1880 aastal sündis Adelaides poisslaps, kelle nimeks sai Lionel George Logue. Tema isa ja ema olid hotellipidajad, kes saatsid ta sobivasse vanusesse jõudmisel õppima Prince Alfredi kolledzisse, kus ta avastas enda jaoks luulerütmi ja kõnekunsti, asja millest hiljem sai tema elu sisu. Ümbermaailmareisi käigus peatus ta mõnda aega Londonis. Ehk see oli põhjuseks, miks ta hiljem otsustas Londonisse elama minna.
1895 a sündis tulevane kuningas George VI, ristinimega Albert, perre teise lapsena. Seega ei olnud tema saatuseks algselt määratud saada kuningaks. Kõik eeldused olid tema vennal, kes oli sündinud kõnemees ja kõigi lemmik. Albert ei olnud füüsiliselt nii tugev kui ta vend. Varases eas oli tal kõhuhädasid ja juba 8 aastaselt tekkisid kõnehäired.
Arstid oli üsna erimeelsed kogelemise põhjustest rääkides. Enamik pidas põhjuseks mingit mentaalset häda. Ühe levinud arvamuse kohaselt tekkis kogelemine kas keele nõrkusest või keele liigsest jäikusest. Teooria, mis oli paljude ebaõnnestunud ja ka surmaga lõppenud keeleoperatsioonide põhjuseks. Mingit tõestust selle kohta, et mõni seesugune operatsioon oleks aidanud, ei olnud. Logue, keda huvitas kõnekunst ja seetõttu ka kõnehäired, oli samuti uurinud kogelemist ja mitmete kaasaegsetega nõustudes pidas põhjuseks vale hingamist. Oma teooriat, et häälepaelte liikuma panemine aitab kõneprobleemidest üle saada, katsetas ta edukalt I maailmasõjas vigastada saanud sõdurite peal.
Albertil ei läinud kooliaeg just kõige edukamalt. Seda eelkõige vast tema kogelemisest põhjustatud häbelikkuse pärast. Küll aga sai ta kooliaastate jooksul lähedasemaks isaga. Hiljem nimetas isa ta Yorki hertsogiks. See tiitel eeldas talt visiite ja kõnesid. Mitmed kõneterapeudid olid proovinud kogelemist ravida, aga hetsogi kõne ei olnud paranenud kui mingil momendil ristus ta tee Inglismaale elama kolinud Logue'ga. Erinevalt teiste terapeudidest pidas Logue kõnehäire põhjuseks diafragma nõrkust ja teadmine, et asi on ravitav, andis hetsogile kindlustunde.
George V surma järel astus troonile Alberti vanem vend David, kuldne prints, kuningas Edward, keda rahvas armastas. Paraku jäi tema valitsemiseaeg lühikeseks, sest tema tunded ameeriklanna Wallis Simpsoni, kes oli lahutatud ja hetkel ka abielus, vastu osutusid suuremaks kui kuningliku seisuse ahvatlused. Edward loobus troonist ja Albert pidi praktiliselt ettevalmistamata võtma vastu selle kuninga tiitli.
Kuigi George VI edasises elus mainiti tema kõnehäiret, ei saanud see kunagi takistuseks eneseteostusel ja kõnesid pidades võrreldi teda tema pere parimate kõnemeestega. Side Logue'ga säilis tema surmani.
Märkimisväärsed on Logue sõnad ühele oma patsiendile, kui see küsis hiljem, et kas tema hakkab ka sama hästi rääkima kui kuningas. "Kui te sama palju tööd teete kui kuningas, siis hakkate sama hästi rääkima," vastas ta.
"Kuninga kõne" valmis esmalt filmina, mille teemal pöörduti Mark Logue poole, et temalt ta vanaisa kohta küsida. Film käsitles aastaid 1926-1939. Just see ajendas Mark Logue't oma vanaisa elulugu uurima.
Lõpus on mainitud, et vast tänu ajastule ja seisusevahele tundus Logue kirjavahetuses kuningaga lipitsust. Sama mulje jäi mulle, kui kirjeldati nende kahe mehe suhet sõprusena. Samas oli Logue ilmselt kuningale palju lähedasem kui paljud. Eks sellele viitab ka igal kuninga sünnipäeval Logue poolt talle kingiks saadetud raamat ja sellele vastuseks saadud kuninga oma käega kirjutatud tänukiri.
No comments:
Post a Comment