Ryan Airi lennuk väljus keskpäeva paiku ning Bremenisse jõudes olime juba ühe tunni võitnud. Lennujaamas oli palju erinevaid autorendifirmasid. Meie auto oli tellitud Europcar'ist, mille kontoris istus soliidne ja sõbralik vanahärra. Huvitav on see, et Mardil, kes ei ole kunagi rääkinud saksa keel, sujub suhtlus sakslastega mingil telepaatia lainel ning nad mõistavad üksteist ülihästi. Saime auto vahetatud diiselauto vastu. Meie üllatuseks täiesti uus auto, lisaks üliökonoomne. Kui ta mootori esimest korda foori taga välja lülitas, muutus Mart pisut murelikuks, aga selgus, et see on auto viis kütust kokku hoida.
Kuna oli üsna suur võimalus Bremenisse tagasi pöörduda, siis oli esialgne plaan ainult selgeks teha, mis vaatamisväärsused Bremenis on.
Bremen on hansalinn, kus elab üle poole miljoni inimese. Eestlastele seostub Bremen vast eelkõige Bremeni linna moosekantidega. Neid kujukesi oli igal pool. Vanalinnas küpsetati värskelt martsipanist moosekantide kujukesi. Bremen on sadamalinn Weseri jõe kaldal. Laupäeval, kui me jõe ääres jalutasime, oli seal avatud vanakraamiturg.
Reisijuht ütleb, et Saksamaal on väga rangelt paika pandud poodide lahtiolekuajad ning tööpäeviti sulgevad kõik uksed hiljemalt 19 ning pühapäeviti on suletud. See ei pidanud küll igal pool sisemaal paika ja nägime mõnes kohas poode, mis olid laupäeval 22 avatud. Igal juhul otsisime kohe poodi, et varuda nädalavahetuse toitu.
Esimene osa teest läks mööda kiirteed. Saksamaa on ainus riik, kus puuduvad kiirteel kiirusepiirangud. Siiski ei näinud teel ühtegi liiklusõnnetust. Mart testis kohe esimesel päeval rendiautot. Suurim kiirus, mille ta saavutas, oli pisut üle 200. Heal teel ei tundunud suured kiirused sugugi hirmutavatena, samas selle auto jaoks oli 200 ikka palju. Hiljem sõitsime 150-ga ja Mersud/Audid sõitsid mööda nagu seisvast postist. Suurema kiirusega harjub ruttu ja pärast seda tundub 90 kiirus tigusammul roomamisena.
Peatuskoht teel oli Münster. Münster on Saksamaa mõistes väike linn. Ainult 280 tuhat inimest. Seal proovisin ära õunakoogi ühes välikohvikus. Õunakook oli väga suur ja maitsev, lisandiks vahukoor ja paar küpsisetorukest. Pärast lühikest peatust Münsteris liikusime Kölni.
Kölni jõudsime üsna hämaras. Soovitus oli antud, et me ei broneeriks hotelli, vaid võtaks odava majutuse Kölni lähedal. Iseenesest hea soovitus, ainult me ei teadnud, kust äärelinnast neid otsida. Üritasime küll vaadata lähimaid hotelle, aga kõigis oli kas toad välja müüdud või siis kallid. Õnneks oli ühes hotellis wifi ning sõbralik administraator andis parooli. Booking.com on imeline lehekülg, mis lubab broneerida tube samaks päevaks. Valik oli küll väike, aga leidsime ühe soodushinnaga pakkumise 60EUR (norm hind 160EUR), mis paiknes Kölni südalinnas.
Hotelli ukse avas üks Aasia päritolu meesterahvas, kellel oli raskusi meie inglise keelest arusaamisega. Tuba oli lihtne ja viisakas. Ei suutnud küll kujutleda inimest, kes selle eest 160EUR välja laseks, aga jäägu see tema südametunnistusele.
Hommikul käisime esimese asjana Kölni katedrali vaatamas. See hoone meenutas väga Gaudi ehitatud Sagrada Familiat... või vastupidi. Sagrada Familia vist sai sellest hoonest inspiratsiooni. Kölni toomkirik on gooti stiilis hoone ning jätab väga suursuguse, samas õhulise mulje. Selline tunne, nagu oleks tegu pitsidest heegeldatud ehitisega. Reisijuht nimetab neid saletornikuteks ja ütleb, et neid kaunistavad ristlillikud. Loodetavasti on need õiged sõnad.
Köln on miljonilinn ja asetseb Reini kaldal. Õhtul on seal imeilus vaade jõele ja toomkirikule.
Hommikusöögilauas avastasime, et meie hotelliperemees oskab saksa keelt sama vähe nagu inglise keeltki.
No comments:
Post a Comment