Mööda kiirteed Luksemburgi sõites pöörasime nagu lambad pika kolonni järel mahasõidule. Seal avastasime, et kogu kolonn suundus tanklatesse. Tõepoolest. Pärast Saksamaa 1,4...-ga algavaid hinnanumbreid tundus kütus 1,1... ikka väga suur kokkuhoid. Meie paak oli aga täis ja otsustasime seda laadida alles Luksemburgist lahkumisel. Lahkumisel sõitsime pisut liiga kaugele ning ületasime Prantsusmaa piiri. Niisiis kokkuhoiu mõttes pidime 10 km tagasi sõitma, aga asi tasus ennast ära.
Pärast Kölni hotellikogemust ei jätnud majutust enam juhuse hooleks, vaid olime selle ära broneerinud. Sedapuhku Colmaris, mida oli reklaamitud ilusa linnakesena. Colmar jääb veinitee äärde. Juba Saksamaal hakkas maastik künklikumaks muutuma. Nüüd nägime teeservades ilusaid viinamarjaistandusi ja mägesid. Ilm oli oktoobri lõpu kohta ka imeilus. Kuigi näib, et me käisime reisil külmalaine ajal ja praegu on seal soojemgi.
Hotelli poole sõites hämaras tundus Colmar tööstuslinnana. Hetkel me veel ei tabanud, et oleme väga linna servas. Testides uut Swedbank deebet-krediitkaarti leidsime, et erinevalt sakslastest lükkas Prantsusmaa hotell selle tagasi - tegu ei ole krediitkaardiga. Õhtul käisime veel linna vaatamas. Linnasüda oli küll imeilus. Tuledes linna puhul jäi mulje nagu oleksin muinasjuttu saabunud ning mind ümbritsevad värvilised piparkoogimajakesed. Sain selgeks uue sõna - vahvärkmaja. Võõrsõnastiku andmetel tähendab vahvärk hoone puitsõrestikku. Majad olid enamasti puitsõrestikul ning savist. Imeilus oli tulede valguses Väikese-Veneetsia kvartal.
Mõned hommikused pildid Colmarist
No comments:
Post a Comment