Jeanette Winterson "Kivist jumalad"

Maailm on oma ressursid peaaegu lõplikult kulutanud ning planeet tõstab inimese vastu mässu. Ühiskond on jõudnud arengutasemele, kus tarbitakse ohjeldamatult. Geeniuuringutes on toimunud hüpped ja inimesed enam ei sünnita lapsi, vaid neid kasvatatakse väljaspool. Pisikese DNA muutmisega on võimalik endale mingi meeldiv vanus fikseerida. Vanus teatavasti on ainult häire informatsiooni liikumises. Robotid on peaaegu kõigis tegevusvaldkondades ning ka sel teemal on toimunud tõsine läbimurre, tehisintellekt - Robo sapiens. Inimesed on elektrooniliselt kõikjal jälgitavad. Luust ja lihast lemmikloomi ning aiandust ei ole küll keelustatud, aga peetakse veidruseks. Kõige karmim karistus sealse ühiskonna inimesele on identiteedist ilma jätmine.
Sellisele tsivilisatsioonile vastandub teravalt Ida-Kalifaadi piirkond, mille elanikud on nii primitiivsed, et isegi kütivad loomi.
Niisiis maailm on määratud hukule, aga selgub, et inimkonnal on vedanud uskumatul kombel. On leitud täiesti elamiskõlbulik Sinine Planeet, kus võiks alustada uut, puhtamat elu. Ilma vanu eksitusi kordamata. Ainus pisut häiriv detail on planeedil elavad koletislikud kiskjad, aga inimesed praegusel arenguastmel suudavad kindlasti selle ohu kõrvaldada.
Kui suudavad.
Sinise Planeediga sama päikest jagab veel Valge Planeet, kus on näha tsivilisatsiooni jälgi ning tsivilisatsiooni hukutavat mõju sellele keskkonnale

Lisaks on see ka armastuslugu. Asi, mis mulle pisut pettumust valmistas, sest lootsin puhast ulmet. Ehkki autor mängib sõnaga mõnusalt, siis hetkel tõelise sci-fi näljas ootasin midagi stiilipuhtamat.
Raamat meenutas otsapidi (esimest otsa pidi siis) "Head uut ilma". Stiililt pisut "Shikastat" ning natuke ka Becketi "Loomist". Seda viimast just vaimukate dialoogide pärast.

Tagakaane andmetel Jeanette Winterson on kasvanud tõsiusklike nelipühilaste perekonnas, kus peale piibli polnud muid raamatuid, adopteeritud lapsena. 15 aastaselt oli tal armusuhe tüdrukuga, kelle ta kõigepealt usku pööras ning mille järel lahkus ta kodust.

http://loterii.blogspot.com/2011/08/jeanette-winterson-kivist-jumalad-2011.html

Scott Westerfeld "Inetud"

Maailm oli muutunud ja lõpuks ometi oli teadmiseks võetud, et inimese heaolu ja hakkamasaamine sõltub välimusest. Roostekate ajal, teate küll, siis, kui inimeste seas oli ääretult palju ebasümmeetrilise näoga ja mitteapetiitse kehakujuga isendeid, toimus diskrimineerimine välimuse järgi. Seda küll ei sõnastatud nii ja selline tagakiusamine oli isegi keelatud. Tegelikult teadsid kõik, et paremad võimalused tööle saada olid neil, kellel olid looduse poolt eeldused antud. Paremad võimalused partnerit leida oli samuti neil, kellel korrapärasemad näojooned ja kenam figuur.

Roostekad oma veidra maailma ja reeglitega hävitasid ennast, aga inimkond jäi ning üritas langenud tsivilisatsiooni varemetele paremat ühiskonda ehitada. Üks olulisemaid samme selles oli inimestele parema välimuse andmine.Kuni 12 eluaastani olid lapsed armsad väikesed, aga sealt edasi muutusid nad ebaküpseteks inetuteks, kes käisid koolis Inetute Külas. 16 aastaselt said aga kõigist (või peaaegu kõigist) liblikad. Kookonist vabastamiseks oli küll operatsiooni vaja, aga tulemus oli seda väärt. Imeilusad täiuslikud olevused, kelle nägu lihtsalt pidid õrnusega vaatama.
Ja isegi sellest täiuslikus maailmas on olemas neid, kes ei ole rahul

Presidendikandidaatide debatt

Ei näinud seda algusest peale, aga minu üllatuseks meeldis mulle enamasti Ilvese esinemine rohkem kui Tarandi oma. Ilves muidugi täiesti oodatult läks mõnes vastuses liiga paljusõnaliseks, ta võiks natuke lakooniliselt õppida väljenduma. Samas vastused enamasti olid väga intelligentsed.
Ainult üks küsimus, kus leian, et tal pole õigus - see on majanduskriisi olukorras käitumine. Arvan, et majanduskriisist ja eelootavate raskete aegade eest hoiatamine pole päris sama, mis oleks hoones tulekahju korral paanika tekitamine. Minu meelest see hoiatus ei põhjustaks hirmuhoos teiste surnuks tallamist, vaid pigem paneks inimesed ettevaatlikumalt käituma. Ning inimene, kes teab, et tal on raskemaid aegu oodata, suudab ennast paremini kokku võtta, kui see, kes ootab parimat edasist, aga saab sahmaka külma vett kaela.
Nojaa, selle ettevaatlikkuse keskel vast SKT nii hoogsalt ei toibu, aga...

"Minu Horvaatia" ja "Minu Neenetsimaa"

Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia" päriselt minu lemmikute hulka ei kuulu, aga autor on oma olemuselt äärmiselt sümpaatne. Juurdlesin pärast tükk aega selle üle, mis mulje temast pidi tema antipaatiale, Davorile, jääma. Mis pani mõtlema, oli horvaatide arvamus tšehhidest. Tekkis isegi kahtlus, et kirjanik on millestki valesti aru saanud. Tšehhidel on Jaroslav Hašek ja Švejk. Neil on ilus linn ja hulganisti rahvast tuubil õllekaid. Kuidas uskuda, et mingi rahva silmis on nad ihnuse võrdkujud. Ja nagu sellest pole vähe, on horvaatias liikuvad itaallased elegantsed vastandina tšehhidele ja sakslastele, kes kannavad lühikesi pükse, valgeid põlvikuid ja sandaale.
Või on tegemist kõigile maadele omase kerge õelusega naabrite suhtes?

Olev Remsu "Minu Neenetsimaa" on hoopis teises stiilis. Kirjanduslikult tasemel ja miksitud fiktsioonidega. Hoolimata lõppsõnast jäi väike kahtlus, kas eesti ja neenetsikeelt rääkiv John tõesti on olemas või on tegu ka mingi väljamõeldisega. Kaks raamatus figureerivat eestlast on tõeliselt vastandlikud. Ühe prototüüp võiks olla 90-ndate küüniline ärimees. Kui ikka uskuda, et tegu on väljamõeldisega.
Neenetsitel on omad klassid. On külaneenetsid ja tundraneenetsid. Tundraneenetsid on kõrgem klass. Asi, mis pisut segaseks jäi, oli küsimus, kas külaneenetsid olid need, kes tekkisid alles Nõukogude korraga s.t. siis kui neile mikrorajoonid tulid. See tähendaks, et paradoksaalselt NL tekitas klassiühiskonna.
Kazõmi sõda on igal juhul olemas ja ka Vikipeedias kirjas. Ja 2002 aastal on selle kohta ilmunud ka raamat.

Aga internetiviiteid
http://t-mluges.blogspot.com/2011/01/minu-neenetsimaa-olev-remsu.html
http://t-mluges.blogspot.com/2010/12/sigrid-suu-peica-minu-horvaatia.html

Kavitatsioon

Internetis pakutakse mingit imelist teenust - rasvaimu ilma kirurgilise sekkumiseta. Kuna ma polnud sellist sõna varem kuulnud, siis panin otsingusse. Niisiis kavitatsiooniks nimetatakse nähtust, kui vedeliku voolamisel voolu pidevus katkeb ja vedelikku tekivad tühikud ehk kavernid. Tühikute teke on seotud vedeliku rõhu langemisega. Vedelik aurustub ja tekivad mullid. Kui rõhku jälle suurendada, siis mullid kaovad.
Mullide kadumisel sööstab vedelik tühikusse kuni 1000m/s kiirusega.
Oletame, et rasv on vedelik.
Või siis mitte.
Tegelikult ega päriselt ei saanud aru selle asja tööpõhimõttest, aga ilmselt inimesi on, kes selle asja ette võtavad. 7 kavitatsioon ja 14 lümfidrenaazi saab kätte ainult 399EUR-iga. (Täna lugesin, et eesti inimese kuu keskmine kulu toidule on 69EUR-i)
Ja tegelikult on äriidee. Leidsin, et internetis (okidoki) pakutakse aparaati kavitasiooni jaoks. Ultrahelisalenemine. Maksab ainult 1282 EUR-i. Selle aparaadiga võiks ennast, suguvõsa saledaks teha ja teenust pakkuda. Lümfidrenaazi vist ei saa teha.

Kuhu võtmed kaovad

Pisikesi kavalusi: võtmete kadumise puhul on külmutuskapp väga ebatõenäoline koht ja sinna ei maksa kaks korda vaadata. Piisab täiesti ühest.

Pärast kahte tundi otsinguid leidsin võtmed üles. Olin väljast tulles tõmmanud jaki varruka pooleldi tagurpidi ja seal sees istusidki võtmed nagu taskus. Kusjuures olin sama jaki taskutes korduvalt otsinud ja ei tekkinud ideed jakki raputada.