Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia" päriselt minu lemmikute hulka ei kuulu, aga autor on oma olemuselt äärmiselt sümpaatne. Juurdlesin pärast tükk aega selle üle, mis mulje temast pidi tema antipaatiale, Davorile, jääma. Mis pani mõtlema, oli horvaatide arvamus tšehhidest. Tekkis isegi kahtlus, et kirjanik on millestki valesti aru saanud. Tšehhidel on Jaroslav Hašek ja Švejk. Neil on ilus linn ja hulganisti rahvast tuubil õllekaid. Kuidas uskuda, et mingi rahva silmis on nad ihnuse võrdkujud. Ja nagu sellest pole vähe, on horvaatias liikuvad itaallased elegantsed vastandina tšehhidele ja sakslastele, kes kannavad lühikesi pükse, valgeid põlvikuid ja sandaale.
Või on tegemist kõigile maadele omase kerge õelusega naabrite suhtes?
Olev Remsu "Minu Neenetsimaa" on hoopis teises stiilis. Kirjanduslikult tasemel ja miksitud fiktsioonidega. Hoolimata lõppsõnast jäi väike kahtlus, kas eesti ja neenetsikeelt rääkiv John tõesti on olemas või on tegu ka mingi väljamõeldisega. Kaks raamatus figureerivat eestlast on tõeliselt vastandlikud. Ühe prototüüp võiks olla 90-ndate küüniline ärimees. Kui ikka uskuda, et tegu on väljamõeldisega.
Neenetsitel on omad klassid. On külaneenetsid ja tundraneenetsid. Tundraneenetsid on kõrgem klass. Asi, mis pisut segaseks jäi, oli küsimus, kas külaneenetsid olid need, kes tekkisid alles Nõukogude korraga s.t. siis kui neile mikrorajoonid tulid. See tähendaks, et paradoksaalselt NL tekitas klassiühiskonna.
Kazõmi sõda on igal juhul olemas ja ka Vikipeedias kirjas. Ja 2002 aastal on selle kohta ilmunud ka raamat.
Aga internetiviiteid
http://t-mluges.blogspot.com/2011/01/minu-neenetsimaa-olev-remsu.html
http://t-mluges.blogspot.com/2010/12/sigrid-suu-peica-minu-horvaatia.html
No comments:
Post a Comment