Sunday, January 30, 2011

Roy Strider "Punane ja must"

Kui ma Roy Strideri raamatu esimest lugu lugesin, olin meeldivalt üllatunud. Polnudki varem vast lugenud ühiskonnakriitikat, mis nii täpselt vastu kajaks.
Olin juba mõnda aega mõelnud, et kapitalism on oma aja ära elanud. Kord, mis kunagi oli progressiivne, on nüüdseks muutunud püramiidskeemiks, mis propageerib ja soosib (üle)tarbimist ja raiskamist. Teisiti lihtsalt majanduskasvu ei saa, kui peab tarbima ja raiskama ja veel rohkem tarbima. Varem või hiljem see enam ei toimi.
Sellest kirjutisest lugesin teisigi huvitavaid mõtteid, nii selliseid, mida olin sõnastamata kujul mõelnud kui ka selliseid, millele isegi polnud tulnud.
Kahjuks edasised jutud ei pakkunud pooltki sellist huvi. Esimene pettumus tuli sellega, et tegu polegi tervikliku ühe jutiga kirjutatud raamatuga, vaid artiklitekogumiga. Sellest hoolimata lugesin edasi.
Vähehaaval võttis maad mingi äng ja siis ärritus. Tahtsin öelda, et kuule mees, mis Sa kogu aeg virised!

Annan endale aru, et viga polnud mitte kirjanikus, kes paistab olema intelligentne. Kogumik on viga. Viga on ka Rein Raua mõte, kes arvab, et tohutu hulga negatiivsete artiklite järjest lugemine muudab kedagi paremaks. Ei muuda. Inimene muutub ainult siis paremaks, kui tal on mingi positiivne suund ja eesmärk silme ees. Mingi eeskuju. Kui inimene loeb ja leiab, et kõik on halvasti ja ka inimressurss on kõik halb, siis tekib ainult anarhistlik mõte kõik põlema panna.

Enamikus artiklitest oli minu jaoks tõde olemas, ehkki ilma positiivse programmita. Mõnele asjale tahaks tõsiselt vastu vaielda.

Rahvuslus.
Roy, Sa isegi ju ei usu, et rahvuslus on jama! On ju erinevus, mismoodi on kirjutatud artiklid Eestist ja eestlastest, mismoodi Nepaalist ja Indiast. Kui välisriikidest kirjutades on säilitatud distantseeruv toon, siis Eestist kirjutades on valusalt lahmivad sõnad kerged tulema. Niimoodi lahmitakse ainult siis, kui miski isiklikult puudutab. Eks see olegi rahvuslus, kui pead ennast üheks rahva hulgast. Ei aita isegi nime vahetus mingi kosmopoliitse (inglise!) nime vastu.
Rahvuslus on ka Tähelaevas Jelena Skulskajaga väljatulnud mõttes, et vene keel on ta kodumaa. Mulle väga meeldis see mõte, et keel võib olla kodumaa. Sihuke mõte, mis teeb paremaks. Ja kui ka on palju neid, kes keelt risustavad, siis võiks vähemalt püüda seda ise mitte teha.

GMO
Ma ei ole küll teadaolevalt geneetiliselt muundatud toidu pooldaja, aga mulle ei tundu argumendina mõte: "GMO on paha sellepärast, et see on GMO". Ei saanudki aru, kas autor teab midagi rohkemat. Olen mõelnud, et geneetiline muundamine on vast sellepärast paha, et inimene mängib jumalat ja rikub looduse tasakaalu. Aga miskipärast pole siiani arvanud, et selle sissesöömine kuidagi inimest mõjutab. Geenimutatsioonidega inimesi on kogu aeg sündinud. Miskipärast me ei arvan, et need inimesed kuidagi nakatavad koduloomi ja taimi. Miks peaks taimede puhul see teistmoodi olema?
Olen mõelnud, et geneetika on tulevik ja kindlasti lahendab vähiprobleemi kunagi geneetika.
Ainus mõte on see, et järsku arvab autor, et ainus viis taimi geneetiliselt muundada on kiiritamine. Niisiis tõmbab ta võrdusmärgi kahe mõiste vahele GMO = radioaktiivne taim. Punkt. Aga nii siis kirjutagu!

Ainus arvustus, mille ma leidsin
http://www.raamatumaailm.ee/arvustus/10388

Tuesday, January 25, 2011

3.01-05.01.2011 - Kuni koduni

Varkalas oli hotelli administraator mul küsinud, et kuidas Eestis ilm on. "-10 kraadi ja palju lund," ütlesin silmakirjalikult ennasthaletseva ilmega uhkelt, nagu oleks lumi minu väljamõeldis. "Kahju," ütles ta selle peale.
Olin juba eemale läinud, kui tema repliik seisatas mu. Mõtlesin, et kas peaks minema ja ütlema, et temal pole mind küll põhjust haletseda. Ta ei tea, millest ta ilma on jäänud, kui ei näe kunagi lund ja elab kliimas, kus on 2 aastaaega - elamiskõlbmatult kuum ja liiga palav.
Võib olla siiski eksin - on kolmas ka. Soojade troopiliste vihmadega. Võib olla see isegi meeldiks mulle?

Rong hilines. Inga oli jaganud juhtnööre, mis peaks tegema, kui trügimise tõttu rongist maha ei pääse. Õnneks Varkalas sellist asja ei olnud ja samuti ei pidanud rongile sõidu pealt peale hüppama nagu kohalikele bussidele. Ilmselt on probleemid väljumisega ainult mingites kohalikele mõeldud vagunites. Kohad, mis pidid meie omad olema, olid osaliselt hõivatud. Nii et pressisime ennast seal istuvate inimeste vahele. Iga tunnikese tagant käis rongis ringi teemüüja, kes hüüdis madalal gongina kõlaval häälel - "Tšai-tšai-tšai-tšai!" Samuti müüdi pirukaid ja pähkleid. Rongisõit kestis kokku 4 tundi. Tundsin iga minutiga, kuidas mu jalad rohkem üles paistetasid.

Ernakulami hotell oli sadama lähedal. Otse hotelli vastas oli vastavatud restoran. Sinna me suundusime ja avastasime, et oleme jälle odavasse piirkonda sattunud. Võrreldes randadega. Isegi A/C ruumis istudes (hinnad oli seal 10% kõrgemad) ei tundunud arve suurena. Toiduvalik oli väga hea.

Pilt restoranist.

Järgmisel hommikult, nagu plaanis, suundusime sadamasse. Pilet praamile maksis 250 paise (2,5 INR). Niisiis vähem kui krooniga paadisõidule. Naiste ja meeste jaoks oli eraldi sabad. Sellel teemal rääkides - enamikes kohtades olid naistel ja meestel eraldi järjekorras. Selleks vist, et naiste ja meeste kehad kokku ei puutuks.  Ashramis oli nii näiteks mahla ostmisel. Samas on veider, et näiteks Amma kallistuse jaoks olime ühises sabas. Kaldun arvama, et tegu on mingi kaduva nähtusega, sest näiteks looduspargis oli ka ühine saba. Üldiselt igal pool, kus oli rohkem inimesi. Kummaline oli see, et maksimaalselt võis osta 2 praamipiletit. Niisiis pooled meist pidid sabas olema.

Kochi saar oli omaette vaatamisväärsus. Kochi ei sarnane tüüpilise Indiaga - Portugali mõjutused on arhitektuuris. Minu jaoks, kes ma Portugalis käinud ei ole, tundus saar pisut nagu väike Hispaania või Itaalia. Väiksed sümpaatsed tänavad, värvilised majad. India viimistlemata fassaadide asemel pisut edev lohakus. Tänavatel uitasid lehmade asemel kitsed, kellele tundusid väga maitsevat seintele kleebitud plakatid. Riksad olid ka kõik tuunitud.









Miskipärast küsivad koolilapsed mulle arusaamatul põhjusel pastakaid. Ei taha uskuda, et selle taga on vaesus, sest pastakad olid poes naeruväärse hinnaga. Võib olla see on mingi mäng - kes saab välismaalastelt rohkem pastakaid?
Kochil oleks võinud pikalt vaadata, aga ajakava oli väga paigas. Tahtsime olla kindlad, et jõuame õigeks ajaks lennukile. Ostsin veel sadamast värskelt pressitud mahla. Poiss, kes seda pressis, lükkas küll oma sõrmedega vapralt puuvilja peale, aga enam ei lasknud ma igasugustest kõhutõve hirmudest ennast segada. Üleüldse arvan, et kõhutõbi on rohkem meie euroopaliku kasimatuse tulemus. Indialased oskavad selles ümbruses paremini puhtust pidada. Saarelt 30INR ostetud ananassimahl on senisaadutest parim.
Tahtsin veel külmkapimagneti kaasa osta, aga kui mult küsiti selle eest 270INR, hakkasin lihtsalt naerma ja läksin ära.

Enne lennujaama ostsin Ernakulamist endale tossud nende mahajäetute asemele. Ei kujutanud ette, et lähen Tallinna plätudes. Tosse eriti alla kaubelda ei suutnud, tundus, et seal poes polnud kombeks. Nägid küll välja täiesti firma-firma - peal tuntud kaubamärk Reedok.  Hakka nüüd mingi d-tähe kallal norima.

Hüvasti India!
Jalad olid endiselt paistes. Koju jõudes meenus ähmaselt, et oli mingi tsetse kärbes, kes tekitas unitõbe ja elevantsust. Oot... tsetse oli ikka vist Aafrikas. Igal juhul vaatasin kodus murelikult jalga, mille paistetus püsis mitu päeva. Siis hakkas alanema, aga surises ikka. Lugesin internetist elevantsustõve (filariaasi) kohta, et seda levitavad sääsed ja oh imet- India on üks ohtlikuks peetud piirkond.

Paratha valmistamist pole veel proovinud, aga küll jõuab. Pole ju veel kuud aegagi möödas.

Monday, January 24, 2011

Defitsiit

Pärast selgeks saamist, et Robusta on kallim kohviuba kui Arabica, läksin poodi seisu uurima. Turg pole täiesti lootusetu. Robustat sisaldasid 2 sorti Lavazzat ning Segafredo Zanetti Espresso. Turg kuulub siiski Arabicale.

Sunday, January 23, 2011

31.12.2010-02.12.2011 Varkala, aastavahetus Indias

Broneeritud hotellitoale ei saa just ülemäära kindel olla. Asi pole mingis vassimises ega valelikkuses, vaid selles, et kui klient ei taha hotellitoast välja kolida, et sunni teda keegi. Lähed kohale ja nõuad broneeritud hotellituba, aga seda pole. Eelmine klient on leidnud, et aeg liigub mõnusalt ja ei viitsi läänelikult plaanipäraselt elada ning jääb veel üheks päevaks. Tuleb lihtsalt ise muutuda ja samamoodi võtta elu päevakaupa.

Pärast sekeldusi Varkala hotellis, kus selgus, et meie kõigi jaoks pole ruumi, suutsid organiseerimisvõimelised eestlased endale siiski ülemajutatud aastavahetusel platsi leida. India hotelliomanik oskas hästi kätelaiutamise liigutust teha. 3 kaheinimese tuba oli algselt planeeritud kohas North Cliffil, üks tuba natuke eemal, aga rannale lähemal. Ja meie Ingaga ning Toomas elasime hoopis ranna teises servas, kus oli kohalike rand.
Enne kokkusaamist käisime veel ujumas. Ilm tundus iga päevaga kuumemaks minevat. Kuigi selget taevast ei olnud näha, siiski oli pilvealuses ilmas lämmatavalt palav ja raske hingata. Vesi oli tõesti mõnus.

Varkalas soovitaks restorani Little Tiibet. Kui mul midagi on India maitsestuse vastu, siis tiibeti köök tundub täiesti sobivat. Momod on liha või juurviljadega täidetud pelmeenid, mille kõrvale pakuti kastet ja puljongit. Oli mingi momo moodi toit veel, mis oli ülepraetud, aga nimetust kahjuks ei mäleta.
Teine laheda õhkkonnaga koht oli Rock'n Roll, kus baaris oli väga jutukas blond naine, kes unustas sageli klientidele tellitu toomata, tellitud asjad arvele kirjutamata. Sõin seal India hommikusööki ja alu paratha oli väga hea.


Olen alati tahtnud vana-aasta õhtul olla kusagil mujal kui Eestis. Palmi all võib-olla. Kui oma kambaga paika istusime, siis joogikaart tundus vaimustav - kokteilid reas ja hinnad Eesti mõistes olematud. Tellides selgus, et ega nad kokteile valmistada küll ei oska. Alkoholi oli tunda, aga kokteilid olid kõik sarnaselt tulihapud. Vahet polnud, kas tellisid Sex on the Beach või Margarita, kõik praktiliselt ühtemoodi hapu maitsega. Tellitud kohalik vein oli ka meie mõistes kallis ja väga kuiv. Meie kohal olev tiivik ei töötanud ja järjest enam hakkasid kehad ruumi kütma. Siis pandi eriliselt kõvast muusika mängima ja lärm röövis igasuguse tahtmise edasi istuda. Käisime Elleniga jalutamas ja vaatasime ülejäänud kohtades ringi - ei tulevärki, etendusi ega elavat muusikat. Tüdinud ilmetega valged.
Olin saanud, mis ma tahtsin - aastavahetuse palmi all - ja nüüd võisin selle nimekirjast maha kriipsutada.
Viimane koht, kus enne aastavahetust peatusime, oli Itaalia kohvik. Kohv oli seal küll ehtne.
Ja siis ta tuli! Paar paugatust, omanik soovis kättpidi Happy New Year!
Tagasi hotelli minnes ekslesime üsna pikalt (pärast selgus, et tegime mingi paari kolme kilomeetrise ringi). Teel sõitis meist mööda hulganisti riksasid, kust karjuti "Happy New Year!".

Uusaastahommikul ujumas käimine on üsna ebatraditsiooniline. Ilm oli lämmatavalt kuum. Föön hakkas tööle alles siis, kui läksime North Cliffi kõige põhjapoolsemasse serva. Olin mõelnud, et rannapuhkus on hea selleks, et saab rahus lugeda, aga sellises palavuses ei oleks sellest midagi välja tulnud. Cliff oli poode ja restorane täis ning järsku tundus tohutu pikk aeg see 3 päeva, mis me peame seal turistirannas olema. Ma polnud ainus, kes sedaviisi tundis ja Inga pakkus välja tegutsemiseplaani - 2 jaanuari hommikul võtame ette mingi reisi backwaters'il ja 3 jaanuariks hangime rongipiletid ja käime ära Kochi saarel. Annika oli leidnud kokakursuste pakkumisi - plaan, mis mind vaimustas, sest oli hetkel parathast sõltuvuses ja mõtlesin, et selle ime valmistamise ma ära õpin.

1 jaanuaril suutsin hõbedakaupmehe juures endale sõrmuse ja kaelaehte osta, lasin meeldival riidemüüjal endal naha üle kõrvade tõmmata ja mõtlesin, et 1 päeva kaubanduses on minu jaoks liig mis liig. Indias müüdavate riiete kohta arvan, et see kipub enamalt jaolt täielik rämps olema - kangas pole vastupidav, värviliselt asjad annavad värvi ja õmblused hargnevad. Need riided, mida nad ise kannavad, tunduvad palju kvaliteetsemad olevat. Oleks huvitav teada, kust nad neid hangivad.

Riidemüüja tütar (fotografeerimine katkestas nutu)

Inga teatas rõõmusõnumi, et sai meile piletid rongile ja et 2 hommikul läheme paadiga sõitma väikesele saarele. Backwaters ei tulnud plaani, sest sinna minekuks oleks veel pidanud transpordi hankima ning ei olnud teada, kui pikalt üldse sõidetakse. Registreerisime end Inga ja Annikaga järgmiseks päevaks kokakursusele. Meie aeg pidi algama 16:30 ja kestma poolteist tundi. Valisime enda 6 toitu.

Kerala backwaters on kanalite ja jõgede süsteem. Mõtlen, et kas see vaatepilt olekski niiväga erinenud sellest, mida me nägime paadisõidul. Saar ja tempel olid väga tagasihoidlikud, aga sõit mööda jõge oli huvitav. Kahjuks pole nii hea fotograaf ja pole ka korralikku aparaati, aga sel retkel oleks lindudest väga ilusaid võtteid saanud.






Keralas on juba pikemat aega võimul Kommunistlik Partei. Sellest ka igal pool grafitina kujutatud sirp ja vasar ning viisnurk. Meie jaoks natuke võõristama panev sümboolika, kas pole?

Kokakursusele läksi
me täpselt kohale, aga selgus, et meie aeg oli ära antud. Kas te homme ei saa tulla? Meil nimelt elektrikatkestuse tõttu jäi eile paar tundi ära ning need inimesed tulid täna? Pärast kauplemist leppisime kokku, et saame oma söögid teha 17:30 (pärast Annika kommenteeris, et see on veel parem aeg, kui oleks 16:30 olnud).


Meie kokk - kas pole nagu mingi vuuduu meister, kes valmistub toidu nõiduslikuks tegema?

Meie valitud toidud
1. Paneeritud baklažaan
2. Aloo kofta
3. Mingit moodi kala (kahjuks meie tellimuslehte pole enam alles, igal juhul polnud Masala fish, vaid midagi muud)
4. Kookosriis
5. Plain paratha
6. Jälle ei tea nime, mingi keedukreemi moodi magustoit


Paneeritud baklažaani jaoks panime jahu, aga igat liiki maitseaineid oli nii palju, et neid ei suutnud üles kirjutada. Lisaks mõned segud, mida meil ei müüdagi. Niisiis parem on oma fantaasiat kasutada. Baklažaan oli viiludeks lõigutud, see tuli suure koguse kastmega tõsta keevasse õlisse. Segasid neid seal õlis ja tõstsid vahukulbiga välja. Selle krõbeda eelroa sõime kohe ära. Vast sellepärast, et kokk ei tohi näljaselt toitu teha.

Ei hakka ülejäänud kokakunsti nii detailselt kirjeldama. Vast huvitavatest asjadest. et koftade jaoks tehtav kartul ei olnud mitte toores ega ka mitte keedetud püree, vaid pooltoored kartulikuubikud. Kookose riivimiseks oli mingi laua külge kinnitatav tera. Kala pandi kastme sisse nii, et ta oli kolmeks tükiks lõigatud. Mis mind sokeeris oli see, et kalapea koos juhmilt vaatava silmaga oli ka sees.
Paratha küpsetamine oli see, mille pärast ma neid kursuseid eriti tahtsin. Taigen oli juba valmis. Kokk rääkis, et taignasse pannakse ainult kõrgema sordi jahu, vesi, sool ja õli (või ghee). Taigen peab valmis olema tund enne, kui hakkad küpsetama. Valmis taignarull tuli hõõruda pannkoogiks. Kokk kastis seda korduvalt õliga ja rullis uuesti. Siis tõstis pannkoogi serva ühe käega veidi üles, teise käega võttis servast natuke kaugemalt ja kerge liigutusega tõstis pannkoogi üles ning laksas selle vastu lauaplaati. Siis pööras nagu pannkooki ja liikus sõrmedega veidi edasi ning tegi sama liigutuse. Nii tegi ta leivale täisringi peale, kogu leib läbi pekstud. Seejärel keeras ta taigna torru ja keeras toru rõngasaiaks ning jättis umbes 5 minutiks seisma. Seejärel rullis selle jälle pannkoogiks ja pani tulisele plaadile küpsema. Mõlemalt poolt täpiliseks praetud, tõstis ta selle plaadilt maha ja kortsutas seda kätega servadest nagu rabedat paberit. Leib oli kihiliseks muutunud.

Seejärel oli meil meeldiv võimalus see toit hämaras (olime toitu valmistanud 2 tundi) ja küünlavalgel aias ära süüa.
Peaga kala teemasse tagasi pöördudes mainin, et kala oli väga hea. Hämaras polnud väga näha, mis me sisse sõime. Igal juhul silma kala peas hiljem polnud.

Hiljem läksime kõrvalbaari, sest seal oli elav muusika. Üks naisterahvas laulis kitarri saatel ja kõik kohad olid hõivatud. Valetan. Siiski leidsime kohad. Keset välikohvikut oli väike tornine, kuhu viis redel. Tornis oli 4 istekohta - täpselt nii palju, nagu meile vaja oli. Torn tundus küll savijalgadel kõikuvat, aga oli omamoodi elamus. Eriti veel, kui kelner ka üles tuli.

Friday, January 21, 2011

Nädala parim mõte

Tehke inimestele tarad ümber ja nad muutuvad lammasteks!
Allikas: Eesti Päevaleht (võti on mati all)

Saturday, January 15, 2011

Sarah Macdonald "Püha lehm!" (Amma ashram)

Sarah Macdonald läks ashramisse lootuses osa saada valgusest, mis Amma ümber on. Ehkki esimene darshana jättis ta külmaks ja skeptiliseks, otsustas ta uuesti proovida. Üks pühendunu soovitas tal esitada mõttes Ammale küsimus kallistuse ajal ja nii Sarah küsiski: "Mis on minu eesmärk, mida jumal minust tahab?". Ka sedapuhku ei saabunud vastust. Kui pühendunu soovitas Sarah'l midagi pealiskaudsemat küsida, siis pettunud Sarah, pahuras tujus, sosistas oma mõtetes: "Amma, anna mulle suuremad rinnad"
(Minu vaba ja veidi küüniline ümberjutustus raamatu ashrami kirjeldusest)

Tegelikult see lugu nii skeptiliselt ei lõppenud. Kuigi autor oli üsna terav ashramis valitseva korra, vahettegemist ja kiskjaliku võitluse koha pealt, mis valitses Amma lähikonnas, siis Amma isik meeldis talle. Kuigi Amma ümber valitses hullus ja hüsteeria, jäi Amma selle keskel rahulikuks ja keskendunuks, tegi oma tööd ning temas oli usk. Eelnevalt kirjeldatud episood lõppes pisut teisiti. Amma tõusis pärast 14 tundi kallistamist ja libistas väsinud pilgu üle inimeste. Hetkeks peatus tema pilk Sarah'l ja järsku tundis naine puhta hinge puudutust, imestust ja hämmastust. Võib olla oligi see mingi hetkehüsteeria, aga mingi hetke vältel suutis ta uskuda, et armastus võidab kõik, aga vast seletuse otsimine polegi tähtis. Ashramist lahkudes ostis ta endale kaasa väikese Amma pildiga sõrmuse.

Tegu on ainult ashrami episoodi kirjeldusega India ainelisest raamatust.

29.12-31.12.2010 Amma ashram

Ma ei oska öelda, mismoodi ma kujutlesin ashramit. Mingid kloostri moodi koopad ja kivist kongides olevad ashrami elanikud. Või siis madalad lihtsad majakesed ilma elekriseadeteta, võib olla pesemine ja tualett väljaspool neid. Põrandal bambusmatid.
Kindlasti mitte ei kujutanud ette, et meid majutatakse viieteistkorruselisse roosasse pilvelõhkujasse.


Pilt on Toomase pildikogust. Endal mul ashramist pilti pole. Ashrami territooriumil oli keelatud pildistada.

Kui meie pilvelõhkujas asuva majutuse kohta oli kirjutatud sõna "lihtne", siis Kersti esmaemotsioon oli - "oleks nagu vanglasse sattunud". Sõnad, mis üsna hästi andsid edasi mu tundeid. Seinad olid sinakashalliks värvitud. Sees oli 2 ilma madratsiteta raudnari, samuti sinakashallid, värv nurkadest maha koorunud ja kõik kohad grafitit täis soditud. Raudustega seinakappidest üks oli tabalukuga kinni pandud, teine avatud. Kivipõrand ja akendel trellid. Aken väljapoole oli läbipaistmatu klaasiga ja aken koridori oli ajalehtedega kinnikleebitud. Kui avatud seinakapi avasime, siis see oli igasugust haisema läinud koli täis.
Tualett-pesemisruum oli seevastu täiesti normaalne India olude kohta - istumispott, dussid, normaalsed pesemisvõimalused, küll ilma sooja veeta, aga nii see oli enamikus kohtades Indias. Vesi oli toasoe. Ja laes oli tiivik. Niipalju siis lihtsusest India moodi.
Majutus maksis 150Rs, mis sisaldas 3 toidukorda.

Ashramisse sissekirjutamiseks pidime täitma pika ankeedi. Kell 5 oli ringkäik, kus tutvustati tähtsamaid ruume. Maja, mida ma nimetaksin "peamajaks" asus territooriumi keskel. Majja viis kõrge trepp. Keset maja oli väga kõrge laega sammastega saal. Päevasel ajal nägime seal jahedas inimesi põrandal istumas, lugemas või lihtsalt põrandal lamamas. Samas toimus igahommikune chantimine naistele. Chantimine tähedab 1000 nime kordamist, teatud liiki meditatsioon. Peamaja teine korrus oli rõdudena kesksaali kohal ja seal asus ruum, kus ennast sisse registreeriti, secondhand kauplus, koht, kuhu võisid enda kraami annetada, Amma kingikauplus ja seva kontor. Seva on meie mõistes ÜKT - isetu teenimine, ehk siis vabatahtlik töö.
Peamaja taga asus suur ehitis, kus sai süüa, keskel suur saal lavaga. Kui Amma (kallistav pühak) oli ashramis, siis toimus darshan - said Amma kallistuse osaliseks. Samas hoones oli ka tasuline India söögikoht.

Ashram asus väga ilusas kohas. Ühest küljest piiras seda kanal ja teisel pool oli imeilus kivine mererand, kus käidi mediteerimas.

Territooriumi olid väikesed poekesed ja putkad. Koht, kus sai naeruväärse hinnaga väga maitsvat värskelt pressitud mahla ja jäätist. Samuti tasuline söögikoht Lääne toiduga neile, kes ei talu India toidu teravust. Ka seal olid India kõige odavamad hinnad. Liha küll ei olnud. Samas tasulistes kohtades tundus piim (jäätis) ja muna täiesti aktsepteeritavad toiduained olevat.
Vesi oli vabalt saadav kraanidest. Täiesti ohutu ja puhastatud.
Territooriumil oli võimalik käia erinevates loengutest ja tundides, külastada arsti ja palju muud huvitavat.

Meil oli üks täispäev ashramis ja olime otsustanud päevakava kaasa teha. Päevakava
4:50-6:00 Archana (chanting)
6:30-7:30 Mediteerimine mererannas
9:00 Hommikusöök
10:00-13:00 Seva
13:00 - Lõuna
14:00-17:00 Seva
17:30-18:30 Mediteerimine mererannas
18:30-20:00 Bhajans (traditsioonilised? laulud)
20:00 Õhtusöök

Kell 18:30 paluti olla juba ashrami territooriumil (mererand jäi pisut territooriumist väljapoole) ja kell 11:00 pidid kõik olema oma majades sees.
Õhtul nägin veel ühte naisterahvast ringi kõndimas plakatiga, et otsitakse mingit põrandat pesema. Oleks võinud Sevaga kohe alustada, aga lõin kõhklema ja jätsin vahele. Nautisin mahlasid - olin edutult mango mahla otsinud, aga seal sai seda kohe ja üsna odava hinnaga. Hiljem sain teada, et mõned mahlad - mango ja viinamari - polnud värskelt pressitud, vaid konserveeritud. Kuigi mango oli küll hea.
Mul on alati meeleolud üles alla käinud. Kui ma tuba nähes mõtlesin, et jube-jube, siis hetkel oli tunne nagu paradiisis - vabadus, enese hellitamine mahladieedil ja ilus rand.

Hommikul äratus 4:30. Jaheduse vastu rätik kaasa ja peamajja. Meestel oli see üritus teises kohas. Kohale jõudes hakkasid vaikselt inimesed tulema ja sättisid ennast suures saalis patjadele istuma. Istusime samuti. Pool tundi vaikuses istumist, aga midagi ei juhtunud. Läks veel mingi 20 minutit enne, kui üritus pihta hakkas. Rütmiline kumisev sõnade kordus mõjus uinutavalt. Aeg-ajalt võpatasin ärkvele, kui olin jäänud tukkuma ja vajusin külje suunas. Pidasin lõpuni vastu. Ruumi toodi tuli, mille juurde astusid ruumis viibijad, soojendasid selle kohal käsi, pöörlesid päripäevas ja silitasid soojendatud kätega keha. Pärast seda oli mere ääres mediteerida mõnus. Ilm polnud liiga kuum.
Inga läks meile Sevat kauplema. Hiljem selgus, et 11 inimese grupile pole midagi pakkuda. Peame ikka 1-2 haaval minema. Inga ise sai toiduserveerimise abilise koha, aga selgus, et seva on väga populaarne ja tallegi ei jätkunud tööd.
Hinna sisse kuuluv toit oli väga lihtne. Riis, mingid teravad kastmed. Kuna India kastmete traditsiooniline maitsestus ei hakanudki mulle meeldima hoolimata sellest, et teravus oli meeltmööda, siis ma pärast paari söögikorda loobusin ja valisin tasulise. Parathat ju ei pakutud.
Pärast sööki läks Inga kallistuse pileti sabasse. Jah, kallistuse jaoks olid piletid. Kuna me jäime ashramisse ainult üheks päevaks, siis oli meil võimalus saada number Amma kallistusele.
Amma kallistuse saba oli muidugi omaette elamus. ootasime kella viiest kuni peaaegu kaheksani välja. Amma ise tegi seda tööd 10-st hommikul kaheksani õhtul (või oli veel kauem). Seljataga oli inimene, kes masseeris ta õlgu. Seda pilti vaadates oli mul Ammast kahju ja tekkis tahtmine sabast jalga lasta. Mina olen pragmaatilisem kui Annika ja mina ei veena mõttega, et kallistusega võib võtta või anda ja nii saab ka Ammale energiat anda. Energia energiaks, aga füüsiline liigutus on sama ja väsitab inimese õlad kokkuvõttes ära. Oleks võtnud Amma kaasa ja läinud hoopis päikeseloojangu paistele mediteerima. Nii mõtleb tüüpiline eestlane, kes väldib füüsilist kontakti. Eks ta ole!

Enne kallistama minekut võeti prillid ära ja öeldi Ammale, kust riigist inimene on tulnud - Estonia. Amma kallistas ja kordas: "Amma tütar".

Hiljem vaatasin suveniiriputkadest, et igal pool olid esemed, kus oli Amma pilt. Amma pildiga sõrmus, kell, pildid, postkaardid jms.

Lugesin teisigi Ashramist rääkivaid blogisid ja enamik on ühel meelel, et ashramil on mingi eriline aura ja muudab inimest. Kui saabudes olin ma positiivselt meelestatud, siis miskipärast kallistus, mis oleks pidanud mind paremaks muutma, muutis mind täiesti teises suunas. Võib olla ka suveniirikauplus mõjus kohatult. Nagu Alice küülikuurus mõtles, et kumbapidi.
Mõtlesin Tiruvannamalai giidi sõnadele, et inimesed vajavad templeid selleks, et nad ei usu asju ilma tõestuseta. Aga kas see on üldse usk, kui vajab tõestust?
Tegelikult tuli mu esimene suur pettumus teadmisega, et ma ei saagi öisel ajal mereranda jalutama minna.
Aga ashrami kirjeldust eesti blogides
http://marikatom.blogspot.com/2009/01/india-ashramid.html
http://itta.wordpress.com/tag/ashram/

Järgmisel hommikul vara vaatasin veel tuleriituse ära. Jõin veel nii palju mahla, kui mahutasin ja tegin tubast sevat - pühkisin lahkumise puhul toa põranda ära. Ja minek. Tegelikult võis ashram ju natuke maapealse rahuparadiisi moodi olla, aga arvata võib, et paradiisis hakkab kiiresti igav.