Kuna Halle asus lähedal ja seal pidi olema üks parem Opel Astra, siis mõtlesime kõigepealt Hallest läbi sõita. Halles asuval autoplatsil oli nutikalt automaatkäigukastiga autodele peale kleebitud kollane silt. See kergendas otsingut, sest ei pidanud iga auto aknast sisse piiluma. Platsil olev Opel oli tõesti tunduvalt ahvatlevam kui Brehnas nähtu. Läbisõit oli küll pisut suurem, samas oli sees navi seade, värv oli kenam ja ka käigukasti veepealne osa (see, mis võhikule käigukastist näha on) tundus parema disainiga. Samas teades, et teele jääb Toyota, otsustasime edasi sõita. Tollel platsil oli hea hinnaga Mersusid ja Audisid - ainult mõned tuhanded hinnalae tõusu ja oleks käes juba selle klassi auto.
Vaatasin musta Audit, mille sisu oli helepruun nahk ja mõtlesin inimeste erinevate maitse-eelistuste üle. Kunagi keegi ostis uuena selle auto ja tellis just seda värvi sisu.
Helmstedtis nägime Toyota esinduse, Autohaus Reimann, ees esimese asjana sedasama valitud Toyota Priust. Auto oli tõstetud raamile, nina allapoole. Lähemalt vaadates paistis auto veel ilusam. Hall nahksisu, ilma kriimudeta pind. Isegi kuju meeldis mulle, ehkki paljud ütlevad, et Toyota Prius ei ole ilus auto.
Esindusse sisse astudes vestlesime sekretäriga, kes rääkis pisut inglise keelt. Ta juhatas meie juurde mehe, kelle Mart spontaanselt ristis Hammondiks. Tema meelest oli mees täpselt nagu Top Geari seriaali Hammond. Suurt kasvu, lõbusa pilguga. Surus kõigepealt minul kätt ja seejärel Mardil. Mõistsime kohe, et tema inglise keele oskus jättis soovida, aga suhtlemisoskus oli tasemel. Lähima 2 minuti jooksul oli Mart hinnast 550EUR maha kaubelnud. Siis aga soovisime autot proovida. Kohe saadeti ühe mehe järele, kes meie jaoks selle auto ette sõitis. Kuna Hammondil läks hetk aega, siis tahtsin proovida, kuidas sees istuda on. Mõnus tundus. Kõrvale tuli seesama mees, kes auto oli ette sõitnud ning näitas käigukasti. Käigukast paiknes täiesti tavatus kohas. Mees õpetas, et tuleb kangi liigutada asendisse D. Seda ma tegin. Proovisin ka asendit R. Siis, nagu mulle tundus, tegin kõik õigesti, viisin kangi tagasi algasendisse ning võtsin jala piduripedaalilt. Minu üllatuseks hakkas auto liikuma. Sekundi murdosa jooksul nägin väljas jahmunud nägusid, kes surusid käed auto külgedele nagu lootes seda pidurdada. Siis hetke pärast tõstsin jala pidurile ilma aru saamata, mida ma valesti tegin. Keegi vajutas P-nuppu. Pühkisin mõttes laubale kogunenud higi.
Järgmiseks läksime proovisõidule, Hammond roolis, mina kõrval, Mart tagaistmel. Hammond juhtis autot hästi ettevaatlikult seletades saksa keelest ning näidates ekraanil, kuidas mootor töötab. Mart uuris samal ajal hooldusraamatut. Sõidu lõpus küsisime, et kas saaks auto samal päeval juba enda nimele kirjutada. Saime teada, et on võimalik alles esmaspäeval kell 10. Teoreetiliselt see sobis. Kell 10 sinna, tund formaalsustele ja 2 tunniga Bremenisse. Mart üritas veel hinda alla kaubelda, aga tundus, et see on lukus. Niisiis Mardi järgmine kauplemisobjekt oli numbrid - et sama hind, aga numbrid hinna sees. Kokkulepe sõlmitud lahkusime.
Autot ei viidud enam platsile, vaid suunati kohe sisse.
Nüüd oli meil aeg otsida hotell. Mardil oli sõitmisest täiesti villand. Kui esimestel päevadel võttis ta enda autojuhiametit mõnuga, siis praegu tundus isegi mõte sõitmisest talle vastumeelne olevat. Niisiis otsisime öömaja võimalikult lähedal. Lähimas kohas, kui wifit pakuti, valisime hotelli Harzlodge, mis asus Goslaris.
Teades, et Saksamaal poed pole pühapäeval lahti, mõtlesime veel vajalikud ostud teha. Üks kindel soov oli hankida endale male - laevale minnes võis seda vaja minna, et igavust leevendada. Teadagi, et laev, millele me tahtsime minna, polnud mingi kruiisilaev. Niisiis vaatasime selle pilguga ringi. Teele sattus isegi suur kaubanduskeskuste piirkond tuntud kaubamärkidega. Kahjuks polnud seal sedaliiki kaupa müüa. Niisiis jõudsime Goslarisse ilma vajaliku ostuta. Kuna tahtsime esmaspäeva õhtuks laevale kiirustada, siis polnud meil kaubanduse jaoks rohkem aega.
Hotelli poole sõites avastasime kaubanduskeskuse, mis oli kella 22 lahti. Ka laupäeviti. See oli meile suur üllatus, sest uskusime, et Saksamaal on poodide lahtioleku ajad väga kindlalt määratud. Hotell oli ise äärmiselt huvitav ja seda just välisvaatelt.
Hotell oli üles ehitatud nagu tänav. Meie maja oli nimega Steinberg.
No comments:
Post a Comment