Mae Merusk "Minu Sitsiilia"

Enne Sitsiiliasse sõitmist üritasin ennast valmistada selleks, mis näen ja lugeda läbi võimalikult palju subjektiivset materjali Sitsiilia kohta. Lugedes selle raamatu arvustusi ei tundnud erilist tõmmet lugeda, aga ega pisuke negatiivne eelhäälestus raamatut ei riku. Pigem vastupidi, sest suured ootused toovad tavaliselt pettumuse.
Raamat oli ladusas keeles kirjutatud ja lugesin selle ühe õhtuga läbi. Kuna paar inimest olid arvustuses kirjutanud, et raamat on kohalike suhtes üleolevalt kirjutatud, siis otsisin seda üleolekut, aga ei leidnud. Siiski jäi ka minul miski selle raamatuga seoses kripeldama. Lugedes tundsin, et mina tahaksin olla eestlane kui sitsiillane.  Kuigi ka mina imetlen oskust aega võtta ja aega nautida, siis päris mitmes punktis teeb Eesti Sitsiiliale ära. Hämmastab see, kuidas autor ütleb ühes peatükis, et Sitsiilias suhtutakse seadustesse kergusega, samas teises kirjeldab bürokraatia kadalippu, mis tuleb läbida dokumentide vormistamiseks. Ja veel enam - bürokraatia tõestamiseks, et pole sõlminud olematut lepingut. Ega ma ei tea tegelikult, kas Eesti paberimäärimine on leebem, sest pole hammasrataste vahele sattunud.
Kuna sellestki raamatust võis lugeda Palermo hullumeelsest liiklusest, siis oli üllatus seda suurem, et Palermo tundus olevat kõige vähem koormatud liiklusega suurlinn üldse. Mulje muidugi muutus tipptunnil, aga kus linnas tipptunnil neid ummikuid pole.
Erilise huviga lugesin autorendifirmade käitumisest. Kahjuks ei aidanud need teamised mind Sitsiilias, sest saime ikkagi pügada ja auto läks meile topelt maksma.

Raamatut on eriti hea nüüd reisijärgselt lehitseda ja võrrelda teadmisi. Näiteks pilt lammastest rannas seletab need sõrajäljed, mis katsid rannaliiva

Rise and fall of Estonia

Või hoopis eestluse idee kadumine? Mäletan, et nõukaajal elasime kõik tulevikus või minevikus. Vanemad meenutasid minevikku - Eesti aega ja seda, kuidas tulid punased ja võtsid kõik. Valgest Laevast unistamine oli selleks ajaks lõppenud. Küll aga püsis mingi lootus sellele, et ükskord siiski uuesti... Enda paremaks pidamine, snooblik usk sellest, et me oleme paremad, sisemine võitlus režiimi õõnestamiseks ning selle eest, et eesti keel alles jääks. Kogu aeg oli mäss korra vastu kergelt õhus, aga mitte nähtav. Eestlased on alalhoidlik rahvas, vast liigagi. Vaesus polnud probleem, sest osta polnud midagi, reisida eriti ei saanud. Kõigis majades oli sarnane mööbel, vaip ja lauanõude komplekt. Isegi raamatuvalik. Raamatud olid hinnas ja raha polnud probleem hoolimata raha puudumisest. Koguda nagunii ei saanud.
Ja nüüd järsku on tulnud uus aeg, kus pole enam minevikku, mida meenutada ega tulevikku, millesse uskuda. Kui minu teha oleks, kehtestaksin ma tsensuuri ja paneksin interneti kommentaariumid kinni. Või tegelikult ma muidugi nii ei teeks. Aga mõtlen küll, et kommentaariumid on nagu Asimovi "Asumist" see Visi-Sonor, mis valmistab inimesi ette allaandmiseks. Kuidas saab olla optimistlik ja uskuda riigi tulevikku, kui leiad nii palju inimesi, kes sellesse ei usu? Millal nõukaajal me tahtsime Eestist ära minna sellepärast, et meie palk on 3x väiksem kui Soomes või et me saame raha eest palju vähem kui keskmine soomlane? Kas on riiki, kus on riigisse usk ja patriotism väiksem kui Eestis? Kuidas on pikameelsele eestlasele tekkinud selline kannatamatus, et kui 20 aastaga riiki jonksu ei saa, siis lugeda riik lootusetuks ning võtta mingi teine riik elukohaks, vahet pole missugune? Kas mõte, et siin on elanud eestlased aastasadu, ei väärtusta seda maalappi enam? Kas need inimesed, kes nii kirjutavad ja mõtlevad, on näljas ja ilma elukohata? Või lihtsalt kadedad, et kui teisel on rohkem, siis miks mina...

Lugesin hiljuti Geo-st artiklit Omaanist, kus reformid on parandanud tunduvalt inimeste elutaset ja riigi olukorda. Kurva tõsiasjana on tekkinud olukord, kus töötus on suurenenud ja seda sellepärast, et kohalik ei taha enam olla ehitaja või mingi madalapalgaline töötaja ning nendele kohtadele tulevad inimesed Indiast ja Pakistanist.
Eile lugesin lehest, et Eesti noored ei taha enam tööd teha tööstuse tootvatel kohtadel ja majandus tuleks sellepärast ümber struktureerida.

-----------------------------------------------------------------------------------
"Rise and fall of Estonia" etendus NO99 2011 aasta alguses. ETV-s võis näha seda eile, 24.08.2012 kell 21:30
http://etv2.ee/videod/ee85afb1-32cc-4261-8aa8-630976ade719
http://ehteeve.blogspot.com/2011/02/no99-rise-and-fall-of-estonia-eesti.html
http://www.postimees.ee/409630/lugu-oma-onne-ogivast-rahvast/
http://indigoaalane.blogspot.com/2011/04/rise-and-fall-of-estonia.html

Vandenõuteooria

Imelikul kombel muutub vandenõuteooria juba siis usutamatuks, kui seal on 80% usutavaid asju ja 20% täiestu uskumatut. Uskumatu asja kaal tundub kordades suurem olevat.

Mõtteid avaldama sundiv film asub aadressil
http://www.ulmefilm.ee/vaata.html

Eesti on liiga väike koht, et siin tõeliselt suured teooriad saaksid tekkida. Kõik filmis käsitletud sündmused saavad alguse USA-st. 9/11 tragöödia, (nafta)sõjad Lähis-Idas, USA toetus Iisraelile, rahamaailma absurdus, vaktsiinid, lisaained, Ritalin. Osad teemad on varemgi meedias käsitletud ja põhimõtteliselt tõeks kuulutatud. Näiteks USA põhjendamatu vägivalla kohta Lähis-Idas on tehtud tõsielul põhinev film (Aus mäng). Dokfilmis Ritalinist ja laste hüperaktiivsusest arvavad mitmed meedikud, et tegu on farmaatsiatööstuse ebaeetilise projektiga, et suurendada kasumit. USA rahatrüki tehnika huvitas mind juba varem ning seepärast ei tulnud see üllatusena.
Film annab kõigile neile asjadele ühe ühise niiditõmbaja - illuminaadid e. vabamüürlaste kõrgematel astmetel olevad liikmed.

Mul on raske uskuda Bilderbergi grupi suurt mõjuvõimu, kui väidetavalt nad olevat võtnud 1974 aastal vastu otsuse, et maakera rahvastikku tuleb vähendada 50%. Vahepealne rahvaarvu kasv paneb mõtlema, et vastuvõetud otsus veel tulemust ei taga. Samas tikub pähe väike kahtlus - kuidas on võimalik teada, et rahvaarv on kasvanud? Ma ei ole ju käinud inimesi üle lugemas. Üks võimalik teooria on selline, et kogu statistikat võltsitakse. Niisiis täiesti võimalik, et olen meedia ohver.

Ja kui filmi lõpuosas ei oleks uudist, et maailma valitsevaid isikud kontrollivad maavälised olendid, kes on nähtavad teistel valguse lainepikkustel ja et inimesed muutuvad rahuarmastavateks ning inimkonnale saabub lähima 5 aasta jooksul aeg, kus masinad kõik ära teevad, siis usukski ehk kõike teooriat saabuvast III maailmasõjast ning hakkaks tikke varuma.

Mul on ka üks teooria. See kõlab järgmiselt. David Icke on kõrgel kohal illuminaat, kes üritab naeruvääristada ja ulmeks muuta populaarseid vandenõuteooriaid
http://et.wikipedia.org/wiki/Uus_maailmakord_(vanden%C3%B5uteooria)
http://vanglaplaneet.openu2.com/t93-bilderbergi-grupp
http://en.wikipedia.org/wiki/9/11_conspiracy_theories
http://www.ritalindeath.com/
http://en.wikipedia.org/wiki/David_Icke

Reisilt tagasi

Vanalinnas jalutades märkasin, et vabaõhurestorani laudade ette olid ennast mängima seadnud hispaania muusikud. Inimesena, kes ei suuda nägusid meelde jätta, oli mul muidugi raske öelda, kas need olid samad, kes Wroclawi Vanalinnas end tutvustasid rändavate hispaania muusikutena, aga repertuaar oli sama. Üritasin fotosid võrrelda, aga loobusin. Mingi sarnasus oli, aga inimesed üldjuhul kipuvad üsna sarnased olema... no kui nad just pole erinevad.
Siin võrdluseks pildid:

Muusikud Tallinna Vanalinnas

Muusikud Wroclawi Vanalinnas

9 päevane reis läks peaaegu sama kiiresti kui nädal ja koduigatsus tuli alles viimastel päevadel. Pärast reisi vaatad värske pilguga Tallinna ja Eestit ning mõtled näiteks, et miks nad seal Lennusadamas muretsevad nii väga külastajakaartide pihtapaneku pärast. Võiks ju samuti nagu Pec Pod Snezkous teha kaardile mingi tagatisraha. Siis ei ununeks niisama lihtsalt külastajal kaart taskusse ja kui ka ununeks, oleks muuseumil raha uue muretsemiseks.   

Aga reisist. Reis toimus augusti alguses, oli suunaga Tšehhi mägismaale ja tagasi, väikeste vahepeatustega II Maailmasõja olulisemates punkrites ning Poola-Tšehhi kaubandusvõrgus. Transpordivahend oli suur buss õppesõidu märkidega ning reisikaaslasi oli 26. Niisiis päris palju võõraid, kes kõik reisi lõpuks päris võõrasteks ei jäänud, sest kasutati erinevaid sotsialiseerumist soodustavaid abivahendeid.  Minul tutvumine just liiga lihtsalt ei käi ja nii suure hulga võõraste keskel kohkun ära, aga reisi lõpuks oskasin kõiki nägusid ja nimesid kokku viia.

Gregory David Roberts "Shantaram"

Inimesed pole head ega halvad, vaid nende teod on head või halvad.
Autobiograafiline lugu on austraallasest, kes abielu lõppedes sai heroiinisõltlaseks, üritas teenida vajaliku raha röövidega, pandi istuma range režiimiga vanglasse 19 aastaks. Mees põgenes, võltsis endale Uus-Meremaa passi ja sõitis Indiasse.
Indias tegi elu kannapöörde. Sealne keskkond oli talle nagu loodud - teda usaldati ja tema usaldas. Kui röövi tulemusel jäi rahast ilma, siis kolis ta slummi, rajas sinna kliiniku ja hakkas tasuta arstiabi andma.
Muidugi polnud kõik klantspaberlikult selge ja puhas. Ravimid hangiti mustalt turult, mees teenis raha põhiliselt kanepi vahendamisega jms. Tundub muidugi, et autor ei pea hetkekski hašisi tarbimist ja vahendamist kuriteoks ja võib olla see India kontekstis polegi seda.  Hoolimata seadustest määrab selle, kas asi on hea või halb, vist ikkagi ühiskondlik moraal ja ühiskondliku moraali tähtsus on Indias olulisem kui euroopalikes maades. Nagu autor paneb ühe oma tegelase ütlema: "India on süda".

"Shantaram" on raamat, mille sisu on uskumatum kui Monte-Cristo, aga ometi on tegu autobiograafiaga ja pärast Indias käimist on mul seda lihtsam uskuda. Autor oskab India õhkkonna nii kujutada, et meenub kõik, mida reisil nägin, aga poleks kunagi niimoodi sõnadesse panna. Mõtlen kasvõi maffiabossi ja peategelase dialoogile jumalast: "Loomulikult on jumal võimatu. See on esimene tõend tema olemasolust." "Teeme selgeks, te ütlete, et miski on olemas sellepärast, et see on võimatu." "Täpselt nii". "Kas see ei tähenda seda, et ühtegi võimalikku asja pole olemas?" "Just nimelt"
Mulle on jäänud mulje, et Indias armastatakse mõistukõnet, mõttemänge, inimeste heroiseerimist ning seetõttu ei saa välistada, et lugu polnud päris selline, nagu seda raamatus kirjeldatakse. Samas kas seal on vahet? Eks vist siingi on tähtis usk ja kõik legendid on kunagi olnud tänapäev. Tundub, et Gregory David Roberts on legend.

http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_David_Roberts
http://www.shantaram.com/



http://www.youtube.com/watch?v=PoP5vvTU4oU

Kimjongilia

Film Põhja-Koreast on mõtlemapanev. Ühest küljest tulevad tuttavad ette optimistlikud propagandafilmid ja plakatid - seda kõike oleme näinud. Samas minu mälestus Nõukogude Liidust oli pigem mälestus absurdiriigist, selline grotesk, mida võtad tagantjärele huvitava kogemusena.
Päriselt filmi uskumata, et see ongi Põhja-Korea tänapäev ning mitte üksikjuhtumid, hakkasin otsima internetist. Leidsin pilte nii sellest riigipea järgi nimetatud lillest, kui ka ühe huvitava reisikirja ühelt eestlaselt, millest leidsin nii mitmedki vastused. Loodetavasti autor ei pahanda, et tema reisikirja jagan.
http://pkorea.blogspot.com/

Ayn Rand "Atlas shrugged"

Vasakpoolsed ideed leiavad järjest enam kõlapinda. Üks mõte "üldine heaolu" liigub rahvamasside peas ning selle mõtte vastased on ainult pahad individualistidest kapitalistid ja töösturid. Niisiis tuleb ka neid jagama õpetada. Vastuvõetud seadusega tundub kõik toimivat. Samas toimub maailmas midagi kummalist. Järjest enam kaob ära tööstust ülevalhoidvaid inimesi. Ühel päeval lihtsalt leiavad ümbritsevad, et vabrikud on maha jäetud, aga inimest enam ei ole. Uued juhid hakkavad tööle, aga kõik laguneb käest ja järjest vähemaks jääb inimesi, kes midagi teha soovivad või oskavad...

Pole kahtlustki, kumb pool on autorile sümpaatne. Atlas on seesama individualism ja loomejõud, mis hoiab enda turjal maad. Aga kui ta peaks ükskord väsima, siis ta kehitab ennast.

Ayn Rand (vikipeedia andmetel sünninimega Alissa Zinovjevna Rosenbaum) sündis 1905 aastal Peterburis. Pärast vanemate apteegi natsionaliseerimist lahkus ta New Yorki. Ayn Rand on objektivismi filosoofia looja


"Allikas" oli hea raamat ja sellest ka minu mõte uuesti üks sama kirjaniku raamat kätte võtta. Pärast läbilugemist saan aru, et kui "Allikas" oli minu jaoks lihtsalt romaan, siis "Atlas shrugged" on maailmavaade, deklaratsioon vms. Ma isegi ei tea, kas ma pean seda heaks raamatuks ja ma tõesti kahtlen, kas seda pidi kirjutama tihedas kirjas 1200-l leheküljel, aga samas pean seda, et üldse Ayn Rand olemas oli, maailmale ikka väga oluliseks.
Minu jaoks pole Occupy Wall Street liikumine vale ega ka Ayn Rand vale. Mõlemad saavad eksisteerida samas maailmas. Praeguse kapitalismi juures pole vale mitte see, et inimesed on individualistid, vaid raiskamine ja valed väärtushinnangud. Vaenlane on tegelikult sama nii nõukogude aja partokraatlikus võrdsustamises kui ka tänapäeva kiiresti raha tegeva, raiskava kapitalismi juures.

Äärmuslikule liberalismile ja sotsialismile on vastukaaluks tarvis äärmuslikku parempoolsust. Isegi, kui kirjeldatud pilt ei ole usutav, vaid on groteskne kõverpeegel sotsialistlikust maailmast ning liialdatud ülistus suurtöösturite moraalsest koodist ning individualismist. Ayn Rand'i maailmas pole halle toone. Head on head ja pahad on pahad. Inimese vaba valik on ülimuslik ning teistele lootvad inimesed on armetud. Samas kõige selle liialdatu hulgas on kirjaniku usk inimese tegevusse, enesemääramisse ja loomevõimesse. Et inimene peab püüdlema millegi poole ja ainult see annab tema olemasolule õigustuse. Arvestades aastaarvu (1957) ja tema päritolu, oli vast kapitalismi idealiseerimine õigustatud.

Enda üllatuseks leidsin lingi ka ulmekogust, kuigi päriselt ulmeks seda antiutoopiat ei oska pidada. Ei jaga väga arvamust, et see peaks olema koolis kohustuslik kirjandus, sest see klots on liialt paks ja illustreeritud (lühendatud) klassikavaramut ei maksa sellest ka teha
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=20016
http://et.wikipedia.org/wiki/Ayn_Rand
http://en.wikipedia.org/wiki/Ayn_Rand
http://souciant.com/2012/05/de-randing-america/#more-5155
Eelmisest postitusest väljarebitud pilt http://souciant.com/wp-content/uploads/2012/05/Anti-Rand-poster-Occupy-SF-2011.png