Kuni XIX sajandi lõpuni polnud turvalist teed Etnale. Alles 1930 aastal rajati piisavalt lihtne tee, mis viis Nicolosi linnakesest (700m) Rifugio Sapienzasse (1910m) ja alles 1960 rajati autotee Linguaglossast (550m) Piano Provenzanasse (1800m). Rifugio Sapienzast viib tänapäeval tõstuk 2500m kõrgusele ja sealt edasi Rifugio Torre del Filosofo (2920m) juurde saab bussiga. Sealt võib tohib giidi juhtimisel minna ka kõrgemale, põhikraatriteni. Põhikraatrid on La Voragine (3253 m) ja Bocca Nuova (3250 m), mida lahutab vahesein. Mäe kõrgeima osa moodustab Kirde kraater (3317 m), millest lõuna pool paikneb Edela kraater (3100 m).
Mart oli pisut tüdinud Sitsiilia linnadest. Ta oli samal aastal olnud Sardiinias ja Sardiinia oli jätnud palju parema mulje. Niisiis lootis ta nüüd loodusele panustades muljet parandada. Tegelikult muutusid Etnale lähenedes teed paremaks ja majad ilusamateks. Otsisime oma hotelli üles. Hotell Polifemo Etna asus Nicolosi linnakeses. Omanik oli äärmiselt südamlik naisterahvas ning hotellituba oli kena. Ilusti lilledega kinni seotud rätikud.
Vast natuke kallis, aga arvestades kohta väga hea valik. Kui perenaine kuulis, et me kohe samal päeval plaanime Etnale minna, andis ta kaasa kupongid tõstuki jaoks. Kupongid andsid 10EUR allahindlust.
Nicolosis olles oli meil ainuvõimalik valik läheneda Etnale lõunast, Rifugio Sapienzast.
Olin rääkinud Mardile, et 1500m kõrgusel kaob taimestik ning seetõttu oli pisut üllatunud, kui olime tõusnud üle 1600m, aga metsad jätkusid. Etnast
50-500m - Scrub or termomediterranean vegetation
500-1000m - Piedmont evergreen woods
1000-1700m - Deciduous or evergreen submountain woods
1700-2000m - Mountane woods
2000-2500m - High mountain belt
2500-2800m - Cone/Crater belt
Cone/Crater belt alas kasvavad Rumex Acetosa ja Senecia Aetnensis (Etna Ragwort). Eestikeelsed nimed peaksid vist olema hapuoblikas ja ristirohi.
Üks pilt ka Senecia Aetnensisest
Kuigi meil alguses oli plaan Etnale jalgsi minna, siis 1900m kõrgusel kadus see tahtmine ära ja otsustasime piletid osta. Otsustasime sõita 2500m tõstukiga ja kui seal veel tahtmist on, siis läheme edasi jalgi. Vastasel juhul bussiga.
Esmamulje Etnast on, et ma pole nii koledat mäge näinud. Tenerife Teide on ka vulkaanilise tekkega, aga Teide maastik (seda on Star Wars'i filmidest näha olnud) on hoopis huvitavam. Etna seevastu meenutab Sillamäe tuhamägesid ja tundub, et kohe määrid ennast ära. Asi, mis tõele ei vastanud, sest kuigi näis, et Etnalt alla laskuvad ainult tõrvased ahvid, siis ei hakanud see must tuhk külge.
Panen võrdluseks ka Tenerife Mount Teide pildi
...
Kui tõstukiga üles sõites oli veel mäekülgedel näha mingit taimestikku, siis 2500 peal polnud enam midagi. Siiski - ülapool nähtav pilt lillekesest räägib, et mingid taimed siiski olid ja ka ühte lepatriinut suutsin näha 2500m kõrgemal. Nii palju siis minu teooriast, et üleval on putukate (ja sääskede) vabam. Loobusime ideest minna üles jalgsi ja jäime bussi ootama.
Niisiis olime ühe Rifugio Torre del Filosofo (2920m) juures. Keegi ei üritanud hakata iseseisvalt ülespoole minema. Minu romantiline kujutluspilt mägedest oli natuke häiritud ja kujutlus, et sellist pilti oleks ka kõrgemal, ei kutsunud edasi minema. 2920 asuv vulkaan suitses ainult. Vahtisime seda ja kuulasime giidi juttu, kes rääkis kindlustusest ja vulkaani tehtud hävitustöödest.
2920m kõrgusel oli väga tuuline. Ronisime ühe kõrgema künka otsa tuulega võideldes. Alla vaadates tundus looklev tee nagu valge jutt mustal maastikul.
Allaminekuks ei hakanud bussi ootama, vaid läksime jalgi. Olin valinud valed jalatsid - eest kinnised sandaalid - mille külgedelt tuli sisse pidevalt teravaid kivikesi, mida pidin jalatsitest välja raputama. Teel nägime taimesid, lepatriinud ja lappi lund. Pinnas oli kuum ja seda üllatavam oli lumelapp. Talvel pidavat Etna täiesti lume all olema.
2500m kõrgusele jõudsime just selleks ajaks, kui hakkas laskuma viimane tõstuk. Meie vastas istusid valgetes riietes venelased. Etna ei tundu mäena, kus valges riides käia. Aga ära nad igal juhul ei olnud ennast määrinud.
Selline nägi välja taimestikuga kaetud mäekülg läbi uduse tõstukiakna
Rifugio Sapienzas oli ka mingi kraater. Paraku selle nime ei mäleta, silti ei pildistanud ja ei suuda leida ka internetist vihjeid.
Seda teed kaudu 2920m minnes tundus käik väga lihtne ja oleks võinud ka jalgsi minna. Mingit põnevust ega rõõmu selles polnud. Seda kummalisem tundub lugeda Etna ohtlikkusest, metsadesse äraeksimistest ja tormi käes surma saanud inimestest. Ohtlikult muutuvast ilmastikust, ootamatult tekkivatest maalihetest ning seismilisest aktiivsusest. Samas mõtlen, et me isegi ei üritanud kõrgemale ronida ning Etna ala on suur ja kes teab, mismoodi näeb see ala põhja pool välja. Internetist kirjandust otsides tunnen kõige rohkem kahetsust sellepärast, et me ei näinud Valle del Bove ala, mis peaks avama Etna hinge. Igal juhul tundmatu Etna. Sinna peaks veelkord minema ja sedapuhku rohkemate teadmistega. Ekslikult arvasin, et mägi on mägi ja piisab, kui minna mõnda turismipiirkonda - ülejäänud tuuakse sulle kandikul kätte.
Hommikul suutsime hotellitoas ilusa keraamilise nõu lõhkuda. Kui näitasime seda perenaisele, siis too kehitas ainult rõõmsalt õlgu. Hommikusöök oli rikkalik ja vast liiga magus. Perenaine pani selle kõrvale mängima filmi Etnast ja nii me istusime ning nautisime pilte Etna purskest. Tänasime seejärel perenaist ning suudlesime hüvastijätuks. Põhjamaalastele nii võõras, aga lõunamaalastele kuidagi harjumuspärane kerge embamine, millega kaasneb õhu suudlemine kumbagist põsest 10cm kaugusel. Nagu filmis
No comments:
Post a Comment