Mul on eelarvamused, et mida huvitavam maa, seda viletsam raamat. Ilmselt on selline mõte tekkinud sellest, et huvitav maa ei vaja enda köitvaks kirjutamiseks mingeid erioskusi ja Nepaal on arvatavasti iga eestlase jaoks mingi väga eriline, eksootiline ja ihaldusväärne reisisiht. Mul on hea meel, et eksisin ja see raamat jääb eestlaste kirjutatud reisiraamatute etteotsa.
Sisust lühidalt. Autor tüdines elust, mida määrasid sõnad "soovin, et ma oleksin teinud" ja tegi asjad ära ilma tingiva kõneviisita. Kahtlemata on isetu tegu minna Nepaali lastekodusse vabatahtlikuks. Samas eurooplane jääb ikkagi eurooplaseks ja igatseb ikka mõnikord "luksuse" - sooja vee, WC-poti ja hommikuste pannkookide järele.
Nepaal selle kirjelduse järgi sarnaneb pisut sellele Indiale, mida ma nägin. Valitseb samalaadne kastisüsteem, süüakse väga sarnast toitu. Naised kannavad sari ning katavad õlgu ja pahkluid. Prügi pärast kohalik ei muretse. Kuritegevus peaaegu puudub. Autor küll rõõmustas, et Nepaal pidavat puhtam olema kui India, aga seda rääkis ta oma sõprade ütluste järgi, kes läksid Nepaali läbi Delhi. Ma tõesti ei kujuta ette Delhist räpasemat kohta.
Raamat on südamlik eneseleidmise lugu ja mitte ainult, sest ta tõepoolest kirjeldab Nepaali ja suudab sellest tervikliku pildi anda. Nepaal pole mingi paradiis. Seal on omad probleemid ja need probleemid erinevad eurooplaste probleemidest. Elutervemad tunduvad need mured küll või tegelikult vist võib öelda, et ka sajand tagasi olid ühel eestlasel arusaadavamad mured. Ühes intervjuus on autor soovitanud loobuda telekast ja kasutada internetti vähe. Usun, et see aitaks mindki. Raamatu alapealkiri on "Muinasjutte Himaalaja jalamilt" ja kohati lugesingi lugusid nagu muinasjutte. Lugu, kus autor murdis jala ning keegi sellest teada ei saanud, kuuldub ju minusugusele nagu muinasjutt.
Nagu alati huvitab mind raamatutes ka religiooni kirjeldus. Miskipärast pole ükski raamat minu jaoks kristlust suutnud huvitavaks kirjutada. Ikka tundub silmakirjalik ja vagatsev. Tavaliselt on nii budismi kui ka islami kirjeldus huvitavam ning sisaldab väga käepärast ja kasutuskõlbulikku filosoofiat. Selles repliigis kui too munk rääkis mingi mõistujutu sellest, et klaasi enam midagi ei mahu, arvas autor, et munk viitas sellele, et ta ei taha teda õpetada. Mõtlesin, et kas see ei võinud hoopis olla see kunagi kuuldud mõistujutt, mis viitab sellele, et pea tuleb kõigepealt tarbetust tarkusest tühjendada?
Õppisin raamatust uue väljendi - "mehitatud elevant"
Lugedes raamatu lõppu mõtlesin, et polegi vast paha mõte annetada MTÜ-le Nepaali laste jaoks mingi raha. Vähemalt jääb sellest kohast mulje, et raha läheb otse abivajajani - jäin autorit selles osas uskuma. Kohati paneb annetamisele bloki ette mõte, et Sa ei tea, kas raha ikka jõuab tegeliku abivajajani.
http://petroneprint.wordpress.com/2010/10/15/teine-lugejaintervjuu-lugejad-kusisid-kaia-kaire-hunt-vastas/
No comments:
Post a Comment