Martinez "Märkamatud mõrvad"

Ockhami habemenuga ehk siis põhjus eelistada kõige tõenäolisemat lahendust, on lahenduseks ka sellele raamatule Samas jäi ikkagi kripeldama küsimus, et mis on loo alguses pakutud jada järgmine.
M, süda, 8, ...   Kas mul jäi midagi kahe silma vahele või olen lihtsalt liiga rumal selle ülesande lahendamiseks?
Matemaatiline kriminull, mitte küll sarnaselt Hajameelse Magistri lugudega, vaid väheke traditsioonilisem.
Mõrvad toimuvad Oxfordis ja iga mõrvaga tuleb kiri, mis sisaldab matemaatilist sümbolit, millest peaks jada moodustuma. Lõpus tundus, et autoril polegi loogikaaukude kinnitoppimine nii lihtne, samas lahendust teades tundub, et peaks raamatu veelkord läbi lugema.

Gödeli ebatäielikkuse teoreem - ei saa konstrueerida süsteemi, kus kõik tõestused ja definitsioonid tuleneksid ainult üksteisest
Fermat Suur Teoreem - võrrand x^n + y^n = z^n ei lahendu nullist erinevates naturaalarvudes kui n >= 3.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------
Miskipärast kipub lahendus alati pettumus olema. Ja teine sümbol polnud mitte süda, vaid süda, mis toetub horisontaalsele kriipsule

Kajakas Von Krahlis

Mart hankis broneeritud padjakohad ja nii me eile teatrisse läksimegi. Kiirustades, nagu tavaliselt ning seetõttu ei jõudnudki ma endale selgeks teha, mis see tegelikult on, mida ma vaatama lähen.
Vene kirjanduses pole ma eriti tugev ja seetõttu oli ka "Kajaka" sisu mulle tundmatu. Lugu Uue Teatri otsingutest nii tänapäeval kui ka minevikus. Kunstivõhikuna olid mulle ehk lähedasemgi tänapäeva tõlgendamine sealsete mõtete valguses kui kõrgelennuliselt tundeline ringmäng ja melanhoolse kangelase kannatused - Maša armastab Kostjat, Kostja armastab Nina, Nina hoopis Trigorinit. Huvitav, kas tol ajal algas ka teater puhvetiga ja snoobid käisid teatris sotsiaalselt suhtlemas?
Näitlejad olid hästi valitud. Lembit Ulfsak sobis näitlejanna rolli sama hästi, kui Sallo enda omasse. Sallo veiderdamine lihtsalt sundis vastu naeratama. Noorem Ulfsak pöördus publiku poole sedaliiki usalduslikkusega, et igaüks tundis just ennast subjektina.
Etendus oli üllatavalt terviklik ja üks lugu ei seganud teist. Rämedad naljad ei muutnud etendust jandiks ega komöödiaks. Samas tunnen mingit vaikset igatsust teatri järele, kus ei ole nii palju avangardi, vaid pigem haarav ja teravmeelne sõnalugu. Tšehhov jääb mulle kuidagi võõraks ja tema kangelased ei liiguta mind.

Charles Stross "Accelerando"

Kui ma ütleksin, et tegu on perekonnasaagaga neljast põlvkonnast, kus suhted on üsna segi ja kus rolli mängib kass, siis pole ma kusagil valetanud, aga tegu on kõige ebatäpsema raamatukirjeldusega.
Ma pole kunagi olnud küberpungi austaja ning ma ei ole päris kindel, kas see raamat küberpungiks klassifitseerub, sest tegu pole mingi Maatriksi reaalsusega. Accelerando tempo on minu jaoks natuke liiga ebausutavalt kiire ja ma ei usu, et arvutustehnika on 2040-ndateks aastateks päris sellise kvalitatiivse suuna võtnud. Oleks tegu ainult arvutitega, siis võib olla, aga sealsed lahendused nõuaksid juba sekkumist geneetikasse ja tavameditsiiini. Kuidas saaks muidu inimestel olla siirikud, mälulaiendused, virtuaalsed teisikud ja piiramatu ligipääs võrku, kui ka inimene pole täiustatud? Pealegi mateeria üleslaadimise probleemile siiski füüsikalist lahendust niipea ei leita ning seal tekiks ka igat liiki juriidilis-moraalsed probleemid (mõtleme lammas Dollyle).
Perekonna esimene koloriitne tegelane on Manfred, kes on tõeline ideede generaator, kes laeb võrku tasuta ideid ning teeb inimesi sellega rikkaks. Omades piisavalt positiivset mainet ei oma raha tema jaoks enam mingit tähtsust, kuna tõeliselt mainekas ja sidemetega inimene saab kõike ka ilma rahata. Kui ma vast viimasel ajal olengi mõistatanud raha absurdusest, siis see oleks minu jaoks üsna loogiline tulem. Kuna ma aga ei usu nimetatud tuleviku realiseerumisse lähitulevikus, siis tundub, et oleviku ja tuleviku vahel peab veel miski olema.
Manfredil on tema esimese naisega laps ning too naine, mahajätmisest ikka veel solvunud, üritab Manfredi edutult šantaažeerida. Amber, laps nende abielust, tüdineb kontrollivast emast ja isa abiga müüb ennast Jeemenis asuvasse kompaniisse orjusesse, et ema õigusi blokeerida. Firma omanik on tema ise. Paberite järgi on asi korras.

Ei hakka kogu sisu ümber jutustama. Siiski jättis mulje lõik, kus räägiti lammutamisest. Keegi jurist oli avastanud, et lammutamine on kõige tulusam idee, kuna varuosad kokku maksavad palju rohkem kui seade ise, siis tasuks osta uhiuusi seadmeid selleks, et nendest varuosi teha. Seda ideed olen ma seedinud juba ammu autoremondi töökodades. Midagi selles peitub.

Internetist leitud kirjelduste järgi sain teada, et raamatus olevad lood on ilmunud novellidena. Antud raamat on romaan. Eelistan seda siiski romaanina, sest minu meelest on raamatu sündmuste järjekord oluline

Avatar

Mõtlesin, et jätan sedapuhku massidega kaasa minemata ja selle filmi vahele, aga juhtus nii, et olin kinos, vaatasin 3 tunnist 3D filmi, mille tõttu ei jõudnud raamatukogusse ja ostsin 2 raamatut, mida olin plaaninud laenuks võtta. Rahaline kaotus vast ongi olulisim, sest ajast tegelikult kahju pole.
Filmi sisu oli tavaline imal jama, aga pärast filmi vaatamist olen täielikult 3D usku ning plaanin 3D kodukino muretseda. Filmi ringvaates pisut näidatud 3D ookeanimaailm pani hinge täiesti kinni. Mõtlen, et milleks meile snorgeldamisereisid, kui parimaid palasid saab vaadata kodus diivanil popkorni õgides ilma ebameeldiva tundeta, et vesi läheb ninna. Tegelikult muidugi võiks veel edasi arendada, lõhnad, niiskus jms. Filmi puhul jäi 3D kohati nõrgaks. Mõnes vaates läks reaalsus kusagile kaduma, kui mõni tegelane meenutas lamenukufilmi s.t. tagaplaan oli võrreldes esiplaaniga liiga udune ja ei jätnud reaalset muljet. Kui ikka uurid mingit kaugemat objekti, siis enamasti suudad seda fokuseerida, filmis see alati ja igas stseenis ei toiminud. Võimalik, et asi oli kuidagi mu prillides - tugevale miinusele pealepandud 3D prill ei pruugi alati vist sama ehtsat efekti anda. Siiski kahtlen, sest mõni vaade oli täiuslikkuseni viimistletud. Ruumilisena oli Pandora loodus ikka tõeliselt uskumatu ja fantastilised elukad andsid au tegijate kujutlusvõimele. Samuti oli huvitav vaadata nende tulevikumasinate juhtpulte. Olin vaatemängust täielikult võlutud ning ei suutnud kogu aeg sisu jälgida. Asi, millest samuti mul pole kahju.
Paar sõna siis sisu kohta. Ei taha päriselt nõustuda kriitikuga, kes ütles, et suurema osa filmist moodustasid tapmisstseenid. http://paber.ekspress.ee/viewdoc/429F57C856663A01C22576950034EE48
Tegelikult oli enamik imeilusaid vaateid täis ja verist/purustavat konflikti näidati mitte rohkem, kui usutavuse tagamiseks vajalik oli ning olgugi, et ma oleksin need osad välja lõiganud, siis annan endale aru, et tegelikult lühemalt seda ei saanud. Sisu oli tõesti lame. Vastasseis: ökoloogilised ja loodusega kooskõlas elavad olendid ning inetu-hallide relvadega (mul tuli kohe miskipärast assotsiatsioon raamatuga Accelerando, mille väitel NASA on kamp hälvikuid, kes plaanivad primaate plekkpurgis kosmosesse saata) ajudeta sõjardid, keda juhib kinnisidee all kannatav kindral. Mis sellest, et tegevustik oli paigutatud ülesaega, siis sõjavägi tundus olevat paigale jäänud Teise Maailmasõja eelsete ideaalide juurde, kus juhm ja kujutlusvõimetu kindral karjub loosungeid vaenlase kohta ning sõdurid karjuvad vaimustunult hurraahüüdeid. Oleks eeldanud, et isegi, kui nad neid olevusi metslasteks peavad, siis sellisel ajal on loodud peale loomakaitseühingu veel tulnukatekaitse ühingud vms. Usutavuse huvides oleks võinud siiski Maa tulevikuriigi ühiskonnast ka mingi kuvandi luua. Äkki olekski õnnestunud traageldada kokku maalaste arenenud tehnoloogia ja tagurlik rivikord.

Pärast lahkumist

Koerast on kahju küll. Veenan ennast, et tegin õigesti - mul pole teisi koeri ja ise olen vähe kodus. Mis elu see tal selline oleks. Aga väga paha tunne on. Pisike reetmine. Ta jõudis minuga harjuda ja hoolimata sellest, et pime, õppis juba iseseisvalt trepist käima. Eks järgmised päevad ole tema jaoks uus segadus ja uuesti õppimine. Hea, et kauemaks ei jäänud. Nädala pärast poleks ma enam loobuda suutnud.
Homme lähen kinno ilma muretsemata, kuidas ma koera üksi jätan.

Koer nädalaks

Nädalavahetusel tegi minusugune tööpõlgur tööd, viskas natuke vasakult paremale lund ja nikastas külje.
Siis sain endale pimeda koerapoja. Taksi. Võib olla jääb nädalaks, võib olla päriseks. Näis.

Mõttetalgud Saku moodi

Uuel aastal hakkasime kohe riiki muutma ja parandama. Kapitalism on oma aja ära elanud ega toimi. Väljend oli karmim, et demokraatia on oma aja ära elanud, aga mida meil oleks pakkuda demokraatiat asendama? Niisiis pole iganenud mitte demokraatia, vaid vahendid, millega demokraatiat ellu viiakse.
Palgatööline, kes ei huvitu millestki tõsiselt peale raha ja on kogu aeg stressis sellepärast, et raha pole ning hirmust, et see viimanegi võetakse ära.
Riigikoguja, kes seisab seljaga rahva poole, aga usub siiralt, et teeb koleväga tähtsat tööd iga päev hääletades ning vaieldes.

Kas on vaja riigikogu ja tohutut hulka seaduse muudatusi. Kas midagi muutuks, kui me võtaksime korra kvartalis vastu mõned seadusemuudatused? Need, ilma milleta tõesti läbi ei saa. Ja valitsus annaks seadusemuudatused projektina juristidele, mitte riigikogujatele närimiseks. 
Selle üle, kuidas valitsus valitakse, võib muidugi mõelda, aga tohutu hulk komisjone ja riigikogu kaob ära, kui me lõpetaksime mitte millestki seaduste genereerimise. Niigi enamik seadusi on olulised mingile huvigrupile ja tavaliselt see huvigrupp on väga piiritletud ning pole kindlasti mitte enamik valijatest. Demokraatia on illusioon.

Kuidas teha nii, et inimene hakkaks vabatahtlikult ja huviga töötama? Kommunistide-utopistide ideed on iseenesest head, aga seal on see kala sisse programmeeritud, et kui inimene ei pea vaesusest pääsemiseks rabelema, siis paljud jäävad pikutama ning ei teegi enam tööd ning lõpus on tahes/tahtmat süsteemi kokkukukkumine. Inimese huvi töö vastu, huvitumine maailmast ja kõigest uuest on ikkagi hariduse küsimus. Me peame muutma midagi haridussüsteemis. Kas ikka rutiini kukkunud õpetajad suudavad panna õpilased huvituma. Järsku peaks saatma värsked kõrgkoolilõpetajad, kes veel pole rikutud, koolidesse loenguid lugema.
See mõtte puudus ja tülpimus kajastub kõigil elualadel. Meedias paistab kõige teravamini silma. Vast mõni värske koolilõpetaja veel tahab ja usubki, et Vaba Ajakirjandus suudab maailma päästa, aga mõne aja pärast mandub ta kollaste pealkirjade väljamõtlemiseni.


Olgu poliitiliste ideedega kuidas on, aga saunalavale lume kaasa võtmine oli vana-aasta parim idee ja Lilka geniaalsuse tulemus. Täielik luksus. Miks ei võiks see nii olla linna Spa-des?
Vaade Saku metsa alt ümbritsevatele küladele oli võimas. Võlumets, mille ümber lendasid raketid ja UFOd. Koerad muidugi ka.

Hakkan nüüd rabelema, et uus aasta paremaks muutuks. Niinimetatud karmajooga

Head uut aastat!