Kolmas päev - kuni Austriani

Pärast hommikust Colmari imetlemist oli tarvis ka Riquewihr'ist läbi sõita, ehkki selleks pidime pisut tagasi liikuma. Riquewihr tundub olevat kohustuslik sihtkoht veiniteel. Seda on nimetanud juba nii mitu inimest, et hakkan aru saama, miks külas, kus peaks elama ainult 1000+ inimest tunduvad kõik tänavad rahvast täis olevat. Riquewihr paikneb viinamarjamägede vahel orus. Väikestes hoovides lõhnas sel moel, nagu meil kodus kesksuvel kui isa veini tegi. Oli näha degusteerimiskohti. Riquewihr ongi tuntud veinikülana, kus tehakse kvaliteetset veini. Lidl'i veinidega võrreldes pisut kallis. Samas ei leia selliseid veine Eestist nii odavalt.
Palju on vahvärkmajasid, akendel on lilled, inglid, tuvid. Kogu kraam, mis tavaolukorras tunduks maitsetu kitšina on seal kuidagi õige koha peal ning ilus.

ˇ

Pärast veiniteed sõitsime Šveitsi poole, Baselisse. Piiri ületamine toimus täiesti märkamatult - olime äsja olnud Prantsusmaa poolel Lidl'is ja siis juba olime Šveitsis. Ei mingit piiripunkti.

Eelmisel päeval oli Mart broneerinud, nagu ta seda ise nimetas, Hukkunud Alpinisti hotelli. Alpenhotel Widdenstein. Nimelt hotell oli Austrias täiesti mägede vahel ja sellega lõppesid teed ära. Hotellis oli check-in kell 20:00 ja kahtlesime, kas seal meid hiljem enam keegi ootamas on. Niisiis aja peale minek. Kaarti vaadates oli ainult üks "aga". Nimelt via Michelini veebileht andis peale kütusetasu mingi ekstra 34EUR, mida meie sõit maksma läheb. Kui valisime sightseeing marsruudi, siis tasusid polnud. Ainus probleem oli, et kuidas seda teekonda meie navigatsiooniseadmele selgeks teha. Kuna tundus, et maks tuli just Zürichisse minnes, siis otsustasime, et sinna me minna ei taha ja ütlesime Garminile, et ta välistaks maksulised teed. Marsruut, mille ta selle peale välja valis, oli pehmelt öeldes kummaline. Me liikusime mööda Šveitsi/Saksamaa piiri. Sildid - Saksamaa ja Šveits - vaheldusid pidevalt. Ühes suvalises sõlmpunktis järjekordse kena mägikülakese juures peatas meid sõjaväelise olekuga kiilaspäine mees, rõngas kõrvas ja kontrollis passe. Siiani ei tea, kumb pool meid kontrollis.
Mingis Saksamaa linnas jäime toppama. Garmin üritas meid järjekindlalt juhtida ülevalt ümber Constance järve (Bodensee), samas kaardiga oli midagi viltu ning me ei leidnud teeotsa üles. Tipptund oli ka ja kükitasime igal pool liiklusummikutes. Mart oli tige nagu porikärbes ning lõpuks, kui nägin, et navi läheb täiesti lolliks, panin talle maksulised teed sisse. Seepeale läks masin elama ja juhtis meid tagasi Sveitsi. Mingit maksu me seal ei maksnud ja siiani ei saa aru, missugune tee seadmele ei meeldinud.
Austria poole jõudes muutus maastik mägisemaks. Tund aega oli jäänud hotelli jõudmiseni (navi seadme järgi). Kell oli umbes 19:30 ja sõitsime mööda üksildast hästi kurvilist teed üles mäkke. Ees sõitsis 90km/h järelkäruga auto ning pööras ära ja me olime teel üksi. Äkki teel liiklemise keelu märk mingi saksakeelse kirjaga. Kõhklesime hetke ja otsustasime ignoreerida. Edasi saime sõita vaevalt kilomeetri kui tee oli blokeeritud. Seisatasime auto keset pimedat inimtühja mäekülge. Mart astus autost välja. Blokeeritud tee taga pimedusest oli kuulda ammumist ja lehmakellade kolinat. Nojah...
Tulin eriti lahedale mõttele hotelli helistada. Otsisime numbri välja. Telefonile vastati kohe. Minu probleemikirjelduse kohta, et tee on suletud, oli vastus, et mingit teeblokeeringut pole, ütles küla nime, kuus hotell on ja küsis, kus me õige oleme. See oli taibukas küsimus. Me tõesti ei teadnud, kus me oleme. Tagantjärele tarkusega tundub eriti tobe mõte küsida teed, kui ise ka ei tea, kus oleme. Aga tol momendil uskusin tõesti, et hotell paikneb täiesti asustamata kohas, kus tunnipikkuse tee jooksul pole asulat. Telefonile vastaja oletas veel, et me võime olla ka vales Mittelbergis, 4 tunni tee kaugusel. Panin toru sama targalt ära. Minu tegutsemine siiski äratas Mardi elule ning ta hakkas aktiivselt otsima, kas mingi tee ei vii ringiga. Leidsimegi teise tee, millega navi tundus nõus olevat. Siis tulid juba sildid - Oberstdorf. Kuna kell hakkas kaheksa saama helistasin hotelli uuesti ja ütlesin, et tuleme, aga jääme hiljaks. Kui ma Oberstdorfi mainisin, siis sellega paistis juhendaja rahule jäävat. Ainult arvas, et restoran enam lahti ei ole.

Hotell ei olnud küll maailma lõpus, vaid väikeses külakeses. Edasi sealt teed tõesti ei viinud ja loodus oli imeilus. Hotell oli mingi suusakuurort. Hetkel polnud hooaega ja me olime ainsad külalised. Niisiis saime privaatse hommikusöögi ning avara ruumi. Hotell oli tõesti väga hea. Meie reisi parim, arvan. SPA küll avatud polnud, aga hilisel tunnil tahtsime ainult lõõgastuda.