Kaia-Kaire Hunt "Minu Nepaal"

Mul on eelarvamused, et mida huvitavam maa, seda viletsam raamat. Ilmselt on selline mõte tekkinud sellest, et huvitav maa ei vaja enda köitvaks kirjutamiseks mingeid erioskusi ja Nepaal on arvatavasti iga eestlase jaoks mingi väga eriline, eksootiline ja ihaldusväärne reisisiht. Mul on hea meel, et eksisin ja see raamat jääb eestlaste kirjutatud reisiraamatute etteotsa.
Sisust lühidalt. Autor tüdines elust, mida määrasid sõnad "soovin, et ma oleksin teinud" ja tegi asjad ära ilma tingiva kõneviisita. Kahtlemata on isetu tegu minna Nepaali lastekodusse vabatahtlikuks. Samas eurooplane jääb ikkagi eurooplaseks ja igatseb ikka mõnikord "luksuse" - sooja vee, WC-poti ja hommikuste pannkookide järele.
Nepaal selle kirjelduse järgi sarnaneb pisut sellele Indiale, mida ma nägin. Valitseb samalaadne kastisüsteem, süüakse väga sarnast toitu. Naised kannavad sari ning katavad õlgu ja pahkluid. Prügi pärast kohalik ei muretse. Kuritegevus peaaegu puudub. Autor küll rõõmustas, et Nepaal pidavat puhtam olema kui India, aga seda rääkis ta oma sõprade ütluste järgi, kes läksid Nepaali läbi Delhi. Ma tõesti ei kujuta ette Delhist räpasemat kohta.
Raamat on südamlik eneseleidmise lugu ja mitte ainult, sest ta tõepoolest kirjeldab Nepaali ja suudab sellest tervikliku pildi anda. Nepaal pole mingi paradiis. Seal on omad probleemid ja need probleemid erinevad eurooplaste probleemidest. Elutervemad tunduvad need mured küll või tegelikult vist võib öelda, et ka sajand tagasi olid ühel eestlasel arusaadavamad mured. Ühes intervjuus on autor soovitanud loobuda telekast ja kasutada internetti vähe. Usun, et see aitaks mindki. Raamatu alapealkiri on "Muinasjutte Himaalaja jalamilt" ja kohati lugesingi lugusid nagu muinasjutte. Lugu, kus autor murdis jala ning keegi sellest teada ei saanud, kuuldub ju minusugusele nagu muinasjutt.
Nagu alati huvitab mind raamatutes ka religiooni kirjeldus. Miskipärast pole ükski raamat minu jaoks kristlust suutnud huvitavaks kirjutada. Ikka tundub silmakirjalik ja vagatsev. Tavaliselt on nii budismi kui ka islami kirjeldus huvitavam ning sisaldab väga käepärast ja kasutuskõlbulikku filosoofiat. Selles repliigis kui too munk rääkis mingi mõistujutu sellest, et klaasi enam midagi ei mahu, arvas autor, et munk viitas sellele, et ta ei taha teda õpetada. Mõtlesin, et kas see ei võinud hoopis olla see kunagi kuuldud mõistujutt, mis viitab sellele, et pea tuleb kõigepealt tarbetust tarkusest tühjendada?
Õppisin raamatust uue väljendi - "mehitatud elevant"

Lugedes raamatu lõppu mõtlesin, et polegi vast paha mõte annetada MTÜ-le Nepaali laste jaoks mingi raha. Vähemalt jääb sellest kohast mulje, et raha läheb otse abivajajani - jäin autorit selles osas uskuma. Kohati paneb annetamisele bloki ette mõte, et Sa ei tea, kas raha ikka jõuab tegeliku abivajajani.
http://petroneprint.wordpress.com/2010/10/15/teine-lugejaintervjuu-lugejad-kusisid-kaia-kaire-hunt-vastas/

Läti kaasaegsed anekdoodid

Pärast Lätis käimist rääkisin mitmetele töökaaslastele/sõpradele sellest, kuidas seal väikelinnades kividest teid ehitatakse, nagu anekdooti. Üks nendest valgustas mind natuke. Nimelt pidavat Ventspilsis olema KÕIK teed kividega sillutatud ja Ventspilsis pidavat ka olema linnast välja viiv kilomeetreid pikk kividest tee, mis lõppeb keset muruplatsi. Ventspilsi linnapeal on kive tootev tehas ja rahvas räägib, et see kummaline Ventspilsi tee on ilmselt mingit liiki rahapesu projekti.
Vaatasin ka kaarti ja tõepoolest - Kuldiga, Talsi ja Tukums jäävad kõik Ventspilsile üsna lähedale. Kui loogikat otsida, siis ainus küsimus on, et kuidas Cesises nii palju kive maha on pandud.
Nagu juba ütlesin mul pole aimugi, kas jutt on anekdoot või tõsi. Ei leidnud kinnitust selle kohta, et Ventspilsi linnapeal Aivars Lembergs'il oleks kive tootev tehas - võib olla on jutt hoopis mõne teise linna linnapeast. Küll aga leidsin, et korruptsiooniskandaalid saadavad seda nime.

Mark Logue ja Peter Conradi "Kuninga kõne"

1880 aastal sündis Adelaides poisslaps, kelle nimeks sai Lionel George Logue. Tema isa ja ema olid hotellipidajad, kes saatsid ta sobivasse vanusesse jõudmisel õppima Prince Alfredi kolledzisse, kus ta avastas enda jaoks luulerütmi ja kõnekunsti, asja millest hiljem sai tema elu sisu. Ümbermaailmareisi käigus peatus ta mõnda aega Londonis. Ehk see oli põhjuseks, miks ta hiljem otsustas Londonisse elama minna.
1895 a sündis tulevane kuningas George VI, ristinimega Albert, perre teise lapsena. Seega ei olnud tema saatuseks algselt määratud saada kuningaks. Kõik eeldused olid tema vennal, kes oli sündinud kõnemees ja kõigi lemmik. Albert ei olnud füüsiliselt nii tugev kui ta vend. Varases eas oli tal kõhuhädasid ja juba 8 aastaselt tekkisid kõnehäired.
Arstid oli üsna erimeelsed kogelemise põhjustest rääkides. Enamik pidas põhjuseks mingit mentaalset häda. Ühe levinud arvamuse kohaselt tekkis kogelemine kas keele nõrkusest või keele liigsest jäikusest. Teooria, mis oli paljude ebaõnnestunud ja ka surmaga lõppenud keeleoperatsioonide põhjuseks. Mingit tõestust selle kohta, et mõni seesugune operatsioon oleks aidanud, ei olnud. Logue, keda huvitas kõnekunst ja seetõttu ka kõnehäired, oli samuti uurinud kogelemist ja mitmete kaasaegsetega nõustudes pidas põhjuseks vale hingamist. Oma teooriat, et häälepaelte liikuma panemine aitab kõneprobleemidest üle saada, katsetas ta edukalt I maailmasõjas vigastada saanud sõdurite peal.
Albertil ei läinud kooliaeg just kõige edukamalt. Seda eelkõige vast tema kogelemisest põhjustatud häbelikkuse pärast. Küll aga sai ta kooliaastate jooksul lähedasemaks isaga. Hiljem nimetas isa ta Yorki hertsogiks. See tiitel eeldas talt visiite ja kõnesid. Mitmed kõneterapeudid olid proovinud kogelemist ravida, aga hetsogi kõne ei olnud paranenud kui mingil momendil ristus ta tee Inglismaale elama kolinud Logue'ga. Erinevalt teiste terapeudidest pidas Logue kõnehäire põhjuseks diafragma nõrkust ja teadmine, et asi on ravitav, andis hetsogile kindlustunde.
George V surma järel astus troonile Alberti vanem vend David, kuldne prints, kuningas Edward, keda rahvas armastas. Paraku jäi tema valitsemiseaeg lühikeseks, sest tema tunded ameeriklanna Wallis Simpsoni, kes oli lahutatud ja hetkel ka abielus, vastu osutusid suuremaks kui kuningliku seisuse ahvatlused. Edward loobus troonist ja Albert pidi praktiliselt ettevalmistamata võtma vastu selle kuninga tiitli.
Kuigi George VI edasises elus mainiti tema kõnehäiret, ei saanud see kunagi takistuseks eneseteostusel ja kõnesid pidades võrreldi teda tema pere parimate kõnemeestega. Side Logue'ga säilis tema surmani.

Märkimisväärsed on Logue sõnad ühele oma patsiendile, kui see küsis hiljem, et kas tema hakkab ka sama hästi rääkima kui kuningas. "Kui te sama palju tööd teete kui kuningas, siis hakkate sama hästi rääkima," vastas ta.

"Kuninga kõne" valmis esmalt filmina, mille teemal pöörduti Mark Logue poole, et temalt ta vanaisa kohta küsida. Film käsitles aastaid 1926-1939. Just see ajendas Mark Logue't oma vanaisa elulugu uurima.

Lõpus on mainitud, et vast tänu ajastule ja seisusevahele tundus Logue kirjavahetuses kuningaga lipitsust. Sama mulje jäi mulle, kui kirjeldati nende kahe mehe suhet sõprusena. Samas oli Logue ilmselt kuningale palju lähedasem kui paljud. Eks sellele viitab ka igal kuninga sünnipäeval Logue poolt talle kingiks saadetud raamat ja sellele vastuseks saadud kuninga oma käega kirjutatud tänukiri.

Arto Paasilinna "Tule taevas appi"

Keegi kusagil ütles, et iga inimene saab pärast surma oma uskumiste järgi - kes usub Paradiisi, saab paradiisi, kes usub Põrgut läheb katlasse, kes usub ümbersündi, see saabki uue keha. Paasilinna ilmselt usub, et pärast surma jäävad inimesed vaimolenditena Maa peale. Mitte küll vast igaveseks, sest isegi vaimudel peaks olema oma privaattsoon... Sõnad miskipärast sobival hetkel ei tule. Mis oli parem sõna selle kohta?
Niisiis need vaimolendid sõltuvalt kui tugev on nende vaim püsivad elusate vahel rohkem või vähem aega, lõpuks kuluvad õhukeseks ja kaovad kosmosesse.
Inimloomus praktiliselt ei muutu ja need, kes on elus pettunud, pole õnnelikud ka selles surmajärgses oleskelus. See on hoiatuseks neile, kes plaanivad enesetappu. Sa ei saa enam füüsilisi esemeid mõjutada, süüa pole vaja, ei tunne külma ega valu. Ja ka riided on seljas täpselt need, milles surid. Kõige positiivsem vast on võimalus mõttekiirusel reisida ja siis kasvõi Kuu pealt vaadata Maad.

The booth at the end

Leidsin eile enda jaoks huvitava seriaali. Momendil (täna, praegu) korduvad need osad Fox Crimelt. Eestikeelne pealkiri "Nurgalaud". Ma täpselt ei tea, miks kriminaalne rebane seda mängib ja mida kriminaalset seal on.
Lugu räägib ühest salapärasest mehest, kes istub kohviku nurgalauas ja kaubitseb imedega. Soovide täitmise võime peaks vist olema ainult Jumalal või Kuradil. Lauas istuv mees pole ei see ega teine. Ta on vahendaja, kes kuulab kliendi soovi ja annab talle vastu oma märkmikus oleva ülesande. Ülesande täitmise korral täitub soov, ükskõik kui võimatu see ka ei tundu.
Ükski antud ülesanne pole võimatu. Enamik on moraalselt rasked, aga inimesed on soovide täitumise nimel valmis üllatavalt palju tegema. Samas tundub siiski, et tegu on mingi kummalise loteriiga, sest kõik ülesanded polegi nii halvad. Või tundub see ainult mulle nii?
Kokkuvõttes ühe tegelase sõnadega (võib olla valesti tsiteerides): inimesed oskavad soovida ainult seda, mida nad suudavad ette kujutada.

Ingliste küla kokkutulek

Ingliste küla (mitte segi ajada Ingliste külaga) kokkutulekule sattusin juhuslikult. Laupäeval paigaldati sealkandis mu onule ja veel 4-le seal punkris langenud metsavennale mälestuskivi. Punkri elanikke oli tegelikult 7, aga 2 neist pääses põgenema külaelanike abiga. Mainitud Ingliste külast ongi ainult mälestus ja kokkutulekud järel. Mis mulle mulje jättis, oli see, et küla oli Liivimaa/Eestimaa piiri peal. Lasin endast mitu pilti teha Liivimaal ja mitu Eestimaal.
Kuna on selge, et punker ei saa paikneda külas sees, vaid metsas, siis kivi on peaaegu geopeituse objekt. Üksik seeneline, kes seal mööda metsarada käib, avastab üllatusega. Või siis leitakse 50 aasta pärast peaaegu unustatud kivi. Minu meelest kuidagi palju meeldivam mõte, kui kivi kusagil käidavas kohas.

Sinised kilesussid jalas

Minusugusel orienteerumisidioodil oli ilma tehnika abita kohutavalt raske üles leida kohta nimega Aruküla. Printisin küll enne teele asumist paki pabereid välja, aga tegin 3 tagasipööret enne kui avastasin, et olen õigel sihil ja siis suutsin ka kuidagi tee ära kaotada ning Peterburi maanteele Nehatu juurde välja jõuda. Järgnevalt pöörasin suvalisest Peterburi maantee punktist paremale ja olin mingi asulas. Õnneks asustatud punkt tähendab inimesi ja inimesed tähendab suhtlemist. Niisiis sain teada, et olen Loo asulas ja juhendid Arukülla jõudmiseks. Enam ma teelt ei eksinud.

"Sinised kilesussid jalas" on monoetendus, mille teksti on kirjutanud Kivirähk ja esitab Indrek Taalmaa. Kui ma enne etendust otsisin inimeste arvamusi selle etenduse kohta, siis leidsin ainult ühe vastuseta küsimuse, et kas lastega sobib minna. Vastus oleks, et kui tahate last hoida ropendamist kuulamast, siis vast pole just väga tark teda kaasa võtta. Mõne tegelaskuju sõnavara juba oli selline.
Kohati oli tekst naljakas, kohati huumor natuke kulunud. Tekst oleks võinud olla sisukam. Liiga suured ootused saavad seal kindlasti petetud. Samas Kivirähk ei ole kunagi päris huumorivaene.
Taalmaa kehastus ümber päris andekalt. Mõtlesin viimase tegelaskuju juures, keda see meenutab. No muidugi "Wremjas" Jan Uuspõllu poolt etendatud Zorrot.
Kõige parem tekst oli Taalmaa etendatud tibil, kusjuures siiani vaevab mind ikkagi küsimus, et kuidas ta Mäo-Ristist Hiinasse sai. Oleksin valmis selle loo ära kuulama.

Läti

Reisi esimese peatuse Lätis tegime Bauskas. Panime pisut plaane paika ja läksime kohalikku vaatamisväärsust - linnust - vaatama. Kultuurile annetatud raha pole kunagi liiast ja nii maksime me ilma virisemata vaatamisväärsuse eest, mis oli pooleldi veel ehitamisel ja pooleldi suletud.

Riiga jõudsime juba esimese päeva õhtul, aga Riia on nii sageli käidud koht, et ei tahaks siiskohal pikemalt rääkida. Leedu ringreis tehtud sõitsime pärast Nida sajust ilma järjest kuumemaks muutuvad päikese all Läti poole. Esimese peatuse tegime kohe pärast piiripunkti ja tõdesime, et Läti hinnad on pisut karmimad kui Leedus.
Liepaja on targa raamatu kirjelduse järgi pisut räämas linnake, mille äärelinna majadest mõned on korda tehtud. Meie läksime rohkem ranna pärast ja ega selles pettuda ei tulnudki. Liepaja rannas on valge liiv. Vesi võiks küll rutem sügavaks minna, aga pole hullu. Selle aasta esimene vees käik. Raamatul oli selles osas õigus, et linn on korda tegemata. Tänavad olid nagu kuumaastik, kohati ainult kruusakattega. Ka majade juures polnud midagi vaadata.
Reisisiht oli Kuldiga, aga panime marsruuti paika. Järgmine linn oli Aizpute. Mittemidagiütleva linnakese tänavatel nägime umbes 4 inimest ja kirik polnud ka midagi erilist. Hakkasin juba mõtlema, et võrreldes Leeduga on Läti väga vaene. Seda mõtet ma väga kaua just peas pidada ei saanud, sest Kuldiga muutis mu arvamust.
Kuldiga on väike armas ja värvikas linnakene. Vanalinn oli imeilus. Vanalinna põhiline tänav on täismahus uute kividega sillutatud. Too tänav oli mõeldud ainult jalakäijatele ning korra järgi valvab seal ilmselt politsei, sest jaoskond asus ka samas. Politseiautosid küll nägime, aga mitte politseinikuid. Kuldiga on üks nendest linnadest, kus on näha, et Läti ehitab. Kividega sillutatud tänavaid seal oli ja ka see uus, mida parasjagu laoti, oli kividest. Niisiis ei mingit tühist asfaldit, nagu meil.

Meie hotelli nimeks oli Virkas Muiza. See asus südalinnast eemal kenas saksa mõisahoones. Meie toast läks uks maja esiküljel olevale rõdule, mis oli nii suur, et seal oleks võinud juubelit pidada.

Eeldades, et Lätis on venelasi rohkem kui Eestis, võiks arvata, et kõik oskavad vene keelt. Väikelinnades sobib suhtlemise inglise keel siiski paremini. Pärast mõningaid kogemusi Mart lausa vabandas Rimi müüja ees, et ta ei oska läti keelt. See müüja siiski tundis ka suure vennasrahva keelt. Ilmselt suurest kergendusest keelebarjääri ladusa lahenemise üle kinkis Mart väljas kerjavale joodikule pudeli õlut.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Sigulda, kuhu plaanisime sõita läbi Talsi ja Tukumsi - mõlemad tutvustavas raamatus positiivselt ära märgitud.
Talsi on kahe järve vahel asuv linnake, mille lähedal viiakse läbi autorallisid. Ka sel aastal käis seal eestlasi sõitmas. Sarnaselt Kuldigaga olid siingi teed kividest laotud ja mitte juhuslikult, vaid eri värvi kividest ning mustrisse. Mart vaatas kive ja arvas: "Ma küll ei taha mingeid teooriaid püsititada, aga arvan, et Läti on saanud koos EL abiga rongitäie kive".
Talsis asuv kalmistu tundus olevat mingi vabadussõja mälestusmärk, aga täpsemat infot selle kohta mul pole.

Järgmine linn oli Tukums. Majal allpool on näha üsna tähelepanu vääriv kalasaba soomusega katus.

Jurmalas vahetasime Leedu litid kõige röövellikuma kursiga lattideks. Tasub tähelepanelik olla ja meie ei olnud. Samas on uskumatu, et sellises kuurortis hinnad kõrgemad pole. Õlu oli sealgi ainult 1 latt. Muidugi valisime ka ühe odavama söögikoha vist.

Jurmalast üritasin tädile helistada, aga selgus, et mul on vale number. Niisiis peatus Riias jäi ära. Võib olla oligi parem, sest teel tabas meid sadu ja olime sunnitud mitu tundi mööda saatma teeäärses kohvikus. Lõpuks ajasime ikka vihmariided selga ja teele. Enam suurt vihma polnud ning Riiga jõudes sadu lakkas. Õhtuks jõudsime Sigulda hotelli. Hotell oli kaunistatud rüütliembleemide ning -kujudega ja - ooo õnne - õlu maksis hotelli baaris ainult 0,9 latti.

Sigulda hotell (hotell Pils) oli reisi kõige odavam - maksis ainult 25 EURi öö - ja hinnas sisaldus hommikusöök. Tutvustused lehtedel olid ka eesti keeles. Niisiis võib olla oleks võinud proovida ka eesti keelt rääkida. Meiega koos peatus hotellis veel üks soomlanna lastega.

Hommikune kohustuslik retk oli Siguldat vaatama ja siis Turaidasse. Siguldas leidsime mingi jalgrattamatka Tour de LatEst marsruudi, mis algas Lõuna-Eestist ja lõppes Lätis. Tundus huvitav ja peakski uurima, millega on tegu. Praegune otsing jättis küll mulje, et asi toimus ainult 2010, aga üks tore asi võiks ometi traditsiooniks muutuda. Teel Turaidasse on üks ilus järv, kus saaks supelda ja mis tundub täiesti privaatne.
Turaida peale kulus meil oma paar tundi, sest esiteks on linnus suur ning kogu maa-ala on vaatamisväärne. Linnuses oli tehnika edasi arenenud ja ajalugu ning valitsejate sugupuud sai uurida puutetundliku ekraani abil

Kui Sigulda on Gauja looduspargi servas, siis Cesis asub otse Gauja looduspargi keskel. Cesises tehakse tuntud Läti õllesid. Seesama Cesu õlu, mida me Jurmalas jõime, on siin tehtud. Õllevabrikut me vaatamas ei käinud. Küll aga käsime varemetes. Cesis on kena roheline linnake ja ei suuda kuidagi mainimata jätta, et ka seal on teed sillutatud kividega. Et eestlasi kadedaks teha. Prügikastid olid tehtud traadist ja olid täiesti õhku läbi laskvad. Vähemalt haisust saab nii lahti.

Käisime veel Valmiera koobastikku vaatamas. Väike närvikõdi oli sellele mootorrattaga ligi sõita. Koobas pole küll sügav, aga on lihtsalt vaatamisväärne.

Valka jõudes pidime järjekordselt tõdema, aga lätlased ehitavad. Ja järgmine punkt juba Eestimaa - Valga.

Leedu

Leetu jõudsime teisel päeval. Leedulased on need imelikud, kes pole tahtnud oma pealinna mere äärde ehitada, vaid täiesti sisemaale. Vilniuseni oli pikk tee, mis viis läbi Panevezyse ja millest osa sai sõita kiirteel.

Leedus räägitakse head vene ja head inglise keelt.  Nidas oli samuti kuulda saksa keelt.
Leedu liiklus ei erine palju Eesti omast. Vast ainult eelmises kirjutises mainitud kiirtee ja hoiatusmärk, mille pealt on üks suur must punkt. Arvan, et see tähendab "Hoiduge mustade aukude eest!"

Vilniusse jõudsime üsna õhtul. See oli ainus koht, kus meil oli broneeritud korter. Korter oli oma hinna (45EUR) kohta uhke ja väga hea asukohaga. Tasumata reklaamina - müüja Old Vilnius Apartments - täiesti Vanalinnas. Köök, pesumasin, magamistuba. Sissepääs oli sisehoovis, kuhu võis lükata ka mootorratta ning meie ruumide aknad olid alumise korruse omad. Ülemistel rõdudel passisid naabrid - abivalmid ja uudishimulikud. Elu nagu itaalia filmis. Hiljem leidsin, et negatiivsete kommentaaridena oli mainitud see, et ei toodud igal hommikul hommikusööki ning korteri jahedus. Hetke kliimas jahe meile sobis.

Vilniuses olin esimest korda, ehkki läbisõidul olin olnud. Imetleme küll Tallinna Vanalinna, aga ei ole siiani osanud arvata, et Tallinna Vanalinn on kuidagi parem kui Vilniuse või Riia oma. Vilniuses tundusid mulle majad uuemad ja vähem oli kitsukesi tänavaid. Vanalinnas (ja ka muudes Leedu linnades) on igal pool eraldatud rada jalgratturite jaoks. Asi, mis mulle näis pisut mõttetu, sest inimesed eriti ei hoolinud sellest rajast ja jalutasid selle peal. Jalgratturid pidid korduvalt rajalt maha sõitma või lausa rattalt maha ronima, et edasi pääseda. Aga vähemalt linnuke kirjas, et on jalgratturitele mõeldud.

Trakaisse on Vilniusest ainult 28km. Trakai on vast üks kõige tuntum Leedu turismi sihtpunkt. Seal kindluses peetakse kontserte. Pole ka ime, sest selline kindlus, mis on ehitatud väikesele saarele keset järve, on üsna romantiline paik. Trakail on värvikas ajalugu. Muuhulgas on see linnake olnud suurhertsogiriigi pealinn ja de facto ka Leedu pealinn. Trakais toimusid Nõukogude ajal ja ka praegu veel sõudespordi üritused. Linnake on väike ja seal on palju puitmajakesi. Ühes sellise olime ka öö. Järve teisel kaldal on väikeste jahtide sadam. Mõtlesin, et kas nende pärast on järve sildadele sisse ehitatud kumerus - et puri läbi mahuks. Muidugi purje kõrguse piirab see ära. Võib olla on mõeldud hoopis paadiga sõitjatele, et need pead vastu silla serva ära ei lööks.

Kaugelt paistab järvelinnus

Laevaehitus

Kumerusega sild

Öine jahisadam

Trakai kindluses on palju ruume ja palju vaadata. Mulle kui ajaloovõhikule jättis kõige suurema mulje liikuv hologramm. Tegu oli minu meelest suurvürsti endaga, kes demonstreeris meeleolusid. Igal juhul seletas giid, et kui liikuda paremale, siis muutub ülik pildil kurjemaks ja vasakule liikudes langeb tõstetud käsi ning nägu muutub leebemaks.



Küsisin baaris, et mis on nende kõige populaarsem õllemark. Teenindaja vastas kindlalt, et Svyturys. Samas nende baaris oli pakkuda ainult Utenos ja Tauros. Igal juhul Svyturys oli omandanud õllevarjude müügi monopoli Leedus - mingi teise kirjaga päikesevarje me seal ei näinud.

Puhkuse neljandal päeval olime sõitmas Palanga poole. Sadu lubav ilm oli edasi lükatud reede peale. Siiski kindlust polnud, et õhtul sajule ei kisu.
Kaunasest me peatust tegemata mööda siiski ei sõitnud. Seal peatusime parajasti linnuse juures, kui juurde astus üks naisterahvas ja tervitas rõõmsa näoga nagu oleks kohanud sugulasi: "Tere". Mõtlesime, et tegu on eestlasega, aga tema väitel oli lätlane. Kuidas ta ilma numbrimärki nägemata kohe aru sai, on mõistetamatu. Tahtis meil mälestuseks kroone. Tegime selgeks, et kroon just väga käibel olev raha pole. Selle peale küsis 2 litti pileti jaoks. Tundus olevat valmis latte andma, aga kinkisime selle.
Muidu ei olekski see seik ehk meelde jäänud, aga nägime seda tädi teist korda veel. Tervitas jälle terega ja sellise olekuga, et me oleme täiesti võõrad. Mart siis ütles talle, et me juba tutvusime. Selle peale läks ta eemale. Ei oska öelda, kas mingi ullike, või on see huvitav kerjamisestiil. Kuigi ta polnud ei pealetükkiv ega tundunud kerjusena.

Kiirteelt põikasime maha selleks, et kütust otsida. Leedu kiirteel oli tanklaid üsna hõredalt. Nägime küll ühte seesugust teisel pool teed, aga meiepoolsel serval polnud eelnevat silti ja päris täpselt ka ei teadnud, kuidas teisele poole teed saada. Ega neid tagasipööramisradu seal kiirteel nii kubinal ka polnud. Väikelinn, kuhu me lõpuks viimases hädas sisse pöörasime, oli külalislahkusetu. Mart üritas kõnetada noormehi, kes istusid kõnniteel, aga nood vaatasid temast mööda nagu seisvast postist. Võib olla lihtsalt ei saanud vene keelest aru. Üks taksojuht juhatas tankla kätte.
Jalga puhkasime Klaipedas mõttega, et järsku järgmisel päeval sajab ja pole võimalik midagi vaadata ning järgmine oli selle päeva lõppsiht Palanga.
Palangas meil hotelli polnud ja nii otsisime kohapealt. Meile sobiv asus endises kirjanike majas. Hotell Diemedis. Seinad on tapetseeritud raamaturiiuli pildide ja kirjanike portreedega. Otsisin laiast internetist artikleid hoone ajaloost, aga ainsad leitud vihjed olid märkused, et hoone on säilitanud ajaloolise vaimu ja sobib peatuspaigaks kirjanikele ning kunstnikele.

Palanga promenaad oli tihedalt rahvast täis ja jalgratturitest/jalgrattateest ei hoolinud keegi. Kõikjal laulsid tänavamuusikud ja palju oli kuulda vene keelt. Palju oli baare, kus lauldi vene keeles. Kas pole kummaline, et kui venelane läheb välismaale, siis ta tahab kuulata vene keelt? Mõtlen, et minu jaoks see küll vast pole põnev, kui läheksin Pariisi kuulama eesti poplaule. Maksin 15 LTL, et tiirutada hirmuärataval karussellil. Tunnistan, et vaadata tundus hirmsam, kui sellel istuda. Alla sõites tunda kiirendust oli lahe. Samuti pea alaspidi kõlkuda. Mis oli minu jaoks natuke ebameeldiv, oli vahepeal toimuv äkiline jõnksutamine. Ma kas polnud piisavalt hästi kinni või on konstruktsiooni viga, aga pea lendas liiga järsu hooga vastu seljatuge. Kartsin kaela murda ja üritasin suruda kogu selga toe vastu. Aga lahedam kui Eilatis ikkagi.

Päikeseloojang Palangas

Karusell, kus oli võimalik riputada enda pea alaspidi ainult 15 LTL eest

Tapeet hotelli koridoris.

Järgmise päeva lõuna paiku oli veel ilm pilvitu. Hakkasime vaikselt lootma, et ilmateade eksib ja pääseme ka seekord sajust. Kahjuks eksis ennustus ainult poole tunni võrra ja taevas hakkas tumenema. Võtsime kiiresti suuna Nidale, et enne sadu veel kusagile jõuda. Praamipilet, millega üle saime, oli olematu hinnaga inimesele - 2 LTL vist. Samas mootorratta ülevedu maksis juba 18 LTL. Lisaks tuli Nidasse sõites maksta ökoloogiamaks. Tänaseks olen unustanud selle suuruse, aga summa oli suurem kui ainult mõtteline. Pärast selgus, et tagasisõidul ei kontrollitud piletit. Asi, mis jäi pisut arusaamatuks, sest tekkis küsimus, kas Kaliningradis tulijad saavad üle täiesti tasuta.
Nida asub Kura sääre keskel, peaaegu täpselt. Nida poolses küljes on laht, meri jääb maakitsuse teisele poole. Ilm Kura säärel oli jahedavõitu ja tumeda taevaga. Mere pool vilksatas koht, kus tundusid olevat lehtedest lagedad puud, millel istus miljon lindu. Kahjuks ei pöördunud tagasi, et uurida, mis seal toimub. Puud vaheldusid asustatud punktidega. Üks selline teel.

Nidas päris seda hotelli ei saanud, kuhu olime broneerinud, aga olime olukorraga rahul. Maja oli kena, heas kohas, külalislahke perenaisega, kes lahke käega valas õhtusöögi kõrvale kvaliteetset samakat. Kõik teised külalised olid sakslased

Üllatav on Leedu majade värv - kombinatsioon (punakas)pruun-sinine. Ise ei tuleks selle pealegi, aga võib olla kohalik traditsioon?

Nidas nägime päikesekalendrit. Päikesekella olen mitmel pool varemgi näinud, aga päikesekalender oli täiesti uus asi

Reis

Nüüdseks siis on reisist möödunud mõned päevad ja paneks kirja, enne, kui meelest läheb.
Marsruut oli Riia-Vilnius-Trakai-Palanga-Nida-Kuldiga-Sigulda-Otepää-Tallinn

Palanga ja Nida äravahetamine oleks muidugi ühe edasi-tagasi sõelumise vähemaks võtnud. Samas ma muidugi ei tea, kas oleks hea mõte olnud Palangas olla vihmaga.
Reisi jooksul oli paar vihmast päeva - Nidas algas õhtupoolikul sadu. Samuti oli sadu teel Jurmalast-Siguldasse. Pidime baaris passima mitu tundi, enne kui sadu lõppes. Ülejäänutel päevadel oli ilm lõunamaiselt kuum - asi mis takistab mootorratturi kohustuslikku vormiriietust kandmast. Ehkki natuke kõhedaks võtab mõte, mis tunne oleks, kui palja nahaga veereda üle asfaldi.
Kui siitpoolt jääb mulje, et Eestis on hinnad põhjusetult kõrged, siis vähemalt Läti poodides on hinnad veel kõrgemad kui Eestis. Samas kohvikutes ja -baarides keerutatakse kirvest palju vähem kui meil. Niisiis poest ostetud ja baarist ostetud õlle erinevus oli Leedus ja Lätis umbes 2x või isegi alla selle. Vaadake, kuidas Eestis on. Kütus oli Leedus ja Lätis pisut kallim kui Eestis.
Huvitav asi oli kindlasti Leedus kiirtee. Leedu kiirtee piirang on 130. Samas ei näinud kusagil seda kirjalikult. Lihtsalt algav kiirtee märk. Neis kohtades, kus oli pealesõidud, oli piirang 110 ja märgiga. Leedu kiirteel oli tagasipöörderajad. Kuna liiklus oli üsna väike, siis vast praegu need väga ei häirigi. Tihedama liiklusega muidugi tundub natuke surmav, kui saad tagasi pöörata kõige kiiremale rajale. Leedu kiirteel on 2 rada. Loodetavasti selleks ajaks, kui seal liiklus tihedaks muutub, on kõigil sekundiga 100-le kiirendav auto.

Kiirteel tundsin tõesti puudust kvaliteetsest kiivrist. Praegune kiiver hakkas suure kiiruse juures pragisema nagu munakoor. Samuti vajus kiiver kuklasse ja mingil momendil lõi hooga klaasi üles - mingi lind oli väljaheitega tulistanud

Scott Adams "Joonista koomikseid edasi, ahv!"

Ütleksin, et pealkiri on tabav. Ja oleksin väga õnnelik, kui ma raamatut poodi tagasi viies saaksin oma 4 EURi tagasi.
Viga on ilmselt minus, sest inimesed loevad ja kaifivad Dilberti koomiksit. Olen minagi seda vaadanud ja naljakaks pidanud. Pärast raamatu lugemist on mul tekkinud kahtlused, et järsku ma ei ole tegelikult naljast aru saanud ning mõelnud juurde oma tõlgenduse. Et ma olen tegelikult pool elu teeselnud, et mulle meeldib Dilberti koomiks.
Raamatu sisu on selles, et autoril tekkivad kiiksuga mõtted urgitsedes kõrvas, tehes sisseoste, pestes hambaid ja ta on kohusetundlikult kõik sellised mõtted kirja pannud. Ja kui sellist mõtet meelde ei tule, siis räägib habemega nalju, mida ta on korduvalt sõpradele menukalt esitanud. Kujutan ette, et mõttelugeja elu ei saa kuidagi olla lust ja lillepidu.

Et mitte fänne peletada - kõik lood on autorile omasel üleoleval toonil kirja pandud. Kindlasti on igas loos kellegi jaoks mingi filosoofiline iva (isegi mina leidsin seda mõnes loos ja mõni lugu oli ka minu meelest vaimukas). Ja kindlasti Dilberti tõsifännide jaoks kohustuslik. Loodetavasti ei tundu neile need jutud nii tüütud nagu mulle hakkasid tunduma. Lihtsalt neid jutte on liiga palju.

Kätlin Hommik-Mrabte "Minu Maroko"

Mind on alati võlunud raamatud, milles keegi kirjeldab oma tahtekindlat liikumist mingis suunas. Mul endal jääb puudu tahtejõust ja pärast sellise raamatu lugemist on minulgi tahtmine midagi enda või elu juures muuta ning laiskusest lahti öelda. Igal juhul autori mõtted tundusid originaalsed. Eriti arutelu selle üle, miks Aadam pole Jumala poeg, aga Jeesus on.
Taevas näeb, et ma ei mõista religiooni ja vajadust religiooni järele. Samuti on mul väga raske uskuda, et on olemas see suur Keegi, kes on maailma teinud. Seda just sellepärast, et sellisel juhul pidi ka selle Suure Keegi keegi teine valmis tegema, sest tolle olemasolu oleks juba uskumatum kui maailma ja elu olemasolu. Samas olen kogu aeg uskunud, et religioon on traditsioonide ja kultuuri hoidja ning portsjon ilusaid ja auväärseid moraalireegleid. Kui ma kunagi arvasin, et islam on midagi kitsarinnalist, siis Karen Armstrongi "Islamit" lugedes hakkasin seda maailma natuke teisest vaatevinklist nägema. Islam oma hiilgeaegadel oli tõeliselt progressiivne usk, mõeldes kasvõi sufidest. Niisiis see maailma teistpidi vaatamise õpik ei pööranud minu maailma, aga oli igati huvitav lugeda. Kui autor süüdistab islamimaailma probleemides peaasjalikult Esimese Maailmasõja järgset maailma, siis Karen Armstrong näeb probleeme juba 18 sajandi lõpus.
Kui enamik peatükke olid nii ladusalt seotud, et neelasin raamatu praktiliselt ühe hingetõmbega, siis viimased peatükid kas kordasid mõtteid või tundusid kuidagi kunstlikult teemasse istutatutena.
Arvasin, et selle raamatu kohta ei saa olla kellelgi midagi negatiivset öelda, aga pärast raamatulugemist internetis kaevates leidsin teisegi arvamuse
http://tiguteek.wordpress.com/2010/02/05/mida-peaks-arvama-raamatust-minu-maroko/
Ainus asi, mis vast mind isiklikult tolles raamatus riivas, oli autori õnnelik ohe selle üle, et ta Ida-Euroopa elaniku staatusest lahti sai. Enese eitus on rumalus ja pealegi kui ta on tagasi Eestis, siis Eestile ka solvav.
Leidsin ka autori vastuse esitatud negatiivse(te)le kommentaari(de)le.
http://petroneprint.wordpress.com/2010/06/05/%e2%80%9eminu-maroko%e2%80%9c-ehk-kuidas-ma-oppisin-et-raamat-elab-oma-elu/
Ja veel viide raamatus reklaamitud lehele
http://www.islam.pri.ee/qa/qa.pdf
http://www.islam.pri.ee/

Asimov "Robotid ja impeerium"

Asimovil vast pole oma lugudele midagi enam juurde anda. Kõik loksub paika ja teeb ringi. Asimov kirjutab ühte ja sama lugu ning on üldpildi päris hästi suutnud kokku panna. Kuigi "Asum ja Maa" on Asumi sarja nõrgim raamat, siis see on ka vajalik selleks, et anda vastused. Näiteks sellele, kuhu läksid solaarlased.
Rohkem vast ei viitsi Asimovi robotiulmet lugeda.

Ats Miller on raamatule kirjutanud huvitava järelsõna "Sündmuste horisondi" plaanidest. Minu tähelepanu tõmbas just kriitika keskmise Eesti lugeja halva maitse üle ning kurb tõdemus, et plaani ei saa võtta möödunud sajandi ulmeklassikuid, kuna omanike küsitud tasud on liiga kõrged. Pean tunnistama, et mul pole õrnematki aimu ilukirjanduse tiraazidest. Vanasti oli märge raamatul, aga enam mitte. Mõtlesin varemgi, et "Eesti Raamatus" ilmunud Heinleini hinnad on üle mõistuse. Samas lugedes, mis tasusid nõutakse, imestan veel rohkem, et kuidas sellega kasumisse jõutakse.
Samuti jäin mõtlema Eesti lugeja halva maitse üle. Ats Miller leiab, et halva maitse näitaja on see, et poodide raamaturiiulid on täis teisejärgulist saasta. See on siiski kirjastuse valik. Täna on riiulid täis erinevaid raamatuid ning võimatu on arvata, missugune nendest on loetav. Olen piisavalt palju kordi ämbrisse astunud, et mitte ennatlikult osta raamatut. Arusaamine, et ma tahan enda riiulisse "Elementaarosakesi" tuli alles pärast raamatukogust laenutamist. Selleks ajaks oli raamat läbi müüdud. Retsensioone ma põhimõtteliselt ENNE raamatu lugemist ei loe.
Arvan, et saasta levitamises on süüdi kirjastused. Seda ostetaks vähem, kui seda avaldataks vähem. See on ikka hea uudis, et eesti inimesel on kodus raamaturiiul ja et ta midagi ostab. Ei usu mina, et ta teadlikult saasta ostab. Rämpsu avaldatakse tänapäeval ka heas köites, tagakaanel ajakirjade positiivsed arvustused. Arvan, et eesti lugeja on pettunud lugeja, kes loobub ostmisest sellepärast, kuna ta ei saa kaane järgi aru, mida ta ostab