Leedus räägitakse head vene ja head inglise keelt. Nidas oli samuti kuulda saksa keelt.
Leedu liiklus ei erine palju Eesti omast. Vast ainult eelmises kirjutises mainitud kiirtee ja hoiatusmärk, mille pealt on üks suur must punkt. Arvan, et see tähendab "Hoiduge mustade aukude eest!"
Vilniusse jõudsime üsna õhtul. See oli ainus koht, kus meil oli broneeritud korter. Korter oli oma hinna (45EUR) kohta uhke ja väga hea asukohaga. Tasumata reklaamina - müüja Old Vilnius Apartments - täiesti Vanalinnas. Köök, pesumasin, magamistuba. Sissepääs oli sisehoovis, kuhu võis lükata ka mootorratta ning meie ruumide aknad olid alumise korruse omad. Ülemistel rõdudel passisid naabrid - abivalmid ja uudishimulikud. Elu nagu itaalia filmis. Hiljem leidsin, et negatiivsete kommentaaridena oli mainitud see, et ei toodud igal hommikul hommikusööki ning korteri jahedus. Hetke kliimas jahe meile sobis.
Vilniuses olin esimest korda, ehkki läbisõidul olin olnud. Imetleme küll Tallinna Vanalinna, aga ei ole siiani osanud arvata, et Tallinna Vanalinn on kuidagi parem kui Vilniuse või Riia oma. Vilniuses tundusid mulle majad uuemad ja vähem oli kitsukesi tänavaid. Vanalinnas (ja ka muudes Leedu linnades) on igal pool eraldatud rada jalgratturite jaoks. Asi, mis mulle näis pisut mõttetu, sest inimesed eriti ei hoolinud sellest rajast ja jalutasid selle peal. Jalgratturid pidid korduvalt rajalt maha sõitma või lausa rattalt maha ronima, et edasi pääseda. Aga vähemalt linnuke kirjas, et on jalgratturitele mõeldud.
Trakaisse on Vilniusest ainult 28km. Trakai on vast üks kõige tuntum Leedu turismi sihtpunkt. Seal kindluses peetakse kontserte. Pole ka ime, sest selline kindlus, mis on ehitatud väikesele saarele keset järve, on üsna romantiline paik. Trakail on värvikas ajalugu. Muuhulgas on see linnake olnud suurhertsogiriigi pealinn ja de facto ka Leedu pealinn. Trakais toimusid Nõukogude ajal ja ka praegu veel sõudespordi üritused. Linnake on väike ja seal on palju puitmajakesi. Ühes sellise olime ka öö. Järve teisel kaldal on väikeste jahtide sadam. Mõtlesin, et kas nende pärast on järve sildadele sisse ehitatud kumerus - et puri läbi mahuks. Muidugi purje kõrguse piirab see ära. Võib olla on mõeldud hoopis paadiga sõitjatele, et need pead vastu silla serva ära ei lööks.
Trakai kindluses on palju ruume ja palju vaadata. Mulle kui ajaloovõhikule jättis kõige suurema mulje liikuv hologramm. Tegu oli minu meelest suurvürsti endaga, kes demonstreeris meeleolusid. Igal juhul seletas giid, et kui liikuda paremale, siis muutub ülik pildil kurjemaks ja vasakule liikudes langeb tõstetud käsi ning nägu muutub leebemaks.
Küsisin baaris, et mis on nende kõige populaarsem õllemark. Teenindaja vastas kindlalt, et Svyturys. Samas nende baaris oli pakkuda ainult Utenos ja Tauros. Igal juhul Svyturys oli omandanud õllevarjude müügi monopoli Leedus - mingi teise kirjaga päikesevarje me seal ei näinud.
Puhkuse neljandal päeval olime sõitmas Palanga poole. Sadu lubav ilm oli edasi lükatud reede peale. Siiski kindlust polnud, et õhtul sajule ei kisu.
Kaunasest me peatust tegemata mööda siiski ei sõitnud. Seal peatusime parajasti linnuse juures, kui juurde astus üks naisterahvas ja tervitas rõõmsa näoga nagu oleks kohanud sugulasi: "Tere". Mõtlesime, et tegu on eestlasega, aga tema väitel oli lätlane. Kuidas ta ilma numbrimärki nägemata kohe aru sai, on mõistetamatu. Tahtis meil mälestuseks kroone. Tegime selgeks, et kroon just väga käibel olev raha pole. Selle peale küsis 2 litti pileti jaoks. Tundus olevat valmis latte andma, aga kinkisime selle.
Muidu ei olekski see seik ehk meelde jäänud, aga nägime seda tädi teist korda veel. Tervitas jälle terega ja sellise olekuga, et me oleme täiesti võõrad. Mart siis ütles talle, et me juba tutvusime. Selle peale läks ta eemale. Ei oska öelda, kas mingi ullike, või on see huvitav kerjamisestiil. Kuigi ta polnud ei pealetükkiv ega tundunud kerjusena.
Kiirteelt põikasime maha selleks, et kütust otsida. Leedu kiirteel oli tanklaid üsna hõredalt. Nägime küll ühte seesugust teisel pool teed, aga meiepoolsel serval polnud eelnevat silti ja päris täpselt ka ei teadnud, kuidas teisele poole teed saada. Ega neid tagasipööramisradu seal kiirteel nii kubinal ka polnud. Väikelinn, kuhu me lõpuks viimases hädas sisse pöörasime, oli külalislahkusetu. Mart üritas kõnetada noormehi, kes istusid kõnniteel, aga nood vaatasid temast mööda nagu seisvast postist. Võib olla lihtsalt ei saanud vene keelest aru. Üks taksojuht juhatas tankla kätte.
Jalga puhkasime Klaipedas mõttega, et järsku järgmisel päeval sajab ja pole võimalik midagi vaadata ning järgmine oli selle päeva lõppsiht Palanga.
Palangas meil hotelli polnud ja nii otsisime kohapealt. Meile sobiv asus endises kirjanike majas. Hotell Diemedis. Seinad on tapetseeritud raamaturiiuli pildide ja kirjanike portreedega. Otsisin laiast internetist artikleid hoone ajaloost, aga ainsad leitud vihjed olid märkused, et hoone on säilitanud ajaloolise vaimu ja sobib peatuspaigaks kirjanikele ning kunstnikele.
Palanga promenaad oli tihedalt rahvast täis ja jalgratturitest/jalgrattateest ei hoolinud keegi. Kõikjal laulsid tänavamuusikud ja palju oli kuulda vene keelt. Palju oli baare, kus lauldi vene keeles. Kas pole kummaline, et kui venelane läheb välismaale, siis ta tahab kuulata vene keelt? Mõtlen, et minu jaoks see küll vast pole põnev, kui läheksin Pariisi kuulama eesti poplaule. Maksin 15 LTL, et tiirutada hirmuärataval karussellil. Tunnistan, et vaadata tundus hirmsam, kui sellel istuda. Alla sõites tunda kiirendust oli lahe. Samuti pea alaspidi kõlkuda. Mis oli minu jaoks natuke ebameeldiv, oli vahepeal toimuv äkiline jõnksutamine. Ma kas polnud piisavalt hästi kinni või on konstruktsiooni viga, aga pea lendas liiga järsu hooga vastu seljatuge. Kartsin kaela murda ja üritasin suruda kogu selga toe vastu. Aga lahedam kui Eilatis ikkagi.
Järgmise päeva lõuna paiku oli veel ilm pilvitu. Hakkasime vaikselt lootma, et ilmateade eksib ja pääseme ka seekord sajust. Kahjuks eksis ennustus ainult poole tunni võrra ja taevas hakkas tumenema. Võtsime kiiresti suuna Nidale, et enne sadu veel kusagile jõuda. Praamipilet, millega üle saime, oli olematu hinnaga inimesele - 2 LTL vist. Samas mootorratta ülevedu maksis juba 18 LTL. Lisaks tuli Nidasse sõites maksta ökoloogiamaks. Tänaseks olen unustanud selle suuruse, aga summa oli suurem kui ainult mõtteline. Pärast selgus, et tagasisõidul ei kontrollitud piletit. Asi, mis jäi pisut arusaamatuks, sest tekkis küsimus, kas Kaliningradis tulijad saavad üle täiesti tasuta.
Nida asub Kura sääre keskel, peaaegu täpselt. Nida poolses küljes on laht, meri jääb maakitsuse teisele poole. Ilm Kura säärel oli jahedavõitu ja tumeda taevaga. Mere pool vilksatas koht, kus tundusid olevat lehtedest lagedad puud, millel istus miljon lindu. Kahjuks ei pöördunud tagasi, et uurida, mis seal toimub. Puud vaheldusid asustatud punktidega. Üks selline teel.
Nidas päris seda hotelli ei saanud, kuhu olime broneerinud, aga olime olukorraga rahul. Maja oli kena, heas kohas, külalislahke perenaisega, kes lahke käega valas õhtusöögi kõrvale kvaliteetset samakat. Kõik teised külalised olid sakslased
Üllatav on Leedu majade värv - kombinatsioon (punakas)pruun-sinine. Ise ei tuleks selle pealegi, aga võib olla kohalik traditsioon?
