Kampaaniapõhine toetus

Eile sõitsin trammis ja nägin, et üks mees kõndis inimese juurest inimese juurde näidates mingit kirja kaante vahel. Kaaned nägid välja nagu mingi restorani menüü. Inimesed viskasid pilgu kaante vahele ja raputasid pead. Mees kõndis edasi.
Kui mees minuni jõudis vilksasin demonstratiivselt pilgu peale ja raputasin pead. Jõudsin märgata ainult seda, et vasakul pool oli kiri vene keeles ja parema eesti keelest ning nägin ainult sõnu: "Aidake! Mu poeg..."
Hetkel, kui mees edasi liikus tuli kahetsus, et ma ei lugenud. Tahtsin teada saada, mis probleem ikka on. Järsku inimesel oli tõeline häda, aga mina isegi ei lugenud, milles asi on.

Pearaputus tuleb kuidagi automaatselt. Kõik eeldame, et meile kas tahetakse midagi müüa või on tegu mingit tüüpi kerjamisega. Aga heategevus?
Vaatasin saadet, mis rääkis Toidupangast ja mõtlesin, et need tüdrukud, kes kaubanduskeskustes flaiereid jaotasid, alustasid valest otsast. Nad küsisid toetust ja kui keegi eitavalt vastas, siis ei jõudnudki jutt sinnani, et toetus tähendab toiduaineid, mitte raha. Inimesed ei usalda rahakampaaniaid, kardetakse, et raha ei jõua abivajajani. Mitte rahast pole kahju, vaid ebameeldiv tunne on, et keegi kasutab ära ning pärast naerab kergeuskliku lolli üle pihku.
Kampaaniate korraldajad võiksid sellise asjaga arvestada ning kui tegu on tõesti heateoga, siis tegema kõik, et inimesed mitte heldiksid, vaid eelkõige usaldaksid

Kaheteistkümnes ja kolmetestkümnes päev

Saksamaa reisi viimastest päevadest polegi midagi suurt kirjutada. Terve päev loksumist laevas ja kergemat sorti merehaigus. Kui lamada ja vaadata aknast välja, siis polnud vigagi, aga seismine võttis iiveldama. Lõuna läks sisse ja välja sama teed pidi. Pärast oli hea kerge tunne ja õnnelik teadmine, et oled täie hinna eest söönud.
Laev hilines 2 tundi. Lisaks oli probleem maaleminekuga, sest autode osav pakkimine oli põhjustanud seda, et ei pääsenud minema. Otsmised rekkad miskipärast ei liigutanud ja sõiduautod pidid vahelt ennast millimeeter haaval välja loksutama. Öise aja jaoks üsna tülikas tegevus. Riiga jõudes olin väsimusest täiesti zombistunud, võtsime täiesti suvalise öömaja ja hommikul Tartu poole.
Tartu ARK-is võtsime auto arvele. Meie auto numbreid vaatas töötaja nagu mingit imeasja ja ütles, et selliseid pole ta kunagi näinud. Ei olnud transiitnumbrid, vaid pärisnumbrid. Korralik Reiman Autohaus tempel peal. Päris kahju oli neid ära anda, aga päriseks ei saanud jätta.
Tartu Toyota esindus on tõenäoliselt see koht, millest on inspireeritud reklaam, et Toyota esinduses tahavad kõik käia. Nimelt käisin seal küsimas, kas juhtumisi ei ole eesti- või inglisekeelset Toyota käsiraamatut ja teenindus oli üle ootuste sõbralik ning sain otsitud asja.
Teel Tallinna sain selgeks püsikiirusehoidja kasutamise.

Kokkuvõtteks. Reis tuli senistest kallim. Põhjuseid on päris palju. Kasutasime ainult wifiga öömaju ja paar öömaja olid valiku puudumisel väga kallid, kütus on vahepeal kallimaks läinud (Krimmiga võrreldes kindlasti), pidime laevale minema laupäeval, aga jõudsime alles teisipäeval, laevapiltetid (autoga) on kallimad  kui lennupiletid. Suurusjärk siis 2000EUR kahe peale (1000EUR nägu) 13 päeva. Mahasöödud ja -joodud ning kaasaostetud kraami summa ei moodusta sellest sugugi nii väikest osa, kokkuhoiuvõimalusi oleks olnud. 13 päeva on päris pikk aeg, arvestades, et Jumalal läks maailma valmismeisterdamiseks vaja kõigest 6 päeva.
Et autod on Saksamaal odavamad kui Eestis, oleme ikkagi vist võidus.

"Ühendatud" ja "Occupy Wall Street" kampaania

Tiffany Shlainil oma filmiga "Ühendatud" ja "Occupy Wall Street" kampaanial on ühine see, et mõlemad leiavad, et inimkond on omadega rappa läinud ja praegune kapitalism on tupiktee.

OWS kampaania on rahulolematute rahulik mäss hetkeolukorra vastu. Kui mõelda, et maailm läheb nii vales suunas, et juba ainuüksi loetelu koostamine sellest, mis on valesti, võtaks aega. Seniajani pole siiski tekkinud nendes töötubades geniaalset ideed, kuidas kõike parandada. Samas eks see on unistus ja võimalus välja öelda ning võimalus mõtteid vahetada. Nagu ma olen aru saanud, on voolud anarhistlikust riigieitusest kuni kommunistliku varade jaotuseni välja. Ühist seisukohta pole.
Keegi kunstiinimene ütles ühes intervjuus kunagi sõnad, et raha on väga hea leiutis. Mulle tundus see väga lihtsameelse avaldusena. Kui Heinlein kirjutas raamatusse sõnad "Valentine tabas ära raha vapustava ilu", siis need sõnad enam ei tundunud lihtsameelsed, vaid hirmutavad.
Euroopas on tegelikult praegu head ajad. Nälg on peaaegu unustatud asi. Samas isegi praegu, kui igal pool on ületootmist ning kauplused viskavad õhtuti toitu ära, on inimesi, kes peavad toidu pealt kokku hoidma. Samas kui teistel on raha nii palju, et nad ei oska teha sellega muud kui uut raha. Omada raha selleks, et osta selle eest raha ei näita inimest just eriti taibuka liigina või kuidas? Samas on olemas virtuaalne raha. Laen on peaaegu sama hea kui raha, sest suuremate laenudega oled sa pankade jaoks tegija. Aga kõik on tänapäeva maailmas võlgu.

Tarmo Jüristo kirjutiste üks huvitavamaid mõtteid on see, et poliitikud suudavad teha kompromisse, aga ei suuda saavutada konsensust. Erakonnad kaklevad sellepärast, et viia ellu oma valimislubadusi, mitte ei mõtle KOOS kuidas probleem lahendada. Asi on mõistetav. Kui Sa oma valimislubadusi ei täida või nende pärast ei võitle, siis järgmisel valimisel sind ei valita. Niisiis on kõik poliitikud paratamatult populistid. Vähemalt mängivad selle ääre peal.
Kas demokraatia ongi üldse parim kord ja mis tegelikult on demokraatia? Mul on hea meel, et memokraat pani artikli demokraatiast. Loe: http://memokraat.ee/2011/11/keeruline-demokraatia/. Mina kunagi otsisin vikist vastust küsimusele, mis on demokraatia, aga sealne artikkel oli vaidlustatud. Niisiis vastus pole lihtne. Anarhism on siiski vist kõige enam üksikisikut toetav süsteem. Samas erinevalt OWS anarhistidest ei kujuta päriselt ette, kuidas saaks ilma riigita. Kui üksikisik hakkaks asfalteerima teed, siis palju ta jõuaks? Riik peaks võtma inimestelt raha ja korraldama selle raha eest inimeste ühisomandit. Aga me ei saa kindlad olla, et need raha jaotajad, on kõige õiglasemad, targemad ning erapooletumad inimesed, kes ei mängi seal enda huvidest lähtudes. Poliitikuteks tavaliselt ei lähe inimesed, kes seda on (vabandan kõigi ausate poliitikute ees) või siis pidev võimu juures olek rikub nad ära. Kuidas teha nii, et riik oleks hea?

Üks Ekspressi artikli mõte veel Tarmo Jüristo kirjutisest. Kui panna õpetajad vabaturule, nii et igaüks peaks hariduse eest ise maksma, siis võib juhtuda, et õpetajate palgad tõusevad, et nad ongi liiga väikese palgaga. Samas kui hariduse eest peaks palju maksma, siis toimub see asi, mida meist keegi ei tahaks, et toimuks - haridus muutub suuremale osale kättesaamatuks. Niisiis paradoksaalsel kombel on õpetajate palgad sellepärast madalad, et me kõik vajame neid väga ning on ebaõiglus vaesemad haridusest ilma jätta. Samas saame juristide palgad kõrged hoida, kuna enamasti vajavad neid vähesed rikkad. Ideaalmaailmas ei tohiks ju nii olla, et kõige nõutumad inimesed on vähetasutatud ning võitlevad toimetuleku eest.

Paistab, et OWS ideoloogid eriti ei usu, et asju saaks interneti töötubades lahendada. Inimesed tulevad reaalselt kokku. See erineb suuresti filmi "Connected" ideest, mis usub ikoonilisse revolutsiooni (termin filmist) - visuaalse meedia levikut. Et internet on hea sellepärast, et väga palju inimesi saavad kokku tulla ning arutada, näha suurt pilti ning nendes arutlustes sünnivad maailmaparandamise toimivad ideed.
Üks lootus ja usk tundub siiski mõlemal ühine olevat - see, et inimesed ühenduses olles leiavad lõpuks lahendused. Aga kas minu eluajal?
http://memokraat.ee/category/aktsioon/ows/
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/valisuudised/occupy-wall-street-on-anarhistlik-liikumine.d?id=62986386
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1669311
http://vabameelne.wordpress.com/2011/10/02/okupeeri-valli-tanav/

Üheteistkümnes päev - laevale

Hommikul oli Mart täiesti terve. Selline ühepäevane haigus, mille kohta nagu ei oskagi öelda, kas viirus või toidumürgitus. Igal juhul hakkasime varahommikul Bremeni poole sõitma. Hommikuhämaruses on lihtne jääda tööle ruttavate jalgrataste alla.
Igal juhul vana tuttavat teed pidi minnes jõudsime kella 9-ks Helmstedti. Erinevalt tavaarvamusest sakslased polnud küll nii punktuaalselt täpsed, sest numbrid polnud kohal, kui kohale jõudsime, aga need saabusid umbes poole tunni pärast. Mart takseeris neid imestunult - tema oli ju transiitnumbreid näinud - ja ütles, et need on mingid hoopis vingema klassi numbrid. Kehtisid ka üle nädala.
Viimased formaalsused tehtud, paberid kokku. Harjutasin natuke hübriidautoga sõitu ja siis teele. Alguses oli Mart kiirteel minu ees sõites vägagi tagasihoidlik - üle 120km/h eriti ei sõitnud - aga pärast sõitsime püsivalt mingi 150-ga. Kõige suurem number, mida mu spidomeeter näitas sellel sõidul, oli 172. Sellest hoolimata kihutasid Mersud ja Audid nagu seisvast postist mööda.
Bremenis pakkis Mart asjad minu autosse ja kui sõitma hakkasime, siis avastasin, et rahakott on kadunud. Vilgutasin küll kokkulepitult tuledega, aga Mart ei paistnud seda märkavat. Niisiis jäin maha. Rahakott oli muidugi alles, pagasnikus. Mart ei võtnud toru. Kuna mul oli navi autos, siis üritasin Bremenis leida seda Europcari esindust. Eksisin vahepeal natuke ära ja närvitsesin sellepärast, et Mart toru ei tõmmanud. Kartsin, et ta on telefoni ära kaotanud ning otsib nüüd mind taga. See oli küll ülearune hirm, sest meist kahest tugevamate närvidega on kindlasti Mart. Tema toimetas rendifirmas ja tal polnud AEGA toru võtta.

Bremenist Travemündesse sõitis Mart ja seal läks meil sadama otsimisele üksjagu aega. Nagu muinasjutus oli enne sadamat 3 teed - otse, paremale ja vasakule. Ei teadnud, missugust valida. Otse ja parempoolne suund ei andnud tulemust. Selgus, et checkin tuli ikkagi vasakul, kontoris, teha. Me olime eeldanud, et peame kohe sadamasse minema. Vahepeal juba mõtlesime, et järsku meie checkin aja möödalaskmine tähendab seda, et me laevale ei saa. Tegelikult polnud mingit probleemi ja laeva järjekorras pidime veel pikalt seisma, sest laeva väljumine hilines terve tunni.
Laeval pakiti meid väga tihedalt kokku. Nii et autode vahe oli alla 10cm.Hinna sees oli 4 söögikorda ja meil oli aknaga kajut. Kui laev nägi välja roostene ja kole, siis kajut on uhkeim kõigis, mida ma olin näinud. Akent oli täis terve sein. Sel õhtul tuli laeva loksumise peale väga hea uni

Eesti kirjandusest

Loen eesti kirjandust üsna harva. Olen küll lugenud üsna palju neid Petrone "Minu"-sarja raamatuid, aga neid pean pigem ajakirjanduseks.  Minu jaoks on kirjanduse ja ajakirjanduse vahe selles, et kirjandust loen emotsiooni saamiseks, ajakirjandust loen informatsiooni saamiseks.
Täna lugesin Futu kodukirjandit teemal "Miks ma ei loe eesti kirjandust" ja tundsin, et on südamest kirjutatud. Teema puudutab ka mind, sest see on mindki mõtlema pannud. Vast ma nii halvasti Valtoni kohta ei üleks - tema Arvo Vallikivi nime all kirjutatud "Ajaprintsess" ja "Põhjanaela paine" pole üldse igavad. Vetemaa romaanidest suurt ei pea, aga tema näidendid on tase omaette. Noorematest jättis mulje Eeva Parki "Lõks lõpmatuses" ja huvitav ulmeraamat oli Eiv Elooni "Kaksikliik"... kui see erootikaks (?) pöördunud teine osa välja arvata.
Samas pean minagi tänapäeva kirjanduse puuduseks seda, et ta teeb endale halba reklaami. Kivisildnik on nüüd mitmel moel sõna võtnud sellest, kuidas Langi reklaam aitab Cartlandi. Tõenäoliselt ütleb ta seda naljaga pooleks, aga ikka tahaks vaielda - missugust mainet eesti kirjandus endale soovib? Käibefraas - pole olemas halba reklaami - on järgi mõtlema hakates üsna sisutu lause. Missugust lugejat kirjanik endale soovib?
Mul on see kiiks, et lapsepõlvest on sisse jäänud mingi pühalik austus kirjanike vastu. Kirjanik peaks olema õpetaja. Targem, parem kui teised. Meedia, kes väljastab uudishimulikele teavet tuntud inimestest ning kirjastaarid ise ka just eriti ei toeta sellist ilusat kuvandit. Nii loebki mõjutatav lugeja (mina näiteks) raamatusse kogemata autori isiku sisse ja raamat ei ole enam tõsiselt võetav. Siis loedki kirjandust väliskirjanikelt, kellest igapäevaselt Delfis uudist pole ja kelle puhul peetakse olulisemaks seda, mida ta on kirjutanud. Mitte seda, kes ta on.
Muidugi tuleks seda võtta natuke kui liialdust, sest enamasti on viga ikkagi valikus, sest ka vanadel headel aegadel eelistasin väliskirjandust. Aga eelarvamuslikkus väljendub selles, et ma sageli lihtsalt ei võta eesti autori raamatut kättegi.
http://futuland.blogspot.com/2011/11/miks-ma-ei-loe-eesti-kirjandust.html

Kadri Kõusaar "Alfa"

Aastal 20.. (tõenäoliselt kusagilt XXI sajandi keskpaigas) on maailmas valdavaks saanud antisemiitlikud meeleolud. Vaenulikkuse alged peituvad nii suure kõlapinna saanud "Araabia Kevades" kui ka 2008 aasta masus, mida peetakse juutide vandenõuks. Kuulujuttude tasemel levivad lood sellest, et 11-09 on ka juutide kätetöö, kuna kaksiktornides ei saanud ükski juut surma. Ameerika tõmbab oma kaitsva käe Iisraeli pealt ära, kui Iisraeli valitsus läheb liiale illegaalsete asunduste rajamisega Gaza piirkonda ja nii saavad juutidest paariad. Kõigepealt muidugi islamimaades, siis aga ka Euroopas, kuhu juute enam ei taheta ja kust nad tahetakse ümberasustada.

Peategelane Anna on snoob, kes armastab juute, põlgab krišnaiite (seda sellepärast, et peab neid tuimadeks. Mingil veidral põhjusel see põlgus ei kandu üle budistidele) ning vihkab koraani ja islamit. Üks tema sõber, juut, otsib varjupaika Anna kodus ja naine ei keela talle ulualust. Paraku elab ta kõrvalmajas tähelepanelik ning seadusekuulekas naabrivalve, kes saab jälile, et Anna peidab kodus juuti. Asi viib konfliktini ning äärmusliku lõpplahenduseni, mis raamatus ei tundu ei ärevust tekitav ega ka mitte äärmuslik. Pigem vaikne nagu kõrvahargi tapmine sporditossuga.

Teema on intrigeeriv, kuigi ma mitte kuidagi ei usu XXI sajandi maailmas selliseid arenguid. Vaadates meediat helisevad mul aeg-ajalt kõik häirekellad, aga hoopis teistel põhjustel.

Autor (või siis Anna?) liigitab mehi ning pisut hiljem ka naisi, iseennast, alfadeks ja beetadeks. Päris täpselt ei saa aru, mille alusel ta sildistab, aga tundub, et mingit rolli selles mängib ametikoht. Osakonnajuhatajaid nimetatakse "peaaegu alfadeks". Kuna mina nii hästi liigitada ei oska, siis oleks väga huvitav teada, kes on raamatus kirjeldatud Ari. Iseennast peab Anna alfaks juba enne rikkaks saamist.

Raamat on ladusalt loetav, aga lõpp valmistab pettumuse, kuna ei ole mingit kulminatsiooni (milleks oleks vast võinud mõrv olla) ning lõpp vajub vaikselt ära. Hämmastust tekitab peategelase rikkaks saamine ja tema poliitiliste ambitsioonide ning kire suubumine Kõigi Maailma Naiste rahuldamisele.
Poolikuks jääb raamat ka vist seetõttu, et epiloogi tegevus toimub 25 aastat hiljem, aga me ei saa teada, kuidas on maailma meeleolud sellest ajast muutunud. Teemat ei tõmmata kokku. Ja ka tänase päeva majanduslike valupunktide kohta puudub raamatus vähimgi vihje.

Pisut kiiksuga tundus mulle peategelase ettekujutus tüüpilisest naisväikekodanlasest - tugev matt-füss, majanduse cum laude ning läilade piltidega salmikute kogumine.

Aga soovitan raamatut lugeda, sest ma pole ammu lugenud midagi, mis nii tugevat tahtmist vaielda tekitaks. Eriti veendumus, et Piibel jutlustab headust, aga Koraani on vägivald sisse kirjutatud
http://www.epl.ee/news/melu/romaanikatkend-kadri-kousaar-alfa.d?id=62292286

Kümnes päev - Sinine Esmaspäev

Jätkan siis oma Saksamaa saagat.
Hommikuks oli Mart haige. Ei tea, kas toidumürgitus, ülesöömine või ülepinge või lihtsalt mingi kõhuviirus, aga iiveldus, palavik, jõuetus - kõik, mis peaksid sundima inimest voodisse jääma. Minu viga on aga see, et oska manuaalkastiga autoga sõita. Hommikusöögiks jäi Mart voodisse, kusjuures mina läksin alla ja lootsin registratuurilauas apteegikotti saada. Proua, kes meiega õhtul inglise keelt rääkis, oli läinud. Lauas istusid mees ja naine, kes kuulasid minu juttu tähelepanelikult, vahetasid pilke ja küsisid, minu käest toa numbrit. Mõtlesin, et mis see asjasse puutub, aga igaks juhuks ütlesin ja seletasin edasi. Sellepeale uurisid minu vestluskaaslased külaliste nimekirja ja arutasid omavahel midagi saksa keeles. Ma küsisin igaks juhuks üle, kas nad mu jutust üldse aru said, mille peale ütles mees südamliku naeratusega, et ei saanud. Täiesti meeleheites joonistasin letile risti. Nüüd said aru - Rote Kreuz (oleksin kohe võinud krank öelda - sõnad ju ei tule meelde). Paraku polnud karbis peale plaastrite suurt midagi. Nad uurisid, kas ma vene keelt räägin. Neil pidavat töötama üks venelane. Eks ma siis oma puises vene keeles üritasin probleemi seletada. Naine oli sõbralik ja viis Mardile tuppa Mezym Fortet. Abi seegi.
Eilne kebabipool lendas prügikasti. Võib olla polnud asi selles, sest mina olin täiesti terve, aga parem karta.

Kuigi Helmstedti oli ainult tunni aja sõit, oli seegi Mardi jaoks raske. Vesi oli ka kahjuks otsas, aga minu teadmised meditsiinist ütlevad, et toidumürgituse ja viirusega tuleb hästi palju juua. Mart tegi 60km teel kaks puhkepeatust.
Autosalongi jõudes võttis meid vastu rõõmsameelne Hammond. Mõtlesin, miks selline lihtne viisakus, et Saksamaal surutakse naisterahval esimesena kätt, mind nii pahviks võttis. Kas tõesti on Eestis see komme (vähemalt autoremonditöökodades küll) unustatud? Selgus, et me ka sel päeval ei saa autot. Pidime tegema ettemaksu, et lepingut kinnitada. Järgmise päeva kella 9-ks pidid numbrid meid ootama.
Hotell Bremenis oli juba valitud ja oli ka tarvis Bremeni Europcari sõita - niisiis otsustasime selle 200km edasi-tagasi sõita.
Mart leidis, et on paremgi kui auto saame teisipäeval -siis kehtivad ju numbrid kauem.

Siis hakkas raske Bremenisse sõit. Kunagi polnud ma suurema huviga vaadanud kilomeetrinumbrite vähenemist sihtkohani. Kui aadress tundus käegakatsutavas kauguses olemas, siis selgus, et tegelikult ekslemine jätkub - meie hotelli lähedal oli üles pandud suur laadaplats ja igal pool olid sissesõidu keelud - suur Bremeni festival. Mart jättis auto lihtsalt tänavale hoolimata kõigist parkimiskeeldudest ja astusime hotelli. Suur Vaim polnud ka seal meiega. Nimelt selgus, et me olime eksikombel numbrid broneerinud EELMISEKS päevaks. Selle päeva numbri saime kallimalt.
See oli meil esimene kord ööbida disainhotellis. Hotelli nimi oli Prizeotel ja tuba nägi välja täpselt selline, nagu vasakult alumisel pildil (vt. eelmist linki)
Toa sisekujundus oli tõesti lahe. Mitte sama lahe polnud fakt, et väljas laadaplatsil olev melu kandus ruumi. Ei olnud abi ka ruumis olevatest kõrvatroppidest.
Mart sel päeval puhkas, mina käisin apteegis, Bremenis jalutamas ja festivalil. Sedapuhku ühegi karusselliga ei sõitnud.

Anna Gavalda "Lohutaja"

Esimese lugemise tegin diagonaalis. Kuidagi ei saanud tekstiotsi kätte, et kellest ja millest jutt räägib. Vähehaaval sõlmusid harud lahti. Võtsin raamatu uuesti ette ning imestasin  oma juhmuse üle, sest kõik oli ju nii selgelt, loogiliselt ja ülevaatlikult kirjas.
Mind segavad süvenemisraskused. Võib olla on natuke asi ka selles, et esimesel korral, kui ma raamatu avasin, mängis taustal telekas. TV mõjub teie intellektile...
Pealkiri "Lohutaja" tuleb sõnast "lohutusmäng" - mäng, mida mängitakse pärast lisaaega, ilma auhindadeta, lihtsalt mängu pärast. Andes võimaluse võita sellel, kes eelmises mängus peksa sai.

Raamat räägib ühest mehest, kellel oli õnn elada huvitavate ja värviliste inimeste kõrval, kes täiskasvanuks saades aga lapsepõlve unustas, unustas, et iga päev peab elama, ning muutus hallilt täiskasvanuks. Sisu pisut nagu Preussleri "Momos", kas pole? Muinasjutt.
Charles on edukas arhitekt, kes elab oma pubekaraskustes vaevleva kasutütre ja veetleva naise juures. Kuna kodune elu pole probleemivaba, on rahuldav, aga mitte õnnelik, siis mees veedab suure osa ajast komandeeringutes, põgenedes niimoodi koduse elu eest. Alles kiri lapsepõlvesõbralt raputab ta tardumusest lahti. Minevikku otsima minnes leiab ta inimese, kellega koos ta tahaks olla ja elu, mis vastab tegelikult ta loomusele.

Või kuidas see tegelikult on.
Keskeakriisis mees jätab maha oma elukaaslase ning läheb noorema naise juurde

Või hoopis mees loobub igavast majanduslikult kindlustatud elust ning vahetab selle elu vastu, kus on väljakutseid. Naise kõrvale, kes on ta hingesugulane.

Vaatenurki on alati erinevaid, eks ole. Mulle on raamatu lahendus sümpaatne sellepärast, et see on tegelikult ka see, mida mina pean mõttes ideaalseks eluks, aga mida ma oma eluks vist kunagi ei võta, sest ma olen saamatu, laisk ning arg. Aga unistada on ikka meeldiv

Üheksas päev - Väikese Nõia kodukandis

Hommikul oli Saksamaa sügise kohta tavatult jahe. Väljas oli näha, kuidas hotellikülalised kraapisid autoakendelt jääd. Hotell oli sedasorti lihtne, kuhu tulevad rõõmsal meelel matkajad. Nägin, kuidas hommikul paar sõitis jalgrattaga minema. Jalgratastega ringiliikumine on Saksamaal palju levinum kui Eestis.
Goslar tundub sedatüüpi turismikohana, mida tulevad hea meelega kohalikud vaatama. Retseptsionis olid müügil Goslarit reklaamivad meened - näiteks Goslari sildiga õlu koos klaasiga.
Reisijuht ütleb linna kohta, et seal on on kõige rohkem vahvärkmaju. Meile jäid hoopis silma teisttüüpi majad. Majad, mille seinad olid nagu katusekividest ehitatud.

Kuna sel päeval plaanisime pikki ringe mitte teha, siis valisime ilusaid vaikseid teid Goslari läheduses. Õhtuks oli plaan BraunSchweigi jõuda, aga enne oli soov vaadata Harz rahvuspargi läheduses ilusaid kohti. Tee Schulenbergi viis mööda pea kuivanud jõe sängist. Tundub, et see jõgi on Oker, aga 100% kindel ei saa olla. Jõgesängi kaldad olid kaetud kiltkiviga.

Schulenbergis olid aknad ehitud nõiamaskide ja muu sedalaadi kraamiga

See oli koht, kus tekkis mõte, et järsku on Blocksbergi mägi kusagil lähedal ja linnake on inspiratsiooni saanud "Väikse nõia" raamatust. Kas see just nii on, seda ma ei tea. Brocken (Blocksberg, Bocksberg) asub tõesti Harzi mäestikus, on 1141m kõrge ja on selle mäestiku kõrgeim tipp. Lisaks on ta ka Põhja-Saksamaa kõrgeim tipp ning nagu näib, on ta inspireerinud teisigi peale Preussleri. Mäega on seotud hulk legende.
Kõige täpsem leitud aadress tundus olevat Brocken, 38879 Schierke. Koordinaate ei leidnud esimese otsimise peale


Aga edasi Schulenbergist sõitsime mööda jõge, mis nüüdseks oli laiemaks muutunud. Okertalsperre on üks kõige suuremaid veehoidlaid piirkonnas. Selle ehitamist alustati juba enne II maailmasõda - 1938-1942. Okeri vesi on seal üles paisutatud. Võib olla sellepärast oli kaugemal veetase nii madal.
See polnud esimene sellesse kohta rajatud tamm. 1570 aastal rajatud tamm "Suur Juliusstau", on sellest 30m allpool.

+
Ja veel pilte - enam mitte Okertalist

Braunschweigi jõudsime üsna vara. Altstadthotel Wienecke  oli eriline selle poolest, et kohv on seal tasuta. Tegelikult suur kohviautomaat, kust sai kõike espressost kakaoni.
Õhtul vaatasime veel linna

Mõtleja?

Õhtusöögiks tahtsime võtta kebabid ning selleks läksime veelkord linna. Mart suudab kebabi küll tellida keelt oskamata. Lihtsalt näitaks kätega rulli ja numbrit 2. Kebab, mis meile lauale toodi, oli tõesti enneolematu - suur nagu palk.

Mart murdis kebabi pooleks - poolt sõin mina, teise poole Mart. Suur oli üllatus, kui lauda toodi veel teine kebab. Mina jõllitasin seda üllatunult ja keeldusin. Mart ajas endale sisse poole sellest ja lasi teise poole kaasa pakkida.

Kaheksas päev - Helmstedt, Goslar

Hommikul oli Mart paremas tujus, kuna öösel internetist autot otsides oli ta leidnud lähedal asuvast Helmstedt'ist 2008a Toyota Priuse igati hea varustusega - navigatsiooniseade, parkimiskaamera, nahksisu. Selle viimase üle ei oska ma miskipärast eriti rõõmustada, aga tean, et auto hinnale see kuidagi mõjub.
Kuna Halle asus lähedal ja seal pidi olema üks parem Opel Astra, siis mõtlesime kõigepealt Hallest läbi sõita. Halles asuval autoplatsil oli nutikalt automaatkäigukastiga autodele peale kleebitud kollane silt. See kergendas otsingut, sest ei pidanud iga auto aknast sisse piiluma. Platsil olev Opel oli tõesti tunduvalt ahvatlevam kui Brehnas nähtu. Läbisõit oli küll pisut suurem, samas oli sees navi seade, värv oli kenam ja ka käigukasti veepealne osa (see, mis võhikule käigukastist näha on) tundus parema disainiga. Samas teades, et teele jääb Toyota, otsustasime edasi sõita. Tollel platsil oli hea hinnaga Mersusid ja Audisid - ainult mõned tuhanded hinnalae tõusu ja oleks käes juba selle klassi auto.
Vaatasin musta Audit, mille sisu oli helepruun nahk ja mõtlesin inimeste erinevate maitse-eelistuste üle. Kunagi keegi ostis uuena selle auto ja tellis just seda värvi sisu.

Helmstedtis nägime Toyota esinduse, Autohaus Reimann, ees esimese asjana sedasama valitud Toyota Priust. Auto oli tõstetud raamile, nina allapoole. Lähemalt vaadates paistis auto veel ilusam. Hall nahksisu, ilma kriimudeta pind. Isegi kuju meeldis mulle, ehkki paljud ütlevad, et Toyota Prius ei ole ilus auto.
Esindusse sisse astudes vestlesime sekretäriga, kes rääkis pisut inglise keelt. Ta juhatas meie juurde mehe, kelle Mart spontaanselt ristis Hammondiks. Tema meelest oli mees täpselt nagu Top Geari seriaali Hammond. Suurt kasvu, lõbusa pilguga. Surus kõigepealt minul kätt ja seejärel Mardil. Mõistsime kohe, et tema inglise keele oskus jättis soovida, aga suhtlemisoskus oli tasemel. Lähima 2 minuti jooksul oli Mart hinnast 550EUR maha kaubelnud. Siis aga soovisime autot proovida. Kohe saadeti ühe mehe järele, kes meie jaoks selle auto ette sõitis. Kuna Hammondil läks hetk aega, siis tahtsin proovida, kuidas sees istuda on. Mõnus tundus. Kõrvale tuli seesama mees, kes auto oli ette sõitnud ning näitas käigukasti. Käigukast paiknes täiesti tavatus kohas. Mees õpetas, et tuleb kangi liigutada asendisse D. Seda ma tegin. Proovisin ka asendit R. Siis, nagu mulle tundus, tegin kõik õigesti, viisin kangi tagasi algasendisse ning võtsin jala piduripedaalilt. Minu üllatuseks hakkas auto liikuma. Sekundi murdosa jooksul nägin väljas jahmunud nägusid, kes surusid käed auto külgedele nagu lootes seda pidurdada. Siis hetke pärast tõstsin jala pidurile ilma aru saamata, mida ma valesti tegin. Keegi vajutas P-nuppu. Pühkisin mõttes laubale kogunenud higi.
Järgmiseks läksime proovisõidule, Hammond roolis, mina kõrval, Mart tagaistmel. Hammond juhtis autot hästi ettevaatlikult seletades saksa keelest ning näidates ekraanil, kuidas mootor töötab. Mart uuris samal ajal hooldusraamatut. Sõidu lõpus küsisime, et kas saaks auto samal päeval juba enda nimele kirjutada. Saime teada, et on võimalik alles esmaspäeval kell 10. Teoreetiliselt see sobis. Kell 10 sinna, tund formaalsustele ja 2 tunniga Bremenisse. Mart üritas veel hinda alla kaubelda, aga tundus, et see on lukus. Niisiis Mardi järgmine kauplemisobjekt oli numbrid - et sama hind, aga numbrid hinna sees. Kokkulepe sõlmitud lahkusime.
Autot ei viidud enam platsile, vaid suunati kohe sisse.

Nüüd oli meil aeg otsida hotell. Mardil oli sõitmisest täiesti villand. Kui esimestel päevadel võttis ta enda autojuhiametit mõnuga, siis praegu tundus isegi mõte sõitmisest talle vastumeelne olevat. Niisiis otsisime öömaja võimalikult lähedal. Lähimas kohas, kui wifit pakuti, valisime hotelli Harzlodge, mis asus Goslaris.

Teades, et Saksamaal poed pole pühapäeval lahti, mõtlesime veel vajalikud ostud teha. Üks kindel soov oli hankida endale male - laevale minnes võis seda vaja minna, et igavust leevendada. Teadagi, et laev, millele me tahtsime minna, polnud mingi kruiisilaev. Niisiis vaatasime selle pilguga ringi. Teele sattus isegi suur kaubanduskeskuste piirkond tuntud kaubamärkidega. Kahjuks polnud seal sedaliiki kaupa müüa. Niisiis jõudsime Goslarisse ilma vajaliku ostuta. Kuna tahtsime esmaspäeva õhtuks laevale kiirustada, siis polnud meil kaubanduse jaoks rohkem aega.
Hotelli poole sõites avastasime kaubanduskeskuse, mis oli kella 22 lahti. Ka laupäeviti. See oli meile suur üllatus, sest uskusime, et Saksamaal on poodide lahtioleku ajad väga kindlalt määratud. Hotell oli ise äärmiselt huvitav ja seda just välisvaatelt.
Hotell oli üles ehitatud nagu tänav. Meie maja oli nimega Steinberg.

Wifit kahjuks meie toas ei olnud. Ainult avalikes kohtades. Niisiis istusime receptioni juures ja uurisime väljavaateid laevapiletid saada. Selgus, et laev esmaspäeviti ei sõida ja esimene võimalus minema saada, on alles teisipäeval. Niisiis lisapäev Saksamaal. Mart teadis, et transiitnumbrid kehtivad ainult 3 päeva. Mis tähendas sisuliselt seda, et kui esmaspäeval saaksime auto ning kolmapäeva hilisõhtul laevalt maha, siis peaksime öö läbi sõitma, et neljapäeva hommikul kohe ARK-is olla.

Seitsmes päev - Auto otsimine

Nüüd, kus pidime laupäevaks auto laenutusse tagasi viima, tuli mõtlema hakata äriliselt - uue auto ostmisele. Kõigepealt suundusime Brehnasse, kus Mardi andmetel pidi Opelitel pesa olema. Veidral kombel oli Mobile.de andmetel sinna kogunenud tohutu hulk 2008-2009a automaatkastiga Opel Astrasid - kõigil läbisõit 18000-60000. Kõik suhteliselt hea varustusega. Niisiis läksime vaatama.
Kiirteelt Brehnasse maha sõites võttis vastu silt kirjadega Autohausist - just nagu oleks see ainus piirkondlik vaatamisväärsus. Reklaam kuulutas, et platsil on 4000 autot. Plats oli tohutu. Siiski ei usu, et 4000 auto jaoks, aga vaadata oli. Leidsime kohe esimese Astra. See oli 2008 aasta auto, 18 tuh oli kirjutatud läbisõiduks. Välisvaatuselt tundus ka uuena. Tulede klaasid olid säravad, sees polnud mööblil ega armatuurlaual ainsatki kriipsu. Ka käigukasti ümbrus on uus ja kapotialust oli puhastatud nii, et tundus - auto pole meetritki sõitnud. Boonusena olid kaasas teised rehvid ja autol olid all mingil põhjusel talverehvid. Plekkveljed, potisinine värvus... nojaa. Kui auto spidomeetrit pole keritud ja autoga mingit jama pole olnud, siis normaalne pakkumine. Samas ikkagi nii igav auto.
Olin peaaegu valmis ära ostma. Olime ainsad ostjad platsil ja müügimehed jälgisid meid suhteliselt tuimade nägudega. Oleksin tahtnud täpsemalt uurida, kust ja millest tuleb see veidrus, et nii palju väikese läbisõiduga automaatkastiga Opeleid, aga pelgasin pisut oma keeleoskuse pärast. Arutasime siiski Mardiga ja tal oli plaan, et vaataks siiski järgmise koha üle. Uurisime veel kaua nad lahti on ja kas laupäeval on võimalik ka tulla ning uurisime järgmist kohta.
Mart oli juba Tallinnas mulle kärbest pähe ajanud hübriidautode teemal. Seal ta rääkis küll Toyota Priusest, aga nüüd oli tema järgmine leid Dessaus 2009 aasta Honda Insight. Pilt autost oli tehtud Honda sildi all ja müüja tundus igati usaldusväärne. Kuna Dessau oli Brehnast kiviga visata, siis sõitsime kohale vaatama. Navi juhatas meid otse Honda esindusse.
Väljas oli mingi müügimees, kes vestles klientidega saksa keeles imeilusat värvi auto ees. Veider on see, et ma ei mäleta enam auto värvi, aga tol momendil mõtlesin, et sellist värvi autot ma tahan endale. Vaatasime maja ümber ringi - mida ei leidnud, see oli Honda Insight. Läksime sisse ja üritasime sekretärilt OMA auto kohta uurida. Sekretär kuulas meie inglise keelt nagu mingit tundmatut pärismaalaste dialekti (võib olla kostab meie hääldus sakslastele tõesti nii?) ja saatis meid saksa ja kehakeele abil välja müügimehega rääkima. Too ei olnud oma juttu lõpetanud. Otsisime vahepeal arvutist välja auto pildi ning kui müügimees mahti sai meiega tegeleda, siis näitasime seda. Müügimees kehitas kahetsevalt õlgu ja nii palju kui me ta jutust aru saime, rääkis ta, et auto on antud 3 päevaks kellegi kätte proovisõidule. Me võisime üksteisest täiesti valesti aru saada. Kehakeele tõlk oli rohkem Mart, aga tema tundus oma tõlkes kindel olevat. Istusime autosse ja mõtlesime järgmise plaani üle. Vahepeal tuli müügimees tagasi meie auto juurde, küsis, kas me ei sooviks kohvi ja küsis, kas me järgmise päeva hommikul ei saaks tagasi tulla. Vaatasime Mardiga teineteisele otsa ja keeldusime. Siiani ei tea, kas hea või halb otsus.

Selle järgi, mis me Honda esinduse ümbruses nägime, tundus Dessau olevat täiesti mahajäetud paik. Esinduse vastas oli suur müügikeskus. Leidsime, et aeg oleks hotelli otsimisele mõelda. Selleks aga oli meil tarvis wifit. Otsisime lähimaid hotelle, aga paar esimest neist tundusid täiesti mahajäetutena. Masu? Üllatuseks leidsime mõne km raadiuses Radissoni. Kui mujal pole wifit, siis seal kindlasti. Natuke üllatas, et sellises mahajäetud kohas Radisson, aga tahtsime siiski sellist imet näha. Edasi sõites saime varsti aru, et Dessau-Rosslau ei olegi mingi pisike mahajäetud linn, vaid ilusa linnasüdamega Saksamaa väikelinn. Eesti mõistes küllalt tõsiseltvõetav oma 75tuh elanikuga. Radissoni wifi oli tasuline, aga kesklinnast leidsime muidki hotelle. Ühes neist oli 30min tasuta wifit täiesti aktsepteeritav. Sobiva hotelli leidsime samas, Dessaus. Grand City Parkhotel tundus täiesti toreda valikuna. Ümbrus oli ilus, aga väsinuna polnud erilist tahtmist välja minna.
Nüüd hiljem lugesin, et asusime väga lähedal ühest Dessau vaatamisväärsusest, UNESCO maailmapärandi nimestikku kantud  Dessau-Wörlitz Garden Realm

Dessau-Rosslau kaart oli Garmini navis olemas, aga pisikese kiiksuga. Kui kaart ütles, et objekt asub paremal, siis paiknes ta enamasti vasakul ja vastupidi. Olime kindlad, et järgmisel päeval me veel Bremenisse ei jõua ja seetõttu suundusime Dessau Europcar esindusse, et laenutust pikendada. See õnnestus ülilihtsalt. Ja loomulikult asus too Europcar esindus hoopis teisel pool teed, kui navi meile ütles

Kuues päev - neljapäev, Praha

Hommikul läksime veel Viini vaatama. Meil õnnestus olla tunnistajaks vaatepildile, kus õhus tiirutasid helikopterid. Paistis, et olime mingi tähtsa isiku saabumise tunnistajaks. Google põhjal arvan, et tegu oli Hofburgi lossiga. Lähemalt ei saanud vaatama minna, kuna ligipääsud olid külastajate jaoks blokeeritud. Kunagine keisrite talvepalee on täna presidendi ametlik asukoht.
Platsi valvurid lubasid ennast lahkelt pildistada.

Helikopter maandub katusel?

Sel päeval otsustasime ilma peatusteta Prahasse välja sõita. Austria teed olid head, aga Praha piiri lähedal hakkas kodune tunne tulema. Siltidel nägime nime Budejovice, mis tuletas kohe meelde ühe Tõnu Aav sketsi..
Hotell, mille valisime, oli Praha neljatärnihotell. Hind oli 39EUR-i. Võrreldes tavahinnaga 100EUR tunduvalt soodsamalt saadud. Kuigi sissepääs oli uhke ja ega toalgi viga polnud, siis ikkagi - tuba oli väike. Šeif ja minibaar.
Kõigi linnade emaks kutsutud Praha võttis meid vastu ilusa vanalinna, õllekate ja ilusa ilmaga. Üllatuslikult oli temperatuur päris kõrge ning vaatasime ringi baari järele, kus saaks väljas istuda. Sellist siiski lähikonnas ei märganud ja astusime ühte õllekasse. Sisse minnes oli ilm ilus, aga väljumise ajaks oli täiesti ära pööranud. Tige tuul puhus näkku ja tuli paar tiba vihmagi. Läksime Petrini mäge otsima. Reisijuht ütles, et sealt pidavat hea vaade linnale olema. Siiani ei tea, kas me lähedalgi olime. Praha vanalinn on ehitatud nii, et see paikneb kahel pool Vltava jõge. Jõest üle viib mitu silda. Neist tuntum on kindlasti Karli sild. Sild on ainult jalakäijatele ja õhtusel ajal avaneb sellest imeilus tuledes vaade. Linn on teisel pool jõge ning särab tuledes. 
Pisut pilte Prahast

Rein Lang ei taha enam Cartlandile maksta

Täna kuulsin uudist, et Rein Lang tahab peatada raamatukogudesse nn. rämpskirjanduse tellimise, kuna talle ei meeldi, et Cartland saab meie raamatukogudelt hüvitiseks 1612 eurot. Asi tekitab minus vastakaid tundeid. Ühest küljest võttes Cartlandi puudumine lugemisletilt pole minu jaoks probleem. Teisalt tean, et mu ema luges enne surma muude raamatute hulgas ka mitmeid Cartlandi jms. raamatuid. Niisiis kas tõesti peaks ühelt pensionärilt lõbu ära võtma lugeda armsalt roosast ja positiivsest armastusest ning sundida selle asemel lugema masendavat "Kärbeste jumalat" või "Kellavärgiga apelsini"?
Sõna "väärtkirjandus" on minus alati tekitanud pisut vastumeelsust. Arvan, et Cartland uskus ise siiralt oma imeilusat muinasjutumaailma ning kirjutas ausalt. Kes ütleb, mis kirjandus on väärt? Siiski pisut-pisut nõukaaegse nostalgiaga meenutan raamatukappe, mis kõigis kodudes olid täis täpselt samu raamatuid ning mõtlen heldimusega, et küll olid head raamatud ja hästi tõlgitud. Hoolimata suurtest tiraazidest osteti raamatud ära. Siiski ei usu, et täna peaks jälle olema üsna lühike ja kinnine nimekiri raamatutest, mida levitada. Selles ajas oleme juba elanud.
Ja ma olen ise ka Cartlandi lugenud. Nii et ma täiesti tean, millest ma räägin
http://www.epl.ee/news/eesti/lang-mina-riigi-raha-eest-massikultuuri-ei-levita.d?id=60950689
http://irve.eu/blog/2011/11/kuidas-peatada-rein-lang/

Viies päev - veel Austriat

Hommikul me Salzburgi ei läinud. Hiljem küll kahetsesin, et vaatamata jäi, aga siis oli juba hilja tagasi pöörduda. Kuna tee viis mööda tuntud järvede piirkonnast (viki ütleb selle kohta http://en.wikipedia.org/wiki/Salzkammergut ), siis lasime end Navil Attersee äärde vedada. Attersee on suurim järv seal piirkonnas (45,9 ruutkm). Kui järve lähedal tee hakkas peaaegu püstloodis alla minema, siis tundus küll vaade hingemattev. Pildid on kahjuks natuke altpoolt

II maailmasõja ajaloo huvilisena oli Mardil reisisooviks Linz, kus Adolf Hitler noorpõlves elas ja kuhu ta plaanis Kolmanda Reichi suurimat kultuurikeskust. Reisijuht ei saanud mainimata jätta Linzis asuvat katkusammast, mis pidavat olema ilusaim. Katkusambaid, mis on püstitatud tänutäheks sellele, et katk jättis puutumata linna, on Austrias palju. Siin allpool pildid katkusambast ja Linzist.

Viinis oli meil kinni pandud korter üsna Viini südalinnas. Seal saime aru, kui oluline on siiski lugeda booking.com pisemat kirja - nimelt koristamisekulud olid 30EUR. Nädalase korteriüürimise kohta pole see eriline summa. Samas ühepäevasele üürile juurde on see üsna suur summa. Kuna tegu oli järjekordse kohaga, kus deebet-krediitkaart ei kvalifitseerunud, siis maksime sularahas ja saime 10EUR hinda alla.
Järgmiseks läksime uurima, mida Viinil meile näidata on.
Viini katedral on muljetavaldav hoone. Sarnaselt Kölni samasuguse ehitisega oli osa sellest tumeda tahmaga(?) kaetud. Või mis iganes mustus seal oli. Kui puhastatud osad muutuvad heledaks, siis osa detaile on nagu tules kõrvetatud. Hobuste ja sõnniku lõhna oli igal pool. Eks hobused on sealne traditsioon. Viini kesklinnas on keelatud autodega liikumine. Oma reisil Saksamaal ja Austrias nägime üllatavalt palju jalgrattaid. Eestlased selliste ilmadega tavaliselt ei sõida. Seal nägime varahommikusel ajal inimesi mööda linnatänavat sõitmas. Tööle?
Viinis ringi lonkides märkasime ühel majal Eesti lippu. Olime leidnud Eesti Vabariigi esinduse.

Neljas päev - Austrias

Järgmise päeva ööbimist planeerisime Salzburgi lähedal, kortermajutuses. Hommikul tundus meie majutuspaik, hotell Widderstein, veel ilusam. Eelmisel päeval uimasena oli Mart klaasi punast veini linadele ajanud, aga hommikul polnud kohal inglise keele oskajaid. Mõnes ülerahvastatud hotellis oleks sihuke fopaa kahe silma vahele jäänud, aga kohas, kus me olime ainsad külastajad, tundus selline eksimus liialt raskena.

Mõned pildid hotellist ja selle lähikonnast

Õhtul väsinuna hotelli jõudes ei hakanud Mart oma navi seadet otsima. Avastades aga autos, et see on kadunud, pöördusime tagasi. Hotellist ei suutnud leida ja peatusime teeserval, et oma kottide sisu uurida. Selle tegevuse käigus möödus auto, kus istus ka hotellis meile hommikusööki serveerinud härrasmees ning tõi meile navi järele. Selgus, et see oli registratuurilauas. Tänu talle. Samas poleks me peatust teinud poleks ta meid kunagi leidnud. Õnn oli meie poolt.

Eelmisel päeval sõitsime Lichtensteinist mööda ja siiamaani on võlg - me olime Vaduzist umbes 60km kaugusel ja ei käinud vaatamas. Lihtsalt polnud tahtmist tagasi pöörduda. Siht oli Oberstdorf, mis erinevalt meie hotellist Mittelbergis, asus Saksamaa poolel. Oberstdorf on eestlastel meeles ilmselt maailmameistrivõistluste tõttu. Igal juhul ka minusugusele spordivõhikule meenus nime kuuldes suusatamine.
Hotellis olime vaadanud kaarti ja leidnud, et on täielik raiskamine, kui me sellise looduse juurest pöördume kohe kiirteele, et Salzburgi jõuda. Seetõttu kirjutasime välja mõned vahepunktid navi jaoks. Reutte, Lermoos. Täpset marsruuti kahjuks enam ei mäleta. Peaks ikka rohkem reisil kirja panema, sest tee oli ilus ja marsruut võiks olla korratav.

Mingil momendil tüdisime keerlemisest ja lõime navisse lõppsihi ning panime minema Salzburgi poole. Mitte täpselt, sest meie majutus asus seal läheduses külakeses. Siiski 20km pole mingi maa.
Meie majutuskoht oli kena kahetoaline korter, kus oli pliit ja kõik söögitegemiseks vajalik olemas. Olime kohal juba üsna vara ja käisime veel õhtul Salzburgi vaatamas.

Mart märkas muidugi linna minnes kohe autosid, mida tahtis hommikul vaatama minna. Mina suhtusin sellesse kerge vastumeelsusega, sest minu jaoks liiga reisi algus ja ma ei tahtnud veel autodest midagi teada. Autoost oli minu jaoks esialgu veel vastumeelne kohustus, mida just ilmtingimata ei peagi tegema.
Salzburgis elab umbes 150tuh inimest. Linna asub Salzachi jõe kaldal. Kuna viki ütleb jõe kohta, et selle nimi tuleb sõnast sool (salz) ja nime saanud seetõttu, et jõgi oli tähtis ühendustee soolaga kauplemiseks, siis võib ainult oletada, kust tuli linna nimi.
Linna sissesõit on läbi massivsete kiviväravate. Vanalinna jõe kaldal aga imeilus. Kahjuks nägime linna ainult õhtul ja hommikul (minu süü tõttu) tagasi ei pööranud.