20.12-23.12.2010 Mamallapuram

India sisemaal, kus turiste vähe, on hea tava katta õlad ja põlved, soovitavalt ka pahkluud. Ujuma soovitatakse naistel minna ka kleitides. Teistsuguse käitumise korral vast keegi ei tule midagi ütlema, aga eks nad pisut viltu vaatavad.
Paljudes templites käiakse ainult paljajalu.
Sarnaselt mitmete aasia riikidega, on neil parem käsi "puhas käsi" ja vasak käsi "räpane käsi". Söömisel on alati õige tegu kasutada paremat kätt. Tegu pole mitte religioosse teemaga, vaid puhtalt hügieen. Indias ei kasutata tualetis paberit ning pestakse veega, vasaku käega. Ka kingi pannakse jalga ainult vasaku käega. Kujutlege siis, kui räpane võib hindule tunduda inimene, kes sööb vasaku käega.

Chennai lennujaamas ootas meid mikrobuss, kuhu hädavaevu mahtus sisse meie pagas ja 11 reisijat. Kuna tegu oli lühikese sõiduga, siis ei hakatud pagasit katusele kinnitama. Teel Mamallapuramisse vaatasin aknast välja lootes näha seda Indiat, mida otsisin. Erinevalt Eestist on asustust märksa rohkem. Vaadates inetuid, kooruva värviga lagunevaid betoonehitisi mõtlesin, et ainult inimene suudab niimoodi loodust reostada.
Edasi sõites tuli siiski ka ilusamat. Rohelised, vette mattunud ruudukujulised riisipõllud, värvilistes sarides naised tööd tegemas ja palmilehtedest katustega majakesed, mis sulandusid pilti. Võib olla on siiski valged selle näotu betoontsivilisatsiooni Indiasse viinud?
Mamallapurami hotell oli üsna meeldiv ja paiknes ühe tähtsama tänava ääres. Tänava tähtsust rõhutas tuntud firmamärkide olemasolu.

Osad toad olid "premium" toad, teised veidi väsinud olekuga. Hind oli sama. Premium tubades olid LCD-telekad ja toimiv üsna euroopalikku nägu vannituba. Hotelli vastaskatusel karglesid rõõmsalt ahvid. Ööd oli Indiale omaselt kärarikkad. Lisaks dzungihäältele oli kuulda ka selliseid helisid, nagu lammutataks suurt veoautot tükkideks ja hiljem taotakse kokku. Vähemalt läbi varahommikuse une tundus see sedamoodi.

Oli tunda, et tegu oli väikest viisi kuurortiga. Sallide ja toitlustuse pakkujad olid üsna pealetükkivad. Rannas võttis meid vastu tugev ja soe tuul. Just täpselt selline, millest võib palaval ajal unistada. Jahutas meeldivalt nahka, sasis juukseid, samas ilma mingit külmatunnet tekitamata. Rannarestorane oli palju, toit nendes odav ja huvitav.
Esimene kokkupuude indiapärase toiduga oli juba lennuki pardal. Nüüd pidime menüüd vaadates ära tundma söödava kraami. Ingal ja vist ka mitmel teisel oli muidugi kogemusi. Mulle India maitsestus ei istu, sest karri ei meeldi ja ka mitmed maitseainesegud on "pigem ei sööks" nimekirjas. Samas suudan siit ikkagi lemmikuid leida.
Kui muu toit oli odav, siis kala, merevähk jms. oli värske ja kauplemise objekt. Vist ei teinud me kauplemisel päris head tööd, kui väikese kala suutsime 800ruupia pealt ainult 700 peale alla tingida. Seda enam, et kuulsime järgmistele kala pakutavat juba 600-ga. Mis on kala õige ja õiglane hind, seda ei saanudki teada.
Enamikus restoranidest oli müügil ka õlu. Seda siiski ainult küsimise peale. Menüüs seda polnud. Serveeriti enamasti kruusidest ja õllepudeli silt oli salvrättidega kaetud. Arvestades seda, et õllereklaame olid tänavad täis, tundus selline asi pisut veider. Õlu restoranides maksis 100-160 ruupiat.

Ellen ja Jaanika leidsid, et Mamallapuramis asub turistide rand, kus saab päevitada ja ujuda. Niisiis ka sellega oli hästi. Ujumist ma muidugi kogu reisi aja ei proovinud, sest laine oli terav ja oma ujumisoskust ei usalda ma just eriti. Samas ründas meid rannas sallimüüja ja ostsingi 100 ruupiaga ilusa rohelise rätiku pärast tema õnnetut teadet, et ta on nii palju aega meiega kauplemisele kulutanud. See 25 krooni mind ei tapa. Hiljem leidsin, et üldse mitte halb ost.
India naised näevad väga ilusad välja oma sarides. Sarid tunduvad alati olevat hinnalised ja naistel on eriliselt ilus sirge kehahoiak, mis mõjub majesteetlikult. Need riidetükid, mida turistidele pakutakse, ei ole kunagi pooltki nii ilusad ja heast materjalist.

Jagasime Ingaga tuba. Kuna Inga pidi palju ära käima, siis leppisime kokku, et võtme paigutame akna vahele. Saan aru, et Indias pole kohalikel kombeks võõras toas sees käimine. Samuti tundub, et inimesed on väga ausad. Nad võivad küll tingides naha üle kõrvade tõmmata, aga kui hind on kokkulepitud, siis nad enam ei tüssa - ei anna kunagi raha valesti tagasi ja kui ka klient enda kahjuks eksib, siis saab teatavad nad sellest kohe ise. Oli juhtumeid, kus arvele oli kirjutatud suurem summa ja oli juhtumeid, kus oli unustatud mõni toit märkimata, aga kuna enamasti tuli arve koos, siis pidime klappima, kes missuguse summa paneb ning pärast kokkuarvutamine näitas kohe selgelt ära, kas arves oli viga või mitte.

Mammalapurami on templite linn. Mingil suure pargi moodi territooriumil paiknesid suured rahnud, mis olid nagu hiiglase käega laialipillutud, giidi väitel kõik looduslik. Kindlasti kuulsaim selline rahn on Krisna võipall. Giid ütles ka, miks seda võipalliks kutsutakse, aga miskipärast ma ei mäleta seletust. Ju siis ei kuuldunud millegi väga loogilisena.

Iidsetel oli oma kivipurustamise kunst. Selleks taoti kivisse augud, täideti see puiduga ja valati vett peale. Paisudes lõhestas puit rahnu. Puu on kõvem kui kivi.

Pargis asus tempel, kus oli 3 orva - ühes Brahma, teises Šiva ja kolmandas Višnu. Brahma oli looja, Šiva lammutaja, oot... kes oli Višnu? Ühesõnaga Šivat ja Višnut kummardavad mitmed, Brahmat väga vähesed. Ju siis loomine pole väga popp tegevus. Sageli leidub Šiva templites linga - fallost tähistav sümbol, mis tähistab samas ka seda populaarset jumalust.

Tempel pole tempel, kui selle peal ei ole nn krooni. Siis nimetatakse seda lihtsalt monumendiks ja kroon on asetatud katuselt maha. Näiteks ukse kõrvale.


Kõige populaarsem templite ansambel Mamallapuramis on Viis Rathat. Sisemaised ekskursioonid tunduvad ka moes olevat. Templite vahel nägime liikumas sarnastes punastes sarides naisi, keda hiljem nägime ka mererannas. Kui templeid vaatasid nad sügava lugupidamise ja hardumusega, siis see vaimustus, mida neis tormine meri äratas, oli midagi hoopis suuremat.

 
Mamallapurami tutvustus mainib ka skulptuuride muuseumi. Samas üllatas seal see, et tööde kõrval polnud kunstnike nimesid ja sees, maalide hulgas, oli Mona-Lisa. Mitte just originaalne kunst. Lähemalt uurides sai selgeks, et tegu on kunstitudengite töödega.

Mõned viited Mamallapuramist jutustavatele blogidele
http://maailmareis.blogspot.com/2010/03/mamallapuram-kivid-ja-ookean.html
http://kristjanpallav.blogspot.com/search/label/Mamallapuram
http://itta.wordpress.com/2009/12/23/mamallapuram/

19.12-20.12.2010 - Delhi

Kui just ei vali mingit kallimat hotelli, on Lõuna-Indiasse reisima minnes tark kaasa võtta oma linad, padjapüürid ja rätikud. Keskmise hinnaklassi hotellis võib juhtuda, et hotell neid ei paku. Lisaks ei pruugi olla aluslina kõige puhtam. Keskmine hind hooajal 2toalisele toale on ca 600 - 1000 ruupiat.
Enamik hotelle nõuab klientidelt väga detailse ankeedi täitmist.

India reisi võtsin läbi Sandberg reiside. Osaliselt põhjusel, et reisijuht oli mu joogaõpetaja. Teine osa põhjusest oli selles, et reisiplaan oli huvitav ja reklaampilt pani fantaasia tööle. Põhiline info, mida India kohta olin kuulnud, oli see, et India on tõeline kultuurišokk - tõeliselt räpane maa. Ja seda, et Indias on ashramid ja et tegu on pühendunute jaoks pühitsetud maaga. Reklaamile lisatud pilt pani mõtlema, et kusagil on Indias seiklusi, vihmametsad ja see maa, mida Kolumbus läks otsima. Tegelikult leidsime kõike seda.
Kohalejõudmine polnud just kiire. Varahommikune tõusmine, lend läbi Amsterdami, kohalejõudmine kesköö paiku. Õnneks oli lennukis meelelahutust. Peale selle, et KLM reisil on toidud ja joogid tasuta, on neil ka tore mängukonsool ja filmide vaatamise võimalus.
Sekeldused algasid alles maandudes, kui selgus, et Ruthi pagas oli kaduma läinud. India bürokraatia ei ole just maailma kohutavaim, aga aega läks ikkagi. Niisiis Delhi hotelli jõudsime alles kella 2 paiku. Hotell asus kesklinnas ja oli täpselt selline, nagu kartsin Indiat olevat. Inimtühjad tänavad, hotelli ümbrus täis kuhjades prahti ja ringisibavad rotid. Administraator magas otse ukse taga matil.
Toas oli räpase ja pisut niiske aluslinaga voodi, mis pani mind kahetsema, et ma voodilinu polnud kaasa võtnud. Siiski väsimus ei lasknud sellest hoolida. Magamiseks oli 4 tundi poolund, sest tänavatelt kostva haukumise ja muu müra saatel polnudki nii lihtne uinuda.
Varahommikul liikusime Delhi lennujaama poole. Tänavatel oli juba üsna tihe liiklus, mis reeglitest ei hoolinud - rikšad, rollerid, autod, lehmad.

Lennuk Chennaisse väljus õigeaegselt. Hüvasti Delhi!

Reisikirjeldus (enne reisi koostatud)
http://sandberg.ee/documents/Aastavahetus_Indias.pdf

Ilm globaalse soojenemise aegu

Reisini on jäänud ainult nädal + paar päeva. Vaatan murelikult ilmateadet ja lennujaama infot, kus näidatakse lendude kohta - tühistatud, tühistatud, tühistatud...
Gismeteo on optimistlikum kui mina ja näitab täpselt 18 ööks ja 19 hommikuks tuule kiirust 1m/s. Samas 18 hommikul puhub tuul 7m/s ja  17 on talve kõige tormisem päev. Ma pole kunagi ilmateadet uskunud, aga momendil hoian pöialt, et neil oleks õigus.

Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"

Nagu ütlebki see raamat - inimese eluloo võib jutustada nii pikalt või nii lühidalt kui soovitakse.
Michel Djerzinski sündis 1958. aasta juunis Sainte-Maxime'is. Tema ema oli Korsika juurtega Janine, kellel oli esimesest abielust poeg Bruno. Brunot kasvatas vanaema, sest moodne aeg ei soosinud arhailist abielumudelit ning kohustustega sidumist. Micheli isa oli Marc Djerzinski, kes kogus kuulsust filmide tegemisega. Marc oli eraklik inimene, kes paraku ei haakinud hästi Janine hedonistliku elustiiliga. Niisiis Janine põletas elu, tarvitas erinevaid psühhedeelseid aineid ja hakkas läbi käima seksuaalset vabadust taotleva kogukonnaga. Niisiis kui papa Marc ükskord tööretkelt naastes külastas perekonda ning avastas oma väikepoja täielikus kaoses okseloigus roomamas, haaras ta tolle kaenlasse ja viis enda vanematele kasvatada.
Võiks ju arvata, et seepeale kulges kasuvendade elu suhteliselt sarnaselt, sest mõlemad olid jäetud vanavanemate kasvatada. Paraku Brunol vedas vähem ja vanaema suri. Niisiis panid murelikud (enda pärast) vanemad ta internaatkooli. Ega nad pahad inimesed polnud, aga nad lihtsalt polnud valmis vastutust võtma. Brunost sai seal vanemate õpilaste kiusamise objekt ning kuna tal puudus oskus ennast kaitsta, siis jäi ta tõrjutud seisundisse kooli lõpuni. Heietades erootilisi unistusi tüdrukutest ja tehes neile lähendes valusaid prohmakaid, kasvas temast küünik. Kogu tema elu oli suuremate naudingute (või parema pihkupeksmise unistuse) otsing.
Michel seevastu oli vaikne ja kinnine poiss, keda ei kiusatud, aga kes oli omamoodi üksiklane. Juba nooruses tundis ta huvi tõsisemat sorti kirjanduse vastu ja oli veendunud, et aboluutne puhas moraal on olemas ja nii oli ka ta elu pühendatud sellele, et otsida võimalust, kuidas inimkonda parandada. Michel oli ja jäi lõpuni täiesti teadlaseks, kes vaatles elu, inimesi ja inimeste vahelisi suhteid emotsioonitult.

Mulle jättis mulje lõik, kus Bruno ja Michel rääkisid Aldous Huxley "Hea uue ilma" teemal. Bruno pakkus välja, et "Hea uus ilm" on täpselt see, mille poole inimkond püüdleb. (Tuletagem meelde, et tol ajal valitses hipiajastu moraal) . Tõeliselt õnnelik ühiskond. Ainult silmakirjalikud inimesed võivad nimetada seda totalitaarseks õudusunenäoks.
Seevastu Michel teadis rääkida, et Huxley "Hea uue ilma" ideed olid romaaniks seotud tema vanema venna Julian Huxley kirjutisest "Mida ma julgen mõelda" ning need ideed olid tegelikult surmtõsiselt mõeldud. Hiljem, kui Julian määrati UNESCO peasekretäriks, kirjutas Aldous raamatu "Tagasi heas uues ilmas", milles ta püüdis esimese raamatu tembeldada satiiriks.

Kuna ma uskusin loetud raamatut sõna-sõnalt, siis läksin lausa internetti otsima, kas tõesti Aldous Huxley on kirjutanud raamatu "Tagasi heas uues ilmas", aga ei leidnud seda. Samuti ei leidnud ma viidet Julian Huxley kirjutisele "Mida ma julgen mõelda". Leidsin ainult, et Julian Huxley oli omal ajal ennustanud, et aastaks 2000 kasvab maakera inimeste arv 6miljardini. 1999 oktoobris tähistati 6miljardi päeva.
Üks väga huvitav link (vaadake järgi - täna on jälle maailma rahvastik kasvanud 200 tuhande võrra) ja on postitatud 560tuh. uut kirjet blogidesse. Kes neid küll kõiki loeb? 
http://www.worldometers.info/

Aga raamatu juurde tagasi. Sel kõlbelise laostumise ajal oli hipiliikumine oma haripunktil. Ei maksa sugugi arvata, et too aeg on süütute lillelaste aeg. Nagu ütles prokurör Daniel Maxmillan tavaliselt moraalsetest piirangutest vabanenud isik ammendab kiiresti seksuaalsed naudingud ning pöördub seejärel küllastatuna lõputute naudingute poole, mida saab vägivallast. Nii et Charles Manson polnud mingi erand, vaid pigem arengu seaduspärasus. Tuleb ainult rõõmustada, et Brunol polnud piisavalt võimalust seksuaalseid naudinguid põhjani ammutada.
Seevastu puritaanliku Micheli jaoks oli vaja ülimat täiust. Djerzinski tööd avastati alles pärast tema kadumist ja selgus, et see polnudki muud, kui pomm inimkonnale. Nimelt oli ta avastanud viisi iga olemasoleva geneetilise koodi ümberkirjutamiseks nii, et see oli mutatsioonide eest täielikult kaitstud ning lõpmatuseni replitseeritav. Mis tähendab loomulikult surematust. Djerzinski töödes oli ka idee uuest ja paremast inimesest. Niisiis juhtus see uskumatu, mida võib väljendada lausega "Kas jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ise ei suuda tõsta". Inimene lõi Jumala.

Tuleb öelda, et pärast seda raamatut ei suuda ma vist pikka aega lugeda mingi reklaami hingelise harmoonia ja sisemise kirgastumise saavutamisest ilma sisimas irvitamata.

Teose kohta on küll n-arv linke. Panen ühe, mis on ise üks linkide kogum
 http://kurinurm.blogspot.com/2010/02/houellebecq-elementaarosakesed.html

Huvitav, et sama kirjaniku "Võitlusvälja laienemine" mulle sedavõrd sügavat muljet ei jätnud

Oled see, mida telekast vaatad

Öeldakse, et igal inimesel on aastas vähemalt üks idee, mida realiseerides võiks rikkaks saada. Niisiis tekkis idee lugedes Ekspressi lugu Oled see, mida telekast vaatad mõtte, et sarnaselt kaubamaja riidestilistidele võiksid olla inimesed, kes soovitavad psühholoogilise testi abil inimestele autosid.
Miskipärast artikli reklaamiideed põhinevad kõik arvamusel, et inimesed teavad, mis autot nad tahavad. Usun, et väga palju on autovõhikuid (mina, kindlasti mina!), kes ei saagi kunagi teada, mis auto neile meeldib, sest nad ei proovi piisavalt, langevad esimese ettejuhtuva müügimehe ohvriks ja kuna pole paremat proovinud, siis ei tea tahta.

Kuna "Visioonist lahenduseni" konverentsil ütles Allan Martinson sõnad, et ideede endale hoidmine on viga, siis panen mõtte kähku ülesse.

Robert Sabbag "Lumepimedus"

Kuulujutud räägivad, et raamat pole kunagi kaubandusvõrgus olnud, vaid levis muid teid. Ei oska öelda, kas tõesti tõsi. Momendil seda müügil vist kusagil pole. Kui nii, siis vast on õige aeg kordustrükk välja lasta, kui just 1976 a. tõed pole aegunud.
Lugu* räägib Zachary Swanist, kes sündis hõbelusikas suus, kellest sai narkootikumitega kaubitseja ja kes lõpuks mõisteti süüdi. Tänapäeval ta vast poleks saanud tingimisi karistust... või siis mine tea.
Nutika ja ettevõtliku inimesena tabas Swan kiiresti, kus raha liigub. Alguses äritses marihuaanaga, aga avastades ja kokaiiniga teenib kordades rohkem, vahetas Swan objekti. Vahepeal toimus küll flirt teemantitega, aga kuna seekord erilist kasumit ei tulnud, siis loobus Swan sellest ärist. Swan oli oma tegemistes küllalt mänguline ja mõtles välja hulga nutikaid skeeme. Näiteks marihuaana sissetoomise ajal üürisid nad autot Mehhikosse sõiduks ja pahaaimamatu puhkajate paari abil tõid tollist üle. Kokaiiniga oli veel huvitavam. Seal asendasid nad poes ühe kohvipurgi võltssildiga purgiga, mis kuulutas võitu ja andis purgi ostnud isikule tasuta reisi Kolumbiasse. Kolumbias said isik tasuta suveniire - kõik muidugi kokat täis topitud. Skeem õnnestus. Ka topeltkottide lahendus oli nutikas.
Nagu ütleb raamat, et ainus, mis takistab tollikontrolli iga piiriületajat puistamast, on piiriületaja isik. Niisiis peab piiriületaja olema väga vaba käitumisega näitleja või veel parem - ilmsüütu.

Kokalehed sisaldavad vähemalt 14 erinevat alkaloidi. Neist on siiani eraldatud ainult üks, mida me tunneme nime all kokaiin ja mida on lehes umbes 1%. Indiaanlased eelistasid magusamaid lehti, mille kokaiinisisaldus on madalaim. Looduslikul kujul on kokaleht tõeline ravimtaim, mis sisaldab erinevaid vitamiine, mis ravib mägitõbe ja parandab suuhügieeni.
Kokaiin tuli XIX sajandi lõpul muutus kokaiin Ameerikas tõeliselt populaarseks ja seda soovitati kõigi haiguste vastu. Asi oli käsimüügis, müüdi ravimina, segati erinevatele toiduainetööstuse toodetele sisse. XX sajandi alguses kuulutas arstiteadus kokaiini tervisele ohtlikuks ja keelustati aastasl 1914. Täiesti põhjusetult liigitati see kangete narkootikumite nimekirja ja pole siiani rehabiliteeritud. Ehkki teadaolevalt (selle raamatu kirjutamise ajal siis - minu märkus) on kokaiini tarbimisest tekivad probleemid pigem juriidilised kui meditsiinilised.

Kui võrrelda raamatu infot "Põrgupassist" loetuga (too raamat oli küll väga karmilt igasuguste narkootikumide vastane), siis isegi Põrgupassis mööndi, et indiaanlased võisid ilma tervisehädadeta igapäevaselt kokaiini tarbides elada väga kõrge vanuseni. Indiaanlased pidavat igapäevasest kokanärimisest saama kätte igapäevaselt ca 0,2gr kokaiini.
------------------------
*Tegemist on tõestisündinud looga

Allikakaitse seadus

Juhtusin vaatama TV14 saadet, kus Rein Lang, Hans H.Luik ja Peeter Ernits vaidlesid allikakaitse eelnõu üle.
Mind pani kõrvu kikitama minister Langi väljaöeldud sõnad, et ajakirjandusseadust ei tule ja et iga blogija allub täna samadele seadustele nagu mistahes meediaväljaanne.
Paneb mõtlema, mis?! Huvitav, kas ka kommentaator muutub automaatselt ajakirjanikuks?