Vahel tahaks väga kirjutada, sest tundub, et on nii palju öelda. Aga kui pole blogi käepärast, siis hetk läheb mööda ja isegi, kui tagantjärele tahad mõtted kirja panna, ei tundu nendes enam seda sisu.
Või on pigem sedasi, et vaatad mingit filmi. Näiteks "Minu mustikakarva ööd" ja pärast seda tundub kuidagi, et tegelikult ka need mõtted polnud olulised. Ilusad ja läikivad ehk, aga mitte päris elu.
Ei vaadanud seda filmi esmakordselt, aga ta jättis veel parema mulje, kui esimesel korral. Kui nüüd loen Marianne Kõrveri arvustust, et ilus aga igav, siis kehitan õlgu. Lummav, kaasahaarav, kaasatundma, imetlema ja igatsema panev. Järsk avastus, et tarbimisralli ja paberist seadusekuhjade taga on tõeline elu. Kusjuures see elu tundub mulle tõelisem kui kogu see ümbritsev Matrix. Oot, kohe see laguneb ning see, mida ma teadsin ammu olemas olevat, koorub välja.
No comments:
Post a Comment