"Kormoranid"

Nähtud. Veniv nagu tavaliselt eesti film ikka, tegelaskujud äratasid pigem piinlikkust kui kaastunnet. Keegi ei olnud sümpaatne. Ja äkki, päris lõpus käis miski plõks, miski läks järsku lahti ja tundsin lugupidamist võime üle elada nii intensiivselt samas päevas, et suudad kõigele käega lüüa. Kogu film muutus järsku sissejuhatuseks sellele mõttele.
Kui poleks seda hollywoodi üle ilkuvat häpi endi, siis peaksin väga heaks filmiks. Nüüd oleks soovinud, et film oleks pisut varem ära lõppenud - siis, kui see veel usutav oli.
Aga see on ainult minu arvamus.

Üks seik jäi mulle filmis arusaamatuks. Mis pagana seiklus selle Vlassoviga vahepeal toimus?

Stella Braam "Mul on Alzheimer"

Teema huvitab mind sellepärast, et ka minu isa sai selle haiguse. Samuti teadmine, et haigus on pärilik. Ka mind on vaevanud küsimused selle kohta, kas Alzheimeris inimene üldse saab millestki aru. Kas miski jäädvustub üldse mällu? Missugusena ta näeb maailma? Kas tal on oma soovid ja unistused seoses eluga - kas ta sooviks pigem surnud olla?
Tõestisündinud loo peategelane Rene on psühholoog, kes vanaduses jääb Alzheimerisse. Loo on kirja pannud tema tütar, kes võitleb lõpuni selle eest, et ka dementsetel oleks inimväärne elu.
Mõeldes faktidele, et maailmas on 34 miljonit dementset, võiks nendega lausa oma suure riigi rajada. Rene tegi avastuse, tol ajal, kui ta juba oli haigestunud, et inimesed sünnivad Alzheimeriga ning see süveneb iga päevaga. Ainult paljud surevad enne mõnda teise haigusesse, kui Alzheimeri sümptomid kohale jõuavad. See võib olla haige aju väljamõeldis. Samas ei pruugi see ka vale olla. Raamatus tuuakse arve, et kui kuni 55 astastest kannatab Alzheimeri all 0,03%, siis üle 95 aastaste seas on neid juba üle 42%.

Mõte sellest, et vanaduses käitutakse dementse inimesega nagu mingi kõntsaga. Topitakse täis ravimeid, mis võivad kõigi uurimuste järgi nende elule ohtlikud olla. Seotakse voodi külge kinni. Ei viida piisavalt sageli tualetti ja lastakse täislastud pükstes vedeleda. Ei anta piisavalt aega söömiseks ja kuna söömine on vaevaline, siis sageli on need vanurid alatoidetud.
Arusaadav, miks rahusteid topitakse. Ikka sellepärast, et hämarolekus mõistusega inimene võib olla tülikas. Mõtte ajel püüab põgeneda, tülitab teisi, rikub mööblit, lagastab, ei allu korraldustele. Lihtne on rohtudega tuimastada.

Samas pildikesi sellest Alzheimeri elust, mis ei pruugigi nii värvitu olla. Rene võtab riiulist kaisulooma, küsides selle jaoks enne luba. Stella ei keela. Rene pigistab seda ja ohkab siis: "See on täiesti kuiv. Temas pole terakestki mahla järel"

Suzanne Collins - Näljamängude triloogia

Triloogia koosneb kolmest raamatust "Näljamängud", "Lahvatab leek", "Pilapasknäär".
Tegevus toimub tulevikumaailmas, kus praeguse Põhja-Ameerika territooriumil asub Kapitoolium, mida ümbritsevad 13 ringkonda. Ringkonnad on spetsialiseerunud ja sealne elanikkond on üsna vaene võrreldes Kapitooliumi rahvaga.
Et keegi ei unustaks Kapitooliumi ülimuslikkust ega unistakski ülestõusust, on Kapitoolium välja mõelnud Näljamängud, mis kujutavad endast ringkonnast loosiga valitud laste omavahelist võitlust ja selle reaalajas ülekannet televisioonis. Võitja saab olla ainult üks - viimane ellujääja.

Peategelane vahetab välja oma noorema õe, kes pidi loosi tahtel osalema mängudel. Arvestades õe pehmet iseloomu poleks too seal hakkama saanud. Peategelane ise on üsna karm, umbusklik ja oma ea kohta ülimalt pragmaatiline tüdruk.

Raamat oli väga ladusalt loetav. Kui esimene osa tundus nagu tüüpiline noortekas, siis teine läks pisut karmiks armastusromaaniks ja kolmas, hoolimata juba ette ära arvatud süsteemi kokkuvarisemisest, lõppes süngemalt ja minoorsemalt kui oleksin oletanud ning järsku ei tundunud raamat enam lasteraamatuna. Tegelikult tõmbas raamatu otsad väga õnnestunult kokku, sest tüüpiline lõpp - kõik said heaks, pahad hävisid või kasvasid ümber - poleks olnud loogiline. Lõpuga viidi asjad usutavuse tasemele ja püstitati olulise küsimus, kuidas inimkond ikka jõudis nii jäleda asjani nagu Näljamängud.

Mõtlesin pärast seda veelkord lasteraamatute süngeks muutumise üle. "Hamelin pärast rotte" oli minu jaoks see pöördepunkt, mis pani mõtlema, et lasteraamatuid ei tahaks küll laste kätte anda. Või tegelikult oli selline juba "Vennad Lõvisüdamed".

Dan McEvan "Lepitus"

Pühapäeval, kui TV oli taustaks lahti, köitis sealtoimuv järsku tähelepanu ja tundus kuidagi väga tuttavana. Otsisin kähku riiulist raamatu välja.
Raamat jättis mulle esimest korda lugedes ikka väga sügava mulje. Sarnaselt igale lugejale oleksin lõpetanud raamatu enne viimast peatükki, enne tunnistust, et õnnelik lõpp oli väljamõeldis lugejale, kes armastab õnnelikke lõppe.

Film oli samuti hea.

Vabariigi kodanikud

Riigitelevisiooni stuudios on mitu tarka inimest ja arutavad tõsimeeli selle üle, miks venelased valivad Keskerakonda. Kas need inimesed, kes sellise valiku teevad, on Eesti Vabariigi vastased? Vaatasin seda stseeni päris suu ammuli. Mul oli päris hea meel, kui tuli vaatajakõne ja minu usk inimeste arukusse taastus. Too helistaja tegi stuudios istujatele väga viisakas vormis peapesu ja tuletas neile meelde, et meil on demokraatlikud valimised, valivad ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja kui nii suurt hulka hääletajatest saab pidada riigi vastasteks, siis on meil riigis sees midagi väga mäda.

Saates esinesid Riigikogu eelmise koosseisu liige Hannes Rumm, sotsioloog Juhan Kivirähk, Tartu Ülikooli eetikakeskuse juht Margit Sutrop ja Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli.
http://etv.err.ee/?0559312
http://etv.err.ee/index.php?05613671

Kinos

Olen selle kuu jooksul rohkem kinos käinud kui viimase poole aasta jooksul. Loetelu siis nendest
Aus mäng
Biutiful
Tamara Drewe
Must Luik
Kuku: mina jään ellu

Hakkasin üles kirjutama sellepärast, et üritasin meenutada filmi Biutiful pealkirja ja mitte ei tulnud meelde. Läks hulganisti aega ja filmiblogide sorimist enne kui taipasin, mida ma otsin. Blogikataloogis olevaid filmiblogisid on palju, aga kui hakkad sirvima, mis tulevad järjest sellised, kes igapäevaselt vaatavad 3-4 filmi internetist või DVD-lt ning enamus neist on mingi ulme/õudus jms. Tõsiselt mõtlen, et blogikataloogi otsingus peaks film ja kino erinevate alapealkirjade all olema.

Ülalnimetatud filmidest kõige parem kindlasti oli Biutiful. Film suutis mind tõeliselt üllatada. Alguse kaadreid vaadates mõtlesin, et miks ma üldse sellist masendavat elu vaatan. Kuidagi märkamatult olin siis filmis sees - tõeliselt liigutatud ja haaratud. Mitte midagi polnud ülearu ega puudu. Maailm oli kuritegelik, vaene, paheline, getostunud ja siiski mitte masendav. Selle keskel ühe mehe vastutus ja armastus. Õnneks polnud kusagil kasutatud pateetikat ega liialdatud heroismiga. Mitte miski ei muutunud läilaks. Kinost välja astudes oli sügavalt mõttesse vajunud ja üldse mitte kurb.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12035:vastastikmoju-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3334

Kui vaadata nüüd koos sellega filmi Kukumäest, siis ilmselt pole see küll autorite taotlus, aga tegu on täieliku vastandiga filmi Biutiful peategelasele, Uxbalile. Seal, kus Uxbalil oli vastutustunne, seal oli Kukul täielik vastutuse eiramine ja veendumus, et kõik annavad talle kõik andeks. Filmi tegijad on selle pildi meisterlikult joonistanud, aga miskipärast ei tekita see kuju minus soojust. Vast ainult kahetsust, mõtte juures - missugune raiskamine. Vast oleks ta mulle sümpaatsem, kui vähemalt kainestpäi öeldud repliikidest kogu aeg mina-mina läbi ei käiks.

Paljukiidetud "Must luik" on suurejoonelise näitlejatööga film. Teist korda seda ei vaata enam kunagi. Loodetavasti ei pea kunst alati olema tume ja masendav.

"Tamara Drewe" seevastu oli üsna head tuju tekitav film. Selline lõbusalt maailma vaatav ja isegi kui asjad lähevad viletsalt, siis see pole tragöödia. Paar teismelist tüdrukut, üldse mitte pahatahtlikud, on lahedad. Nad igavlevad ja keeravad teistele. Ja mõnikord keeravad mõne situatsiooni üsna hulluks ning veel hullemaks siis, kui midagi parandada tahavad.

"Aus mäng" on tõestisündinud loo põhjal tehtud põnevusfilm poliitikast ja intriigidest ja kuigi arvustus nimetas seda igavaks, siis minu jaoks see seda polnud.

Eesti laul 2012

Eurovisioon on omaette muusikastiil ja sellel on oma kindel publik. Vaadake Eurovisiooni fännklubi lehtesid ometi. Ei ole seal erilist arvamuse pluralismi - enamasti üsna üks kindel stiil. Niisiis võiks vähe silmakirjalik olla idee - valime välja Eesti parima laulu ja saadame selle Eurovisioonile.
Kas Eesti parim laul peab olema stiilis "eurovisioon"?
Kui ei ole selles stiilis, siis kukub välja eelvoorust, kõik teadsid juba eile, et laul ei sobi. Solvumisest unustatakse esitaja pikaks ajaks. Ühesõnaga positiivse reklaami asemel negatiivne.

Rahvas ongi segaduses. Osad hääletavad selle poolt, mis tõepoolest meeldib kõige rohkem (Eesti Laulu valimine ikkagi). Teised hääletavad seda, mille puhul tundub tõenäoline, et see läheb Eurovisiooni eelvoorust läbi.

Miks ei võiks olla näiteks idee, et valime aastal 2012 2 võitjat. Eesti Laulu ja Eurolaulu? Eesti laulu valimine on tasuta. Iga Eesti elanik saab hääletada ainult korra. Ei saa aru ideest, miks peaks selle arvamus määravam olema, kes kõige kõvemini karjub. Eurolaulule seevastu piiranguid pole, sest mitu korda hääletamine on tava ka Eurovisioonil. Samuti on hääletamine tasuline.



Outloudz - I wanna meet Bob Dylan