Murutari arvamusest jäid kõrvu kajama sõnad: "Need inimesed, kes täna ehitavad head uut ilma, ...". Mõtlesin, et vast "Head uut ilma" ei maksaks ehitada. Kuigi mõnikord olen kahtlustanud, et Huxley oli prohvet.
Aga seda, et majanduskriisi tekitas inimeste laiskus, ma ei julge küll arvata. Kriis on ammu juba sügaval olemas. Pigem ei tohi liiga hästi tööd teha, sest siis saab töö otsa ja kui pole tööd, siis pole palka. Ja kui pole palka ja kui ei tarbita, siis ei ole majanduskasvu. Mis Sa ikka toodad, kui ei osteta.
Ja ei tohi teha asju, mis peavad vastu 10 aastat. Kujutad ette, kui inimesel on kodus tarbeese (või ka riietus), mis peab vastu 10 aastat ja inimene ei osta 10 aastat uusi asju. Majandus läheb põhja. LHV lehelt lugesin paar päeva tagasi kurba sõnumit, et selline tarbimisekasv pole jätkusuutlik. Ja nii ongi. Ma ei tea, kas nutta või naerda.
Friday, February 4, 2011
Tuesday, February 1, 2011
Daniel Pennac "Nagu romaan"
Mind vabandab ainult see, et tegelikult ma ei arvusta ega analüüsi raamatuid, vaid kirjutan üles oma mõtteid, neid ikka, mis seoses raamatulugemisega tulevad.
Kui ma viimane kord võtsin raamatukogust virna raamatuid, ütles mu ees seisev naine minu kohta: "Näe, ja öeldakse veel, et noorsugu ei loe". Neelasin alla ütluse, et ega ma nii väga enam noorsugu pole ja et minu lapsepõlves oli veel lugemine populaarne.
Avasin selle raamatu kaane ja olin nii sees, et ei saanud enam välja. Lugu väikesest poisist, kes vaimustusega kuulas muinasjutte ja kes oli juba enne lugema õppimist Ideaallugeja. Siis aga tuli teismeliseiga ja Raamat muutus koormaks ja kohustuseks. Lugu ühest isast ja pedagoogist, kes üritas leida põhjust sellele, miks Ideaallugejast saab järsku mittelugeja. Kui muutumiste vahel on ainult hetk, siis peab olema võimalik seda hetke tagasipöörata.
Lugemisiha vaenlane on sund, raamatu lausete tükkideks lahti võtmine ja analüüsimine. Lugemine on lõbus ainult seni, kui tegu on valikuga ja vabadusega. Kui Sa võid ka mitte lugeda, kui võid lehekülgi vahele jätta, raamatut pooleli jätta. Kui võid lugeda ükskõik mida ilma muretsemata sellepärast, kas see on väärtkirjandus.
Ja Rousseau mõte hariduse kohta: " Lisan vaid ühe märkuse, olulise juhtmõtte: väga kindlalt ja ruttu omandatakse harilikult see, mille omandamisega sugugi kiiret pole"
http://blog.varrak.ee/?p=2027
http://blogistaja.wordpress.com/2011/02/01/daniel-pennac-nagu-romaan/
Mulle meeldis just eriti õnneliku lõpu pärast.
Kui ma viimane kord võtsin raamatukogust virna raamatuid, ütles mu ees seisev naine minu kohta: "Näe, ja öeldakse veel, et noorsugu ei loe". Neelasin alla ütluse, et ega ma nii väga enam noorsugu pole ja et minu lapsepõlves oli veel lugemine populaarne.
Avasin selle raamatu kaane ja olin nii sees, et ei saanud enam välja. Lugu väikesest poisist, kes vaimustusega kuulas muinasjutte ja kes oli juba enne lugema õppimist Ideaallugeja. Siis aga tuli teismeliseiga ja Raamat muutus koormaks ja kohustuseks. Lugu ühest isast ja pedagoogist, kes üritas leida põhjust sellele, miks Ideaallugejast saab järsku mittelugeja. Kui muutumiste vahel on ainult hetk, siis peab olema võimalik seda hetke tagasipöörata.
Lugemisiha vaenlane on sund, raamatu lausete tükkideks lahti võtmine ja analüüsimine. Lugemine on lõbus ainult seni, kui tegu on valikuga ja vabadusega. Kui Sa võid ka mitte lugeda, kui võid lehekülgi vahele jätta, raamatut pooleli jätta. Kui võid lugeda ükskõik mida ilma muretsemata sellepärast, kas see on väärtkirjandus.
Ja Rousseau mõte hariduse kohta: " Lisan vaid ühe märkuse, olulise juhtmõtte: väga kindlalt ja ruttu omandatakse harilikult see, mille omandamisega sugugi kiiret pole"
http://blog.varrak.ee/?p=2027
http://blogistaja.wordpress.com/2011/02/01/daniel-pennac-nagu-romaan/
Mulle meeldis just eriti õnneliku lõpu pärast.
Sunday, January 30, 2011
Roy Strider "Punane ja must"
Kui ma Roy Strideri raamatu esimest lugu lugesin, olin meeldivalt üllatunud. Polnudki varem vast lugenud ühiskonnakriitikat, mis nii täpselt vastu kajaks.
Olin juba mõnda aega mõelnud, et kapitalism on oma aja ära elanud. Kord, mis kunagi oli progressiivne, on nüüdseks muutunud püramiidskeemiks, mis propageerib ja soosib (üle)tarbimist ja raiskamist. Teisiti lihtsalt majanduskasvu ei saa, kui peab tarbima ja raiskama ja veel rohkem tarbima. Varem või hiljem see enam ei toimi.
Sellest kirjutisest lugesin teisigi huvitavaid mõtteid, nii selliseid, mida olin sõnastamata kujul mõelnud kui ka selliseid, millele isegi polnud tulnud.
Kahjuks edasised jutud ei pakkunud pooltki sellist huvi. Esimene pettumus tuli sellega, et tegu polegi tervikliku ühe jutiga kirjutatud raamatuga, vaid artiklitekogumiga. Sellest hoolimata lugesin edasi.
Vähehaaval võttis maad mingi äng ja siis ärritus. Tahtsin öelda, et kuule mees, mis Sa kogu aeg virised!
Annan endale aru, et viga polnud mitte kirjanikus, kes paistab olema intelligentne. Kogumik on viga. Viga on ka Rein Raua mõte, kes arvab, et tohutu hulga negatiivsete artiklite järjest lugemine muudab kedagi paremaks. Ei muuda. Inimene muutub ainult siis paremaks, kui tal on mingi positiivne suund ja eesmärk silme ees. Mingi eeskuju. Kui inimene loeb ja leiab, et kõik on halvasti ja ka inimressurss on kõik halb, siis tekib ainult anarhistlik mõte kõik põlema panna.
Enamikus artiklitest oli minu jaoks tõde olemas, ehkki ilma positiivse programmita. Mõnele asjale tahaks tõsiselt vastu vaielda.
Rahvuslus.
Roy, Sa isegi ju ei usu, et rahvuslus on jama! On ju erinevus, mismoodi on kirjutatud artiklid Eestist ja eestlastest, mismoodi Nepaalist ja Indiast. Kui välisriikidest kirjutades on säilitatud distantseeruv toon, siis Eestist kirjutades on valusalt lahmivad sõnad kerged tulema. Niimoodi lahmitakse ainult siis, kui miski isiklikult puudutab. Eks see olegi rahvuslus, kui pead ennast üheks rahva hulgast. Ei aita isegi nime vahetus mingi kosmopoliitse (inglise!) nime vastu.
Rahvuslus on ka Tähelaevas Jelena Skulskajaga väljatulnud mõttes, et vene keel on ta kodumaa. Mulle väga meeldis see mõte, et keel võib olla kodumaa. Sihuke mõte, mis teeb paremaks. Ja kui ka on palju neid, kes keelt risustavad, siis võiks vähemalt püüda seda ise mitte teha.
GMO
Ma ei ole küll teadaolevalt geneetiliselt muundatud toidu pooldaja, aga mulle ei tundu argumendina mõte: "GMO on paha sellepärast, et see on GMO". Ei saanudki aru, kas autor teab midagi rohkemat. Olen mõelnud, et geneetiline muundamine on vast sellepärast paha, et inimene mängib jumalat ja rikub looduse tasakaalu. Aga miskipärast pole siiani arvanud, et selle sissesöömine kuidagi inimest mõjutab. Geenimutatsioonidega inimesi on kogu aeg sündinud. Miskipärast me ei arvan, et need inimesed kuidagi nakatavad koduloomi ja taimi. Miks peaks taimede puhul see teistmoodi olema?
Olen mõelnud, et geneetika on tulevik ja kindlasti lahendab vähiprobleemi kunagi geneetika.
Ainus mõte on see, et järsku arvab autor, et ainus viis taimi geneetiliselt muundada on kiiritamine. Niisiis tõmbab ta võrdusmärgi kahe mõiste vahele GMO = radioaktiivne taim. Punkt. Aga nii siis kirjutagu!
Ainus arvustus, mille ma leidsin
http://www.raamatumaailm.ee/arvustus/10388
Olin juba mõnda aega mõelnud, et kapitalism on oma aja ära elanud. Kord, mis kunagi oli progressiivne, on nüüdseks muutunud püramiidskeemiks, mis propageerib ja soosib (üle)tarbimist ja raiskamist. Teisiti lihtsalt majanduskasvu ei saa, kui peab tarbima ja raiskama ja veel rohkem tarbima. Varem või hiljem see enam ei toimi.
Sellest kirjutisest lugesin teisigi huvitavaid mõtteid, nii selliseid, mida olin sõnastamata kujul mõelnud kui ka selliseid, millele isegi polnud tulnud.
Kahjuks edasised jutud ei pakkunud pooltki sellist huvi. Esimene pettumus tuli sellega, et tegu polegi tervikliku ühe jutiga kirjutatud raamatuga, vaid artiklitekogumiga. Sellest hoolimata lugesin edasi.
Vähehaaval võttis maad mingi äng ja siis ärritus. Tahtsin öelda, et kuule mees, mis Sa kogu aeg virised!
Annan endale aru, et viga polnud mitte kirjanikus, kes paistab olema intelligentne. Kogumik on viga. Viga on ka Rein Raua mõte, kes arvab, et tohutu hulga negatiivsete artiklite järjest lugemine muudab kedagi paremaks. Ei muuda. Inimene muutub ainult siis paremaks, kui tal on mingi positiivne suund ja eesmärk silme ees. Mingi eeskuju. Kui inimene loeb ja leiab, et kõik on halvasti ja ka inimressurss on kõik halb, siis tekib ainult anarhistlik mõte kõik põlema panna.
Enamikus artiklitest oli minu jaoks tõde olemas, ehkki ilma positiivse programmita. Mõnele asjale tahaks tõsiselt vastu vaielda.
Rahvuslus.
Roy, Sa isegi ju ei usu, et rahvuslus on jama! On ju erinevus, mismoodi on kirjutatud artiklid Eestist ja eestlastest, mismoodi Nepaalist ja Indiast. Kui välisriikidest kirjutades on säilitatud distantseeruv toon, siis Eestist kirjutades on valusalt lahmivad sõnad kerged tulema. Niimoodi lahmitakse ainult siis, kui miski isiklikult puudutab. Eks see olegi rahvuslus, kui pead ennast üheks rahva hulgast. Ei aita isegi nime vahetus mingi kosmopoliitse (inglise!) nime vastu.
Rahvuslus on ka Tähelaevas Jelena Skulskajaga väljatulnud mõttes, et vene keel on ta kodumaa. Mulle väga meeldis see mõte, et keel võib olla kodumaa. Sihuke mõte, mis teeb paremaks. Ja kui ka on palju neid, kes keelt risustavad, siis võiks vähemalt püüda seda ise mitte teha.
GMO
Ma ei ole küll teadaolevalt geneetiliselt muundatud toidu pooldaja, aga mulle ei tundu argumendina mõte: "GMO on paha sellepärast, et see on GMO". Ei saanudki aru, kas autor teab midagi rohkemat. Olen mõelnud, et geneetiline muundamine on vast sellepärast paha, et inimene mängib jumalat ja rikub looduse tasakaalu. Aga miskipärast pole siiani arvanud, et selle sissesöömine kuidagi inimest mõjutab. Geenimutatsioonidega inimesi on kogu aeg sündinud. Miskipärast me ei arvan, et need inimesed kuidagi nakatavad koduloomi ja taimi. Miks peaks taimede puhul see teistmoodi olema?
Olen mõelnud, et geneetika on tulevik ja kindlasti lahendab vähiprobleemi kunagi geneetika.
Ainus mõte on see, et järsku arvab autor, et ainus viis taimi geneetiliselt muundada on kiiritamine. Niisiis tõmbab ta võrdusmärgi kahe mõiste vahele GMO = radioaktiivne taim. Punkt. Aga nii siis kirjutagu!
Ainus arvustus, mille ma leidsin
http://www.raamatumaailm.ee/arvustus/10388
Tuesday, January 25, 2011
3.01-05.01.2011 - Kuni koduni
Varkalas oli hotelli administraator mul küsinud, et kuidas Eestis ilm on. "-10 kraadi ja palju lund," ütlesin silmakirjalikult ennasthaletseva ilmega uhkelt, nagu oleks lumi minu väljamõeldis. "Kahju," ütles ta selle peale.
Olin juba eemale läinud, kui tema repliik seisatas mu. Mõtlesin, et kas peaks minema ja ütlema, et temal pole mind küll põhjust haletseda. Ta ei tea, millest ta ilma on jäänud, kui ei näe kunagi lund ja elab kliimas, kus on 2 aastaaega - elamiskõlbmatult kuum ja liiga palav.
Võib olla siiski eksin - on kolmas ka. Soojade troopiliste vihmadega. Võib olla see isegi meeldiks mulle?
Rong hilines. Inga oli jaganud juhtnööre, mis peaks tegema, kui trügimise tõttu rongist maha ei pääse. Õnneks Varkalas sellist asja ei olnud ja samuti ei pidanud rongile sõidu pealt peale hüppama nagu kohalikele bussidele. Ilmselt on probleemid väljumisega ainult mingites kohalikele mõeldud vagunites. Kohad, mis pidid meie omad olema, olid osaliselt hõivatud. Nii et pressisime ennast seal istuvate inimeste vahele. Iga tunnikese tagant käis rongis ringi teemüüja, kes hüüdis madalal gongina kõlaval häälel - "Tšai-tšai-tšai-tšai!" Samuti müüdi pirukaid ja pähkleid. Rongisõit kestis kokku 4 tundi. Tundsin iga minutiga, kuidas mu jalad rohkem üles paistetasid.
Ernakulami hotell oli sadama lähedal. Otse hotelli vastas oli vastavatud restoran. Sinna me suundusime ja avastasime, et oleme jälle odavasse piirkonda sattunud. Võrreldes randadega. Isegi A/C ruumis istudes (hinnad oli seal 10% kõrgemad) ei tundunud arve suurena. Toiduvalik oli väga hea.
Pilt restoranist.
Järgmisel hommikult, nagu plaanis, suundusime sadamasse. Pilet praamile maksis 250 paise (2,5 INR). Niisiis vähem kui krooniga paadisõidule. Naiste ja meeste jaoks oli eraldi sabad. Sellel teemal rääkides - enamikes kohtades olid naistel ja meestel eraldi järjekorras. Selleks vist, et naiste ja meeste kehad kokku ei puutuks. Ashramis oli nii näiteks mahla ostmisel. Samas on veider, et näiteks Amma kallistuse jaoks olime ühises sabas. Kaldun arvama, et tegu on mingi kaduva nähtusega, sest näiteks looduspargis oli ka ühine saba. Üldiselt igal pool, kus oli rohkem inimesi. Kummaline oli see, et maksimaalselt võis osta 2 praamipiletit. Niisiis pooled meist pidid sabas olema.
Kochi saar oli omaette vaatamisväärsus. Kochi ei sarnane tüüpilise Indiaga - Portugali mõjutused on arhitektuuris. Minu jaoks, kes ma Portugalis käinud ei ole, tundus saar pisut nagu väike Hispaania või Itaalia. Väiksed sümpaatsed tänavad, värvilised majad. India viimistlemata fassaadide asemel pisut edev lohakus. Tänavatel uitasid lehmade asemel kitsed, kellele tundusid väga maitsevat seintele kleebitud plakatid. Riksad olid ka kõik tuunitud.
Miskipärast küsivad koolilapsed mulle arusaamatul põhjusel pastakaid. Ei taha uskuda, et selle taga on vaesus, sest pastakad olid poes naeruväärse hinnaga. Võib olla see on mingi mäng - kes saab välismaalastelt rohkem pastakaid?
Kochil oleks võinud pikalt vaadata, aga ajakava oli väga paigas. Tahtsime olla kindlad, et jõuame õigeks ajaks lennukile. Ostsin veel sadamast värskelt pressitud mahla. Poiss, kes seda pressis, lükkas küll oma sõrmedega vapralt puuvilja peale, aga enam ei lasknud ma igasugustest kõhutõve hirmudest ennast segada. Üleüldse arvan, et kõhutõbi on rohkem meie euroopaliku kasimatuse tulemus. Indialased oskavad selles ümbruses paremini puhtust pidada. Saarelt 30INR ostetud ananassimahl on senisaadutest parim.
Tahtsin veel külmkapimagneti kaasa osta, aga kui mult küsiti selle eest 270INR, hakkasin lihtsalt naerma ja läksin ära.
Enne lennujaama ostsin Ernakulamist endale tossud nende mahajäetute asemele. Ei kujutanud ette, et lähen Tallinna plätudes. Tosse eriti alla kaubelda ei suutnud, tundus, et seal poes polnud kombeks. Nägid küll välja täiesti firma-firma - peal tuntud kaubamärk Reedok. Hakka nüüd mingi d-tähe kallal norima.
Hüvasti India!
Jalad olid endiselt paistes. Koju jõudes meenus ähmaselt, et oli mingi tsetse kärbes, kes tekitas unitõbe ja elevantsust. Oot... tsetse oli ikka vist Aafrikas. Igal juhul vaatasin kodus murelikult jalga, mille paistetus püsis mitu päeva. Siis hakkas alanema, aga surises ikka. Lugesin internetist elevantsustõve (filariaasi) kohta, et seda levitavad sääsed ja oh imet- India on üks ohtlikuks peetud piirkond.
Paratha valmistamist pole veel proovinud, aga küll jõuab. Pole ju veel kuud aegagi möödas.
Olin juba eemale läinud, kui tema repliik seisatas mu. Mõtlesin, et kas peaks minema ja ütlema, et temal pole mind küll põhjust haletseda. Ta ei tea, millest ta ilma on jäänud, kui ei näe kunagi lund ja elab kliimas, kus on 2 aastaaega - elamiskõlbmatult kuum ja liiga palav.
Võib olla siiski eksin - on kolmas ka. Soojade troopiliste vihmadega. Võib olla see isegi meeldiks mulle?
Rong hilines. Inga oli jaganud juhtnööre, mis peaks tegema, kui trügimise tõttu rongist maha ei pääse. Õnneks Varkalas sellist asja ei olnud ja samuti ei pidanud rongile sõidu pealt peale hüppama nagu kohalikele bussidele. Ilmselt on probleemid väljumisega ainult mingites kohalikele mõeldud vagunites. Kohad, mis pidid meie omad olema, olid osaliselt hõivatud. Nii et pressisime ennast seal istuvate inimeste vahele. Iga tunnikese tagant käis rongis ringi teemüüja, kes hüüdis madalal gongina kõlaval häälel - "Tšai-tšai-tšai-tšai!" Samuti müüdi pirukaid ja pähkleid. Rongisõit kestis kokku 4 tundi. Tundsin iga minutiga, kuidas mu jalad rohkem üles paistetasid.
Ernakulami hotell oli sadama lähedal. Otse hotelli vastas oli vastavatud restoran. Sinna me suundusime ja avastasime, et oleme jälle odavasse piirkonda sattunud. Võrreldes randadega. Isegi A/C ruumis istudes (hinnad oli seal 10% kõrgemad) ei tundunud arve suurena. Toiduvalik oli väga hea.
Järgmisel hommikult, nagu plaanis, suundusime sadamasse. Pilet praamile maksis 250 paise (2,5 INR). Niisiis vähem kui krooniga paadisõidule. Naiste ja meeste jaoks oli eraldi sabad. Sellel teemal rääkides - enamikes kohtades olid naistel ja meestel eraldi järjekorras. Selleks vist, et naiste ja meeste kehad kokku ei puutuks. Ashramis oli nii näiteks mahla ostmisel. Samas on veider, et näiteks Amma kallistuse jaoks olime ühises sabas. Kaldun arvama, et tegu on mingi kaduva nähtusega, sest näiteks looduspargis oli ka ühine saba. Üldiselt igal pool, kus oli rohkem inimesi. Kummaline oli see, et maksimaalselt võis osta 2 praamipiletit. Niisiis pooled meist pidid sabas olema.
Kochi saar oli omaette vaatamisväärsus. Kochi ei sarnane tüüpilise Indiaga - Portugali mõjutused on arhitektuuris. Minu jaoks, kes ma Portugalis käinud ei ole, tundus saar pisut nagu väike Hispaania või Itaalia. Väiksed sümpaatsed tänavad, värvilised majad. India viimistlemata fassaadide asemel pisut edev lohakus. Tänavatel uitasid lehmade asemel kitsed, kellele tundusid väga maitsevat seintele kleebitud plakatid. Riksad olid ka kõik tuunitud.
Miskipärast küsivad koolilapsed mulle arusaamatul põhjusel pastakaid. Ei taha uskuda, et selle taga on vaesus, sest pastakad olid poes naeruväärse hinnaga. Võib olla see on mingi mäng - kes saab välismaalastelt rohkem pastakaid?
Kochil oleks võinud pikalt vaadata, aga ajakava oli väga paigas. Tahtsime olla kindlad, et jõuame õigeks ajaks lennukile. Ostsin veel sadamast värskelt pressitud mahla. Poiss, kes seda pressis, lükkas küll oma sõrmedega vapralt puuvilja peale, aga enam ei lasknud ma igasugustest kõhutõve hirmudest ennast segada. Üleüldse arvan, et kõhutõbi on rohkem meie euroopaliku kasimatuse tulemus. Indialased oskavad selles ümbruses paremini puhtust pidada. Saarelt 30INR ostetud ananassimahl on senisaadutest parim.
Tahtsin veel külmkapimagneti kaasa osta, aga kui mult küsiti selle eest 270INR, hakkasin lihtsalt naerma ja läksin ära.
Enne lennujaama ostsin Ernakulamist endale tossud nende mahajäetute asemele. Ei kujutanud ette, et lähen Tallinna plätudes. Tosse eriti alla kaubelda ei suutnud, tundus, et seal poes polnud kombeks. Nägid küll välja täiesti firma-firma - peal tuntud kaubamärk Reedok. Hakka nüüd mingi d-tähe kallal norima.
Jalad olid endiselt paistes. Koju jõudes meenus ähmaselt, et oli mingi tsetse kärbes, kes tekitas unitõbe ja elevantsust. Oot... tsetse oli ikka vist Aafrikas. Igal juhul vaatasin kodus murelikult jalga, mille paistetus püsis mitu päeva. Siis hakkas alanema, aga surises ikka. Lugesin internetist elevantsustõve (filariaasi) kohta, et seda levitavad sääsed ja oh imet- India on üks ohtlikuks peetud piirkond.
Paratha valmistamist pole veel proovinud, aga küll jõuab. Pole ju veel kuud aegagi möödas.
Monday, January 24, 2011
Defitsiit
Pärast selgeks saamist, et Robusta on kallim kohviuba kui Arabica, läksin poodi seisu uurima. Turg pole täiesti lootusetu. Robustat sisaldasid 2 sorti Lavazzat ning Segafredo Zanetti Espresso. Turg kuulub siiski Arabicale.
Sunday, January 23, 2011
31.12.2010-02.12.2011 Varkala, aastavahetus Indias
Broneeritud hotellitoale ei saa just ülemäära kindel olla. Asi pole mingis vassimises ega valelikkuses, vaid selles, et kui klient ei taha hotellitoast välja kolida, et sunni teda keegi. Lähed kohale ja nõuad broneeritud hotellituba, aga seda pole. Eelmine klient on leidnud, et aeg liigub mõnusalt ja ei viitsi läänelikult plaanipäraselt elada ning jääb veel üheks päevaks. Tuleb lihtsalt ise muutuda ja samamoodi võtta elu päevakaupa.
Pärast sekeldusi Varkala hotellis, kus selgus, et meie kõigi jaoks pole ruumi, suutsid organiseerimisvõimelised eestlased endale siiski ülemajutatud aastavahetusel platsi leida. India hotelliomanik oskas hästi kätelaiutamise liigutust teha. 3 kaheinimese tuba oli algselt planeeritud kohas North Cliffil, üks tuba natuke eemal, aga rannale lähemal. Ja meie Ingaga ning Toomas elasime hoopis ranna teises servas, kus oli kohalike rand.
Enne kokkusaamist käisime veel ujumas. Ilm tundus iga päevaga kuumemaks minevat. Kuigi selget taevast ei olnud näha, siiski oli pilvealuses ilmas lämmatavalt palav ja raske hingata. Vesi oli tõesti mõnus.
Varkalas soovitaks restorani Little Tiibet. Kui mul midagi on India maitsestuse vastu, siis tiibeti köök tundub täiesti sobivat. Momod on liha või juurviljadega täidetud pelmeenid, mille kõrvale pakuti kastet ja puljongit. Oli mingi momo moodi toit veel, mis oli ülepraetud, aga nimetust kahjuks ei mäleta.
Teine laheda õhkkonnaga koht oli Rock'n Roll, kus baaris oli väga jutukas blond naine, kes unustas sageli klientidele tellitu toomata, tellitud asjad arvele kirjutamata. Sõin seal India hommikusööki ja alu paratha oli väga hea.
Olen alati tahtnud vana-aasta õhtul olla kusagil mujal kui Eestis. Palmi all võib-olla. Kui oma kambaga paika istusime, siis joogikaart tundus vaimustav - kokteilid reas ja hinnad Eesti mõistes olematud. Tellides selgus, et ega nad kokteile valmistada küll ei oska. Alkoholi oli tunda, aga kokteilid olid kõik sarnaselt tulihapud. Vahet polnud, kas tellisid Sex on the Beach või Margarita, kõik praktiliselt ühtemoodi hapu maitsega. Tellitud kohalik vein oli ka meie mõistes kallis ja väga kuiv. Meie kohal olev tiivik ei töötanud ja järjest enam hakkasid kehad ruumi kütma. Siis pandi eriliselt kõvast muusika mängima ja lärm röövis igasuguse tahtmise edasi istuda. Käisime Elleniga jalutamas ja vaatasime ülejäänud kohtades ringi - ei tulevärki, etendusi ega elavat muusikat. Tüdinud ilmetega valged.
Olin saanud, mis ma tahtsin - aastavahetuse palmi all - ja nüüd võisin selle nimekirjast maha kriipsutada.
Viimane koht, kus enne aastavahetust peatusime, oli Itaalia kohvik. Kohv oli seal küll ehtne.
Ja siis ta tuli! Paar paugatust, omanik soovis kättpidi Happy New Year!
Tagasi hotelli minnes ekslesime üsna pikalt (pärast selgus, et tegime mingi paari kolme kilomeetrise ringi). Teel sõitis meist mööda hulganisti riksasid, kust karjuti "Happy New Year!".
Uusaastahommikul ujumas käimine on üsna ebatraditsiooniline. Ilm oli lämmatavalt kuum. Föön hakkas tööle alles siis, kui läksime North Cliffi kõige põhjapoolsemasse serva. Olin mõelnud, et rannapuhkus on hea selleks, et saab rahus lugeda, aga sellises palavuses ei oleks sellest midagi välja tulnud. Cliff oli poode ja restorane täis ning järsku tundus tohutu pikk aeg see 3 päeva, mis me peame seal turistirannas olema. Ma polnud ainus, kes sedaviisi tundis ja Inga pakkus välja tegutsemiseplaani - 2 jaanuari hommikul võtame ette mingi reisi backwaters'il ja 3 jaanuariks hangime rongipiletid ja käime ära Kochi saarel. Annika oli leidnud kokakursuste pakkumisi - plaan, mis mind vaimustas, sest oli hetkel parathast sõltuvuses ja mõtlesin, et selle ime valmistamise ma ära õpin.
1 jaanuaril suutsin hõbedakaupmehe juures endale sõrmuse ja kaelaehte osta, lasin meeldival riidemüüjal endal naha üle kõrvade tõmmata ja mõtlesin, et 1 päeva kaubanduses on minu jaoks liig mis liig. Indias müüdavate riiete kohta arvan, et see kipub enamalt jaolt täielik rämps olema - kangas pole vastupidav, värviliselt asjad annavad värvi ja õmblused hargnevad. Need riided, mida nad ise kannavad, tunduvad palju kvaliteetsemad olevat. Oleks huvitav teada, kust nad neid hangivad.
Riidemüüja tütar (fotografeerimine katkestas nutu)
Inga teatas rõõmusõnumi, et sai meile piletid rongile ja et 2 hommikul läheme paadiga sõitma väikesele saarele. Backwaters ei tulnud plaani, sest sinna minekuks oleks veel pidanud transpordi hankima ning ei olnud teada, kui pikalt üldse sõidetakse. Registreerisime end Inga ja Annikaga järgmiseks päevaks kokakursusele. Meie aeg pidi algama 16:30 ja kestma poolteist tundi. Valisime enda 6 toitu.
Kerala backwaters on kanalite ja jõgede süsteem. Mõtlen, et kas see vaatepilt olekski niiväga erinenud sellest, mida me nägime paadisõidul. Saar ja tempel olid väga tagasihoidlikud, aga sõit mööda jõge oli huvitav. Kahjuks pole nii hea fotograaf ja pole ka korralikku aparaati, aga sel retkel oleks lindudest väga ilusaid võtteid saanud.
Keralas on juba pikemat aega võimul Kommunistlik Partei. Sellest ka igal pool grafitina kujutatud sirp ja vasar ning viisnurk. Meie jaoks natuke võõristama panev sümboolika, kas pole?
Kokakursusele läksi
me täpselt kohale, aga selgus, et meie aeg oli ära antud. Kas te homme ei saa tulla? Meil nimelt elektrikatkestuse tõttu jäi eile paar tundi ära ning need inimesed tulid täna? Pärast kauplemist leppisime kokku, et saame oma söögid teha 17:30 (pärast Annika kommenteeris, et see on veel parem aeg, kui oleks 16:30 olnud).
Meie kokk - kas pole nagu mingi vuuduu meister, kes valmistub toidu nõiduslikuks tegema?
Meie valitud toidud
1. Paneeritud baklažaan
2. Aloo kofta
3. Mingit moodi kala (kahjuks meie tellimuslehte pole enam alles, igal juhul polnud Masala fish, vaid midagi muud)
4. Kookosriis
5. Plain paratha
6. Jälle ei tea nime, mingi keedukreemi moodi magustoit
Paneeritud baklažaani jaoks panime jahu, aga igat liiki maitseaineid oli nii palju, et neid ei suutnud üles kirjutada. Lisaks mõned segud, mida meil ei müüdagi. Niisiis parem on oma fantaasiat kasutada. Baklažaan oli viiludeks lõigutud, see tuli suure koguse kastmega tõsta keevasse õlisse. Segasid neid seal õlis ja tõstsid vahukulbiga välja. Selle krõbeda eelroa sõime kohe ära. Vast sellepärast, et kokk ei tohi näljaselt toitu teha.
Ei hakka ülejäänud kokakunsti nii detailselt kirjeldama. Vast huvitavatest asjadest. et koftade jaoks tehtav kartul ei olnud mitte toores ega ka mitte keedetud püree, vaid pooltoored kartulikuubikud. Kookose riivimiseks oli mingi laua külge kinnitatav tera. Kala pandi kastme sisse nii, et ta oli kolmeks tükiks lõigatud. Mis mind sokeeris oli see, et kalapea koos juhmilt vaatava silmaga oli ka sees.
Paratha küpsetamine oli see, mille pärast ma neid kursuseid eriti tahtsin. Taigen oli juba valmis. Kokk rääkis, et taignasse pannakse ainult kõrgema sordi jahu, vesi, sool ja õli (või ghee). Taigen peab valmis olema tund enne, kui hakkad küpsetama. Valmis taignarull tuli hõõruda pannkoogiks. Kokk kastis seda korduvalt õliga ja rullis uuesti. Siis tõstis pannkoogi serva ühe käega veidi üles, teise käega võttis servast natuke kaugemalt ja kerge liigutusega tõstis pannkoogi üles ning laksas selle vastu lauaplaati. Siis pööras nagu pannkooki ja liikus sõrmedega veidi edasi ning tegi sama liigutuse. Nii tegi ta leivale täisringi peale, kogu leib läbi pekstud. Seejärel keeras ta taigna torru ja keeras toru rõngasaiaks ning jättis umbes 5 minutiks seisma. Seejärel rullis selle jälle pannkoogiks ja pani tulisele plaadile küpsema. Mõlemalt poolt täpiliseks praetud, tõstis ta selle plaadilt maha ja kortsutas seda kätega servadest nagu rabedat paberit. Leib oli kihiliseks muutunud.
Seejärel oli meil meeldiv võimalus see toit hämaras (olime toitu valmistanud 2 tundi) ja küünlavalgel aias ära süüa.
Peaga kala teemasse tagasi pöördudes mainin, et kala oli väga hea. Hämaras polnud väga näha, mis me sisse sõime. Igal juhul silma kala peas hiljem polnud.
Hiljem läksime kõrvalbaari, sest seal oli elav muusika. Üks naisterahvas laulis kitarri saatel ja kõik kohad olid hõivatud. Valetan. Siiski leidsime kohad. Keset välikohvikut oli väike tornine, kuhu viis redel. Tornis oli 4 istekohta - täpselt nii palju, nagu meile vaja oli. Torn tundus küll savijalgadel kõikuvat, aga oli omamoodi elamus. Eriti veel, kui kelner ka üles tuli.
Pärast sekeldusi Varkala hotellis, kus selgus, et meie kõigi jaoks pole ruumi, suutsid organiseerimisvõimelised eestlased endale siiski ülemajutatud aastavahetusel platsi leida. India hotelliomanik oskas hästi kätelaiutamise liigutust teha. 3 kaheinimese tuba oli algselt planeeritud kohas North Cliffil, üks tuba natuke eemal, aga rannale lähemal. Ja meie Ingaga ning Toomas elasime hoopis ranna teises servas, kus oli kohalike rand.
Enne kokkusaamist käisime veel ujumas. Ilm tundus iga päevaga kuumemaks minevat. Kuigi selget taevast ei olnud näha, siiski oli pilvealuses ilmas lämmatavalt palav ja raske hingata. Vesi oli tõesti mõnus.
Teine laheda õhkkonnaga koht oli Rock'n Roll, kus baaris oli väga jutukas blond naine, kes unustas sageli klientidele tellitu toomata, tellitud asjad arvele kirjutamata. Sõin seal India hommikusööki ja alu paratha oli väga hea.
Olen alati tahtnud vana-aasta õhtul olla kusagil mujal kui Eestis. Palmi all võib-olla. Kui oma kambaga paika istusime, siis joogikaart tundus vaimustav - kokteilid reas ja hinnad Eesti mõistes olematud. Tellides selgus, et ega nad kokteile valmistada küll ei oska. Alkoholi oli tunda, aga kokteilid olid kõik sarnaselt tulihapud. Vahet polnud, kas tellisid Sex on the Beach või Margarita, kõik praktiliselt ühtemoodi hapu maitsega. Tellitud kohalik vein oli ka meie mõistes kallis ja väga kuiv. Meie kohal olev tiivik ei töötanud ja järjest enam hakkasid kehad ruumi kütma. Siis pandi eriliselt kõvast muusika mängima ja lärm röövis igasuguse tahtmise edasi istuda. Käisime Elleniga jalutamas ja vaatasime ülejäänud kohtades ringi - ei tulevärki, etendusi ega elavat muusikat. Tüdinud ilmetega valged.
Olin saanud, mis ma tahtsin - aastavahetuse palmi all - ja nüüd võisin selle nimekirjast maha kriipsutada.
Viimane koht, kus enne aastavahetust peatusime, oli Itaalia kohvik. Kohv oli seal küll ehtne.
Ja siis ta tuli! Paar paugatust, omanik soovis kättpidi Happy New Year!
Tagasi hotelli minnes ekslesime üsna pikalt (pärast selgus, et tegime mingi paari kolme kilomeetrise ringi). Teel sõitis meist mööda hulganisti riksasid, kust karjuti "Happy New Year!".
Uusaastahommikul ujumas käimine on üsna ebatraditsiooniline. Ilm oli lämmatavalt kuum. Föön hakkas tööle alles siis, kui läksime North Cliffi kõige põhjapoolsemasse serva. Olin mõelnud, et rannapuhkus on hea selleks, et saab rahus lugeda, aga sellises palavuses ei oleks sellest midagi välja tulnud. Cliff oli poode ja restorane täis ning järsku tundus tohutu pikk aeg see 3 päeva, mis me peame seal turistirannas olema. Ma polnud ainus, kes sedaviisi tundis ja Inga pakkus välja tegutsemiseplaani - 2 jaanuari hommikul võtame ette mingi reisi backwaters'il ja 3 jaanuariks hangime rongipiletid ja käime ära Kochi saarel. Annika oli leidnud kokakursuste pakkumisi - plaan, mis mind vaimustas, sest oli hetkel parathast sõltuvuses ja mõtlesin, et selle ime valmistamise ma ära õpin.
1 jaanuaril suutsin hõbedakaupmehe juures endale sõrmuse ja kaelaehte osta, lasin meeldival riidemüüjal endal naha üle kõrvade tõmmata ja mõtlesin, et 1 päeva kaubanduses on minu jaoks liig mis liig. Indias müüdavate riiete kohta arvan, et see kipub enamalt jaolt täielik rämps olema - kangas pole vastupidav, värviliselt asjad annavad värvi ja õmblused hargnevad. Need riided, mida nad ise kannavad, tunduvad palju kvaliteetsemad olevat. Oleks huvitav teada, kust nad neid hangivad.
Inga teatas rõõmusõnumi, et sai meile piletid rongile ja et 2 hommikul läheme paadiga sõitma väikesele saarele. Backwaters ei tulnud plaani, sest sinna minekuks oleks veel pidanud transpordi hankima ning ei olnud teada, kui pikalt üldse sõidetakse. Registreerisime end Inga ja Annikaga järgmiseks päevaks kokakursusele. Meie aeg pidi algama 16:30 ja kestma poolteist tundi. Valisime enda 6 toitu.
Kerala backwaters on kanalite ja jõgede süsteem. Mõtlen, et kas see vaatepilt olekski niiväga erinenud sellest, mida me nägime paadisõidul. Saar ja tempel olid väga tagasihoidlikud, aga sõit mööda jõge oli huvitav. Kahjuks pole nii hea fotograaf ja pole ka korralikku aparaati, aga sel retkel oleks lindudest väga ilusaid võtteid saanud.
Kokakursusele läksi
me täpselt kohale, aga selgus, et meie aeg oli ära antud. Kas te homme ei saa tulla? Meil nimelt elektrikatkestuse tõttu jäi eile paar tundi ära ning need inimesed tulid täna? Pärast kauplemist leppisime kokku, et saame oma söögid teha 17:30 (pärast Annika kommenteeris, et see on veel parem aeg, kui oleks 16:30 olnud).
Meie kokk - kas pole nagu mingi vuuduu meister, kes valmistub toidu nõiduslikuks tegema?
Meie valitud toidud
1. Paneeritud baklažaan
2. Aloo kofta
3. Mingit moodi kala (kahjuks meie tellimuslehte pole enam alles, igal juhul polnud Masala fish, vaid midagi muud)
4. Kookosriis
5. Plain paratha
6. Jälle ei tea nime, mingi keedukreemi moodi magustoit
Paneeritud baklažaani jaoks panime jahu, aga igat liiki maitseaineid oli nii palju, et neid ei suutnud üles kirjutada. Lisaks mõned segud, mida meil ei müüdagi. Niisiis parem on oma fantaasiat kasutada. Baklažaan oli viiludeks lõigutud, see tuli suure koguse kastmega tõsta keevasse õlisse. Segasid neid seal õlis ja tõstsid vahukulbiga välja. Selle krõbeda eelroa sõime kohe ära. Vast sellepärast, et kokk ei tohi näljaselt toitu teha.
Ei hakka ülejäänud kokakunsti nii detailselt kirjeldama. Vast huvitavatest asjadest. et koftade jaoks tehtav kartul ei olnud mitte toores ega ka mitte keedetud püree, vaid pooltoored kartulikuubikud. Kookose riivimiseks oli mingi laua külge kinnitatav tera. Kala pandi kastme sisse nii, et ta oli kolmeks tükiks lõigatud. Mis mind sokeeris oli see, et kalapea koos juhmilt vaatava silmaga oli ka sees.
Paratha küpsetamine oli see, mille pärast ma neid kursuseid eriti tahtsin. Taigen oli juba valmis. Kokk rääkis, et taignasse pannakse ainult kõrgema sordi jahu, vesi, sool ja õli (või ghee). Taigen peab valmis olema tund enne, kui hakkad küpsetama. Valmis taignarull tuli hõõruda pannkoogiks. Kokk kastis seda korduvalt õliga ja rullis uuesti. Siis tõstis pannkoogi serva ühe käega veidi üles, teise käega võttis servast natuke kaugemalt ja kerge liigutusega tõstis pannkoogi üles ning laksas selle vastu lauaplaati. Siis pööras nagu pannkooki ja liikus sõrmedega veidi edasi ning tegi sama liigutuse. Nii tegi ta leivale täisringi peale, kogu leib läbi pekstud. Seejärel keeras ta taigna torru ja keeras toru rõngasaiaks ning jättis umbes 5 minutiks seisma. Seejärel rullis selle jälle pannkoogiks ja pani tulisele plaadile küpsema. Mõlemalt poolt täpiliseks praetud, tõstis ta selle plaadilt maha ja kortsutas seda kätega servadest nagu rabedat paberit. Leib oli kihiliseks muutunud.
Peaga kala teemasse tagasi pöördudes mainin, et kala oli väga hea. Hämaras polnud väga näha, mis me sisse sõime. Igal juhul silma kala peas hiljem polnud.
Hiljem läksime kõrvalbaari, sest seal oli elav muusika. Üks naisterahvas laulis kitarri saatel ja kõik kohad olid hõivatud. Valetan. Siiski leidsime kohad. Keset välikohvikut oli väike tornine, kuhu viis redel. Tornis oli 4 istekohta - täpselt nii palju, nagu meile vaja oli. Torn tundus küll savijalgadel kõikuvat, aga oli omamoodi elamus. Eriti veel, kui kelner ka üles tuli.
Friday, January 21, 2011
Nädala parim mõte
Tehke inimestele tarad ümber ja nad muutuvad lammasteks!
Allikas: Eesti Päevaleht (võti on mati all)
Allikas: Eesti Päevaleht (võti on mati all)
Subscribe to:
Posts (Atom)