Vaba teema

Huvitav, kuidas valitakse raamatud tõlkimiseks. Kas see on kuidagi nii, et tõlkija loeb läbi mõne raamatu, tõlgib ja pakub erinevatele kirjastustele seda? Või pigem nii, et kirjastuses on keegi, kes loeb lehtedest arvustusi ja otsustab - see raamat võiks meie lugejatele peale minna? Või hoopiski nii, et keegi kogub teiste maade müüginumbreid ja see, mis on bestseller mujal, peaks olema menukas ka meil?

Palun rohkem nr 1 variandi järgi valitud raamatuid. Kui olen järjekordse jama läbi või poole peale lugenud, siis mõtlen tavaliselt, et kas vihastada tõlkija peale, et ta pidas raamatut tõlkimise vääriliseks või tunda kaasa, et ta oli sunnitud nii nüristavat tööd tegema.
Hoopis huvitavam oleks lugeda raamatuid, mida keegigi pidas pärast läbilugemist tõlkimise vääriliseks. Isegi, kui selline raamat mulle ei meeldi, siis laseb see fantaseerida, mida võis teine inimene, tõlkija, sellest leida ja mis tüüpi inimene tõlkija oli, et ta valis tõlkimiseks just selle raamatu

Miks me sööme rohkem kui arvame

Brian Wansinki raamat "Arutu söömine" ei tundu just tavalise eneseabiraamatuna. Jäin seda täna poes lehitsema ja lugesin suure osa sellest raamatust.
Wansink esitab teooria sellest, miks inimesed palju söövad ja toob oma tõestused, miks tema meelest asi on täiesti kontrollitav. Juba tema retooriline küsimus, et kas olete kunagi söönud ära šokolaadikoogi viimase tüki, mis maitses nagu papp või friikartuleid, mis on külmad, vesised ja maitsetud, tekitas kõhedusttekitavalt tuttava tunde.

Näide üks: kinos jagatakse tasuta popkorni - osadele keskmise suurusega pakk, osadele väiksema suurusega pakk. Poppkorn pole värske ja pole maitsev. Inimesed söövad, kirtsutavad nina. Mõne aja pärast söövad uuesti. Pärast kaalutakse suurte ja keskmiste pakkide ülejäägid ära. Suured pakid saanud inimesed on söönud oluliselt rohkem. Miks? Ei saa põhjendada sellega, et oli maitsev või kõht oli tühi. Lihtsalt koht soodustab - inimesed on harjunud sööma kinos poppkorni, söömishäälitsused tekitavad tahtmise ka  süüa.
Lisaks tähelepanek, et suurema paki omanik (jagatud oli täiesti suvaliselt) sööb rohkem. Inimene otsib ebateadlikult märke sellest, et söömine lõpetada ja üks märk on see, et portsjon on otsas.

Näide kaks: restoranis jagatakse tasuta Cabernet' söögi kõrvale. Tegemist on odava veiniga, aga vein on märgistatud võltssiltidega. Poolele restoranile on antud sildiga, kus on kirjas, et tegu on uue tootjaga Californiast, teiele poolele restoranile jagatakse sildiga, kus on märgitud, et tegu on uue tootjaga Põhja-Dakotast. Tulemus - California-veini saanud saalipool sööb umbes 20% rohkem ja istub lauas oluliselt kauem.

Näide kolm: restoranis pakutakse erinevatele saalipooltele samu toite, aga menüüs kirjeldatakse neid erinevalt. Näiteks kui ühel pool on kirjas loomaliha, siis teisel pool on kirjas "eriti hõrk loomaliha". Pärast on peenemate kirjelduste ohvriks langenud restoranikülastajad toiduga rohkem rahul, tänavad peakokka ja küsivad retsepte. Toidud, tuletan meelde, olid identsed ja samadest nõudest

Näide neli: inimesed jagatakse kaheks rühmaks, kus esimesed saavad šokolaadi, mille peal on kiri, et see sisaldab valku. Teistel on kiri - šokolaad sisaldab sojavalku. Loomulikult ei sisalda šokolaad sojavalku, aga need, kes sellise kirjaga šokolaadi saavad, maitsevad kõhklevalt. Osad sülitavad välja ja osad räägivad midagi vastikust järelmaitsest
....
Lapsena armastasin raamatuid lugedes süüa ja see psühholoogia kehtis mõlemat pidi - kui mul oli midagi huvitavat lugeda, siis otsisin näksimist ja kui mul oli midagi maitsvat süüa, siis otsisin raamatut

Eks seda psühholoogiat võib laiendada vist ka muule kui toidule

Jerzy Kosinski "Kohal olla"

Kui "Kohtumine tundmatuga" oli minu jaoks liiga masendav, siis "Kohal olla" oli sedaliiki must huumor, mis mulle meeldis.
See on peaaaegu sama hea, nagu Bristow-Bowey "Mina näppasin su juustu"... noh, või siis Piibel. Vähemalt teema on sama, et kuidas inimesed täidavad oma mõtetega tühja jaanalinnumuna. Inimene võib olla silmatorkavalt lihtne ja rääkida lihtsat juttu, aga kui ta riietub hästi ja kui ta oskab käituda, siis tema sõnu peetakse väga sügavateks ja inimesed lausa janunevad keerukate tõlgenduste järele

Diagnostika

Täna sain õhtul Mardi käest auto kätte ja tegin oma sõidu. Pärast 3 tundi parkimist, kui hakkasin ära sõitma, siis mootor ainult turtsus ja võttis aeglaselt vedu. Mõtlesin, et juhus - aku tühjaks jooksnud? Pärast poeskäiku sama lugu.
Murelikult helistasin Tuttavale Spetsialistile, kes kuulas mu jutu ära, esitas täpsustavaid küsimusi ja pani diagnoosi - solkkütus.
Tegin tema jutu järgi - valasin peale uut diislit ja diislilisandit ning sõitsin mööda linna 20km. Pärast seda hakkas auto käivituma. Kripeldama jäi mõte, et kust ikkagi solk. Spetsialist lohutas, et kui auto oleks kokku jooksnud, siis oleks ta seda kohe teinud ja avaldas mõtet, et kui see p.sk on lihtsalt mittepõlev, siis ehk ei tee ta pihustitele midagi. Aga mina oma diisliga värisen just pihustite pärast.

Mardilt kuulsin, et ta oli vahetult enne auto toomist Nestes tankinud. Eelmine kord, kui mul pumppihustid tuksi läksid, siis tankisin ka Nestes. Kokkusattumus?

6.07-7.07 - Tagasi Valgevenesse

Krasnoperekopskist tagasiteel juba valmistusime moraalselt piirikatsumusteks. Ukrainas oli plaanis üks peatus - Odessa, pagasilaadimispeatus - ja siis järgmine päev juba piir.
Teel vaatasime bensujaamades ka Massandra veine. Selgus, et isegi odavamad kui firmapoes. Näiteks portvein "Punane Krimm", mis oli Massandras degusteerimisel ja hinnakirja järgi maksis 36 grivnat, oli bensujaamas 22grivnat. Igal juhul Ukraina külastajatele teadmiseks, et ei maksa Massandras eriti emotsionaalselt oste teha. Võib ehk mõne ilusama pudeli võtta.
Üritasin tulutult fotole püüda tüüpilist Ukraina majakest. Sellist siniste nikerdatud aknaraamidega ja ilusa aiaga.

Palju oli kurepesi. Pea iga maja ees oli pink ja sageli nägi nende ees inimesi istumas ja maanteed vaatamas. Asi, mida Eestis praktiliselt ei kohta. Eesti inimene üritaks olla sõiduteest võimalikult kaugel ja olla pigem oma aia taga.

Odessas otsustasime, et võtame esimese ettejuhtuva hotelli ja selleks osutus linna serval avatud väike võõrastemaja. Tegelikult üldse mitte halb valik. Mehed läksid bussi järgi ja meie vahepeal kõik need kolm tundi mängisime kaarte. Kolm tundi sellepärast, et tegu oli tipptunniga.
Läksime meile juba tuntud kaubanduskeskusesse. Ekslemisega läks ka pisut aega ja kohale jõudes selgus, et sulgemiseni on ainult 1 tund aega. Toitumine võttis ka aega. Meil puudus küll täielik ettekujutus sellest, palju tollist alkoholi ja sigarette võib üle viia, aga arvasime, et umbes 10pakki näkku ja 2liitrit kanget alkoholi.
Üritasin kähku midagi endale meeldivat leida. Mart ütles, et ärgu me kiirustagu, sest homme tuleme kindlasti tagasi. Mina kahtlesin selles ja tagantjärele tarkusega leian, et Mardi puhul olen ma prohvet. Kui ma ennast rohkem usaldaksin, siis ei kuulaks kunagi Marti.
Mart ikka laadis viina ja alkoholi peale. Mina jätsin selle... homseks. Valgevenest olid juba ploki sigarette ostnud. Võtsin ainult maitseaineid ja hambapastat.
Kassasabas vaadati meid nagu ullikesi meie alkoholi ja maitseainekoormaga.

Hommikul pakkisid mehed koormad ja sõitsime otsejoones Odessast välja. Selgus, et kaubanduskeskus pole lihtsalt nii vara lahti.
Teel läks korra koorem lahti ja mootorrattad oleksid peaaegu lendu läinud.
Tähtsamatest kohtumistest teel oli paar tutvust Ukraina miilitsatega, mille tulemusena kadus kümmekond dollarit. Söömine selles kohas, kus supi nime all puhast lambaliha pakuti ning üks huvitav ostuleid baarist. Vt. pilti

Enne piiri ostsime veel õlut auto täis, sigarette, ühesõnaga kõik grivnad, mis veel olid.
Piiril hakkas tants peale. Esiteks selgus, et üks paber käru ja mootorrataste kohta ei sobinud. Tuli ümber vormistada. Järgmiseks selgus Valgevenes, et üldse olid meie andmed arvutist kaduma läinud. Mart läks asju ajama ja meie juurde tuli noor blond valgevenelane, kes detailselt küsis järgi, kus me käisime ja mida me nägime, kiites ise Krimmi. Salaagendi osavusega juhtis ta jutu erinevatele kohtadele, et veenduda, et me Krimmi juttu pole välja mõelnud, kogu aeg südamlikult mulle silma vaadates. Hiljem küsis minu kohta Mardilt "Aga kelle oma(?) see tüdruk on." Mart ütles, et tema oma. Aaa... see meenutab mulle ühte leedulannat. Samamoodi kogu aeg naeratas. Nojaa... varjusin autos kaugemale. Võib olla polnudki salaagent.

Valgevenesse jõudes oli juba pime. Leidsime, et ei jaksa Minskisse sõita ja võtame samas, Gomelis, toa.  Gomel on vist ainus koht, kus on 5D kino. Kahjuks pilti ei teinud ja nüüd räägi, kellele tahes. Keegi ei usu.

Esimene pakutav hotell üllatas hinnaga 65dollarit. Põlgasime kalliks ja sõitsime edasi. Hiljem saime teada, et kõik hinnad on välismaalastele poole kallimad. Mõtlen, et tegelikult polegi väga veider idee. Miks soodustada ainult pensionäre või invaliide. Soodustame ikka kogu rahvast.
Ööbisime kolmandas hotellis. Kui Gomel on väljast tänapäevalik ja klanitud, nagu kõik Valgevenes, siis hotell seest oli täielik ühiselamu. Maksime toa eest 50dollarit, registraator kirjutas meie passe sisse ligi tund aega. Tüdrukud ja poisid pandi eraldi tubadesse. Huvitav mõte muidugi. Igal korrusel oli korrapidaja. Saime alt lipiku, mille pidime korrapidajale üle andma. Valvati hoolega, et võõrad üles ei läheks.

Vox populi

Endale ootamatult jõudsin täna järeldusele, et demokraatia on vabaduse vastand.
Kas enamus hääletaks vabaduse poolt? Kas inimkond suudab üldse jätta sekkumata sinna, kuhu tal pole mingit põhjust trügida?
Mida rohkem on inimestel aega, seda rohkem nad tegelevad... ebaolulisega, kõigega

Kvaliteetaeg

Kord elasin kuningalossis ma,
aga see pole see, pole see...
Kulduste ja sinise taevaga,
kuid see pole see, pole see.
Ja muud ma ei tee, ei tee ma muud
kui otsin kaunite sõnade puud...

Kuid see pole see, pole see, pole see
(Andke parem definitsioon)