Saabumine

Aja surnukslöömine on üsna väsitav tegevus ja kui me südaööks Trapanisse jõudsime oli mu ainus soov hotell kätte saada ning magama minna. Pacecos asuva hotelli leidmisega probleeme ei tekkinud. Pimeduses tundus, et oleme suurde aeda sattunud. Hiljem selguski, et hotell pakkus veel veinide degusteerimist, samuti müüs veini. Paar hotelli veini olid ka numbritoas ning see tähendas magamamineku aja edasilükkamist veel paari tunni võrra. Baglio Cantello oli hotelli nimi. Pole kunagi veini asjatundja olnud ja ei saa öelda, et ma oleksin Sitsiilias järsku selleks muutunud.

Öine mulje hotellist ületas ootused. Toad olid omaette majas ning pärast Tallinna sügist tundus soe välisõhk eriti mõnus. Toal oli rõdu. Sitsiilias kasvab viigikaktus umbrohuna. Praegu uurisin, et tegelikult peaks viigikaktuse vili olema küps just sel ajal, kui me olime Sitsiilias. Kirjelduse järgi peaks vili meenutama maitselt mango, meloni, arbuusi, banaani segu. Niisiis sellest maitseelamusest jäin ilma 

Istusime öisel rõdul, jõime veini ja segasime tõenäoliselt teisi hotelli külalisi. Välgumihkli puudumisel saab suitsule tuld ka keeduspiraalilt.

Hommikusöök oli hinna sees ning hommikusöök oli pisut parema valikuga kui Roomas. Espresso seevastu oli pea igal pool hea kvaliteediga, ainult minu jaoks liiga väike. Ei julgenud pärast eelmist Itaalia reisi enam cafe americanot küsida, kuna kartsin, et tehakse jälle filtrikohv.


Sitsiilia on kasside maa. Peaaegu igas hotellis nägime me mõnda kassi, nii ka Paceco hotellis. Seal oli neid koguni 3 tükki. Kassid olid üsna iseseisvad ja hästi toidetud. Võib olla otsisid nad ise süüa, sest nägin, kuidas üks nendest mingi sisalikulaadse eluka kinni püüdis. Elukas nägi selline välja (pildistatud Palermos)

Ryanair

Mulle meeldib Ryanair ja mul on natuke kahju, et eestlased pole suutnud midagi nii hästi toimivat ja samas klienti mõnitavat välja mõelda. Firma kui tarbimisühiskonna paroodia. Firmajuhi Michael O'Leary'i jultunud käitumine sobib sellega hästi. Klient pole kuningas. Tegelikult kahtlen, kas klient üldse on kunagi kuningas, aga Ryanairi puhul on selge, et klient saab seda, mida ta ostis - lennata odavalt punktist A punkti B. Miks üldse peaks keegi teesklema, et klient saab kuningliku teeninduse?
Ryanair pakub tööd mitmetele seotud firmadele, kes teevad kotte, mille mõõdud sobivad Ryanairi standardiga. Õmmeldakse tohutute taskutega üleriideid nendele, kelle kott muidu muutuks liiga suureks või liiga raskeks. Need, kes seda ei suuda osta, võivad asju ta üleriiete varrukatesse toppida.
Raskusi tuleb hiljem kraami lennukisse mahutamisega. Lennuki kokkupakkimise raske töö tehakse ära 15 minutiga. Enamasti on kõik istekohad täis. Mõned lennusaatjad lähevad närvi, mõni võtab huumoriga. Kõige pikem väljalennuga hilinemine oli sellel reisi pool tundi.

Igasuguseid linnalegende päriselt ei maksa uskuda ja WC on lennukis endiselt tasuta.  Kottide kaalumist reisi jooksul (marsruut Tallinn-Frankfurt-Trapani-Frankfurt-Riia) ei näinud. Küll aga lõbustasid Trapani-Frankfurti liini töötajad sellega, et päris paljud kotid saadeti ülemõõtmisele. Minu kott läks teisel katsel mõõtekasti sisse. Üks mees pidi endale pooled riided selga toppima ning võileiva maha jätma.

Ärge võtke autot firmast "Maggiore rental!"

Ütlen kohe ära, et maffiat me Sitsiilias ei näinud. Seevastu on Sitsiilias firma "Maggiore rental".

Pole vahet, kas võtad partnerilt (partneriks oli Atlaschoice) kindlustuskaitse. Kaardil peab ikka olema 1600EUR. Ja kui seda ei ole, siis ei saa autot või ostad kasko.
Pole vahet, et tellimisel oli kirjutatud, et lennujaamamaksud hinnas sees. Need võetakse uuesti.
Lisaks broneeritakse deposiidiks veel mingi summa, millest hiljem võetakse suvaliselt tasusid maha.
Meil oli näiteks kütuse eest 9,98+VAT. Kuigi viisime täispaagiga. Mingi administreerimisetasu 30,75+VAT.
Firmaga on telefoni teel võimatu ühendust saada. Telefoninumber on ainult broneerimiseks.
Kirja ei maksa saata. Need humoristid saadavad südamliku vastuse, et vale meiliaadress ning käsivad teisele aadressile saata. Ilmselt nende postkastil puudub Forward funktsioon ja firmasisene suhtlus on keelatud. Klienditoe aadress aga ei vasta. Tõenäoliselt lähevad kirjad otse prügikasti.

Ja kui otsida "Maggiore rental" arvustusi, siis leiab 24 halba arvustust. Üks hullem kui teine.
http://www.reviewcentre.com/reviews245994.html

Mae Merusk "Minu Sitsiilia"

Enne Sitsiiliasse sõitmist üritasin ennast valmistada selleks, mis näen ja lugeda läbi võimalikult palju subjektiivset materjali Sitsiilia kohta. Lugedes selle raamatu arvustusi ei tundnud erilist tõmmet lugeda, aga ega pisuke negatiivne eelhäälestus raamatut ei riku. Pigem vastupidi, sest suured ootused toovad tavaliselt pettumuse.
Raamat oli ladusas keeles kirjutatud ja lugesin selle ühe õhtuga läbi. Kuna paar inimest olid arvustuses kirjutanud, et raamat on kohalike suhtes üleolevalt kirjutatud, siis otsisin seda üleolekut, aga ei leidnud. Siiski jäi ka minul miski selle raamatuga seoses kripeldama. Lugedes tundsin, et mina tahaksin olla eestlane kui sitsiillane.  Kuigi ka mina imetlen oskust aega võtta ja aega nautida, siis päris mitmes punktis teeb Eesti Sitsiiliale ära. Hämmastab see, kuidas autor ütleb ühes peatükis, et Sitsiilias suhtutakse seadustesse kergusega, samas teises kirjeldab bürokraatia kadalippu, mis tuleb läbida dokumentide vormistamiseks. Ja veel enam - bürokraatia tõestamiseks, et pole sõlminud olematut lepingut. Ega ma ei tea tegelikult, kas Eesti paberimäärimine on leebem, sest pole hammasrataste vahele sattunud.
Kuna sellestki raamatust võis lugeda Palermo hullumeelsest liiklusest, siis oli üllatus seda suurem, et Palermo tundus olevat kõige vähem koormatud liiklusega suurlinn üldse. Mulje muidugi muutus tipptunnil, aga kus linnas tipptunnil neid ummikuid pole.
Erilise huviga lugesin autorendifirmade käitumisest. Kahjuks ei aidanud need teamised mind Sitsiilias, sest saime ikkagi pügada ja auto läks meile topelt maksma.

Raamatut on eriti hea nüüd reisijärgselt lehitseda ja võrrelda teadmisi. Näiteks pilt lammastest rannas seletab need sõrajäljed, mis katsid rannaliiva

Rise and fall of Estonia

Või hoopis eestluse idee kadumine? Mäletan, et nõukaajal elasime kõik tulevikus või minevikus. Vanemad meenutasid minevikku - Eesti aega ja seda, kuidas tulid punased ja võtsid kõik. Valgest Laevast unistamine oli selleks ajaks lõppenud. Küll aga püsis mingi lootus sellele, et ükskord siiski uuesti... Enda paremaks pidamine, snooblik usk sellest, et me oleme paremad, sisemine võitlus režiimi õõnestamiseks ning selle eest, et eesti keel alles jääks. Kogu aeg oli mäss korra vastu kergelt õhus, aga mitte nähtav. Eestlased on alalhoidlik rahvas, vast liigagi. Vaesus polnud probleem, sest osta polnud midagi, reisida eriti ei saanud. Kõigis majades oli sarnane mööbel, vaip ja lauanõude komplekt. Isegi raamatuvalik. Raamatud olid hinnas ja raha polnud probleem hoolimata raha puudumisest. Koguda nagunii ei saanud.
Ja nüüd järsku on tulnud uus aeg, kus pole enam minevikku, mida meenutada ega tulevikku, millesse uskuda. Kui minu teha oleks, kehtestaksin ma tsensuuri ja paneksin interneti kommentaariumid kinni. Või tegelikult ma muidugi nii ei teeks. Aga mõtlen küll, et kommentaariumid on nagu Asimovi "Asumist" see Visi-Sonor, mis valmistab inimesi ette allaandmiseks. Kuidas saab olla optimistlik ja uskuda riigi tulevikku, kui leiad nii palju inimesi, kes sellesse ei usu? Millal nõukaajal me tahtsime Eestist ära minna sellepärast, et meie palk on 3x väiksem kui Soomes või et me saame raha eest palju vähem kui keskmine soomlane? Kas on riiki, kus on riigisse usk ja patriotism väiksem kui Eestis? Kuidas on pikameelsele eestlasele tekkinud selline kannatamatus, et kui 20 aastaga riiki jonksu ei saa, siis lugeda riik lootusetuks ning võtta mingi teine riik elukohaks, vahet pole missugune? Kas mõte, et siin on elanud eestlased aastasadu, ei väärtusta seda maalappi enam? Kas need inimesed, kes nii kirjutavad ja mõtlevad, on näljas ja ilma elukohata? Või lihtsalt kadedad, et kui teisel on rohkem, siis miks mina...

Lugesin hiljuti Geo-st artiklit Omaanist, kus reformid on parandanud tunduvalt inimeste elutaset ja riigi olukorda. Kurva tõsiasjana on tekkinud olukord, kus töötus on suurenenud ja seda sellepärast, et kohalik ei taha enam olla ehitaja või mingi madalapalgaline töötaja ning nendele kohtadele tulevad inimesed Indiast ja Pakistanist.
Eile lugesin lehest, et Eesti noored ei taha enam tööd teha tööstuse tootvatel kohtadel ja majandus tuleks sellepärast ümber struktureerida.

-----------------------------------------------------------------------------------
"Rise and fall of Estonia" etendus NO99 2011 aasta alguses. ETV-s võis näha seda eile, 24.08.2012 kell 21:30
http://etv2.ee/videod/ee85afb1-32cc-4261-8aa8-630976ade719
http://ehteeve.blogspot.com/2011/02/no99-rise-and-fall-of-estonia-eesti.html
http://www.postimees.ee/409630/lugu-oma-onne-ogivast-rahvast/
http://indigoaalane.blogspot.com/2011/04/rise-and-fall-of-estonia.html

Vandenõuteooria

Imelikul kombel muutub vandenõuteooria juba siis usutamatuks, kui seal on 80% usutavaid asju ja 20% täiestu uskumatut. Uskumatu asja kaal tundub kordades suurem olevat.

Mõtteid avaldama sundiv film asub aadressil
http://www.ulmefilm.ee/vaata.html

Eesti on liiga väike koht, et siin tõeliselt suured teooriad saaksid tekkida. Kõik filmis käsitletud sündmused saavad alguse USA-st. 9/11 tragöödia, (nafta)sõjad Lähis-Idas, USA toetus Iisraelile, rahamaailma absurdus, vaktsiinid, lisaained, Ritalin. Osad teemad on varemgi meedias käsitletud ja põhimõtteliselt tõeks kuulutatud. Näiteks USA põhjendamatu vägivalla kohta Lähis-Idas on tehtud tõsielul põhinev film (Aus mäng). Dokfilmis Ritalinist ja laste hüperaktiivsusest arvavad mitmed meedikud, et tegu on farmaatsiatööstuse ebaeetilise projektiga, et suurendada kasumit. USA rahatrüki tehnika huvitas mind juba varem ning seepärast ei tulnud see üllatusena.
Film annab kõigile neile asjadele ühe ühise niiditõmbaja - illuminaadid e. vabamüürlaste kõrgematel astmetel olevad liikmed.

Mul on raske uskuda Bilderbergi grupi suurt mõjuvõimu, kui väidetavalt nad olevat võtnud 1974 aastal vastu otsuse, et maakera rahvastikku tuleb vähendada 50%. Vahepealne rahvaarvu kasv paneb mõtlema, et vastuvõetud otsus veel tulemust ei taga. Samas tikub pähe väike kahtlus - kuidas on võimalik teada, et rahvaarv on kasvanud? Ma ei ole ju käinud inimesi üle lugemas. Üks võimalik teooria on selline, et kogu statistikat võltsitakse. Niisiis täiesti võimalik, et olen meedia ohver.

Ja kui filmi lõpuosas ei oleks uudist, et maailma valitsevaid isikud kontrollivad maavälised olendid, kes on nähtavad teistel valguse lainepikkustel ja et inimesed muutuvad rahuarmastavateks ning inimkonnale saabub lähima 5 aasta jooksul aeg, kus masinad kõik ära teevad, siis usukski ehk kõike teooriat saabuvast III maailmasõjast ning hakkaks tikke varuma.

Mul on ka üks teooria. See kõlab järgmiselt. David Icke on kõrgel kohal illuminaat, kes üritab naeruvääristada ja ulmeks muuta populaarseid vandenõuteooriaid
http://et.wikipedia.org/wiki/Uus_maailmakord_(vanden%C3%B5uteooria)
http://vanglaplaneet.openu2.com/t93-bilderbergi-grupp
http://en.wikipedia.org/wiki/9/11_conspiracy_theories
http://www.ritalindeath.com/
http://en.wikipedia.org/wiki/David_Icke

Reisilt tagasi

Vanalinnas jalutades märkasin, et vabaõhurestorani laudade ette olid ennast mängima seadnud hispaania muusikud. Inimesena, kes ei suuda nägusid meelde jätta, oli mul muidugi raske öelda, kas need olid samad, kes Wroclawi Vanalinnas end tutvustasid rändavate hispaania muusikutena, aga repertuaar oli sama. Üritasin fotosid võrrelda, aga loobusin. Mingi sarnasus oli, aga inimesed üldjuhul kipuvad üsna sarnased olema... no kui nad just pole erinevad.
Siin võrdluseks pildid:

Muusikud Tallinna Vanalinnas

Muusikud Wroclawi Vanalinnas

9 päevane reis läks peaaegu sama kiiresti kui nädal ja koduigatsus tuli alles viimastel päevadel. Pärast reisi vaatad värske pilguga Tallinna ja Eestit ning mõtled näiteks, et miks nad seal Lennusadamas muretsevad nii väga külastajakaartide pihtapaneku pärast. Võiks ju samuti nagu Pec Pod Snezkous teha kaardile mingi tagatisraha. Siis ei ununeks niisama lihtsalt külastajal kaart taskusse ja kui ka ununeks, oleks muuseumil raha uue muretsemiseks.   

Aga reisist. Reis toimus augusti alguses, oli suunaga Tšehhi mägismaale ja tagasi, väikeste vahepeatustega II Maailmasõja olulisemates punkrites ning Poola-Tšehhi kaubandusvõrgus. Transpordivahend oli suur buss õppesõidu märkidega ning reisikaaslasi oli 26. Niisiis päris palju võõraid, kes kõik reisi lõpuks päris võõrasteks ei jäänud, sest kasutati erinevaid sotsialiseerumist soodustavaid abivahendeid.  Minul tutvumine just liiga lihtsalt ei käi ja nii suure hulga võõraste keskel kohkun ära, aga reisi lõpuks oskasin kõiki nägusid ja nimesid kokku viia.