Monday, October 31, 2011

Kolmas päev - kuni Austriani

Pärast hommikust Colmari imetlemist oli tarvis ka Riquewihr'ist läbi sõita, ehkki selleks pidime pisut tagasi liikuma. Riquewihr tundub olevat kohustuslik sihtkoht veiniteel. Seda on nimetanud juba nii mitu inimest, et hakkan aru saama, miks külas, kus peaks elama ainult 1000+ inimest tunduvad kõik tänavad rahvast täis olevat. Riquewihr paikneb viinamarjamägede vahel orus. Väikestes hoovides lõhnas sel moel, nagu meil kodus kesksuvel kui isa veini tegi. Oli näha degusteerimiskohti. Riquewihr ongi tuntud veinikülana, kus tehakse kvaliteetset veini. Lidl'i veinidega võrreldes pisut kallis. Samas ei leia selliseid veine Eestist nii odavalt.
Palju on vahvärkmajasid, akendel on lilled, inglid, tuvid. Kogu kraam, mis tavaolukorras tunduks maitsetu kitšina on seal kuidagi õige koha peal ning ilus.

ˇ








Pärast veiniteed sõitsime Šveitsi poole, Baselisse. Piiri ületamine toimus täiesti märkamatult - olime äsja olnud Prantsusmaa poolel Lidl'is ja siis juba olime Šveitsis. Ei mingit piiripunkti.

Eelmisel päeval oli Mart broneerinud, nagu ta seda ise nimetas, Hukkunud Alpinisti hotelli. Alpenhotel Widdenstein. Nimelt hotell oli Austrias täiesti mägede vahel ja sellega lõppesid teed ära. Hotellis oli check-in kell 20:00 ja kahtlesime, kas seal meid hiljem enam keegi ootamas on. Niisiis aja peale minek. Kaarti vaadates oli ainult üks "aga". Nimelt via Michelini veebileht andis peale kütusetasu mingi ekstra 34EUR, mida meie sõit maksma läheb. Kui valisime sightseeing marsruudi, siis tasusid polnud. Ainus probleem oli, et kuidas seda teekonda meie navigatsiooniseadmele selgeks teha. Kuna tundus, et maks tuli just Zürichisse minnes, siis otsustasime, et sinna me minna ei taha ja ütlesime Garminile, et ta välistaks maksulised teed. Marsruut, mille ta selle peale välja valis, oli pehmelt öeldes kummaline. Me liikusime mööda Šveitsi/Saksamaa piiri. Sildid - Saksamaa ja Šveits - vaheldusid pidevalt. Ühes suvalises sõlmpunktis järjekordse kena mägikülakese juures peatas meid sõjaväelise olekuga kiilaspäine mees, rõngas kõrvas ja kontrollis passe. Siiani ei tea, kumb pool meid kontrollis.
Mingis Saksamaa linnas jäime toppama. Garmin üritas meid järjekindlalt juhtida ülevalt ümber Constance järve (Bodensee), samas kaardiga oli midagi viltu ning me ei leidnud teeotsa üles. Tipptund oli ka ja kükitasime igal pool liiklusummikutes. Mart oli tige nagu porikärbes ning lõpuks, kui nägin, et navi läheb täiesti lolliks, panin talle maksulised teed sisse. Seepeale läks masin elama ja juhtis meid tagasi Sveitsi. Mingit maksu me seal ei maksnud ja siiani ei saa aru, missugune tee seadmele ei meeldinud.
Austria poole jõudes muutus maastik mägisemaks. Tund aega oli jäänud hotelli jõudmiseni (navi seadme järgi). Kell oli umbes 19:30 ja sõitsime mööda üksildast hästi kurvilist teed üles mäkke. Ees sõitsis 90km/h järelkäruga auto ning pööras ära ja me olime teel üksi. Äkki teel liiklemise keelu märk mingi saksakeelse kirjaga. Kõhklesime hetke ja otsustasime ignoreerida. Edasi saime sõita vaevalt kilomeetri kui tee oli blokeeritud. Seisatasime auto keset pimedat inimtühja mäekülge. Mart astus autost välja. Blokeeritud tee taga pimedusest oli kuulda ammumist ja lehmakellade kolinat. Nojah...
Tulin eriti lahedale mõttele hotelli helistada. Otsisime numbri välja. Telefonile vastati kohe. Minu probleemikirjelduse kohta, et tee on suletud, oli vastus, et mingit teeblokeeringut pole, ütles küla nime, kuus hotell on ja küsis, kus me õige oleme. See oli taibukas küsimus. Me tõesti ei teadnud, kus me oleme. Tagantjärele tarkusega tundub eriti tobe mõte küsida teed, kui ise ka ei tea, kus oleme. Aga tol momendil uskusin tõesti, et hotell paikneb täiesti asustamata kohas, kus tunnipikkuse tee jooksul pole asulat. Telefonile vastaja oletas veel, et me võime olla ka vales Mittelbergis, 4 tunni tee kaugusel. Panin toru sama targalt ära. Minu tegutsemine siiski äratas Mardi elule ning ta hakkas aktiivselt otsima, kas mingi tee ei vii ringiga. Leidsimegi teise tee, millega navi tundus nõus olevat. Siis tulid juba sildid - Oberstdorf. Kuna kell hakkas kaheksa saama helistasin hotelli uuesti ja ütlesin, et tuleme, aga jääme hiljaks. Kui ma Oberstdorfi mainisin, siis sellega paistis juhendaja rahule jäävat. Ainult arvas, et restoran enam lahti ei ole.

Hotell ei olnud küll maailma lõpus, vaid väikeses külakeses. Edasi sealt teed tõesti ei viinud ja loodus oli imeilus. Hotell oli mingi suusakuurort. Hetkel polnud hooaega ja me olime ainsad külalised. Niisiis saime privaatse hommikusöögi ning avara ruumi. Hotell oli tõesti väga hea. Meie reisi parim, arvan. SPA küll avatud polnud, aga hilisel tunnil tahtsime ainult lõõgastuda.

Teine päev - Luksemburg ja Prantsusmaa

Luksemburg oli riik, mida ma väga näha tahtsin. Just sellepärast, et pisikesed riigid kipuvad suurte vahele väga ära kaduma. Pealiskaudse võhiku pilguga meenutab Luksemburg Monacot. Võhiklik arvamus võib vast kohalikke solvata, sest kindlasti on 2 riiki väga erinevad. Ka pinnavormilt. Samas politseinike rohkus, väga eripärased vormid ja uhked tulirelvad on need asjad, mis mulle esmalt silma torkasid. Jälle kahetsen, et need pildid kaduma läksid.
Mööda kiirteed Luksemburgi sõites pöörasime nagu lambad pika kolonni järel mahasõidule. Seal avastasime, et kogu kolonn suundus tanklatesse. Tõepoolest. Pärast Saksamaa 1,4...-ga algavaid hinnanumbreid tundus kütus 1,1... ikka väga suur kokkuhoid. Meie paak oli aga täis ja otsustasime seda laadida alles Luksemburgist lahkumisel. Lahkumisel sõitsime pisut liiga kaugele ning ületasime Prantsusmaa piiri. Niisiis kokkuhoiu mõttes pidime 10 km tagasi sõitma, aga asi tasus ennast ära.

Pärast Kölni hotellikogemust ei jätnud majutust enam juhuse hooleks, vaid olime selle ära broneerinud. Sedapuhku Colmaris, mida oli reklaamitud ilusa linnakesena. Colmar jääb veinitee äärde. Juba Saksamaal hakkas maastik künklikumaks muutuma. Nüüd nägime teeservades ilusaid viinamarjaistandusi ja mägesid. Ilm oli oktoobri lõpu kohta ka imeilus. Kuigi näib, et me käisime reisil külmalaine ajal ja praegu on seal soojemgi.

Hotelli poole sõites hämaras tundus Colmar tööstuslinnana. Hetkel me veel ei tabanud, et oleme väga linna servas. Testides uut Swedbank deebet-krediitkaarti leidsime, et erinevalt sakslastest lükkas Prantsusmaa hotell selle tagasi - tegu ei ole krediitkaardiga. Õhtul käisime veel linna vaatamas. Linnasüda oli küll imeilus. Tuledes linna puhul jäi mulje nagu oleksin muinasjuttu saabunud ning mind ümbritsevad värvilised piparkoogimajakesed. Sain selgeks uue sõna - vahvärkmaja. Võõrsõnastiku andmetel tähendab vahvärk hoone puitsõrestikku. Majad olid enamasti puitsõrestikul ning savist. Imeilus oli tulede valguses Väikese-Veneetsia kvartal.

Mõned hommikused pildid Colmarist
Väikese-Veneetsia kvartal


Saturday, October 29, 2011

Esimene päev - Bremenist Kölni

Ryan Airi lennuk väljus keskpäeva paiku ning Bremenisse jõudes olime juba ühe tunni võitnud. Lennujaamas oli palju erinevaid autorendifirmasid. Meie auto oli tellitud Europcar'ist, mille kontoris istus soliidne ja sõbralik vanahärra. Huvitav on see, et Mardil, kes ei ole kunagi rääkinud saksa keel, sujub suhtlus sakslastega mingil telepaatia lainel ning nad mõistavad üksteist ülihästi. Saime auto vahetatud diiselauto vastu. Meie üllatuseks täiesti uus auto, lisaks üliökonoomne. Kui ta mootori esimest korda foori taga välja lülitas, muutus Mart pisut murelikuks, aga selgus, et see on auto viis kütust kokku hoida.

Kuna oli üsna suur võimalus Bremenisse tagasi pöörduda, siis oli esialgne plaan ainult selgeks teha, mis vaatamisväärsused Bremenis on.
Bremen on hansalinn, kus elab üle poole miljoni inimese. Eestlastele seostub Bremen vast eelkõige Bremeni linna moosekantidega. Neid kujukesi oli igal pool. Vanalinnas küpsetati värskelt martsipanist moosekantide kujukesi. Bremen on sadamalinn Weseri jõe kaldal. Laupäeval, kui me jõe ääres jalutasime, oli seal avatud vanakraamiturg.

Reisijuht ütleb, et Saksamaal on väga rangelt paika pandud poodide lahtiolekuajad ning tööpäeviti sulgevad kõik uksed hiljemalt 19 ning pühapäeviti on suletud. See ei pidanud küll igal pool sisemaal paika ja nägime mõnes kohas poode, mis olid laupäeval 22 avatud. Igal juhul otsisime kohe poodi, et varuda nädalavahetuse toitu.

Esimene osa teest läks mööda kiirteed. Saksamaa on ainus riik, kus puuduvad kiirteel kiirusepiirangud. Siiski ei näinud teel ühtegi liiklusõnnetust. Mart testis kohe esimesel päeval rendiautot. Suurim kiirus, mille ta saavutas, oli pisut üle 200. Heal teel ei tundunud suured kiirused sugugi hirmutavatena, samas selle auto jaoks oli 200 ikka palju. Hiljem sõitsime 150-ga ja Mersud/Audid sõitsid mööda nagu seisvast postist. Suurema kiirusega harjub ruttu ja pärast seda tundub 90 kiirus tigusammul roomamisena.

Peatuskoht teel oli Münster. Münster on Saksamaa mõistes väike linn. Ainult 280 tuhat inimest. Seal proovisin ära õunakoogi ühes välikohvikus. Õunakook oli väga suur ja maitsev, lisandiks vahukoor ja paar küpsisetorukest. Pärast lühikest peatust Münsteris liikusime Kölni.
Kölni jõudsime üsna hämaras. Soovitus oli antud, et me ei broneeriks hotelli, vaid võtaks odava majutuse Kölni lähedal. Iseenesest hea soovitus, ainult me ei teadnud, kust äärelinnast neid otsida. Üritasime küll vaadata lähimaid hotelle, aga kõigis oli kas toad välja müüdud või siis kallid. Õnneks oli ühes hotellis wifi ning sõbralik administraator andis parooli. Booking.com on imeline lehekülg, mis lubab broneerida tube samaks päevaks. Valik oli küll väike, aga leidsime ühe soodushinnaga pakkumise 60EUR (norm hind 160EUR), mis paiknes Kölni südalinnas.
Hotelli ukse avas üks Aasia päritolu meesterahvas, kellel oli raskusi meie inglise keelest arusaamisega. Tuba oli lihtne ja viisakas. Ei suutnud küll kujutleda inimest, kes selle eest 160EUR välja laseks, aga jäägu see tema südametunnistusele.
Hommikul käisime esimese asjana Kölni katedrali vaatamas. See hoone meenutas väga Gaudi ehitatud Sagrada Familiat... või vastupidi. Sagrada Familia vist sai sellest hoonest inspiratsiooni. Kölni toomkirik on gooti stiilis hoone ning jätab väga suursuguse, samas õhulise mulje. Selline tunne, nagu oleks tegu pitsidest heegeldatud ehitisega. Reisijuht nimetab neid saletornikuteks ja ütleb, et neid kaunistavad ristlillikud. Loodetavasti on need õiged sõnad.
Köln on miljonilinn ja asetseb Reini kaldal. Õhtul on seal imeilus vaade jõele ja toomkirikule.

Hommikusöögilauas avastasime, et meie hotelliperemees oskab saksa keelt sama vähe nagu inglise keeltki.

Reisima ehk kuidas ma endale Saksamaalt Toyota Priuse ostsin

Liisinguperiood sai läbi ning pangaorjusest olin sedapuhku siis prii. Samas oli auto moraalne vananemine olnud selle aja jooksul tuntav. Isiklikult oleksin vist vana auto ribadeks sõitnud, aga Mart hakkas pärast liisingu lõppu rääkima uuest autost ja saatma mulle massiliselt linke uutele ning kasutatud autodele. Mingil momendil söandasin pakkuda, et kui õige võtaks pangalaenu ning ostaks Saksamaalt ning sellega oli mu saatus otsustatud ja taganemistee ära lõigatud.
Saksamaa oli riik, kus ma polnud kordagi käinud. Isegi läbisõidul mitte. Niisiis oli, mida avastada. Koolis õpitud saksa keele koha peal olid tühjad lahtrid. Mingi arusaam, kui sõna välja öeldi, enamasti tuli. Samas ei suutnud enamasti ühtegi väljendit ise meenutada.

Teeks kokkuvõtte kuludest:
Hotellide keskmiseks hinnaks tuli 55 EUR. Oleks odavam olnud, kui poleks paaris kohas jätnud hotelli otsimist viimasele minutile, kui oleks alati tingimusi lugenud täpsemalt ning kui poleks seadnud põhitingimuseks tasuta wifi olemasolu.
Autolaenutus (2011a  Peugeot 308, diisel)  maksis päev keskmiselt 26EUR.
Laenutatud auto kütus - 36EUR päev. Sõitsime 10 päevaga maha 4000km, suur osa selles kiirteel.

Maksma läks muidugi ka uue auto kütus, lennukipiletid ning tagasitulek laevaga. Oleks võinud auto ka maad mööda tagasi toimetada ning oleks ilmselt odavam olnud, aga eks lõpuks hakkab sõit tüütama.

Sõitsime läbi Saksamaa, Luksemburgi, Prantsusmaa, Šveitsi, Austria ja Tšehhi. Kõige odavam kütus oli Luksemburgis - odavam kui Eestis. See oli huvitav, et kohe pärast Saksamaa piiri ületamist pöördus autokolonn üksmeelselt Luksemburgi tanklasse.

Üsna reisi alguspoolel ütles mu fotoaparaat üles ning kustutas pahatahtlikult kõik pildid. Niisiis pole miul ühtegi võtet Kölnist. Kogu materjal on pildistatud iPhonega.

Elu ja kuidas sellega toime tulla

Samanimeline raamatu on John Cleesel, aga hetkel tahtsin rääkida ikkagi Rakvere teatri samanimelisest näidendist. Pärast reisi Saku-kanti külastades oli käepärane seda etendust vaatama minna. Läksin ja ei kahetse. Ehkki suurt vaimustust ei tunne.
Näidend pidi vastama mulle olulisele küsimusele, kuidas paarisuhtes ellu jääda. Samas ei oska mina selle retseptiga suurt midagi peale hakata. Esimene pilt hilinevast mehest ja tund aega ootama pidanud vihasest naisest oli üsnagi eluline ja ootasin sellelt üpris palju. Samas vahepealne mäng kippus kohati farsiks kätte minema. Ei usu mina, et retseptiks sobib ainult pilt lõputult nunnutavast mehest ning jalgpalli kaifivast naisest. Või mis nende koolituste eesmärk oligi. Mõni asi oli üsna täppi. See kõverpilt kooselust, kus naine annab iga tegevuse peale pluss ja miinuspunkte ning miinuspunktid on kiiremad tulema, pani vast mõtlema. Samuti meeste liigutuste erinevused - kuidas võtab mees t-särki seljast ja kuidas tõmbab seda naine. Väga huvitav teadmine. Ei tahaks küll pragmaatik olla ja öelda, et ei oska midagi selle teadmisega pihta hakata, aga nii see vist on.
Pildike naisele helistamise simulatsiooniga oli humoorikas.
Aga eluga peab vist igaüks ise toime tulema. Ilma õppekavadeta