17:30-18:30 Mediteerimine mererannas
18:30-20:00 Bhajans (traditsioonilised? laulud)
20:00 Õhtusöök
Kell 18:30 paluti olla juba ashrami territooriumil (mererand jäi pisut territooriumist väljapoole) ja kell 11:00 pidid kõik olema oma majades sees.
Õhtul nägin veel ühte naisterahvast ringi kõndimas plakatiga, et otsitakse mingit põrandat pesema. Oleks võinud Sevaga kohe alustada, aga lõin kõhklema ja jätsin vahele. Nautisin mahlasid - olin edutult mango mahla otsinud, aga seal sai seda kohe ja üsna odava hinnaga. Hiljem sain teada, et mõned mahlad - mango ja viinamari - polnud värskelt pressitud, vaid konserveeritud. Kuigi mango oli küll hea.
Mul on alati meeleolud üles alla käinud. Kui ma tuba nähes mõtlesin, et jube-jube, siis hetkel oli tunne nagu paradiisis - vabadus, enese hellitamine mahladieedil ja ilus rand.
Hommikul äratus 4:30. Jaheduse vastu rätik kaasa ja peamajja. Meestel oli see üritus teises kohas. Kohale jõudes hakkasid vaikselt inimesed tulema ja sättisid ennast suures saalis patjadele istuma. Istusime samuti. Pool tundi vaikuses istumist, aga midagi ei juhtunud. Läks veel mingi 20 minutit enne, kui üritus pihta hakkas. Rütmiline kumisev sõnade kordus mõjus uinutavalt. Aeg-ajalt võpatasin ärkvele, kui olin jäänud tukkuma ja vajusin külje suunas. Pidasin lõpuni vastu. Ruumi toodi tuli, mille juurde astusid ruumis viibijad, soojendasid selle kohal käsi, pöörlesid päripäevas ja silitasid soojendatud kätega keha. Pärast seda oli mere ääres mediteerida mõnus. Ilm polnud liiga kuum.
Inga läks meile Sevat kauplema. Hiljem selgus, et 11 inimese grupile pole midagi pakkuda. Peame ikka 1-2 haaval minema. Inga ise sai toiduserveerimise abilise koha, aga selgus, et seva on väga populaarne ja tallegi ei jätkunud tööd.
Hinna sisse kuuluv toit oli väga lihtne. Riis, mingid teravad kastmed. Kuna India kastmete traditsiooniline maitsestus ei hakanudki mulle meeldima hoolimata sellest, et teravus oli meeltmööda, siis ma pärast paari söögikorda loobusin ja valisin tasulise. Parathat ju ei pakutud.
Pärast sööki läks Inga kallistuse pileti sabasse. Jah, kallistuse jaoks olid piletid. Kuna me jäime ashramisse ainult üheks päevaks, siis oli meil võimalus saada number Amma kallistusele.
Amma kallistuse saba oli muidugi omaette elamus. ootasime kella viiest kuni peaaegu kaheksani välja. Amma ise tegi seda tööd 10-st hommikul kaheksani õhtul (või oli veel kauem). Seljataga oli inimene, kes masseeris ta õlgu. Seda pilti vaadates oli mul Ammast kahju ja tekkis tahtmine sabast jalga lasta. Mina olen pragmaatilisem kui Annika ja mina ei veena mõttega, et kallistusega võib võtta või anda ja nii saab ka Ammale energiat anda. Energia energiaks, aga füüsiline liigutus on sama ja väsitab inimese õlad kokkuvõttes ära. Oleks võtnud Amma kaasa ja läinud hoopis päikeseloojangu paistele mediteerima. Nii mõtleb tüüpiline eestlane, kes väldib füüsilist kontakti. Eks ta ole!
Enne kallistama minekut võeti prillid ära ja öeldi Ammale, kust riigist inimene on tulnud - Estonia. Amma kallistas ja kordas: "Amma tütar".
Hiljem vaatasin suveniiriputkadest, et igal pool olid esemed, kus oli Amma pilt. Amma pildiga sõrmus, kell, pildid, postkaardid jms.
Lugesin teisigi Ashramist rääkivaid blogisid ja enamik on ühel meelel, et ashramil on mingi eriline aura ja muudab inimest. Kui saabudes olin ma positiivselt meelestatud, siis miskipärast kallistus, mis oleks pidanud mind paremaks muutma, muutis mind täiesti teises suunas. Võib olla ka suveniirikauplus mõjus kohatult. Nagu Alice küülikuurus mõtles, et kumbapidi.
Mõtlesin Tiruvannamalai giidi sõnadele, et inimesed vajavad templeid selleks, et nad ei usu asju ilma tõestuseta. Aga kas see on üldse usk, kui vajab tõestust?
Tegelikult tuli mu esimene suur pettumus teadmisega, et ma ei saagi öisel ajal mereranda jalutama minna.
Aga ashrami kirjeldust eesti blogides
http://marikatom.blogspot.com/2009/01/india-ashramid.html
http://itta.wordpress.com/tag/ashram/
Järgmisel hommikul vara vaatasin veel tuleriituse ära. Jõin veel nii palju mahla, kui mahutasin ja tegin tubast sevat - pühkisin lahkumise puhul toa põranda ära. Ja minek. Tegelikult võis ashram ju natuke maapealse rahuparadiisi moodi olla, aga arvata võib, et paradiisis hakkab kiiresti igav.
28.12-29.12.2010 Allepey, streik ja jõereis
Tavaliselt soovitatakse tervisenõustamisel ka malaariavastaseid tablette. Öeldakse, et Lõuna-Indias on risk madal, aga kuna Goast on malaariaga inimesi tulnud, siis... Meie seltskonnast selge vähemus tarvitas tablette (üks nendest mina) ja enamus ei tarvitanud. Pole kuulda olnud, et keegi oleks haigeks jäänud. Sääski oli vähe, vast öösel paar tükki pirises kõrva ääres. Eestimaa suves on sääski märksa rohkem. Mina ei taha riskida, kuna malaaria pidavat korduma hakkama ja kuna Malarone tabletid tundusid sobivat, siis vähemalt pabinast ennast säästsin niimoodi. Kuigi Taisse minekul ei taibanud ma isegi terviseriskide kohta küsida.
Vaktsineerisin veel teetanuse ja tüüfuse vastu. A-hepatiidi süst oli juba varem tehtud.
Õigupoolest oleksime kava järgi polnud Allepey ettenähtud, aga nii pidime saama laevaga sõita pikemalt. Allepey toad olid reisi kõige kallimad. Nagu hiljem selgus, oli asi vist selles, et tegu oli A/C ruumidega. Paar ruumi, sealhulgas meie oma, olid väiksed nagu sahver ja ka voodi (üks kahepeale) oli pooleteist inimese oma. Samas oli hotelli näol tegu Ajurveda SPA-ga, hotell nägi päris lahe välja. Toomasele reserveeriti omaette majake kõrvalhotelli teri. Palmilehtedest onn tundub lahe asi igal ajal, v.a. sellisel, kus tahaks ventilaatori sisse lülitada. Niisiis vähemalt minu jaoks Lõuna-Indias ei ole olemas sellist aega.
Muidu nägi onnid igati stiilsed välja ja ka hotelli välikohvik oli lahe. Hotellis oli võimalik hommikusööki tellida ja hommikuks pidid riksad vastu tulema, et meid laevale viia.
Vaktsineerisin veel teetanuse ja tüüfuse vastu. A-hepatiidi süst oli juba varem tehtud.
Õigupoolest oleksime kava järgi polnud Allepey ettenähtud, aga nii pidime saama laevaga sõita pikemalt. Allepey toad olid reisi kõige kallimad. Nagu hiljem selgus, oli asi vist selles, et tegu oli A/C ruumidega. Paar ruumi, sealhulgas meie oma, olid väiksed nagu sahver ja ka voodi (üks kahepeale) oli pooleteist inimese oma. Samas oli hotelli näol tegu Ajurveda SPA-ga, hotell nägi päris lahe välja. Toomasele reserveeriti omaette majake kõrvalhotelli teri. Palmilehtedest onn tundub lahe asi igal ajal, v.a. sellisel, kus tahaks ventilaatori sisse lülitada. Niisiis vähemalt minu jaoks Lõuna-Indias ei ole olemas sellist aega.
Muidu nägi onnid igati stiilsed välja ja ka hotelli välikohvik oli lahe. Hotellis oli võimalik hommikusööki tellida ja hommikuks pidid riksad vastu tulema, et meid laevale viia.
Kõik läks peaaegu plaanide järgi. Järgmisel hommikul oli riksajuhtide streik, mis tähendab, et see km+ tuli jalgsi sadamasse astuda. Tänini ei tea, mida nad nõudsid ja kellelt nõudsid.
Praam oli kahekorruseline. Üleval oleks vast huvitavam olnud, aga see korrus oli meie tulekuks hõivatud. Jõereisi pikkus oli 4 tundi. Lõuna pidi toimuma ühes peatuses. Jõgi oli üsna maaliline. See India, mis ma arvasin olemas olevat.
Lõunat ma ei tellinud, aga ühe kala sõin küll maal ära. Tundus, et parim kala, mis ma Indias sain. Oleks võinud juurde küsida, aga tundus ebaviisakas. Hiljem selgus, et kalade hinda arvutati allesjäänud sabade järgi. Iga kala hind 50 Rs.
Edasisel teekonnal nägime veel hiina kalapüük. Tegu oli jõel olevate onnikestega, millest oli väljas pikk ritv, mis liikus nagu kaevukook. Välimises otsas oli ämblikusarnade moodustis, mille külge riputati servapidi võrk. Täpsemalt kirjeldada ei oska.
Ja juba paistsidki roosad pilvelõhkujad. Olime ashramisse jõudnud.
Tuesday, January 11, 2011
26.12-28.12.2010 Mägedesse
Indias liiguvad sõidukid üsna aeglaselt ja seetõttu tuleb vahemaade läbimiseks aega varuda. Tavateedel ei pruugi keskmine kiirus 30-40km/h ületada. Indias on olemas isegi kiirtee. Tundub, et seal on max kiirus 70miili/tunnis.
Indias on ilmselt auto kõige kiiremini amortiseeruv osa signaalinupp.
Mägedesse mineku üle on mul küll alati hea meel. Lisame veel lubaduse, et seal on jahedam, ja oli küllalt põhjust rõõmustada. Esialgu tundus küll bussiakna tagune pilt võrreldes Norra või Krimmiga talumatult lame, aga väikesed künkad olid juba olemas.
Väike peatus ühes teeäärses mägikülakeses
Algusest peale olin oodanud Periyari looduskaitsealale jõudmist, sest arvasin, et paadisõit ja metsamatk on reisi parim osa. Nii arvasid miskipärast ka kohalikud, keda tuli järjest juurde turistibussidega. Kuna metsamatka saime alles järgmise päeva lõunaseks ajaks (kohalikega kokkulepetele väga ei maksa loota - nad andsid meile broneeritud hommikuse aja ära), siis ainus võimalus oli võtta ette paadisõit varahommikul. Hääletasime poolt, sest ega meie ei teadnud, et paadijärjekorra sissevõtmine sarnaneb Alaska kaevandusplatside hõivamisele Jack Londoni romaanis. Esimesed olid järjekorda läinud kell 4 hommikul ja need oli rikšad, mis pääsevad kiiremini liikuma. Niisiis piletijärjekord (Periyari looduspargi kassa avati kell 6:30 hommikul), pilet käes ja kell 7 avati tõkkepuu ning läks lahti pika sõidukisaba liikumine. Indialased on väga loodusarmastavad inimesed. Mitte kusagil mujal pole ma näinud looduskaitseala ründamist tormijooksuga.
Selleks ajaks, kui meie kassani jõudsime, olid pikk looklev järjekord paadipiletimüügi taga. Lisaks oli kõrvaljärjekord, kus müüdi kaamerapileteid. Paadid väljusid pooltühjadena, mis tähendas seda, et logistika polnud väga optimaalne. Proovisime veel natuke aega, aga poleks metsamatkale jõudnud. Niisiis loobusime.
Thekkady tehisjärve ümbruse loodus sarnaneb üsnagi Eestile, nii et tekib lausa kodune tunne. Kui poleks järve ümbritsevaid mägesid, siis tunduks, et oled Eesti looduspargis.
Metsamatkast räägiti, et metsas on pikad jäledad kaanid, kes poevad riietesse. Tegelikult olid kaanid ühed vähestest loomadest, keda me nägime. Nägime veel põldhiirt, sigasid ja tiigri jalajälge. Tiigri jalajälg oli puiduga raamitud ja nii jäi mulje, et neil üks selline jälg ongi. Mine tea, kas tiiger on käinud või pole - jalajälge oskab ju ka inimene teha. Kas ma olen tarbetult umbusklik?
Näidati ka puud, mille otsas mee järgi käiakse. Sellist asja, nagu kodus olev mesitaru, seal ei tunta.
Linde nägime päris palju, aga kuna enamik olid väga kaugel, siis ei saanud eriti imetleda.
Jalgade ümber anti õhukesed katted, mis pidid kaanide vastu kaitsma
Kas märkate puu otsas lindu?
Puu, mille otsas pesitsesid mesilased. Puu oli küll oma 20m kõrge.
Thekkady on koht, kus me peatusime 2 ööd. Mõlemad ööd erinevates hotellides, kuna kohtadega oli kitsas käes. Põhiliselt liikuv kaup olid vürtsid, homemade šokolaad, sallid. Thekkadys oli teater, kus sai vaatamas käia võitluskunste ja tantsu. Võitluskunste ma vaatamas ei käinud, aga tants polnud päris tavaline tants. Kathakali on Lõuna-India klassikaline tants. Esitajad on ainult mehed. Kõik emotsioonid antakse üle silmade või keha (käte) mänguga. Minu jaoks kõige huvitavam vast oligi silmade mäng.
Ostsin ka apelsinimaitselist šokolaadi. Huvitaval kombel pakiti see mul Friskies karpi. India!!
Järgmise päeva hommikuks oli kurk haige ja palavikutunne. Öösel oli külm, aga mul polnud jõudu otsida midagi soojemat selga. Meil oli ekskursioon tee, kohvi ja vürtside instandusse. Giidi hääldus oli alguses võimatult arusaamatu, aga pärast pisukest harjumist sai juba enamusest jutust aru.
Kohviinstanduses selgitati meile, et on olemas 3 kohvioa sorti - Arabica, Robusta ja Liberica - kusjuures Arabica on neist kõige odavam. Tuleb kohe meelde, kuidas omal ajal eelistasime Arabica ube Robusta omadele. Nüüd enam ei teagi, kas mõnes pakis on veel Robustat või hõiskavad kõik optimistlikult, et 100% Arabica? Liberica pidi väga kallis uba olema.
Kohvipuu viljad on punased marjad, mille maitse on magus. Marja sees on tavaliseks 2 kohviuba (seemned).
Must, valge ja roheline pipar terapipar on sama puu viljad. Samas hoolimata eksamile, mille giid mulle korraldas, ei mäleta ma tänaseks enam, kuidas ühte või teist tehti. Rohelist igal juhul hoiti soolvees ja valgelt eemaldati kest, aga kuidas tehti musta pipart?
Pipar on parasiittaim, mis naaldub teisele puule.
Üldiselt oli ekskursioon instandustes ja aedades igati meeldejääv. Kardemonisalud vajasid varju ja niiskust. Vanillitaim on peps nagu tšau-tšau koer ja tema paaritamiseks tehakse bambustorust koridor kahe taime vahel. Looduses ei pidanud vanillitaim ellu jääma. Niisiis täiesti kultuurtaim.
Kardemonisalus
Ostlema ei jõudnudki, sest ekskursioon venis liiga pikaks. Ega ma vist poleks musta teed kaasa tahtnudki. Hotellis oli hetk aega pakkimiseks ja kohe teele. Unustasin hotelli oma tossud (väga-väga kahju) ja pesukoti.
Indias on ilmselt auto kõige kiiremini amortiseeruv osa signaalinupp.
Mägedesse mineku üle on mul küll alati hea meel. Lisame veel lubaduse, et seal on jahedam, ja oli küllalt põhjust rõõmustada. Esialgu tundus küll bussiakna tagune pilt võrreldes Norra või Krimmiga talumatult lame, aga väikesed künkad olid juba olemas.
Väike peatus ühes teeäärses mägikülakeses
Algusest peale olin oodanud Periyari looduskaitsealale jõudmist, sest arvasin, et paadisõit ja metsamatk on reisi parim osa. Nii arvasid miskipärast ka kohalikud, keda tuli järjest juurde turistibussidega. Kuna metsamatka saime alles järgmise päeva lõunaseks ajaks (kohalikega kokkulepetele väga ei maksa loota - nad andsid meile broneeritud hommikuse aja ära), siis ainus võimalus oli võtta ette paadisõit varahommikul. Hääletasime poolt, sest ega meie ei teadnud, et paadijärjekorra sissevõtmine sarnaneb Alaska kaevandusplatside hõivamisele Jack Londoni romaanis. Esimesed olid järjekorda läinud kell 4 hommikul ja need oli rikšad, mis pääsevad kiiremini liikuma. Niisiis piletijärjekord (Periyari looduspargi kassa avati kell 6:30 hommikul), pilet käes ja kell 7 avati tõkkepuu ning läks lahti pika sõidukisaba liikumine. Indialased on väga loodusarmastavad inimesed. Mitte kusagil mujal pole ma näinud looduskaitseala ründamist tormijooksuga.
Selleks ajaks, kui meie kassani jõudsime, olid pikk looklev järjekord paadipiletimüügi taga. Lisaks oli kõrvaljärjekord, kus müüdi kaamerapileteid. Paadid väljusid pooltühjadena, mis tähendas seda, et logistika polnud väga optimaalne. Proovisime veel natuke aega, aga poleks metsamatkale jõudnud. Niisiis loobusime.
Metsamatkast räägiti, et metsas on pikad jäledad kaanid, kes poevad riietesse. Tegelikult olid kaanid ühed vähestest loomadest, keda me nägime. Nägime veel põldhiirt, sigasid ja tiigri jalajälge. Tiigri jalajälg oli puiduga raamitud ja nii jäi mulje, et neil üks selline jälg ongi. Mine tea, kas tiiger on käinud või pole - jalajälge oskab ju ka inimene teha. Kas ma olen tarbetult umbusklik?
Näidati ka puud, mille otsas mee järgi käiakse. Sellist asja, nagu kodus olev mesitaru, seal ei tunta.
Linde nägime päris palju, aga kuna enamik olid väga kaugel, siis ei saanud eriti imetleda.
Thekkady on koht, kus me peatusime 2 ööd. Mõlemad ööd erinevates hotellides, kuna kohtadega oli kitsas käes. Põhiliselt liikuv kaup olid vürtsid, homemade šokolaad, sallid. Thekkadys oli teater, kus sai vaatamas käia võitluskunste ja tantsu. Võitluskunste ma vaatamas ei käinud, aga tants polnud päris tavaline tants. Kathakali on Lõuna-India klassikaline tants. Esitajad on ainult mehed. Kõik emotsioonid antakse üle silmade või keha (käte) mänguga. Minu jaoks kõige huvitavam vast oligi silmade mäng.
Ostsin ka apelsinimaitselist šokolaadi. Huvitaval kombel pakiti see mul Friskies karpi. India!!
Järgmise päeva hommikuks oli kurk haige ja palavikutunne. Öösel oli külm, aga mul polnud jõudu otsida midagi soojemat selga. Meil oli ekskursioon tee, kohvi ja vürtside instandusse. Giidi hääldus oli alguses võimatult arusaamatu, aga pärast pisukest harjumist sai juba enamusest jutust aru.
Kohviinstanduses selgitati meile, et on olemas 3 kohvioa sorti - Arabica, Robusta ja Liberica - kusjuures Arabica on neist kõige odavam. Tuleb kohe meelde, kuidas omal ajal eelistasime Arabica ube Robusta omadele. Nüüd enam ei teagi, kas mõnes pakis on veel Robustat või hõiskavad kõik optimistlikult, et 100% Arabica? Liberica pidi väga kallis uba olema.
Kohvipuu viljad on punased marjad, mille maitse on magus. Marja sees on tavaliseks 2 kohviuba (seemned).
Must, valge ja roheline pipar terapipar on sama puu viljad. Samas hoolimata eksamile, mille giid mulle korraldas, ei mäleta ma tänaseks enam, kuidas ühte või teist tehti. Rohelist igal juhul hoiti soolvees ja valgelt eemaldati kest, aga kuidas tehti musta pipart?
Pipar on parasiittaim, mis naaldub teisele puule.
Üldiselt oli ekskursioon instandustes ja aedades igati meeldejääv. Kardemonisalud vajasid varju ja niiskust. Vanillitaim on peps nagu tšau-tšau koer ja tema paaritamiseks tehakse bambustorust koridor kahe taime vahel. Looduses ei pidanud vanillitaim ellu jääma. Niisiis täiesti kultuurtaim.
Ostlema ei jõudnudki, sest ekskursioon venis liiga pikaks. Ega ma vist poleks musta teed kaasa tahtnudki. Hotellis oli hetk aega pakkimiseks ja kohe teele. Unustasin hotelli oma tossud (väga-väga kahju) ja pesukoti.
Euro tulemine
Lähen Tavidi kodulehele, et vaadata USD kurssi. Krooni ajal oli kirjas, mitme krooni eest saan osta ühe USD. Praegu eeldan, et võin sealt lugeda, mitme euro eest saan ühe dollari, aga miks siis lihtsalt, kui saab keeruliselt.
USD kurss on 1,2794 ja punaselt on juures kiri: Müügikurss näitab, mitu müüdava valuuta ühikut klient saab 1 EURO eest.
Euroala uus standard?
USD kurss on 1,2794 ja punaselt on juures kiri: Müügikurss näitab, mitu müüdava valuuta ühikut klient saab 1 EURO eest.
Euroala uus standard?
Saturday, January 8, 2011
25.12-26.12.2010 Madurai
Indialased armastavad süüa hommikul ja õhtul pool tundi enne magamaminekut. Keskpäeval, kui päike on kõige palavam, neil isu pole. Omamoodi siesta ehk. Niisiis ei maksa eriti loota, et kella 2 paiku on kõik söögikohad avatud.
Alkoholi tarbitakse seal maal vähe. Siiski on olemas mõned poed, kus seda müüakse. Tavaliselt on tegu mingi väikese putkaga, mida ümbritsevad ainult mehed. India omatoodangus on veine, viskit, rummi.
Teel Maduraisse pidime külastama Tiruchirappalis asuvat Rock Fort templit, milleni viib 400 trepiastet. Hea trenn jalgadele pärast eelmise päeva ronimist. Giidi meil polnud, aga bussijuht oli endiselt meiega. Arusaamisega olid pisukesed probleemid, sest bussijuht ei mõistnud eriti inglise keelt. Aru saades, kuhu me tahame minna, tegi ta selgeks, et Rock Fort on suletud ja pakkus asemele ühte teist teele jäävat templit. Nõustusime pakkumisega ning bussijuhi soovitusel jätsime kingad bussi. Või polnud see soovitus, vaid luba jätta bussi? Igal juhul bussist väljudes hakkasid kõik elanikud meid vaadates naerma. Oli siis põhjuseks paljasjalgsus või mingi muu riietuse komponent. Lisaks ümbritsesid meid koheselt kingamüüjad. Kõndisime templisse. Oli siis põhjuseks puhkepäev või mitte, aga tempel oli ülerahvastatud. Lihtne oli üksteist silmist kaotada ja kui inimesi hakkasime üle lugema, siis leidsime, et olime Jaanika ära kaotanud. Pärast mõningast ootamist saime bussijuhi kätte, selgitasime, et tahame Jaanikat otsima minna ja lahkusime templist. Lühike külastus, natuke naljakas. Jaanika leidsime bussi juurest üles. Bussi juures kerjas almust üks vanamees. Et ma teda pildistada tahtsin, siis andsin tänutäheks paar ruupiat
Meie toidukoha kõrval oli aga veinipood ja sinna ma läksin. India kõige tuntumat rummi polnud saada. Küll aga oli mingi teine. 250ml pudel ja maksis 80 rs. Ostsin selle ära unustades 500-sest vahetusraha tagasi küsimata. Tahtsin joosta tagasi, aga bussijuht juba lehvitas minu rahaga. Selgus, et müüja, kui leidis, et ma vahetusraha järgi ei tule, surus selle bussijuhi kätte.
Rummi ei õnnestunudki mul maitsta, sest ühel õhtul tõmbasin selle kotist välja ja kivipõrandale kildudeks. Lõhn küll midagi eriti ahvatlevat polnud.
Tiruchirappali poole sõites saabus teadmine, et 400 astmega tempel on ikka lahti ja otsustasime sinna minna. Tahtsime kingad küll kaasa võtta, aga selgus, et sealsed ei mõista kingade kotti toppimist. Ju nad arvasid, et paneme need väravate taga uuesti jalga. Niisiis tuli ära anda hoiunurka.
Lõuna-India on piirkond, kus elavad rõõmsalt ja rahumeelselt kõrvuti moslemid, hindud, kristlased. Eks me nägime templi poole liikumas ka moslemeid. Paar tumedate rättidega tüdrukut karglesid rõõmsalt ja üldse mitte vaoshoitult, nagu meie stampmõtlemine eeldaks moslemite puhul. Võhikutena ei osanud me arvata, kas nad käivad tõesti templis sees, nagu kõik ja võtavad otsaesisele märgi. Või väldivad märki ja vaatavad ehitist ainult nagu arhitektuurilist imet.
Linna nimega Madurai saabusime alles pimedas. Bussijuht oli pool teed närviliselt telefoniga rääkinud. Vahepeal peatas isegi bussi, et vestelda, aga kuna ta meile midagi ei seletanud, arvasime, et kõik on korras. Muidugi keeleprobleemid. Kui ta aga hotelli ette jõudis, siis leidsime, et hotelli nimi polnud üldse see, mis meile varem öeldi. Inga käis sees rääkimas. Selgus mingi kummaline tõsiasi, et kuna me polnud kella 7 õhtul kohale jõudnud, siis anti meile broneeritud kohad õiges hotellis ära. Samas õigesse hotelli helistades tundus, et kohad on olemas. Tüüpilised segadused India moodi. Õige hotell oli veidi vaiksemal tänaval. Paari tuba küll veel koristati, aga ruumid olid olemas. Hotelli katusel asus baar, kus saime õhtust õlut tellida.
Indias ainus õllemark, mida meile pakuti, oli Kingfisher. Kingfisher gold, red, blue. Sedapuhku jõime ka Kingfisherit, aga toodi super-strong versioon, mis tähendas 6%. Sarnaselt kõigile eelmistele kohtadele polnud ka siin õlut menüüs kirjas. Tellisin ka jäätist, mida Inga pidas väga ohtlikuks teeks. Sa ju ei tea, kas nad teevad seda jääga ja kraaniveest? Üleküsides selgus, et hotellid ikka ise jäätist ei tee. Jäätis tuleb ühest suurest tuntud tehasest. Kõik hirmumüüdid India kohta ei pruugi õiged olla. Siinkohal tänaks Taimit ja Tiitu, kes ohverdasid mulle oma pipraviina varudest. Eks mõnikord mõni toit ajas natuke hirmu peale. Samas arvan, et erilist põhjust karta polnud.
Toomas otsis mööda Indiat taga mingit koduvalmistatud õlut, mille nimi olevat todi-beer võid dodi-beer. Kelnerid tundusid isegi kursis olevat ja lubasid külla kutsudes pakkuda või siis, kui hommikul tellida, lõunaks tuua. Meist jäi see igal juhul joomata ja üritasin laiast internetist selle kohta infot leida. Interneti andmetel on India toddy hoopis punšitaoline jook, mida segatakse viskiga ja serveeritakse kuumalt.
Samas leidsin internetist India õlle valmistamise õpetuse. Järsku on tegemist sama õllega?
http://www.wonderhowto.com/how-to-make-homemade-india-pale-ale-beer-83496/
Hommikuplaaniks oli vaadata Madurai templit, laadida kraam peale, sõita lossi vaatama ja seejärel juba suunduda mägedesse. Inga oli hommikul tõsiselt haige ja seetõttu võtsime tee ette ise. Inga küll soovitas, et kui väravas paistab mõni usaldusväärse näoga giid, siis võiksime selle võtta, aga me ei tundnud erilist vajadust. Tegu oli jälle suurtempliga, mille puhul jalatsid tuli jätta väravast väljapoole. Samuti nõudis dresscode, et meestel oleksid põlved kaetud. Saime abi ühest muuseum-poest, mille omanik laenutas Hannesele lungi (või oli see lihtsalt riidepalakas?) ja võttis meie kingad hoiule.
Tempel oli üsna turvatud. Pidime läbima turvaväravad ja kehakontrolli nagu lennukile minnes. Selle vahega, et veepudel ei olnud ohtlik. Minu pealamp äratas vaimustust ja pärast seda, kui väravas oli kontroll seda plõksinud, uuris seda uudishimulikult ja sõbralikult ka kardina taga olev naine.
Madurai tempel on kõige värvilisem tempel nähtutest. Temple oli värvikirev nii väljast kui ka seest. Igal lagi oli erineva mustriga.
Hindudele meeldib, et neid pildistatakse. Eriti rõõmsad on nad, kui nende lapsi pildistatakse ja tõepoolest - lapsed on väga ilusad. Pildistamise peale naeratavad nad tavaliselt ühkelt ning õnnelikult ja ka lapsed võtavad sisse pildistamisepoosi.
Templis jooksid ringi kihistades kolm last. Tüdruk astus minu juurde ja küsis, et mis mu nimi on. "Ene," ütlesin. "Ene, nüüd oled sa siin teretulnud!" ütles tüdruk ja puudutas käega enda pealage. Seepeale jooksid nad jälle minema ja võtsid järgmise inimese ette. Otsisin välja fotoaparaadi. Seepeale võtsid lapsed kohe poosi sisse. Pärast plõksu tormasid nad pilti vaatama. Pilt oli paraku viletsavõitu. Tüdruk vangutas etteheitvalt pead ja käskis mul uuesti teha. Järgmise pildiga jäid nad paremini rahule ja tuiskasid jälle minema.
Tagasi hotelli ja lossi vaatama. Lossi pildistamiseks oleks tulnud loovutada 30 ruupiat. Kuna olin juba vaatamisväärsusi küllalt pildile saanud, siis leidsin, et ei pea pildistamist oluliseks. Haiparv varitses meid bussist välja astudes - kõik püüdsid midagi müüa ja kui ma ei ostnud, siis vajutas üks naine mulle punase sametise täpi otsaette ja ütles, et me oleme nüüd sõbrad ja võib olla hiljem ma ostan.
Alkoholi tarbitakse seal maal vähe. Siiski on olemas mõned poed, kus seda müüakse. Tavaliselt on tegu mingi väikese putkaga, mida ümbritsevad ainult mehed. India omatoodangus on veine, viskit, rummi.
Teel Maduraisse pidime külastama Tiruchirappalis asuvat Rock Fort templit, milleni viib 400 trepiastet. Hea trenn jalgadele pärast eelmise päeva ronimist. Giidi meil polnud, aga bussijuht oli endiselt meiega. Arusaamisega olid pisukesed probleemid, sest bussijuht ei mõistnud eriti inglise keelt. Aru saades, kuhu me tahame minna, tegi ta selgeks, et Rock Fort on suletud ja pakkus asemele ühte teist teele jäävat templit. Nõustusime pakkumisega ning bussijuhi soovitusel jätsime kingad bussi. Või polnud see soovitus, vaid luba jätta bussi? Igal juhul bussist väljudes hakkasid kõik elanikud meid vaadates naerma. Oli siis põhjuseks paljasjalgsus või mingi muu riietuse komponent. Lisaks ümbritsesid meid koheselt kingamüüjad. Kõndisime templisse. Oli siis põhjuseks puhkepäev või mitte, aga tempel oli ülerahvastatud. Lihtne oli üksteist silmist kaotada ja kui inimesi hakkasime üle lugema, siis leidsime, et olime Jaanika ära kaotanud. Pärast mõningast ootamist saime bussijuhi kätte, selgitasime, et tahame Jaanikat otsima minna ja lahkusime templist. Lühike külastus, natuke naljakas. Jaanika leidsime bussi juurest üles. Bussi juures kerjas almust üks vanamees. Et ma teda pildistada tahtsin, siis andsin tänutäheks paar ruupiat
Järgmiseks palusime bussijuhti peatuda teel mõne söögikoha juures. Söögikoht, mille leidsime, oli paljutõotav - sildid Chinese ja South-Indian. Paraku paika istudes selgus, et sel kellaajal ongi ainult Hiina kööki järel.. ja ainult nuudleid. Veel veerand tundi ja siis selgus, et on olemas ka krõbedaid nuudleid ja veel 5 minuti pärast selgus, et ka suppe on. Võtsin supi, mida hiljem kahetsesin. Tegu oli hapuka supiga, mida oli paksendatud maisitärklisega. Lubatud juurvilja hulpis seal ainult paar tükki. Paar suutäit võtsin ja rohkem ei tahtnud. Tegelikult polnudki ju kõht tühi.
Rummi ei õnnestunudki mul maitsta, sest ühel õhtul tõmbasin selle kotist välja ja kivipõrandale kildudeks. Lõhn küll midagi eriti ahvatlevat polnud.
Tiruchirappali poole sõites saabus teadmine, et 400 astmega tempel on ikka lahti ja otsustasime sinna minna. Tahtsime kingad küll kaasa võtta, aga selgus, et sealsed ei mõista kingade kotti toppimist. Ju nad arvasid, et paneme need väravate taga uuesti jalga. Niisiis tuli ära anda hoiunurka.
Lõuna-India on piirkond, kus elavad rõõmsalt ja rahumeelselt kõrvuti moslemid, hindud, kristlased. Eks me nägime templi poole liikumas ka moslemeid. Paar tumedate rättidega tüdrukut karglesid rõõmsalt ja üldse mitte vaoshoitult, nagu meie stampmõtlemine eeldaks moslemite puhul. Võhikutena ei osanud me arvata, kas nad käivad tõesti templis sees, nagu kõik ja võtavad otsaesisele märgi. Või väldivad märki ja vaatavad ehitist ainult nagu arhitektuurilist imet.
Indias ainus õllemark, mida meile pakuti, oli Kingfisher. Kingfisher gold, red, blue. Sedapuhku jõime ka Kingfisherit, aga toodi super-strong versioon, mis tähendas 6%. Sarnaselt kõigile eelmistele kohtadele polnud ka siin õlut menüüs kirjas. Tellisin ka jäätist, mida Inga pidas väga ohtlikuks teeks. Sa ju ei tea, kas nad teevad seda jääga ja kraaniveest? Üleküsides selgus, et hotellid ikka ise jäätist ei tee. Jäätis tuleb ühest suurest tuntud tehasest. Kõik hirmumüüdid India kohta ei pruugi õiged olla. Siinkohal tänaks Taimit ja Tiitu, kes ohverdasid mulle oma pipraviina varudest. Eks mõnikord mõni toit ajas natuke hirmu peale. Samas arvan, et erilist põhjust karta polnud.
Toomas otsis mööda Indiat taga mingit koduvalmistatud õlut, mille nimi olevat todi-beer võid dodi-beer. Kelnerid tundusid isegi kursis olevat ja lubasid külla kutsudes pakkuda või siis, kui hommikul tellida, lõunaks tuua. Meist jäi see igal juhul joomata ja üritasin laiast internetist selle kohta infot leida. Interneti andmetel on India toddy hoopis punšitaoline jook, mida segatakse viskiga ja serveeritakse kuumalt.
Samas leidsin internetist India õlle valmistamise õpetuse. Järsku on tegemist sama õllega?
http://www.wonderhowto.com/how-to-make-homemade-india-pale-ale-beer-83496/
Hommikuplaaniks oli vaadata Madurai templit, laadida kraam peale, sõita lossi vaatama ja seejärel juba suunduda mägedesse. Inga oli hommikul tõsiselt haige ja seetõttu võtsime tee ette ise. Inga küll soovitas, et kui väravas paistab mõni usaldusväärse näoga giid, siis võiksime selle võtta, aga me ei tundnud erilist vajadust. Tegu oli jälle suurtempliga, mille puhul jalatsid tuli jätta väravast väljapoole. Samuti nõudis dresscode, et meestel oleksid põlved kaetud. Saime abi ühest muuseum-poest, mille omanik laenutas Hannesele lungi (või oli see lihtsalt riidepalakas?) ja võttis meie kingad hoiule.
Madurai tempel on kõige värvilisem tempel nähtutest. Temple oli värvikirev nii väljast kui ka seest. Igal lagi oli erineva mustriga.
Templis jooksid ringi kihistades kolm last. Tüdruk astus minu juurde ja küsis, et mis mu nimi on. "Ene," ütlesin. "Ene, nüüd oled sa siin teretulnud!" ütles tüdruk ja puudutas käega enda pealage. Seepeale jooksid nad jälle minema ja võtsid järgmise inimese ette. Otsisin välja fotoaparaadi. Seepeale võtsid lapsed kohe poosi sisse. Pärast plõksu tormasid nad pilti vaatama. Pilt oli paraku viletsavõitu. Tüdruk vangutas etteheitvalt pead ja käskis mul uuesti teha. Järgmise pildiga jäid nad paremini rahule ja tuiskasid jälle minema.
Friday, January 7, 2011
23.12-25.12.2010 Läbi Kanchepurami Tiruvannamalaisse
Köögisõnastik
Ghee - selitatud või
Idli- valge riisijahust kakuke (ma ei maitsnud seda kordagi)
Vada - läätsest tehtud kakuke. Mind häiris pisut selle indiapärane maitsestus. Karri jms.
Dosa- riisijahust õhuke pannkook. Hästi õhuke, krõbe, natuke maitsetu, aga süüakse tavaliselt terava kastmega.
Naan - nisujahust paksem leib
Chapati - kõige tavalisem täistera nisujahust leib
Paratha - nisujahust õhuke kihiline leib. Lõuna-India toit
Curd - kohalik hapupiim või jogurt
Alu - kartul
Thali - komplekt, mis koosneb riisist, mitmest erinevast kastmest ja erinevatest leibadest.
Samosa - õlis küpsetatud pirukas
Kofta - erinevad pallikesed. Alu kofta on kartulipallike, võib olla ka juurviljaga jms
Lassi - maitsestatud hapupiimajook. Nagu meie haps
Biryani - riisiroog
Chai - maitsestatud must tee piimaga
Edasine teekond läks sama bussiga, millega saabusime Mamallapuramisse. Selle vahega, et kotid saime katusele kinnitatud ja sellega ka pisut rohkem vaba ruumi. Hommikust sööma ei hakanud ja tegime giidile selgeks, et soovime einestada teel ja kohalikus söögikohas. Kui mina vähemalt olin minimaalselt kohalikku kööki maitsnud, siis hommikusöök tuli täiesti kohalikust köögist. Vada, dosa ja 3 kastet serveerituna lehel. Jõime teed. Ütleme ausalt, et mulle ei maitsenud ja seda hoolimata jutust, mis gurmaanid oma lehtedel kirjutavad. Samas eks ta huvitav oli.
Kanchepuramis oli 3 erinevat templit. Sisenemiseks pidime kingad maha jätma. On huvitav jälgida, kui ruttu hakkavad kohalikud müügiks pakkuma kingi, kui näevad paljasjalgseid turiste. Esimene tempel oli üsna suure territooriumiga. Hoovil oli elevant, kellele ruupia annetades andis elevant õnnistuse.
Teine tempel oli palju suurem. Giid rääkis, et seal olevat 1008 lingat. Üleüldse on 1008 mingit liiki püha number.
Kolmanda templi ümber oli ehitatud mediteerimisorvakesed. Igas seesuguses oli ilusad kivist raiutud kujutised, mis olid kannatada saanud. Giid rääkis, et need liivakivist tehtud kaunistused oli omal ajal krohviga kaetud. Mitte just hea idee.
Kanchepuram on ka siiditööstuse asukoht. Käisime tutvumas tehnoloogiaga ja nagu heaks tavaks on saanud, siis toimetati turistid poodi, kus üritati neile müüa... ja õnnestunult.
Järgmine toidukoht oli eriti peenes majas eriti peene ja kalli menüüga. Meile pakuti komplekti 400 ruupiaga, mis on haruldaselt kõrge hind. Asi, mida ei kahetsenudki, kuigi pärast 7-nda toiduni jõudmist tundusid kõik kurguni täis olevat. Toidud olid haruldaselt head - euroopalik toit indiapäraselt või indiapärane toit euroopaliku maitsestusega. Üks maisitärklisega tahkestatud supp oli küll selline, et jäi minust puutumata, aga enamik toite sobisid hästi.
Selle giidi töö meiega sealkohas lõppes.
Tiruvannamalaisse jõudsime üsna hilja. Järgmise päeva varahommikul pidime ronima Arunachala mäele ja seetõttu pidime tõusma vara. Mulle mõjus niigi kuumus juba liiga koormavalt ja seetõttu oli arusaadav, et ronima peab väga vara, kui päike pole veel küpsetama hakanud.
Giidiga saime kokku Arunachala mäe jalamil asuva ashrami territooriumil. Giid oli noor ja üsna pühendunud olekuga ning kogu ta jutt oli selge poeesia
Kes korra sellel mäel on käinud, sellega jääb mägi terve elu
Astu aeglaselt ja omas tempos, siis kannab Tee sind ise edasi
Tee, see oled sa ise
http://www.mountainsarantours.com/www.mountainsarantours.com/Home.html
http://www.arunachala-ramana.org/information_pages.htm
Teel korjas ta üles mingid rohulibled, mida jaotas kõigile ning palus ära süüa. Kõigile, väljaarvatud mulle. Mõtlesin natuke kurvalt, et miks ta mind vahele jättis. Siis, kui tahtsin kotist hakata veepudelit võtma, võttis ta peost veel ühe lehekese ja ulatas minu poole. Automaatselt sirutasin vasaku käe. Sellepeale tõmbas ta käe tagasi ja ütles autoriteediga hääles - parema käega. Võtsin siis selle anni parema käega vastu. Ta surus mul rusika kokku ja käskis selle ära süüa alles paari minuti pärast.
Leheke oli pisut hapuoblika maitsega.
Meditatsioonikoopas üllatas ta mind hoopis uuel moel. Nimelt olin mõelnud, et india inimesed koristavad ainult oma kodu, aga mujale loobivad igat liiki jäätmeid laiali. See, kuidas meie giid koobast koristas, oli üllatavalt meeldivalt roheline. Võimalik muidugi, et ta pidas ka mäge oma koduks.
Pärast meditatsioonikoobast käisime salajase allika juures, mis nägi välja nagu jalajälg. Surmtõsine giid pritsis meid veega. Rituaalne või mitte, aga kuumus oli minu jaoks juba liialt suureks muutunud ja igasugune värskendus kulus ära. Järgmiseks külastasime jahedat koobast, kus Ramana olevat magamas käinud ja giid demonstreeris täiesti poisikeselikul kombel, kuidas mööda siledat kaljuseina üles ronida.
Edasine mäekülg läks järjest järsemaks. Siiani polnud teed valinud, aga nüüd soovisin endale pikemaid jalgu, sest ei suutnud enam pikka astet võttes oma järjest raskemaks muutuvat keret üles vedida. Higi voolas ojadena ja järgmisesse puhkepeatusesse jõudsin viimasena. Õnneks oli veel ainult üks peatusevahe ronida ja tipp ning imeline vaade ja imeliselt jahutav õhk.
Mäel viis giid veel mingi õnnistamiserituaali läbi ja surus otsaesisele mingi kriidiga tehtud märgi. Neid märke saime lähitulevikus piisavalt, et sellest tüdida jõuda. Allatulek polnud just lihtne, sest pidurdusjalg oli pidevalt töös.
Inga kohtas teel ühte vene tüdrukut, kes rääkis, et tuli Tiruvannamalaisse ainult üheks päevaks, aga pärast mäel käimist jäi sinna kaheks nädalaks.
Õhtust sõime söögikohas - rootsi laud indiapäraselt 200rs. Joogid tuli ise kõrvale osta.
Pärast sööki läksime veel koos sama giidiga templit vaatama. Olime nii üsna väsinud kõik, aga vantsisime kõik paigad kohusetundlikult läbi. Saades otsaesisele nii valgeid kui ka punaseid kriipse ja täppe. Inga soovitas sissepääsu privaatõnnistusele. Sealt anti kaasa pakike, milles oli valget ja punast pulbrit. Hmm... Igaks juhuks jätsin selle Indiasse maha. Mine tea, kuidas toll sellistesse asjadesse suhtub.
Giidiga hüvasti jättes küsis Annika, et kas giid ei sooviks meiega Maduraisse kaasa tulla. Too naeris ainult selle peale ja ütles, et ta ei saa mäest kuidagi kaugemale minna. Tundsin pisut, et tahaksin sarnaselt tollele vene tüdrukule veel paariks nädalaks Tiruvannamalaisse jääda, aga ilmselt pole minus seda ettevõtlikust. Või hoopis puudus soov järelejäänud reisist loobuda? Ees oli veel Periyari looduskaitseala.
Jõuluõhtu puhul sõin veel ühe puuviljasalati. Järgmisel hommikul vara läksin katuselt pesu tooma. Üks valge tüdruk istus katusel ja mediteeris. Tundsin, et Tiruvannamalai õhkkond on tõesti selline, kuhu pikemalt jääda ja kui ma mingi koha järele hakkan igatsema, siis selle.
Ghee - selitatud või
Idli- valge riisijahust kakuke (ma ei maitsnud seda kordagi)
Vada - läätsest tehtud kakuke. Mind häiris pisut selle indiapärane maitsestus. Karri jms.
Dosa- riisijahust õhuke pannkook. Hästi õhuke, krõbe, natuke maitsetu, aga süüakse tavaliselt terava kastmega.
Naan - nisujahust paksem leib
Chapati - kõige tavalisem täistera nisujahust leib
Paratha - nisujahust õhuke kihiline leib. Lõuna-India toit
Curd - kohalik hapupiim või jogurt
Alu - kartul
Thali - komplekt, mis koosneb riisist, mitmest erinevast kastmest ja erinevatest leibadest.
Samosa - õlis küpsetatud pirukas
Kofta - erinevad pallikesed. Alu kofta on kartulipallike, võib olla ka juurviljaga jms
Lassi - maitsestatud hapupiimajook. Nagu meie haps
Biryani - riisiroog
Chai - maitsestatud must tee piimaga
Edasine teekond läks sama bussiga, millega saabusime Mamallapuramisse. Selle vahega, et kotid saime katusele kinnitatud ja sellega ka pisut rohkem vaba ruumi. Hommikust sööma ei hakanud ja tegime giidile selgeks, et soovime einestada teel ja kohalikus söögikohas. Kui mina vähemalt olin minimaalselt kohalikku kööki maitsnud, siis hommikusöök tuli täiesti kohalikust köögist. Vada, dosa ja 3 kastet serveerituna lehel. Jõime teed. Ütleme ausalt, et mulle ei maitsenud ja seda hoolimata jutust, mis gurmaanid oma lehtedel kirjutavad. Samas eks ta huvitav oli.
Kolmanda templi ümber oli ehitatud mediteerimisorvakesed. Igas seesuguses oli ilusad kivist raiutud kujutised, mis olid kannatada saanud. Giid rääkis, et need liivakivist tehtud kaunistused oli omal ajal krohviga kaetud. Mitte just hea idee.
Järgmine toidukoht oli eriti peenes majas eriti peene ja kalli menüüga. Meile pakuti komplekti 400 ruupiaga, mis on haruldaselt kõrge hind. Asi, mida ei kahetsenudki, kuigi pärast 7-nda toiduni jõudmist tundusid kõik kurguni täis olevat. Toidud olid haruldaselt head - euroopalik toit indiapäraselt või indiapärane toit euroopaliku maitsestusega. Üks maisitärklisega tahkestatud supp oli küll selline, et jäi minust puutumata, aga enamik toite sobisid hästi.
Selle giidi töö meiega sealkohas lõppes.
Tiruvannamalaisse jõudsime üsna hilja. Järgmise päeva varahommikul pidime ronima Arunachala mäele ja seetõttu pidime tõusma vara. Mulle mõjus niigi kuumus juba liiga koormavalt ja seetõttu oli arusaadav, et ronima peab väga vara, kui päike pole veel küpsetama hakanud.
Giidiga saime kokku Arunachala mäe jalamil asuva ashrami territooriumil. Giid oli noor ja üsna pühendunud olekuga ning kogu ta jutt oli selge poeesia
Kes korra sellel mäel on käinud, sellega jääb mägi terve elu
Astu aeglaselt ja omas tempos, siis kannab Tee sind ise edasi
Tee, see oled sa ise
http://www.mountainsarantours.com/www.mountainsarantours.com/Home.html
http://www.arunachala-ramana.org/information_pages.htm
Teel korjas ta üles mingid rohulibled, mida jaotas kõigile ning palus ära süüa. Kõigile, väljaarvatud mulle. Mõtlesin natuke kurvalt, et miks ta mind vahele jättis. Siis, kui tahtsin kotist hakata veepudelit võtma, võttis ta peost veel ühe lehekese ja ulatas minu poole. Automaatselt sirutasin vasaku käe. Sellepeale tõmbas ta käe tagasi ja ütles autoriteediga hääles - parema käega. Võtsin siis selle anni parema käega vastu. Ta surus mul rusika kokku ja käskis selle ära süüa alles paari minuti pärast.
Leheke oli pisut hapuoblika maitsega.
Meditatsioonikoopas üllatas ta mind hoopis uuel moel. Nimelt olin mõelnud, et india inimesed koristavad ainult oma kodu, aga mujale loobivad igat liiki jäätmeid laiali. See, kuidas meie giid koobast koristas, oli üllatavalt meeldivalt roheline. Võimalik muidugi, et ta pidas ka mäge oma koduks.
Pärast meditatsioonikoobast käisime salajase allika juures, mis nägi välja nagu jalajälg. Surmtõsine giid pritsis meid veega. Rituaalne või mitte, aga kuumus oli minu jaoks juba liialt suureks muutunud ja igasugune värskendus kulus ära. Järgmiseks külastasime jahedat koobast, kus Ramana olevat magamas käinud ja giid demonstreeris täiesti poisikeselikul kombel, kuidas mööda siledat kaljuseina üles ronida.
Õhtust sõime söögikohas - rootsi laud indiapäraselt 200rs. Joogid tuli ise kõrvale osta.
Pärast sööki läksime veel koos sama giidiga templit vaatama. Olime nii üsna väsinud kõik, aga vantsisime kõik paigad kohusetundlikult läbi. Saades otsaesisele nii valgeid kui ka punaseid kriipse ja täppe. Inga soovitas sissepääsu privaatõnnistusele. Sealt anti kaasa pakike, milles oli valget ja punast pulbrit. Hmm... Igaks juhuks jätsin selle Indiasse maha. Mine tea, kuidas toll sellistesse asjadesse suhtub.
Giidiga hüvasti jättes küsis Annika, et kas giid ei sooviks meiega Maduraisse kaasa tulla. Too naeris ainult selle peale ja ütles, et ta ei saa mäest kuidagi kaugemale minna. Tundsin pisut, et tahaksin sarnaselt tollele vene tüdrukule veel paariks nädalaks Tiruvannamalaisse jääda, aga ilmselt pole minus seda ettevõtlikust. Või hoopis puudus soov järelejäänud reisist loobuda? Ees oli veel Periyari looduskaitseala.
Jõuluõhtu puhul sõin veel ühe puuviljasalati. Järgmisel hommikul vara läksin katuselt pesu tooma. Üks valge tüdruk istus katusel ja mediteeris. Tundsin, et Tiruvannamalai õhkkond on tõesti selline, kuhu pikemalt jääda ja kui ma mingi koha järele hakkan igatsema, siis selle.
Subscribe to:
Posts (Atom)