Läti

Reisi esimese peatuse Lätis tegime Bauskas. Panime pisut plaane paika ja läksime kohalikku vaatamisväärsust - linnust - vaatama. Kultuurile annetatud raha pole kunagi liiast ja nii maksime me ilma virisemata vaatamisväärsuse eest, mis oli pooleldi veel ehitamisel ja pooleldi suletud.

Riiga jõudsime juba esimese päeva õhtul, aga Riia on nii sageli käidud koht, et ei tahaks siiskohal pikemalt rääkida. Leedu ringreis tehtud sõitsime pärast Nida sajust ilma järjest kuumemaks muutuvad päikese all Läti poole. Esimese peatuse tegime kohe pärast piiripunkti ja tõdesime, et Läti hinnad on pisut karmimad kui Leedus.
Liepaja on targa raamatu kirjelduse järgi pisut räämas linnake, mille äärelinna majadest mõned on korda tehtud. Meie läksime rohkem ranna pärast ja ega selles pettuda ei tulnudki. Liepaja rannas on valge liiv. Vesi võiks küll rutem sügavaks minna, aga pole hullu. Selle aasta esimene vees käik. Raamatul oli selles osas õigus, et linn on korda tegemata. Tänavad olid nagu kuumaastik, kohati ainult kruusakattega. Ka majade juures polnud midagi vaadata.
Reisisiht oli Kuldiga, aga panime marsruuti paika. Järgmine linn oli Aizpute. Mittemidagiütleva linnakese tänavatel nägime umbes 4 inimest ja kirik polnud ka midagi erilist. Hakkasin juba mõtlema, et võrreldes Leeduga on Läti väga vaene. Seda mõtet ma väga kaua just peas pidada ei saanud, sest Kuldiga muutis mu arvamust.
Kuldiga on väike armas ja värvikas linnakene. Vanalinn oli imeilus. Vanalinna põhiline tänav on täismahus uute kividega sillutatud. Too tänav oli mõeldud ainult jalakäijatele ning korra järgi valvab seal ilmselt politsei, sest jaoskond asus ka samas. Politseiautosid küll nägime, aga mitte politseinikuid. Kuldiga on üks nendest linnadest, kus on näha, et Läti ehitab. Kividega sillutatud tänavaid seal oli ja ka see uus, mida parasjagu laoti, oli kividest. Niisiis ei mingit tühist asfaldit, nagu meil.

Meie hotelli nimeks oli Virkas Muiza. See asus südalinnast eemal kenas saksa mõisahoones. Meie toast läks uks maja esiküljel olevale rõdule, mis oli nii suur, et seal oleks võinud juubelit pidada.

Eeldades, et Lätis on venelasi rohkem kui Eestis, võiks arvata, et kõik oskavad vene keelt. Väikelinnades sobib suhtlemise inglise keel siiski paremini. Pärast mõningaid kogemusi Mart lausa vabandas Rimi müüja ees, et ta ei oska läti keelt. See müüja siiski tundis ka suure vennasrahva keelt. Ilmselt suurest kergendusest keelebarjääri ladusa lahenemise üle kinkis Mart väljas kerjavale joodikule pudeli õlut.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Sigulda, kuhu plaanisime sõita läbi Talsi ja Tukumsi - mõlemad tutvustavas raamatus positiivselt ära märgitud.
Talsi on kahe järve vahel asuv linnake, mille lähedal viiakse läbi autorallisid. Ka sel aastal käis seal eestlasi sõitmas. Sarnaselt Kuldigaga olid siingi teed kividest laotud ja mitte juhuslikult, vaid eri värvi kividest ning mustrisse. Mart vaatas kive ja arvas: "Ma küll ei taha mingeid teooriaid püsititada, aga arvan, et Läti on saanud koos EL abiga rongitäie kive".
Talsis asuv kalmistu tundus olevat mingi vabadussõja mälestusmärk, aga täpsemat infot selle kohta mul pole.

Järgmine linn oli Tukums. Majal allpool on näha üsna tähelepanu vääriv kalasaba soomusega katus.

Jurmalas vahetasime Leedu litid kõige röövellikuma kursiga lattideks. Tasub tähelepanelik olla ja meie ei olnud. Samas on uskumatu, et sellises kuurortis hinnad kõrgemad pole. Õlu oli sealgi ainult 1 latt. Muidugi valisime ka ühe odavama söögikoha vist.

Jurmalast üritasin tädile helistada, aga selgus, et mul on vale number. Niisiis peatus Riias jäi ära. Võib olla oligi parem, sest teel tabas meid sadu ja olime sunnitud mitu tundi mööda saatma teeäärses kohvikus. Lõpuks ajasime ikka vihmariided selga ja teele. Enam suurt vihma polnud ning Riiga jõudes sadu lakkas. Õhtuks jõudsime Sigulda hotelli. Hotell oli kaunistatud rüütliembleemide ning -kujudega ja - ooo õnne - õlu maksis hotelli baaris ainult 0,9 latti.

Sigulda hotell (hotell Pils) oli reisi kõige odavam - maksis ainult 25 EURi öö - ja hinnas sisaldus hommikusöök. Tutvustused lehtedel olid ka eesti keeles. Niisiis võib olla oleks võinud proovida ka eesti keelt rääkida. Meiega koos peatus hotellis veel üks soomlanna lastega.

Hommikune kohustuslik retk oli Siguldat vaatama ja siis Turaidasse. Siguldas leidsime mingi jalgrattamatka Tour de LatEst marsruudi, mis algas Lõuna-Eestist ja lõppes Lätis. Tundus huvitav ja peakski uurima, millega on tegu. Praegune otsing jättis küll mulje, et asi toimus ainult 2010, aga üks tore asi võiks ometi traditsiooniks muutuda. Teel Turaidasse on üks ilus järv, kus saaks supelda ja mis tundub täiesti privaatne.
Turaida peale kulus meil oma paar tundi, sest esiteks on linnus suur ning kogu maa-ala on vaatamisväärne. Linnuses oli tehnika edasi arenenud ja ajalugu ning valitsejate sugupuud sai uurida puutetundliku ekraani abil

Kui Sigulda on Gauja looduspargi servas, siis Cesis asub otse Gauja looduspargi keskel. Cesises tehakse tuntud Läti õllesid. Seesama Cesu õlu, mida me Jurmalas jõime, on siin tehtud. Õllevabrikut me vaatamas ei käinud. Küll aga käsime varemetes. Cesis on kena roheline linnake ja ei suuda kuidagi mainimata jätta, et ka seal on teed sillutatud kividega. Et eestlasi kadedaks teha. Prügikastid olid tehtud traadist ja olid täiesti õhku läbi laskvad. Vähemalt haisust saab nii lahti.

Käisime veel Valmiera koobastikku vaatamas. Väike närvikõdi oli sellele mootorrattaga ligi sõita. Koobas pole küll sügav, aga on lihtsalt vaatamisväärne.

Valka jõudes pidime järjekordselt tõdema, aga lätlased ehitavad. Ja järgmine punkt juba Eestimaa - Valga.