Mehed ja naised. Ja vastupidi.

Kindlasti tahab Iisraelis puhkusel olev eesti mees, kes teatavasti on tantsulõvi, minna külastama kohalikke ööklubisid ja lahkelt juhatatakse talle kätte mingi kuum koht. Sissepääs 250 krooni. Ei tasu häbeneda oma naist siis kaasa võtta, sest ega kohalikud küll võõramaalasega tantsima ei nõustu, vaid pööratakse selg. Ka meestel omavahel ei õnnestu vast eriti lõbutseda, sest geihoiatus on kerge tulema.
Naistel on kergem tutvuda. "Kust Sa pärit oled?" "Kas ma võin Sulle joogi välja teha? Aga kohvi? Järsku tuled minu juurde, ma teen Sulle lõunasöögi? Ma elan koos emaga. Mis mõttes võib sekeldusi tulla kohalikega suhtlemisest? Meil on siin väga turvaline maa. Me ei lukusta kunagi uksi. Jaa, jaa... oma rahakoti võid näe siia tee äärde jätta, tuled poole tunni pärast ja see on alles. Ei.. Ei maksa kohe proovida. Mis mõttes võõras? Ma tulen Sinuga hotelli kaasa. Siis ju ei ole enam võõras."
Või siis halenaljakas stseen jalutu mehega, kes tutvustas ennast ukrainlasena  (pani minu käe enda südamele - kuula, kuidas lööb). Küsis nime, siis otsis välja mingi paberilipiku ja rääkis, et kui üksik ta on ja et tal on lähedal korter, kus on suur LCD telekas. Paberilipikule oli kritseldatud telefoninumber ja süda. Eks ta ole!

Eilat

Eilat on ideaalne paik puhkuseks ja kuurortiks, aga Iisraeli kultuur ja ajalugu on põhja pool. Eilati temperatuur on vist alati oma 6-10 kraadi soojem kui Jeruusalemmas. Minu külaskäigu ajal oli küll nii, et kella 4-st muutus tuul lõikavaks ja enam polnud soe päevitada.
Eilatis hotellis ei suuda küll avastada erilist erinevust, kas oled Egiptuses, Türgis või Hispaania kuurortis. Võib olla ainult moment, kui üks hotellikülaline läks väheke sõprade poole ja sõjaväepolitsei korraldas ülekuulamise tema toanaabrile. Hinnad on vast oluliselt kallimad, tuntavalt kallimad. Õlle ostad hotellist umbes 60 krooni eest.

Eesti giidid hoiatasid küll, et juba ainuüksi telefoni vaataminegi võib Iisraelis pankrotti viia, aga tsiviliseeritul inimesel ei maksaks siiski kõne ebaviisakalt lõpetada, nagu mina seda tegin, vaid jäägem kultuurseks. Eks ju. Iisraelis kõne vastuvõtmine laks mulle maksma 10 krooni ja helistamine 30 krooni. Ja nad ümardavad minutiks.
Lennujaama tee jagab Eilati kaheks - turistide linnaosa, mere äär, ja linnaosa, kus elavad inimesed. Inimeste linnaosas on hinnad poole odavamad. Võib olla sügavamal sisemaal veel rohkem - väga kaugel ei käinud.
Sillad on lahtikäivad. Ei saanud aru, kas need avatakse tellimuse peale või iga päev mingil kindlal kellaajal.

Ajaloost ehk niipalju, et Eilatis on muuseum, kuhu me ei läinud, aga sisse vaadates tundus, et juttu oli nii II maailmasõjast kui ka Iisraeli iseseisvussõjast. Võib olla eksin.
Rannas oli monument Umm Rash-Rash , mis on püstitatud Lõuna-Iisraeli üle kontrolli saavutamise auks ja kujutab Iisraeli lipu tõstmist

Ranna promenaad on kena, kuni teda jätkub ja siis algab tühermaa. Või ehitused. Me ei kuulanud kohalikke ja võtsime ette 6 km jalutuskäigu observatooriumini. Tagasi tulime taksoga nagu ristiinimesed. Enamust teest ehitatakse, on inetu tööstusmaastik, kus pead autotee kõrval tolmus kõndima ning ranna serv on kinni. Vahepeal eksisime platsile, kust kena püssiga mees tuli meile teed juhatama. Teele jäid Delfiini riff - koht, kus saab delfiinidega ujuda, korallirand, üks kõige ilusamaks peetud randasid ja observatoorium - meie sihtpunkt.
 

Veealusesse Observatooriumi sai 89 kohalikuga. Sisaldas ka okeanaariumi, milleks nimetati liikuvate istekohtadega kino - vaatasid liigutavat filmi poisi ja ookeani suhetest ja vaatasid ookeani tooliga kaasa sõites ja õõtsudes. Oleks võinud veel 3D prillid ka olla. Nad võiksid sellele mõelda.

Juhin tähelepanu, et see kivi keskelt paremal põhjas on tegelikult kivikala.

Mina ja kalad

Selle lendamise attraktsiooni proovisin ma ka seal ära. Kui Eestis näeb selliseid kraanasid ehk ainult Õllesummeril, siis Eilatis on see pidevalt püsti ja odavam kui Eestis. Maksad 60 kohalikku ja kui huvi on, siis teise lennu saad poole hinnaga. Esimese lennu ajal ilmselt kontrollitakse, kas tervis peab vastu. Kui ellu jääb, on hagi ja arstiabi kulud juba maha lahutatud.

Rannas ujuvad vee all imeilusad uudishimulikud kalad. Ei pruugi trügita ilmtingimata tasulisse randa. Tasuta ranna ainus puudus on natuke viletsam põhi, aga kasutage neid riffidel kõndimise kingi.

Eilatis on salong, kus kalad teevad pediküüri. Paned oma harimata jalad basseini ja hulk väikseid kalu tormab su jalgade kallale süües neilt küljest surnud rakud.

Sinna ja tagasi ehk eestlane Iisraelis

Lennuinfos on kirjas, et Iisraeli minekuks tuleb vähemalt 3 tundi varem lennujaamas olla, sest tuleb võtta aega 2 turvakontrolli jaoks. Mida aga ei kirjutata, on see, et check-In avatakse täpselt 3 tundi varem (või oli mingi 10 min varem?), mis tähendab seda, et kui oled pisut varem seal ja seal on juba umbes 40 inimest 142 lennukikohast, kes saavad moodustada saba. Eestlaste lemmikmäng on endiselt sabade moodustamine ja seal seismine. Niisiis kui tuled pool tundi hiljem, siis pole hullu, sest viimased õigeaegsed pole veel check-in-ist läbi jõudnud ja õnnestub platseeruda saba lõppu. Pole ka hullu, kui jõuad 40 minutit hiljem, aga siis saad ilma sabata, mis on kaotus.
PS! Minu targad arvutused ei kehti siis, kui kõik tulevad 40 minutit hiljem, sest siis hakkab ka saba moodustuma 40 minutit hiljem.
Tavaturvakontrollist saab läbi ja vahetult enne lennukile minemist on teine kontroll, kus vedelikud ei oma tähtsust, aga metall endiselt.

Eesti Õhk on teinud nüüd vist jälle muudatuse ja lennureisil on mingi tasuta toitlustamine. Mõned meist olid vastavalt reklaamile ostnud sooja toidu kupongi (99EEK), mis tähendas seda, et need, kes olid selle ostnud, said küll sooja toidu, aga jäid ilma sokolaadist ja singi-juustu saiadest. Pisike diskrimineerimine - kui maksad, siis sokolaadi ei saa. Niisiis peaks enne välja selgitama, mis on soe toit ja mida jagatakse tasuta, enne kui kupongi ostma kiirustad.

Iisrael võttis vastus sooja ilmaga - õhtul kell 6 28 kraadi. Meie ootused, et Iisraeli lennuväljal toimub järjekordne puistamine, ei pidanud paika. Vastu võttis orkester, vein-datlid ja kole müts kirjaga - "Iisrael armastab sind".

Passi vaevu vaadati.

Eliatis on 2 lennujaama. Üks on linnas sees, teine veidi kaugemal. Meie olime selles kaugemas Ovda lennujaamas. Sõit Eilatisse võttis aega umbes tunnikese. Möödusime kõrbemaastikust ja valvepostidel olevatest püssidega meestest. Pildistada polnud eriti midagi.

Eestlased paistsid Iisraelis juba tuntud rahvas olevat, aga siiski mitte nii tuntud, et oleks keegi eesti keeles oleks kõnetanud. Küll püüti soome keelega ja vene keelega. Huvitav, kas tõesti kuuldub eesti keel vene keelele sarnasena? Üks inimene hakkas küll eesti keeles rääkima. "Tere," ütles ta. "Tere," ütlesin vastu ja sellega meie eestikeelne vestlus lõppes. Too naine oli pärit Eestist, küll venelane. Eesti keele oli unustanud ja hetkel elas Rootsis ja tundus väga usklik olevat. Küsis minult, et kas ma olen kristlane. Tuli meelde Poku ütlus, et teised rahvad ei saa aru meie usuleigusest ja nii ma vastasin jaatavalt. Mis liiki kristlane, oli küsimus. Oeh, nüüd oli ummikus. Jõudsin juba kahetseda, et ütlesin midagi usu kohta ja vastasin, et luterlane. Tegelikult ma ju ei valetanud. Või siis valetasin? Kristlase definitsioon on mulle arusaamatu.
Ette sattus veel üks soomlane, kes tundis keele järgi meis ära naaberrahva. Selle peale tervitasime iga kord, kui nägime ja nägime veel kaks korda. Kuidas saab Jerusalemm nii väike olla, et juhtumisi kohtad mitu korda?

Iisraeli muljetest kirjutan hiljem (loodetavasti kirjutan). Praegu alustan juba TAGASI osa.
Nagu tavaliselt paketireisil ikka oli tagasisõidu info raamatu viimasel leheküljel ja alatine teade, et 15 minutit varem peaks kohal olema. Bussid muidugi õigeaegselt ei jõudnud, aga siiski olime lennujaamas praktiliselt 3 tundi varem. Nüüd siis tegi sealne turvakontroll kõike seda, mida sissetulekul ei tehtud. Ei oskagi öelda, mis neil välismaalaste vastu on, aga kohati tundub, et nad teevad kõik, et Sa ennast liiga hästi ei tunneks. Või siis vastupidi. Iisraeli visiitkaardina antakse turistile ekstreemsed hetked kaasa, et oleks mida mäletada.Tunni (ja rohkema) pikkused sabad, kust võetakse inimesi letti täiesti arusaamatu reegli järgi. Mõnda kuulatakse pikalt üle, mõne puhul avatakse kott ja kasutatakse pommiotsijat. Selle viimasega üllatati minu pagasit. Niisiis koti pakkimisel tuleb arvestada, et võib olla peab ümberpakkima. Läbiotsijad on viisakad, aga uimased. Paar  inimest unustati oma lahtipakitud kotiga ootama ja kui nad ise poleks aktiivsust üles näidanud, siis nad ootaksid tänapäevani.
Kui lõpuks sisse oled jõudnud ja tahad rahustuseks õlut juua, siis 0,3 pudel maksab 60 krooni. Muide, turvakontrolli läheb Iisraelis vedelik ilusti läbi ja nad ei sunnigi loobuma. Kui on põhjust arvata, et tahad pärast turvakontrolli juua, siis parem oma joogid juba varem kaasa võtta.

Iisrael - sissejuhatuseks

Iisrael on kirju ja verise ajalooga maa. Kui eesti wiki kirjutab, et Iisraeli rahva ajalugu on 4000 aastat pikk, siis tekib mul tahes-tahtmata küsimus, et missuguse rahvakildu nimetatakse Iisraeli rahvaks. Juute? Wiki ütleb - Aabrahami järeltulijad. Kui ütled, et sa põlvned sellest mehest, siis ilmselt on sul pärijaõigus sellele platsile. Ma olen ajaloos võhik ja sellepärast võin vabalt spekuleerida igasuguste keskmise inimese keskmiste mõtetega.
Ilmselt 4000 aastat tagasi olid mingid hõimud, aga mitte riiki ja 2000 aastat tagasi tuli religioon, mis oli nagu riik s.t. tõmbas veelahkme rahvaste vahele. Sina oled siinpool, mina sealpool ja me oleme vaenulikud, kuna Sinu jumal pole minu jumal. Esimese aastatuhande lõpupoole said praeguse Iisraeli aladest moslemite alad ja alles teise aastatuhande lõpus hakkasid juudid Pühale Maale (Palestiina aladele) naasma. Vast siis, kui Jerusalemm poleks mõlema religioonis nii kesksel kohal, ei oleks erilist võitlemist tekkinud - moslemitel peaks nagu maad jätkuma ja Iisrael on ainult pisike kiil Jordaania ja Egiptuse vahel. Praegu on jumal see, kes põhjustab verevalamist. Jätkuvalt.
Iisraelis on riik riigis ehk siis Palestiina on endiselt olemas Gaza tsooni ja Jordani Läänekalda näol ja sisekonflikt kestab ning pikalt. Juute on küll vähem võrreldes moslemimaailmaga, aga nende selja taga on Ameerika. Kas see riik jääb aegade lõpuni sõjaliseks maaks või suudetakse rahumeelselt lahendada või hävitatakse üks pool täielikult?

Turisti pilguga vaadates on liiga palju püsse ja mõttetult keeruline Iisraelist väljasõit. Kui pommiotsimine tundub arukana, sest mine tea, mis meene lennukisse kaasa on sokutatud, siis küsitlused teemal lemmiklooma harjumuste ja vanavanaema neiupõlvenime kohta tunduvad selge liialdus. Kui inimene on kahtlane, siis võiks sellist intervjuud teha ka riiki sissesõidul, aga seal vast ei saa, sest solvunud turist ei kuluta siis enam raha. Niisiis sisseminekul ollakse ülevoolavalt lahked, väljaminekul pannakse sind kilomeetrites sabades seisma. Kindlasti õnnestuks ka väljaminek järjekorranumbrite ja võileibadega korraldada.
Sõjaväelased on nii mehed kui naised. Sõjaväekohustus on nii meestel kui ka naistel. Meestel 3 aastat ja naistel 2. Noored mehed on üsna heas vormis. Ameerika võiks seoses ülekaalulisusega sõjaväekohustuse taastada. Paneks asjad paika. Muidugi kui nad ei hakka sõjaväes toiduks McBurgerit pakkuma.

Roone Roost "Mis sul viga on"

Kui ma pole mõnda aega raamatupoodi saanud, siis tundub seal eriliselt põnev. Täna jäin vahtima Apollo poes raamatujärjestust ja leidsin, et nr 5 raamat on üheltpoolt klaasi ära ostetud ja teisel pool on alles poe ainuke eksemplar. Tundmatu raamat tundmatult autorilt. Võtsin viimase raamatu igaks juhuks näppu, et keegi seda ära ei võtaks ja jätkasin oma uurimisretke. Minu kiiks on mõtlemine, et kui raamat on ära ostetud, siis peab see hea raamat olema. Igal juhul parem Mardi ideest, et kui Hugo Bossi T-särk on 1200 kroonilt hinnatud 400 peale, siis peab selle ostma, sest see on hea diil. Lehitsedes leidsin, et tahan seda õhtul lugeda. Kas mul seda lugemissoovi just 150 raha eest oli, ei oska täpselt öelda, aga päris viimast reisi on minu ettekujutus väärtustest ka veidi vildakas.
Nüüd pärast lugemist leian, et ei kahetse seda ostu. Vähemalt siis mitte, kui autor tulevikus ei astu Keskerakonda või Roheliste parteisse või kuhu iganes poliitikasse. Siiski ei hellita eriliselt illusioone, sest hea sõnaseadmisoskustega inimesed enamasti värvatakse ja sellel otsustusmomendil hakkab inimene vist mõtlema, et mis sellest, et nad on igavesed ... Võtan selle raha vastu, sest kui mina ei võta, siis võtab keegi teine jobu. Peab ju oma misantroobi mainet õigustama.
Raamatust niipalju, et selles solvatakse kõiki ja kõike vähegi Eestiga seotud ja mõndagi nii väljaspool. Puutumata jäävad vast ainult need, kes midagi endast ei kujuta ja midagi ei tee või ei saa solvangust aru. Kunstiliselt kirjanduslik võte on lõpetada samamoodi, nagu sai algus tehtud. Jätab päris poeetilise mulje, mis on erilises kontrastis sisuga.

Autoril on huumorimeel, mis mulle sobib ja päris mitmes kohas suutis mind naerma ajada ja mitte muigama, vaid häälekalt ikka.
Kommenteeriks siiski seda, et poodides kaupade segipaiskamise idee autor oli juba Zola oma "Daamide õnnega" ning panku võib kõiges süüdistada, aga mitte selles, et nad ei taha inimese lolli laenu kahjumit kanda. Kui tahaks ikka algset seisu taastada, peaks korteri müüja andma tagasi oma müügist saadud summa ja võtma tagasi oma korteri. Ning pank peaks tagastama ainult intressi. Kahjuks pole ma sotsialist.

Aga minu poolt raamatule plusspunktid. Ümber jutustada ei oska.
----------------------------------------------------------
Vaatasin internetist järele - ei arva autori soengust midagi. Niisiis vähemalt üks kahest.

Eesti laul

Kuradi vargad! Just siis, kui mul telekat vaja on ja mulle on Eesti Laul kui võistlus hakanud meeldima...
Internetiülekanne oli katkestustega.
Ütlen, et tegelikult ma vist polegi pettunud. Naljakas, esmaspäeval veel oli "Rapunzeli" fänn, aga täna pettusin kergelt lavakujunduses. Liiga roosa, liiga suhkrune, liiga magus. Oleks meeldinud enam, et oleks esitaja näeks välja nagu naabritüdruk ja lugu mängiksid rokkarid. Hea lugu on muidugi praeguseni, aga minu jaoks kujundus kuidagi naeruvääristas siirast tunnet.

Võib olla on asi ka praegu selles, et mitme teise üldmulje oli parem kui ootasin. Kene Vernik vist tõesti ei pea viisi, mitte ei laula meelega mööda. Kui ta on ärevil, siis laulab ta rohkem noodist mööda ja kui esitlusvideo oli igavavõitu ja üksluine, siis sellel esitusel tundus kõik olevat huvitavam. Huvitav, mõnel on lihtsalt omadus täielikult rütmi pidada ja nii mööda laulda, et ei teki ebakõla, vaid veidralt huvitav kokkulaul. Iiris oli lahe ja antud juhul meeldis mulle ka see nukulik video ning ka võitjalaul oli tõeliselt omanäoline. Miskipärast arvan, et Eurovisioonil põrub ta täiega, aga vahet pole. Rolf, kes meeldis mulle varem kõige vähem, vapustas mind täielikult oma kostüümiga. Ainult kostüümi pärast peaks ta ikka kusagile Eestit esindama saatma.

Ikkagi ei ole tänase seisuga tahtmist Eurovisiooni vaadata. Oleks Lenna lugu läinud, siis oleks vist vaadanud. Kasvõi ainult kuulamiseks, kui ilusti kõlab eesti keel selles laulus.

Eile käidi sees

Akna kaudu.
Enne tööpäeva lõppu helistas Mart ja küsis, et kas ma olen kodus. Aken on lahti ja uksest sisse võtmega ei pääse. Tõelise kangelashingena teatas, et ronib siis aknast sisse ja vaatab, mis värk on, jättes minu teise toruotsa mõtisklema selle üle, et aga mis siis, kui toas on keegi hirmus.
Järgmine kõne juba andis aimu sellest, et läinud on telekas ja koju jõudes leidsin, et ka fotoaparaat. Iisraeli minekuks tuleb uus hankida. Voodist oli tõmmatud ära minu uus türkiissinine lina. Ju nad kasutasid seda pakkimiseks.
Politsei meie kanglastegudesse nii soojalt ei suhtunud, vaid oli pisut kuri, et me sündmuskohta nii enda suva järgi ümbertegime. Aga praktikandid said näpujälgi võtta ja homme tuleb kindlustus tegevuskohta üle vaatama. Näis, kas nad on valmis minu teleka eest nii palju maksma, kui mina maksin. 16990