Time is on my side, yes it is

Ma ei saanudki möödunud nädalal aasta võrra vanemaks. Keegi ei saa ei päeva ega ka nädalaga aasta võrra vanemaks. Aasta võrra vanemaks saabki ainult aastaga.

Illuminatus!

Ehk siis pikemalt "Silm püramiidis". Autorid Robert Shea ja Robert Anton Wilson.
Ajasin raamatut päris kaua raamatukogust taga, sest selle taga tundub olevat saba. Nii suure lugejaskonna toel ootaks nagu rohkem soovitusi. Tõeline soovitus on aga tagakaas, mis võrdleb romaani samas lauses Borgese, Eco ja Dan Browniga.
Lugemine oli minu jaoks üllatav ja pärast umbes 50 lehekülge panin raamatu käest ning hakkasin mööda internetti otsima, mis selle kohta kirjutatakse ning esimene kirjutis, mille otsa komistasin oli blogis loterii
http://loterii.blogspot.com/search/label/Robert%20Shea . Seda blogi oli soovitanud paar päeva tagasi lugeda üks sõber ning blogis võrreldi raamatut teosega "Kondikava revolutsioonile New Yorgis", mida olin just paar nädalat varem lugenud. Niisiis võime öelda, et kõik vandenõuteooriad on tõde ja maailmas on kõik omavahel seotud.
Lugesin kohe illuminaatide kohta vikipeediast ja see ei teinud mind just väga palju targemaks. Ei suuda kuidagi märkimata jätta, et viki tundub olevat kantud samast  vaimust, milles too teos on kokku kirjutatud.
Tsiteerin:
Strang (Ameerika Illuminaatide ühingu rajaja - minu märkus) oli innukas polügaamia pooldaja ja ilmselt naiste aluspükste imetleja; teda tulistati ja tapeti ühe oma jüngri poolt, keda oli avalikult piitsutatud, kuna ta keeldus sundimast oma naist sellist riietuseset kandma.
http://et.wikipedia.org/wiki/Illuminaadid

Esialgus arvasin, et tõlkija on praaki tootnud, aga hiljem muutsin arvamust. Raamat tundub olevat kirjutatud mingis narkonägemuses ja sellepärast polegi imestada, kui minategelase roll kandub üle järgmisele tegelasele, kes vestleb minategelasega. Tegelased on pidevalt pilves, miks mitte ka autor. Pisuke kadedus on, et mina maailma sellise pseudoloogilisena ei näe. Tekst on tihe ka samal lehel võib olla kolm erinevat lugu, mis pole omavahel mitte mingis seoses, aga seostuvad mõne raamatu tegelasega. Lood ise on huvitavad, aga väga raske on üldisesse konteksti panna. Teost kutsutakse ulmekriminulliks, aga minu vanamoeline mõtteviis nõuab, et kriminullis peab olema mingi kriminaalmõistatus. Isegi, kui see alguses oli, siis olin selle lõpuks unustanud ja nii ma ei tea, kas lahendus oli esimese osa lõpus olemas või peab selleks kõik kolm klotsi läbi lugema. Autoril produktiivsust jätkub ja jõudu tõlkijale.
Loodetavasti teevad nad sellest raamatust filmi.

Juhuks, kui ma kiitusega ülepingutasin, üks arvamus (tsitaat) ulmekirjanduse baasist:
.."Silma" puhul näib see kasu olevat üsna vähene ja selle võib kokku võtta järgmiselt: "R. Shea ja R.A. Wilson on kirjutanud eneseküllase pretnsioonika jura "Illuminatus!" Samas on see teadmine minu sees olnud üldistatumalt juba varem ja selle võib sõnastada järgmiselt "On inimesi, kes kirjutavad pretensioonikat eneseküllast jura."

Cream "Disraeli Gears"

Ilmselt minu viga, et ma polnud seda plaati varem kuulanud. Kristjan andis selle juba kuulata mingi aastakese tagasi, aga mina kuulasin paari lugu, mõtlesin, et päris huvitav, aga tapeediks ei sobi. Nii ta jäigi vedelema.
Kui ma lõpuks olin salvestatud muusikat korduvalt kuulates kõvakettale peaaegu augu sisse kulutanud, taipasin paar päeva tagasi seda plaati kuulata ja praegu olen sõltuvuses.
Tegu on 1966-1968 tegutsenud bändiga, kes on hiljem veel kokku-lahku-kokku-lahku käinud. Minu jaoks ainus tuttav nimi oli Eric Clapton. Samas, mis tean mina muusikast. Ainult seda, mida press laiemalt reklaamib, olgu see siis Britney või  Michael Jackson. Muusikahuvilised on erinevalt minust kuulnud varem Jack Bruce'i ja Ginger Baker'i nimesid.
http://et.wikipedia.org/wiki/Cream

Ja kuni kirjutajad eestikeelse viki üle arutlevad, võite lugeda ka ingisekeelset
http://en.wikipedia.org/wiki/Cream_(band)


Nagu võib lugeda, osutus plaat "Disraeli Gears" osutus menukaks ja seda hoolimata sellest, et plaadifirma boss nimetas singlit "Sunshine of your love" psühhedeelseks rämpsuks. Singlist sai tolle perioodi enimmüüdud.
Minu lemmik oli siiski "World of Pain".
Kahjuks videot ei ole. Vast sellest üks koduvideo?
http://www.youtube.com/watch?v=YhWCGhhclzw

"We're Going Wrong" oli ka hea. Sellest on originaalesinejatega isegi videod.

http://www.youtube.com/watch?v=FfjXVh5kiJ0

2012

Oli plaan kinos vaadata "Psühhiaatrit", aga Solarises ringi vaadates pakuti mulle ootamatult tasuta "2012" piletit. Mis siis ikka, mõtlesin, ja jalutasin kinno. Ahnus ja uudishimu.
Film kestis kaks ja pool tundi.

Lühidalt.
2012 tuleb maailmalõpp ja selle tõsiasja on juhtumisi avastanud üks india geoloog. 12 riigi pead, keda on sellest avastusest informeeritud, algatavad projekti superlaevade ehitamiseks. Projekt tellitakse Hiina Rahvavabariigilt. Laevad asustatakse liikide ja inimestega (Noa laev, kas pole) geneetilise valiku alusel. Samuti saab projekti rahastamiseks osta piletit laevale. Seda võimalust pakutakse ainult ülirikastele. Ülejäänud elanikkonda hoitakse teadmatuses. Katastroofi kirjeldus seisneb lühidalt selles, et maakoor hakkab nihkuma ja selle tulemusel läheb nii kliima kui ka geograafia paigast ära. Näiteks sellised pisiasjad, et lõunapoolus paikneb Wisconsinis ning kogu maailm ujutatakse üle.

Üks peategelastest on Ameerika president, kes muide on mustanahaline ja pole Obama. Niisiis vähemalt 2 mustanahalist presidenti Ameerikal järjest. Teine peategelane on ühe vähetähtsa raamatu autor, kellel on kaks last, kes on naisest lahutatud ning kes üritab oma eksnaise peret päästa, kuna ta juhtumisi saab jälile Suurele Saladusele.
President lahkub sündsamalt, minnes koos oma rahvaga põhja. Kirjanikuga on rohkem probleeme. Ta laseb ennast ja oma peret ühele laevale sissesmuugeldada ning kogemata blokeerivad nad ühe laibaga (eksnaise uus mees) superlaeva värava mehhanismi. Sellega oleks nad peaaegu kogu järelejäänud Ameerika rahvale vee peale tõmmanud. Õnneks ennastsalgav kirjanik läheb ohtu trotsides väravat vabastama ning päästab inimkonna. Boonusena saab ta naise ja pere tagasi.

Häppi end sisaldab ka uut tulevikulootust, sest paistab, et Veemaailmas hakkab vesi alanema ning uueks kõigeimaks punktiks saab Aafrika - kurss võetud Hea Lootuse Neeme.

Filmis on suurepäraseid vaateid kokkukukkuvatest ehitistest. Igal juhul on need filmi parim osa. Samuti on huvitav vaadata, kuidas Vatikanis inimesed palvetavad ja Sixtuse kabeli lagi sisse variseb.

Mõtlesin praegu selle üle, et miks inimesed maailma lõpust kuuldes hakkavad palvetama ja lõhkuma. Samas oma isikliku maailma lõpust (surmast) kuuldes plaanivad viimased päevad lõbusalt mööda saata. Miks ei võiks masside suremine olla elujaatav?

8-9. päev - oktoobri lõpp ja novembri algus

Nõuanne reisijatele:
enamlevinud haiguste nimetused on tark sõnaraamatust järgi vaadata. Kunagi ei maksa eeldada, et teisel maal on käsimüügi ravimid samade nimetustega.

Olen viivitanud reisi lõpu kirjutamisega. Ühest küljest vast on põhjus selles, et viimased päevad polnud enam nii ilusad kui algus. Teine põhjus on haigestumine.
Lugesin kellegi arvamust selle kohta, et interneti ohtude hulgas valitseb veel see oht, et kirjutate enda kohta väga palju ja tööandja võib kunagi teha päringu teie kohta. Mõned piinlikumat sorti haigused ei pruugi töötajast just kõige asjalikumat muljet jätta ja võivad mainele pleki jätta. Ma ei ole päriselt kindel, et ma tolle kirjutajaga päriselt nõus olen, samas... eks ta ole. On mõned haigused, millest ei seltskonnas ei vestelda ja on teisi, millest kirjutatakse romaane, sest võitlus raske haigusega jätab inimesest vapra ja ülla mulje. Me imetleme surma.

Igal juhul hommikuks olin haige. Nii haige, et ainus igatsus on apteek ja ainult selgelt tahtejõuga tegin veel reisija nägu. Mardil ka selg valutas. Niisiis paar parajaid. Et asi keskmaal liiga üksluiseks ei läheks, mõtlesime sõita ilma kiirteid kasutamata ja mõtlen siiani, et too päev oli nagu udus.

Mingi väikese kirikuga armas linnake, kus elu praktiliselt ei olnud? Mingi linn keset suurt platsi asuva turuga. Mis kohtades me iganes käisime, need asusid poolel teel Veneetsiast Milaanosse. Väikestel teedel sõitmine tüütas siiski ära ja valisime jälle kiirtee. Milaano väga palju me ringi ei sõitnudki, aga tundus näotu lennata Milaanosse ja tagasi ilma linna ennast külastamata. Võimalik, et alahindame seda linna ja võrreldes Firenzega pole ta täis kunsti, võrreldes Genuaga ilma sadamata. Lihtne kindel oma soliidsuses. Jah, tõesti sattusime alguses mingisse tööstusrajooni, kus polnud midagi vaadata. Samas itaalia on itaalia. Metrood, asjalikud inimesed, puhas ja korras.
Jalutasime mingi kindluse ümbruses. Mis kindlusega on tegu?

Milaanost leidsime ka apteegi, kus ma kätte ja jalgade abiga selgeks tegin, mis mul viga on ja loodetavasti andsid nad ka mulle õiget rohtu. Või siis sain platseebot, igal juhul aitas. Apteegil oli erinavalt teistest kiri "Parafarmacia". Märkasime seda natuke liiga hilja ja ega ma tänini ei tea, oli see siis loodusapteek või alternatiivmeditsiini apteek.

Üsna vara jõudsime ka sihtkohta - Corgeonesse "Green Motelli". Enne külastasime Lidlit plaaniga midagi koju kaasa osta. Kuna mina polnud adekvaatne oleksin peaaegu lahkunud ilma kulutamata, aga õnneks ajas Mart mulle peale, et võta see pudel Grappat. Niisiis vähemalt midagi külakostiks. Eks ma läheneval sünnipäeval lahendan ära.
"Green Motell" ei asunud küll Como järve ääres, aga ühe teise kena järve ääres oli see küll.
Õhtuks olin eluvaimu sisse saanud ja tundsin ennast inimesena ning lasin ennast Mardil käsutada teemal "Mine käi autos ja too... " Tema enda väitel oli nii haige, et ei suutnud midagi.

Siiamaani kahetsen, et järgmisel hommikul ei suutnud veenda Marti, et läheks ikka toda järve uurima. Como ümbrus peaks kõikjal ilus olema ja juba hotellist oli näha, et see oli ilusas kohas. Hommikusöök oli seal ka üllatavalt rikkalik. Isegi munad olid esindatud, kahjuks ei oska nad keeta poolpehmeid mune.
Lennuk pidi minema 19:15, auto pidime ära andma 17:30. Aega ringi vaadata oli piisavalt. Valisime sihiks Novara.
Novara tundus täiesti väljasurnuna. Oli asi siis puhkepäevas või selles, et turismipiirkonnast väljas. Imelik vaadata Tartu suurust linna, kus isegi poed ei tööta nädalavahetusel. Käisime kohvi joomas. Minu tellitud Americano' oli täielik solk. Kusjuures selle saamiseks pani kohvikupidaja spetsiaalselt üles filtrikohvi aparaadi ja tilgutas. Ilmselt Mardi tellitud kofeiinivaba oli parim valik. Asi, millest ma itaalias aru ei saanud, oli see, et "tavaline" kohv oli enamasti üliväikestes tassides.

Otsustasime minna lennujaama varem. Teel väike toidupeatus, kus Mart kogenud kokana segas salatit ja edasi käänuline tee üles. Oleksin küll eelistanud esimeste päevade kruttimist, et veel viimast korda vaadata mägesid, aga tundus pisut lamedam.
Lennujaamas mängisime veel malet, kusjuures ei ole millegagi kiidelda. Võitsin küll rohkem, aga ainult tänu ajale. Seis oli enamasti tõeliselt vilets. Malekell ühest küljest mu häbist välja päästja. Teisalt ka segaja, sest see ju sundiski mind neid kiireid ja läbimõtlematuid käike tegema.

Milaano-Helgingi-Tallinn.

Eile

lõhuti mu auto küljeaken. Kellel sellist asja vaja on? Saaksin aru, kui midagi oleks ära võetud - siis oleks keegi saadud ASJAST õnnelikumaks muutunud, aga praegu... Võib olla klaasiparandaja saab pisut õnnelikumaks - töö ja leib kindlustatud masu ajal.

Kondikava revolutsioonile New Yorgis

Autor Alain Robbe-Grillet.
Pole ammu lugenud ühtegi saatesõna läbi lugenud pingelisemalt kui raamatut ennast. Ilmselt hirmutas tunne, et ma olen nii rumal, et ei mõista. Elitaarne on keerulisest raamatust aru saada ja lootsin, et ehk saatesõna selgitab lahti, mida ma siis lugesin. Tegu on niisiis nn. "uue romaaniga". Nii "uus", et lausa hipiajastust pärit.

Vabas vormis ümberjutustus:
..Laura piilus aknast välja ja tänavalaterna valguses oli näha musta kaabuga meest. Laura teadis, et teda jälitati ning tal oli keelatud aknast välja vaadata ning elumärke anda. Seepärast varjus ta kähku, kriimustades kogemata akent. Akent mõranes ja teravad kriimud jooksid päikse kujutisena igas suunas. Ukse tagant kostsid sammud ja Laura varjus kohkunult. Tal oli keelatud kodust lahkuda, paraku varaküpsena teadis ta, kuidas on võimalik suletud uksest välja saada. Selleks tuli tellida ainult lukusepp, kellel klientide puudust polnud. Üsna tavaline oli, et klient ei osanud vähimalgi määral kirjeldada võtit ja nii üritas lukusepp haakida mõnd oma võtmetest. Et paremini aru saada, piilus ta lukuaugust sisse ja vaatepilt täitis ta hämmeldusega. Põrandal lamas kinniseotult sensuaalne punapäine naine, silmad hirmust pärani. Tal olid jalas ainult mustad sukad, kõrge ülemine äär palistatud roosa pitsiga. Kõrvalseisev hallipäine mees täitis süstalt labipaistva vedelikuga, valmistudes naisele midagi uimastavat manustama. Laual oli roheline kleit ja sellele oli pillatud triikraud ning käärid, mis olid avatud V-tähe kujuliselt. Stseen oli raamatukaanel, mille Laura oli surunud lukuaugu ette, saades inspiratsiooni kriminaalromaanist. Punapäise naise nimi oli JR ja tegelikult kuulus ta organisatsiooni. JR oli saadetud välja ühe kuulutuse peale, kus üksikisa otsis öiseks ajaks lapsevalvesse kena välimusega kuulekat naist. Sellise kuulutusega otsitakse tavaliselt sekspartnerit ja nii saadetigi JR, kellel oli kogemusi intiimteenuste osutamisega. Suur aga oli tema üllatus, kui ukse avas tüdruk, kes tutvustas ennast Laurana. Tegu oli ninatarga 13 aastasega, kes armastas salatseda ja oli pidevalt ärevil. Kõrvalttoast hakkasid kostma oiged. Tüdruk paistis nendest veel rohkem ärevusse sattuvat. Hiljem tuli välja, et need tulid grammofonilt. Laura ütles, et lint on kogu aeg mänginud. Aga seal on päris pikalt vaikimist ja sellepärast JR seda tuppa astudes ei kuulnud...

Võib olla oli lugu ka täiesti teisiti, sest uues romaanis pole tähtsust ei ajal, tegelaste rollidel ega ka mitte sündmuste järgnemise loogikal. Vist tegin ma ka ümberjutustamisega vea, sest pole kirjanik ja ainus, mis neoromaani puhul loeb, on emotsioon ja alateadvusesse jõudev sõnum.
Ilmselt see sõnum sinna alateadvusesse mingit liiki hüpnoosina jõudis, sest raamatut oli üsna raske käest panna. Kõik pildid olid detailselt välja joonistatud, aga mitte igavad nagu Balzacil, vaid tõetruud. See vast pole päris õige sõna. Ütleme, lavastuslikud. Nagu mingi erootiline painajalik unenägu, mis kordub variatsioonidega.

Saatesõnas on kirjutatud (tsiteerin): Selle asemel, et öelda "mägi on suur", ütleb kirjanik selle kohta "majesteetlik"; selle asemel et iseloomustada päikest sõnaga "palav", kasutab kirjanik sõna "halastamatu", (...) mäe kõrgus omandab siin moraalse väärtuse, päikese soojusest saab tahte väljendus.

Vast aitab ka. Armastan rääkida teemadel, millest ma midagi ei taipa. Veel parem, kui suudan inimestele selgeks teha teemad, millest ma ise midagi ei taipa. Kellel huvi on, lugege kindlasti.

Lisamärkus: tegin veel vaikse otsingu selle kohta, et kes on söandanud veel sellest raamatust rääkida ja eesti keeles leidsin ainult paar vaikset märkust teema kohta. Ei ühtegi kirja, et tegu on suure jamaga või lahtiseletust, millest see raamat räägib. Täna enam inglisekeelseid lehti ei viitsi sirvida.