Corleone-Custonacci 23.09.2012

Hoolimata teadmisest, et Corleone on Ristiisa raamatu haip ja et tõenäoliselt pole seal midagi näha, võtsime suuna Palermost Corleone peale. Et olime näinud juba mõnes kohas mahajäetud külavaheteid, siis pisut kartsime jälle sattuda üleskruttivatele mägiteedele, aga hoolimata Michelini prognoosist oli tee palju parem ja sirgem.
Corleone, nagu võis arvata, oli tavaline linnake orus paiknev linnake tavalise Sitsiilia taimestikuga. Kõige omapärasem asi Corleones oli kaksikkalju keset linna. Tundus, et linn oli ehitatud kaljude ümber. Kui me teed mööda üles sõitsime, siis võisime näha linnas panoraamvaadet.

Viimasel pildil on näha välisõhu temperatuur - 36kraadi.
Panime järgmisteks navi koordinaatideks Custonacci, aga oleks vist pidanud Michelini teekonnaga rohkem tööd tegema, kuna Sitsiilia navi kaardid olid küll uued, aga info polnud täpne. Niisiis järgmised 10 km sõitsime ligi tund aeg. Tee oli auklik, kohati isegi nii, et kui oleks seal sõitnud 90km/h, nagu navi lubas, siis oleks võinud teelt lennata. Kogu teekonna jooksul ei tulnud vastu ühtegi autot ja ka kõrvalolevatel maalappidel polnud elu näha. Välja arvatud üks vastujuhtunud lambakari. Mis oli maastiku juures omapärane, need olid triibuliseks põletatud maalapid. Ei oska öelda, kas mingi eriline ale põletamise viis. Tee kõrval mägedes olid näha kohad, kust oli raiutud kivi. Tõenäoliselt sealt pärineski see marmorile sarnanev kivi, mida igal pool kõnniteede ehituses oli kasutatud.

Tee nägi välja, nagu ülaloleval pildil. Lambad samuti.

Lõpuks jõudsime ka sellelt teelt normaalsele rajale ja Custonacci linnakesse. Custonacci linnake on üsna uus linn uute majadega. Kirik on seal ainus, mis on vanem ja linn on kerkinud kiriku ümber. Meie hotell oli täiesti uus disainhotell esimesel korrusel asuva siseparklaga ja ka korterid olid kõik uued. Maja oli juba kaugele näha, sest paiknes mäeküljel näoga mere poole
San Vito Lo Capo paikneb poolsaare tipus ja on väga külastajaterohke kuurort, Custonaccisse on sealt vaid 10 km. Samas on Custonacci palju vaiksem ja seetõttu meeldivam kohake.

Meie hotell/korter ja vaade rõdult

Palermo 22.09.2012

Mis oli Palermo kiirtee juures üllatav, see oli see, et suurem osa teest oli raiutud läbi kalju ja tee ise seisis sammastel. Niisiis paras arhitektuuriline ime, mis võis ikka tohutult maksma minna. Sellega arvestades oli kiirtee maks küll väike. Ootasime mingit paarikümmend EUR-i, aga oli 5-6EUR. Täpset numbrit enam ei mäleta

Pilt kiirteest. On näha sambad, millele on püstitatud kiirtee ja ümarad avad kaljus.

Palermo võttis vastu üllatavalt hõreda linnaliiklusega. Pärast kõike loetut tundus see üllatav. Käisime oma hotellis ära ja läksime randa otsima. Hoolimata sellest, et Palermo on rannalinn, ei olnudki randa leida väga lihtne. Sõitsime päris pikalt läänesuunas, kuni leidsime ühe kivise lahesopi, kust purjekad läksid vette. Hoolimata koha ilust häirisid põhja teravad kivid.

Tagasi sõites saime natuke aru juba sellest, mida tähendab Palermo tipptund. Liiklus nihkus edasi tigusammul, juhid tegid kummalisi manöövreid. Mitmed teed olid kinni pandud ja ümber suunatud, mis tegi marsruudi keeruliseks, aga kohale jõudsime.

Itaalias on suitsetamise vastased abinõud väga efektiivsed. Õhtul üritasime väljas automaadist suitsu osta, aga automaat nõudis meilt isikut/vanust tõestavat dokumenti. Arvatavasti see siiski ID-kaarti ei tunneks. Katsetada ei saanud, kuna ei võtnud dokumenti õue kaasa. Vastavas poes küll ei nõutud dokumenti, aga suitsud olid 1EUR kallimad kui automaadis.
Kõndisime ringi öises Palermo vanalinnas kuni väsisime ja pöörasime tagasi. Meie hotelli lähedal olid mingis baaris avatud koosviibimine, kus olid näha tänavatel inimesed, kes jõid autodele najatudes veini. Rahvas oli üsna pidulikult riides, aga laudu polnud. Inimesed, sagin ja vein.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Corleone peale - koht, mida kindlasti olime planeerinud vaadata. Palermos rannapromenaadi ei näinud, küll aga oli randa rajatud mingid palliväljakud.

Palermo pilte keskuses kuni äärelinnani

Sitsiilia september 2012 järg: Gioiosa Marea

Läbisime Nicolosi, linna, mis tundub täiesti Etnast inspireeritud. Igal pool Etna vaated ja pildid. Isegi seinad on sealsest kivist

Suund oli idarannikule, kus lootsime leida ilusaid puhkekohti. Mina muidugi oleksin tahtnud näha ka Alcantara orgu, aga sain täiesti aru Mardist, kes on liiklusest tüdinud ja üritab suunduda ainult neisse kohtadesse, kuhu ilma ekslemiseta pääseb. Garmin aga ei teadnud Alcantarat. Niisiis lootsin, et ehk jääb niisamagi teele. Esialgu oli siht võetud Giardini-Naxose peale, aga sealt läksime kergelt läbi, korra ainult parkisime ja vaatasime natuke ringi. Seal olid näha ka sildid Castelmolale ja Taorminale. Suundusime Castelmola poole, kus teadsin olevat mingi kindluse, aga kusagil teel eksisime ning olime Taorminas. Taorminas on liiklemine tüütu ja väsitav. Samas muidugi linn väärib kiidusõnu ja on arusaadav, miks ta on turistide linn.  Ma käiksin ka seal turistina, kui seal pisut vähem turiste oleks.

Minu suureks kurvastuseks Alcantara oru viita ei tulnudki ette. Praegu suundusime oma järgmisse ööbimiskohta - Gioiosa Mareasse hotelli S.Margherita Agriturismo, kus meil oli broneeritud kuuele inimesele paraja mõõduga korter. Merevaade, rõdu, köök ja grill. 43 EUR ei ole just palju sellise luksuse eest? Hooajal tõenäoliselt oleksid hinnad kõrgemad. Niisiis kruttisime hotelli poole üles mööda mägiteed, Garminil käis pea ringi ja aeg-ajalt juhendas meid kaljult alla hüppama, aga õnneks olid viidad hotellini olemas. Suurema autoga vist pole ligi pääsenudki, sest mõned kurvid olid tõeliselt kitsad ja järsud.

Hotelli poole minnes tuli vastu sõbraliku olekuga mees, kes surus kohe kätt, uuris broneeringut ja teatas, et meie hotell asub kaugemal, kust on linna lühem maa ning juhatas registratuuri juurde. Registratuuris istusid paar asjaliku olekuga tibi, kes püüdlikult trükkisid meie isikuandmed sisse, rääkisid omavahel. Üks tüdrukutest võttis võtme ja kutsus meid kaasa. Kui tüdruk juhatas meid bungalo poole, siis sisimas lootsin, et see on seest suurem kui väljast ja sisse mahub ka imeline merevaade. Tüdruk siristas midagi õhtusöögist segakeeles, samal ajal kui meie üritasime toibuda. Mart kogus ennast kiiremini ja küsis väikese üllatusega, et kas see on korter. Meie saatja, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, kordas appartemento ja viitas käega onnile. Mul oli näpus itaaliakeelne broneering, mille pealt üritasin selgitust leida ja küsisin two camera (samuti segakeeles)? Naine luges, kulm kortsus, meie broneeringut ja viipas meid kaasa. Registratuuris võttis mingi teise võtme ja kutsus meid autoga järgnema. Autosse istudes paistis ta olevat üsna kuri. Sõitsime tükk maad allapoole ja seal ronis naine autost välja, kehahoiu järgi otsustades tige nagu herilane, heites meile vihaseid pilke. Mart isegi ei vaadanud majja sisse, vaid võttis tüdruku käe, suudles seda ja  tänas tüdrukut ülevoolavalt. Tüdruk läks näost punaseks ja naeratas piinlikult.
Aga korter oli oma raha väärt ja rohkemgi. Üle terve seina aken elutoas vaatega merele, rõdu, oma 20m2 suur, kuhu paistis hommikupoolikul ja ka pärastlõunal päike ning mis oli täiesti privaatne, ilma kõrvaliste pilkudeta. Köök, vannituba, magamistuba ja kaks üheinimese voodiga magamistuba. Korter oli tegelikult kahekordse maja teine korrus. Hoolimata konditsioneeri puudumisest ei olnud seal liiga palav. Kui aknad mõlemal pool lahti teha, siis käis tuuletõmbus läbi maja. Aias kasvasid aprikoosid ja oliivipuud. Selline mitte euroremonditud, aga nagu kodus maal.

Kui ruumid oli ülevaadatud, läksime randa vaatama. Meie silmade jaoks täielik paradiis - pikk rannariba, kus paistis ainult 4 inimest. Kui norida oleks tahtnud, siis oleks nõudnud liivaranda. Rand oli kivine ja kivid olid talla all pisut teravad. Samas selline privaatsus tundus Sitsiilias küll luksusena. Rannas olid lamamistoolid, mis polnud ketiga kinnitatud ja võtsime sealt ühe endalegi kasutada. Peaaegu ranna serva viis puust rajake. Vahepeale olid ehitatud duššid ja sai ilma jalgu uuesti mustaks tegemata autoni. Ilm oli palav ja vesi soojem kui lõunarannikul. Mart jäi esimesel päeval sinna ulpima tunniks. Pärast tunnistas, et meres väga lihtsalt ei lähe üle pea ulatuvasse vette, aga seal hoidis vesi nagu korki pinnal. Pinnal ujusid ka kivid (Futu andmetel pimsskivi, viisin talle neid näha).

Pildilt on näha, et vetteminek on kivine

Gioiosa Marea elab pisut üle 7000 inimese. Linn tundus olevat üsna unine ja vähe oli autosid ning inimesi liikvel näha. Kaarti vaadates jääb rand pisut loode suunas. Minu jaoks tundub natuke seletamatuna, et majades, mis on vaatega rannale ehitatud, on hommikuti päike. Tallinnas on majade need toad, mis vaatega randa (ehk siis põhja poole) hommikul ja lõuna üsna ilma päikseta. Muidugi ma pole astronoom, et osata seletada.

Järgmisel päeval nautisime esimest puhkepäeva. Kusagile polnud kiiret ja võisime ise teha mida tahtsime ning meie tahtsime laiselda. Hommikust sõime rõdul ja päevitasime. Pärastlõunal sõitsime ujuma ja poodi. Mart suutis mind vägivallaga viia vette, kus põhja polnud. Alguses oli kõhe ja tundus, et hakkan uppuma, aga pärast olin juba harjunud ja tundsin ennast vees üsna mugavalt. Ma ei saa öelda, et päriselt ilma liigutamata oleks pinnal püsinud ja ka järsud liigutused polnud head, aga selles soolases vees oli kindlasti mugavam ja vähem jõudu nõudev ujuda. Õhtul kodus mõnus maja läbiv tuuletõmbus ja õhtusöök veiniga. Natuke liiga palju veini.... mõtlesin järgmisel hommikul. Aga tõusma pidi. Check out kell 1.
Pisut peale kella ühte sõitsime hotelli ette ja Mart saatis mind väljaregistreerimist tegema. Vastu võttis seal too mees, kes meid oli enne sõbralikult registratuuri saatnud. Sain aru, et tema oligi omanik. Uuris, kuidas meeldis ja tõi kingiks eukalüptimett. Ette juba oli kahju, et ei saanud Eestisse transportida, sest teadsin inimesi, kes oleksid olnud väga huvitatud. Kahjuks Ryanairo käsipagas ei võimalda. Niisiis viimasel päeval sõime selle ära. Üllatavalt mõnus maitse oli. Tundub selgelt mingite ürtide maitset ja polnud nii magus, kui see millega Eestis harjunud. Pigem mõru.

On väga raske muidugi enne reisi teada, mis kohtades tasub kauem olla. Samas arvestades seda majutust, siis see korter oleks alati hea pakkumine. Puhkus, rand. Lisaks saab sellest punktist lihtsa vaevaga põhja poolt Etnale, Alcantara orgu, Taorminasse ja ka Castelmola kindlust vaatama. Ilusad Lipari saared on sealsamas ja meilegi pakuti reisi - kahjuks alles siis, kui hakkasime juba lahkuma. Samuti on Messina lähedal ja saab mandrile minna. Niisiis kui ka terveks nädalaks sellesse punkti jääda, on tegevust küllalt. Sitsiilia ei ole siiski nii väike koht, et kõik saab nädalaga nähtud.

Etna

On öeldud, et te pole Sitsiilias käinud, kui pole näinud Etnat. Ma ei tea, kas see on reklaamlause või ongi nii.

Kuni XIX sajandi lõpuni polnud turvalist teed Etnale. Alles 1930 aastal rajati piisavalt lihtne tee, mis viis Nicolosi linnakesest (700m) Rifugio Sapienzasse (1910m) ja alles 1960 rajati autotee Linguaglossast (550m) Piano Provenzanasse (1800m). Rifugio Sapienzast viib tänapäeval tõstuk 2500m kõrgusele ja sealt edasi Rifugio Torre del Filosofo (2920m) juurde saab bussiga. Sealt võib tohib giidi juhtimisel minna ka kõrgemale, põhikraatriteni. Põhikraatrid on La Voragine (3253 m) ja Bocca Nuova (3250 m), mida lahutab vahesein. Mäe kõrgeima osa moodustab Kirde kraater (3317 m), millest lõuna pool paikneb Edela kraater (3100 m).

Mart oli pisut tüdinud Sitsiilia linnadest. Ta oli samal aastal olnud Sardiinias ja Sardiinia oli jätnud palju parema mulje. Niisiis lootis ta nüüd loodusele panustades muljet parandada. Tegelikult muutusid Etnale lähenedes teed paremaks ja majad ilusamateks. Otsisime oma hotelli üles. Hotell Polifemo Etna asus Nicolosi linnakeses. Omanik oli äärmiselt südamlik naisterahvas ning hotellituba oli kena. Ilusti lilledega kinni seotud rätikud.

Vast natuke kallis, aga arvestades kohta väga hea valik. Kui perenaine kuulis, et me kohe samal päeval plaanime Etnale minna, andis ta kaasa kupongid tõstuki jaoks. Kupongid andsid 10EUR allahindlust.
Nicolosis olles oli meil ainuvõimalik valik läheneda Etnale lõunast, Rifugio Sapienzast.

Olin rääkinud Mardile, et 1500m kõrgusel kaob taimestik ning seetõttu oli pisut üllatunud, kui olime tõusnud üle 1600m, aga metsad jätkusid. Etnast
50-500m - Scrub or termomediterranean vegetation
500-1000m - Piedmont evergreen woods
1000-1700m - Deciduous or evergreen submountain woods
1700-2000m - Mountane woods
2000-2500m - High mountain belt
2500-2800m - Cone/Crater belt

Cone/Crater belt alas kasvavad Rumex Acetosa ja Senecia Aetnensis (Etna Ragwort). Eestikeelsed nimed peaksid vist olema hapuoblikas ja ristirohi.
Üks pilt ka Senecia Aetnensisest

Kuigi meil alguses oli plaan Etnale jalgsi minna, siis 1900m kõrgusel kadus see tahtmine ära ja otsustasime piletid osta. Otsustasime sõita 2500m tõstukiga ja kui seal veel tahtmist on, siis läheme edasi jalgi. Vastasel juhul bussiga.
Esmamulje Etnast on, et ma pole nii koledat mäge näinud. Tenerife Teide on ka vulkaanilise tekkega, aga Teide maastik (seda on Star Wars'i filmidest näha olnud) on hoopis huvitavam. Etna seevastu meenutab Sillamäe tuhamägesid ja tundub, et kohe määrid ennast ära. Asi, mis tõele ei vastanud, sest kuigi näis, et Etnalt alla laskuvad ainult tõrvased ahvid, siis ei hakanud see must tuhk külge.

Panen võrdluseks ka Tenerife Mount Teide pildi

SEE EI OLE ETNA

...

SEE ON ETNA

Kui tõstukiga üles sõites oli veel mäekülgedel näha mingit taimestikku, siis 2500 peal polnud enam midagi. Siiski - ülapool nähtav pilt lillekesest räägib, et mingid taimed siiski olid ja ka ühte lepatriinut suutsin näha 2500m kõrgemal. Nii palju siis minu teooriast, et üleval on putukate (ja sääskede) vabam. Loobusime ideest minna üles jalgsi ja jäime bussi ootama.

Niisiis olime ühe Rifugio Torre del Filosofo (2920m) juures. Keegi ei üritanud hakata iseseisvalt ülespoole minema. Minu romantiline kujutluspilt mägedest oli natuke häiritud ja kujutlus, et sellist pilti oleks ka kõrgemal, ei kutsunud edasi minema. 2920 asuv vulkaan suitses ainult. Vahtisime seda ja kuulasime giidi juttu, kes rääkis kindlustusest ja vulkaani tehtud hävitustöödest.
2920m kõrgusel oli väga tuuline. Ronisime ühe kõrgema künka otsa tuulega võideldes. Alla vaadates tundus looklev tee nagu valge jutt mustal maastikul.

Allaminekuks ei hakanud bussi ootama, vaid läksime jalgi. Olin valinud valed jalatsid - eest kinnised sandaalid - mille külgedelt tuli sisse pidevalt teravaid kivikesi, mida pidin jalatsitest välja raputama. Teel nägime taimesid, lepatriinud ja lappi lund. Pinnas oli kuum ja seda üllatavam oli lumelapp. Talvel pidavat Etna täiesti lume all olema.
2500m kõrgusele jõudsime just selleks ajaks, kui hakkas laskuma viimane tõstuk. Meie vastas istusid valgetes riietes venelased. Etna ei tundu mäena, kus valges riides käia. Aga ära nad igal juhul ei olnud ennast määrinud.
Selline nägi välja taimestikuga kaetud mäekülg läbi uduse tõstukiakna

Rifugio Sapienzas oli ka mingi kraater. Paraku selle nime ei mäleta, silti ei pildistanud ja ei suuda leida ka internetist vihjeid.

Seda teed kaudu 2920m minnes tundus käik väga lihtne ja oleks võinud ka jalgsi minna. Mingit põnevust ega rõõmu selles polnud. Seda kummalisem tundub lugeda Etna ohtlikkusest, metsadesse äraeksimistest ja tormi käes surma saanud inimestest. Ohtlikult muutuvast ilmastikust, ootamatult tekkivatest maalihetest ning seismilisest aktiivsusest. Samas mõtlen, et me isegi ei üritanud kõrgemale ronida ning Etna ala on suur ja kes teab, mismoodi näeb see ala põhja pool välja. Internetist kirjandust otsides tunnen kõige rohkem kahetsust sellepärast, et me ei näinud Valle del Bove ala, mis peaks avama Etna hinge. Igal juhul tundmatu Etna. Sinna peaks veelkord  minema ja sedapuhku rohkemate teadmistega. Ekslikult arvasin, et mägi on mägi ja piisab, kui minna mõnda turismipiirkonda - ülejäänud tuuakse sulle kandikul kätte.

Hommikul suutsime hotellitoas ilusa keraamilise nõu lõhkuda. Kui näitasime seda perenaisele, siis too kehitas ainult rõõmsalt õlgu. Hommikusöök oli rikkalik ja vast liiga magus. Perenaine pani selle kõrvale mängima filmi Etnast ja nii me istusime ning nautisime pilte Etna purskest. Tänasime seejärel perenaist ning suudlesime hüvastijätuks. Põhjamaalastele nii võõras, aga lõunamaalastele kuidagi harjumuspärane kerge embamine, millega kaasneb õhu suudlemine kumbagist põsest 10cm kaugusel. Nagu filmis

Veel lõunarannikut

Kõige rohkem olin lugenud enne reisi Gelast. Wikipediast sain teada, et Gela rajati 688 E.M.A. ja et kuni 1928a oli linn tuntud Terranova nime all. Gelas on maffiaperekondadel endiselt mõjuvõimu ja see on ka süüdi selles, et Gelas puudub turism. Turismi ja teiste turistide puudumist me muidugi miinuseks ei osanud lugeda, sest kuigi olen ka ise turist, on turism hävitanud väga paljude kohtade eriilmelisuse. Üldse ei imestaks, kui ka Alaska 5 tärni hotellis võib tunda ennast samamoodi nagu Egiptuse luksusmajutuses.
Gela oli kena linnake ilusa rannaribaga. Ei oska öelda, kas sattusime linna halval ajal või olidki seal alati ummikud, aga liiklus oli tüütu. Vaatasime ainult ühte ilusat aiakest, kus jalutasid ringi peaaegu eranditult ainult vanurid. Tekitas küsimuse, et kas aed on mingi hoodekodu aiake. Aias seisis Umberto I mälestusmärk.

Kodutöö käigus leidsin Ragusa kohta palju kiitvat ja mõtlesin, et sõidaks Ragusast läbi, kui Siracusa peale suundume. Olime peaaegu Ragusa äärelinnas, kui Mart avastas, et tegu pole rannalinnaga ja kuna linnad olid hetkel pinnuks silmas, siis ei tahtnud kesklinna liiklusse sukelduda. Nõustusin natuke kurvalt selle arvamusega ning panime koordinaatidesse Siracusa. Oleks vist pidanud siiski mõne vahesihtpunkti panema, sest Garmin valis otse tee. Meil oli küll kõige uuem Sitsiilia kaart, aga paraku tundub, et kaarditegijad olid natuke haltuurat teinud ning samaväärsetena olid maha märgitud laiad maanteed ning kitsad mägiteed. Nii leidsime ennast sisemaal seiklemas. Mäekülgi mööda üles kruttises ei tundunud Siracusa sugugi märkimisväärselt lähenevat. Huvitav reisil oli see, et nägime hästi palju kiviaedu. Nagu oleks keegi tahtnud mäeküljed teha kiviaedadest ruudulisteks.

Giarratanasse jõudmise ajaks olime tiirlemisest üsna tüdinud. Giarratana on siiani nähtud linnadest kõige kenam. Heas korras ja ilusate kirikutega. Tänavatel olid püstitatud peenest traadist auväravad, mis moodustasid ornamente, nii et oli jõulutunne (pilt illustreerimiseks pole küll parim, aga annab vast aimu, mida ma silmas pean)

S. Antonio Basilica

Järgmine peatuspaik oli juba Siracusa, kus leidsime majutuse kesklinnas, suhteliselt mittemidagi ütlevas viisakas korteris. Siiski, korterite all oli suur parkimisplats, kus oli võimalik autot hoida ning korteril oli rõdu. Õhtul nägime, kuidas teised olid rõdule laua lohistanud ja jõid küünlavalgel veini. Järgisime seda eeskuju.
Siracusa linnasüda paikneb Ortiga saarel. Hoolimata sellest, et tegu on rannaäärse linnaga, puudus puhkerand ja oli ainult sadam. Siiani nähtutest suurim linn.
Ortiga saarele saab sõita autoga. Erilist võimalust vanalinnas autoga ringelda seal pole. Päris mitmed tänavad on liikluse keeluga.