Asimovil vast pole oma lugudele midagi enam juurde anda. Kõik loksub paika ja teeb ringi. Asimov kirjutab ühte ja sama lugu ning on üldpildi päris hästi suutnud kokku panna. Kuigi "Asum ja Maa" on Asumi sarja nõrgim raamat, siis see on ka vajalik selleks, et anda vastused. Näiteks sellele, kuhu läksid solaarlased.
Rohkem vast ei viitsi Asimovi robotiulmet lugeda.
Ats Miller on raamatule kirjutanud huvitava järelsõna "Sündmuste horisondi" plaanidest. Minu tähelepanu tõmbas just kriitika keskmise Eesti lugeja halva maitse üle ning kurb tõdemus, et plaani ei saa võtta möödunud sajandi ulmeklassikuid, kuna omanike küsitud tasud on liiga kõrged. Pean tunnistama, et mul pole õrnematki aimu ilukirjanduse tiraazidest. Vanasti oli märge raamatul, aga enam mitte. Mõtlesin varemgi, et "Eesti Raamatus" ilmunud Heinleini hinnad on üle mõistuse. Samas lugedes, mis tasusid nõutakse, imestan veel rohkem, et kuidas sellega kasumisse jõutakse.
Samuti jäin mõtlema Eesti lugeja halva maitse üle. Ats Miller leiab, et halva maitse näitaja on see, et poodide raamaturiiulid on täis teisejärgulist saasta. See on siiski kirjastuse valik. Täna on riiulid täis erinevaid raamatuid ning võimatu on arvata, missugune nendest on loetav. Olen piisavalt palju kordi ämbrisse astunud, et mitte ennatlikult osta raamatut. Arusaamine, et ma tahan enda riiulisse "Elementaarosakesi" tuli alles pärast raamatukogust laenutamist. Selleks ajaks oli raamat läbi müüdud. Retsensioone ma põhimõtteliselt ENNE raamatu lugemist ei loe.
Arvan, et saasta levitamises on süüdi kirjastused. Seda ostetaks vähem, kui seda avaldataks vähem. See on ikka hea uudis, et eesti inimesel on kodus raamaturiiul ja et ta midagi ostab. Ei usu mina, et ta teadlikult saasta ostab. Rämpsu avaldatakse tänapäeval ka heas köites, tagakaanel ajakirjade positiivsed arvustused. Arvan, et eesti lugeja on pettunud lugeja, kes loobub ostmisest sellepärast, kuna ta ei saa kaane järgi aru, mida ta ostab
No comments:
Post a Comment