Mind on alati võlunud raamatud, milles keegi kirjeldab oma tahtekindlat liikumist mingis suunas. Mul endal jääb puudu tahtejõust ja pärast sellise raamatu lugemist on minulgi tahtmine midagi enda või elu juures muuta ning laiskusest lahti öelda. Igal juhul autori mõtted tundusid originaalsed. Eriti arutelu selle üle, miks Aadam pole Jumala poeg, aga Jeesus on.
Taevas näeb, et ma ei mõista religiooni ja vajadust religiooni järele. Samuti on mul väga raske uskuda, et on olemas see suur Keegi, kes on maailma teinud. Seda just sellepärast, et sellisel juhul pidi ka selle Suure Keegi keegi teine valmis tegema, sest tolle olemasolu oleks juba uskumatum kui maailma ja elu olemasolu. Samas olen kogu aeg uskunud, et religioon on traditsioonide ja kultuuri hoidja ning portsjon ilusaid ja auväärseid moraalireegleid. Kui ma kunagi arvasin, et islam on midagi kitsarinnalist, siis Karen Armstrongi "Islamit" lugedes hakkasin seda maailma natuke teisest vaatevinklist nägema. Islam oma hiilgeaegadel oli tõeliselt progressiivne usk, mõeldes kasvõi sufidest. Niisiis see maailma teistpidi vaatamise õpik ei pööranud minu maailma, aga oli igati huvitav lugeda. Kui autor süüdistab islamimaailma probleemides peaasjalikult Esimese Maailmasõja järgset maailma, siis Karen Armstrong näeb probleeme juba 18 sajandi lõpus.
Kui enamik peatükke olid nii ladusalt seotud, et neelasin raamatu praktiliselt ühe hingetõmbega, siis viimased peatükid kas kordasid mõtteid või tundusid kuidagi kunstlikult teemasse istutatutena.
Arvasin, et selle raamatu kohta ei saa olla kellelgi midagi negatiivset öelda, aga pärast raamatulugemist internetis kaevates leidsin teisegi arvamuse
http://tiguteek.wordpress.com/2010/02/05/mida-peaks-arvama-raamatust-minu-maroko/
Ainus asi, mis vast mind isiklikult tolles raamatus riivas, oli autori õnnelik ohe selle üle, et ta Ida-Euroopa elaniku staatusest lahti sai. Enese eitus on rumalus ja pealegi kui ta on tagasi Eestis, siis Eestile ka solvav.
Leidsin ka autori vastuse esitatud negatiivse(te)le kommentaari(de)le.
http://petroneprint.wordpress.com/2010/06/05/%e2%80%9eminu-maroko%e2%80%9c-ehk-kuidas-ma-oppisin-et-raamat-elab-oma-elu/
Ja veel viide raamatus reklaamitud lehele
http://www.islam.pri.ee/qa/qa.pdf
http://www.islam.pri.ee/
Minu kogemus näitab, et raamat peab juba algusest peale huvi äratama ja noh mõtlesin siis, et hüva, loen siis selle maroko asja ka läbi. Ent kurvastuseks adusin, et see ei ole see, mida ootasin. Lugesin lõpuni, aga AHAA efekti ei tulnud. Isegi autori intervjuu Maalehes oli kuidagi kauge ja tabamatu.
ReplyDeleteTavaliselt on nii, et mida rohkem ma raamatust ootan, seda rohkem ma pettun.
ReplyDeleteAntud raamatust ma ei osanud midagi oodata. Arvan, et pealkiri peaks olema pigem "Minu Islam", aga see mind ei häirinud, vaid pigem suurendas huvi. Pärast Armstrongi islami ajaloo käsitlust loen huviga sellel teemal ning selline elu kirjeldus oli see, mida vaja.
Huvitav, miks blogspot ei luba mul enam enda nime all kommenteerida, vaid nõuab sisselogimist?